Tänase saate juhatab sisse fragment Mozarti viiulikontserdis number kolm olekaagan ja Moskva riikliku filharmoonia sümfooniaorkestri kammerkoosseis David Oiscachi juhatusel. Saade sarjast teie lemmikud, Tallinn, Pika jala torn. Kunstnik kleepis valgu ateljee juttu tuleb. Selles sarjas ikka muusika huvidest, muusika tegemistest ja siit me vahest siis alustasimegi. Kui palju te olete ise aktiivselt muusikas kaasa löönud? Ja kaasalöömist on ikka niipalju, kui ilusad eesti kombed seda nõuavad. Sest kui vaja laulda on, siis, siis ma laulan ja meelega ja ja nii, kuidas ma seda suudan. Kuid lisaks nihukesele seltskondlikult laulmisele olen ma noores põlves ikka niux natuke kõrgema kvaliteediga muusikat ka tootnud. Omal ajal sai Pedagoogilise Instituudi meeskooris laulnud tudengipäevil, kuigi sellest trom. Mingil määral kahju, et et seda enam teha ei saa, sellepärast et see oli ikka väga pere. Eriti kui mõni laul näiteks kooril väga hästi klappis. Ja, ja kui dirigent ka sellest suutis välja võtta, mis meie meeste häälematerjal ja, ja tunded võimaldasid siis oli ka seal sees otsesele muusika sees olla väga meeldiv laulsite baritoni, bassi, baritoni, praegu siis piirdub kõik muusika kuulamisega. Ma olen lihtsalt tavaline muusikatarbija, muusika, nautija, kas muusikatööd soodustab teisega? Kui ma teen sellist tööd, kus ma pean mõtlema, siis ma panen pilli kinni. Aga kui ma teen juba puht nisukest tööstuslikku tööd, näiteks kui mul on kasvõi näiteks karikatuurid idee on mul valmis ja ma hakkan teda nüüd juba paberil otsimisel, tüüpe ja kompositsiooni ja kõiki niukseid asja siis muusika soodustab ja alati ma panen kas plaadi peale või, või lihtsalt raadio, kui on parajasti midagi niisugust, mis mulle meeldib siis või muusika mind igati toetada, vahest on nii, et teise inimese lähedalolek isegi segab kuigi see inimene ei pruugi rääkida, kuidas kõrval istub isegi siis on raske raske keskenduda rääkimata siis juba jah, nihukesest puhtfüüsilisest ärritlejast nagu siiski muusikaks nimetada. Arvo Pärt, neljas osa taassünd sümfooniast laul armastatule Eesti raadio segakoor ja sümfooniaorkester Neeme Järvi juhatusel. Kuidas toimub ideede jaht? Ja kui ma seda teaks, mis siis viga oleks elada? Kas see pole nii nagu kalapüük, et lähed välja, ei tea, kas saada ei saa, aga eks ikka vist otsida tuleb. Eino Kalamees muidugi jah, mingi paralleel on selles mõttes, et, et kui kalamees üldse ei püüa, aga ta siis ka kala ei saa, eks ole nagu nagu hiidlased ütlesid seal mingis jutuajamises, et Watson, naabrimees külves külvas, Hetrela kehv suvi oli ja suuremat saaki ta ei saanud, aga mina külvanud üldse ja ja mina mitte midagi saanud head, nii umbes on siis jah. Ideede jaht ka, et kui sa ikka maju selles suunas pingutama ei pane ka, siis, siis loomulikult iseenesest midagi tulla sulle sülle 100 satiir, huumor, ükstaskõik, kumb nendest aladest? Ta siiski omab mingit probleemi, mis, kas mind otseselt või, või ühiskonda, kus ma elan, häirib ja puudutab või kasvõi tervet inimkonda. Ja, ja see, mis nüüd mind häirib, see püüab leida väljapääsu igal juhul. See on puht niisugune hingeline vabanemine millestki, kui sa suudad sind vaevavad probleemid karikatuuris lahendada, nii et sa ise selle resultaadi rahul oled. Aga mõnikord on ka karikatuuri teemaks võib-olla ainult mõni naeruväärne joon mõnes inimeses see on