Viha Jahastus möllasid kirjanik Jaan Rebase rinnas. Ta tiirles oma tikutoosisuuruses kambrikeses, mis taevale ligemale oli kui kõik teised üürikorterid majas metsikult nurgast nurka naga tahaks seina ümberlükkamisel hirmutada. Ja selle meeleheite põhjus. Kurb küllalt. Isand Rebane oli oma mõrsjjakesele ja selle auväärt mammale eile kindlad tõotus andnud neid täna õhtul kell seitse Vanemuise aia pidule viia. Ja nüüd käis küll juba tublisti kaheksandat tundi aga rebane võinud toast astuda, tal ei olnud kuube. Muidu oli meesmineku valmis, habe aetud, pea soetud, saapad viksitud, püksid jalas, vest seljas, kübargi juba peas. Kuid särgi käistel ilma ülikonna pea lülita ilma kuueta. Rebasel oli nimelt kuupteisega kahasse. Ühelgi lugejal ei ole lubasest ilmutusest imestada. Kaljagi tehakse kahasse ja uuema ajakirjanikud teevad oma töid kahasse. Rebanaga oli uue aja laps samuti nagu tema kaha meesi ametivend Jüri togigi, kellega ta elas ühes korteris juhisest, vaagnast, magas ühises sängis. Sest nende ühiskuub oli ühise võla peale tellitud ja tehtud ühisel nõul mulje jõul trööstida rätsepat raha saamise suhtes. Ühisel otsusel viidi kuueke taoti pandimajja ja ühisel kulul toodi ta sealt jälle välja kui juhtusid tulema rasvasemalt päevad. Sellest kuuekraamist hoolimata olid meie noored sõbrad kõigiti tublid ja lugupeetud tudu ühiskonna liikmed, kellest keegi ei tohi paha mõelda, veel vähem rääkida. Kuid see ei aidanud põrmugi vaest rebast. Praegusel piinatunnil. Ametivend dogi oli täna lõuna ajal kahakuue selga tõmmanud ja välja läinud. Ehk ta küll ei teadnud, milline käik seisis sõbral rebasel õhtul ees. Ehk ta küll kindla sõna oli andnud õigeks tunniks koju tulla. Teda ei ilmunud kuskilt. Ja ometi võis kaalud olla sõbra Rebase eluõnn, sest emand viideman, tema kallikese ema olivad turtsakas inimene, kes võis rebase sõnamurdmisest nii vihastada, et kogu kosjaplaan läks viimist ja Juulik isegi pidi kaotama usalduse. Rebane armastas nii palavalt, nii otsekoheselt, nagu oleks ta tulevasele ämmale ühe maja asemel jätta pool tosinat tütrele pärida. Rebaseisand ahastust võib nüüd igaüks endale isegi kujutleda. Uus hoog tuli veel, juhtub mees äkki aknast alla uulitsele vaatama, püha pumperiaan, seal nad tippivad kahekesi maja eest mööda minna. Emand Wiedemanni tütreke, vahtides piidlevale ohtu kuulutaval pilgul üles tema akna poole seisatavad, peavad aru, see ju nemad vist eriti mammake näib olevat väga-väga kärsitu. Komistavad sammud kuulukse ülespoole tulevat. Kes võib, kes tohib muu olla kui ametivend dogi, kes otsib väsimusest veidi vaar val õlle nõrgal sammul kitsast treppi mööda teed kolmandale korrale. Pole seda kobamist imeks panna, sest puru kainegi inimene ei oskaks nii pimedate keerulist rada mööda, nagu on selle igivana maja trepp üles ronida. Ühe ainsema rekordhüppega, Rebane kambrist väljas kahe teisega kargas trepist alla lähenejale vastu, kuub siia või ma löön su surnuks, karjuda sellele näkku ja siis käisest kinni krahh, trahv ning kuuekal lahkut või praeguse kandja keha ümbert ja sisse poeb rebane ise. Lähemal hetkel on ta juba uulitsel, et tõmmata alandlikul süü teadvusel, valju ämma, pahase pruudi ees kübarat, millede ülalkambris oli märganud endale pähe