Tunded suured tunded ja kirg, armuvalu kirvehoog, kihu, luulenälg, poeesia. Suur luule, luulatlas Kivisildnik räägib luuleraamatutest. Tere, mina olen Kivisildnik ja räägin teile sellel aastal ilmunud luuleraamatutest sissejuhatuseks mõni lause luule hindamise alustest. Kuulajatel on tekkinud küsimus, mis asi on kujund ja mis on kompositsioon? Need on poeesia, põhiteemad nõuavad eraldi saatesarja. Aga kujund selleks ongi, et informatsioonimassiive tihendada. Jama, vastan kujundiga. Kujundiloome on nagu pinnal püsimine ujumise juures. Kompositsioon nagu veepinnal soovitud suunas liikumine. Kordan kujund veepinnal püsimine, kompositsioon veepinnal edasi liikumine. Kompositsioon ilma kujundit on absurd ja kujund ilma kompositsioonid ei vii samuti mitte kuskile. Kes vajavad põhjalikku selgitust. Ohtrate näidetega, loevad kujundi analüüsiõpikut. Õpetaja ütles. Ja peagi ilmub vastuseks kuulajate küsimusele luuleõpik pealkirjaga see õige luuleõpik. Ligi 300 lehekülge praktilist poliitikat. Soovitan tutvuda ennast poeesia alustega kurssi viia või pimesi eksperdiga nõustuda. Muid valikuid ei ole. Meie esimene patsient on Maarja Pärtna ja tema kolmas raamat saamises. Käesoleva kirjastuse verb toode, autori kolmas raamat. Ei ühtki tugevat kujundit, autor on oma ande laadile ka seekord kindlaks jäänud. Samas tuleb sellel raamatul pikemalt peatuda, sest tegu pole üksikjuhtumiga. See on tüüpiline näide Tartu dekadentsi mugavast alaliigist mida on põhjust nimetada värske rõhu raskeks pärandiks. Tegemist on gruppi kujundini, hilistide ja mugavus poeetidega, kes on kogunenud väljaannete värske rõhk ja müürilehte ümber ning kellede püüdid ilmuvad pahatihti värske raamatu sarjas. Hoiatus. Noorte kraam on juba loomu poolest lahja, aga siin on lisaks veel tugevad modernistlikud kinnisideed ning nõrk Kont kos sektantlikke ilmavaatega ei anna üldjuhul funktsionaalset tulemust. Kusjuures verb on meil selline humanistlik kirjastus, kes annab 100 patu andeks kui käsikirjal nõiakeldriviirukipuu tuu ja vaimsuse hais juures on. Nii et lugematagi on ohu märk enam, kui küll. Toon ühe teksti näite. Uni on juba sündides antud, teda ei pea õppima. Puhkamine puhkeb sinus igal ööl, loomulikult. Unes võid sa end unes näha ja see omakorda võib-olla tegelikkusest tõelisem. Suigatades siiski tead, et kahe maailma vahepeal ei ole kahel maailmal tegelikult mingisugust vahet. Uinumine on kerge nagu kasvamine. Ta teostab end sinu eest ise ilma ühegi üleliigse pingutuseta. Luuletuse lõpp. Millisel põhjusel keskealised kriitikud noorte naisautorite raamatuid kiidavad, selle bioloogilise mehhanismi on Mihkel Kunnus kenasti oma esseede kogus minu eugeenika lahti kirjutanud. Utreerin, aga tegu on kehalise reaktsiooniga teisele kehale. Aga milleks kõik need liivi preemiad, kultuuri kandja tiitlid, mis sellel bürokraatlikul soigumisel liivi või kultuuriga tegemist on, kas meil on suurte luuletajate puudus? See valus küsimus, jääb kirjandusteadlaste vastata. Poeesiat kehtib raudne reegel. Kui autor ei pinguta ennast küllalt, et luua intensiivset originaalset kujundit siis ei pinguta ennast ka lugeja ning ajutreening ebaõnnestub. Kord nädalas kannatab vaimse logelemist ära aga iga päev aastast aastasse. Globaalne aju. Katastroof süveneb veelgi. Nii et luule ei ole sugugi ainult kultuurne nipsasi. Aga nüüd läheme suure luule juurde. Vahur Afanasjev on tüüpiline kuldajastu esindaja. Viimase