Tartust pärit kunstnik ja luuletaja Indrek Hirv on juba pikemat aega mõtisklenud Tartu huvitavamate kunstnikele ja täna ongi ta meie saatekülaline. Ta räägib Tartus tegutsenud kunstnikest kõigepealt aga paar sõna Hendrik Ilvest. Kuidas on õnnestunud ühildada Kusti tegemist ja luule kirjutamist? Ma ma olin ja, ja luuletan, jah, aga ma hoian praegu natuke tagasi. Ma ei paku ennast välja. Paar päeva tagasi tulin Hispaaniast, kus ma maalisin kolm nädalat. Nii et ma tegelen kunstiga. Kas te läksite selleks, et Hispaanias on teised värvid teine valgus saab maalidega Eestist. Ah, ei, see kõlaks nii kasti ning kutsuti, ma kasutasin kohe võimaluse ära. Nojah, see on ka muidugi põhjus. Nonii, läheme nüüd nende kunstnike juurde, kellest me täna kavatseme rääkida ja võtame kõigepealt Elmar Kits omal ajal väga tähtis oluline tegija aastakümneid Tartus. Kuidas tekkis teil suhe selle kunstnikuga, tekkis teil ju lapsepõlvest? Tartu Kunstnike maja, see, mis on akadeemia tänava ja Vanemuise nurgal sai valmis 59. aastal, mina olin siis kolmeaastane, eks ole. Ühesõnaga, saatus pani kokku. Ja kui ma nüüd kitsest räägin, kogu aeg tunduda, et ma tähtsustan ennast, et ma olen olulise kunstnikuga kokku puutunud ega ta mulle ei tundunud, siis kuidagi oluline tuli onu Elmar, kellega sai naljade, kellega sai koos laulda ja ta oli mu vanemate hea sõber, isa sõber, eriti. Ja kitselastega ma sain hästi läbi. Üks kitsepoegadest tuli Sebastian Sebastian kits, ta oli umbes kahekümneaastane ja jõi ja ta mängis saksofoni. Tartu suveaias selle uue Vanemuise kõrval, Vanemuisel ehitati, lõpetati parasjagu ja siis ta mängis seal öösiti saksofoni ja ja muidugi tuli öösel purjuspäi koju ja hommikuti oli puhmeluses, üks kord kadusid meie ukse tagant piimapudelid ära tule, käis piimamees nii viis pudeleid ja tõi piima. Ja siis selgus, et Sebastian olid need võtnud ja ja õllerahaks vahetanud. Ja tõi mulle vastutasuks gloobuse. See oli tohutu suur eestiaegne kooli gloobus ja mulle muidugi hirmsasti meeldis. See on üks asi, mis mul on lapsepõlvest meelde. Ütleme siis viie või kuueaastaselt. Ja pärast Elmar Kits tuli küsis loobuse tagasi, et tal oli, kas tal oli pilt pooleli või ta kavatses seda maalida. Igatahes oli ateljees olnud tähtis asi, aga me hakkasime pärast seda Sebastiani ka pikalt juttu rääkima. Ta oli mulle väga huvitav inimene ja muidugi saksofon sellest ma ei saanud pilku, Raivo kõrva harjutas päevad läbi saksofoni ja kogu see suur kivimaja siis kõlas. Neil oli Elmar ka selline kokule, et kui mina söön ära tema kaeraküpsised, siis tema mängib mulle viiulit ja laulab koopaoravat pärast tema mängis ja mina laulsin või laulsime koos. Linda Kits-Mägi küpsetas kaerakäkke ja ilma pidin sööma vägisi. Tal oli vähk juba ta järjest kõhnemaks ja ja siis kaera. Ja need muutusid vastikuks. Aga nüüd, kuidas te seda kunstnikku endale ette kujutate, ta oli väga oluline tähtis tegelane võimudega heas suhetes, kas oli siis ütleme noh, nomenklatuur, kunstnik, kuidas te praegu näete asja? Tori väikest kasvu hirmsate