Laulud roheliste rattamatkadel

	Tänavu juba kolmeteistkümnendat korda asub paar tuhat inimest rattasadulasse ning sõidab mai keskel kevadpäikese all kolm-neli päeva mööda Eestimaa ilusamaid ja salapärasemaid teid. Viimased kümme korda olen ka ise selle seltskonnaga kaasas olnud ning kavatsen ikka ja jälle minna. 
	Sellise suure rahvahulga sisse on alati ka märgataval määral viisipidajaid ning lauluhuvilisi sattunud. Algul kokku saades ei pruugi see välja paista, aga üldjuhul siiski juba esimeseks õhtuks selgub, kelle suust rohkem viise kuulata võib. Pärast varahommikust jaamas kogunemist kuluvad paar esimest tundi rongi- või bussisõitu vanade tuttavate leidmisele ning möödunud aasta meenutamisele. Kuna aga uued sündmused tulevad peale, siis ei saa algustunde mitte paljalt heietamisele kulutada. 
	Olgu tegemist tava- või erirongiga, enamasti on need ikka rahvast ja rattaid pungil täis olnud. Ning mida rohkem, seda uhkem, sest eks teekonnale ju suurelt jaolt rõõmsaid elamusi otsima tuldigi. Viimastel aastatel on küll kahjuks summa veidi hajutatud ning osa rattaid autodega kohale saadetud, kuid põnevaid üllatusi tuleb ikka ette. Isegi kui algjaamas suudetakse nii sättida, et pea igale istekoht leidub, siis läbi Eesti sõites tuleb pea igast jaamast rahvast ja rattaid aina juurde ning kui rataste edasikandmise transpordikett on korralikult töös, siis võib mõne aja pärast näha vagunis päris tihedat jalgratastest moodustatud ämblikuvõrku, inimeste pead ja jalad nende vahelt paistmas. Hoolimata sellest , et sageli kipub tunduma, et suurt kedagi enam peale ei mahu, tuleb ikka ju kaasatahtjad kuidagi ära mahutada. Minu silmade all on vaid korra juhtunud, et mõndateist perroonil ootajat ei õnnestunud mõistliku aja jooksul vagunisse paigutada ning nad pidid järgmist rongi ootama või paarkümmend kilomeetrit lähtepunktini väntama. Rohkem üllatusi on tekkinud tavareisijatega, sest olgu millises jaamas tahes, tuhatkond seljakottide ja jalgratastega varustatud matkaselli ajavad nii mõnelgi silmad suureks. Kui Kesk-Eesti matkale sõitsime, siis tuli mitmelt poolt peale Türi lillelaadale sõitvaid memmesid, kes olid väga üllatunud, et rongis istuda ei saanud. Tavaliselt ju sel kellaajal rongis vaid paar inimest istumas, needki tuttavad. Nüüd aga - vaata kuhu tahes - on igalt poolt kümneid silmapaare vastu vahtimas. Algul olid memmed pahurad, mõni veidi kurigi, kuid kuid nägid, et tegemist sõbralike inimestega on, siis muutusid peagi sõbralikeks ning ajasid mõnusasti juttu. Samuti liiguvad vahetevahel mööda vagunit ringi omaniku käest rändama läinud kommikotid ja limonaadipudelid ning sealt maitstes ei saa ju enam meel mossi jääda. 
	Eestvedaja leidumisel võib ka kohalesõidurongis laulda saada. Kui igaüks omale platsi leidnud, siis nii mõnigi on nõus algul vaikselt kaasa jorisema ning siis tasapisi häält kõvemaks tegema ning isegi laule välja pakkuma hakkama. Vähemalt alustuseks aga peavad särtsakad lood olema ning pilli toel on tunduvalt kergem rahva lauluhuvi ülal hoida. Edukad alguslood peavad kõigile tuttavad olema, samas soovitavalt siiski mitte liialt leierdatud. Sobivad "Kaugel kaugel, kus on minu kodu", "Kaua sa kannatad", "Tiigrikutsu", "Sind ainult palun, isa". Edasi võib vastavalt rahva maitsele pea igas suunas edasi liikuda. Olgu siis folgilugude ("Kui poissmees ma olin", "Väike neid"), lastesaadete viiside ("Ma olen väike", "Ja sõbra jaoks on valla") või päris rahvalike lugude ("Kungla rahvas", "Mats alati on tubli mees")  juurde. Keerulisemad malevalood, isamaalised või koorilaulud vajavad ilusaks välja tulemiseks veidi rohkem kohanemist, samuti liialt kulunud süldilugusid ei taha algul kohe keelele võtta, kuid ilma nendetagi jagub paariks tunniks vahvaid lugusid.