paari aasta jooksul on Afanasjev avaldanud absoluutseid tippkogusid. Kindlasti soovitan effessi toimetatud Eesti vaaraod, aga ka raamatut, kuidas peab elama. Mõlemas kogus on võimsa kujundi ja tervikliku kompositsiooniga luuletusi ja mitte kaks ja kolm nagu keskmises tavalises luulekogus vaid hulgi otse tööstuslikus koguses. Sel aastal ilmus kõvakaaneline tünzamäetigu Tartu NAK-i väljaanne kaunilt kujundatud suuremas formaadis ja üle 100 lehekülje. Kui eesti vaaraga võrrelda, on tünzamäetigu suuresti erinev. Kui vaaraole luulekoguna nagu luulekogud tavaliselt on lihtsalt luuletused kuidagi peeritud siis tigu on projektiraamat, mis sarnaneb Vahuri 2006. aastal ilmunud Tartu-teemalise luulekoguga korallid Emajões. Tünzamäetigu räägib detailselt ajalooliselt ja geograafiliselt täpselt kireti külast kusagil Peipsi ääres. Raamatu esimene kolmandik võiv Afanasjevit mitte tundva lugeja ära petta eksitava mulje, et tegu on tavalise kodu-uurimuslikku standardtootega. Pole tähtis, kas metoodiline lähenemine ei sobinud alguses hästi autoriande laadiga või on toimetajast superstaar kaur riismaa lähtunud mitte teksti kvaliteedist, vaid reaalsuse markeerimise vajadusest ning raamatud tundub esialgu hõre, eriti Afanasjevi kohta. Igal juhul on komponeerimis põhimõtted arusaadavad ja õigustatud. Raamatu alguses on rõhk detailil, hiljem kujundil see töötab. 46.-lt leheküljelt saab tekst õige hoo sisse. Lisaks hästi valitud detailile leiab ka piisavalt jõulist kujundit ning väljapeetud kompositsioone. Kui keegi on raamatu kuskil 38. leheküljel pooleli jätnud. Mõi satub lugedes raskusesse. Küla värk ja eesti asi pole parasviisi just kõrgsoosingus. Jätku rahulikult algus vahele ja alusta kugi leheküljelt 46. Siit algab Afanasjev oma tuntud headuses, KUS kujundi intensiivsus varjutab ulmelise. Kokkuvõttes leiab raamatust tosina jagu väga tugevaid tekste ja täiteained ei ole probleeme. Kindel teema hoiab raamatut kenasti koos. Siit võiks iga poeet teha järeldusi. Kui oled tõeline professionaal, siis oled võimeline kirjutama igal teemal ja lugejad täielikult lummama. Kui aga takerduda oma ainesse ja annet on ka, nagu on siis lõppeb luuletajakarjäär krahhiga. Tore on võrrelda tünsame tigu tuntud Peipsi kandis baseeruva küla poeetika asema luuleloominguga, kelle esimene raamat oli tugev, teine samalaadne, igavavõitu ning kolmas juba väljakannatamatu ja piinlikult paigal tammuv luupainaja. Afanasjev on tõestanud, et ta on võimeline kirjutama nii kindla teemaga projekti raamatut kui tavalist luulekogu. Võib kirjutada, mida tahab ja teeb seda väga hästi. Kindlasti kuulub Afanasjev juba aastaid meie tippluuletajate hulka. Eks teatav osa hoolega sellel, et tal on olnud toimetaja, on samas toimetaja. Õnn sõltub täiesti käsikirjast, sest paljud väärikad toimetajad ei hakka toimetama suvalist asja, kus midagi toimetada ei olegi. Nii et surnud ring tahad toimetajat, näita tugev käsikiri ette. Tahad korralikult komponeeritud raamatut, otsi endale toimetajad. Projekti raamatute hea omadus on see, et nad aitavad luuletajal toota standardist erinevaid täiteluuletusi ja see on kogu terviku seisukohalt väga tähtis. Raamatus ei ole olulised ainult tipud, vaid ka sideaine nende vahel. Eelmises saates käsitlesime elava klassiku teost, kus täitematerjal oli otseselt kohutav. Afanasjevit Insame tigu otse õpikunäide, kuidas täitematerjali probleem viljakalt lahendada. Ja