Tere pagulased ja eesti keel, selle temaatika püüame tänases keelesaates kokku võtta, kas, kes, kuidas, millal, kui palju, kui kaua ja kes maksab ja muud sellised küsimused. Triin Raag, sotsiaalministeeriumi rahvusvahelise kaitsepoliitika juht. Tere tulemast saatesse. Tere. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan. Kõigepealt, miks korraldab keeleõpet pagulastele sotsiaalministeerium? See on niimoodi aastate jooksul välja kujunenud, et nii varjupaigataotlejate kui pagulaste ehk siis rasvase kaitse saajate vastuvõtu eest ja neile teenuste osutamise eest vastutab sotsiaalministeerium mille õpe, mille pagulastele pakutakse, seal on uks, osa teenuspaketist ja see on lihtsalt niimoodi jäänud. Räägime vanuste lõikes, siis lastele on keeleõpe tagatud siiski koolis ka täiendav eesti keele õpe. Ja et võib ütelda, et lastele tagab keeleõpe siiski haridus teadusministeeriumi selle haridussüsteemi kaudu käiski juba mitu terminit läbi. Kes siis need tulijad on, kes praegu tulevad? Need, inimesed, kes jõuavad ise Eestisse ja küsivad siis Eesti piiril või siseriigis varjupaika. Üteldes reeglina inglisekeelse sõna asüül on varjupaigataotlejad. Nende staatus sellel hetkel on küll Eesti riigis, kus neil ei ole elamisluba. Riiviadki menetlus perioodil Eestis ja reeglina elavad varjupaigataotlejate majutuskeskuses, mis asub siis hetkel Väike-Maarja vallas vao külas. Eestis on hetkel veel üks keskus ja ajal, kui inimene taotleb varjupaika ei laieneda lõigus näiteks kohaliku omavalitsuse poolt pakutavatele, sotsiaalteenustele või pensionile või peretoetustele. Küll võimaldab tal erinevaid teenuseid siis majutuskeskus, majutus, rahaline toetus, eesti keele õpe, vaatsel, tõlketeenusriided ja muud esmavajalikud, tarbed ja tervishoiuteenusele juurdepääs. Ja tema juhtumit menetleb politsei- ja piirivalveamet. Ja otsese selles osas, kas ta saab elamisloa, kas ta saab rahvusvahelise kaitse või ei saa samuti politsei ei ole amet. Ja juhul, kui siis kõnekeeles üteldes otsus on positiivne ehk et talle on antud rahvaline kaitse, seda siis kas täiendav kaitse elamisluba üheks aastaks või pagulasstaatuse elamisluba kolmeks aastaks siis peale seda ta on täieõiguslik Eesti elanik, tal on tähtajaline elamisluba, talle laienevad kõik samad õigused ja kohustused, mis teistele Eesti alalistele elanikele. Tal on õigus elukohta valida Eesti erinevates piirkondades. Ta saab oma elukohajärgsest kohalikust omavalitsusest taotleda toetust, teenust, kui on perekond, tal on õigus peretoetustele. Ravikindlustus ja tervishoiuteenused laienevad samamoodi kui kõik kõigile teistele. Seal tegelikult enam erisusi ei ole. Suuremat enamusele inimestele keeldutakse rahvusvahelise kaitse andmisest ja nendele reeglina tehakse siis otsus Eestist lahkumise kohta. Ja Tal on võimalik siis ise tagasi pöörduda, kasutada vabatahtliku tagasipöördumise programm kuid tal on võimalikes eitav otsus või keelduva otsuse edasi kaevata kohtusüsteemi sel ajal, kui ta veel kohtusüsteemis on ta jätkuvalt varjupaigataotleja. Aga kui protsentuaalselt rääkida, siis suurusjärgus 20 protsenti inimestest saavad elamisloa saavad Eestisse nendest, kes siis Eestist varjupaika taotlevad. Nii, aga nüüd need, kes tulevad praegusele suure rahvasterändelainega, kes