Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, Eestis elav ungarlane Joseph Veenrow. Tere. See lugu, mida me praegu kuulsime, see oli spetsiaalselt teie poolt välja valitud, nagu ikka see käib, et saatekülalised valivad ava- ja lõpulaulu. Miks te just sellise loo valisite, meie saate alguseks? Minu jaoks nii lihtne küsimus, et ema oli mulle eluaeg olnud ja siiamaani on ta surnud, on üks kõige tähtsam, kõige kallim ja kõige parem inimene siin maailmas. Nii et see oli siis laul emast, aga teie ise elate Eestis juba 69.-st aastast. See on siis 46 aastat, saab täis. Aga kus te sündisite ja milline oli lapsepõlvekodu ja lapsepõlve? Sündisin Marafovi linnas taga Karpaatias, endine Ungari ala, kahjuks siiamaani on okupeeritud. Käisin seal koolis ja seal ma teda lõpetasin ja seitsmeteistkümne aastaselt ma tulin Eestisse, et tassi õppida ka kuidas tema sünnikohta kirjeldaksite põhimõtteliselt rahvi linna subtegelikult ju väga mägises kohas. Et meie linna ümbritseb su suur Karpaatide mägimäed, õigemini meilt Alusta disa jõgi oma voolamist ja meil saab kisast lausa jala üle minna, et niivõrd madalam ta. Mida rohkem allapoole Ungari poole, seda sügavamaks ta läheb. Kahjuks linnas ei olnud võimalus ungari keeles õppida, sest ei olnud Ungari kooli juba allapoole, Usgorodi pole seal praktiliselt igas linnas on õigemini Ungari koolid, praegu on võimalik küll õppida ungarlastel seal elavatelt, praegu veel ungari keeles, kuid ainult esimesed kolm aastat ja seegi ainult Ungarit katoliku kiriku toetusel. Ametlikku kooli ikkagi veel ei ole, ilmselt ei saagi olemas, sest ungarlased jääb vähem ja vähem vähem ja vanad inimesed sisuliselt on jäänud. Noored on kas ära sõitnud kõik Ungarisse ja need, kes on jäänud, siis on segaabielludes, nii et päris sellisest puht Ungari inimestest enam kahjuks rääkida ei saa. Taga-Karpaatiast kuulus ja kuulub, eks ole, Ukraina koosseisu. Aga koolis teie õppisite ukraina koolis, ukraina kooli, ukraina keeles absoluutselt. No see on ka praegu selge või mäletad, miks ei mäleta, ma mäletan kõigi keeli, milles oleme aga ungari keelt seal ometi rääkisite, kui te käisite tuttavatel külas, sõpradel külas, naabritel külas kodus, kuidas selle asjaga oli probleeme ei olnud, kodukeel oli ungari keel. Aga ega ausalt öeldes siis mõni õpetaja oli selline, kes põhimõtteliselt keelas omavahel rääkida, sest ega meil klassis oli ju üle poole olid Ungari lapsel. Et omavahel rääkida, keelas ungari keeles. Et muidu kipuks nagu vahetunnil ungari keeles rääkima, võikski olla loomulikum ja mõni õpetaja keelas aga teine jälle keelanud, jah, no põhimõtteliselt. Kes oli ta enam-vähem kohalikud või, või kauem, on elanud nagu akrobaat needi, neli teinud enam välja ja ka need, kes on noored sisse tulnud kuskilt Kiievist või kust iganes Arkowist. Ülibilevikud jah, jah. Niinimetatud karjevistid, võib-olla ma ei oska kodus lisaks ungari keelele olid ka Ungari tavad ja traditsioonid, keel, seda kindlasti. Mis te tegite, mis põhiliselt mida ma olen siiamaani ikka siia toonud, need on suured lihavõtted, et mis on palju rohkem erinevad kui Eestis ikka väga palju, kas või söökide poolest, kas või selle poolest, et, et sa pead minema hommikul vara kirikusse ja niinimetatud paska ja kogu söökol ühtias sellist noh, just nõusk või õigemini korvis ja seda siis appi õnnistada oma püha veega ja, ja siis alles lähed kodu ja siis alles toit siis. Ja see, see komme on kahjuks ma ei saa kirikus käia siin maalt ja korviga sinna Tartus olen