Kunstnik Kaljo Põllu on ikka suutnud tekitada huvi oma töödega oma isiku vastu kuigi teisest küljest nii tagasihoidliku kunstniku Eestis nagu tema on, on vist raske leida. Praegu on jälle avatud Kaljo Põllu näitus Tallinnas Adamson-Ericu majamuuseumis ja see on ajend, miks me sellest mehest täna räägime. Esimene stuudiokülaline on kunstnik ja kirjutaja Maarja Undusk. Millal te saite temaga tuttavaks, mis oli esimene kontakt? Esimene kokkupuude oli ühel ekspeditsioonijärgsel õhtul, mida korraldati, kus siis vaadati teadmisi, kive, räägiti möödunud reisist. Me räägime tähendab praegu nendest ekspeditsioonidel, mis on toimunud siis meie sugulasrahvastega Need on need nii-öelda õppeekspeditsioonid, mida Kaljo Põllu algatas nüüd vist juba 25 aastat tagasi. Ja kus käidi siis põhilised etnograafid joonistamas. Missugune oli esimene mulje? Esimene mulje oli tagantjärele Ma ütleksin, naljakas, ilmselt kujutasin põllud teistsugusena ette kuidagi kas siis boheemlaslik Humana või taliülikonna ja valge särgiga ja. Ma mõtlesin, et kes esimene on ja mis ta siit otsib, rohkem tõustest. Ma ei tulnud selle pealegi, et see on Kaljo Põllu. Nii missugused olid isiklikud kontaktid, esimene reis, kus me koos käisime, paljud Mortide juurde. Aga see on hoopis teistsugune maailm, seal on teised tavad, teised kombed. Niisugune reisimist. Esimene kogemus on vist päris suur kultuurišokk arvama. Kas nüüd kultuurišokk, vot see on üldse huvitav, see oli hoopis teine aeg, ütleme üldiselt oli tung oli minna ikkagi läände, isegi see oli unistus, sinna lihtsalt ei saanud, aga rohkem ütleme, kui õpiti kunstiinstituudi, siis unistus tema oli, ütleme, Ida-Saksa minna praktikale ja nii edasi. Siber, ja need, need kultuurid seal jälle hoopis midagi muud. Võib-olla ta praegu oleks suurem kultuurisokk, dolla Dali jälgi, õpetlik omamoodi. Nojah, kultuurišokk mingis muus mõttes teistmoodi, oletame, et kui minna läände, siis räägiti ka kultuurišokist, et me nägime siis seda venestunud murtijat ja milleni võib viia siis venestumine, ütleme kindlasti väga õpetlik. Seal on tarvis lahendada praktilisi küsimusi, tekib olukordi, mis on nagu tülikad ja rasked ja keerulised. Kaljo Põllu kui praktiline inimene ta nendes oludes oli. Tegelikult üldse mitte praktiline inimene mõnes mõttes ta võttis sellises praktilises mõttes ta võttis endale ikkagi mõningad noh, mulje, et üle jõu käiva ülesanded avaselt otsis mõne tudengi, kes oskas korralikult vene keelt mõne asjaliku poisiks Vene sõjaväes käinud ja tema vene keel ei ole suurem asi. Aga imelikul kombel lõpuks ta sai ikkagi kõigega hakkama, nii et see asi toimis. Nagu kõige kummalisem, et võib-olla see ebapraktilisus on kuidagi väline, et sisemiselt saab asjadega väga hästi hakkama. Ma tean, teie põhieesmärk oli joonistada vähem, vist fotografeerida. Te palusite inimestelt esemeid selleks, et neid joonistada olinit. See oli jah, see etnograafia joonistamine ja fotografeerida ja mõlemad olid ühtemoodi ülesanded meil umbes võrdselt pidi olema tehtud siis teatud arv filme täis ja teatud arv A3 formaadis etnograafilisi joonistusi, see oli küllaltki soliidne arv sealjuures. Ja see pidi kindlasti olema valmis kõikidel pärast tuli näitust oli konverents, kus siis igalühel oli mingi ettekanne. Aga noh, tegelikult toited põhjused nüüd hoopiski avaramad. Miks sinna üliõpilasi kutsuti? Ikka selline elu ja maailma tundmaõppimine