Väike aed On koidu eel öö vaikne tund mõtted nüüd teel ei tule und meenub mul siis hea noorusaeg aegunud viis kodune aed Seal väikses aias mind ootab mu ema ta istub pingil seal kastani all On halliks läinud mu hea armastav ema ja üksi kindlasti raske on tal Millal küll saan sinna aeda ta juurde kas jõuab oodata nii kaua ta On lapsed laiali kõik maailmas suures ja tema juurde nii tihti ei saa Kiirelt kaob aeg aastate reas siiski mu aed meeles mind peab Kord jooksin seal seal kasvasin ei seda eal saa tagasi Suur lilleaed Ei talumees tüdrukult tahtnudki muud, kui kanala taga kord anda vaid selgitust sellest, mis kanad on väärt, kuid piilus sealjuures ka tüdruku nägu, kui näinuks seal mindagi uut ja küsis, kas neiust ei saaks talle abilist tallu, kes krips ja nii kraps – peagi neil mõlemil oleks siis Refr. Suur lilleaed ümber väikse maja. Särab ja lõhnab seal õitehurm – elu on sinuga suur lilleaed! Kui tüdrukult isani jõudis see jutt, siis papale peale näis tulevat naer, sest ta hõõgudes näost nagu vask seal hüüdis: See mees on küll täielik ohver, sest kosimist nõuda võid talt ja katsugu ainult ta hüpata jõkke... Jah, sina ta saada nüüd võid – sest naisena oled sa lihtsalt üks Siis talumees nägi, et saatus on julm ja üle nüüd jääb ainult teha tal ülikond uus. Olgu raha küll napp, kuid südames vahutab ülekeev rõõm, et saab säästetud teenija palk ja laiskuse kontidest piitsutab elu, mis lõbus kui haldjate mäng – tähtsaimaks paigaks seal ikka jääb Vaikne kena kohakene Vaikne, kena kohakene kõige kallim surmani, armas isamajakene meeles minul alati. Minu isamajakene linnupesa sarnane, siis ka nagu linnukene igatsen ta järele! Selge allikas sääl jookseb, sellest lapsepõlves jõin, kenas koplis paju õitseb, säält ma pajupilli tõin. Õues sirge kask veel kasvab, temast magust mahla sain, aias õunapuuke õitseb, säält ma maitsvat õuna sõin. Õrn ööbik Õrn ööbik, kuhu tõttad sa nüüd lahkel lehekuul? Kas mõisa aias hõisata sa tahad roosipuul? Ehk metsas tore’l toomingal saab hüüdma sinu suu, kui tähed hiilg’vad taeva all ja valgust valab kuu? „Ei mõisa aias helista või laulu minu rind: su vanemate verega on väe’tud see pind! Ka metsas tore’l toomingal ei hüüdma saa mu huul, vaid talupoja akna all seal pühal pärnapuul. Kui jõuab õnnis suine öö, siis laulan talle ma, et unuks meelest päevatöö, jääks rahul magama. Kõik öö siis hääled heljuvad ta kauni kambri sees, ja unenäod ilusad tal seis’vad silme ees. Kui aga taevas kumab koit ja kaob pime öö, siis laulan: tõuseb priiusloit ja vaob orjavöö; sest vaimu taeva võlvilla ju näha koidutuld ja uuel ilul särama löönd Eesti oma muld!” Roosiaia kuninganna Roosiaias ringi kuninganna käib ootab oma rüütlit ta Kes ta huuli suudleks, laulaks ühte laulu armunud südamest Pühaduse suure muusikaga looks Kuulaks vaikset viisi siis Mured kaotab, õnne tõotab muusikat hea kuulata. Muusik tule nüüd ja mängi mulle viit mis mu hinge hellaks teeks Kõlagu need laulud, mis on ammu lauldud kallima poolt minule Südamele meenub jällegi see aeg kus roosides kord seisime K6ik on jälle nagu enne tuleb meelde õnneaeg On see meie laul see viis mis on hea See mis kaasa viib meid Ta avab meile end nagu linnulend Kui vaid kõrgustest kõik võtta saaks Mu lootus on see, on hurmav veel See on kevade kuu On elu algus päike on kuu ja selge taevas See on me armastus on muusika Lalalalalaa... Südamele meenub jällegi see aeg kus roosides kord seisime K6ik on jälle nagu enne tuleb meelde 6nneaeg k6ik on jälle nagu enne tuleb meelde 6nneaeg