kompleksidega ja kiusu täis. Lõpuks üks põhjusi, miks tal nii hästi läks, oli see, et teda ei võetud sõjaväkke ta ei Eesti sõjaväkke ega Saksa sõjaväkke ega võib-olla isegi veninum oleks ähvardanud. Sellepärast et ta oli väike. Ja siis ta kompenseeris seda, seda oma väiksust nii ja naapidi ja ka lastega täiesti läbi. Suurtega kiskus kiusuda, oli üks tülikas tegelane tagantjärgi paljude juttude järgi. Tal oli üks väga oluline näitus, oli vist aasta 66, kus olite abstraktsionistlikud tööd. Kuidas te seda situatsiooni kirjeldate, kuhu see näitus sattus ja mis oli selle mõju Tartu atmosfääris? Tartu atmosfääris oli seal muidugi ka mõju, aga eriti oluline oli selle näituse kordus Tallinnasse. Kolm-neli kuud hiljem oli siis juba 67-l aastal. Seega murdis ära selle sotsialismiaja Eestis. Kitsele pakuti näitust. Kui ta 1916 sündis, siis oli ju 66-l aastal juubeliaasta. Tuleb akute lihtsalt rutiinselt kogu Tartu Kunstnike maja kolme saali ja selle asemel, et panna välja seda, mida oodati, hakkas tema korraga vehkima, tal oli võimalus käes. Tegi iga päev kaks või kolm pilti. Noh, minu arust näitust ei mäleta, aga, aga ma mäletan juttu sellest, palju pilte muidugi on olnud, peaaegu kõike. Ja Tartus tehti abstrakti juveel, Vardi joonistas abstraktne ja need, kes omavahel läbi käisid. Ega need nendel ei olnud, teadmata, et tehakse ka kunsti, mida ei panda välja. Kogu Tartu sõpruskond. Maadiska abstraktselt. Aga noh, et see avalikustada oma jutus eakavast Kui niisuguseid töid tehakse kaks ja kolm tükki päevas, kuidas peab nende sisendusjõudu hindama ja sellesse suhtuma? Tuleb mõelda selle peale, et see oli keelatud olnud pikka aega ja abiõpilasena kits kindlasti kujutas ette, mis on abstraktne kunstlabori omakorda kandinski õpilane. Vähemalt teda nimetati nii mitmes kohas. Need olid kaniski aduta kindlasti ühesõnaga kits oli saanud aimu abstraktsest kunstist Vabe käest Eesti lõbus ja saksa. Ja siis korraga oli tal võimalus teha seda, millest oli üle 20 aasta unistanud. Nii et see tuli paisu tagant ja sellisel juhul ei saa alavääristada pilte, mis on tehtud nii kiiresti üksteise otsa mõnes teises olukorras. Kindlasti on see tempo liiga suur ja. Kuidas käis tema käsi edasi tee, olite siis noor inimene, saite, no ütleme, siis sirguv inimene, te sätitud jälgida kõrvalt kalja. Noh, ta oleks kibestusi, oleks kurjaks, kui tal vähk arenes edasi. See lõpp oli kurb, ta jõi järjest rohkem ja 66. või seitsmes aasta oli tema hiilgeaeg ja ja pärast seda ei ole, ma ei oska korraga peast öelda, surma astutud. Ütleme, et mina olin siis 13 14, siis toolikuks väike kuri, kibestunud vanamees, kes ei rääkinud enam juttu. Et me ei rääkinud omavahel siis ka enam. Kas tema on niisugune ametlik roll, oli ka mõnikord negatiivne, Tartusse. Kindlasti mitte, ma olen absoluutselt kindel, et see kunsti eest ja, ja just nimelt prantsultiku mari kooli eest ja oma sõpruskonna eest ta siis alati tähendab õiges igas olukorras kuli võimalike. Kirjeldage seda atmosfääri, mis selles Kunstnike majas valitses THL. Kui