	Lõppjaama jõudes on piisavalt tegemist rongist väljumisega ning pakkide ja rataste upitamisega, nii et laulujoru tuleb mõneks ajaks katki jätta. Kui rong pole varem põhjalikult graafikust maha jäänud, siis nüüd tuleb tal seda paratamatult teha. Ka suures registreerimissabas ning avapaiga rohuplatsidel pole enamasti suuremat laulmist oodata. Liialt palju on tuttavaid leida, ümbrust uudistada, sooja ja süüa otsida ning lihtsalt kätte jagatud materjale lugeda. Mõne korra on siiski kotist pillikaela nähes mult paar lugu välja meelitatud. Vahel kuuleb ka teistelt, et kes ja millise pilli on kaasa võtnud ning siis saab õhtuseks mänguks plaane pidada. Avamisele on enamasti kutsutud kohalikud lauljad või rahvatantsijad esinema, kuid nende tegemisi uudistavad enamasti vaid mõned sajad lavale lähemal olijad. Suurem osa rahvast on ametis oma suuremate pakkide autode peale sokutamise, ratta putitamise või lihtsalt kevaderõõmude nautimisega. 
	Pärast sõbralikke avasõnu asub killavoor tasapisi teele. Mõni aeglasema liikumisega seltskond on juba varem veerema saanud, et ei peaks vahepeal üle jõu pingutama. Samuti hakkavad hirmsa hooga kihutama kambad, kes püüavad võimalikult esimesed olla. Suur osa rahvast aga hakkab vaikselt liikuma ning esimene veerand tundi suures rataste puntras enamasti ei saagi muud teha, kui vaikselt sõita ning siis jälle käia või oodata, sest ümbert on lihtsalt liiga kitsaks läinud. Tavaliselt lööb esimene sild või kitsas teellõik rahva pikaks riviks laiali ning siis on edasi juba küllalt lahedasti ruumi sõita. Algul võib näha palju teeveeres kruvikeeraja, mutrivõtme või kinnitusnööridega sehkendavaid inimesi, sest hoolimata kodus tehtud ettevalmistustöödest selgub ikka kohapeal, mida tegelikult vaja oli. 
	Muude kultuurikavasse paigutatud paikade kõrval tõusevad sageli tähtsaimateks külapoed. Ehkki selleks ei pruugi vajadust olla, leiavad siiski paljud, et vähemasti esimesel päeval tuleb igast ette juhtuvast poest jäätis või pudel jooki osta. Tulemuseks on aga meeletud sabad ning võimalus veidi jalgu puhata ja juttu veeretada. Mõne pikema seismise peal kutsutakse ka pillimees meeleldi kampa ning siis tundub letini jõudmise aeg tunduvalt lühem. 
	Sõidu peal hakkavad tasapisi seltskonnad kokku kogunema. Ehkki mõni klass võis üksteisele lubada, et alati koos sõidetakse, ei tulnud sellest avamöllus nagunii midagi suuremat välja. Tee peal aga tuttavatega kokku sattudes ei kiirustata neist mitte suure tuhinaga mööda ning tulemuseks ongi enamjaolt kahe kuni kahekümne kaupa koos sõitvad seltskonnad. Muidugi leidub küllaldaselt ka üksikuid, kes omaette looduse rõõme naudivad ning vaid juhuse tõttu kaasmatkajatega natukeseks lobisema satuvad. 
	Kui paarkümmend kilomeetrit selja taga ning esimesed võileivad kõhus, siis hakkab mõneliikmelises seltskonnas laul peale tulema. Esialgu lihtsalt väikesed jupid ning küllaltki seosetult, kuid kui viisilõik kaaslaste poolt toetamist leiab, siis võib sellest küllaltki korralik ühislaul saada. Liiga suures seltskonnas kipub tuul hääle ära puhuma, kuid kuni mõniteist inimest suudavad küllaltki ilusti ühes taktis laulda. Sellises keskkonnas ei pea enam laule niivõrd valima ning lisaks hommikul rongis lauldule sobivad ka varem leierdatuna tundunud süldilood. Vaiksel metsateel võib ka mõni õrnem ja aeglasem lugu päris kenasti kõlada. Jahedama ja tuulisema ilmaga on sellisel sõidu peal laulmisel oht hääl nii korralikult ära kulutada, et pärast pole suurt millega rääkidagi, kuid sellegipoolest ei kipu see kohe meelde tulema ning eelmise aasta kogemus on selleks ajaks juba meelest läinud. Kui aga tahta ülejäänud seltskonna seast hiljem kõlavama lauluhäälega välja paista, siis tuleb just esimesel päeval end veidi tagasi hoida. 
