Sisukord
Mere peal mina sündind olen	3
Meremehe elu lõbus	3
Lord Franklin	4
Mis teha meil, kui see madrus on purjus	5
Kolmas kell	5
Strike the Bell	6
Süda tuksub	7
Rolling home	7
Rolling Home	8
Vana kuunar	9
Tütarlaps Havannast	10
Meri on sul meeles	11
Seemann, deine Heimat ist das Meer	11
Üks päev veel	12
Oli kello kaksitoista öölla	12
Piip ja tobacco	13
Meid oli kolm	13
Käsmu Laht	14
Tuukrilaul	15
Whiskey Johnny	16
Seitse meest pandi sadamas pokri	16
Rosabella	17
Kaks piraati	18
Purjesportlaste laul	18
Rio Grande	19
Mere lapsed	19
Heiska purjed	20
Vilsandi laul	21
Mida madrus joob	21
Ütle, miks	22
Merineid	22
Ma ihkan koju	23
Vahva meremees	24
Kalamees naerab	25
Kett kõliseb	26
Meri ja kitarr	26
Die Gitarre und das Meer	27
Põhi, lõuna, ida, lääs	28
Must kapten	29
Miljuneer	30
Hamburgi suund	32
Laevatrümm	33
Londoni laia reidi peal	34
Väike neid	35
Santa Lucia	36
Puhu tuul	36
Pūgõ, tūļ	37
Meremehe püksikumm	37
Meremehe põli	38
Vana madrus	38
Truudusetu Julia	39
Süda see ihaldab	40
Silver Ükssilma laul	41
Kord olin ma röövlite päälik	41
Rannakülas	42
Sinavad veed	43
Nostalgiline	44
Meri	44
Meremehe kell	45
Meremehe armastus	46
Lained, päike ja tuul	47
Meil tuuled sõnumeid tõivad	47
Majakene mere ääres	48
Laev tõstis purjed	49
Läänemere lained	49
Wo die Nordseewellen	50
Kurzeme	50
Kui ootab sadam	51
Kaluri poeg	52
Junga laul	52
Jamaica hällilaul	53
Meremehe tütar	54
Ristna, väike sadam	55
Hääd ööd	55


Mere peal mina sündind olen
Rahvalik
Mere peal mina sündind olen,
mere peal mina kasvand ka.
Merd mina pruudiks võtma tulen,
talle ennast andnud olen.
Kui siis, surm, sul annan suud,
siis mind saab merre heidetud.
Lehvitab meri oma tiivad,
paistab lahkelt suvepäev.
Lahked merelained liikvad
õhtu ilu laial liival.
Siis on õige rõõm meil käes,
kui on merelt läinud jää.
Lehvitab meri oma tiivad,
puhub lahkelt suvetuul.
Eks ma jälle värve kalla,
vean ennast linna alla,
kannan laeva eest seal hoolt
ja värvin teda väljastpoolt.
Meremehe elu lõbus

Meremehe elu lõbus, merele sa rõõmsalt läed,
kui sa reelingutel rahvast kalu söötmas aina näed.
Refr.: :,:Hollarii, hollaraa, holla-riia-riia-riia-hollaraa!:,:
Ühes käes on viskipudel, kiiker läigib teises käes,
nagu peegel kolu hiilgab, see me kapten, tubli mees.
Meie kokk see vana orik, täis tal õgitud on vats,
mannakreemine ta molu ja kakaone ahtriots.
Valgeid kajakate parvi laeva kohal lend’mas näed,
kirju võõbaga et katta puhtaks pestud laevalaed.
Kui sa kaugelt koju tuled, ootab üllatus sind ees:
lapsi vahepeal on toonud naisel helde jõulumees.
Minu lahutatud naine tuli jälle tagasi,
sest ta oli unustanud valehambad kummuti.
Lord Franklin
Sõnad: Marko Matvere / viis: tradits.
Kord öösel kois, kui iga mees näeb und,
kell lõi ja lõppes liivaklaasitund.
Üks varjupilt minu silme ees –
Lord Franklin seisis, uhke inglismees.
John Franklin maikuus kahe laevaga,
kus sada meest, kes leitud vaevaga,
läks teele Inglismaalt loodesse,
et leida teed ümber pooluse.
Neil varsti vastas seisis Gröönimaa,
laev jäässe kinni jooksis raginal.
Vaid eskimo ja ta nahkkanuu
on ainsad, kellel on seal sõiduruum.
Ja vaalaskalad seal, kus Buffin Bay,
vist tunnistajaiks viimasteks jäid neil.
Kuid vaal räägi ega teateid too,
kuis lõppes Loodeväila ekspeditsioon.
Jäi süda raskeks siis Jane Griffinil,
ei jäisest hauast tahtnud kuuldagi.
Kõik mis mul on – ära annaksin,
kui saaksin Franklin Johni tagasi.
Kuid John ei kuule enam midagi,
ta vaatab enda ette ainiti.
Ning mis on imekspandav selles loos –
sööb purgist moosi väike eskimo.
Mis teha meil, kui see madrus on purjus

Mis teha meil, kui see madrus on purjus, (3x)
siis kui hommik koidab.
Refr: Hei-jah, meil tuleb tõusta, (3x)
siis kui hommik koidab.
Nädal aega söödaks talle vett ja leiba, (3x)
siis kui hommik koidab.
Annaks talle nuusutada vandi otsa, (3x)
siis kui hommik koidab.
Pistaks tema tühja õllevaati, (3x)
siis kui hommik koidab.
Paneks tema trümmi turskeks lastiks, (3x)
siis kui hommik koidab.
Kolmas kell
Sõnad: Marko Matvere / viis: rahvalik
Raskel sammul tuigub tekil teine tüürimees,
maksakahjustusest paistes, sünge nägu ees.
Mis see mees võib mõelda, ta vist isegi ei tea,
meie ootame, et kellalöök meid koisse laseks pea.
Refr.: Kolmas kell, vana ahv, las meil minna nüüd!
Grokikruusid kätte, konksu otsa õlirüüd!
Vaata, liivaklaasil ammu tühi pool on peal
ning me ootame, et kellalöök meid koisse laseks pea!
Vahetekil, seal, kus mehed pumpa tallavad,
lootust pilssi lekiks saada pole kaotand nad.
Luhvardist käib laine tihti üle nende pea
ning nad ootavad, et kellalöök nad koisse laseks pea.
Vaene, vana Anderson on roolivahis, näe,
pulki pigistavad tema külmast kanged käed.
Ootab viimast kella, eks ta isegi vist teab,
meie ootame, et kellalöök meid koisse laseks pea.
Paadi varjus kössitades valvab vöörikukk,
iga pooltund kriiskab nii, et kõrist lendab tükk:
"Lights are burnin' bright, sir, and everything is well."
Löö siis kella, mis meid koisse laskma peaks, kolmas kell!
Ahtris seisab kapten, ta näeb välja nagu mees,
aga kuradilgi vist on rohkem südant sees.
Mis see hull seal plaanib, seda hästi teame me –
üles raadele meid saadab ta ja mitte kotile.
Strike the Bell
Aft on the poopdeck walking about
There is the second mate so sturdy and so stout.
What he is thinking of he only knows himself.
Oh, we wish that he would hurry up and strike, strike the bell!
Ch.: Strike the bell, second mate, let us go below!
Look away to windward, you can see it's going to blow.
Look at the glass, you can see that it is fell,
We wish that you would hurry up and strike, strike the bell!
Down on the maindeck working at the pumps
There is the larboard watch ready for their bunks,
Over to windward they see a great swell,
They're wishing that the second mate would strike, strike the bell.
Aft at the wheel poor Anderson stands
Grasping the spokes in his cold, mittened hands,
Looking at the compass the coarse is clear as hell,
He's wishing that the second mate would strike, strike the bell.
For'ad in the fo'c'sle head keeping sharp lookout
There is Johnny standing ready for to shout
"Lights' burning bright, sir, and everything is well!"
He's wishing that the second mate would strike, strike the bell.
Aft the quarterdeck the gallant captain stands
Looking to windward with his glasses in his hand.
What he is thinking of we know very well:
He's thinking more of shortening sail than strike, strike the bell.
Süda tuksub
K.A. Hermann
Süda tuksub tuks, tuks, tuks!
Mine lahti, uks, uks, uks!
Siis me lähme Mallega
saarde kala püüdema!
Refr.: Hopsassaa, Mallega
saarde kala püüdema.:,:
Kui on hüva pärituul,
lendab vene nagu kuul,
siis meil aega Mallega
salajuttu puhuda.
Kui on kalad roogitud,
jutud kokku räägitud,
siis me lähme Mallega
maale kala kauplema.
:,:Hopsassaa, Mallega
maale kala kauplema!:,:
Rolling home
Sõnad: Marko Matvere / viis: rahvalik
Masti topis ulub taglas,
tõuseb, langeb laeva käil.
Nagu puu, mis kevadõites,
täitub iga viimne seil.
Lained, mis meist jäävad maha,
justkui sosistaksid nad:
"Ära vaata seljataha,
kiiremalt nii koju saad!"
Refr.: Rolling home, rolling home,
rolling home across the sea.
Rolling home to dear old England,
rolling home, dear land to thee.
Iga kätt nüüd vajab peli,
sihiks kompass, tuulteroos.
Algav sõit lä’eb kodu poole
Ingliskanalisse koos.
Kas kõik soodid, otsad vabad?
Klüüs ja ketikast on klaar?
Kepslid kas on valmis pandud?
Ees meid ootab Inglismaa.
Kümme tuhat miili taga,
teist niisama palju ees,
iidne ookean suur ja vaba,
kodu poole viib meid tee.