oli seal seal taga just nimelt selle omamoodi kultuuri sokiga siis noori inimesi reageerima, panna, mõtlema panna. Ja osutada vennasrahvastele väikestele vennasrahvastele, kes kaugel elavad aga keda me ei tohiks unustada. Noh, need kontaktid olid väga erinevad, ütleme seal Handid, komid, nad on osaliselt ikka väga ehedalt säilitanud oma rahvusliku omapära, kõige halvem on ikkagi olukord teele, aga tavaliselt ikkagi, kui koolid on vene keeles ja lasteaiad vene keeles, siis paratamatult keel kipub kaduma. Üks ehe mälestus on ühest komikülast, mis asus täiesti eraldi muust tsivilisatsioonist siin ja seal oli üheksa tundi mööda jõge sõita paadiga. Aga ometi seal oli venekeelne lasteaed, kus käisid siis komi lapsed, kellega kasvatajad rääkisid vene keelt kuigi iseenesest nagu mingit otsest tundest ju selleks ei olnud. Aga ometi see toimis niiviisi. No aga kus kohas siis tuli see initsiatiiv, kas siis vanematelt või lasteaia poolt. Et miks see nii oli. Ilmselt midagi oli ikkagi juba pöördumatult siis rikutud. Lihtsalt seda protestivaimu ei olnud enam. Sellega lepiti, kõik pidi olema vene keeles, oligi venekeelne. Sest et ütleme, kui oma korraliku kirjakeel on nagu komisjon on tegelikult väga vana oma oma oma keeli oma tähestik isegi juba 13.-st sajandist, no mis me sellest räägime, aga isegi see venekeelne päästik ja kõik see on niivõrd tagaplaanil ja ikkagi õpikuid rohkem vene keeles siis, nii ta läheb. Aga kas ei ole ka seda mõttelaadi, et lastel peab olema tulevik peavad saama ameti, elukutse, töö, leiva, et ainult kala püüda ja küttida, et see viia enam kuhugi. Loomulikult, kui sa tahad koolis edasi jõudes sa pead vene keeles seda tegema, ma arvan, see on ikka vist praegu ka niiviisi. Aga nüüd veel see joonistamine kui teie tulite, et joonistada, mitte, et asju kaasa viie kokku korjata, ära osta. See võis olla neile positiivne üllatus. Ma arvan küll, jah, eks sellist esialgset umbusku nüüd esines ka piisavalt, aga kui sa ütled jah, et seal midagi taha saada, vaid ainult vaadata, katsuda ja nad tagasi, siis see avas kell justkui inimeste südameid. Aga oli vist ka niisugust kogemust, et need lapsed, andekad inimesed said ise proovida joonistamist midagi uut enda jaoks ja ja näitasid oma oma eeldusi. No minul on üks isiklikult üks huvitav mälestus, kuidas üks üks vanem naine ise küsis, et kas ta võiks proovida ja võttis värvid ja paberid ja hakkas joonistama. Ma ei tea, kas ta varem kunagi oli seda teinud, aga igatahes tal täiesti selgelt oli annet selle peale. Ja kohe Olavi sõlmida, isegi õhtul pärast sealistuse Kosside või akorellidega joonistas nii, et tal juba mees oli nagu päris pahaned. Kodutööd jäid sõitvale. Naine muudkui joonistab. Nonii, veel tähelepanekuid Kaljo põllust selles situatsioonis nendel sõitudel Mida ma küll märkasin, ta mitte kunagi, vähemalt teiste nähes ise joonistanud või ei tegelenud vähemalt isi pliiatsi abil oma isikliku kunstiga. Õde kuskil vaikselt midagi mõtles ja pani kirja ja kõrva taha. Aga et oleks neid läinud mingit kavandit kuskile tegema või iial vähemalt ei näidanud seda välja. Ma arvan, et ta lihtsalt ei tahtnud oma isikliku elu segada. Tudengitega hoidis need asjad lihtsalt lahusi oma töödes rahus, selle oma kunstijääd, ekspeditsioonid, kuigi tegelikult ta saavutuselt üsna palju siiski. Ta oli tuntud topija popkunstitegija Eestis oma Tartus elamise perioodil ja siis toimus