Endel Pärna on võrreldud Fraidas Tääri Mariševali ja pastor kiittoniga. Kunstikateedri õpilasena on Ago-Endrik Kerge tihti kuulnud oma õpetajat Voldemar Pansost ütlemas. Vaadake seda meest, jälgige seda meest. Kes on see mees? Endel Pärn, kelle teod kisendavad ilu ja huumori järgi. Teatrimees, kelles on 100 protsenti voorusi ja teine sõda, ebavoorusi, ootamatuid tõsiduse momente, nukrust ja isegi melanhooliat. Pärn ei allunud reeglitele. Küsimuses olla või mitte olla, oli ainus vastus olla laval vaba ja elus ka. Teatritöös polevadki suuremat rõõmu kui töötada läbi ja lõhki näitlejaga vana kooli mehega. Nii ütleb lavastaja Ago-Endrik Kerge. Tööd teha Pärnaga, kes kunagi ei väsi ning osast visaduse ja Sikkusega läbi närib et lõppude lõpuks olla nauditav ükstakõik, siis, kes. Pärna ei saagi võrrelda kellegi teisega kui ainult pärnaga. Kuid tõde on vaataja silmades. Mulle meenub Pärn kahel juhul kui vaatan härra president Lennart Meri härrasmeheliku esindusliku väljaastumist. Ja teisel juhul Ago-Endrik Kerge kes oli Endel Pärna viimane lavastaja ja kelle soontes voolab sama teatriveri. Seega olen palunud lugema Endel Pärna mõtteid, lavastajaid Ago-Endrik kerget mõtteid, millised mul on lahkesti kätte ulatanud Endel Pärna tütar. Osa, mida olen kuulnud kohvi kõrvale ja millest mõned tubakaks suitsetatuna meelde jäänud mõned jälle teleekraanilt raadiost ja mõned ajakirjandusest läbi jooksnud. Olen tavaline mees. Ja mul meeldiv ülesanne jutustada teile mõni episood minu eluteest ja teest teatrilavale. Sündisin Petrogradis 21. aprillil 1914. aastal Vassili saarel, neljandal liinil. Kuidas oma sündimise ajaks sinna sattusin, sellest ei ole mul täpset ülevaadet. Esimene, mida mäletan. Ema keetis suhkrut, pistsin näpu kuuma potti ja just sel hetkel lendasid aknaklaaside eest. Need olid Aurora kogupaugud. Olin siis nelja aastane. Minu isa teenis kroonlinnas aega, muide, isa oli ka üks talvepalee vallutajatest. Meenub, et teatrit siis ei olnud, sest leiba ei olnud. Aga, ja õed olid eriti muidugi Neeva. Sellepärast vist on ja et mulle sündimisest peale alati erilist muljet avaldanud. Muusika oli meil nii peres kui ka veres. Ema laulis, isa mängis pilli ja onu oli kohe päris kõva pillimees. Tema nimi oli Joosep kotkas ehk Kandle-Juss. Ja siis sattusin ma kooli, see oli juba Tartus, kuhu hiljem elama asusime. Kui Arno lisaga kooli jõudis, olid tunnid juba alanud. Mina aga olin rohkem Joosep Tootsi moodi, sellepärast oli minu jaoks kõik alles siis ka koolitunnid. Muusikaõpetajaks oli mul Olavi isa Juhan Roots, kes kinkis mulle viiuli nagu õpetaja Laur Arnole. Sellest ajast peale on mul aga laulmine ja võimlemine a'la tee viied olnud. Teistest ainetest pikemalt ei räägiks. Esimene osa oli karjapoiss näitemängus leeni ehk vaeslapse Jaani. Selle kandis ette Tartu Tähe tänava asjaarmastajate selts. Lavastajaks oli rätsepmeister, Kahro järgmine. See on teine osa. Mul ei õnnestunud Halingas nunn võimu, kui hästi ei mäleta. Igatahes üle laava meie kirikumuusika saatel läksime ja hirmsasti ajas naerma. Mitte see, et üle lava läksime, vaid see orelimeister nii valesti mängis. Mäletan, et lavastas selle