nemad siis on inimesed, keda Eesti võtab vastu siis ümberpaigutamise ümberasustamise raames ümberpaigutamise raames siis Itaaliast ja Kreekast. Ja ümberasustamise kontekstis siis eelkõige kolmandates riikides asuvatest pagulaslaagritest. Need on inimesed, kelle suhtes on rahvusvahelise kaitse andmise otsus juba tehtud. Nemad on juba rahvusvahelise kaitse saajad ja Eestisse jõudes on neil olemas ka elamisluba. See tähendab, et nemad ei lähe enam elama majutuskeskusesse. Nende tarvis välditakse majutuskeskuste või majutusasutuste avamist, vaid nad liiguvad kohe kohalikesse omavalitsustesse sealsetest eluruumidesse. Nii, ja ka keeleõppe seisukohast on nendele erinevad nõudmised. Jah, selles mõttes, et inimestel, kes on majutuskeskuses majutuskeskuses, pakutakse ka eesti keele õpet kuid kui arvestades, et seal on pidev pidev rahvaste liikumine, siis see keeleõpe ei ole kindlasti nii eesmärgistatud ja seal ei ole seatud eesmärk, et mis tasemel peaks läbi selle keeleõpe saavutama. Kui me räägime inimestest, kes tulevad ümberpaigutamise ja asustamise raames siis Neile soovime pakkuda eesti keelt eesmärgiga, et nad jõuavad vähemalt keele tasemeni A2. Ja ehkki me võime ütelda, et see keeleõpe on juba eesmärgistatud, me teame, kuhu, kuhu soovitakse jõuda ja valmisolek on, kui on inimesi, kes on võimekamad, kes soovivad ise rohkem edasi õppida et keeleõpetajatel oleks valmisolek pakkuda neile ka edasi, kas siis B1 ja B2-tasemele vastavalt eesti keele õpet kuidas see keeleõpe korraldatakse, keeleõpe korraldatakse hetkel siis seeläbi, et konkursi korras soovime leida keeleõppepakkujad seda siis võimalikult paindlike lahendustega, et kindlasti suuremates keskustes, aga ka sooviga, et kui mõni inimene läheb mõnes väiksemas kohas, et ka seal oleks keeleõppega kättesaadav ja tagatud, et kas siis läbi inimese enda mobiilsuse läbi keele, õpetaja, mobiilsuse ja keeleõpe, siis nii inglise, vene keele baasil kui ka null keele baasil. See ei tohiks takistuseks olla, et meie õpetajad ei oska kas araabia keelt või mingit muud keelt. Kas see konkurss on juba välja kuulutatud, see ei ole välja kuulutatud, selle viime, viib sotsiaalministeerium läbi koostöös siseministeeriumiga, kuivõrd see koolituse läbiviimiseks kasutatakse välisvahendeid ja suure tõenäosusega kuulutatakse välja novembrikuu jooksul. Mis see tähendab, kasutatakse välisvahendeid, kasutatakse välisvahel ei, selles mõttes, et keeleõpet finantseeritakse esimeses etapis Euroopa Liidu varjupaigale rändeintegratsiooni fondi rahadest. Kas Eesti riik peab ise ka natukene maksma oma panuse andma? Jah, seal on ka Eesti riigi panus protsentuaalselt sees ja kui me nagu see asi laiemas pildis räägime, siis eesti keele õppe tagamine pagulastele on ka praegu juba seadusest tulenev kohustus ehk et ka inimesed küll selles mõttes kohustused keeleka peaks kättesaadav olema inimesel seal osalemine hetkel kohustus ikka veel ei ole. Inimesed, kes vao keskusest välja astuvat Elvastavad, kellel on elamisluba, ka neile on võimalik eesti keele koolitustele jõuda. Pagulastele veel praegu ei ole kohustuslik eesti keelt õppida, aga seaduseelnõu selleks on valmis kirjutatud on valmis kirjutatud ja on riigikogu menetluses. Kas on umbes aimuga, millal see võiks jõustuda, et