Tere hommikust. Eile loetud tekstis ütles Paulus Ateena filosoofidele, kes olid temaga täitsa nõus. Et jumal ei ole kaugel ühestki meist, sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme. Kui sa nii, miks me siis kõik ei näega kogeseda? Põhjusi on palju ja erinevaid. Üks põhjus on tõik, et nagu süvaveekala ei tarvitse tajude, ta elab vees sest see on ta loomulik ja ainus elukeskkond alles õhku hüpates. Või kui laine ta kaldale uhub, kohtab ta teistsugust keskkonda. Nii ka meie võtame endastmõistetavana, et elame maailmas, kus jumal laseb paistama päikesel heade ja kurjade peale ning vihma sadada õigetele jõle kohtustele. Kuidas teisiti saakski olla? Sellised inimesed võivad hakata kuigi ei tarvitse jumalat otsima alles siis kui veest väljas kalad lämbuvad õhus, kui nad on mingis eksistentsiaalsest kriisis, millest ei käi endega kavas inimeste jõud üle. See on piirikogemine, mis on valulik, kuid vahel vajalik, et kaardimajakene kokku kukuks. Aga isegi hädas saab tõsiselt jumalalt märgatavaid see, kelle mõttemaailmas jumal kas või küsimärgiga eksisteerib. Antiikajal peeti jumalaid ja ülijumalat endastmõistetavaks. Paulus kirjeldab kirjas roomlastele, sest jumala viha ilmub taevast inimeste igasuguse jumalakartmatu, see ülekohtu vastu, kes tõde hoiavad ülekohtu kammitsais. Sest et see, mis jumalast tuntava nende keskel nähtav avalik jumal on seda neile avaldanud. Tema nähtamatu olemus tähendab tema jääda vägi ja jumalikust on ju maailma loomisest peale nähtav kui mõeldakse tema tehtule. Nii et nad ei saa endid vabandada. Sest jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui jumalat vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu, neil on sõgestunud. Kujutlen sendid, targad olevat vanad läinud totraks ja olnud kadumatu jumala kirkuse vahetanud ümber kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate kujutistega. Tol ajal kogesid inimesed loojat tema kätetööd silmitsedes ja imetledes. Romantiliste hetkedel võime ka meie sama aduda, et midagi ei ole teha. Jumala enda otsimisel jääb sellest väheks. Pealegi, nüüdisteadus saab toimida maailmapildi raames, kus on ainult põhjuslikke seoseid. Ervin Šeudinger 1977. aasta Nobeli füüsikapreemia laureaat sedastab et teadust on ikka ja jälle süüdistatud jumalatuses. Kuid täitsa ülekohtuselt. Ükski isikuline jumal ei saa moodustada osa maailmamudelist mis on osutunud võimalikuks üksnes sealt kõige isikulise eemaldamise tagajärjel. Me teame, et kui jumalat kogetakse, siis on see niisama tõeline kui vahet meeleline taju või inimese enda isiksus. Nagu need, nii peab seegi aegruumi pildilt puuduma. Me ei leia jumalalt mitte kusagilt ruumis ja ajas, tunnistab Ausoodus teadlane. Noore Ludwig Wittgenstein sõnadega. Maailma tähendus peab asuma väljaspool maailma. Maailmas on kõik nii, nagu ta on ja toimub nii, nagu ta toimub. Tema sees ei ole väärtust. Ja kui oleks, siis oleks väärtusetu. Palvetagem. Sina oled väljaspool maailma, kuid sinust väljas ei ole midagi. Ära jäta meid pilkases pimedusse. Aamen.