näitemängu Eduard Türk. Sain tema käest naermise pärast riielda. See oli minu esimene peapesukutseliselt näitejuhilt. Esimene osa Vanemuise teatrilaval oli Väike-Margus libahundist, mille lavastas samuti Eduard Türk. Minu ema osas oli tol ajal Liina Reiman. Ajakirjanduses on mulle esitatud väega naljakaid küsimusi, näiteks kas ma olen rahul selle faktiga, et näitlejad sündisin, aga mis mul muud üle jääb. Kas ma läksin kohe lavale? Loomulikult, ei, alles 15 aasta pärast. Missugune oli minu esimene lävi kukkumine saunas palju aastaid tagasi, nimelt küsisin seal kassa käest rõdu pileteid. Mulle vastati, et saunas rõdu ei olevat. Ütlesin neile, et kuidas laava on, aga rõdu ei ole. Ma armastan väga legende igasuguseid, näiteks legende sellest, kuidas loomad endale sabadega asukad said. Armastan ka neid legende, kuidas loomad, et endale nime said ja ühel päeval neid legende lugedes hakkas mul korraga iseendas tohutult ka ju nimelt sellepärast, et miks siis minu kohta pole veel ühtegi legendi. Mõtlesin siis, näe, lehed, kogu aeg kirjutavad, et nõukogude inimese jaoks polevat midagi, mis ületamatu. Otsustasin ka endast legendi teha. Teadupoolest olid kõik inimesed alguses ahvid ja elasid puu otsas, kes tahtis inimeseks saada, pidi endale nime mõtlema ning siis puu otsast alla ronima. Aegapidi on ju kõik inimesed ka puu otsast alla tulnud, aga noh, mina mõtlesin, et aega on ja vaatasin alla. Kuid äkki hakkas ka minul süda kripeldama, sest koos teistega hakkasid ka näitlejad endale nimesid võtma ja, ja jube ronis alla Voldemar Panso maha, Saiga Ervin Aabel siisivas oksi mööda alla Jaanus Orgulas ja inimesed hakkas ka Jüri Järvet tuli teisigi ikka lups ja lups küll teraamast, küll Estoniast, aga mina olin ikka veel puu otsas ja nii Meeta. Kust aga pidin ma selle nime võtma? Nimede raamatut veel ei olnud ja kalendrit trükiti nii vähe. Puu otsa küll ei jätkunud. Ühel päeval tulid metsa ekskursioonile õpilased koos kahe õpetajaga. Neil oli kaasas ka transistorraadio. Üks õpetajatest. Bioloogiaõpetaja käskis nimetada metsas kasvavate puude nimesid. Muusikaõpetaja palus aga nimetada raadiust kostvate palade auks toreid. Kui õpilased minuni jõudsid, näitas üks näpuga ja ütles. Näete, pärn, aga see laps, kes raadiot kaasas kandis, hõiskas samal ajal Händel. Nii võtsingi endale nimeks Endel Pärn ja tulin puu otsast alla ja koos minuga sündis üks turismialane reklaam. Et töö ei teinud ahvist inimese, vaid ekskursioon. Usun, et taolisi katseid õpilastega tehtivist edaspidigi. Sest kui ma ühe laulupeo rongkäigu ajaks Estonia teatri ees oleva puu otsa ronisin, et sealt paremini rongkäiku nähe näitas üks laulja tantsija minu peale näpuga ja ütles. Näete, pärn, selle legendiga esinesin ka Eesti televisioonis. Nüüd te tahate teada, millal ma sinna sattusin? Televisiooni kutsus mind režissöör virve aruoja. Selle mõtte peale ei tulnud mina kahjuks. Mäletan, et ütlesin tookord virvele, et ei oska televisioonis midagi teha. Virve vastas, et tema ka ei oskavat. Usaldades teineteist. Oskamatuses andis virve Aruoja mulle nimi, osadele lavastuses prohor. Seitsmeteistkümnes hiljem kutsuti mind veel mitmel korral