Mina naeran levitaline käe all 1950.. See on kaheaastast alates ja Lembit Erni algatusel teoks saanud väga palju toredaid kontsertmatku ja ma usun, et need on ka üldse meie kori perele väga huvitavad momendid. Sest et meie dirigent tahab, et meiega peale laulurõõmu saaksime väga palju reisirõõmu. Kui natukene statistikat teha, siis 10 aasta jooksul on olnud meil matku, näiteks 57. aastal käisime Ukrainas, 58. aastal olime Lukrainas ja Krimmis. Siis 61. aastal oli meil üks väga pikk reis Kaukaasiasse. Seal alustasime sellega Moskvast ja see on jälle meie rahvale väga jäänud meelde selle poolest et just seal on saabus Moskvasse Juri Gagarin. Ja sellel õhtul meie esinesime ka teiste kollektiivide hulgas maneeži väljakul siis see oli vist 63. aastal, kui meil oli Gustav Ernesaksa autorikontsert Kremli teatris koos riikliku akadeemilise meeskooriga siis üks tähtis etapp meie korjerus, mis on jällegi meie dirigendi, nii algatusel toimunud, oli 65. aastal meie esimene välismaa reis, nimelt Soome. Seal meie esinesime kotkas ja Helsingis möödunud aasta lõpul. Me käisime Riias, viimane matk, see oli meil siin päris lähedal, oli Hiiumaal Hiiumaa laulupäeval, seal me kohtasime ka oma vanu sõpru Riiast teen selle meeskoori. Edaspidi ma loodan, et meie dirigent viib meid veelgi huvitavatele kontsertmatkadele. Mina lisaksin veel nii palju ette. Meie dirigendile ei ole ühestki sammust kahju oma koori heaks, kui on tarvis mingit kontserti või mingit kontsert, matka, ükskõik millist üritust läbi viia, tema oma koori heaks, on valmis kõike tegema ja ta visatakse uksest välja. Kõveras. Räägiksin Merlini lauludest, mis minule need eriti on meeldinud ja mis on rahva poolt väga sooja vastuvõtu osaks saanud. Ja muidugi meie kooril on nagu hümniks saanud, näiteks kui külalised tulevad meile sisse, Merlin küsib mehikesi. Millist laulu meie ehitame siis nagu ühest suust, ütleme, tervitus, sesseni meie avalauluks saanud ja ka meeldiv on tema lennake laulud, kantaat, mida me oleme esitanud koos riikliku akadeemilise meeskooriga, näiteks vanaema, vanaema, mis minule ka väga meeldinud ja rahvale isegi pisaraid silma toonud on vanaema, saudi sa oled suurem kui su saatus. Ja veel külamehed välistavad seal Neymari lauluke ja kui meie koor muidugi suudab seda nii ette kanda, nagu on helilooja mõelnudki, siis arvatavasti on see üks huvitav lugu. Ma ei tea, kas ta selle külamemmed Madistavad Kirmsas nii laialdane koorile. See on ju täiesti tüüpiline täiesti huumorit, laule ja sest Padistamistame harjutustel siiski vahest rohkem kui küllalt. Kuigi koorijuht on nõudlik distsipliin üldiselt peab ütlema küllaltki tugev, aga vatistamist juhtub ka nii, et laul on täiesti põhjendatult olnud. Mul ei tule praegu meelde see õhtu laulu saamislugu, eks kõrda mõtestades lahti seda laule ja rääkisid, kuidas ta ükskord õnnestunud kooriproov oli ja ta läks koju ja väljas on ilm oli väga meeldiv, niisugune vaikne, õhtune ja siis tekkis inspiratsioon. Eestis on üks õnnestunud lauljaid, on talle endale, sega meeldib meile ka meile ka uus loomingust on meil tuulekannel, mis on ka moodsa heligeeliga kirjutatud. Räägi sellest ka soov. Ma arvan nii, et ta on väga ilusa ilusa meloodiaga, ainult kas mina suudan juba nii ette kanda, nagu see vaja, eks mis loom see on? San kandleke, palju siis kokku on, teil laule on, meil on väga palju. Aga puudub praegu üleval. Me tõesti oleme ka kõik tema laulud teevad siis seda ka võtnud võib-olla, et on ka üks teine vanemaaegne laul jäänud nagu no mõned on kindlasti välja. No nad kõik laulud kohtukontserti. Meie maestro. No meil on ikka eriti kaua minu tutvus temaga algas 1000 961. aastal astusin pedagoogilisi instituuti. Ja küllap siis sealt on alguse saanud ka minu suur armastus naiskoorilaulu vastu, sest see oli vist ikka tema teine. Et meis said suured naiskoorilauluentusiastid. Tema käel õnnestus mul lauda instituudi kooris. 