vajutada. Kena lugu, meil nii kaua oodata lasta. Väga inetu sinust ja kontsert on ammugi alanud. Palun 1000 korda andeks, kunagi enam ei pea selle ette tulema, selle eest aga sõidame nüüd voorimees. Rebane aitas daamitroskale, ise hüppas järel ning edasi Vanemuise poole. Ei märganud keegi neist kahte pikka valget käsivart särgi käistes mis sirgusid ühe maja trepiaknast välja sõitjaile järele, nagu tahaksid nad neid tagasi kutsuda, kinni pidada. Varsti istus isand Rebane oma daamidega üleval tujul Vanemuise aias. Ta oli näidanud nii alandlikku meelt ja kulutanud nii libedat keelt, et nii mamma kui ka tütar omaltosa unustasid. Muusika mängis pealegi lõbusaid viise ja rebasele jätkus head nalja. Lühidalt. Hingede kooskõla oli jälle täies korras. Tere õhtust, häär. Tere õhtust, Veli Rebane. Hüüdis korraga rõõmus end veidi nätske hääl kirjaniku selja tagant. Ja siis toppis sõbralikult intsitav nägu n istuja õla kõrvalt lähemale ja vahtis õrnal meele heal rebasele otsa. See kargas püsti, nagu oleks järsku kooliale näkku vaadanud. Seletas dogi kaunistuma keelega juhtusin heade sõprade kilde jäämisi märjukest maitsma. Pane pahaks, kui sind pisut oodata lasksin, tahtsin akva praegu hakata koju minema. Ja sa ei tulnud mitte juba veerand tunni eest koju ja meie ei tabanud teineteist pimedal trepil, kus ma kogelase rebane ning tõusev hirm moonutuste nägu. Ja jumal hoidku, vastast tovi truu südamlikult polema tervel pärastlõunal Sid aiast välja saanud. Siis aga libises ta silmi imestades rebase mustast kuuest üle. Aga kuule, Veli, ütle ometi, kus sa siis selle said. Ka Rebase enda silmad vahtisid kuube mööda, mis tal seljas täis ebausklikku hämmastust ülalt alla. Siis vahtisid mõlemad kulmud kõrgele aetud täielikus keeletusest teineteisele otsa. Neil oli kahepeale üksainus kuub ja nüüd oli meil kahepeale kaks kuube. Sel hetkel pandi raske käsi rebase õlale. Ümber vaadates nägi noormees linnavahti enda ees seisvat. Tulge minuga kaasa, ütles politseinik summutatud toonil vene keeli. Ärge püüdke tõrkuda, kui tahate, et inimesed neid tähele ei paneks. Emand Wiedemanni Juulikule ehmatusest halvatud isand dogi taganes kentsaka võõrastusega pisut eemale. Rebanaga laskis pea norgu ja õhkas sügavast rinnast. Ümises ta endamisi ja asus politseiniku kõrvale sammuma. Tule taevas appi, jaan hüüdis nüüd dogi, kes neile järele oli astunud, mis häbi teoses sina vagur, talleke täna oled ära teinud. Inimese, olen paljaks röövinud. Kiristas Rebane ja seda sinu üleannetu pärast. See on õige, et oma süü nüüd juba ilusti üles tunnistate, tähendas linnavaht, nüüd eesti keeli võiksite ka veel juurde lisada, et ähvardasite selle mehe surnuks lüüa, kelle seljast koolide Arrauulid seal maja number 17 trepil suureid, julgus ka kuue maha kiskusid, sellega minema pista, kui olite ta selga tõmmanud. Mis selle ilusa kuue, mis sul praegu seljas röövisid endale hüüdist dogi ning lõi risti ette. Ehk ta küll mitte õigeusuline ei olnud. Aita taevas ja inimene, vennas, kas oled mõistuse kaotanud, kes oleks sinust võinud sihukest virakid uskuda? Nad jõudsid vaheaegu välja suurest aiaruumist ja selle madalamale kingule, mille paremakäelisele küljel asetses Vanemuise maja ning aiapoolne sissekäik. Siin ootas meid kummaline