muuseas käinud, aga aga mitte väga viimasel ajal mitte eriti. Ja teine on ilmselt jõulud, mis on ka natukene erinevad selles mõttes, et ta on öine missa ja söökide ettevalmistamine käib juba praktiliselt nädal aega enne 20 neljandat neet. Neljandal enam ei tehta mitte midagi kahjuks natukene teistmoodi ja ja mis on erinev liha võtta ka seoses on see, et esmas päeviti järgmine päev, eks ole, pühapäeval lihavõttepüha ja esmaspäeval siis noormehed käivad, meesterahvad üldse käivad, et oma tuttavaid naisi niinimetatud veega üle valama, see veega ülevalamise traditsioon on niivõrd ammu, need vaikselt läks üle niimoodi, et me kõik ostsime endale väikseid odekolonnipudeleid ja siis me sellega nagu lasime mõned tilgad siis tüdrukutele naistele ja nii, et nad päeva lõpuks ma arvan nagu roosiaed, kas te selle võluva kombe olete ka pala külla kaasa võtta? Kodus küll ja naisele külvalana peal, aga sellega see asi piirdub, just teised ei saksa aru. Joseph, et teil oli hästi tore lapsepõlv, ei olnud kerge, võib olla ühe teise ja kolmanda kandi pealt seal vanematel, aga, aga kõik, mis vaja, oli olemas ja emotsioonid ja elamused ja ikka selline vahva lapsepõlv on teil olemas, mida meenutada. Ei, seda kindlasti ja on ka, mida meenutada, aga et sellist mind lapsena ma ei tundnud, et mul oleks millestki puudus või vett või et mind keegi kiusakas, ega ma olin selline pudelis, mitte püsiv poissi. Ungari temperamendi ja see jah, et ega ma endale kunagi ei lasknud liiga teha ei laseks praegu ka lõpetasite siis seal Taga-Karpaatiast ka keskkooli, jah, jah, 10 klassi. Kuidas te Eestisse sattusite? Tulingi õppima edasi, kust te selle peale tulite, tulla Eestisse õppima? Põhimõtteliselt kaks põhjust. Üks põhjus on see, et et kahjuks siiamaani on teada, et Ukrainas on korruptsioon tohutu. Kohutav et selleks, et kõrgkooli saada, oli vaja vähemalt kaks kuni kaks poolt 1000 rubla. Selle raha eest sai juba väikse Moskvitši osta. Minu vanematest sellist raha ei olnud. Ja teine põhjus on see, et me teadsime, tundsime mõningaid inimesi, kes on juba Tartus õppinud seda. Ja tänu sellele siis ma tulingi nende näpunäidete järgi. Et siin ei ole vaja maksta, siin on vaja ainult eksamid ära sooritada ja ja oligi kõik. Ja õppima läksite EPAs veterinaariat. Enne mind ei olnud kedagi EPAs veterinaariat õppimas. Oli mehhaniseerimist õppimas üks mees, üks noormees. Tol ajal, kes oli minust kolm aastat vanem, et mina olin pioneer ja noh, mitte ainult Paide kuulsam on siiski Tartu Ülikooli, et väga palju õppisid just nimelt arstiks. Päris arstiks ungarlased Taga-Karpaatiast. Siiamaani väga palju siia jäänud ferentzirko Gabor, Sirkko, tema poeg ja, ja nõnda edasi ja te ütlesite, et ega vanematel poleks sellist raha olnud, et seal siis oma kodukandis maksta selle eest, et te saaksite ülikooli õppima. Aga kas teie vanemad olid ilmselt sellised, et kui neil ka võib-olla oleks olnud, et noh, mine tea, et et ilmselt Mulle tundub teid vaadates, et teie vanematele eetilised tõekspidamised olid suhteliselt kõrged ja millised üldse olid need tõed, millega vanemateid kodunt teele saatsid. Noh, isa oli ju see, kes ilmtingimata temale tema sellist haridust, et temal oli see kuus klassi haridust, mis oli tol ajal ikka väga kõva haridus. Ja ta on ainukene tema perest, kus oli kaheksa last kes sai nii kaua koolis käia. Ja, ja tema soovijal tema unistus oli, et vähemalt üks poegadest saaks kõrgema hariduse ja ja läheks oma eluga nagu rohkem edasi. Ta ei peaks nii palju