Motivatsioonikiri Tarkvaratehnika lektori ametikohale kandideerimisega kaasnevad mõtted, plaanid ja arvamised. Peetud kursused Viie aasta ülevaadet tehes lugesin kokku, et olen pidanud vähemalt kolmkümmend eri nime all terviklikku kursust. Loetelu kandideerimisdokumentidega kaasnevas CVs. Mõnevõrra neil teemad kattunud, samas olen ka sama nime all eri seltskondadele samasse valdkonda kuuluvaid eri teemasid ja märgatavalt erinevaid näiteid tutvustanud. Nii et kokkuvõttes võiks nende aastate kohta kolmekümne eri kursuse jagu tervikmaterjali kokku tulla küll. Kommentaare kursuste nimetuste juurde. Rakenduste programmeerimise raames tutvustan mitmesuguseid Javaga seotud teemasid. Mõned neist värsked (nagu 8nda versiooniga koos välja tulnud uued andmehalduse ning graafika võimalused). Mõned aga lihtsalt programmeerijale kasulikud lõigud. Javat võin pidada omale osalt arvutialaseks emakeeleks, sest Tempus-projekti kaudu sattusin 1997nda kevadel Tamperre suurelt jaolt selle keele vahendeid õppima. Samas veidi õpetamisel häirib, et oma tõsisem praktilise töö kogemus Javas jääb aastatesse 1997-2000, mil Inglismaa vahet sõitsin ja mitmesuguseid simulatsioone kokku aitasin panna. Pärastpoole olen küll materjalide järgi palju teemasid omale selgeks teinud, kuid ei saa rääkida isiklikest suurematest kogemustest näiteks Java serverirakenduste seadistamisel ning mobiilirakenduste kohandamisel vastava riistvaraga. Võimalusel olen kasutanud samas valdkonnas töötavate praeguste ja endiste üliõpilaste kogemusi ning palunud neil oma lahendustest pikemalt tahvli ees rääkida. Tegemist aga valdkonnaga, kus pean tarvilikuks omi kogemusi õpikutarkusele järele aidata. Programmeerimise põhikursus annab võimaluse I kursuse üliõpilastega läbi käia objektorienteeritud ja seekaudu struktueeritud rakendusteni jõudmise käänuline ja arendav tee. Igal aastal olen püüdnud kursusesse mõne uue külje tuua, et ise end papagoina tundma ei hakkaks, vaid oleks põhjust ergas püsida ja üliõpilaste ootamatuid küsimusi avastada. Kord sidusime selle kursuse teemad Inga Petuhhovi õpetatava Tarkvaratehnika kursusega arvestades, et seal tegeldakse peamiselt planeerimisega, programmeerimiskursuses tuleb vastav lahendus ka valmis kirjutada. Kord katsetasime mitmesuguseid arenduskeskkondi ja püüdsime eri rühmade juures mitmesuguste tehniliste lahenduste kaudu sama tulemuseni välja jõuda. Sel kevadel on üheks abiliseks versioonihaldussüsteem git, millega mul varem lähem kokkupuude puudub, aga mis programmeerimisvaldkonnas üsna levinud standardiks saanud. Selline kursust teadlikult mitmekesistav lähenemine on loodetavasti suutnud tunde põnevamana hoida hoolimata sellest, et sarnase sisuga kursust loen praegu järjest kuueteistkümnendat aastat, rühmade arvu parem ei püüagi kokku lüüa. Robootikakursus aitas valla päästa minus aastaid varjusurmas olnud nokitsemistahtmise. Ülikooli esimeste kursusteni olid ikka omal pidevalt käed õlised ja jootekolb korra nädalas soe, kuid siis murdsid muud teemad tugevamalt peale ning jätsid tööriistad pihku pigem vaid suvel maal maja ehitamise juures. Nüüdne võimalus ja vajadus jälle midagi kätega kokku panna ja sealjuures elektroonika ja programmidega toimetada mõjub omale värskendavalt ning loodetavasti kandub see entusiasm ka õppuritele üle. Praeguse kevadsemestri kursuse aineprogrammi tegin teadlikult põhjalikuks ning suurt koduste tööde mahtu nõudvaks ning see hirmutas eemale mõnedki algselt registreeruda kavatsenud. Samas tegijatest ja tulemustest paistab, et külge jääb mõndagi ning paarkümmend tudengit saavad reaalsete elektroonikatoodete ehitamise julguse ja kogemuse. Valdkonnaga seotud Asjade interneti