Meie laev kui viimaks sildub,
olnud ajad meenuvad.
Sääl on sõbralikud pilgud
ja kõik meeled leebuvad.
Rolling Home
Call all hands to man the capstan,
See the cable run down clear,
Heave away and with a will boys,
For old England we will steer.
And we'll sing in joyful chorus
In the watches of the night,
And we'll sight the shores of England,
When the grey dawn brings the light.
Rolling home, rolling home,
rolling home across the sea.
Rolling home to dear old England,
Rolling home, dear land to thee.
Up aloft amid the rigging
Blows the loud exulting gale,
Like a bird's wide out-streached pinions
Spreads on high each swelling sail.
And the wild waves cleft behind us
Seem to murmur as they flow,
There are loving hearts that wait you
In the land to which you go.
Many thousand miles behind us,
Many thousand miles before,
Ancient ocean have to waft us
To the well-remembered shore.
Cheer up Jack, bright smiles await you
From the fairest of the fair
And her loving eyes will greet you
With kind welcomes everywhere.
Vana kuunar
Sõnad V. Sokolov, H. Karmo / viis U. Naissoo
Ta tekil viise tuuleflööt kord hõiskas
ja taglast täitis tormi jäme hääl ...
See vana kuunar juba aastaid seisab
siin muuli ääres seitsme tuule käes.
Ta tegi tööd ja vaeva nägi kõikjal,
see vana hall ja vapper merelind.
Nüüd sinilaineid lahekäärus lõikab
kesk suvesära jahi nooljas rind.
Refr.: Las puhub tuul, las puhub tuul nüüd üle taeva,
ja keerutab purjede sees!
Las puhub tuul ja sihi poole iga laeva
viib üle vee, viib üle vee!
Eks sama tuul ka jahte lahel saadab,
võib igas purjes kuulda flöödi häält.
Neid luigetiibseid vana kuunar vaatab
siin muuli ääres seitsme tuule käes.
Tütarlaps Havannast
Sõnad: Marko Matvere / viis: Evert Taube
Tütarlaps Havannast
vaatab välja aknast,
seisma jääb seal maja ees
uhke meremees.
"Hei, kas tuled ülesse,
saad mult roosi punase,
korter kolm ma ootan sind!"
Sing, my darling, sing!
Tütarlaps Havannast
tõttab ust tal avama.
Ukselt lausub võõras mees,
põlvili ta ees:
"You’re my queen, or I'll be damned!"
"Show your money in first hand!
Si, señor, now, please get in!"
Sing, my darling, sing!
Tütarlaps Havannast
võõra juttu kuulatab:
"Kõik mu rahad otsa saand,
kuid sind lohutan!
Sõrmus suure kiviga
maksis viisteist naela.
Ootas keegi kord ka mind."
Sing, my darling, sing!
Tütarlaps Havannast
vaatab välja aknast.
Laevu kannab ookean,
ühel neist on ta.
Sõrmus suure kiviga
õhtupäikest peegeldab.
Õlgu katab crepe de chine.
Sing, my darling, sing!
Meri on sul meeles

Meri on sul meeles, siis kui viibid maal.
Lähed rännuteele, mind siis unustad.
Refr: Meri on su kodumaa, sinu unelmad on tähed
kuskil Rios ja Šanghais, Bali saarel ja Havail.
Kaugused sind kutsuvad, nende kutsele sa järgned,
ja vaid merele jääd truuks sa eluaeg.
Pole sulle vaja kodu kuival maal.
Puudub isamaja, pole kallimat.
Jälle aeg on minna teele, meremees.
Homme tuult ja laineid näed sa enda ees.
Refr: Sulle meri koduks saab, sinu sõbrad taas on tähed
kuskil Rios ja Šanghais, Bali saarel ja Havail.
Sinu armastus on laev, millel pardalt tuled-lähed,
talle terve eluaeg võid olla truu.
Seemann, deine Heimat ist das Meer
Sõnad F. Busch / viis W. Scharfenberger
Seemann, lass' das Träumen, denk' nicht an zu Haus.
Seemann, Wind und Wellen rufen dich hinaus.
Refr.: Deine Heimat ist das Meer, deine Freunde sind die Sterne
über Rio und Changhai, über Bali und Hawaii.
Deine Liebe ist dein Schiff, deine Sehnsucht ist die Ferne
Und nur ihnen bleibst du treu dein Leben lang.
Seemann, lass das Träumen, denke nicht an mich;
Seemann, denn die Fremde wartet schon auf dich.
Üks päev veel
Sõnad: Anzori Barkalaja / viis: rahvalik
Hea uudis kisub naeru näole – üks päev veel!
Havannas saame homme maale – üks päev veel!
Ainult üks päev veel, mu Johnny, üks päev veel,
siis on su vaevad läbi – üks päev veel!
Veel õhtu lastakse meid linna ...
seal peende kõrtsi saame minna ...
Seal ootavad meid mitmed rõõmud ...
ja nende vahel rummisõõmud ...
Seal tantsivad mulatitarid ...
ja reiel keeravad sigaari ...
Siis kallavad sul klaasi julgust ...
ja sütitavad ainsast pilgust ...
Öö otsa sigarina põled ...
ja hommikul vaid suits veel oled ...
Kui tagasi sa oled laevas ...
vaid päeva oled hingevaevas ...
Oli kello kaksitoista öölla
Soome viis
Oli kello kaksitoista öölla,
:,: meri muutus mustaksi, :,:
Oli kello kaksitoista öölla,
meri muutus mustaksi.
Refr: Horei, me noored meripojad!
Ilus oled merilaine
ega suru meida paina!
Horei, me noored meripojad!
Meri meid ei hävita, fallera!
Mede kapteni huudeli hafstekilda:
:,: Pojad, mürskü algama! :,: ...
Mede kapteni huudeli hafstekilda:
:,: Nouska pojat reivamaan! :,: ...
Kun me jouame kord Italijan randa,
:,: kus on flikad reivata! :,: ...
Refr: Horei, me noored meripojad!
Ilus oled merilaine
ega suru meida paina!
Horei, me noored meripojad!
Kus on flikad reivata, fallera!
Piip ja tobacco
Sõnad: Anzori Barkalaja / viis: rahvalik
Refr: Tuju hea, häältes ramm ja kindel marsisamm,
kus on mu piip ja tobacco?
Rõõmus on hing ja meil sees on rumm ja džinn
üle Atlandi me lähme juba jala.
Ees paistab linn, see läki-läki linn,
kus on mu piip ja tobacco?
Hõi, kapten, ae, aja sadamasse laev!
Nõuab vett see neetud koka soolakala.
Linnas on kõrts, see läki-läki kõrts, ...
kus on mu piip ja tobacco?
Näppu torkab valus pind, see on siiski väike hind.
Tähtsam on, et kõrtsiukse siiski avan.
Kõrtsis on neid, see läki-läki neid,
kus on mu piip ja tobacco?
Teda kintsust näpistan, kuigi vastu kõrvu saan,
see mu maksale teeb siiski ainult rõõmu.
Meid oli kolm
Sõnad H. Karmo / viis A. Oit
Meid kolme ei kohuta hirmsamgi juhus,
raskused jalust ei löö.
Kord Atlandil pooleks besaanmasti puhus
torn ühel möirgaval ööl.
Aga meid oli kolm,
meid oli kolm – kanged poisid kõik –
ja et meid oli kolm,
murdund masti hoides jätkus sõit.
Jäid tuuleta purjed – mis oskad sa kosta! –
troopika tujukal veel.
Kokk panniga vehkides tuult püüdis tõsta –
teadagi narrus on see!
Aga meid oli kolm,
meid oli kolm tropis purje all.
Ja et meid oli kolm,
tuule sisse puhusime tal.
Kord õhtul kui õngega mängisin ahtris,
vaalal see hambusse jäi.
Ta hiivas mind pardalt ja vägisi tahtis
vetikaid toppida täis.
Aga meid oli kolm,
meid oli kolm vahvat meremeest.
Ja et meid oli kolm,
vaala enda tõime välja veest.
Ent siiski me jäime kord hätta, kui tulles
tagasi rännakuteilt
nöpsnina, kaks silma ja võluvad huuled
südamed röövisid meilt.
Aga meid oli kolm,
meid oli kolm armund meremeest.
Ja et meid oli kolm,
hoopis pootsman näppas neiu eest!
Käsmu Laht
Sõnad: Anzori Barkalaja / viis: rahvalik
Käsmu Laht on esimene kõigi teiste seas!
Vaata, ta-na-naa-na, ka meie samas reas.
Käsmu Laht on esimene kõigi teiste seas!
Vaata, ta-na-naa-na, ka meie samas reas.
Refr: Kroon on tal peas, Johnny, kroon on tal peas,
vaata, tana-na-na-naa, ka meie samas reas.
Käsmu kapten esimene kõigi teiste seas! ...
Käsmu kokk on esimene kõigi teiste seas! ...
Käsmu Liisa esimene kõigi teiste seas! ...
Tuukrilaul
Sõnad O. Arder / viis T. Aare
Ei ole kellelgi nii uhket ülikonda,
ei ole seatinataldadega kingi. 
Nad sinust maha peavad jääma supelranda, 
kui sina vee all asjalikult kõnnid ringi. 
Sa vee all rahus oma päevatööd saad teha,
ei sõber telefoni teel sind tülita. 
Et lisaraskus liialt rõhub sinu keha, 
siis pinsile saad varem, nagu oletan.
Refr.: Vaga vesi, sügav põhi.
Kas tunned alati end nagu kala vees sa? 
Ei tundu ohutuna mulle sinu koht. 