võib-olla ka kuskil lihtsalt talletatud esile tulla välja? Muidugi jah, sellepärast et ega kõik kõik karikatuur ei ole ju niisugune rämps satiir ja, ja ühiskonna ja inimkonna kaunite ideaalide eest võitlemine, vaid, vaid suur osa karikaturist on just niisuguste inimlike Pisi nõrkuste naeruvääristamine. Kui mitte naeruvääristame, siis nende ülenicus leebelt muilamine, sellepärast et lõppude lõpuks ikkagi ainult nende inimlike nõrkuste inimene on huvitav inimene. Kui inimesel mingeid nõrkusega puudusi oleks, siis ta oleks neetult igav ja jumal hoidku, nõukest inimeste eest. Auto Saarse on tehtud küll ja olen minagi teinud, aga noh, ega see ikka. Liiga leebelt jää, ega lõppude lõpuks ikka oma nõrkusi ikka täiskasvanud inimene ikka tunneb ka, aga noh, kas need siis maksab näiteks kohe kõigele ilmale kuulutama hakata selle jaoks neile teised mehed, kes siis minust teevad Teie lõpetasite metallialal tegelikult karikatuuri muidugi ükski instituut ei õpeta meil Nõukogude liidus, mitte mujal maailmas on niisuguseid asju ka olemas. Jah, aga meil meil ei ole karikatuuri õpetamist otseselt ja ja seetõttu on ka kõik eesti karikaturistid teise alamehed. Muusikas järsku modulatsioon rei Charles Browni palaga sündinud kaotajaks. Kas on ka muusikas midagi, mis meenutab karikatuuri, see ilmselt Vajalik muusika, temal on oma alad, väljendusvahendid ja oma eesmärk. Kuigi tehakse muusikaga nalja, näiteks, ma tean, on olemas üks, üks puhkpilliorkester. Jah, kes mängib nihukesi, ilusaid, vanu, lõbusad kui valesti ja ja okei, niisugune asi võib olla päris lõbus seda nihukest väikest janti janti kuulata. Ainult iseasi, et kas me nüüd seda muusikaks just nimetame? Sest ta on ikkagi niisugune muusikaline nali, aga see on sama nagu karikatuuris valesti joonistamine, ega see veel leida karikatuuri, vaid seal taga olema midagi, mis, mis ütlemine oleks, iseasi kui näiteks mõned muusika pillimehed tahavad naeruvääristada, mingit konkreetset muusikateost, väikene paroodia, kasvõi ütleme niimoodi. Vaat see on, see on hoopis teine asi muusikas, mina ei tee niisugust väga suurt vahet tõsise ja, ja mitte tõsise muusika vahel. Lihtsalt. Ma tahan seda muusikat kuulata, mis minu emotsioonidele mõjub. Millest ma tulen naudingud olenevalt meeleolust ja olenevalt vajadusest näiteks mul on omal ka siin mitmesuguseid plaate ja ma olen peale pannud siin kammermuusika kontserte ja muidugi sümfooniat, mitte sümfooniat mul seda raadiost kuulata tavalise raadioga või tavalise plaadimängijaga. See muusika kaotab lihtsalt niivõrd palju, et ma ei taha teda hakata rikkumaid, kuidas orelimuusikaga on? Masuverelise pere ei ole. Ma kuulan orelimuusikat, kui, kui näiteks kasvõi on mõnel kontserdil on mingi orelipala sees, siis arusaadavalt ma sellel saalist veel ei lähe. Ma olen ühte väga head orelikontserti kuulnud Poolas ühes kirikus. Kui ma ei eksi, oli selle poole kirikus, kui vana vana uhke gooti gooti stiilis ehitus ja sealse orelikontsertigatahes täitsa võiks öelda, vapustas mind, ma mäletan, kunagi andis siin kontsert, üks niisugune mees istuli, nagu ta imeli liupiima Moskva ansambel oli, kes tegi niisugust küllaltki modernset avangardistidega muusikat ja nendel oli paar pala, oli, kus kasutati orelit teiste muusikainstrumentidega koos ja siis kui ainult mõned palavlanud toredamad. No igatahes, need palad võlusid lihtsalt