väga suur murrang, kui ta tuli Tartust. Ärase murrang algas võib-olla isegi natuke varem juba. Kas te olete mõtisklenud või mõelnud selle üle, miks niisugune muutus toimus? Omavahelistest vestlustest on niisuguse välja tulnud, et Tallinna tulek oli ka omamoodi selline šokk kultuuris ok, ütleme negatiivses mõttes tema jaoks jah, et lihtsalt see vaimsus, mis on ülikoolis võrrelda nüüd sellega, mis ta kunstiinstituudis, et nagu tase oli siiski üsna erinev mõttelaadis või mõttelaadis ja üldse noh, ütleme, et see kunstiinstituudi vaimsus, see oli rohkem selline praktiline haridus rohkem. Ja võib-olla see on ka üks põhjus, miks ta siis otsustas hakata tegelema nende ekspeditsioonide ka, et kuidagi mingisugust vaimset alget edendada. Tegelikult see oli, nagu ta isa armastas rõhutada, ekspeditsioonid olid rangelt vabatahtlikud see oli kohe kirjalikult ära märgitud, et rangelt vabatahtlik. Aga ma olen ka tagantjärele mõelnud, et ütleme, sedasorti mõtlemist ja ju mingisuguses õppeprogrammis ei edendatud. Õppeprogramm oli ikka, ütleme eriala siis olid tavapärased üldained. Aga et mingi õppejõuga oleks nüüd lihtsalt vesteldud ja maailma asjadest seda ju tegelikult ei olnud. Tartus oli ilmselt selliseks kohaks Eesti kunstikabinet tugevalt ja võib-olla selliseid filosoofilisemaid jõud oli ilmselt ülikoolilt kindlasti rohkem, ütleme seal Ariste oli seal tudengit kes, kes kes vestlema ja niiviisi on kunstiinstituudis. No ma ei saa rääkida nüüd kõikide Eesti kõik kõikide aegade eest, aga seal see oli kindlasti tagasihoidlikum, nii et võib-olla põllu tahtis just nagu seda suunda edendada. Aga millal see jõnks hakkas, neid käis täpselt selle soome-ugri asjadega hakkas tegelema, kahjuks ma jään vastuse võlgu, jah. No on öeldud, et Kristjan raud on kõige lähedasem temale oma vaimulaadilt. On talle mingeid konkreetseid eeskujusid olnud? No ütleme lisaks siis rauale või, või on ta kõik ikka ise välja nuputanud, kuidas teie seda asja näete? Kristjan raud jah, on muidugi neil on, neil on sarnast üsna palju, aga samas võib-olla sisuliselt on nad üsna erinevad siiski minu meelest, Kristjan Raual võib-olla puudub just nimelt selline soome-ugri foon või ta ei ole võib-olla nii filosoofiline, ta on ütleme, neid seob see nende ürgsust. Aga põllul on võib-olla rohkem seal taga sellist raamatutarkust tundub. Tuleb vist tunnistada, et need, tema graafilised lehed soome-ugri ürgmineviku kohta on tema loomingu tippsiiamaani. Kas te arvatega nii Ma arvan küll, jah, kodalased Kalivägi on ikkagi kõige kõige võimsamad ja üllatavamad ja võib-olla ka just jällegi see aeg, mil nad on loodud. Et tol ajal nad mõjusid eriti värskelt. Et põllu hilisem looming on ühest küljest nagu natuke retrospektiivne, kus ta otsapidi nagu tagasi läinud oma Tartu-aegsete tööde juurde värviliste tööde juurde. Ja samas siis toonud Sis värvidesse oma 80.-te aastate metso tintode motiive. Me siiski oma nägemus nendest metsa tinto töödest, kuidas te seda peaksite sõnastada? Sõna ürgne sobiks ikkagi väga hästi äärmiselt jõuline Nende mustvalge olemus, nagu sobib neile, kuigi põllukujuga juba kaheksakümnendatel kergelt kolareeris mõnda oma tööd. Aga just see jõulisus, et see on, ütleme graafikas eriti minu meelest uudne et oma jõuliselt nad täiesti konkureerivad ikkagi suurte maalidega, nagu sellised väiksed pommid, omamoodi ja intensiivsuse poolest. Kui soome-ugri lik on see