Seal pole millegagi täita oma lõõtsa, 
kui juhtub midagi ja otsa lõpeb õhk. 
Sa vee all rahus oma päevatööd saad teha. 
See pole sina, kes peab masti ronima. 
Ehk vee alt välja tulla hoopiski ei taha,
sest pinnapealsed asjad sind ei huvita? 
Tean, tänu sinule on vee peal mitmed laevad,
Tean, tänu sinule on merepõhja kaart. 
Ma usun, mehed, et teil tasub näha vaeva –
ka vee alt otsida meil tuleb oma saart.
Whiskey Johnny
Sõnad: Anzori Barkalaja / viis: rahvalik
Viski hoiab elus meest,
viski, Johnny,
rõõmu hoiab südames,
kalla viskit, Johnny!
Kui sa kallad mulle pool, ...
jätkuda siis lasen lool ...
Kui su elu pole lust, ...
viskist leiad lohutust ...
Laeval teen ma palju tööd, ...
vabaks ostan kõrtsi ööd ...
Mõni õlut armastab, ...
mind vaid viski rahuldab ...
Viski teeb mind rõõmsamaks, ...
kõik naised teeb ta ilusaks ...
Viski happest kangem kraam, ...
kõik raha taskus lahustab ...
Viskiga sealt tuleb kokk, ...
igat meest nüüd ootab grokk ...
Igat meest nüüd ootab grokk, ...
rida veel ja ongi jokk ...
Seitse meest pandi sadamas pokri
Sõnad J. Smuul / viis P. Pedajas
Kapten maani on täis, tüürman taevani purjus,
neil mõlemal brauningud on.
Ja meri on jõhker ja pootsman on lurjus
ja kokk on üks kuivamaa konn.
Refr.: :,:Need, kes ellu meist jäid,
need jõid ja need lõid,
seitse meest pandi sadamas pokri. :,:
Meri müriseb ümber kui vihane karu,
jääs tarduvad vandid ja raad.
Nii janu kui nälga, nii tormi kui maru,
madrus, merehunt, näha siin saab.
Püüab merehunt vaalu, näos Gröönimaa hingus,
kõrvus tormide matuseviis.
Läigib kapteni brauning ja närvid on pingul
ja mässu me tõstame siis.
Kaks lasti meist maha, kolm löödi meist raudu,
jõuga brauningu vastu ei saa.
Ja müriseb ümber täis laineid ja haudu
merehuntide taevas ja maa.
Kapten maani on täis, tüürman taevani purjus,
neil mõlemal brauningud on.
Ja meri on jõhker ja pootsman on lurjus
ja kokk on üks kuivamaa konn.
Rosabella
Sõnad: Anzori Barkalaja / viis: rahvalik
Refr: Kuulun sulle ainult, kaunis Rosabella,
kuulun sulle ainult, kaunis Rosabella,
kuulun sulle ma, kõik mu sõbrad ka,
mu kaunis Rosabella!
Esmaspäeval sinist udu täis on ilm,
esmaspäeval sinist udu täis on ilm,
esmaspäeval tean, tulema ma pean
sinu poole, Rosabella hea.
Kui me laintevahus välja sõidame,
kui me laintevahus välja sõidame,
kui on pärituul, naer on meie suul,
sul, Rosabella, olen ikka truu!
Kui me sadamasse vahel saabume,
kui me sadamasse vahel saabume,
kuigi käes on naps, põlvel tütarlaps,
ei see Rosabellat küll pahandaks.
Sadamates leidub palju laevu häid,
sadamates leidub palju laevu häid,
kuid paremat ma küll ei tea,
kui meie Rosabella hea.
Kaks piraati
Lugu ETV lavastusest „Pailapsiin”
Elasid kord kaks piraati, kuulsad mehed ammust saati,
istusid need kaks piraati vägevasse purjepaati.
Tõstsid üles raa ja topslid, ise hüüdsid hei ja hopsti,
tõstsid üles raa ja topslid, ise hüüdsid hei ja hopsti!
Tassisid need kaks piraati rummivaadid oma paati,
mitte keegi sellest saati pole näinud kaht piraati.
Pole näinud kaht piraati mitte keegi sellest saati,
mitte keegi kaht piraati pole näinud sellest saati.
Purjesportlaste laul
Sõnad L. Rummo / viis H. Kõrvits
Päike, lained, meretuuled
on meid vapraks karastand.
Käsi surub roolipuule,
kaugele jääb maha rand.
Refr.: Hei! Purjesid paisuta, tuul!
Hei! Uljana, laul, kõla suul!
Kui kajaka tiib jaht merele viib
meid, sportlasi noori ja häid.
Meie käed ei tunne puhkust,
võistluses jääb meile võit,
ausalt sportlaslikku uhkust
igaüks siis tunda võib.
Avamerel päiksepaistes
liugleb kiirelt jaht kui nool.
Valmis töö ja kodu kaitseks
sportlased meil igal pool.
Rio Grande
Sõnad: Henno Käo / viis: rahvalik
Kas sa tead, kulla sõber, kus Rio Grande?
Kaunis Rio!
Sääl kuldne on siniste lainete säng –
laeva kursiks on Rio Grande.
Refr: Oota mind, mu Rio –
kaunis Rio,
jää hüvasti, neid, on teisigi teid,
mind nüüd ootab Rio Grande.
Ankrud hiivatud, purjed on pungil kui paun, ...
kord tuuled on külmad, kord kuumad kui saun. ...
Ärge nutke, oh neiud, seal sadamakail, ...
ei pelga me torme, ei tundmatuid maid. ...
Ja nüüd laevalaelt laulame teile me koos, ...
Teil pisarais silmad ja põsed kui roos. ...
Jääge hüvasti, Paula ja Sally, goodbye! ...
Võibolla meid neelab kord saatusehai. ... 
Mere lapsed
Sõnad P. Pruuli / viis T. ja M. Rahula
Meil vanne antud, leping sõlmitud,
kaiotsad lahti päästetud.
Me pagas pardal, purjed heisatud,
vöör koitu pööratud.
Näe, ahtris silmapiiri sisse lä'eb
ka viimne kodutorni tipp,
nii lapsepõlv meist randa maha jääb
ja algabki me retk.
Refr.: Kas mõistad, kallis, kõik meil uus on ees
nüüd vihmas, tuules, päikselõõsa sees
me ihu, hing ja meel sellel teel
kuuluvad vaid teineteisele.
Kui laiub pärani ees avarus,
ükskõik – las laetud rajust see.
Me unistused, riskid ühised
ka lainte keeristes.
Sul soodiots, mul tüür on peos,
siht ühine meid kokku seob.
Üks on alus meil, kesk tuuli neid
kus ainsana meil hoida teineteist.
Heiska purjed
Sõnad: Henno Käo / viis: rahvalik
Ükskord kohtasin ma vana sõpra Hamburgi kail,
heiska purjed, heiska purjed,
sealsamas kõrtsis üle tee ma uue santsu sain,
heiska purjed, purjed, hei.
Refr: Laev sinna vii,
kus California,
kannan südames tuld,
sest seal ootab mind kuld,
Sacramento kallastel.
Juba vahutaval merel ongi täislastis laev ...
Möödas on mu pommi päevad, ees mind ootab rõõm ja vaev ...
Kõrtsituba oli suitsune ja tüdruk oli kuum ...
See kõrtsmik oli hiinlane ja vaadist voolas rumm ...
Igas sadamas meil isevärvi olid tüdrukud ...
Kord oli ta mul süsimust, kord kollane, kord pruun ...
Refr: Nüüd hüüab fanfaar,
tõuske nüüd, kõik magajad,
ja me uljas sekstett
siia jäänud on, et
võtta üles veel üks viis.
Vilsandi laul
Sõnad J. Tätte / viis J. Tätte
:,: Selle metsa taga ei ole mets, on meri,
mu oma väike kodulaht. :,:
Kuidas elate, mu kallid
pikad haisvad adruvallid,
ämblikute võrgusallid?
Kuidas elate, mu kallid
pikad haisvad adruvallid,
kiviaia jupid hallid?
Sügis on kollaste lehtede kuu,
torm on eriliselt tugev tuul.
Vihmapärleis sätendab puu,
käes on teine sügiskuu.
Selle metsa taga ei ole mets, on meri,
mu oma väike kodulaht.
Kuidas elate, mu kallid
pikad haisvad adruvallid
mere soolases tallis?
Mida madrus joob
Sõnad: Anzori Barkalaja / viis: rahvalik
Mida madrus joob, kui sadamasse laev ta toob?
Johnny, hei, hei, hei, hei! Vasta kui sa võid!
Mida madrus joob, kui sadamasse laev ta toob?
Kui on noor, merel seilab – mida madrus joob?
Mida madrus teeb, kui neidu nähes veri keeb?
Johnny, hei, hei, hei! Vasta kui sa võid!
Mida madrus teeb, kui neidu nähes veri keeb?
Kui on noor, merel seilab – mida madrus teeb?
Millest madrus teab, et viin ja neiud maitsvad head?
Johnny, hei, hei, hei, hei! Vasta kui sa võid!
Millest madrus teab, et viin ja neiud maitsvad head?
Kes on noor, merel seilab – küll see juba teab!
Ütle, miks
Sõnad J. Kreem / viis J. Kreem
Otsad antud ja laev jätab sadama,
ees on pime ja tormine tee.
Tahaks sind veel kord ma suudelda,
aga sina jäid kaldale.
Tõuseb tuul ja loobib me laeva,
torm murrab kõik mastid ja raad,
silmad hiilgavad, kuigi on pime see öö,
katsu uinuda, kui sa vaid saad.
Refr.: Igal öösel näen sind oma unenäos ma ja...