tööd tegema, kui tema pidi tegema. Niisuguste tõdedega, mis te kodunt kaasa saite. Tulite siis siia Eestisse õppima, lõpetasite EPA. Olite diplomeeritud veterinaar valmis. Mis edasi sai? Edasi oli Kingissepa nimeline kolhoos siin Tartu rajoonis tol ajal. Sealt võeti mind sõjaväkke üheks aastaks teenisin Riias. Õnneks mitte kaugel. Ja ma jõudsin juba abielluda. Noore mehena ja naine on, mis rahvusest eestlane. Kus te kohtusite? Tartu ülikooli klubis? Lite sõjaväes. Aasta tulite sõjaväest ära? Ja oli laps juba kodus olemas. Edasi tuli teine laps pooleteise aasta pärast ja siis lapsed olid, et juba nii suureks kasvanud, et oleks pidanud nagu lasteaeda panema, aga kahjuks seal ei olnud lasteaeda, milliste seltsimehed inglise prognoosis. Ja siis ma otsisin ja siis mind meelitati, keda ma tundsin Saadjärve kolhoosi seal sügavamal. Ja seal oli lasteaed. Ja, ja sellepärast ma läksin. Siis sinna, seal ma olin päris suht kaua. No teie veterinaarid olite ikkagi tehtud mees ja nõutud inimene, ma kujutan ette igal pool selline elukutse, mis on väga hinnatud, oli hinnatud ja ma tundsin ka, et mind loomaarstina ja hätta. Ma ei ole kunagi jäänud sel elukutsel. Tegelikult ma ei küsinud enne seda, kui te hakkasite rääkima, et läksite EPAs veterinaariat õppima, et miks just veterinaariat. See oli väga lihtne, et seal nagu meditsiinikallakuga mul vend oli ka natukene meditsiinikallakuga ta küll õppis hambatehnikuks. Aga noh, see selleks, aga seal ei olnud vaja matemaatika eksamit. Mul rohkem olnud selline, et bioloogia, keemia. Ilmselgelt õppisite ka oma ametit armastama ja seda kindlasti, aga mis sai edasi, olite siis Saadjärve kolhoosis, praegune Tabivere vald ja kuidagimoodi te jõudsite lõpuks Pala valda ja seal läks elu nagu hoopis huvitavaks. Et täielikult ikkagi palagolhoosi oli, tol ajal veel valda ei olnud, see oli külanõukogus, oli 82. aastal sügisel ja minu juurde astus sisse kuskil suveajal tolleaegne Pala kolhoosi esimees ja tegi ettepaneku, kas ma ei tahaks tulla aseesimeheks ja andis mõtlemisaega ja loomulikult me juba ausalt öeldes uue naisega otsustasime, et lähme, et kuna seal pakuti ka omaette elamist omaette maja. Ja siis nii läkski. Ja 82 esimesest oktoobrist seal siiamaani. Ja tasapisi võttis elu siis sellise pöörde, et tänasel päeval olete te Pala vallavanem. Te olete ikka üks selline läbilöögivõimeline ungarlane siin Eestimaal ja kõik on läinud kuidagi. Kas te tahtsite ka selleks saada, ütleme, kas te unistasiti, et vot ma võiks ühel hetkel oma elus saada vallavanemaks? Läks kuidagi niimoodi loomulikult, ja noh, miks mitte? Ma oleks võinud vallavanemaks saada ka 1993. aastal Guelliti esimesed valimised, eks ole, ja aga kuna ma olin ühe ühistu esimees nõval ja kullatolle rahvas, kes on mind sinna üldse esimeheks valis, siis nad käisid mind lausa palumas, et ega ma ometigi ei jäta neid üksinda ja vallavanema siis ma ja siis ma otsustasin, ma ei tea, kas oli õige või vale. Nüüd ma mõtlen, et nii ja naa. Aga tol hetkel jah, võtsin vastu otsuse, et otsime noore, võib-olla perspektiiviga inimese, kellest võiks saada vallavanem ja ja panin mingi paika, sest mina siis jäin on vallavolikogu esimehe kohale, et nii ta läks, nüüd lihtsalt pooli paratamatus, olin volikogu esimees, 2007. Ja endine vallavanem ei soovinud enam olla sant Tabivere vallast inimene kaugelt käia ka ja ja kulukas ja. Ja siis ma sellest ajast olengi nüüd 2007.