sa Kunstnike maja valmis sai, see oli mõeldud Nõukogude kunsti edendamiseks ja arendamiseks, aga aasta oli 60 ja sul hakkas peale ja siis saatsin ateljeed need, kellelt oli võetud professori tiitel ära 49. aastal ja kes olid nagu närutanud, ütleme, pardi oli olnud maaelu dekoratsiooni Vanemuises ja ja oli väga kibestunud ära ja noh, ega kitsa elu kiita ei olnud. Ühesõnaga korraga kunstnikud, kes olid 10 aastat kannatanud või, või 20 said omale korralikud elamis- ja maalimistingimused ja võib-olla läksid rohkem õitsele, kui keegi oskas lautovi arvata. Kongo ka teiste hulgas hakkasid korraga maalima. Aga nüüd need, kelle jaoks see maja oli ehitatud, olid pigem need, kes tulid Tallinnast. Ühesõnaga, nooremad kunstnikud, kes polnud palas nuusutanudki või Tallinnast pärit üldse. Või vähemalt mitte tartust selles majas oli nagu kaks ringkonda või kaks kildkonda. Need, kes olid käinud Eesti ajal või saksa Pallases kes teadsid, mis on prantsuse maalikool ja hoidsid omaette kokku, kellel oli omavahel saladusi. Minu isa näiteks oli olnud saksa ajal oma kaitse juht või grupp ei olnud õige sõna, ma ei tea, kuidas nimetada vikud poissi salga või palases ja noh, teda hoiti ametlikust kunstist eemal ja neid saladusi, mida ma vahel teatreid jagati selles väikses grupis nüüd valusasti grupis. Ja sinna ei pääsenud teised ligi. Nii, ja olid muidugi sellest solvunud või, või oli seal mingi kiusumajas ka noh, ühesõnaga kaks sellist gruppi, mis vanuseti nagu väga erinevadki, ühed olid kolm aastat vanemad kui teised, näiteks. Te olete kuskil kirjutanud, et seal oli ka üks teine jagunemine veel Alfred Kongo kuulus seltskonda, kus domineerisid naised, aga seal oli ka teisi teisi jaotuse põhjuseid. No see oli see joomise põhjuse majas, joodi hästi palju, joodikud olid omad kindlustus, et kuhu nende naised ei pääsenud neid koju viima. Üks oli kitsa ateljee, mis oli natuke kahtlane koht. Ma lähen natuke rumal kõrvale. Alliksaar käis joomas kitsaateljees ja Linda Kits mägeebinud Alliksaar sallitud Alik saarel polnud hambaid, ta nägi kole välja Aliczardi lastud õieti kitsa ateljeesse. Küll ta sai minna alla monumentaalskulptuuri ateljeesse. Või siis oli veel Elmar Rebase ateljee näiteks. Nii et meie kogunesid siia või sinna jooma ja siis joodikute mürin kostis öösiti üle maja, nii nagu päeval Sebastiani saksofon. Aga naiste seltskond kogunes mari räägu ja Lagle Israeli korterisse. Solisinud Kunstnike maja, see nurk, mis jääb Akadeemia tänava poole ja sealt otsas ja sinna kitsaste diivanite ja väikeste toolide peale koguneti vahel täiesti suure seltskonnaga. Kümmekond inimest, näiteks mõni soliidne härra Alfred Kongo käis seal muidugi iga päev aga ka näiteks arst, kuna kõrge kuulus seltskonda ja seal muidugi jõudis kohvi või teed ja, ja see õhkkond oli palju vaimsem kui allmeeste jooma ruumides. Sinna käis Betti Alver näiteks. Kas me räägime nüüd Alfred Kongost, temal oli ka teatud roll 70.