kas need esimesed, kes tulevad, kas nad juba saavad teada kui nad siia tulevad ja enne seda saavad teada, et nad peavad hakkama eesti keelt õppima? Eelduslikult seadus jõustub järgmise aasta esimestel kuudel. Ehk et jah, et need inimesed, keda vastu võetakse nüüd Itaaliast ja Kreekast siis vähemalt suurema osa nende saabumise ajaks on see seadus juba jõus. Ja keeleõpe on igati 16 ja ka teiste puhul, et isegi kui juhul, kui esimesed inimesed peaks ikka käesoleva aasta detsembris uue aasta jaanuaris saabuma, siis see keeleõpe muutubki neile kohustuslikuks. Aga mis siis saab, kui nad ei õpi? Kas see sanktsioonide pool on seal on variante erinevaid, mida on kaalutud. Et ühelt poolt on see hea koostöö ja mõjutustegevus, mis on siis tugiisiku poolt ja töötukassa ja välja tuua seda, et miks see keeleõpe sulle vajalik on, et, et selleks, et saada tööd, et Eesti ühiskonnas kohaneda. Aga vajaduspõhiselt me näeme siiski etega või planeerime mõningate sanktsioonide rakendamist, et kas siis keeleõpe on tasuta näiteks keeleõppele kulunud raha tagasinõudmist või võimalik, et ka mingite positiivsete sanktsioonide rakendamist, sidumist mõne abirahaga, mis teiste riikide kogemused ütlevad. Selles osas on väga erinevaid lahendusi, on riike, kes seda on sidunud abirahadega sotsiaaltoetustega. Eesti sotsiaaltoetuste süsteem seda praegu ei soosi. Kuivõrd toimetuleku tahtsime inimestele makstakse, on väga baasiline või minimaalne, seda katabki kulud, katab kulud siis eelkõige toidule ja muule väga esmavajalikule ja eluaseme kulud sellele lisaks. Et seda vähendada selle võrra, et kui inimene keeleõppes osalejad sealt siis mingi osa ära võtta, siis see tähendab, et inimese väga eluks vajalikud baasilised vajadused võivad täitmata jääda. Et riigid, kes rakendavad sanktsioone läbi sotsiaaltoetuste, neil reeglina sotsiaaltoetuste süsteem teistmoodi astmeliselt üles ehitatud, vahel loodud sinna peale ta eraldi mooduleid just just siis kas pagulaste uusimmigrantide vaates. Kui pagulane siia tuleb, siis on talle ette nähtud ka või pagulasperele on ette nähtud tugiisikud siis need tugiisikud peavad olema eesti keele oskajad. Ja tugiisikud on kõik eesti keele oskused. Lisaks sellele, neil on ka võõrkeelt, oskused, et et ma usun, et inglise keele oskus, pea kõigil neil, kuid on ka araabia keele, oskajate tugiisikuid ja erinevaid muid keeli seal lisaks tähendab tugiisikud on juba välja valitud tugiisiku teenusest, pagulasele ei ole mitte midagi uut. Tugiisikuteenust on pakutud viimased seitse aastat ja pakkujateksonalnud. MTÜ Johannes Mihkelsoni keskus ja MTÜ Eesti pagulasabi. Ja esimesed tugiisikud said koolituse juba seitse aastat tagasi ja vahepeal on toimunud ka uusi värbamisi, nii nagu sellel aastalgi kui värvati uusi tugiisikuid, kes praegu koolitusi läbivad. Et selles mõttes ei ole midagi uut, uut müstilist. Need, kes nüüd tulevad, need paigutatakse ikkagi eesti keelekeskkonda, eelistatult kindlasti tõlketeenus. Kõik, kes tulevad, vajavad tõlget. Tõlkijat, kes neil aitab ka tugiisik, on ilmselt ka tõlkija. Tugiisik on ka sageli tõlkija ja tõlketeenus on üksnes teenusepaketist, mille pagulastele võimaldatakse. Kuigi me peame praeguse kogemuse pealt ütlema, et tõlketeenuse vajadus on olemas. Kuid see ei ole väga