Ütle, miks tuled sa mind piinama?
Haavad kinni ei kasva ju nii.
Kuigi aastad on läinud, sind armastan veel,
kuid ei ulatu sinuni.
Lendab laev mööda vahuseid laineid,
pilved peidavad hõbedast kuud.
Mäletan, et vana majaka all
su huuled puutusid kord minu suud.
Kui kord tagasi koju ma jõuan,
ma ei tea, kas sa mäletad mind,
võõras mees seisab õhtul su akende all
ja ta teab, mis on elu hind.
Refr.: Igal öösel näeb sind oma unenäos ta ja ...
Merineid
Sõnad: Anzori Barkalaja / viis: rahvalik
Oli reedese päeva vaalapüügireid,
kaldast kaugel ei olnud meie prikk.
Kapten kiikrist piilus, kuidas merineid
liugles lainetel, hurmav ja šikk.
Refr: Tuul võib vabalt tormata,
merelained möllata.
Maa peal igaüks heidab puhkama,
peavad madrused raadel üles-alla kõõluma,
peavad madrused raadel kõõluma.
Kapten pööras siis pilgu ära mere pealt,
ütles sõnad, mis tal tulid südamest:
"Mul on naine New Yorgis nii armastav ja hea,
õhtuks aga temast saanud on lesk."
Ja kokk pööras pilgu ära mere pealt,
ütles sõnad, mis tal tulid südamest:
"Oma potte ja panne kallimaks ma pean
kõigist merepõhja pärlitest!"
Siis junga pööras pilgu ära mere pealt,
ütles sõnad, mis tal tulid südamest:
"Kuidas kirjutada sõna MERINEIU, ma ei tea,
merepõhja lä’en igavest."
Siis kolm tiiru tegi meie uhke prikk,
kolm tiiru päripäeva just.
Ja kolm tiiru liugles merineiu šikk
ja siis kadus keskel lainte virvendust.
Ma ihkan koju

Meid merele viis korvett,
me mõõtsime soolast vett,
ei teadnud, mis ootab ees meid.
Sadamast siis tee sõtta meid viis,
kuid ma ihkan koju, siin olla on piin.
Refr.1: Mõistmata siinset keelt,
tundmata siinset meelt
pole sõpru mul või vaenlasi siin.
Kapten, sa tea, et päästma meid pead,
sest ma ihkan koju, siin olla on piin.
Võõras on iga koht,
kõikjal mind luurab oht,
meid metsas ootab kuul, maantee peal miin.
Ränk eluhind siin hulluks teeb mind
ja ma ihkan koju, siin olla on piin.
Refr.2: Ei mõista ma siinset keelt,
ei tunne ma siinset meelt,
pole sõpru mul või vaenlasi siin.
Kapten, sa tea, et päästma meid pead,
sest ma ihkan koju, siin olla on piin.
Jäägu see võõras maa
teiseks muutmata,
sest olla meist igaüks tahab ju prii.
Koju mind vii, kapten, koju mind vii,
sest ma ihkan koju, siin olla on piin.
Refr.1.
Vahva meremees
rahvalik
Laev kiigub, liigub laente peal
ja üle laente kostab heal:
Ahoi, ma vahva meremees,
kes käinud kaugel linnades!
Mul süda armastuseks lai
justnagu Honolulu kai.
Siin ruumi leidub kõigile,
nii mustale kui valgele.
Kord Prantsusmaal prantslannaga
ma võtsin vaevaks jannata,
sampanjerit jõin nagu vett,
mu põlvel istus Mariett.
Ja homme mind Hispaanias
võib näha juba kõndimas,
kus kena senjuriitale
ma kingin oma südame.
Ja varsti, kus Jamaika saar
mind vastu võtab lõbus baar.
Sääl neiud nagu sigurid,
neil selged armuvigurid.
Kalamees naerab
Sõnad J. Smuul / viis G. Ernesaks
Meri tuuleta on harva,
kalameeski naerab harva.
Aga täna juhtus see –
vurru muigab kalamees.
Oi sa poiss ja puud ja laevad –
asjata ei nähtud vaeva!
Saak on mitme paadi last –
kalast möllab mõrrakast.
Nagu välgud siia-sinna,
nii et sinav vesi keeb,
tantsu löövad tuhat siiga
praegu kalameeste ees.
Tormab havi – mereröövel,
lapik lest läeb järele.
Ahvenate küljevööte
vete sinas väreleb.
Mis seal päris põhjas vilgub,
nagu hõbeojake?
Seal on parves miljon silku,
tuhat kilupojakest.
Saak on tore, mis siit saame,
oma perele siit saab.
Siit saab manner, saavad saared,
siit saab kala kogu maa. 
Kett kõliseb
Rahvalik
Kett kõliseb ja ankur tõuseb üles
ja laeva nina vahul laente sees.
Veel enne, kui see ankur tõuseb üles,
jumalaga jätab merimees.
Tuul tasakesi puhub ahterisse,
laev laia vee peal ruttab edasi.
A’ab merimehel kurvad mõtted peale –
kes teab, kas tuleb enam tagasi.
Ei inimene igavene ole,
sest elusaatus viib meid kaugele
ja kõik, mis mulle eile armas oli,
peab maha jääma täna ilma peal.
Mul eila õhtul raha küllalt oli,
kuid täna pole taskus kopikut.
Veel eila õhtul palju sõpru oli,
kui istusin mina kõrtsilaua ees.
See kõrtsmik kaarta mängides mind pettis,
emand lolli mängis minuga.
Mind rahakotist kõigest ilma jätsid,
nad pole muud kui varga sulased.
Meri ja kitarr
Sõnad H. Karmo / viis L. Olias
Jimmy Brown on madrus laeval,
madrus armunud ja noor.
Vaid kitarr ning meri saatmas
teda nüüd on igal pool.
Jimmy süda pole kerge, –
kord võibolla kustub arm...
Kuid ta teab, et alles jäävad
siiski meri ja kitarr.
Juanita on see neiu,
kellest kauneid laule loob,
Juanitaks ka kitarri
kutsub merel madrus noor.
Kas tal teel on Casablanca,
Port Said või Lissabon,
Jimmy mõtleb Juanitast –
temast palju mõelda on...
Juanita on see neiu,
kellest kauneid laule loob.
Juanitaks ka kitarri
kutsub merel madrus noor.
Jimmy pead ei lase norgu:
kõik võib võtta elu karm,
kuid kaks sõpra talle jäävad –
need on meri ja kitarr... 
Die Gitarre und das Meer
Sõnad A. Von Pinelli / viis L. Olias
Jimmy Brown, das war ein Seemann
Und das Herz war ihm so schwer.
Doch es blieben ihm zwei Freunde:
Die Gitarre und das Meer.
Jimmy wollt' ein Mädchen lieben,
Doch ein andrer kam daher
Und als Trost sind ihm geblieben
Die Gitarre und das Meer.
Juanita hieß das Mädchen
Aus der großen fernen Welt
Und so nennt er die Gitarre,
Die er in den Armen hält.
Ob am Quay von Casablanca,
Ob am Cap von Salvador
Singt er leis von Juanita,
Deren Liebe er verlor.
Juanita hieß das Mädchen
Aus der großen fernen Welt
Und so nennt er die Gitarre,
Die er in den Armen hält.
Jimmy wollt' kein andres Mädchen,
Doch sein Leben war nie leer,
Denn es blieben ihm zwei Freunde:
Die Gitarre und das Meer.
Põhi, lõuna, ida, lääs
Sõnad: Kristel Salu / viis: Evert Taube
Kui olin mina noores eas, siis tahtsin merele
ja sadamas ma käisin salaja.
Ja sirgudes ma aina tundsin, kuidas veri keeb,
mind kutsusid need kauged mered-maad.
Kui kord siis sadamas ma kohtasin üht meremeest,
ta ütles – tule poiss, kui ihkab meel,
sest ongi meil just puudus ühest tublist madruksest,
ja nõnda olingi ma varsti teel.
Refr: Nord ja Süüd ja Ost ja West
kutsuvad meid, kindel mest
on mul merega ju olnud ammust ajast, sest
meri – nõnda suur ja lai –
mulle lähedaseks sai,
siis kui kord noores eas seisma jäin ma kail.
Kord purjetasin Lõunamerel, päike paistis kuum
ja miilidena helkles vetepind.
Siis pilved aga sõudsid taevas, puhuma sai tuul
ja marust varsti paisus mererind.
Siis kiiruga meil tuli seilid kokku rehvida,
hea kotermann meil oli abiks ka.
Ja peagi paistis sadam – võttis vastu meid Bombay
ning selleks korraks lõppenud me reis.
Seal Indias mul silma hakkas kaunis bajadeer
ja püüdsin teda kõnetada ka,
kuid häbelik ta oli ja ei mõistnud minu keelt
ning kutsusid mind jälle uued maad.
Ja Saalomoni saartele, kus kasvamas bataat,
siis viis me tee, et laeva lastida.
Seal nägin – tule ümber lõivad tantsu paapuad.
Ja oligi aeg raad meil brassida.
Must kapten
Rahvalik
Atlandi ookeanil, kus lained laksuvad,
üks laev seal sõuab ruttu, tal purjed tumedad.
Komandosillal kõrgel ta kapten seisab sääl
ja alla käsu annab ta kare, käskiv hääl.
See kapten on van Straten, Must Kapten on ju ta,
Laev "Lendav Hollandlane" viib teda Aafrika.
Küll mässule lõi meri ja pikne müristas –
ei tarretand ta veri, ei kartnud tema, mees.
Ta käskis valjul sõnal: "Kõik purjed ülesse!
Las mühab, mässab meri, ei karda seda me."