tavaliseks uudsusele ja huvitavate helikombinatsioonide kõigiga. Ja neid oli tõesti nauding kuulata, aga nagu tavaliselt põhimõtteliselt jah, neid klassikat naist kontsertsaali kuulama ei lähe. Kas te kunsti hinnates eelistate värvi? Ei, mina niisugust vahet ei ole kunagi teinud ja ma loodan, et ma kunagi nihukesele vääre teele ei satu ka sellepärast et lõppude lõpuks maalikunstnik, näiteks Monacroomsed, balleti, anda ka edasi väga sügavad emotsioone ja, ja tema võib olla väga nauditav iga mees, kes, kes maalib, eks ta vastavalt oma võimetele oma suutlikkusele, oma talendile suudab, ükskõik siis missuguses värvi balletis ja pildi teha. Ja siit ma tahaksin paralleeliga minna muusikasse, muusikat on ka värvikamalt ja on ka neid heliloojaid, kes värvil üldse mingit õhku ei pane. Ja, ja on küll jah, see haigus on jah, niuksed askeetlikumat muusikat ja, ja on väga-väga pillavalt ja toretsevad ja võiks olla nagu kunstis ütleme, kasutama barokne, eks ole, sõnastiku toretseb ja mina tõesti ei ole kunagi ka muusikas sellist vahet hakanud tegema, vaid ma nagu ma alguses ütlesin, et ma kuulan, kuulan meeleldi niisugust muusikat, mis mis on minule vastuvõetav ja mis minu emotsioonidele soodsalt mõjub. Siis juba täiesti ükskõik, kas on ta niukene primitiivne nagu näiteks mõne Eesti Eesti rahvalaul ilma uhke särata ja värvita ja, ja võib ka olla alla midagi hoopis hoopis toredamat ja ja pillad. Eesti rahvalaul, venna sõjalugu, ansambli kollaaž mees. Ja leiba satutakse, vainu kaku, maalitakse kattu, maalitakse et need ta, kes ta osta saab või kas läbi saab või või b-ni ja me siis ei lähe. Ja vesi või kõige noorem noorem ei saa. Ei ei meeldi ja siis neid. Ja me siin kõige noorem mees läheb kõige noorem venda. Et. Saunapilte saata, et ma läheks alla, õpeta minu hello. Hoop minu hella venna. Kui. Kui sina sina ja sina sõidad, ei taha ja sai ta ja ja kes ja siin need etaks seenese. Tapetakse ta tapetakse koonu toole. Jõudu. Teile meeldivad vist võrdväärselt kõik muusikaliigid ilma ühte teisele helistamata. Aga kuidas on lood heliloojatega? Ega ma ei tahaks jahtida Nonii number üheks omale asetada, sellepärast andekale heliloojal on midagi, mis, mis võib huvi ja rõõmu pakkuda igale inimesele, aga muidugi siiski aja jooksul. Ma olen tähele pannud ikka mingisuguse niuksed, maitse nihked siiski toimumas. Sest ma tean, kui ma noorena hakkasin kontserte külastama. Siis ma olin tohutult vaimustuses, veed hoolist värinateks, kuulatud tema sümfooniaid ja siis hakkas meeldima. Natuke rohkem. Viimasel ajal on hakanud kõige rohkem Mozart. Bach on kadunud ka nüüd Mozarti varjaganud jääma, Beethovenit ma nii eriti just. Kuule, ma ei kipugi. Mozart pakub mulle kõige rohkem praegu. Mis teid tookord Mozartist eemale peletas? Vaat ma ei oska seda nii pikalt, seejärel nagunii täpselt meenutadagi. Mozart on ikka rohkem grafineeritud ja peente nüanssidega ja ta nõuavitanuks vaeva veidi veidi küpsemad vaimu. Selle muusika mõistmiseks. Veel kord Mozart seekord aeglase osaga kontserdist, krüdile ja harfile. Solistid, olekude show ja Natalja Izmailova Ukraina kammerorkestri saatel. Need on nüüd kolm niisugust giganti aga veel midagi muud kallad kõrvale ja nagu ma ütlesin, on ju nii, et ma ei ole nüüd nii suur muusikahuviline, et ma omaksin head ülevaadet suurest osast sellest, mis muusikas üldse on toodud, aga kes seda