sinna. Kord pakuti isegi uut uhket saade pealkirjaga või allkirjaga. Õhtu kahele ei saanud kohe arugi, mis uhked saab olla. Sooritada õhtu kahele, kui kaks tähendab, hinnet oleks uhkem sooritada õhtu viiel. Ja kui kaks tähendab publikut, siis tähendab õhtuiu täielikku läbikukkumist, sest kahele inimesele polnud ma veel kunagi esinenud. Aga see õhtu kuulus hoopis kahele kõrvale kikkis kõrvale. Siis oli mul uhke tunne küll. Õhtu laabus ladusalt ning sujuvalt, ühest kõrvast sisse ja teisest kõrvast jälle. Kas ma raadios ka esinenud olen, miks mitte? See on ju väga lihtne, meeldiv ja puhas töö, öeldakse, palun lint ja mina vastan, palun. Üldse on nii, et ükskõik, mis tööga ma parajasti tegelen, näen ma vaeva selle kallal, et valmistada ette oma järgmist eksisammu. Sellepärast on mul varuks ka tagavara elukutse tünnid. Leppisime kunagi Jüri järveti ka kokku, et kui meid teatrist vallandatakse, hakkame värvilisi tünne värvima. Ainult et seestpoolt. Olen teinud üle 40 sõnalavastuse ja üle 60 opereti osa. Mul on olnud kõik eeldused saada nooreks koomikuks ehk koomiliseks armastajaks. Nagu te aru saate, olen neid eeldusi ka kasutanud. Operetikarid mind seejuures hirmutanud pole. Rütmitundega harjusin juba karjapoisina, valmistasin seal endale seapõiest rummi ja mängin seda päevad läbi. Muusika. Armastus tuli viiulit mängides. Kehalist ettevalmistust ja vastupidavust arendasid koomilised hüpped. Nooruses armastasin vettehüppeid või, või vastupidi. Nemad armastasid mind vanane. Armastan noorust, kui mõte ei jookse ja silmad on naeru täis. Mulle meeldib, et ka ooperis ja operetis on inimlikud inimesed. Isegi Puškin ütles kord, et näete, Tatjana mängis mulle vembu ja läks ele. Mis operetipuud? Siin on see paljukannatanud žanr triidikute poolel. Aga finantsorganite ja publiku osas küll mitte. Nagu teatri operetikassad, ei kannata kamina opereti all mulle operett meeldi. Ainult paar korda elus olen opereti all pidanud kannatama tänu sõpradele. Täpselt öösel kell kolm ja telefoni teel. Telefon helises. Pärn, karjud toru siin, rikk puu. Küsin, missugune puu, hääl telefonis, kõik puu, kas sa mind ei mäleta? 20 aastat tagasi Müürivahe tänaval õllesaalis jo imega hoovuse õlut Annaa kuus kohta vana sõbra jaoks. Panin toru hargile, sest jäin isegi teatripiletitest ilma. Ta helistas uuesti ja ütles, ähvardades, kui saa pärnpuu-le oma juubelikohti kinni ei pane, lasen sulle tappa anda. Teinekord kannatasin opereti pärast 1974. aasta aprillis. Keegi põrguline saatis mulle kutse. Kutse sisu oli järgmine. Lugupeetud Endel Pärn, palun austage mind osa võtma, tulge minu 45 aasta pikkust lavategevust ära, märkivast õhtust, ratt Estonias 28. aprillil kell seitse õhtul. Alati teie, Endel Pärn. Mõtlesin kohe, et see asi päris puhas ei ole. Võtsin passi ja ütlesin endale, näe, aastaarvud klapivad. Jooksin kiiruga teatrisse, muidu sõidan trollibussiga. Administraator saatorg jooksis mulle vastu ja ütles, et kus saak, kulla pärn, siiamaani olid kutse saatsime juba ammu. Nüüd on sinu juubelietendusele üks koht veel vabalaval. Oma 60. eluaastal jõudsin tähtsale otsusele, et koos kirjaniku abiga hakkan kirjutama oma elulugu. Tahtsime alustada, aga esimene lause ei tulnud kuidagi pähe. Kuidas alustada? Mõtlesin, et lähen õigediaatri vestibüüli, et nähe kõiki neid, keda näha tahan ja ka neid, keda ei taha. Siis saan inspiratsiooni, näen püüvi. Ütlesin talle, et yushinud vaja oligi. Anna kallis sõber nõu, kuidas alustada elulooga. Püvi ütles kõhklemata. Pange niimoodi. 