kursuse ettevalmistamisel olen palju abi saanud sõbraliku fanaatiku Neeme Takise käest, kelle kaudu näen süsteemide reaalset kasutust ning sealtkaudu oskan kursuse sisu suunata. Mitmedki päriselus töötavad süsteemid on elektroonika, andmeside ning programmeerimise poolt eraldi vaadates suhteliselt lihtsad. Hulga aega nõuab pigem ühtse soovitatud lahenduse puudumise tõttu sobivate kombinatsioonide kokku otsimine ja nende töökindluse katsetamine. Samas näitab valdkonna selline seis, et uutel tulijatel on täiesti lootus oma koht leida ning sobiva lõigu korralikult välja arendamise korral haljale oksale jõuda. Andmebaaside projekteerimise ning selle õpetamise peale olen pikalt mõelnud. Juba ise Mihkel Märtini kursust kuulates tekkis kiusatus sellealast indekseerimist ja programmeerimist sügavamalt õppida ning mõndagi selle kursuse juures ka tulemuslikumalt ja paremini teha. Vahepeal BCSi tarbeks Microsoft Certified Traineri eksameid tehes tuli ühena teha ka andmebaaside projekteerimise ja programmeerimise eksam, mis teemad siis korralikult läbi närida tuli. Edasi telliti vastav õppepäev kutseõpetajatele ning kursus Haapsalu Kolledžisse. Mugavale õpetamisel aitas hästi kaasa Erki Eessaarelt ilmunud põhjalik, süstemaatiline ja hästi loetav eestikeelne õpik. Ning kui eelmisel suvel TLÜsse vastava kursuse lugejat otsiti, siis võtsin pakkumise rõõmuga vastu. Mitme rühma õpetamine andis julguse ja kindluse ka eriolukordade ja samade ülesannete mitmesuguste lahendustega tegeleda. TLÜ bakalaureusetaseme kohustuslik kursus keskendub põhiliselt relatsioonilise andmebaasi koostamisele. 64-tunnine maht on ka üsna parasjagu piisav, et jõuavad tekkida oskused üksi või väiksema seltskonna loodud lahenduste mõnekümne tabeli suuruste andmebaaside kokku panekuks. Samas on andmebaaside valdkonnas ka hulk muid teemasid, mis väärivad õppuritele tutvustamist ning ka mida ise põhjalikumalt edasi uurin. Haapsalus sai neid teemasid toetama Priidu Paometsa loetav kursus Andmebaasid II. Sinna kuuluvad eri andmebaasidesüsteemide spetsiifilised võimalused, optimeerimise moodused, andmebaaside programmeerimise vahendid. Omaette suurema teemana pilvesüsteemid ning sinna lahenduste kirjutamine. Tallinna IFIs on sarnaste teemade jaoks õppekavva loodud valikaine "Andmebaaside praktikum", mida pole küll veel loetud, kuid mille ettevalmistamist tunnen hea väljakutsena ning olen heal meelel valmis end selle koha pealt edasi arendama ning ka tudengeid enesega kaasa vedama. Graafika ja muusika programmeerimine. Kursuse sisuks sain aluse 2001. aastal Poris kuulatud kursusest "Multimeedia algoritmid", kus siis käidi tehnilisena läbi mitmesugused joonistamise, heli ja videotöötlusega seotud algoritmid. Oma võimete ja huvide tõttu jätsin sealt välja videopoole, muud aga püüdsin võimalikult hästi tervikkursuseks koondada. 2003. aastal kirjutasin nendel teemadel ka vastava nimega õppematerjali. Algoritmid on aastate jooksul valdavalt samaks jäänud - ikka kujundite, kõverjoonte, 3D, fraktalite ja animatsioonide loomise moodused ning kvanditud digitaalheli ja MIDI muusika töötlemine, loomine ja analüüs. Tehnilist platvormi olen aga kahel korral muutnud. Õpiku kirjutasin Java vahendite põhjal. Vahepeal populaarseks saanud Flashi ning tema vabavaraliste programmeerimisvahendite esiletõusu tõttu lugesin mõne korra selle kursuse mxmlc kompilaatori abil. Nüüd aga paistab sihiks olema Javaskript ja veeb ning vastavalt sellele said ka kursuse näited kohandatud. Mõned APId (näiteks digiaudio töötlemine) on küll veel beetastaadiumis, aga näitlahenduste koostamiseks sobivad täiesti. Veebiprogrammeerimise kursuse toomine esimesele semestrile oli paras