suudabki? Nojah, seda ka, aga siiski ma tean, inimesi, kellel on tohutud plaadikogud, näiteks teavad ka seetõttu. Kuid kui näiteks kontserdil pakutakse midagi, mida pole varem kuulnud ja mis ootamatult sulle meeldib, see on väga meeldiv endale ka siis seda tõdeda. No näiteks kas või Stravinski jaa. Hoone ker puutub romantikutesse seal ütleme siis siis nende meestega ma pole, aga nutena pole suurt kontakti saavutanud praegu nagu ta jäämust eemal, kui jälle tulla konkreetsete nimede juurde. Mul omal ajal ei meeldinud debiicii ära veel, kuid nüüd ma olen raadios juhuslikult niimoodi kuulnud ja ma kontserditel on ka siiski vahest olen. Olen sattunud mitmetele niisugust, eriti väike paladele. Mul ei ole neid konkreetselt nimetusi meeleski aga ma tean, et on olnud minu jaoks konkreetselt võrratult huvitavaid asju. See on ainult häälele ja kas mingi mingi väike muusikaline pala hääleli mõne riistrumendile ja seal on seal seal ma olen kuulnud võrratuid, võrokesi, millest mul varem absoluutselt aimu ei olnudki. Ja, ja seetõttu seetõttu oleks nüüd rohkem aega ja võimalusi regulaarseks muusika kuulamiseks ja muusika nautimiseks siis leiaks kindlasti väga palju seda, mis mis pakub rõõmu ja, ja naudingut. Ravel Kreeka rahvaviisid esitaja Victoria de los Angeles orkestri saatel. Kui sageli te kontsertidel käite? Siin natuke aega tagasi ma käisin küllaltki regulaarselt näiteks kammermuusika kontserte, ma püüdsin ikka kõiki külastada sümfooniat, siis ma tegin seal väikest nihukest valikut. Mulle niuksed programmilised tööd nagu eriti ei meeldi. Püüan jah, muusikat kuulates igati igati vältida programmilist mõtlemist selle juures, vaid võtan muusikat vastu puhtal kujul ainult kõrvaga tundub, et eelistatavamisega kammermuusika ja vahepeal jah, ooperites neist ma ei räägigi, sellepärast et ma just väga suur ooperisõber ei ole. Kui teatrimuusikast üldse rääkida, siis siis ballett mulle väga meeldib. Võib-olla ka sellepärast, et et seal ei ole vaja mulle konkreetsesse eest ja, ja sellest ennast segada lasta. Sest ooperis tahes-tahtmatult ikkagi eritaks klassikalise ooperis on kõik need võimsad intriigid ja ja armudraamad ja kõik, mis seal välja mängitakse. Need kuidagi nagu hakkavad seda muusika mõju minu jaoks hakkavad nagu maha kiskuma. Aga balletis, kus ma võin, võin nautida ainult muusika ja inimese keha ja selle inimese keha liikumise, seda kooskõla ja väljendusrikkust ja kõik, mis sellega kaasneb. Seal mind, et see on niisugune programmiline külg peale ei pressi minule eriti, kui, kui seda hästi tehakse. Kasvõi sind, Juta lehistega Võlumandariin ja, ja Jonathan tahate kõik niisugused asjad, need olid niuksed, niuksed, balletietendused, mis jäävad ikka arvatavasti eluks ajaks meelde. Edasi kuulete kuuenda pildi algust Eino Tambergi balletist Joanna delta. Te olete arvatavasti seda anekdooti kuulnud, mida ütles üks sein, teisele üks sein ja ei, ei võlu, kun, saame nurga veel kokku. Ahah, okei. Ma usun niimoodi, nurga peal saavad kokku ka kujutav kunst ja muusika. Kui nüüd juttu oli kammermuusikast, kas te leiaksite midagi analoogilist kujutavast kunstist, millele see kõige lähemal seisab, noh, võib-olla miks mitte kammermuusikaga võib, võib mingil määral ju paralleelselt kaasa mängida, kas mõni sihukene maal mis ei ole ka niisuguste väga suurte sisuliste taotlustega, nagu meie nimedeks