-st aastast. Kas loomade tohterdamisest on saanud kauge minevik või juhtub ikka, et teie kui vana tuttava poole vahel mõne küsimuse või lausa murega pöördutakse ja kutsutakse kedagi vaatama ja, või ei ole lihtsalt enam aega ega võimalust? Kusjuures kutsutaksegi, mul küll ei ole litsentsi ja ka aga noh, hea nõuga ikka saan aidata ja vaja siis süstin ära ka kui ta toob mulle ise apteegist rohu. Et pole probleemi. Aga paraku paraku on aeg selliselt kujunenud vallaselt aega, varsti me näeme lehma ainult loomaaias vähemalt meie vallas soti. Kokku on võib-olla kolm lehma üldse meie vallas oma siia bussiga Tartusse sõit, siis ma nägin ka päris palju lehmi tee peal ja ka meie vallas ja meie kandis ei ole, tean ainult kahte inimest, kes peavad jälle, mis seal piimaga teed. Ja see on juba hoopis teine probleemide valdkond, jah, just, millel me täna lähemalt teatu, ainult ohkame kurvalt. Kahjuks aga vallavanem Joseph Veenrow, endisest Ungarist Taga-Karpaatiast pärit inimene, kui me teiega telefoni teel seda kohtumist kokku leppisime, no siis ma kuulsin, teie, selles mõttes ei liialda. Ma kuulsin ikkagi vaimustust, kui te ütlesite, et ei, no mis, tulge siia kohale ja umbes nii, et teisiti ei olegi see võimalik. Noh, ma nihverdasin ennast vaikselt ära, jäi kirik keset küla, kohtusime Tartus, suvel tahan kindlasti ka palad külastada, et, et mis on see, mis teid vaimustama paneb? Ma ju ei eksi, et te olete vaimustatud oma kodukandist ja oma tööst sealmaal. Tea, ma püüan olla tagasihoidlikum, et kas ma nüüd nii väga vaimustuses olen? Tee on tee ja, ja kuna ma oskan seda teed ilmselt omast arust hea ja püüan teha nii, nagu ma arvan, et pean tegema, et olla inimestele ligemale ja maole seda ja et teha veel paremaks, ilusamaks just võib-olla Pala valda ja ma olen uhke, et ma olen suht suhteliselt palju saavutanud juba kas või selle kodu ilukaunistamise omaenda kodu, kaunis, mitte isikliku, vaid kõikide inimeste, kes seal elavad, et tulge kohale, siis te näete, et et iga päevaga muutub meil midagi. Tänu millele see niimoodi on läinud, mismoodi inimestel on olnud võimalus oma kodu kaunistada, kas te olete mingeid imepäraseid vahendeid selleks leidnud ja inimestele välja pakkunud? Ja meil on olemas selline üleskutse ja iga aasta komisjon käib läbi ja, ja kõik need kaunid kodud üle vaatavad, teevad pilt. D ja siis otsustavad, milline kodu nüüd on just vääriline selliselt. Ta saaks kaunima kodu tiitli ja võiks isegi kaugemale minna, et me oleme esitanud iga aastaga vabariiklikele konkursile, mis, mis toimub vabariigi presidendi egiidi all ja, ja seal iga aasta on ka saanud Pala vallakodud parimateks illusamateks kodudeks, ET sega ennustab, sinna kuuldub, kuulub ka väike rahvas Tallinnas vist, et ei oleks päris nii, et nad ostaks kasvõi näiteks. Uue muruniiduk või mida iganes jah, et kodu ja koduaed veel kaunimaks saaksid, aga see puudutab siis tervet Pala valda. Aga ma saan aru, et see pala küla ja see on siis veel erilisest erilisem Pala küla, mis on siis Pala valla, no pealinn ei saa öelda, aga peaküla küll, eks ole, palatsitiga ja see on veel omakorda hästi kaunis. On küll ja ka, ega ümbruskonnas on ka hästi palju püüdlike inimesi ja tõesti on, mida vaadata, ja, ja, ja see ei puuduta ainult pala enda südant, et meil on 23 küla ja igas külas leidub ikka nii mõnigi illus kodu, et, et siukseid päris räämas kodusid meil praktiliselt võib öelda, et ei olegi võib-olla ainult need, kus enam keegi ei ela. Kahjuks. Aga ma lugesin, et esimese jaanuari 2015. aasta seisuga elab Pala külas 185 inimest, noh, võib-olla on