julgustükk. Kuid tundub, et tasus end kokkuvõttes ära. Mahukat ja põhjalikku kursust on täiesti võimalik kõrgkooliõpingute alguses õppida/õpetada. Jõuluks saavad tudengid reaalse veebilehestiku loomise kogemuse, oskavad arvestada, mida on võimalik suvepraktikana ette võtta ning juba esimesel suvel on mõnelgi võimalik erialast lisatööd teha. Veebiraamistike kursus sünnib igal korral uuesti. Õppejõuna sean ette korralduslikud raamid ning pakun välja teemad või soovitused nende jaoks. Kuid iga õpilane valib/koostab seminari läbi viimiseks omad näited ja läheneb neile enesele sobival moel. Muuhulgas saan nõnda ka ise tutvuda mitmekülgsete abivahendite ja lahendusviisidega, mille enesele selgeks tegemiseks muul moel aega, jaksu ja otsest põhjust pole. Ka tekib ülevaade õppuri võimetest ja isikuomadustest teistele õpetamise juures. Hindamine Kursuste ülesehituse ja hindamise suhtes olen sama meelt, mis kümme aastat tagasi kirjutatud eneseanalüüsiaruandes (http://minitorn.tlu.ee/~jaagup/oma/too/05/04/kandideerimine/eneseanalyys.txt). Ehk tuleb õpilaste võimete, huvide ja oskuste suhtes arvestada küllalt laia logaritmilise skaalaga. See tähendab, et erinevused pole sageli mitte protsentides, vaid kordades. Eri tasemed eri teemade juures aga täiendavad üksteist päris hästi - ka need valdkonnad, mis otseselt konkreetse kursuse programmis pole, kuid milles end tugevana tundmine võimaldab ka muude kohtadega libedamalt hakkama saada. Kui hindamissüsteemiga millalgi uuesti tegelema hakatakse, siis leian, et suurepärast tulemust tähistav A on skaala peal liiast. Pigem kipub see tavaliselt korralikult hakkama saavate õppurite seas tekitama küsimust, et miks tema A-d ei saanud, ehkki kõik on nagu enamvähem korras. Samuti on sageli seltskonnas üliõpilasi, kelle eriti hea toimetulek mõne lõiguga väärib eraldi ära märkimist, kuid kelle puhul lüngad kursuse mõnes muus osas ei põhjenda kokkuvõttes kõrgeima hinde panekut. Sellised teated ja märgukirjad oleksid aga heaks toeks õppurile enesele, võrdluseks kaaslastele ning kasulikuks taustateabeks vastavaid oskusi vajavale tööandjale. Üldhariduskooli jaoks mõeldud E-koolis on iga hinde juures olemas kommentaarikoht. Samuti tegin selle TLÜs aastaid kasutuses olnud IVA õpihaldussüsteemi. Kuid praegu saan A välja kirjutamisel piirduda õppurile vaid suulise kommentaariga. Pigem tunduks hindamine loomulikum, kui otsene skaala lõpeks üldhariduskoolistki tuttava "väga hea"-ga. Samas on juures eraldi lahter, kuhu õppejõul on soovitus märkida konkreetse kursuse ja õpilase suhtes tekkinud suuremad tähelepanekud ja soovitused. Tulevikuplaanid Kandideerimine nõuab paratamatult tulevikuplaanide pidamist. Ehkki uue koha tööleping tähtajatu, ei suuda ma sellegipoolest detailsemaid plaane rohkem kui nelja-viie aasta peale teha. Seetõttu mõlgutan ka praegu mõtteid teadmisega, et hiljemalt 2020. aasta kevadel võtan uue arutlusringi ette ning ei pea praegu tehtud plaane enam siduvaks. Mõndapidi olen oma ametialaste oskuste juures jõudnud sellisesse etappi, kus vähemalt oma meelest suudan enamikust programmeerimisalasest jutust aru saada, mõnes suunas ka sõna võtta ning lahendused valmis kirjutada. Sarnaselt jätkates suudan arvatavasti ka edasistel aastakümnetel õpilasi targemaks teha ning ise mitmesuguseid lahendusi kirjutada. Arvatavasti suudan omale haaratud valdkondade kogumikus enamvähem tehnoloogiate uuenemise ja vananemistega kaasas käia, kuid kokkuvõttes mitte oluliselt kaugemale areneda ja keerukamaid ülesandeid enesele võtta. Andmebaasiserverit korralikult turvata suudab pigem ikka kümmekond aastat põhjalikult selle alaga tegelenu ning ka näiteks Java Enterprise rakenduste