temaatiline maal vaid maal, kas ta on siis maastikumaal või, või on ta päris abstraktne või ilma mingisuguse konkreetse sisuta litratuurse süzeelise konstruktsioonita? Jaam sellistel maalidel võib tõesti midagi nihukest leida, mis annab nagu õigust väita, et on jah, tegu nagu kammermuusikaga. Huvitav, ma ootasin vastusena graafik. Graafikat vaesustab siiski värvi puudus, kuigi nüüd tehaksegi värvilist graafikat. Aga värviline graafika ikka ei ole kunagi see, mis on maal eriti kui võtta lähtepunktiks meie mõiste järgi Pariisi koolkonna maali läbimaalitud pindadega. Kui muusikalist paralleele otsida, siis võib-olla graafikas on selgemini eristatavad igast nihukene sisemine rütmiline struktuur. Rohkem kui maalikunstis saanud mustvalge Riti, see annab kõikama joonte ja vormide pindade liikumisega Annabismikust raamaturütmist, meeleolu rohkem kui maal. Aga muusikas? Me teame kvantrütmiga vaid, seal on ka väga palju muud kõrval. Nüüd kõlab debiicii pala aiad, vihmas esitaja on Irina Smolina. Igasuguste huvide tekkimine on alati mingist müksust ajendatud. Kas teie saite ka mingi müksu, mis teeb muusika juurde viis? Ma ei mäleta konkreetselt tõesti midagi. Lihtsalt nii palju, et kodus isa armastas laulda, nagu ta tegi mingisugust käsitööd, siis vahest laulis seal mõne laulu lisaks põllumehe tööle, ta tegi siis veel kodus ka Kingissepatööd tal üldse kõva meisterdamistöö peale ja tõi puutööd ja kõike, mis vaja koduses majapidamises, eriti maale, siis oli ta seda ehitisi, tööda, väikest nikerdamist, nokkerdamist, õhtuti oli väga palju, kui inimene sinu kõrval teeb muusikat niisama ilma Mirilise taotluseta nakatab koju. Seda, kes isegi olla ainult nii passiivselt seda kõrvalt kuuleb. Kui ma hakkasin juba nii regulaarselt siiski kontsertsaali külastama üliõpilaspõlves, siis seal oli küllaltki pikk vahe ju kooli järel keskkooli muusikatundide järel ja, ja küllap sinna mind viis ikka eelkõige puht niisugune muusika teadus, sest keegi mind ei võtnud käe kõrvale ka aega ei teinud agitatsiooni ja raadiost muusika propagandistlik saateid, aega kuulata tudengipäevi, aga et ma sinna sattusin ja selle järel hiljem niukses püsivaks kuuleksin, küllap see oli lihtsalt minu hingele vajalik. Ja jälle hüppe kergesse muusikasse veni Uudmen ja ta orkester esitavad loo tantsige. Te rääkisite oma plaadikogust, on see suur väike? Ma ei julge seda kogujaid plaadikuuks nimetada, mul ei ole korraliku stereoplaadimängijat, mis annaks võimaluse muusikat nüüd tõeliselt juba nautida ja seetõttu ma pole ka mingeid erilisi, suuri Väärt, plaate kogunudki. Mul on siin neid plaate küll, ma ei tea, arvuliselt kui palju neid on, aga aga nende valik on, on siiski mingil määral nihuke juhuslik. Seal on olemas jah, kammermuusikat ja on olemas ka mõned suuremad teosed ja seal on olemas eesti rahvamuusikat ja ja on olemas seal ka tantsumuusikat ja päris toredad niuksed, vanad vanad plaadid, ennesõjaaegsed ajaviitemuusikaga, nüüd mõnel mõnel niisugusel meeldival koosviimisel puhtmeeleolu jaoks neid mängida on väga veetlev, toreda naiivse stiiliga, mis sinna juurde kuulub, ütleme 2030. aastate ülepingutatud niisugune kaunis laadis selleaegses tantsumuusikas nagu paastumine ees. Kui teid reporteritega tülitamast paljudel siis päevas oma põhitööks aega läheb, noh üldiselt tööpäeva mul küllaltki parajalt pikk. Nonii, oma 10 tundi, vahest