nüüd mõned tekstinäited tippude hulgast. Kostina nurgas ikoon, seintel pildid, noorelt surnud poeg, hunt multifilmist, Nuubagadee mängib pala laikat. Poolik ridaküla, vaid ühel pool teed, tolmused, sirelid, õnne õitega ja väikesed majad. Teed juuakse alustassist pruuni suhkruga. Laste hambad on samuti pruunid, liiga magusast elust. Seepärast kolivad ära kinni asfalt, asfalteeritud tee, kes oleks võinud uskuda, kellele seda tarvis oleks läinud. Naised ei lubanud meestel kunagi autosid osta, sõidavad kaugele, joovad ning aelevad ringi lüpsjate ja poemüüjate, lasteaednike ja jumal teab, kellega. Traktor armastab kruusa ja mulda. Traktor armastab porilompe. Traktori sõida kodust kaugele. Pensile jääd, siis võid soetada auto. Enne tõesta, et enam ei tõuse. Kuur. Robi tahtis rikkaks saada, varastas, uuri, ei jäänud vahele. Pärast viidi Siberisse, leidis Jeesus Kristuse köhis verd, aga tuli tagasi. Õppis vanemast peast viiulit mängima. Kirikus kuuldi tiksumist isegi läbi kaane. Luuletuse lõpp. Afanasjev on üks parimaid näiteid sellest, et eesti luules valitseb kuldaeg kuid võib tekkida mure luuletajate järelkasvu pärast. Debüüt on sellel aastal ilmunud päris palju. Üks kolmandik raamatutest on esikkogud, enamuse võib jätta kõrvale, mõni on paljutõotav, aga kõige tugevam debüüt siiani olnud Pille Neeme sügis nagu lõppev suhe. E kirjastuse toode. Tuntud kunstniku luuleraamat räägib linnaelust tänasest päevast paneelelamute kivikarbis. Betoonmaastikud, roiskunud loodus, purunenud inimsuhted ja sotsiaalne katastroof on läbivad teemad. Pileneevee kogu on debüüdi kohta hämmastavalt tugeva tehnikaga ja tundetoonilt kaunikesti sünge sügis, nagu lõppev suhe on ühelt poolt väga realistlik kogu ja ühtlasi üks huvitavamaid looduslüürika raamatuid. Viimastel aastatel soovitan kindlasti see, kuidas autor suudab ühendada olmelisi ühiskondliku looduses ja hinges toimuva on kõige paremas mõttes klassikaline luule meeleolult veidi sarnane Triin tasuja debüüdiga aga mitmekülgsem ja tehniliselt komplitseeritum. Mõistetav ka autor ei ole lausa laps ja tal on kogemusi kunsti alal, siis on ka luuletehnikat lihtsam omandada. Üldreegel on see, et muusikust või kunstnikust luuletaja on huvitavam ja tehniliselt tugevam kui tõlgist või filoloogilist. Poeet kes on lugenud, teab, mis vahe on Aleksander Suumannil eriti hilisel Soomanil juriidalvetil. Sarnase tulemuse saame, võrdleme muusik Lauri Saatpalu ja filoloog Ivar Ivaski loomingut kuid ärgem kaldugem teemast kõrvale. Meil on käsil üks suurepärane debütant, kelle luules on sümpaatne see, kuidas ta on suutnud vältida algajate standardvigu. Ei mingit rõhku, kõla efektidel ega ülitarkuse referaatidel. Ei mingit ülepingutatud õilsate teemade otsinguid ega väheviljakat eksperimenteerimist ammuilma läbi kukkunud teksti eksperimentide teemadel. Tavaline elu, tavaline loodus, tavaline inimene, tavaline masendus. Kusjuures masendus on leidnud sageli nii täiusliku vormi, et võime ilma liialdustesse laskumata kasutada sõna Katarsis. Aga mõned tekstinäited. Rõdu, rõdu põrand on betoonist, rõdulagi on betoonist. Rõdu seinad on betoonist, aga vaade rõdult on raudbetoonist. Kadriorg kolmas. Mulle tundub, et puud tõmmatakse sügisele stepslist välja. Järelmäng. Kiviasumi vahele tekib oma uus loodus. Septembri hommikune maa-aluse garaažipealne maha niidetud Rakvere raibe, kobrulehed mõned põõsad, maasse taotud rauast klambrid