10 aastat ja hiljem olen jätkanud oma laulmist edasi praeguses haridust veriste naiskooris. Meie praeguses koorid ära palju endisi pedagooge, naiskooli kasvandikke ja kõik need on senini jäänud truuks laulud, nagu ütlevad laulusõnad. Võimalus, väga tore võimalus õppida tema käel ka veidi dirigeerimist, sest ta on siiski hinnata dirigent. Ja oma tundides oli ta küll väga nõudlik ja andis väga palju kaasa häid näpunäiteid, mida ma saan praegu suurepärast kasutada oma kooride ees. Mille poolest Lembit veel võib-olla veel silma paistab, on just nimelt tema mitmekülgsus publid tunnetada kui head dirigenti ja heliloojat. Aga lauljad tunnevad teda ka veel kui hääleseadet ja klaverisaatjat. Tuuril ei ole vist kunagi selle pärast muret, et kui meie klaverisaatjaga midagi juhtub, et meil siis laulja pette kandmata, sest tema on alati valmis klaveri taha istuma ja selle saate ära mängima. Ja hääleseadja on ta väga muutlik. Vahel tundub küll, et läheb isegi nagu natuke nurimis, eks ole, see see kahtlemata ei ole, sellepärast et et tema nõudmised on alati vajalikud ja vahel on isegi nagu kurbki, et lauljad, kes on Me kooris olnud juba päris pikka, aga ikka veel ühel kui teisel korral, unustavad tema head näpunäited. Aga juubeli puhul me võime siis lubada, et me püüame tulevikus olla hoolsamad. Kindlasti. Linn pöörab suurt tähelepanu mitte üksi muusikale ja laulule, vaid ta rõhutab alati ja et laulja peab olema näitleja. Ja selles suhtes on kindlasti meie koorile üht kui teist puudu jäänud, seni naised väga sageli jäävad nagu laulu vastu kuidagi ükskõikseks ja see ongi tingitud ka sellest, et laulmine on õhtuti, päevatöö on selja taga ja paratamatult tulevad need igapäevased kodused pisiasjad. Seda muidugi olla ei tohiks. Sellepärast on ka meie dirigendile alati suur vool selle üle, et iga laulja mõtleks eelkõige meie laulule, milles tema laulab. Loodame, et ka selles osas tulevikus üht kui teist paremat tuleb. Jaa, ta toonitab alati ka seda, et tulles laulud templisse koos jalgade pühkimisega, jätke ukse taha ka kõik oma igapäevased mured, sest siin peate te elama ainult laulule. Noh, eks kontserdile ka niimoodi mõnikord on nii, et tundub, nagu läheb nagu häälest ära ja eks see meelel hakkab kaduma ka piisab siis mõnikord dirigendi naeruses näoscased muigama, sest teatud häälerma pole vaatamisest ja kohe on jälle endine elurõõm tagasi. Laulud lähevad paremini edasi. No selge on see, et eks me, igaüks ikka püüame anda oma parima, ehkki vahel meri kukkuseni päris hästi välja ja mõnikord ei piisanud tahtmisest, kuna üks juubelijutt peaks olema minu arvates läbi ja lõhki objektiivne, siis ma räägiksin meie dirigendi vigadest, mis kindlasti vajavad märkimist. Ja kõige suuremaks nendest meie lauljad, peaksime TEMA absoluutset kuulmist. Sellega on tihtipeale hirmsat pahandust nii tema poolt kui ka meie poolt, eriti praeguse moodsa helikeele korral, kus on, on vaja nii palju kobarakorde, mille tabamisega on meil tihtipeale raskusi, kuid mida tema siiski alati ära kuuleb, kui me oleme näinud kasvõi pool toonigi mööda pool on ju nii pisikene mõõtühik, et sellest nagu oleks laulja seisukohalt tarvis eriti rääkidagi. Kuid meie dirigent ei jäta seda kunagi nimetamata, ta laulab meile kasvõi terve häälepartii ette aga ikka tabab ta ära selle möödalöömise. Muidugi on sellel olnud ka omad tagajärjed. Kõigepealt temale omistatud teenelise kunstitegelase tiitel, mis on saavutatud seoses koolitööga samuti koorile, omistati teenelise kollektiivi nimetus. Ja viimasel ülevaatusel saime me üleliidulise laureaaditiitli