pilt. Keegi halli peaga Grabe isand seisis hulga tema ümber kogunenud uudishimuliste seas püksid ja vest, seljas, kübar peas, aga ilma kuueta särgi käistel Tähkise Puhkis ärritusest, higi voolas ojadena üle näo kätega veheldasi näoga kõiksugu grimasse tehes pidasta ümbristujaile nähtavasti korrapärast kõnet. Ärge pange pahaks, armsad inimesed, aga teie, Tartoni päris röövlipesa keset helevalges suvist õhtut kella seitsme ajal röövitakse inimene maja trepil paljaks. On seda enne kuuldud, kas leiate sõnu Minamite? Tulen maalt kaugelt, kord siia tarkuse linna, tahan minna õepoega vaatama. Kuub nabitakse äkki seljast lubabki surnuks lüüa, kui heade käte Janna. Pistab röövel siis, kui noor uulitsele, kust teda juba kaks varga naist ootavad. Karm jõude, kõik voorimehe peale ja minema. Mina muidugi ehmatusest keeletu halvatud ei märka, muutke astuda trepikoja akna taha, kus lähemalt näen, mis laadime, Esson vähe toibunud, jooksen alulitsale, hüüan linnavahi kaasa ning sellega kuuleme samm-sammult järele, kas niisuguseid ja naasugused on mööda sõitnud ning kuhu külge jäljed viivad Vanemuisesse vahime sind tagapoolses aeda istubki võlla nagu oma kahe naisega õllelauas ning kuulab rahulikult muusikat, nagu õige mees mõistagi. Nüüd langes kõneleja pilk läheneva rebase peale. Ja ta lisas. Nojaa, see ta ongi seal, kui ilusasti sobib talle minu kuub selga, kas näed, auväärt tartlased, härdused, peened kelmid teil on siis pidage neid ka ise ülal, ärge ajage kulusid mainimiste kaela, kes hobusevaraste ja aidalõhkujatega isegi näguripäevi näevad. Vaheajal oli noorson Jüri dogi vanakesele uudishimulikult ligemale astunud. Vahtis, tunnistades teise otsa puhkes siis äkki valju häälega naerma ning asus kuueta vana isanda piha ümbert kinni. Onu õendriks, kallis köstri, papa või sina oledki see õnnetu, kelle kuubon riisub. No siis pole viga, midagi, olid muidugi minule külla tulemas, kuskil pimedal trepil seljandikke juhtus. Sina siin, Jüri, hüüdis köstri papas silmi suurendades. Teadagi, et sind käisin otsimas. Aga miks sa seda jultunud kuritegu jandiks nimetad? Vaigistab ärritatud meeleonu, sest sinu kuuer, röövel on minu parim sõber, kellega koos elan, söön ja joon sellel röövliga, kas sa oled hull? Terve lugu on puru süütu ja väga lihtne. Mulle paistab täis valgus juba pähe, seletas nüüd Jüri dogi ühtepuhku naerdes. Kõigi, lubage onu, et sind su kuue röövliga tutvustan, siin ta on kirjanik ja ajakirjanik Jaan Rebane. Et nüüd järgmise asjaomane seletus, mis päästis onu Hendrikson, nagu ikka tema ümber kogunenud rahvahulga suudest ühise naerupuhangu valla. See on endastmõistetav. Seletust kuuldes pani politseinik samuti naerdes minema. Siis tuli Kuugade jagamine seltsimaja seismises ruumis. Isand dogi andis kaha kuuer rebase selga. Sellelt sa isand Henriksson oma käte ja noor son dogi, laena seene laudrilt. Suvi palitumis pidi kuue aset täitma. Raskest ehmunud daamidele aias seleta tassi sadamaid, kaera, mis juures osutus isand dogi nii ausaks sõbraks, et võttis loo veider külje enda peale. Ta tunnistas kaha kuue rebasevaidlemata ainuomaduseks mille ta vaid laenu kombel kanda võtnud, ilma õigel ajal tagasi tulemata. Nõmme oli rebase prestiis ta tulevase ämma kui ka Juulikese ees päästetud.