kunst, kui hästi ta on mõjunud ja mõistetav olnud teistesse riikidesse. Põllu loomingut on ju ikkagi hästi vastu võetud, aga soome-ugri Alliks on ju kokkuleppe küsimus, ütleme ega põllu oma töödes ju ei ole neid niiviisi selgelt etnograafiline. See teeb mingit mustrit natuke südamele väga, aga see taust, jah, ilmselt me olemegi võtnud omaks, et selline see soome-ugrilisusega ongi lähenemine tähendab et tema on nagu selle alus, tema on seal nagu välja kujundanud mingis suhtes, sest selline rahvakunst on ju hoopis teistsugune. Aga see on, seal on see soomeugri sees, on hoopis selline sisemine olemuslik või kuidagi just nimelt on jällegi selle mingi teooria sõnastanud või ütleme, risualiseerinud oma oma töödesse ja pannud paika selline ta on. Ta on ise kirjutanud, et ühel hetkel ta siiski tundis, et värvidest on puudu ja ta hakkas tegema õlimaale. Mis suunas toimus, muutus teie silma jaoks? Üks asi juba see värvita omamoodi nagu Läks tagasi noorusaega mingis suhtes, oma töödega mingis suhtes ta hakkas otsast peale, ütleme metsa tinto, nagu me siin rääkisime, niivõrd töömahukas juba, et et kui, kui tehnika on niivõrd jõuline, siis ta on ka väga suur osa sellest tööst ise juba, et see tehnika nagu annab jõudu juurde. Et nüüd ütleme, see tehnika poolt antud jõud nagu kadus ära, siis tuli hakata seda millegagi nagu täitma millegi muu asjaga. Et nad on väga otsingulised, et põllu puhul on võib-olla see alati üllatab mind, et ta julgeb nagu veel küllaltki vana mehena otsida nagu mõni noor kunstnik tänu ühele poole ja ta nagu ei häbene seda üldse. Ta ei taha nagu küps klassik olla vä, et võiks ju olla nüüd juba, et teeb oma metsad, Intasid edasi ja on, on kuulus ja nii edasi, aga ta julgeb teha täiesti uusi asju, mis võivad panna õlgu kehitama, teinekord aga ta on piisavalt sõltumatu, et see ei morjenda teda minu meelest kui ka mõni õlgu kehitab ja lihtsalt me oleme harjunud, et põllu teeb metsad intosid ja kui ta teeb äkki selliseid naljakaid värvilisi pilte, siis paneb mõtlema võib-olla. Ja need värvilisi pilte on võimalik vaadata praegu Adamson Eriku muuseumis Tallinnas tema metsad intode kõrval. Ja nüüd me räägime Kaljo põllust juttu kunstiteadlase Maire Toomiga, kes meie teadlastest on kõige pidevalt ja, ja põhjalikumalt süvenenud Kaljo Põllu loomingusse. Meenutame kõigepealt tema kunstnikutee algusest, me teame salgas Tartus, aasta oli 72 talli Kusti kabineti juhataja ja siis opia popp Pi periood tema loomingus. Ta sai selle muidugi läänest kirjanduse kaudu. Kas ta oli siis Eestis sel ajal eraklik erand selles vallas või oli tal ka kaasatulijaid juba? Eks ikka oli kaasatulijaid ka Tallinnas ju samuti noored kunstnikud tundsid kõige selle uue vastu huvi, aga Tartus oli ta tõesti nagu omaette nähtus. Võib olla, et niimoodi kunstiraamatuid sirvisid ka teised kunstnikud ikkagi ju kõigil oli huvitav, mis maailmas toimub. Aga tema tegi seda missioonitundega, et mitte nagu ainult iseendale ei lugenud, vaid püüdis ka siis neid kunstikabineti üliõpilasi harida. Ja kuna seal ka töötasid kaasa mitmed filoloogid, need aitasid tõlkida neid tekste, samuti tõida Need tekstid, siis ka veel Tartu muuseumi, nagu tahtis ka muuseumi rahvast harida. Nii et just niisugune missioonitunne oli nagu temas väga tugev algusest peale. Nüüd see appi ja popi huvi, kui palju ta sai nende töödega välja tulla, missugune oli see atmosfäär, kuidas oli