ehk roostepruunid riiete kuivatamise puud. Ühte serva on keegi püüdnud lillepeenart rajada külvanud päevalilli. Kaks sissetallatud rada ristuvad garaazipealse keskel ja meenutavad mulle üheöösuhteid. Inimesed kui uksed avanevad erinevalt. Neil on erinevad lukud, meie käes on võtmed, millega ukselukke avada. Mõnel on vööl suur võtmekimp, teisel taskupõhjas vasara kulunud vaskvõtmeke. Mõni inimene ei käigi lukus. Tema taha pannakse lahkudes luuavars. Olgu siis raisk kui ma vaatan nüüd teise pilguga kõiki loodusfotosid ja seda kurba mädanevad aasta aega. Mis siin ikka imestada, loodus on armutult tühjaks pildistatud. Marko Mainbergsi trassil on autori teine kogu ja kujundusel silmatorkav Weinberg son kogu raamatu käsitsi kirjutanud ja kõik leheküljed ka omakäeliselt illustreerinud. Autori käekiri ei ole lihtsalt loe tavAga taimornamendid on maitsekad. Kunstiraamatuna kõlblik aga lugeda ei soovita. Üks aru ja otsata, mütoloogiline huugamine kõikvõimalike asja kohatute kõrvalepõigetega. Marko Väinbergs üxtrazil. Sinine, suur sinine haletsus järsku tuli. Milline on üks väga nilbe nali? Ehe on oleva ja näiva vahelüli. Tõde on tugiõdi, kiindumus universumis, skelett, armastus, kõik muu. Luuletuse lõpp. Sulev Olli lootuste leksikon, Anautori, seitsmes kogu kirjastus tuum on tuntud kaubamärk, taas kena välimusega raamat, aga lugeda ei kannata. Autoril on olnud kohati paremat, aga see raamat on läbivalt kergekaaluline sõnaga, olin. Ja nüüd mõned Sulev Olli tekstinäited. Neljateistkümnes ma ootan maasikate, punaste suudluste patuse punaaega. Tüdrukud lähevad kasteheinakõrred hambus, lähevad ootuste laeva. 15. ma ootan, et ärkame ükskord maailmas kohus ja kord. Ei kukk kurivaim lõhub oodatud rahu, riisub ö, mustalt, vahu. Kõlistab koidiku lokku. Oota, kolime kokku. Luuletuse lõpp. Hinnafeldbach nägija seda kirjastuselt Eesti raamat, tõlkija esimene luulekogu, nagu need tõlkide luulekogud on, teinekord tahaks sellist asja lugedes karjuda. Kirjastajad, miks te ei usalda luuletajaid? Laske luuletajatel luuletada, jätke tõlgid rahule. Aitab sellest tõesti enam ei jõua kannatada. Aga mis sa teed, tõlkonna, intelligentne inimene Raskandaley ütelda. Luuletaja on aga karvane nagu Marko Mägi. Kuidas sa sellisega asju ajad? Taoline suhtumine peaks muutuma. Marko Mägi on luuletaja, see on fakt. Inna feld Bachmann, tõlk. Seda fakti käesolev raamat ei muuda. Toon selguse ja julmuse mõttes paar tekstinäidet. Need on terviklikud, lühiluuletused, mulluke, kõik hinnafeldbach, nägija süda. Tollhaaval, pulsilöökhaaval õppida tundma käsivartel, Jaane parkide, hooldatud ilust, võõrasse metsa astuda alandlikult. Ja teine rõngas kõrvas, teine läinud nagu torm, must üle käinud, juuksed käharad, sasinud neid, kes nägupidi neis uinunud. Luuletuse lõpp. Juhan Aru rahutu rõõm, EKS ehk Eesti keele sihtasutus. Muidu tubli ja viljakas luule kirjastus, aga hetkel näib olevat mõõnaperiood. Debüüt on, räägib elust Prantsusmaal on loodusluuletusi hämaratangi. Aga tugevat luuletust ei õnnestunud tuvastada. Läbiv täitematerjal kirjaoskaja autor loomulikult ei Merise. Aga midagi peale detaili nägemise ei ole kiita. Esimene raamat, anname aega atra seada. Aga soovitame, nagu sellisel puhul ikka enne luuletama hakkamist mõni luuleraamat läbi lugeda. Alati on abiks natuke helgem tekstinäide Juhan Aru, rahutu rõõm. Läheb külmaks, jalutan kauem trotsistwist sügist ammub vettinud