60 on asendamatu. Küsisin. Palun täpsustada, kas laval või daamide seltskonnas kohvi joomas. Viivastas mõlemal pool. Arvan, et peab. Ainult paha lugu on selles, et kohe ei tea, kui sünnid ja siis Latsu tagumikku saad, kas oled geenius, lontkõrv või opereti koomik? Teatripisik On ka hullem, kui gripi pisik hiilib sinu juurde sinu enda kaudu märkamatult igasugust stsenaristide ja autorite tahtel. Mind on näiteks 100 korda Mahalastnud sohipojaks peetud. Ma olen ennast ise mürgitanud üleöö miljonäriks saanud, aga kõik see on toimunud ju autorite ja lavastajate tahtel. Muud muuseas ei tohigi näitlejatega juhtuda, kui ta töötab kutselisest teatris. Nii et opereti koomik olla ei ole midagi eriti kerget ja naljakat. Kunagi ühel proovil Polnud agulüüdik Ants Eskola osa kujundamisega Raulia pinnist teda kogu selle prooviaja. Antsul sai süda täis ja ta viskas operetti raamatu põrandale, hüüdes. Mina seda lolli ei mängi. Lüüdik vastas seepeale. Ma olen eluaeg lolle mänginud ja kuulsaks saanud. Olen nende osade peale ainult uhke. Ja eks raha eest võid siga ka mängida. Aga ole siis meister ja proovi ei kuku nii kergesti välja nagu augusti ööl õunu puu otsast alla. Eks need operetti krahvid, vürstid ja muidu koomikud olid kõik ju omamoodi kloonid. Aga kõike seda peab oskama teha, nii et rahvas saalis. Pinna Laur ja üksikmängisid laval kaarde autori poolt oli neil teksti antud ainult kaks lehekülge, mida nemad aga mängisid 20 minutit. Laur ütles, et tal on risti äss. Pinna vastas talle, et mul on ka ristiäss. Ühesõnaga nad improviseerid laval. Kõigil olid valekaardid, niimoodi ei lõppenud mängija rahvas saalis muudkui naeris ja aplodeeris. Ma ei oska öelda, kas see, mida pinna Laur üksik lüüdik Eskola laval tegid, on üldse õpitav. Näitlejaid öeldakse, õpitakse koolis. Osa aga tekib küll rohkem turul ja tänaval, terase silmaga ringi vaadates. Edward Türk kõndis alati turul ja sai sealt endale häid tüüpe. Arvan, et kunagi ei mõtle ise midagi uut välja vaid tuleb vaadata nii-öelda elu pealt maha. Elu tões teha kunstitõde, aga neid omavahel ära segada ei tohi. Füüsikute telelavastuse osa käsitluse sain hullumajast. Tulin siis proovile. Midagi muud ei teinud, kui käisin mööda seinaääri ja jälgisin hiigla hoolega vastasmängijat, kelleks oli Karl Kalkun. Ainult vaatasin. Hea operett on ilukergus situatsioonikoomika ja kindlasti ka esimene armastus. Et kogu seda mulle nii meeldivalt rasket kunsti omandada olen kõige rohkem tänu võlgu agu lüüdikule. Peale selle tagu oli südamlik ja helde inimene, oli ta veel täpne kunstnik. Tema režee raamatud olid nii täpsed, et hiljem lavastaja Eino huuli kirjutas kavalehtedele lavastanud Eino uuli agulüüdiku Perezi raamatu järgi. Esmakordselt näginagulüüdikud 1930. aasta suvel Tartus Vanemuise teatri suveaias. Nimelt