keegi vahepeal juurde sündinud, keegi on võib-olla lahkunud. Jah, tegelikult on, ma arvan, et see on mingi statistiline selline sissegi, et tegelikult on meil üle 200 inimest, seal elab. Kuidas teile tundub, kas seda on vähe või mitte vähe vähe neist ligemale 200-st, siis te tunnete kõiki nimepidi teate iga inimese kohta kõike nii nagu nemad teid. Kas. Just kõikjal neis tean, aga aga jah, ma tunnen kõiki ja nimepidi ja ja tean ka, millega nad hingavad ja kuidas nad hingavad ja selline seik on võib-olla ja see on väga huvitav, et õpetajate päev olid tähistama iga-aastast seda koolis. Ja üheksanda klassi lapsed tegid väga huvitava sellise üllatusmomendi peaksid saama. Sest nemad olid siis nad peremehed, perenaised sel päeval koolis ja slaidide peal näitasid küsimus, et kas te tunnete seda või teist õpetajat ja nad iseloomustasid neid väga omapäraselt. Kusjuures mul oli väga palju seal üllatusi, ma mõtlesin, ma tunnen neid kõiki ja tuleb välja, et nendest kõiki asju ikkagi teab iseloomustasid niimoodi õpetajat, et vot tema oli nüüd sel ajal vot selles koolis ja ta on huvitunud näiteks mingisuguses ma tea asjast siis siis et ta on näiteks elanud Stockholmis mitu aastat ja, ja lõpetanud seda teist ja kolmandat. Ja tema mingi lemmikloom on selline või on tema lemmiktegevus selline. Ja see oli väga huvitav, see oli tõesti väga huvitav. Ja kui nii võtta, siis tegelikult see ongi ju väikese kogukonna võlu, et see on kodune, hubane ja nagu oma suurpered. Kui ta nüüd näiteks palju suuremaks kasvaks, et siis mine tea, kas see enam nii kodune ja hubane oleks. Ehkivist vallajuhile meeldiks, kui oleks rahvastikus. Jah, rahvas võiks alati rohkem olla, et mida rohkem on rahvast sisse kirjutatud, seda paremini on meie finantsolukord vallas. Kuigi ega ma praegu ka eriti ei kurda, et majanduslikult oleme enam-vähemkindlustatud. Tuleme korraks ühe teise kauge kodu juurde, et te olete Taga-Karpaatiast sündinud. Olete seal ka käinud? Alles tulid paar päeva tagasi, sugulasi elab seal. Jah, et mul elab nii siin kui seal vanemad sugulased, mul on, elab veel tädi ema, õde, kes on 90 juba ja suht heal tervisel aga nooremad on kõik välja läinud, Ungarisse ära sõitnud, nii et ma nüüd käisingi tegelikult nende juures. Nii et te olete siis tegelikult käinud nii taga Karpaatias oma endises kodulinnas ja kui ka siis päris ungari maa, ent ma käin alati iga aasta praktiliselt niimoodi. Et kõigepealt üks ja siis teine, et kõrvuti ka seal seal ei olegi midagi ei ole ja alla 300 kilomeetri. Emotsioon Nende olete tajunud või mis mõtteid te olete mõelnud? Kui te mõtlete, et millised emotsioonid tabavad, kui ma seal olen, ehk oma sünnimaal, et üks asi on sünnimaa, teine on siis sisuliselt mul olema ja on siin, on nagu jaagu võiks ikkagi kodumaks juba kutsuda. Aga see on selline, mida vanemaks inimene saab, seda ratsionaalsemaks selliseks nostalgilise maksta muutub, et ma lihtsalt ei suuda. Jäta minemata. Aga lihtsalt pean ära käima. Ma käin kas autoga, no nüüd ma ei taht autoga minna, mul ei olnud kellegiga üksinda enam ei ei taha minna. Pikk maa on siiski 1600 kilomeetrit läbi sõita, aga lennukiga on suht lihtne, sul. Vennalapsed tulevad, astuja viivad pärast Budapesti tagasi ja need lennukiga suht lihtne, kuigi väsitav, ausalt öeldes oma autoga minna on, mulle meeldib palju rohkem, kui ma väsinud, siis vaatan kinni, joon kuskil kohvi, jalutan pool tundi, sõidan jälle edasinsite, minule meeldib yldiselt käia autoga. Aga täpsustame veel kord seda