	Esimese päeva tarbeks on korraldajad targu piisavalt rasked ja pikad rajad valinud, et vähemalt osa rahvast suudaks end nendega korralikult ära väsitada ning öösel mitte liialt lärmata. Nii on pea alati mul esimesel õhtul väike kergendustunne peale tulnud, kui kusagilt kaugelt metsa tagant hakkab kostma laagripaigas mängiva helibussi muusika ning iilidena toob tuul ninna sooja supi lõhna. Erilisena mäletatakse Petserimaa liivasid või Kõrvemaa sõjaväeteid, kuid ka muudel kordadel võib kümmekond kilomeetrit enne laagriplatsi näha vaevaliselt liikuvaid kurnatud matkaselle, kes tõotavad, et nad enam niipea rattasadulasse ei istu. Pärast pikemat puhkust või sooja kõhutäit kipub neil õnneks see lubadus meelest minema. 
	Laagriplatsile jõudnuna on piisavalt tegemist oma pakkide otsimise, telgikoha leidmise ja talv läbi seisnud telgi püstitamisega ning supisabaga, et laulmisest suuremat asja pole loota. Samuti kostab kõrvu reibas helibussi hääl, mis oma peas liikuvad vaiksed helid vaikselt kaugemal hoiab. Kel aga esimene kausitäis suppi kõhus või mõnel muul viisil sooja keresse hangitud, selle (ja tema kaaslaste) suust võib mõnigikord päris lõbusaid sõdurilugusid ja -laule kuulata. 
	Õhtuse kava ja rahva lõbustamise peale on korradajad enamasti küllalt põhjalikult mõelnud. Söömise taustaks räägib tavaliselt keegi mees kohalikest oludest, vahel kutsutakse rahvast poliitikast või keskkonnast arutama. Enamik on juba oma pesas piisavalt tegevust leidnud, aga kes end üksikuna tunneb või mõnel muul põhjusel viitsib asjalikumatel teemadel mõelda, neile on tegemist küllaga. Enamasti matkarahva peale mõniteist kuni mõnikümmend sellist inimest ikka leiab. 
	Väikese värina ja huviga oodatakse õhtuse bändi lavaletulekut. Eks käivad ikka ringi jutud, et vanasti oli lumi valgem ning muru rohelisem ning tuletatakse meelde, kuidas Setumaal Justament pea kuus tundi ilma suuremate vahedeta mängis või Võrumaal kaua ja vahvalt lõõtspille tõmmati. Üldiselt on matkadel esinejad end päris usinalt ülal pidanud ning rahval pole tulnud igavust tunda. Olgu mängijaks kes tahes, tantsida saab ikka ning mulle on pea igal kevadel olnud rattamatk esimeseks kohaks, kus talv jalgadest välja raputada. Muudel pidudel tuleb nagunii rohkem ise pillikeeli sõrmitseda ning tantsimiseks kuigi palju võimalust pole. 
	Sellegipoolest ei jää ka rattamatkaöödel laulud laulmata. Kui juhtub ansambel mõne pikema vahe pidama, siis on põhjust ringi vaadata ning uurida, mis rahvas lõkke ääres teeb. Vahel võib juba telkide vahel kõndides laulujorutajaid kuulata, kuid lõkke ääres leiab huvilisi kindlasti. Vahel on mõni selleks ajaks juba pilli välja võtnud ning mängib lugusid ning räägib jutte vahele. Kui oma pilliga juurde tulla, siis kutsutakse rõõmsasti appi. Kui pole veel mängijaid, siis palutakse lihtsalt mängima hakata. Mitme pilli puhul tuleb veidi häälestada, et lood enamjaolt kokku kõlaksid. 
	Alustada võib kasvõi samade lugudega mis rongiski. Kui sama rongiga tulid enamjaolt ühest kandist inimesed, siis lõkke ääres on kogu Eesti pealt rahvast koos. Samuti on jõudnud päeva muljed piisavalt pead lahedamaks teha, et tuntud lugu uuesti mängituna tüütu kordamisena ei tundu. 