Pärnu teater Endla muusikajuhi Voldemar taga tuluõhtul mille tähistamiseks toimus pidulik sümfooniakontsert tema enda juhatusel. Külalisena oli palutud ka mind esinema. Kontserdil pidi esinema ka Agu lüüdid. Tema esinemist olin kaua oodanud. Olin lüüdikust kui näitlejast palju kuulnud Ansbilleri käest, kes oli teda näinud juba 24. aastal. Sällik ja lüüdid olid just siis Saksamaa õppereisilt saabunud ja esinesid koos Estonia laval Kalmani operetis maalitsa sällik tassile. Jälüüdik Parun büroo pani osas ja lõpuks saabus mulle see kauaoodatud hetk. Kohale ilmus elusuuruses Abulüüdik, pikk elegantne mees, hästi istuvas kingis. Esimene mulje temast oli väga imposantne. Mul on meeles ka see, millega ta oma esinemist alustas. Lugu peetud külalised, kes on tulnud siia ise või kes on siia veetud teilt riisundma hetkeks tähelepanu. Olen lüüdik, aga van lüüdid, järelikult olen ka esimene aadlisoost näitleja Eesti laval. Kui ta siis taga austamisõhtul sõnavõtu jätkas, pajatas ta oma tutvumisest temaga. Räägitakse, et Agol olevat Pärnus Villa vampiire stiilis, kus kõik seinad, makaronipuust, vaade merele ning teenijad ees ja taga. Umbes samas stiilis läks jutt edasi. Publik naeris, aplodeerib. Mõni aasta hiljem oli mu laulüüdikut nähe Tartu koorekihi, nõndanimetatud viiepallil. Lüdikuga olid Tallinna teatrist kaasas veel Milvi Laid, Šveitsi Reinik, Hugo Laur. Viie palli publid. Tartu eliit koosnes võrdlemisi ülbetest kujudest, kes olid peale selle veel totralt võhikud, suhtusid artistidesse väga üleolevalt. Näitlejate keeles väga raske publid. Mäletan, et lüüdikud see üleoleku hõng häiris. Lõpuks ta vihastas ning sõimas sõna otseses mõttes selle saalitäie läbi. Saalisolijad ei osanud aga seisukohta võtta, keegi neist ei tulnud ilma peale sellele, et neid juletakse, sõimata oma raha eest avalikult jalavalt. Olukorra leevendamiseks püüti naeratada, isegi naerda, see tähendab võtta kõike kuidagi huumoriga. See tuli aga väga totralt välja. Lüdikaga saavutas selle, mida tahtis. Ta andis tõusiklikkusele kõva sauna ja ühtlasi saavutas veel tuju külluse mis peamine, hinnates olukorda õigesti lüüdi kasvatas publikut ja saavutas seega võidu. Seda tegi ta tänu oma andele ja teravmeelsusele. Teravmeelne saab olla vaid tark näitleja. Kui võrratult rikas oli lüüdiku sõna relvaarsenal, kus oli püssipauke, kahuri, tuld ja lausa kuulipildujavalanguid. 1929. aastal avanes mul võimalus asuda Vanemuise teatrisse. Alguses olin lavakooris tantsija aga 31.-st aastast teenisin juba operetitrupis. Kui Lüdig Vanemuise külastas, olin temaga juba sama teo osad ei täitja nagu näiteks operettides Silva haljale aasale teistes panin siis tema esinemisi vaadates palju õpetlikku kõrva taha, mida hiljemgi jõudumööda rakendada. Püüdsin. 