-te aastate Tartus kogukas väärikas härrasmees, ta on mul silma ees praegu. Werneris, käis ta ja kuidas tema siis selles mängus esines? Tema oli soliidne ujuja, Werneris oli kaukamad kindlalt lauad. Seal oli isegi komme, et hommikul kell üheksa, kui lahti tehti, mõni ootas Aleksander raid, slaavi filoloog Marek salatit Nonii tagumises kitsas ruumis teise laua kinni ja laskis siin ainult oma valikul inimesi. Nii et tuli professorite laud ja joroidi laudnergus ei pidanud tingimata professor olema. Aga aga kuhu ei lastud joodikuid ega üldiselt komite naisi. Naistelauad olid ümmargused lauad, kus kus istus Linda Kits-Mägi või naisprofessorid Paula palumas näiteks. Noh, ei tule korra kõik nimed meelde. Neutraalsemaid. Kongo jahistus professorite lauas tavaliselt Ariste ja Laugaste ka ja, ja Voldemar Vaga koos oli soliidne kuju. Kogukast õieti ei olnudki, oli pikk ja suur nagu ta aga kindlasti mitte rasvunud. Missugune oli Kongo kunst ja selle roll Tartus, siis? Kongooli moodne kunstnik, ta oli saanud impressionistliku kooli Abe käest, tähendab prantsuse maalikooli aga tema lähenemine kunstil oli moodne. Nii et temast muud nagu ei olnudki võimalik olla. Ta mõjub ka praegu väga moodsalt. Ja ta oli õpetaja, tuli Tartu kunstikoolis õpetaja. Tal oli palju õpilasi, kes teda kaustasid. Ühesõnaga ta valitses seda maaliõpetus. Tartus tuli absoluutne autoriteet. Missugused olid tema põhimõtet kui kunstnikul, nojah, põhimõttekindlusest tema puhul rääkida. Kui näiteks kitsepuur õieti ei saa, siis sellel ajal, kui ei saanud maalida nii nagu ise tahtsid või nagu tema õigeks pidas, ta ei saanud maalida. Siis ta lihtsalt ei maalinud ta. Nahavabrikus oli kõige lihtsamalt ööl, kuni olukord muutus ja siis ta maalis edasi, nagu poleks vahepeal kahtekümmet aastat olnudki. Tema tellimustööde peale ei läinud välja. Oi jah, üks Kongo lause oli see, jah, see on meeles, et kui, kui tuli jutuks, et, et üks või teine on võtnud vastu kahtlase riikliku tellimuse. Blanco lepingud tähendasid seda, et pildil oli pandud allkiri ette ära noh näiteks siis oktoobri paraad Tallinnas ja tihtipeale kunstnikud ei allunud väga sellele diktaadile tehti üks punaste triipudega pilt mis ei kujutanudki nii väga paraadi ja, ja saadise tol ajal väga kopsakas rahaga, et paari kuupalk näiteks ja sellega sai oma peret toita pikka aega. Ja Kongo suhtus üldiselt leebelt, kui kui näiteks kits võttis mõne sellise tellimuse vastu või, või keegi teine siis tema lause oli see, et eks neil pere vajab toitmist. Aga ma arvan, et see Kongo ei olnud peret tuleneski sellest teadmisest. Maalimisega ei ole võimalik peret toita. See oli küll varasematel aastatel, aga juhtus isegi niimoodi, et mindi pooleldi valmis pildiga Kunstnike Liitu seda näitama ja vist isegi kodus on käidud nõudmas teatud temaatikat teatud söšeesid. Kui sa ikka võtad osa sotsialistlikus ülesehitustöös, tänu soli varasemal ajal. Muidugi muidugi oli kontrollpeole. Natuke hiljem oli üks mees nimega Tarmo perekonnanimega võttis Tartus Kunstifondis omale sellise kohustuseta viis Tartu kunstnike töid mööda kolhoose laiali. Nii et kui Lõuna-Eesti on täis kuuekümnete