konsultandiks olemiseks pean omi kogemusi nõrgaks, ehkki olen selle kohta mitmeid raamatuid lugenud ning mõnedel kursustelgi käinud. Kuulen aeg-ajalt kurtmist ühest ja teisest IT-valdkonnast, et meil pole spetsialiste ja neid tuleb väljast sisse tuua. Ise tunnen praegu, et täiesti oleksin valmis mõne märgatavalt keeruka valdkonna omale selgeks tegema ning selles ka Eesti tasemel põhjalikke lahendusi kokku panema. See nõuaks arvatavasti paar-kolm aastat süvenenult uurimist, tehtud tööde käigus meistri kõrval arenemist ning edasi juba paarikümne aasta jooksul ise selles vallas eksperdiks olemist. Samas teistpidi on ohtlik "mune ühte korvi panna", sest liiga mitmel korral olen tuttavate või veidi kaugemate inimeste pealt näinud, kuidas mingil hetkel väga tähtsaks ja vajalikuks peetud suund hiljem ruttu oma tähtsust kaotab või lihtsalt ei jõua kokku pandud ja olemasolevatest mitut pidi paremad lahendused kasutusse, sest olemasoleva süsteemi ümber ehitamine oleks liiga ettearvamatu ja tülikas. Seetõttu ei taha ilmaasjata sellist suuremat süvenemist ette võtta ja oma laia haaret kitsendada. Samas tarviliku ja tulusa väljakutse puhul olen selleks valmis. Aasta eest seisin sarnase valiku ees, kus mul paluti üle võtta Eesti metsandusressursse, kartograafiavõimalusi ja seotud taristut ühendava rakenduse arendus. See tähendanuks aga vähemasti täiskohaga tööd ning arvutasin, et tolleks sügiseks arvatava loengukoormuse kõrval polnuks see enam jõukohane. Samas arutledes jõudsin järeldusele, et sarnase üleriigiliselt toimiva ning oma keskkonna- ja IT-alaseid oskusi nõudva lahenduse kokkupanek ja toimivaks juurutamine annaks juurde märgatavalt teadmisi süsteemiarhitektuuri vallas ning julguse edaspidigi veendunult otsustada, milliste ressursside ja vahenditega mis tehtav on. Kuni pole ette jäänud ühte ja mitmeks aastaks põhjalikult haaravat teemat, siis mõeldes ja reastades sain kokku kolm suuremat valdkonda, millel olen valmis lähiaastatel enam tähelepanu pöörama ning kust asjaolude soodsal kokkulangemisel ka häid tulemusi loota on. Loodusteadused ja IT Õpitud põhieriala ikka kummitab tagaplaanil ning suunab teemade juurde mis südamelähedased. Mõne nädala eest määrati mind käskkirjaga vastava õppesuuna eest hoolitsejaks ning nüüd tuleb siis vaadata, kui palju aasta jooksul peetud plaanidest õnnestub üliõpilastega koos tegelikult ellu viia. Ning ehk avaneb võimalusi, mille toimimist enne aimatagi ei osanud. Teiseks lootustandvaks suunaks selle pealkirja all on 7. klassi loodusõpetuse kursuse ühendamine mitmekülgsemate katsete, seadmete toimimispõhimõtete ja tööga ning robootika pakutavate võimalustega. GAGs kahel aastal peetud sarnase suunitlusega kursus pakkus mitmesuguseid kogemusi, millest nüüd HITSA palvel kuu aja pärast ka veebiseminaril räägin ning tulemusi näitan. Kaugemale mõeldes on õppekavas küllalt häid võimalusi 8. klassi matemaatikakursuse ühendamiseks programmeerimisvahenditega, samuti võimalik füüsika 8. klassi mehhaanikaosa oskusi rakendada näiteks arvuti abil simulaatorite loomise juures ja sealtkaudu tõsta õpilaste usku õpitu rakendatavusse. Aastate eest Tõnu Tõnso 10. klassi matemaatikaõpikus olnud Basic-programmide näited oli heaks alguseks selles vallas, kuid mu kogemuse järgi on vahepeal kavandatud "tavaainete" ja IT ühendamise katsed suhteliselt soiku jäänud. Mõtete üles soojendamisest võiks aga kasu tõusta. Tehnoloogiaõpetus ja Asjade internet Kavandatav tehnoloogiaõpetuse lisaeriala koos toetava tugisüsteemiga suudab heal juhul kokku viia Eesti laste nokitsemisvalmiduse ning tänapäevaks mitmekülgselt kasutatavad tehnoloogiad. Et automaatikamaailmas muutuvad üha kättesaadavmaks