35. aastal, kui teenisin Tartu Tähtvere mõisas neljandas suurtükiväeosas reamehena sundaega, paluti mind korraga Estonia teatrisse Akulüüdikud asendama Kalmani operetist Silva. Nimelt Estonia teatrisse oli palutud esinema Rootsi teatri primadonna Elna istet. Operetimeister Ago vöödik oli haigestunud, tema tervis ei paranenud ja kuna tegu oli külalisega etendust ära jätta ei saanud. Mind vabastati sõjaväest, sõitsin Tallinna ja tegin mõlemad etendused. Silva läks saksa keeles, mäletan, et ütlesin seal kogemata taskuräti asemel palun teie tatirätt, mis peale primadonna, vastas fui vani. Vaatamata komistuskividele olid esindusteatris kats etendust tehtud. Loomulikult tuli seda ka pühitseda. Ants Eskola käest laenatud ülikonnas sõdurimundris lokaali minek oli keelatud. Koos Alfred Salliku, Felix Moor ja Venno Hanseniga möödusid meil kolm neli lõbusat päeva lausa lennata. Dessüdamevalu ja kurbus kasvasid alles siis, kui selgus, et mul enam Tartusse tagasisõiduraha ei ole. Vaatamata sellele, et teatrist saadud honorar oli päris ilus summa. Sõidupileti muretses mulle Feliks moori isa, kes töötas raudteel. Aga mul oli sõjaväest vabaks lubatud vaid paar päeva. Sõjaväkke hilinemise pärast oli soolaputkasse kinniminekin, arvasin, aga minu ees seisis seekord suurkuju Paul Pinna, kes väeosa ülemale helistas. Juhuslikud selgus, et ta oli ka pinnakoolivend. Our näitleja Endel päev on mu armas koolivend, oli minu käsutuses, selgitas pinnan. Minu üllatus oli aga seda suurem, kui mind kartserimineku asemel kapraliks ülendati. Nii lõppesid minu ülesastumised esiteatri laval ja sõjaväelisest korrast. Ülesastumised. 1942. aastal võeti Vanemuise mängukavasse priid ardna igavene legend ja seda paluti lavastama juba kuulüüdik. See oli esimene õnnelik juhus suure meistri käe all tööd teha ja tema lavastuses mängida. Kogu tööperioodi kestel ja korteriolude piiratuse tõttu peatus lüüdik minu juures. Nii saime paljust huvitavast rääkida, hilisõhtuni eriti huvitavat, rääkis Lüdik muidugi diaatri ja operetiprobleemidest. Ühel õhtul see oli mõni päev enne esietendust, tegi Akulüüdik mulle ettepaneku asuda tööle Estonia teatrisse. Lüdik arvas siis enda noore koomiku osas tundvad juba pisut vanana. Talle olevat üht nooremat asendajat vaja. Oli muidugi väga õnnelik, et mina see väljavalitu olin. Võtsin ettepaneku kahel käel vastu ja 42.-st aastast asusingi tööle. Estoniasse. Estonias algas juba pidev töö siira sõbraya suure pedagoogi Lüdiku käe all. Lavastajana suhtus ta minusse kui oma kasvandikum südamesoojuse, aga ka väga suure nõudlikkusega. Akulüüdikud pahandas, kui näitleja tuli proovile ette valmistamatult. Ühel proovil ütles ta mulle. Ma ei saa sellest aru, et inimesed ei vaata kodus üldse teksti. Me läheme varsti proovisaalist lavale ja teil on ikka veel raamat käes. Näiteks noor näitleja Endel Pärn ei ole üldse kodus teksti vaadanud. Ja ma olen ka kindel selles, et Müürivahe õllepoes ja palassis tekst pähe ei hakka. Püüdsin ennast parandada ja õppisin järgmiseks prooviks teksti pähe. 1000. Olime jälle lüüdikuga kahekesi. Jalutasime Mere puiesteel, mõtlesime, kuidas saaks operetti mängida. Selleks oli vaja Opeletile hing sisse puhuda, aga hinged olid mööda ilma laiali. Lüdigi arvassis. Lund hakkab Silvat tegema, sina moni. Elvin on Paul Mägi ja staaži toome Pärnust Sophie Sooääre. Mina teen aga vana vürsti. Nii mõtlesimegi välja. Silva, mis sai pärast aega esimeseks etenduseks ja seemis varajastel sügiskuudel Mere puiesteel jalutades tundus võimatuna, oli tänu agulüüdiku tugevale tahtele jälle võimalik. Silva, mis paljudele teatrikülastajatele oli veel hästi meeles. 