	Algul võib lugusid küllalt rahumeeli pähetuleku või rahva poolt pakutud järjekorras mängida ja laulda. Kui aga paistab tulema pikem lauluõhtu, siis tasub veidi mõtelda ning mõned "paremad palad" pärasteks hoida, et ka siis rahvast erksana hoida, kui mõnel juba ükskõiksus peale kipub tulema. Kui ansambel hakkab üheksast mängima, siis lõkke äärde laulma kogunetakse üheteistkümne paiku. Kui ka varem juhtub väikesi, kuni mõneteistkümneinimeselisi laulukoldeid olema, siis südaööks võib tule äärde julgelt sadakond südamest lauljat tulla, lisaks teist samapalju, kes vahel kiikamas ning siis jälle käest kinni metsavahel jalutamas käivad. Olenevalt eestvedajatest, võidakse lugude vahele päris pikalt heietusi pajatada, kus sama loo laulmise varemad kordi meenutatakse. Eriti juhtub seda malevalaulude puhul, kus mõnele nooruses ettevõetud käik või läbielatud sündmus meelde tuleb. Samuti osatakse nende juures sõjaväelastega seotud lugusid pajatada. Kui aga lugude eestvedajaid mitu ning vähemalt üks neist kärmelt järgmist laulu alustab, siis kipuvad lood üsna järjest tulema, nii et suuremat vahet sisse ei tule. Lauluhoos rahvas võib vahel ligi kaks tundi ilma veidi pikema hingetõmbamispausita laulda. Laulu või kahe kaupa võttes on suurem oht, et isu üle läheb ning hilisemast laulmisest suuremat asja pole. 
	Kui suurema müraga lugude vahele midagi õrna ja ilusat mängida, siis võib see päris hea vastuvõtu leida. Mida aeg hilisemaks, seda parema. Küllalt kindlana võib suurema rahva seas vaiksemaks vahepalaks võtta “Kui on meri hülgehall”, sest see enamikule tüdrukutest mõnest laulupeost tuttav ning ülejäänutelegi mitmeid kordi kuuldud. Vaiksemas seltskonnas leidub kindlasti mõni, kes palub laulja Juhansonide “Unenäo laulu” või siis “Rohelist mardikat”. Küllalt julgesti võib nende kõrvale ette võtta ka “Tassikese teed” või siis Nukitsamehe “Kodulaulu”. Nukitsamehe ja Viimse Reliikvia lood on üldse tänuväärsed ning nendele leidub pea alati kaasalauljaid. Samuti sobivad nad seltskonnas üleminekuks nii rahulikuma kui rütmikama poole peale. “Vitsalaul” on hea ja rahulik, samuti ka “Päikeseratas”. “Rahalaul” (Otsi lolli, kes ei kardaks kolli), või “Iga mees on oma saatuse sepp” annavad ka neile laulujulgust, kes muidu viisiga liialt hästi läbi ei saa. “Põgene, vaba laps” aga paneb igaühel meele elama. 
	Kui paar laulutundi läbi, siis võib ka kaasavõetud laulikutest kasu olla. Rohkem küll lugude meeldetuletajatena kui sõnade allikana, kuid lõkkevalgel õnnestub vahel huvilistel sealt mõned readki välja veerida. Laulikud aitavad rahva enesekindlust tõsta lugude puhul, mis veidi võõramad ning kus rohkem sõnu. Ega alati sealt loetagi, kuid juba lauliku peos hoidmine teeb end veidi julgemaks. Samuti kipuvad laulikust paremini tulema “Terminaatori” ja “Vennaskonna” lood, kuid ka rahvalike lugude puhul on paberi kaasabil tagumiste salmide kaasalauljaid rohkem. 