"Ahhoi! Üks puri näha!" nii hüüti vahi päält.
" Oh vennad, vaatke valvsalt, vist Morgan tuleb säält!"
Sääl kapten sõjalippu ju käskis tõmmata:
"Küll Morgan saab veel näha – ei teda karda ma!"
Ja pea kattis taevast paks püssirohu suits –
laev "Lendav Hollandlane", tuld juba andis ta.
Pauk kõlas, sild läks puruks, kuul lõhkus laeva ka.
"Trepp alla!" käis komando siis mustalt laevalta.
"Kus on mu tütre varas?" nii karjus Morgan veel.
"Surm sulle, hollandlane, Atlandi mere pääl!"
Siis tormasivad üles need mehed tigedad.
Nad võtsid püssid, piigid ja mõõgad välkuvad.
Külm mõõgatera lõikas Morgani maha sääl,
van Straten teda võitis just tema laeva pääl.
"Nüüd Morgan on ju surnud!" veel mehed hüüdsivad.
Ja elagu van Straten, ta poisid tugevad!" 
Miljuneer
Sõnad: Jaan Tätte / viis: Evert Taube
Mind kogu elu oli küla toitnud,
mu pääle vaadati kui koerale,
mu taskud eales polnud raha hoidnud,
kui ükskord ümbrik toodi kohale.
Sain kirja Londonist, kus notar teatas:
mu tädi lõpetand on maise tee.
Oh, kallis tädi, meenutan sind ikka,
su testament must tegi äkki rikka –
Oh, darling, happy days will now begin.
Ma jätsin hurtsiku, kus olin kasvand,
siin kolkas eales enam mind ei näe.
Nüüd olen miljuneer ja söön end rasva
ja valge kinda sisse pistan käe.
Kuid kuhu minna siit, kus olen harjund,
kust kunagi ei ole ära käind!
Mul mõtlemist ei olnud vaja pikka,
kas läände suunduda või hoopis itta –
I`ll buy a ship and sail around the world.
Ma ostsin purjeka "Saint Margareta"
ja neli kokka hiina kooliga,
kes teavad molluskitest rokka keeta,
kuid mida teha rooliga?
Ma ostsin tüürmani ja seitse madrust
ja uhke habemega kapteni
ja pealekauba sain veel ühe plika,
kes kajutisse kandikuga lippab,
kui ütlen: "Bring me whisky and cacao!"
Ma päeval kõnnin mööda laevatekki,
siin kalad lendavad, ei ela vees,
neil õhtul akna taha panen pekki,
las loomad näevad, siin on rikas mees.
Kõik päevad sarnased kui neegrid kõrbes,
kuid kas ei paista sealt Ameerika?
Nüüd meeskond ruttu laevalaele ritta,
paar sõna ütlen lõpetuseks ikka –
You all are free to leave, except the girl!
Ma võtsin kaasa oma tõmmu plika
ja lasin laeval minna tuldud teed.
Kas, tüdruk, tead, see paik on siin Ameerika
ja mina sinu miljuneer?
Kas tead, et oled hakand mulle silma,
kas tead, et naine sa ja mina mees?
Ning kohe selgeks sai, et teadis ikka
ja tegi igasugu hulle trikka –
Oh, darling, happy days will now begin!
On õhtuks kanda kinnitada vaja,
ma läksin uurima, kust osta saan
üks pilvelõhkuja või lihtsalt maja,
kust hästi ära paistaks ookean.
Ma jooksin rõõmsalt mööda liivast randa –
nüüd algab elu uus, kõik valla teed.
Kuid samma kohta välja jõudsin ikka,
kus juba ootas mind mu tõmmu plika
ja ütles naerdes: "Make me love again!"
Oh, darling, happy days are here again.
Hamburgi suund
Sõnad: Jaan Tätte / viis: Evert Taube
Me laev peatus Hamburgi reidil,
kus kapten käis paar tundi maas.
Ei tea, mis sealt otsis või leidis,
kuid saabus kui õnnistust saand.
Ei käsku, ei karmimat sõna,
kus jäi nüüd ta rusikas kõva,
kapten seisab sillal, vaatab pilvi,
peas on udu ja tuul,
tobe naeratus näol, vile suul.
Kapten on armund,
laev kursilt kaldund,
purjed ei püüa tuult,
sest kaptenil jäi linna pruut.
Hamburgi piiga
meelde jäi liiga,
koju ei rutta mees,
sest arm on südames.
Sinna ja tänna,
laev pöörab hänna,
vabalt käib ringi rool,
sest meeskond viina joob.
Hamburgi piiga,
meelde jäi liiga,
kiiresti tekile kõik,
algab Hamburgi sõit.
Kapten on armund,
laev kursilt kaldund,
purjed on pungil nüüd tuult,
sest on Hamburgi suund.
Laevatrümm
Sõnad: Jaan Tätte / viis: Evert Taube
Meil kapteniks on vangist pääsend mees
ja pootsmanil on tapja nägu ees.
Kuid laev on uhke, istub kindlalt vees,
hää tuulega peab viisteist sõlme sees.
Meil lastiks alati on rukis, nisu
ja sada haisvat soolaräime tünni,
kuid kui madrusel peaks tõusma isu,
ta salaja siis hiilida võib trümmi.
Refr: Siis tuleb tõsta kastid ära säält
ja seitsmes laud käib trümmipõhjal päält.
Vaikselt, et ei kostaks ühtki häält,
sealt ikka leiab madrus meelehääd.
Kuid kui kapten näeb su kuritööd,
siis läbi on, siis läbi on su maine ring.
Mastis ripud oma viimset ööd
ja kiusatusest vaba on su hing.
Kui Londonist käib läbi meie laev,
sääl kõvad kübarad ja maksab nael.
Ja kui siis trümmi riskib minna mees,
on viskivaadid ammuli ta ees.
Ameerikast kui satume me läbi,
ei tunne hirmu ega tunne häbi.
Ja jälle kiire tee on minna trümmi,
et maitsta kanget tubakat ja rummi.
Kui Aafrikast käib läbi meie laev
ja ammu hambaid risti ajand vaev.
Siis täpselt ütleb meremehe vaist –
on trümmis peidus kümme musta naist.
Siis seitsmes laud ei saagi olla ees –
säält sisse-välja sõelub igamees.
On kisa suur, kuid õnneks neegritrumm
kurvalt kajab laeval pum-pum-pum.
Refr: Siis seitsmes laud ei saagi olla ees,
säält sisse-välja sõelub igamees.
On kisa suur, kuid õnneks neegritrumm
kurvalt kajab laeval pum-pum-pum.
Kuid kui kapten näeb su kuritööd,
siis läbi on, siis läbi on su pum-pum-pum,
mastis ripud oma viimset ööd
ja kiusatusest vaba on su hing.
Londoni laia reidi peal
rahvalik
Londoni laia reidi peal
läks üks reisijate laev.
Porde vintis, heas tuules
purjetas ta sedasi.
Mustad paksud pilved tõusid
taevapiirilt ülesse.
Mustad pilved taevast katsid,
meri möllas hirmsaste.
Eemalt kole kohin kuulda,
suur orkaan on tulemas.
Madruksed ei jõudnud ruttu
seili kokku rehvida.
Korra oli kole pragin,
laevakere värises.
Vöörpraamsteng see murdis maha
kõige raa ja seiliga.
Aga mis veel koledamaks
nende elu tegi seal.
Neli madrust vöörpraamraa pealt
olid kukkund meresse.
Ja veel nende appihüidmist
kostis laeneharja peal.
Nii on merimehe elu –
ikka rõem ja kurvastus
teineteise kannul käivad
kuni eluotsani.
Väike neid
Sõnad Jaan Tätte / viis Evert Taube
Refr: Väike neid, oota vaid,
veel on maid, kuhu said
antud hoiule mu armutõotused,
kuid kui merelt tulen taas,
hüüan rõõmsalt: „Hollarii!“
ja Sul tasku pistan kingiks dollari.
Kui ma laevas olen tööl,
sulle mõtlen päeval ööl
ja su juustest leitud linti kannan vööl.
Kuid kui sadam neelab mind
ja jalge all on kindel pind –
ootab mind, ootab mind võõras linn.
Linna tunda pole vaja,
sest kus meremeeste maja,
sealt on laulu, naeru kosta taevani.
Siin on mehed, kel on kulda,
ja kui röövima ei tulda,
pidu püsida võib varavalgeni.
Liiter viskit peseb maha
huultelt meresoolavaha,
piip on suus ja lahkub sealt vaid suudlusteks.
Piigad siin ei ole pahad,
kui on taskus suured rahad,
ühe dollari vaid jätan truuduseks.
Igas mereäärses linnas,
kus on laevatatav pinnas,
tüki südamest ma jätnud õitsema,
kuid kui aastaring saab ümber,
pööran laevaotsa ümber
ning ma koju sõidan, koju sõidan taas.
Santa Lucia

Merd kaunilt hõbetab tähtede hiilgus,
on raugend tuulehoog, lained ei liigu.
Ootab mu lootsik teid, tulge nüüd siia,
Santa Lucia, Santa Lucia.
Oo hurmav Naapoli, linnake meeldiv,
siin kurvaks jääda ei suuda keegi.
Laulud ja lõbus naer ei kao siit iial,
Santa Lucia, Santa Lucia.
Miks aega viidate, kaunis on õhtu,
nii hea on hingata hurmavat õhku.
Ootab mu lootsik teid, tulge nüüd siia,
Santa Lucia, Santa Lucia.
Puhu tuul
Tõlkinud Mart Pukits / liivi rahvalaul
Puhu tuul ja tõuka paati, aja Kuramaale mind!