ametlik? Eks ta ikka sai sellepärast et seal ju midagi niisugust väga nii riskantset ei olnud, ta kujutas noori inimesi, seal olid mingid geomeetrilised kujundid vahel nende juures ja noh, see oli nagu niisugune kaasaegne miljöö. Ja siis ta hakkas kasutama ka valmiskujundeid ka nendes ka nagu mingit sellist ohtu ei nähtud. Kuid tegelikult muidugi on niimoodi, et tema selline esimene töö, mis nagu avalikkuse tähelepanu äratas, oli 68. aasta tee rukkilill ja see oli jälle võiks öelda siis sündinud missioonitundest sest siis olid ju Tšehhi sündmused. Ja siis ta nagu tundis, et ta nüüd ei pea mitte ainult mingisugust nisukest välismaist asja import tema Vaideta peab tegema midagi sellist, mis nagu oleks antud juhul vajalik Eesti rahvale. Mis saastunud niuksed, isiklikud mälestused temast eksistika sellest ajast on, kui ta Johan Pütsep asemel tuli siis kunstikabinetti tema ja siis, kui ta pani omale esimese tööd välja, mis olid ilmselt natuke niisugused meile, tundusid naiivsed nagu klaaskasti sisse pandud mingeid jõulupühi ja laste mänguasjad ja nii et eks see mingi nähtuse maaletoomine oli. Aga noh, iga asi omas ajas ja, ja iga asi peab algama geenimoodi väiksemalt, vaiksemalt peale. Aga emailis tahan öelda seda, et, et noh, et kui ta nagu leidis Ta millegagi peab olema ikka nagu eesti kunstnike, siis ta nagu tegi sellise järsu Et ta on ise ka kirjutanud, et 68. aasta sündmused on tema mõttemaailma sügavalt mõjutanud ja, ja siis mõni aasta hiljem toimus tema loomingus pööre 72 võib vist nimetada niisuguseks pöördaastaks. Ta läks soome-ugri ürgmotiivide juurde, kuidas te seda kirjeldaksite? Esimene metsad, intos, leht on tal 1970. No see on ka juba sellist tehnika, salapära on selles lehes sees. Aga mis puutub soome-ugrist, siis ta on ise seda ka öelnud, et kogu see ülikooli vaimsus teda mõjutas. Mõjutas Paul Ariste ja Jaan Eilart, sel ajal korraldas palju eestimaad tutvustavaid retki ja, ja kuidagi kõik see niisugune. Kogu see probleemistik tuli talle nagu nende ülikooli õppejõudude kaudu. Te nimetasite sõna metsa Dento, see on sügavtrükitehnika nõuab väga palju vaeva, vist kirjeldage populaarses vormis meile, kuidas seda tehnikat teostatakse. See on küllalt tõsine ja aeganõudev tehnika. Metallplaati karestatakse erilise kiigerauaga. Mis teeb siis selle pinna niimoodi hästi karvaseks. Kiigerauale. Ta on terav ja siis, kui seda metallplaati nagu temaga niimoodi kiigutada, siis plaat ei ole enam sile vaideid sisse, pind muutub karvaseks ja edasi on siis niimoodi, et kui sinna peale panna, siis värv siis värv ei tule, kuid ainult niimoodi lihtsalt kuidagi äratõmme, vaided, talle tuleb just selline salapärane sügavus sisse, talle tuleb mingi niisugune ruumilisust peaaegu juurde. Sest et see värv läheb nendega arvakaste vahele ja siis ta tuleb nagu sügavam. Ja siis ta annab ka mängida. Sest seal, kus nagu seda pinda uuesti nagu siledamaks lükata seal siis ei jää see must värv nii tume. Nii et võiks öelda nii, et see metsad, into tehnika on küllalt maaliline. Ta annab just nende mustade toonide erinevaid nüansse. Laat oli Tartust ära Tallinnasse Tartus tal no kuidagi tundus vist enam nagu ei sobi või kuidas? Ühesõnaga, nad võib-olla ka tundis jah, et üks etapp on nagu möödas, jääk ennast kuidagi veel nii paremini realiseerida, sest kuigi ta oma kodalaste sarja tegi juba Tartus, mis on just selline soome-ugri temaatikale, aga