	Olgugi, et kalendri järgi suur kevad käes, kipub mõnigi maikuu öö päris külmavõitu olema. Samas aga vähe suurema tule ääres istudes tuleb sealt nii palju sooja, et suisa palav hakkab. Niiviisi mida rohkem kell edasi, seda enam võib end tundma hakata kahepoolse patareina, kus kõht higistab ja selg külmetab. Hoolimata sellest, et selga jope ja paks kampsun soojendamas ning tule poole peaaegu et paljas rind avali. Kõige rohkem annab see tunda kahe laulu vahepeal uue loo väljamõtlemise ajal, südamest lauldes kipuvad ihumured ununema. Kella kolme paiku hakkab vaikselt valgemaks minema, siis taandub ka tasapisi lõkketule romantika ning mõistus ütleb, et järgmisel päeval usinasti kaasa sõitmiseks tuleb telki magama ronida. Vahel ei raatsi veel kohe ning ilus  on värskes kevadöös ringi jalutada ja linnulaulu kuulata, aga kui tuleb taas meelde mõni läbi elatud unine hommik, siis lähevad jalad kui ise telgi juurde. Enne magamaminekut veel kuivanud kurgu kosutuseks paar lonksu õhtusöögist järele jäänud peaaegu jääkülmast teest ning siis võibki magamiskoti sisse pugeda. Mõnikord saab ruttu sooja, teisel puhul tuleb hulg aega väherda ning külma vastu nippe välja mõtelda, kuid mingil hetkel saab paratamatult väsimus külmast võitu ning siis vajun kosutavasse unne. 
	Varasema magamamineku puhul võivad silmad juba iseenesest kella viie paiku ilusa kevadpäikese käes lahti minna, pika õhtu puhul aga võib kella seitsmenegi äratus varasena tunduda. Sellegipoolest on teises laagri otsas ootav puder ja tuline tee piisavaks mõjutusvahendiks, et jalad alla ajada ning kaasavõetud plekkkausiga liikuma hakata. Kõlaritest kostvad Kukerpillide reipad lood ei anna enesele eriti põhjust ümisemiseks, kuid selle eest tuletavad nad meelde, milliseid häid laule eesti keeles olemas. Veidi vaevaliselt läheb hommikune telgi kokkupanek ning vahel tundub tüütu kohustusena ka eelmisel õhtul plaani võetud rattaputitus, kuid kõik saab tehtud ning varsti võibki taas teele asuda. 
	Ilus kevadine ilm äratab paratamatult – olgu siis tegemist päikesepaistega või pesku kõik puhtaks väike vihmasagar. Tundidepikkust sünget paduvihma ikka oodata pole. Esimestel kilomeetritel kaaslastega kokku saades on piisavalt eelmise öö kohta muljeid vahetada ning laulmiseks suuremat tahtmist ja vajadust pole. Kui aga paar esimest vaatamisväärsust nähtud, mõni puhkepaus peetud ning natuke lõunaootekski näksitud, siis tuleb samasugune lahe tunne peale kui eelmisel õhtulgi sõites ning viisijupid hakkavad kui iseenesest tasapisi sees ringi liikuma. 
	Kui esimesel päeval sõites on alateadlikult kogu aeg väikene “linnatunne” sees, siis teise päeva pikematel lõikudel tuleb tasapisi mõnus maarahva rahu peale, kus tühised viperused ja rasked teed enam kuigivõrd ei häiri. Linnas sõites pakuvad valgusfoorid ning ristmikud paratamatult piisavalt palju sundpuhkepeatusi, et ülejäänud aja võib küllalt rahulikult kogu jõust kihutada. Kui aga matkal sama moodi jätkata, siis saab mingi aja pärast paratamatult võhm otsa, sest päästvat ristmikku ei tule ega tule ning sealgi pole enamasti vaja kellelgi teed anda. Jõudnud järjekordsel teisel päeval taas sellele arusaamisele, võib südamest nautida ilusat loodust ning enam mitte mõtelda läbitud ning läbimata kilomeetrite peale. 
	Teisel päeval pikemaid teid sõites võib vabalt sattuda mõne laululisema seltskonna peale. Siis võib muude lugude vahele juba mitmeid vähem tuntumaid ja keerulisemaidki ette võtta. Kihnu “Looja võta õnne hoida” või “Tuljak” on just sellistel teedel välja tulnud. Väga keeruliseks ja paljuhäälseks ei tasu lugusid ajada, sest puhuv tuul teeb oma töö, kuid samas hoiab sõiduhoog rahva meeled ärksad ning väikestest viperustest ei lasta end suuremat eksitada. Samuti võib kõige varem teise päeva õhtupoolikul laulma hakata vanu Virumaa matkade aegseid või siis muid isamaalisi lugusid. Mõnikord jõutakse nendeni ka esimese päeva pikema lauluõhtu lõpuks, kuid enamasti siiski mitte. Tegu on nagu hümni laulmisega, mis ilusaks väljatulekuks vajab sobilikku meelestust. 