Kura ema oma tütre lubas kodukanaks mull’!
Lubas küll, ei annud aga, nimetas mind joomariks!
Nimetas, et purjus peaga varsa sõitnud vaeseks ma.
Kus ma joonud kõrtsi kuivaks? Varsa vaevand millise?
Oma raha eest ma joonud, sõitnud oma varsaga.
Puhu, tuul, ja tõuka paati, aja Kuramaale mind!
Kura ema oma tütre lubas kodukanaks mull’!
Pūgõ, tūļ

Pūgõ, tūļ, ja ajā laijõ, Ajā mīnda Kurāmōl!
Kurmōnikād minnõn tȭitist Eņtš tidārõd jovājist.
Tȭitõs Tȭitist, bet ist āndat, Kītist mīnda jūojizõks,
Kītist mīnda sūr jūojizõks, Ibīz ailijizõks ka.
Kīngan rō ma jarā jūond um, Kīngan ibīz ailõn ma?
Īž eņtš rōdõ jūob ma krūogõs, Īž eņtš ibīst ailõb ma.
Pōlaks, pallõs, krūogõnikā, Tūo sa vȯltõ vȭlga pǟl!
Tulāb sigž ja kazāb vȯddõrz, Ma sin gūodig aizmaksāb.
Tulāb sigž, ma võtāb nāista, Kutsūb sīnda kōznigiz,
Jūom kuolm päuvõ kōznigidi, Panūksnikād daņtšõgõd.
Meremehe püksikumm

Ei mõista olla meremees, kui kuiv on kurk ja jalg.
Ta siis on üksnes sõiduvees, kui pind tal kõigub all.
Et tuttav tunne püsiks sees, läeb kõrist alla tal
kõik, mis on kangem kaevuveest ...
šartröös ja rumm, šampanjalurr,
katkeb õllest püksikumm.
Laev homme lahkub merele, käib pidu koiduni.
Meil täna viimast päeva veel on meri põlvini.
Me joome kõrtsi kummuli ja vahet me ei tee,
kas imbub juuksejuurteni ...
šartröös ja rumm, šampanjalurr,
katkeb õllest püksikumm.
Las nutab nurgas linalakk, kel armu jagasin,
ei too meid pehkind laevavrakk eal siia tagasi.
Mu seitsmel hindu tüdrukul ja naisel Katmandus
on ammu valmis varutud ...
šartröös ja rumm, šampanjalurr,
katkeb õllest püksikumm.
Ma taskupõhjas veeretan oma viimset veeringut.
Ja õnnist päeva teretan, kui emban reelingut.
Kõik mis ma sisse ajasin, saab kaladele roaks.
Läeb merevette tagasi ...
šartröös ja rumm, šampanjalurr,
jälle stramm on püksikumm.
Meremehe põli
rahvalik laul
:,:Ei seda aga oleks uskund mina,:,:
:,:et madrusel hea põli on.:,:
:,:Ei hukka aga lähe tema põlv, :,:
:,:ei kõrtsi seinas seisa võlg.:,:
:,:Tema purjutab seal mere peal, :,:
:,:suurte mere lainde käes.:,:
:,:Kus maal aga läheb seal ikka linn.:,:
:,:Kui läheb tema Riia linna all, :,:
:,:siis läheb tema uhke trahteri.:,:
:,:Seal istub tema pehme sohva peal:,:
:,:ja preili tema põlve peal.:,:
:,:See teeb tema ihol himmostost :,:
:,: ja kõikile kontele kergitust.:,:
:,:See paneb tema iho hüppama :,:
:,:ja kella kuubes kargama.:,:
:,:Ei seda aga oleks uskund mina, :,:
:,:et madrusel hea põli on.:,:
Vana madrus
Sõnad Jaan Tätte / viis rahvalik
Vaid sõlmed ja trossid ja tuhm silmapiir
ja kuskil seal vahel su lurisev piip.
Su tee algab ahtrist ja lõpeb, kus tääv,
sa iga päev ühte ja sama vaid näed.
Refr.: Vana madrus, vana madrus, mis elu see on?
Meil kõrtsis käib pidu, sul merel on torm.
Miks tundub, kui kannaks me sinu ees süüd?
Nende auks, kes on merel, me võtame nüüd.
Kord olid sa uljas ja lootusi täis
ja kaugetest maadest su pea ringi käis.
Nüüd näed, et su palgaks on pehkinud vrakk
ning teistele kanda jääb kübar ja frakk.
Su ainsamaks aardeks on mälestus hell:
kui trahterist ära sind viis laevakell,
jäi uksele saatma sind neiuke noor,
kes lubas, et ootab sind aasta või pool.
Su nägu on parkund kui ranitsa nahk
ja hammastest märkan ma suus ainult kaht.
Kuid silmades tuli, mis kadedaks teeb,
kui rändab su pilk üle ääretu vee.
Truudusetu Julia
Sõnad L. Viiding / viis Borenius
Oli suvepäev nii soe ja taevas pilveta,
end me purjek seadis kodurannalt lahkuma.
Sa mind sadamasse saatma tulid, silmad vees,
sügav lahkumisevalu sinu südames.
Oma pea sa õrnalt panid minu rinnale,
sinu armusõnad tungisid mu hingesse.
Siis veel truudust mulle kinnitasid vandega,
nagu harjunud kõik tütarlapsed tegema.
Jah, see armuvanne, pealegi neid oli kaks,
sai suudlustega kinnitatud kindlamaks.
Vali hüüe sinu kaelas siis mind äratas –
„Jäta tüdruk, võta köis!” nii kapten käratas.
Aga iga kord, kui masti pidin ronima,
kliiverpoomil kõrgel mere kohal kõlkuma.
Kui sain taluda küll tormisid, küll tuuli ma,
ikka ohkasin: „Mu oma armas Julia!”
Ja kui Barcelona linna sain, siis lasksin ma
sinu nime oma käele tätoveerida.
Sulle armastusekirju saatsin hulgana,
sinu terviseks lõin klaase kokku poistega.
Kuid sa truudusetu, mida mulle tegid sa!
On raske sellest mõelda kui ka rääkida.
Minu kuju oma südamest sa kiskusid,
kõik mu kirjad ahju põlema sa viskasid!
Sina silmi tegid ühele ja teisele,
aga kolmandale kinkisid sa suudluse,
ühelt tantsuõhtult teisele sul oli rutt,
ikka edevamalt kõlas sinu naer ja jutt.
Viimaks võrku võtsid peiu päris püsiva,
aga luba endalt lõpuks siiski küsida,
mis sa kostad, kui tal pähe lasen kuuli ma?
Sina valelik ja truudusetu Juulia!
:;:Tea, et minu moodi meremehe armastus,
see ei ole mitte tühi tuulekeerutus,
vaid see tunne mehe meeltes möllab maruna,
mida viimaks ainult haud võib panna vaikima:;:
Süda see ihaldab

Süda see ihaldab laineid, rind ihkab tormi ja merd.
Mõtted nii taltsad ja kained, mängimas ei tunne verd.
Kui aga vaibumas maru, rinnas torm paisub, oi-oi,
:,: tumeneb mõistus ja aru, veri veab randa, ahoi! :,:
Sadamas magusad piigad, sadamas magus on öö.
Tunde kui nendega veedad, raske on öelda adjöö.
Aeg aga jälle on minna, viibida kauem ei või,
:,: meri meid kannab taas sinna, kus on me kodu, ahoi! :,:
Silver Ükssilma laul
Sõnad J. Tätte / viis J. Tätte
Silver, kus on sinu kullamäed?
Merepõhja vara maha jäi koos laevaga.
Silver, kus on sinu julged teod?
Merepõhja noorus maha jäi koos laevaga.
Silver, kus on sinu vasak silm?
Merepõhja silm maha jäi koos laevaga.
Silver, kus on sinu röövlisalk?
Merepõhja poisid maha jäid koos laevaga.
Refr.: Üksi ma veel kõrtsu laua taga,
piigad põlvedel, oma viimseid päevi magan.
Silver, kus on sinu poisipõnn?
Merel seilab minu poisipõnn musta lipu all.
Silver, kus on sinu sünnipaik?
Laevakajutis mu sünnipaik musta lipu all.
Silver, kus on sinu õige koht?
Laeva tekil minu õige koht musta lipu all.
Silver, kus on sinu röövlisalk?
Merepõhja poisid maha jäid koos laevaga.
Refr.: Üksi ma veel …
Merel sõidab minu poisipõnn, ahoi!
Kord olin ma röövlite päälik
Rahvalik
Kord olin ma röövlit päälik,
mul salgas kaksteistkümmend meest,
me röövisime rikkaid ja vaeseid
ja neidude südameid ka.
Me sõitsime läbi kõik mered,
kus iganes peatus me laev,
me panime voolama vered,
end rikkasti tasus me vaev.
Me laeval oli saaki nii palju
ja viina, mis iga mees jõi,
kõik röövis veealune kalju,
mis laevale hukatust tõi.
Mu laeval oli puusärgi kuju
ja mastideks kolm võllapuud
mastitipus seal lehvis üks plagu,
mida kaunistas surnupealuu.
Kõik mehed mul uppusid ära,
merepõhjas on neil vaikne haud,
ma üksina pääsesin ära,
mu päästjaks sai laevalaud.
Oh oleks ma röövlite pealik
ja salgas kaksteistkümmend meest,
ma rööviksin rikkaid ja vaeseid
ja neidude südameid ka.
Rannakülas
Sõnad D. Vaarandi / viis V. Ojakäär
Seda paati pole tehtud linnuluust,
kaared ise painutasin tammepuust.
Ei ma pannud pilliroogu mastideks
ega punapõllekesi purjedeks.