aastate ilusti maalitud maastik ja siis ta andis selle, Tarmo vahendatud kunstnikel oli sissetulek kindlustatud ja see, see oli väga heaolukord, see oli nii, et planku leping tähendab ainult seda, et peab olema maastik ja soovitavalt Lõuna-Eesti maastik parajalt künkaid ja jälle silmu. Ja see oli täiesti vastuvõetav kõigile. Te nimetasite ballastkunstikool Pallas kirjeldage natuke seda maja, seda maja ei ole enam. Vallas aadress oli Kalevi kaks. Ta asus Tartus Riia ja Kalevi nurgal jõepoolses servas fassaadiga Kalevi tänavasse trepiga ja ta oli natukene tänavafrondis nurgaga väljas, nii et kui ülevalt alla sõita, autoga seda isegi kirjeldanud, siis sai vaadata sisse Pallase teise korruse aknasse, kus rippus linnapea pilt. Riigi maalitud kindral Tõnisson. Ja siis Pallase vastas oli tütarlaste gümnaasium üks kahest korralikus tütarlaste gümnaasiumis Tartus. Teine oli siis praegune Miina Härma nooruse kasvatusseltsi tolaste gümnaasium. Aga see, mis oli Pallase vastas, sellel oli nagu Pallasega ka mingit pistmist. Salon lüüdi valime Mark ja Silvia Jõgeval näiteks tulnud üle tänava peal asjasse. Nii et akendest paistis äramis koorem vastas. Te olete öelnud, et Saksa okupatsioon, eriti selle teine pool, kui oli juba no sõja tulemus oli ette näha. Sõja lõpp. See oli eesti kunstis üks väga ilus periood. Ilus kõige selle sõna, selgem asi otsesemas tähenduses. Mida te selle all mõtlesite? Sellest on hästi vähe kirjutatud ja mul on kurb meel, et nüüd see uuesti ilmunud Pallase raamat Tiina Nurga Pallas ei räägi kohe üldse saksaaegsest ballasest jätnud Pallase lõpuks loevad ikka neljandat aastat mitte neljaga, neljandat. Pallas töötas Pallase nime all viimase aasta viimase saksa okupatsiooniaasta. Esimesel aastal oli ta kõrgemad kujutava kunsti kursused, saksa dokumentides oli ta ikka, ta oligi nii. Ta oli Berliinis ja Riias registreeritud kõrgematel kujutava kunsti kursustel, aga õppemaksutempel oli Pallase oma. Ja kogu ajakirjanduses räägiti ainult ballasest ja seda seda nime nagu ei, ei mäletatud või õpilased ei teadnudki seda ametlikku nime. Seal õpetas ikka nüüd Vardi ja, ja vaba ja, või rahansu. Juhastolcof. Ta oli täiesti endisel tasemel või natuke paremal tasemel. Vabe ei esinenud näitustel, 30. aastal tuli mitte kordagi ja siis saksa ajal hakkas korraga esinema, panin 10 pilti korraga välja, peale selle, et see oli vapustus kunstimaailmas, oli see ka õpilastele väga õpetlik. Selliseks teatud positiivne muudatus maaliõpetuses. Aga muidugi seda peab ütlema, et saksaaegsel Pallasel ei olnud Tallinnaga mitte mingit pistmist kunsti kureeris. Doktor Walter Riiast ja Eesti omavalitsusel Tallinnas ei ole seal poolt sõnagi kaasa rääkida. Sattus hea mees, kureerima ja haritud inimene, sakslastel oli ju ka oma ametlik kunst Berliinis kindlasti poleks prantsuse maalikooliga Pallase Moody kooldunud kõne alla. Aga Tartus ei tehtud mitte vähimatki katset suunata kunstiõpetust. Võib-olla oli mingi vaikne kokkulepe, et abstrakt ei tehta. Aga ühtegi direktiiviga ei olnud. Ja siiski, milles