	Teise õhtu laulud võivad esimese omadest märgatavalt erineda. Alustuseks sobivad ikka enamasti samad rõõmsad ja armsad viisid, kuid tunduvalt rutem võib liikuda mitte nii tuttavate lugude juurde. Esiteks seetõttu, et mõnedki on jõudnud oma soovilaulu – mida nad nii kindlasti tahavad kuulata ja laulda  - jõudnud juba ära tellida. Teiseks on mõnelgi pea aastase pausi järel eelmise õhtu järel lauluoskus tagasi tulnud ning ammu kuuldud lood ei tundu enam nii võõraste ja hirmutavatena. Ka aitab Virumaa lugude juurde pöörduda mõni eriline sündmus, nagu 2001. aastal oli Eurovisiooni võit, mis rahva Eestimaa peale mõtlema paneb. Pärast seda uskumatut suure ekraani pealsete punktide lugemise jälgimist tuli mõnigi lõkke juurde asja üle järele mõtlema. Rahvas oli üllatunud ning rõõmus ning samas peaaegu nõutu, sest sellist tulemust ei osanud vist keegi arvata. Vaikselt hakkas üks nii kolmekümneaastane mees laulma “Hetkeks mõttesse ma jään” ning rahvas tuli temaga tasapisi iseenesest kaasa. Mõned nooremad vaatasid imestusega, et mis lugu nii pühalikult laudakse, kuid peagi jäid nemadki vaikides kuulama ning tasapisi kaasa laulma. Nägudelt oli näha, kuidas mitmel hakkasid lapsepõlves öölaulupidudel lauldud sõnad tasapisi meelde tulema ning see nakatas üha järgmisi. Mõne koha pealt kippus ka mul salmide järjekord sassi minema, kuid ikka leidus alati keegi, kes keerulise koha välja vedas. Refrään “On virumaa virulaste hoida” kostis juba päris võimsalt, kuid kindlasti mitte lärmakalt. 
	Veidi tärganud mälestuste meenutamist ning juba võttis keegi üles eelmisega hingelt kokku kuuluva loo algussalmi “Jääb ikka nii, et Saaremaa näeb õhtupäikse õitsemist ...” ning juba tulid rahva hulgast kümned toetajad talle kaasa. Polnud vaja mingit juhatamist ega pilli kaasabi, inimesed lihtsalt laulsid. Teisel korral refräänini jõudes moodustus juba väike taustakoor ning juba võiski uskuma hakata, et aeg on natukeseks kümme aastat tagasi nihkunud. Veel kolmas salm ja refrään koos helistikuvahetusega ning saabuski ilus armas rahustav kokkuvõttev lõpp. Paar sekundit täielikku vaikust ning seejärel väike käepigistus  iseendale või kallistus naabrile. Sel õhtul rohkem ei lauldud. 
	Kui matka esimesel ööl sageli ei viitsi magada, siis viimasel ööl harilikult suurt ei raatsi magada. Hommikust ärkamist see kergemaks ei tee, kuid sooja päikese ning toidulõhnade kaasabil tulevad siiski pead telkidest tasapisi välja. Mõned küll üsna vaevaliselt ning ka igasugune koristamine ja pakkimine edeneb visalt, ent siiski aitab särav kevadpäike lõpuks ka kõige laisemad vorstid liikvele. Viimase päeva teekonnaks on enamasti küllalt lühike või sile lõik varutud, kuid see ei takista sõitjaid kurtmast valusa tagumiku ning väsinud jalgade üle. Õnneks saab esimese poole tunniga siiski suurema osa kogunenud piimhappest jalgadest välja ning sõit läheb küllalt lahedasti edasi. Jätkub juttu, jätkub laulu ning ka ilmataat on enamasti mõnusa laheda olemise eest hoolitsenud. Kui kuhugi varju veidikeseks pikutama jääda, siis kipub sügav uni peale tulema, kuid enamasti on selleks ajaks juba põhjus edasi liikuda või kellegagi lobiseda ning unemati pakkumine tuleb edasi lükata. Värskes õhus sõit lööb paratamatult taas pea selgeks. 