Tugev mootor tuksub nagu süda tal,
lained temal mürisevad täävi all.
Ja ta endas kannab kolme kanget meest,
kes on läbi käinud mitme mere veest.
Kõige nooremal on üle valla ramm,
vanem võrke laskma kõige osavam,
kolmas aga väga palju laule teab,
kalad teda kuuldes merest tõstvad pead.
Igal mehel noorik randa maha jäi,
igaühel kallis paadi vastas käib.
Aga harva näen ma oma päiksekiirt,
tema on ju tähtis karjabrigadir.
Küll ta kaunis on, kuid kibe nagu sool.
Ütleb: „Sina merest kehva kala tood.
Rohkem kasu toovad minu kirjakud,
kui su lahjad tursad, lestad kõversuud.“
„Oota, oota! Tulgu kagutuuled vaid,
näha toon sul iludusi angerjaid –
sihvakad ja sirged sabakuubedes,
tulevad ja kummardavad sinu ees.
Oota, küll sa minu karja näha saad!
Lõhed, laiad laugud otsal säravad,
seljauimed vikerkaarest värvitud,
küljed hõberahadega kirjatud.“
Sinavad veed
Sõnad A. Uustulnd / viis A. Uustulnd
Ei kohta meie teedel verstaposte valgeid,
ei maanteetolm teekaaslaseks meil käi.
Vaid karmid tuuled ikka paitavad me palgeid,
neid kauneim koduranda maha jäi.
Refr.: Oi, need sinavad veed, kus mul näitavad teed
tähed taevas ja majakad maal.
Kellel kaluriverd ja kes armastab merd,
ei see merd iial jätta ei saa.
On tormakust nii noorusel kui karmil merel
ja rahutust täis ühteviisi nad.
Ka ühteviisi ülistusi neile laulvad
nii möirgav torm kui lainte kanonaad
Ma ankruplatsist, sõber, praegu veel ei hooli,
ei vaikne sadam mind ei meelita.
Vaid laintemöllus ikka kindlalt hoian rooli,
las kaovad rannad, kaovad majakad.
Nostalgiline

Need paigatud purjede rinnad,
soolaste tormide hääl.
Ja need ootavad sadamalinnad,
mida kõik leida võib sääl.
On veel sellest vaid laul,
kähisev laul seal mastide tipus.
Need maad, ööd ja baarid täis mehi
ja tüdrukuid laterna all.
Ja veel olema peab
kodu mul seal sagivas linnas.
Need maad, ööd ja baarid täis mehi
ja tüdrukuid laterna all.
On kaugele jäänud need ajad,
uttu on kadunud need.
Vaid tuhmilt veel kusagil kajab
eksinud udusireen.
Kui saaks uneski veel
olla ma teel sadama poole.
Need maad, ööd ja baarid täis mehi
ja tüdrukuid laterna all.
On veel sellest vaid laul,
kähisev laul seal mastide tipus.
Need maad, ööd ja baarid täis mehi
ja kodu seal kusagil ka.
Meri

Mere kohal särab taevas,
taevas, see on tähti täis.
Palju tähti alla langes,
palju rohkem alles jäi.
Refr.: :,:Ütle meri, mu meri,
miks sa siia mu tõid?
Ütle meri, mu meri,
kas ma lahkuda võin? :,:
Mere kaldal liivaluited,
luited, need on jälgi täis.
Kes need jäljed siia jättis,
kes neid jälgi mööda käis?
Merevetel sõitvad laevad,
palju laevu merre jäi.
Mere kohal särab taevas,
taevas, see on tähti täis.
Merel puhumas on tuuled,
tuuled, need on trotsi täis.
Kas mind suudlesid su huuled,
või ehk tuul neist üle käis?
Meremehe kell
Sõnad Tarmo Pihlap / viis Henry Clay Work
Minu vanaisa kell lebas nukralt laua peal,
tollest päevast, kui merelt lahkus ta.
Ei sest hõbedasest kannist loobund vanaisa eal,
kui ta läbi rändas mereteed ja maad.
Ühel päeval kord siis, sõnas pojale ta nii:
ainult merele jääb kella süda truuks.
Peatus kell, kui suri see vana mees,
kes tal sõbraks olnud pikal mereteel.
Refr.: Polnud tahtmist tal tiksuda,
laual vaikides lebas ta.
Peatus kell, kui suri see vana mees,
kes tal sõbraks olnud pikal mereteel.
Kui mu isa sirgus suureks, endal leiba teenis tööst,
kauged meresõidud talle võõraks jäid.
Polnud mere jaoks ta loodud, maad kündis päeval-ööl.
Nii see keel ta laste mänguasjaks sai,
sest ka meis, tema lastest, polnud meremehe verd.
Ainult raamatutes olid kauged maad.
Peatus kell, kui suri see vana mees,
kes tal sõbraks olnud pikal mereteel.
Aastad möödusid, lapsepõlvest mälestus nii hell.
Taas ma mereranda kodu rajasin.
Äkki kord, ühel päeval, hakkas tiksuma see kell,
mis nii palju aastaid vaikselt lebas siin.
Jäi veel imestada vaid, kui ma uudist kuulda sain,
et sel päeval oli sündinud mul poeg.
Tiksus kell, et oodata sõpra head,
kes ta mereteele kaasa kord viib.
Oma uut noorust algas ta,
tahtis uut aega näidata.
Tiksus kell, et oodata sõpra head,
kes ta mereteele kaasa kord viib.
Meremehe armastus
Sõnad J. Saar / viis V. Ojakäär
:,: Kord kalalaeva pardal
ma kohtasin üht meest,
kes kodunt laskis jalga
oma kalli moori eest. :,:
Refr.: Uau-uau-uau holla-hii,
ta ikka laulis nii:
Naise võin küll võtta ma,
kuid merd ei iial jätta saa.
Naist armastan ma palavalt,
merd meeletult ja salaja!
:,: Las kaugenevad kaldad,
see rõõmustab vaid meest,
kes kodunt laskis jalga
oma kalli moori eest. :,:
:,: Torm tõuseb, maru algab,
ei hirmuta see meest,
kes kodunt laskis jalga
oma kalli moori eest. :,:
Lained, päike ja tuul
Sõnad K. Kikerpuu / viis W. Roloff
Õhtu eel vaikib tuul, mattub uttu silmapiir,
punab loojuvast päikesest taamal pilvepiir.
Kaldast eemaldub laev, ootab ees meremeest
palju kuid kestev pikk rännutee.
Refr.: Lained, päike ja tuul ainsaks kaaslaseks meil teel,
lained, päike ja tuul kõikjal ootavad meid ees.
Ja kui tõusebki torm, ei nad kartma löö siis –
üle lainete kõlab see viis.
Eks nii palju nad näevad nüüd kaugeid võõraid maid,
lõunapäikest ja merd, kauget Riot ja Shanghaid.
Kuid ei rõõmu saa suuremat olla kui see,
kui on kiilu all kord kodutee.
Kuid ei kauaks saa kaldale jääda meremees,
peagi jälle on sõit, kauge tee meid ootab ees.
Kurvaks jääda küll sul pole põhjust, mu neid –
küllap peagi sa näed jälle meid.
Meil tuuled sõnumeid tõivad
Šoti rahvaviis
Meil tuuled sõnumeid tõivad,
et tormid tõusevad.
Siis lained laulu lõivad,
meil purjed paisuvad.
Nii, nii, nii, nii merella laulud kõlavad.
Nii, nii, nii, nii laulud kõlavad.
Kui raksudes tuiskavad tormid
ja sünge on meri kui öö.
Kui mässavad lained karmid
ja purjeis käimas on töö.
Siis, siis, siis, siis, tardume innulla vaatama.
Siis, siis, siis, siis, süda meil rahutult lööb.
Kui tormide rahutus raugeb
ja purjeile puhkust toob.
Kui päikene loodele langeb
ja kulda laineile loob.
Siis, siis, siis, siis, jälle me laulud kõlavad.
Siis, siis, siis, siis, laulud kõlavad.
Majakene mere ääres
Sõnad E. Vetemaa / viis Ü. Vinter
Kui on meri hülgehall
ja sind ründamas suur hall.
Kui on meri hülgehall
ja sind ründamas on suur hall.
Nõnda hea on mõelda siis,
et kuskil rannaliiv
ja mere ääres väike maja
ootamas on mind.
Refr.: Nii hea, nii hea on mõelda siis,
et kuskil rannaliiv
ja mere ääres väike maja
ootamas on mind.
Seal, kus vana kaev on,
kriiksuv aiavärav on.
Seal, kus vana kaev on,
kriiksuv aiavärav, värav on.
Akna taga õhtu eel,
vaatad mere poole veel.
Ja mere ääres väike maja
ootamas on mind.
Laev tõstis purjed
Sõnad E. Tammlaan / viis G. Ernesaks
Laev tõstis purjed üles öises fjordis
ja särasid veel tuled mustas vees.
Üks väike tüdruk kaljul õie murdis,
kui ratta juurde asus roolimees.
Õis langes alla ranna vahupiiri
ja tuulelaulu kustus vaikne nutt.
Laev uljalt ulgumere poole tüüris
ja ookeani jõudis hommikul.
Jäid maha rand ja kaljul väike maja
ja sillale viiv alla kitsas tee.
Veel hõljuks nagu üle fjordi vee
siis meremehe nukker laulukaja.
Mees roolis rinna vastu ratast surub,
on iga laine vaenlane ta ees.
Silm otsib aga õrna naisekuju
ja silmapiiri valge vahu sees.