1920. 21. hooajast oli nüüd värskes koosseisus jälle laval. Niisugust viisi rikkust laval kuulda oli tol ajal pidulikuks sündmuseks. Kuni oma elu lõpuni jäid Estonia opereti arenguraskused Hagulüüdiku õlgadele. Agulüüdiku elutee katkes kaks päeva enne oma 50 teist sünnipäev. Nii jäingi varalahkunud meistrit asendama, kuigi pean tunnistama, et niisugusele mehele nagu Lüdig asendajat veel tänaseni. Aga ma püüdsin lihtsalt jätkata seda igihaljast, opereti ideed, seda meeleolu, mis inimesi kas või hetkekski sellest argihallusest välja tooks, sest operett see on ju pabereid, mida ei saa välja vahetada mitte millegi vastu. Operetis on minuga väga palju juhtunud, ainult seda pole juhtunud, et oma partnereid kellegagi laval oleks ära vahetanud. Ütlesin kord meede kodaniborgile, et olgu ta roosa linde või rosmariin Margoom või Margareeta, Tosca või Tamara, ikka on ta kõigepealt minu kordumatu Meeta Kodanipork. Kesed operetimuusika, igihaljast malli, meeleolu küsis kord meta, Kodanipork, mitmes kord see sul praegu võiks olla? 1001. lastasin ja siis võttes teadmiseks, et küsija oli Meeta, parandasin end ja ütlesin, et 500. kindlasti. Kuid 300 seitsmeteistkümnendat ma mäletan eriliselt hästi. Ta imestas, et miks just seda nüüd aitas mind, aga kogemus naiste suhtes ja ma vastasin, sest Sa olid Sylvana siis veetlevam kui kunagi varem. Aga ärge kunagi uskuge seda, mis räägib meeste suu, sest sõnad on neile suhu pandud vaid mõtete varjamiseks. Ainult et meta Kodanipork on olnud mulle tõepoolest üks Impaatsemaid partnerid. Oma 50. juubeliõhtul ütlesin needaleed, järgnesin talle ka ooperimaailma, aga ei edutata meil andekaid noori. Meie uudistes, et kes noor on, keda ei edutada. Ütlesin, et mina jätkasin surmtõsiselt teada. Ma olen peaaegu kogu oma elu teinud operette, aga mu hing ihkab tõsiduse järele. Ehk saadavad Mu siiski tuleval aastal lõppude lõpuks ennast täiendama, las skaalas. Ametiühing ja tuletõrjerakuke olid igatahes nõus ja minu materjal sobiks ju hiilgavalt Naapoli teatri lüüriliseks. Täna oleks või siis Vatikani ooperisse? Ta muigas, aga küsis siis väga tõsise häälega, et mida ma ooperis teha tahaksin. Ütlesin, et kui mul Moriskodunov ei peaks sajaprotsendiliselt õnnestuma, siis näiteks Lenski või noku Rigolettot mängimisega saatsin ma hakkama igal ajal. Teatri suures hooratas operetikarussellis sõites on huumor iseenda suhtes parim edasiliikumisvahend. Ja tõepoolest ooperis olevat karakterid ning nende mängimise võimalused on mind alati huvitanud. Oleksin meeleldi ka tenor hääleliik, mis mulle meeldib. Olen nii huumori mõttes öelnud, et kõrgem too on mul alati olemas, kuid partiides pole ette tulnud ja sellepärast ei ole ka saanud välja laulda. Aga tahate noriks saada, kes keelab? Loodus ja doktoroige kes ähvardab, et häälepaelad pidavad sõlme minema ja materjal läheb nahka. Hääle üle otsustavad tohtrid näitleja üle lavastajad ja siis sünnib, kui sünnib näitleja läbi enda otsingute, hirmuäratavalt püsiva tahtmise, aga mitte iialgi läbi peale loetud sõnade, kuigi need sõnad võivad mõnikord väga