vabavaraliselt ja lihtsalt kasutatavad lahendused koos nendega seotud andmesidevahenditega, siis on praegu kasvaval põlvkonnal võimalik leida siit omale nišs, mille kaudu igapäevaelus kasulikke nutikaid süsteeme kokku panna ning nende loomisega muuhulgas endile elatist teenida. Arvestades, et ka HTKs mitmesuguste eri seadmete ja nendevahelise kommunikuatsiooniga toimetatakse, siis on lootus bakalaureuseõppe ja teadurite tööd ühendades ka koha peal kavalaid töötavaid lahendusi kokku panna. Valdkonnaga lähemat tegemist soodustab asjaolu, et mu põnn on jõudnud ikka, kus igasugune ehitamine on põnev ja sageli ka tulemusrikas. Tekstianalüüs keelekorpuses Aeg-ajalt hirmutatakse inimesi eesti keele välja suremisega. Siis jälle kuulutatakse, et digimaailmas hästi elav keel elab ka muidu hästi. Minu jaoks on keel oluline identiteedi alus ning ühtlasi sidepidamisvahend aastasadade ja ehk isegi -tuhandete jooksul kogutud tarkuse ja ajatust arvestava meelerahuga. Usun eestlaste võimesse end vajadusel mõneks ajaks omal maal omakeelsesse keskkonda kapseldada ning selle abil vähemalt osa suures maailmas toimuvatest segadustest enesest eemale peletada. Keelega seotud abivahendeid on mõnekümne aasta jooksul tehtud mitu peotäit. Eraldi võttes annab mõnigi neist üllatavalt häid tulemusi. Üldist ja selgelt arusaadavat eesti keele vahendite üldpilti aga ei kipu kuidagi tekkima. Millegipärast on mul viimastel aastatel mulje jäänud, et muretsetakse oma lahenduse põhjal kirjutatavate artiklite ja kasutatavate summade pärast ning laiem eesmärk on kuidagi unaruses. Kui hakkab paistma lootus, et süsteemid asuvad koos toimima ja muu hulgas kasvab välja avalikult kasutatav kohendav ja õpetav eesti keele speller, siis olen valmis omalt poolt märgatavalt panustama. Esimese hooga ja praeguste vahendite põhjal paistab sealjuures olema kõige sobivamaks kohaks tekstianalüüs (õppijakeele) korpuses, kus on võimalik uuritavale tekstile mitmesuguseid paralleele leida, nende põhjal vigu oletada ja soovitatavaid lahendusi välja pakkuda. Kui juhtub, et selle tarbeks on põhjust norralastega koostööd teha - kel sarnane lahendus käsil - siis olen ka selleks valmis. Aga ikka niimoodi, et tegemine üldisesse rahvusvahelisse udusse ära ei hajuks, vaid kummalgi osapoolel on omad vastutuslõigud ning saab lihtsalt teineteise vahendeid kumbki oma keele andmete peal risti kasutada. Miks kandideerin just lektori ametikohale? Tähtajaline kohale valimine on andnud põhjuse viie aasta tagant tööplaanid pikemalt läbi mõelda. Ning ühtlasi mõelda, et millisel moel jätkamine on mõistlik, mis tasub samaks jätta, mis ümber muuta. Lektoriamet paistab mu oskusi ja jaksu arvestades sobiv valik olema. Siin on lubatud probleeme uurida, neile lahendusi pakkuda ning abivahendeid arendada, kuid pole kohustust sellega igal päeval hommikust õhtuni tegelda. Märgatav osa ülesannetest on seotud üliõpilaste ja õpetamisega ning klassi ees tunnen end hästi. Seal suudan ka tunduvalt pikemalt erksalt toimetada kui üksinda mõne uurimisprobleemi kallal pead murdes. Nii on võimalik uurida ja tulemusi kirja panna parajasti siis, kui tuleb mõni konkreetne tellimus või omal hea mõte ja lahendusidee. Samas puudub põhjus lihtsalt ametijuhendis nõutu tõttu hakata sügavamalt uurima teemat, millesse enesel usku pole - mis mõne suurema teadussuunitlusega koha puhul kipub paratamatu olema. Lektori ametikoha tasakaalustatud teadus-, arendus- ja õppetöö jaotuse tõttu aga ongi minu oskuste ja võimete jaotuse korral kõige parem ning ka ülikoolile kasulikum töötada, kui on tulemus näha, võimalik ise selle edenemisele innuga kaasa aidata ning eriala edenemist Eestis muulgi moel toetada.