massiline, sest sageli on pagulastele olemas selline kas hea või natuke madalam ja mitte väga hea inglise keele oskus, millega nad üsna edukalt toime tulevad. Aga jah, tõlketeenuse, eelkõige siis ametiasutustes, kohaliku moodsi asutustes, vajadusel haridusasutustes ja tervishoiuteenuse saamisel mitte nüüd päris igapäevase suhtluse tasemel. Tõlketeenuste pakkumine võib olla ka väljakutse. Et me ei tea täpselt miskeelsed inimesed meile tulevad, et kui me räägime araabia keeles, siis selle keele oskajaid ja, ja valdajaid, kes on võimelised seda kõnet vahendama, on Eestis olemas. Et nad on valmis enda panust andma sellesse protsessi. Aga kui on juba veidi eksootilisemad keeled, kes tegelikult tõlketeenuse pakkujaid Eestis sisuliselt ei ole, et siis see võib olla päris paras väljakutse, siis seal ongi eelkõige siis panus. Aktiivsel eesti keeleõppel ja ka aga pagulased ilmselt ei jää mitte kõik Tallinna, vaid lähevad väiksematesse linnadesse ja nendes linnades näiteks araabia keele oskajaid, ma arvan, on tõenäoliselt vähem kui Tallinnas. Seda kindlasti, aga tõlketeenus ei pea olema sellisel kujul, ainult et inimene füüsiliselt istub kõrval teenust on võimalik vahendada läbi telefoni läbi Skype'i, kasutades tehnoloogilisi vahendeid, et see on täiesti igapäevases kasutuses ka praegu kes tõlketeenuse eest maksab, tõlketeenuse eest makstakse, siis. On see ka sellest rahast, siis mis tuleb vastuvõetava pagulasega Euroopa Liidust kaasa suurenemisega on see see katteallikas? Kas võimaldatakse pagulastele ka näiteks sõnaraamatuid? Nii palju kui neid raamatukogudes andmete eraldisena raamatute ostmist pagulastele pole planeeritud? Meie meediast on käinud läbi mõned juhtumid, mis otseselt puudutavad keele oskamist või mitte oskamist. Need vististi ei käi kõik teie haldusalasse, aga, aga võib-olla te oskate siiski kommenteerida ja seda kasvõi, mis meil sellest juhtumist õppida on näiteks Amanda juhtum siis albaania tüdrukut, kes õppis väga kiiresti ära eesti keele aga neil ei ole veel antud pagulase staatust väga üksikjuhtumi siidi kommenteeriks, seda enam, et varjupaiga menetlust viib läbi politsei ja piirivalveametis on seal väga konfidentsiaalne menetlus, et need alused, mille alusel inimesele kaitset antakse, on väga selgelt seadustes toodud ja neid hinnatakse detailselt ja need on iga üksikisiku ja iga perekonna puhul väga väga erinevad. Et see, miks ühel või teisel juhul ei ole inimestele veel pagulasstaatust antud elamisluba antud, et see tuleneb ikkagi nende juhtumist. Aga eesti keele oskuse juurde tagasi tulles, siis ma hea meelega ei peatuks üldse konkreetsetel juhtumitel et lapsi ja ka täisealisi koolituskeskuses kui ka muidu rohkem ja pea kõik lapsed, kes on, kes on pikemalt eestis olnud, kes on juba kast pagulasdad saanud või, või seal ootel ja käivad koolis. Nende eesti keele oskus on tegelikult päris hea ja nad omandavad tõesti keelt päris kiiresti. Et Taimk keeleoskusest ei saa alati kinni jääda. Aga kas Eesti koolid on, nüüd läheb jälle teise ministeeriumi haldusalasse ka eesti koolid ilmselt on teil mingi pilt käis, kui valmis on eesti koolid pagulaslaste vastuvõtmiseks ja kas siis koolid saavad ka toetust omakorda et anda koolis näiteks tugiisik pagulaslapsele? Eesti koolides on