targad olla, aga see ei aita. Targad astroloogid ütlevad, et iga inimene sünnib siia maailma oma karikaga. Mina kujutan aga ette, et inimene sünnib suure või väikese kausiga mida iga eriala inimene sinna kaussi paneb. On raske öelda, mõni on nagu madaltaldrik, lased lusikatäie sisse ja juba hakkab üle ääre ajama. Mida peaks aga teatri isiksusekauss sisaldama? Muidugi näitlejameisterlikkust. Oskust laval valetada, aga ausalt valetada, oskust luua juba lavale tulekuga pinget, ootuste, rahutust, kurbust ei ja nii edasi. Teatri isiksuse kausis peab olema kamalutäis erinevaid põhimõtteid ja teine kamalutäis erinevaid võtteid, tühised fraasid, noh kuidas soovite, eks ma siis teen, võib ju ka nii, need puuduvad teatri isiksusekausist kindlasti. Tunnetusvõime on üks kuldne omadus, küllap mitte ainult teatris ja teatriisiksuste juures oskus inimestega suhelda, mitte ülevalt alla ega alt ülesse. Oskus nii laval kui elus südamest naerda ja kurvastada, oskus olla omanäoline teiste omanäoliste hulgas. Sellest kõigest peaks meie mängu Kaus ääreni isegi kuhjaga täis saama. Nii hobuse muidugi ideaalsel juhul. Seega aus või täis olla veel kõikvõimalikke võimeid isiklikus saar ja veel üks fluidum. Ja see ei ole midagi muud kui teatritegija alati valutav südametunnistus, mida ei asenda paks rahakott ega ka nimetused. Võib olla, kõlab pisut liiga pidulikult, aga näitleja peab põlema. Kui ma loeksin üles endisi ja praegusi teatri isiksusi, siis endisi saaks liiga palju ja praegusi liiga vähe. Homsete kohta on aga vara rääkima hakata. On näitlejale koole lihtne. Kes sinna näitlejana läheb, see näitlejaks jääb igavesti. Tunnen teatri direktorit, kes kui teatrisse tulin, oli asedirektor, siis sai direktoriks, lõpuks läks pensionile ja sai pensionäriks, aga mina olin ikka ainult näitleja. Kordama antud, mulle isegi direktori koht. Ainult et mitte Estonia teatri direktori, vaid Estonia laval. Olin ühe väikese Viini teatri direktor, seal, kus kunagi sai alguse Viini muusika eeskätt Johann Straussi, Valtside ja laulude võidukäik. Minus sai mõneks ajaks hiinlane ja nüüd Mina kui kunagine lane võin teile piinlasena nõu anda selles et ärge, eks eesti keeles mis tähendab küsida, ärge tantsige viimi valsi asemel viinavalissi ise aru saamata, kui naljakas see on. Viini valss. See on šampanja, mitte šampus. Ja ammugi mitte Viru valge. Saalis ja vaheajal teatri puhvetis. Miks minul frakis ja mundris parem tunne jaamu kui ülikonnas. Ma ei tea. Aga miks viinlasel kogu aeg seljas on? Sellepärast et ta tantsib. Vahetpidamata valssi, kuidas eestlane? Tracy, kandes ja enesetundes alad on väga lihtne seletada, tuleb seista vasak jalg 10 sentimeetrit paremast eespool ja parem õlg kergelt pea pöördes vasakule käed vabalt rippu ja kallutada end õige veidi ettepoole. Siis on kuradima hea enesetunne, proovige vaikselt seda nurga taga ja frakita. Muud kunstiteatrist polegi, kui õpid sõnad pähe ja siis näoga rahva poole ja kõva häälega. Ja ajanäitajale pole vaja vaadata, vaid ikka rahvavoole. Publiku nägudelt on näha, kui aeg on lõpetada. Ja kui te minuga nõus olete, siis pean ütlema, et ei. On hea maitse. Teid tänades teie.