	Ametlikuks lõpetamiseks on enamjaolt küllaltki avar ja meeldejääv koht valitud. Seal on aega ringi jalutada, korraldajaid ja esinejaid kuulata ning oma kodukohast kaugemal elavate tuttavatega taas aastaks hüvasti jätta. Taas tuleb oma pakiautol olnud kandab suurest kuhjast üles leida ning siis lähima rongijaamani vändata. Matka ei saa veel sugugi lõppenuks pidada, sest ilusaid elamusi pakkuv ühine kojusõit on veel ees. Olgugi, et raudteemeeste poolt on enamasti küllalt pikk ja avar lisakoosseis välja pakutud, tuleb siiski endid üsna tihedasti kokku litsuda, sest rahvast lihtsalt on palju. Paar ampsu võileivakotist ja lonksu kaljapudelist ning võibki laulma hakata. Ehkki alguseks võib mõne särtsaka loo teha, pole selleks alati tarvidust, sest rahvas tuleb niigi kaasa. Olgugi, et väsimus annab tunda ning mõnigi võib pea suvalises asendis (näiteks püsti seistes ning lahtisest rongiaknast kinni hoides) magama jääda, siis kõlavad lood ilusti. Viitsitakse mõtelda ja tegutseda ning näiteks "Õllepruulijat" on lauldud pinkide seljatugede peal püsti seistes. Selle üle, mis juhtuks, kui rong järsult pidurdaks, igaks juhuks keegi ei mõtle. Vagunis liigub harilikult ringi ohjeldamatult kommikotte, küpsisepakke ning joogipudeleid, sest pea igaüks on võtnud nõuks oma leivakott tühjaks saada. 
	Ka vaiksemad laulud kõlavad ilusti. Eriti siis, kui laulurahvas otsustab veidi rohkem lähestikku pinkidele istuda. Tagasisõidu küllalt kindla repertuaari alla kuuluvad "Põhjamaa me sünnimaa", "Ärkamise aeg", "Eestlane olen ja eestlaseks jään", samuti Virumaa matkade lood. Jaamades lehvitatakse rongist lahkujatele ning tuletatakse meelde, et järgmisel kevadel jälle. Olenevalt sõidu pikkusest aga võib jõuda päris paljugi ette võtta. Neljatunnine lauluõhtu tagasisõidul pole mingi ime. Selle jooksul jõuab nii uusi lugusid õppida kui ammuununenuid meelde tuletada. Ka mõni regivärss võetakse vahel ette. Samuti kuulmise järgi mõni pea võõras lugu meelde jätta. Ning mõnigi huviline jõuab mandoliinil paar duuri selgeks saada. Kui pillimees aga mööduvatel jaamadel silma peal peab, siis võetakse lõpupoole enamasti taas armsamad ja ühtesiduvamad lood ette, nii et koduperrooni äärde saabudes kõlab ilusti mitme hääle peal "Kodulaulu" viimane rida "see on kodu, siin on kodu, siin on kodukoht".
	Edasi veidi sagimist jaamaesises parklas, vahel vaja rattad suure auto pealt maha võtta, mõnel ka teise masina peale kaugema kodukoha poole edasi sõitmiseks peale tõsta ning tasapisi  hakkab rahvas nelja ilmakaare poole laiali liikuma. Ikka juhtub mõni leitud või kohatud tuttav küsima, et "kas järgmisel aastal jälle". Ning kui iseenesest tuleb vastus "Kindlasti". Ehkki võib pärast vastamist hinges väike kahtlus pureda, et ei tea, kas jõuab või kas saab, käivad kümnekonna kojusõidukilomeetri peal mõtted üle möödunud matkapäevade ning tasapisi küpseb tugev otsus, et aasta pärast tuleb taas kohal olla.

Mängijatest ja pillidest

	Ehkki sõitjad suures osas vahelduvad ning sageli on küsitluse peale pea pool rahvast esimest või teist korda olijad, võib paari tuttavat mängijat pea alati kohata. Üks neist on Kalevipoeg alias Veiko Grünberg, kel ikka väike akordion, suupill ja mandoliin või vähemalt osa neist kaasas. Käinud on ta vähemasti üksteist korda alatest põhikooli marakratist kuni nüüdse tähtsa filmimeheni. Toimetamisusinust on tal alati jagunud. Esimest korda sattusime pikemalt koos mängima 1993nda aasta Petserimaa matkal, edaspidi on sageli põhjust olnud üksteise pealt duure vaadata. Korraldades ning laulude valikul võib talle tekkida esmapilgul vaadates suisa süüdimatuidki ideid, kuid ta suudab ka teised nendesse uskuma panna ning tulemus on ikka ilus olnud.