kaks teisteni kellast elanik? Jah, kui nii-öelda kui ma olen saanud mõne sihukese töö järje peale, mis mulle endale meeldib ja Endale huvi pakub ja millest ma naudingut tunnen sellest tööst, siis siis kell ei loe selle juures siis niikaua kui puhtfüüsiline vaimne väsimus juba tekib, et ei ole lihtsalt suuteline enam kauem tööd tegema, siis ta muidugi pillid kotti panna ja koju minna või mingi muu programm käsile võtta, aga aga jah, kellaaeg ju kunsti tegemises ja kõige kõige väiksemaid asju edasi ja pärast niisugust tööpäeva siis äkki muusika natukene ennast lõdvaks lasta. Muusikaonu parim, vähem niuksed emotsioonide värskendamiseks. Ma olen tähele pannud, et, et isegi puhtfüüsiliselt väsinuna, rääkimata vaimsest väsimusest, muusika mõjub väga soodsalt. Kui on korra mingisugune emotsionaalne, reaalne nihukene madalseis mingi mingil põhjusel Jakas puhtal kujulisi vaeva Eva bioloogilist tsüklist tingituna või, või mingite konkreetsete mõjude tõttu. Siis muusika on see, mis, mis kõige kiiremini parandab, tohterdama. Kui ma tahan tõesti omale Niukest tuju värskendust saada või siis ma juba siin enne nagu mainisin neid vanu plaate 2000 kolmandat aastat, tantsumuusika plaadid? Need on, on jah, suurepärased, positiivsete emotsioonide loojad. Need on mul siin käeulatuses ateljees kapis ja see ei ole mul eriti raske neid kähku siia plaadimängijale peale panna. Sest lahniemmen laulab oma laulu Ma seisan akna juures. Kui paljudes riikides teie töid on eksponeeritud? Kui võtta kokku näitused ja, ja siis ajakirjanduses ilmunud karikatuurid siis neil on on ilmunud aidatud siin peale Nõukogude Liidu veel Poolas, Soomes härja, Lääne-Saksamaa, Tšehhoslovakkias, Ungaris, Bulgaarias, Jugoslaavias. Itaalias Ma mul rohkem rohkem andmeid ei ole, võib-olla sellega ongi kõik kõik piirdunud, aga võib olla ka ei ole, sellepärast et ajakirjanduses ilmunud karikatuur on niisugune, mis võis vahest sinule teadmata terve tiiru ümber maakera teha. Näiteks üks, üks pilt ilmus mul Spiegelis. Sealt võeti see pilt Spilgisse. DDR NSVL sealt trükkisid selle omakorda ära jugoslaavlased. Ja need panid käelise alla teede härja ja üles piigelgi aia. No kõige parem oleks, kui see pildiskatel Eestis ära trükitakse, ka sellesama sildi all there üles lüüa, siis oleks asi täiuslik. Nüüd kuulete katkendit hoone kääriooper, oratooriumist kuningas Taavet, mille esitab šambresto. Kas on ka mõned karikatuuridele preemiaid toonud? Preemiaid ma olen saanud jah, siin Baltikumi ja ja Ukraina, Moldaavia, Valgevene karika turistide niuksed nimetad sümpoosioni teeks või või ükskõik mis kena nimega ja seal on siis vaetud ka iga liiduvabariigi selle aasta parimaid karikatuure ja kui ma ei eksi, Ma olen vist neli neli korda vist seal siis selle auhinna võitnud. Ja millega praegu tegelete teetega vahel metalli ja praegu ongi mul karikatuur, jääb natukene kõrvale. Praegu ma vaeva ennast seitsme viienda aasta üldlaulupeo rinnamärkide embleemiga. Me siin paari kunstnikuga koos meile anti see töö teha ja ja nüüd on siis juba osa tööst nagu tehtud, aga veel lõpule jõudnud ja ja sellega tuleb üsna tublisti vaeva näha. Ja ma usun, et me saame kõike näha, mis sealt tuleb oma jõle vaataja, seda muidugi mitte. Kena oleks, kui see asi niimoodi läheks. Ja lõpuks Veljo Tormise maarjamaa ballaad. Riiklik akadeemiline meeskoor Olev Oja juhatusel.