seisnes selle aja võlu teie jaoks? Pinges sõja pinges 39. aastal viskas Prantsusmaa välismaalased välja. Tähendab kõigi välismaal, seal oli valida, kas nad lähevad oma kodumaale või ostavad võõrleegioni ja siis tulid eestlased tagasi Pariisist. See on ajaloos ainukene aeg nüüd 39 kuni 44, kus Eesti kunstnikud on peaaegu kõik olnud kodumaal koos, välja arvatud see väike käputäis, kes oli Jaroslavlis prantsuse maalikooliga põnevad maalijad või siis ütleme, Wiiralt olid Eestis ja, ja suuremalt jaolt Tartus. Ja teine asi, see, et sõda andis selle pinge inimestele sisse, teha oma asja, oma tööd. Meeleheitliku tõsidusega. Oli kaks võimalust, kas lööd käega ja, ja ei tee midagi või teeb meeleheitliku tõsidusega. Ja seda tehti tähendab teadmisega, et homme võib-olla on surm Maritiga pilte nendes piltides on enneolematu pinge ja, ja seda pinget pole muidugi pärast olnud. Aga olid ka väga suured kaotused, ateljeed põlesid ja põlesid ka suured kunstikogud. Jah, noh, vabiotellija põles maha, see oli aia tänavdanud praeguse Vanemuise tänava ja vaksali tänava nurgal. Maja põles maha ja ja siis põles spordi hotelli, see oli Pallase õuel õppejõu hotelli, aga tal jäi alles maamajja midagi Elva lähedale. Aga muidugi poolik on nüüd sellest eesti maalikunstis Tartus põles maha Veronika keerdoja, kes oli Tartu linnapea, proua abikaasa ja Babe õpilane. Maaliklassis kogus kunsti tema kunstikogu käivis palju. Tartu ja põles ühe hooga. Alles jäi Kõksi ateljee seasus puumajas Lille ja Kalevi nurgal. See maja on praegu alles ja kaksipilte saksast pildid on meil alles. Elmar püksiateljee jäi alles tänu majaperemehele, kes tuli välja ja hakkas loopima Vettuma katusele. Ühesõnaga keset põlevat Tartut, kus inimesi tohtinud olla, tulid sealt välja, et kasutatud oli üks mees oma maja kaitsmas ja kaitseski ära ümberringi lehmad põlesid maha, sakslased kavatsesid lasta maju õhku, muuhulgas Vanemuise ka. Aga see vist jäi tegemata, võib-olla. Eks nad mõne särasid õhku. Vabadussilla kindlasti ja mõne asja veel. Aga üldiselt ikka Tartu hävis vene pommidest. Missugune suhe on teel, Aleksander Vardiga? Ardi oli kinnine. Ta ei rääkinud palju juttu. See oli ikka nüüd nii et ma pidasin mordist väga lugema, kaks korda ma olen saanud tema ateljeesse sisse mingil ettekäändel ja pilte vaatama. Ordi oli nüüd ehtne prantsuse. Ütleme veel siis täpsemalt Pariisi kunstnik Tartus temal oli kaks lemmiklinna Tartu ja Pariis või Pariisi Tartu. Talle koguti suur summa raha Pallase seltsi poolt 28. aastal see oli noh, mingi väga ümmargune summa, näiteks 60000 Markovi kroon oli veel tulemata. Siis ta läks sellega Pariisi pidi nagu minema üheksa meistriks, aga jäi 10-ks aastaks või pea kujuneks üheksaks. Tuli tagasi oli Pallase maaliõppejõud, oli veel pool aastat Pariisis, ei tuli siis kolm üheksanda aasta tagasi, kui aeti ära. Ühesõnaga, tema maaliõpetus või tema vaimsus oli nüüd kõige prantsuslikum üldse kogu sellest õppejõudude reast. Ja kui see nüüd tuli kord see lugesin lehest, tookord oli Postimees ja, ja lugesin