Läänemere lained
Friisi laul
Seal, kus Läänemere lained randuvad,
seal, kus tuuled, tormid aina möllavad,
:,: Seal on valge majak, valge nagu luik,
seal on minu kodu, seal mu sünnipaik. :,:
Mäletan, kui olin alles väikene,
mõtlesin, et lähen ära kaugele.
:,:Nüüd on aastad läinud, vanaks olen saand,
lapsepõlvekodu meelde ikka jäänd. :,:
Isa ja ema mul puhkavad ammu mulla all,
kallim neiu hingab teise rinna naal,
:,:Õed ja vennad on läinud ilma laiali.
Ainult kask on jäänud truuks mul surmani.:,:
Rändamisest väsind, koju tulen ma,
vana kase alla istun puhkama.
:,:Vana kase kohin mulle jutustab,
ammu möödund aegu mulle meenutab.:,:
Wo die Nordseewellen

Wo die Nordseewellen spülen an den Strand,
Wo die gelben Blumen blühn' ins grüne Land,
:,: Wo die Möwen schreien schrill im Sturmgebraus,
Da ist meine Heimat, da bin ich zuhaus'. :,:
Well' und Wogen sangen mir mein Wiegenlied,
Hohe Deiche waren mir das Gott-behüht,
:,: Merkten auch mein Sehnen und mein heiß Begehr
Durch die Welt zu fliegen über Land und Meer. :,:
Wo hat mir das Leben meine Qual gestillt
Und mir das gegeben, was mein Herz erfüllt.
:,: Alles ist verschwunden, was mir leid und lieb,
Hab' das Glück gefunden, doch das Heimweh blieb! :,:
Heimweh nach dem schönen grünen Marschenland,
Wo die Nordseewellen spülen an den Strand,
Wo die Möwen schreien schrill im Sturmgebraus,
:,: Da ist meine Heimat, da bin ich zuhaus! :,:
Kurzeme
Sõnad V. Ojavere / viis R. Pauls
Priiskavais laintepritsmeis Kurzeme suul
tundide kaupa seikleb Kurzeme tuul,
sukeldub vette, jättes muigama maa,
neelab soolast vett ja pöördub taas.
Paadunult mere põhja põrnitseb kuu,
ikka ja jälle tühja tuuseldab tuul,
luitunud luite rinda mässavast veest
jääb vaid lainte kanda kuldne kee.
Refr.: Kurzeme kuulub merele,
laule loob Kurzeme merest ja meri loob Kurzemest.
Kurzeme kuulub merele,
laulavad luited ja laulavad laiuvad veed.
Priiskavais laintepritsmeis Kurzeme suul
tundide kaupa seikleb Kurzeme tuul.
Nägusad männid tuuletuiskude ees
peitsid pikki ripsmeid merevees.
Öösel, kui möödund tuule hullamishoog,
sügavalt sisse hingab sinine voog.
Edevail kingiks annab öö taevalae,
merevaiku kannab kauneim kael.
Kui ootab sadam
Sõnad H. Karmo / viis A. Oit
Ma ei näe, kuidas tuul su juustes puhub,
ehavärv mängib kodurannal veel.
Ma ei näe, kuidas und otsid põuasel ööl,
sest mu laev on ikka alles teel.
Refr.: Kui sadam ootab koju vaid ühtainust laeva,
siis sada meest seal rõõmu leiab eest.
Kui sadam ootab aga kas või sadat laeva,
siis ootad sina vaid ühte meremeest.
Ma ei näe, kuidas peatub sinu põsel
jaaniöö viimne tõrvatulekeel.
Ma ei näe, kuidas torm muudab rahutuks sind,
sest mu laev on ikka alles teel.
Ma ei näe sind veel laineladvast üle
ega saa sind ka hellitada veel,
aga kord oled sooldunud süles mul sa,
sest mu laev on juba koduteel.
Kaluri poeg
Viis J. Pfeil
Seal Kurzeme külas, üks neiuke noor
ja nooruke madrus, nad kõndisid koos.
Päev punakalt loojub ja hämaralt vaob,
paar kajakat tiirleb ja kaugusse kaob.
Kuula, kuidas kohavad lained ja tuuled.
Kuula, mida lausuvad sulle mu huuled.
:,: Me kuulume ühte, nagu meri ja tuul,
ära iial must lahku, tasa sosistab huul. :,:
Meri röövis mult isa ja venna viis ka
mind emaga ühes jättis leinama ta.
Ema nuttis nii kaua, kuni lõhkes ta rind
ja mina jäin üksi, kui pesata lind.
Vii mind, üle lainete vii mind, noor madrus,
su juures merelainetel tunnen end kodus.
:,: Me kuulume ühte, nagu meri ja tuul,
ei iial sust lahku, sulle olen ma truu! :,:
Junga laul

Jah, jungana laeval ma algasin tööd,
turallerii, turalleraa,
küll rehvida purjeid sai päeval ja ööl,
turallerii, hurraa!
Kord Kaplinna sõidul nii tujutses tuul,
et pootsmanil piibugi ära viis suustm
turallerii, turalleraa, turallerii, ahoi!
Eks kaugetes linnades mõnigi neid,
turallerii, turalleraa,
nii vallatul pilgul on piilunud meid,
turallerii, hurraa!
Kuid küllap nad peagi kõik aru vist said,
ei meelita meid võõra sadama kaid,
turallerii, turalleraa, turallerii, ahoi!
On mõndagi nähtud ju merede teil,
turallerii, turalleraa,
kuid kunagi kodu ei unune meil,
turallerii, hurraa!
Kui tuleme tagasi, lõppenud reis,
siis saabumisrõõmust on tuju okei,
turallerii, turalleraa, turallerii, ahoi!
Jamaica hällilaul
Sõnad H. Karmo / viis A. Oit
Sa magad, chiquito, mu poeg,
ja piki randa kõnnib öö.
On meri vaid ärkvel, ta kohiseb tasa
ja lainetus kaldale lööb.
Su isal on tilluke paat,
ja valge puri selle peal,
kuid kahjuks on merel saaki nii vähe
ja paate on rohkesti selliseid seal.
Ei pelga ma tormi, vaid võidelda tahan,
kui vahustel vetel kaob maa.
Kuid elus on torme, mis murravad maha
ja üksi neist jagu ei saa…
Sa magad, chiquito, mu poeg,
võib-olla unes õnne näed
ning kuigi muret toob hommik, siis ometi kõikjal
ei koida ju päikseta päev.
Sa magad, chiquito, mu poeg,
ja piki randa kõnnib öö.
On meri vaid ärkvel, ta kohiseb tasa
ja lainetus kaldale lööb.
Jamaikal ja Kuubal on ühised tähed,
on sarnaselt sinised veed.
Kuid ometi kõrvuti elus ei lähe
neil kaluri rajad ja teed.
(vahemäng)
Seal lainete taga on saar,
ka seal on kõrged palmipuud.
Ja üle nende on samuti helendav taevas
ja kollase sõõrina kuu.
Sa magad, chiquito, mu poeg,
sind ootab tavaline päev.
Et aga homme võib tänasest ilusam olla,
chiquito, sa seda kord näed,
seda kord sa, chiquito, näed.
Meremehe tütar
Viis M. Hadjidakis
Ma olen meremehe tütar, ja kirglikult armastan sadamat ja kaid.
Ja meremeeste uljast naeru ja laevu, mis näinud on palju võõraid maid.
Ma igal õhtul seisan kaldal ja ootan, mis toob mulle meri suur ja lai
ja sadamasse saabub laevu Hong Kongist ja Jaavalt ja Tšiilist ja Šanghaist.
Üks laev kord saabub
ja kui ta ankru heidab,
ma oma sõbra leian,
kes mulle õnne toob.
Üks laev kord saabub
ja mulle paistab päike
ja läheb viimaks täide
mu kõige kaunim soov.
Ma olen meremehe tütar ja noorus ja õnn on mul elus kõik veel ees.
Ja kui mu süda ükskord armub siis kaasa mind viia võib ainult meremees.
Ja hiljem tulevad mul tütred ja seisavad unistades kail
ja sadamasse saabub laevu Hong-Kongist ja Jaavalt ja Tšiilist ja Šanghaist.
Üks laev kord saabub …
Ristna, väike sadam
Sõnad H. Karmo / viis A. Oit
Vee ja tuulte serval,
taeva palge ees,
suurest ilmast kõrval
ja veidi ka selle sees.
Refr.: Ristna, väike sadam –
paadid, sild ja rand.
Laine lesta jagab,
ankrus siin mu kand.
Siin on mets ja majad,
männid, liiv ja põld.
Kuid just siin on vaja
ka tasuda merevõlg.
Tütarlaps kui rosin
paadil vastas käib.
Mees, kes sind kord kosib,
on pruun nagu suitsuräim.
Hääd ööd
Sõnad: Laur Lomper / viis: Evert Taube
Lahkesti tuul tõukab takka,
otsides majaka valgust,
nagiseb ahter ja vöör,
lõigates laineisse vao.
Täna me enam ei hakka
otsima asjade algust,
kell hilist öötundi lööb,
jutuots pärituult kaob.
Sõna jääb huultele soiku
ootama uut päeva koitu.
Meelest, mis tõsiasi, mis on väär –
uni on asjade äär.
Vette me viskame ankru,
mõõta meil täna on antud,
mis maksab mehine meel
öö veeta lagedal veel.
Sest siia me jäämegi ööseks,
jah, siia me jäämegi ööseks,
just siia me jäämegi ööseks -
Hääd ööd, hääd ööd, hääd ööd.
Hääd ööd, kõik tõde ja tarkus,
hääd ööd, ka vale ja valskus,
hääd ööd, nii sõnad kui vaikus -
Hääd ööd, hääd ööd, hääd ööd!