lehtedel. Lähen linnas, mis pole mu kodulinn, lõhun lompe, homme neid pole. Varbad soojad, kindas augud, minu venna vanad kindad. Luuletuse lõpp. Ilmar Särg, seisnud salmid armastusest, kirjastus lambri, raamat. Viljakaga, mitte liiga tuntud autori, kes teab mitmes teos. Kirjastus lambri raamat on ohu märk. Lepatriinu kätke meelde lepatriinu ohumärk. See meil siin on punase kaanega ja tugeva harrastusliku järelmaitsega teos. Kõik autorid on oma tekstinäited saanud, erandit ei tee. Ilmar Särg seisnud salmid armastusest päikesepaistet ja tähetuld, mitte vihma, udu ja lund. Rõõmsat sõna- ja naeratust. Pole see elu midagi. Must. Õnne peab olema sinulgi, kas või nii veidi kui minulgi. Luuletuse lõpp-kati Rimm, mere hõbekirjastus, rajagar, taas esikkogu märssi 15-st aastast aga arengut ei mingisugust. Tüütu taidlus ei tekita huvi, ei autoriga kirjastuse vastu. Hoiatan kati RIM Mere Hõbe. See ei sünni süüa. Minu kogemuse järgi on selline luule suurtes kogustes ajule halb, väsitab, tüütab, kurnab ja midagi ei anna. Ja löömegi tekstinäitega kirstukaane kinni. Proosaliselt lumi, lumi langeb vaikselt pähe, katab palitu kindad ja peod. Ja justkui sellest oleks veel vähe, puistab tuisuga üle mu näo. Väikesed helbed üks ja kaks iga naks nii antaks, mängivad lumehelbed, jäised helmed ümberringi, Sipsia Saps hängivad luuletuse lõpp. Helipeid Se roosike debüüt, kaheksa aasta töö vili, meie kuulajatele hästi tuntud kirjastuse heategu, toode ühesõnaga hullumaja puhvet, primitiivsetele kõla, efektidele rajatud vaimne rutiin. Kehv raamat küll, aga kuigi kohati lubab pilukelluke seeliku B-kategooria groteski, seda välja siiski ei anna. Hoiatus, tungiv hoiatus, Helibeed, see roosike tekstinäide alles hetke eest. Pühapäeval, 27. detsembril aastal 2009, kell 23 37. Alles hetke eest olid mu silmad taas märjad, alles hetke eest hoidsin end tugevalt kinni, alles hetke eest vaatasin enda peegeldust kõrvalt. Alles hetke eest oli mu maailm nii ilmsi. Mis mõte on sel kujul naerataval? Mis mõte on minul? Luuletuse lõpp? Lohutuseks poeetidele, kellel ei ole õnnestunud tõusta Vahur Afanasjevi tasemele ega alustada nii säravalt nagu Pille Neeme tuleb Gunnar Grapsi hitt tühjad pihud samanimeliselt albumilt aastast 1995. See on erakordne album, sest sellel plaadil on hämmastavalt palju luuletekste. Kaks Uno lahte, kaks Rudolf Rimmel Viivi Luik, Vladislav Koržets, Villem Grünthal-Ridala Valev mirt juba tänaseks unustuse hõlma vajunud Helgi Muller. Muller tuli luulesse 63. aastal kassetis koos Rimmel ja Suumaniga. Aga tal ei õnnestunud võistelda karmi konkurentsiga Kaplinski Paul-Eerik, kuid Ehinid varjutasita. Tal ilmusid mõned luulekogud, 83. aastal tuli valikkogu. Aga sinna see jäi. Tänaseks me ei tea temast enam kuigi palju. Aga aastal 95 leidis Gunnar Graps selle teksti, see liigutas teda sügavalt. Grapsi animaalne energia isiklik karisma vormisid selle suhteliselt standardse luuletuse ajatuks rokiklassikaks ja siit ta tuleb, Gunnar Graps ja Helgi Muller. Tühjad pihud. Ajutreeningu hõlbustamiseks koostasin luuler raamatute edetabeli. Seda edetabelit saate näha luuleatlase koduleheküljel aadressil. Luuleatlas punkt vikerraadio poee. Kordan luuleatlas punkt vikerraadio poee. Samas leiate muidki ajutreeningu abivahendeid. Kõike head. Tunded suured tunded, iha, kirg, armuvalu, kirehoog, kihu, luulenälg, poeesia, suur luule, luule, atlas, Kivisildnik räägib luuleraamatutest.