niisuguse kuulutsevate Tartus avatakse niisuguseid maalimise või joonistamise ja maalimise ja skulptuuri mingid niuksed kursused või taolised läxinga seda asja kuulama täpsemalt järele. Ja oligi nii, et esimesel oktoobril 1900 19. aastal tookord siis lossi tänaval ja maja number kolm, mida nüüd muidugi enam ei ole. Siis nüüd on see maja kõik sealt kadunud, seda kõik pühkis. Nii et seal algas siis meie see tõsine kunsti kool, sest kool algul oli teate küsimus, kas ta jääb elama või, ja ega esimesed vallas aastaid ei hinnatud. Muidugi, mis nüüd kindlasti oli veel üks veider arvamine, et vaat et Son Siuru kirjandusühing rooli. Teate küll, seal olid igasugused lendavatest sigadega nalja ja kõiksugu mis kiviga seal oli ja niisama oli siis ballas ka oli, siis sai niidita omale halva kuulsuse ja seda halba kuulsust ei saanud nii kergelt maha sedapidi näitama tööga, muidugi siis tuli puturism ka, öeldi, nool, puturistid, Siuru ja kõik kokku seal midagi, kuna ballasse kooli ini põhid, õppekäik oli ikka puhtal kujul realistlik. Muidugi väga heas mõttes realistlik. Seal ei olnud mitte arvult kuigi palju, kuid need üksikud, kes seal olivad, need olidki, kes meie tulevasele Eesti kunsti liiga põhja panin, võtame kastika, see meile väga tuntud ja Eduard Wiiralt, ehk siis järgmine seal, Ferdinand Sanna mees. No Kuno Veeber muidugi, hiljem läks kool ikka laiemaks, nagu ikka siis oli juba veel teisi õppejõude, kohe oli, muidugi oli esimene, kes oli üks niisugune algataja ja see oli Konrad Mägi. Muidugi temale järgnesid, närvisid Antons tarkov siis Nikolai Triik, siis muidugi Aadu Vabe Ormisson, seal oli veel mitmed-mitmed ja hiljem tuli veel uusi juurde ja nii et see oli üks väga sõbralik õhkkond. Mõlemad pooled elasid seda suure tahtega tööd teha. Ma mäletan, meil oli niisugune asi, et me isegi ei kannatanud ära oodata ühte väikest pisikest vaheaega, kui nüüd seal nagu ikka tavaliselt on ikka üks väike vaheaeg ikkagi tundide vahel. Meie olime nii nagu täistuld, et lihtsalt ei kannatanud, juba ootasime igat sekundit, kast, mudel tuleb uuesti jällegi poodiumile. Kas saab hakata kohe ruttu-ruttu edasi tegema selle suure vaimustuse tõttu ka oli suur edu. Mäletan seda, kui hakati turismireisi andma, see pidi olema siis seitsmekümnete lõpus või lõpupoole ja grupp eesti kunstnike sai Pariisi kolmeks päevaks, Tartus sai ka paar-kolm inimest. Ja Vardi muidugi esitas ka avalduse ja ta ei saanud talle parteikomiteest kuskilt. KGB tuli siis keelt ja ja kui löödud ta sellest oli, ta ei saanud oma kodulinna kolmeks päevaks. Ja nüüd helilõik, mille on lindistanud Elo Tuglas Elo ja Friedebert Tuglase kodus see pärineb aastast 55 ja perekonnal on külas kunstnik Ado Vabbe. Ühel on ju teada, et nonii, muidu olin no nii isemeelne ja mõni mõte ka minus, nii ja naa ja nii edasi. Tegelikult on nii, kui keegi on jälginud minu saavutusi, ei, ta peaks. Paralleelskulptuuri õppima, kes teavad väga vähesed. Õppisin inseneri juulis korteri juures ja seal tegin paralleeltööd aste kooliga haiglasse, koolis