ikkagi need ekspeditsioonide võimalused avanesid tal alles Tallinnas. Kuidas peab nüüd iseloomustama neid töid? Nad ei ole vist etnograafilised, niimoodi ei saa neid nimetada. Aga mis nad siis siiski ma arvan, et nad on müütide me edasiandmine. Ja alguses jah, oli nagu loomulik, et ta läks just nagu selle soome-ugri temaatikaga, aga nyyd juba ei saa enam öelda, et see on soome-ugri müüdid, mida ta nüüd kajastab, vaid et nagu ta ise ütleb ka, et need on nagu mingid ürgalgsed elemendid. Ja küllap on nii, et paljude rahvaste juures need müütide sisu ja põhiolemus on sarnane erinevad ainult noh, mingid niisugused pealispintsemad asjad. Aga ikkagi see põhiline, mis on nüüd huvitanud, et kes me oleme ja kust me tuleme ja kuidas see maailm on loodud ja see on nagu üldinimlik ja võiks öelda ülemaailmne. Nonii meil ei ole ettekujutust, missugune oli sirgmaailm. Kaljo Põllu on selle loonud, on välja mõelnud. Võib-olla peab ütlema hoopis niimoodi, et nüüd me oleme eksiteel, me oleme läinud ühe mehe jälgedes. Ma arvan, et ta ei ole seda päris välja mõelnud. Sest et ka teadlased, kes uurivad kasvu, kaljujooniseid või, või üldse niisuguseid kive, mis on seal kuskilt kaugest aegadest meieni jõudnud nad kasutavad suulisi pärimusi ja, ja suulised pärimused tegelevad täpselt selle sama asjaga, millega on tegelenud kujutav kunst. Nii et ega need ei ole mingid Kaljo Põllu oma müüdid, vaid, et ikkagi need on nendest suulisest pärimusest tulnud. Kuidas tuli Kaljo Põllu värvide juurde need metsad, intod on ju monocroomsed, ühevärvilised. Kodelased on ühevärvilised, aga järgmistes sarjades Kalivägi ja taevas ja maa tõi ta juba sisse ka tooni, nii et seda tähendab värvi, aga see värv on veel küll nii tonaalne, ta nagu pehmelt sulav selle mustvalge sisse. Aga ikkagi noh, kuidas tuli, ta ise kirjutas mulle ühe Irja alguses, kohe kui ma hakkasin seda näitust tegema ja kus ta siis ütles niimoodi, et kui tema seal Haapsalu pedagoogilises koolis õppis et siis oli selles tema ühiselamu keldris, oli üks mees, kelle nimi oli Georgi Rakovskin ja kes oli palju aastaid õpetanud riigi kunsttööstuskoolis kompositsiooni ja kuidas nad siis tuttavaks said, seda ma täpselt ei tea, aga et see mees pani temale siis kätte pintslid ja värvid. Ta töötas. Ja võiks öelda redutas, sest ta kartis küüditamist ja elas selle ühiselamu keldris olid avalikust elust kõrvale jäänud ja siis tal oli ka kindlasti endale huvitav ikkagi ühte noort inimest juhendada, kellest ta midagi juba nagu tundis ära. Ja vahepeal jah, siis olid kõik need muud perioodid, aga siis huvitaval kombel jah, just siis, kui algas umbes sajand ja uus aastatuhat. Siis Kaljo Põllu ise ütles ka, et ta nagu tundis, et mustvalged lehed Nendes jääb nagu midagi puudumaal on kuidagi ikkagi suurem mõõtmeline ja tuleb nagu intensiivsemalt ruumi. Ja selle kaudu on nagu võimalik võib-olla otsesemalt öelda seda oma mõtteid. Graafika on nagu intiimsem tehnika. No tema roosad ja lillad toonid, võib-olla mõnda inimest, Shakseerivad, kuidas? Nojah, võib olla küll. Ja näituse avamisel ma ütlesin ka, et siinne esineb neid üheaegselt meil klassik ja noor kunstnik sest et oma graafikas on ta muidugi klassik, aga nüüd siis hakata aastal 2000 uuesti nagu otsast peale maalikunstnikuna. Selles mõttes on ta tõesti otsiv noor kunstnik ja nii palju, kui nüüd mina olen aru saanud, siis on areng täiesti toimunud. Sest et kui