juba praegu väga palju uusi immigrant lapsi, kes on teisest kultuuriruumist teise keeletaustaga ja õpivad meie koolides. Ja nad saavad hakkama, samuti saavad koolid nendega hakkama, aga kindlasti on haridus teadusministeeriumi poolt, on see siis rajaleidja, Innove poolt valmidus koolidele abi, nõustamist, koolitust pakkuda, on see siis keelekümblusmetoodika osas või siis toimetulekut toetavate mehhanismide osas, et kuidas tulla toime, kui klassis on teist keelt rääkiv laps ka teisest kultuuriruumist pärit laps? Nojah, kuus immigrant, lastele on ette nähtud eraldi toetust siis koolidel, mida saab siis kasutada, kas täiendavate teenuste, eesti keele õpetamise jaoks meil on sellega tegeletud juba aastaid, tundub mulle absoluutselt, sest et keelekümblusmetoodika käin vana metoodika juba kaua aastaid kasutusel olnud ja ma arvan, et linnade kontekstis, eriti kui me räägime kas Tallinnast või Tartust, on pigem vähe neid koole, kus teisest kultuuriruumist ja keelekeskkonnast pärit lapsi ei ole. Et ei, ma ei räägi ainult vene keelest väidet, just ka teistest riikidest pärit on laste osas. Kui paljude praegu suhtlete kolleegidega teistest riikidest, kas probleemid keeleõppel näiteks on sarnased või on päris midagi uut ja ootamatut ka? Keeleõppe kontekstis suhteliselt vähe? Ma ütleksin, et, et pigem on need sellised muud eksistentsiaalsed küsimused ehk et väga baasiliste vajaduste rahuldamine on seal siis eluase. Ehk siis peavari ja, ja kõik selline muu eluline teenus on tervishoiuteenus ja muu sinna juurde. Meie rõhutame seda, et eesti keele oskus on lõimumise alus, aga me ei ole tegelikult ju ainsad, et nii rõhutada võetakse ka Saksamaal, minu meelest isegi kantsler Merkel ütles, et saksa keele oskus on, on alus. Austriast oli lugeda üks uudis, kus öeldi, et pagulaste lastele on, ma sain aru, nutitelefoni rakendused saksa keelt oleks kergem ja lõbusam õppida. Et see on tegelikult niisugune ühine suund kogu Euroopas. Jah, see keeleõpe üldiselt on küll jah, et keele õpetaja on alati pagulastele pakutud reeglina ja, ja see on kättesaadav olnud ja seda peetakse oluliseks, et seda üks on nagu see lõimumise kontekstis, teine on tööle suundumise kontekstis. Et keel on töö kontekstis samuti väga oluline kindlasti, et et üks asi on esialgu endale töö leida, siiski keeleoskus on suhteliselt viletsas, aga selleks, et sealt kõige madalamalt natuke edasi liikuda, on siiski vaja keelt. Selleks, et suhelda selleks, et saada aru, millised on tööülesanded, mida tegema peab. Ühesõnaga, kui me oleme pagulased vastu võtnud, siis me vastutame selle eest, et nad siin meie juures hakkama saaksid. Ma arvan, et see vastutus ei ole ainult ühepoolne, et ka sellel inimesel endal on vastutus, et et ta selles ühiskonnas, kuhu ta on siis elama asunud, et tema siin hakkama saaksid, del temas endas täpse soov olema, et et see ei saa olla ainult nii, et, et riiki siin ühiskond peab panustama ja pakkuma erinevaid võimalusi, vaid et ka sealt teiselt poolt peab olema valmisolek neid võimalusi vastu võtta. Aitäh. Sotsiaalministeeriumi rahvusvahelise kaitsepoliitika juht Triin Raag, et rääkisite lahti eesti keele pagulastele õpetamise küsimused. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Keelesaade on lõppenud kõike head.