käia. Kuidas ta kõrvutaksite Vabeti avardit, kaks suurt ka õpetajat vallases? Habe oli kindlasti temperamentsem ja tegusam, Abe oli võimeline vanema kooli käima. Ordivast tuli eluvõõram, Harry oli väga vaikne. Ainult maalis ühesõnaga Vabedeened peale selle, et ta oli suurepärane kunstnik on ka Pallase kooli asutamisest või vähemalt algusaja käima lükkamises. Kui Konrad Mägi oli asutaja, siis Vabe oli see, kes sai selle asja tõsiselt käima. Jarno pardi ei oleks saanud. Ordil oli nii tüütu minna üüri maksma kurakuused. Ta lükkas seda edasi. Asi kellegi teise minna. Ja Tiina Nurga raamatus nüüd, mis ilmus, alles on paar lehekülge kirjutatud juurde. Seal on näiteks see lause, et 42. aastal kõrgemad kujutava kunsti kursused lükati käima vaba Vardi poolt. Vabe puhul võib veel arvata, et ta võib-olla mõne ametnikuga rääkis. Aga abordi puhul ei tule see kõne alla, tema ei lükanud midagi, tema oli lihtsalt üks õppejõud. Professor ja kuuli lükkas käima ikka Matteus mata juhtima, seisaks sakslastega hästi läbi ja kui see doktor Walter sõitis läbi Tartu rongiga Tallinna, siis Matteuse sellega hakkama meelitas ta Tartu ja Tartus oli raekojas keerdu ja juures oli valmistatud ette korallid, laud külmade ja kuumade suupistetega. Väikse napsi ka ja pandud seintele ballas õpilaste pilte Eesti ajast. Ja siis Matteus oma väga haritud saksa keelest oli ju Saksamaal õppinud. Arhitektiks, seletas kunsti füürerile kultuur hüverile, mis asi on Pallase vallas arengulugu ja see juhtus olema prantsuse kunsti austaja. Nii et otsus lükata kõrgem Kunstikool Tartus käima, tekkis tal vestlusest tõusega ja mitte millestki muust. Tundis ka Hjalmar mäed hästi, aga, aga Hjalmar Mäe vastas talle kohe, et ei tule kõne alla, et Pallase ennast võimude silmis halvasti näidanud nõukogude okupatsiooni ajal. Et mõni kunstnik on punane olnud ja ja nii, et tema ei julge küll enda peale võtta vastutust lükata seda kooli käima või lubada. Kas palasele on olnud seega takistuseks, et ta saksa ajal edukalt töötas? Ka seda on ette heidetud kellelegi. Muidugi on need poisid, kes nüüd viidi 49. aastal pärisse Farmu Birk näiteks. Ja mõni Krist eel Lembit Saarts ka lõpuks jõudis saksa palasesse saksa lõpus Nende süüdistus. Ametlik süüdistus oli see, et nadolid formalistid ja püüdsid teha abstrakti. Võib-olla. Aga seal taga oli ka see, et nad olid saksa ajal olnud kas omakaitse liikmed Pallase grupis või või lihtsalt tublid üliõpilased. Te ütlesite, et pardi oli väga kinnine, vaikne aga ka Alfred Kongo oli vist peaaegu et maailma põlgur, ta ei suhelnud eriti. Maailma jah, Kongolulise kitsas ring, kellega ta rääkis juttu, mina olen teda kuulnud rääkimas küll seal naiste seltskonnas aga ta ei rääkinud palju ja ta see staliniaegne lause vaikimine, kuld, rääkimine muld oli talle väga selge. Tähendab, Kongo teadis ju ka paljusid saladusi, mida ei tohtinud kogemata välja rääkida. Inimesed rääkisidki vähe. Nonii aitäh, tänase saate külaline oli kunstnik ja luuletaja Indrek Hirv. See oli maailmapildisaade ja mina olen Martin Viirand.