need esimesed teed, mida neile antud näitusel ka ei ole, olid võib-olla mõned eriti sellised lihtsalt nagu skeemid, värvilised skeemid, siis nii ta on üha rohkem nagu sellist mõtlemist värvides. Aga muidugi, mis puutub ärivalikusse, siis on see individuaalne ja kui tema on valinud sellise teekunst, on alati vaieldav. Nonii kõneles Kunstiteadlane Maire Toom ja me jätkame nüüd jälle jutuajamist kunstnik Maarja Unduski ka. Me räägime kõigepealt kuulsatest ekspeditsioonidel, mida kunstiüliõpilased on pikki-pikki aastaid korraldanud oma hõimurahvaste juurde. Nüüd jälle, vähemalt minu jaoks tuleb välja see ekspeditsiooni tegelik olemus, et et ikkagi, ma kujutan ette, et see, kes on käinud ekspeditsioonile, siis kuulub ka uudised, siis tema ilmselt on elanud läbi selle oma mode ärkamise mida see ekspeditsioon on talle pakkunud, et mitte, et koosn vihutud etnograafia joonistada, et kõik need inimesed mitte see ei ole see siduv osa, vaid just nimelt see umbes nagu kuu teise poole nägemine midagi taolist, et mingisugune kogemus, mida võib-olla endale nii väga ei sõnastatav mis on kuskil olemas, samas jah, et, et pigem see on see ühendav jõud nende, nende inimeste vahel. Kui üks ühendus on nii laiapõhjaline, siis ta ongi selline natuke logisev, kuidagi põhiline on see, et vähemalt kord aastas korraldatakse siis üks näitus ja siis antakse välja almanahhi, kus ilmuvad rohkem teoreetilised artiklid ja ülevaated ka näitustest selle almanahhi taas on väga väike, väike, umbes ütleme, 60 eksemplari ja ta on praktiliselt omal jõul välja antud niiviisi. Jah, üldisi põhimõte on see, et selle almanahhi saavad kõik, kes on esinenud siis vastavalt viimasel näitusel, pluss siis olulisemad raamatukogud. Aga finantsiliselt on üldse väga raske asja niiviisi korraldada, ikkagi kui raha ei ole ja umbes põllurahakoti peal need asjad suuresti kipuvad käima. Almanahhi küll. Aga ega ta ei ole vist ka eriti osavad enese tutvustajad, propageerijad. Jah, ei ole olnudki sellist tunginud mingit erilist reklaami teha aga inimesed ei saa iseendale aja kirja. No peetakse siin oluliseks siis seda, et sa ise oled aktiivne, sa esined näitusel, kellega sa tagad, selle, selle ulatatakse, see ajakiri? Tasuta. See. Monarh on suuresti Kaljo Põllu enese õlgadel, ta peab sinna kirjutama. Järelsõnasid ka eessõnad, mingisugused Proclamatsioonid, manifestid, sissejuhatuse, et kõik on Kaljo põllud tehtud. Ja siis teistelt on. Tal oli, ütleme nii, noh, kas ta nüüd päris nii on, seal on ikkagi nooremaid jõudega, kes seal üsna hoolega on kirjutanud, manifest, nüüd ei ole ka puhtalt küll põllutekst, vaid seda on ikkagi üsna mitmekesi arutletud, täiendatud redigeeritud. No igal juhul ta on kunstiajaloos kolmas manifest üldse läbi aegade Eestist. Nii nad räägivad. Kuidas te näete niisugust välist vastuolu, vähemalt, et see tagasihoidlik ja, ja peaaegu et häbelik mees on nii palju suutnud oma senisel eluteel. Mis on teie seletus asjale? No kas ta nüüd nii tagasihoidlik, häbelik ongi, päriselt? Ta ei näita lihtsalt välja et ta on siiski intensiivne inimene omamoodi, kes väsimatult ennast täiendab, kirjutab ja püsib vaimselt vormis, et see on ikkagi selle asja taga. Selline kirglik soov midagi ära teha, mitte mitte vanaks jääda, klassikuna funktsioneerida. Kuuldud saates kõnelesid kunstnik Kaljo põllust, Maarja Unduski ja Maire Toom. Mina olen saate toimetaja Martin piiranud.