marsruuti, muide Tallinnast hakkate minema lennukiga ei ole. Siis te kõigepealt lendate Budapesti, sealt lähete taga Karpaatiat vaatama. Sain õigesti. Olete seal ära olnud ja siis viiakse teid Budapesti ja. Ma olen seal, siis olen poiste juures, kaeva, pean olema mõlemi poissi juures kindlasti, sest üks staap ja teine tahab, et ma ikka olen nende juures vähemalt päev kaks. Kuidas seal Taga-Karpaatiast tänasel päeval elu käib? Ma ütleks, et eesti keeles. Kehva tagasihoidlikult öeldes Aga kuidas on nende võimalused Ungaris käia nagu lihtsamad? Ma saan aru niimoodi. Suht lihtsamad ja ka nüüd on piirid, seal on nendel väga pikad järjekorrad seoses selle sõjaga ja seoses seal on nii palju relvi ja ilmselt ka selle praeguse pagulaste küsimusega need piirid kõvasti kinni praegu, et mul vennanaine tuli sealt ka ja ootas järjekorras, et noh, kaks tundi, siis ei ole pikk maa kunagi olen seisnud ka 12 tundi, need suhteliselt, aga aga rahuldavalt seal tõesti ja Ida-Ukraina sõda on ju ka väga tuntav, tegelikult ma ei tea, kas see on täielik seadusetus. Aga tulles tagasi teie turvalisse koju Pala külas koju, mis on mõistagi ungaripärane siis lisaks enne mainitud lihavõtteja jõulukommetele, milliseid Ungari tavasid Devee lauses hoiate? Veel üks väga suur erinevus, mis meil on võrreldes Eestiga, see, et et meil ei ole süldi, peavad niivõrd tähtsad kuivelt nimepäevalt nime. Päevade tähistamine on Ungaris esikohal, jättiski alles sünnipäev. Et see on ka väga suur erinevus ja väga paljud sõbrad käivad rohkem ime pääl päevadel sul külas kui sünnipäeval sealsed sinipäevad, nad ei pruugi isegi teada, aga nimepäev see on ju üleüldiselt yle Ungari. Kõik teavad seda päeva. Et juba sellepärast on ta erinev. Praegu abikaasa alati küsib, et kuna minul nimepäeva, kuna on mu pojal seal shansor ja meil on kõigepealt šandoril ja järgmine päev on minul. Nii et see on niisugune huvitav. Aga ta ei suuda siiamaani selle 30 aasta jooksul endale meelde jätta. Jah, aga te teete siis suure pajatäie Kuljazzi või iga aasta teen iga aasta teen õues ja, ja siis ma teen kullažika kindlasti sünnipäeval sellepärast et juba töökaaslased ja sõbrad-tuttavad tulevad ja, ja nad Kas õiged Ungari toiduained tulevad ikka sealtsamast Ungarist või saate te hakkama ka nii-öelda sellega, mis Eesti kaubandus pakub? Ei saa hakkama, tulin jälle suure kohvriga, mul olid kaalus ta 26 kilo, enamjagu toitu ja ja seal valmistatud vorstid ja seal suitsetatud ungari pekk pide selline, nagu siin tuntakse, et ta peab olema, paprikad on hoopis teistsugune. Ja ta on üks osa sellest samast kulli assist. Ja ma pidin kahjuks neli kila, ei rohk, viis kilo lihtsalt sinna jätta külmkappi, oma sugulaste juurde, mul süda tilkus verd, aga midagi teha ei olnud, sest see 22 kyla ei lasta lennuki. Ja see, see üks kilo ülekaalu on ikka väga ränk kinni maksta, üks kilo maksab 30 euri, et jube. Teie sõbrad elavad Pala vallas või elavad üle Eesti, lai üle Eesti laiali ja käite tihedalt läbi ja suhteliselt. No teie olete Pala valla peale ainus ungarlane, praegu küll päris uhke, ma arvan, poeka sisendeid kaks juba. Aga no Tartus on neid veel ja igal pool on ja mul on kaks tütart. Tartus ja noorem tütar räägib puhtalt ungari keelt, muuseas kisa süda võib uhke olla. Suur tänu Eestis elav ungarlane Josep vein, Row ilusat elu teile ja tervele Pala vallale. Väga ja alati olete teretulnud. Lõpetame Partei millegi muu kui ehtsa Ungari Chardashiga ja stuudios olid veel Haldi, Normet-Saarna, Maristomba.