Seda Enn Võrgu laulu ei ole tõesti unustatud ehkki palju teisi tema töid on aegade tuulte poolt ära puhutud või vaikse hoiupaiga leidnud endale teatri- ja muusikamuuseumi mopides, kus nad ootavad mõnda oma kooriga ava rikastada tahtvat dirigenti. Enn Võrk, kes 20.-te aastate teisel poolel eesti muusikasse tuli ning kohe helilooja ja võimeka koori dirigendina tähelepanu äratas oleks looduse poolt kingitud pikema eluea korral ehk kandnud Nõukogude Eesti muusika rikastamiseks oma parimad teosed. Kuid varajane surm 1962. aastal pani punkti seni kirjutatule ja eelnenud üsnagi keerukat aastat meie kultuurielus ei olnud eriti talle soodsad viljakaks loometööks. Sõjas aga viis väga suur osa tema käsikirjadest. Kuid need, mis on meie päevadeni säilinud, vajaksid tõepoolest tegevmuusikute kriitilist silma. Et nad jõuaksid kas esimest korda või taas kuulajate ette. Sest Enn Võrk on üks tugev lüli meie muusika arengu järjepidevusest. 1900. 28. aasta kolmandal juulil kirjutas Postimehes pealkirja all 150000 pealine rahvameri, juubeldab noor helilooja Enn Võrk, lammutatakse otse vaimustuspuhangus. Ta hüütakse. Ma lillesideme võtaks lõppemisel poodiumile. Juhatage juhatage, hüüab lauljaskond rõõmsa õhinaga. Autor võtab taktikepi ja teistkordselt kõlab kaunis laul. See oli kaks aastat pärast Artur Kapi kompositsiooniklassi lõpetamist. Praegu kuulajate laulu Ma lillesideme võtaks Tallinna, sega koorilt laulik, juhatab Arno Kallikorm. Ja kriitika tema laulude kohta oli juba algusest peale lausa paitav. Koorides, kus seni on jõutud asuda õppima n-võrgu uusi laule, ollakse neist vaimustatud, kuna nad oma suure viisi rikkuse ja kaunidusega suudavad võita arvatavasti kõigi muusikaarmastajate südameid kirjutati ajalehes Rahva sõna 1929. aasta veebruarikuus. Tänases saates meenutavad Enn Võrku Eesti NSV rahvakunstnik professor Hugo Lepnurm ning helilooja vennapoeg, Eesti NSV Teaduste Akadeemia küberneetika instituudi asedirektor, tehnikateaduste kandidaat Ants Võrk. Ka helilooja, nüüd juba manalasse varisenud abikaasa mälestused, mis ta muusikamuuseumi tellimusel kirja pani, tulevad käesoleva saate tegemisel appi. Ma sain Enn võrku tundma siis, kui ma Tallinna konservatooriumi astusin. Taolisel algkompositsiooniklassi lõpetanud ja õppis professor Stockmanni juures orelit, see tähendab 20.-te aastate lõpul 30.-te alul. Ja kui professor Topmann tuli Jaani kiriku organisti kohalt ära, siis siis oli Enn Võrk sellel kohal juhatas Jaani, tol ajal nimetati oratooriumikooriks sellega Kalti võrdlemisi võrdlemisi nõudlikke suuri asju ette. Ja võrgu juhatusel ma mäletan seal Händeli oratooriumi Juudas Macabeus, see oli vist 33. aastal samuti tseesar Franki oratoorium õndsaks kiitmised. Selle ta oli muide ise klaveri järele orkestreerinud, kuna partituuri ei olnud võimalik saada. Ja see ettekanne jättis igatahes sügava mulje. Muudel kontsertidel pida. Professor top on veel seal organiseerid ja mujal, tegi oratooriumi ettekandeid, võrk oli sel puhul ikka orelil ja neil oli omavahel väga hea kontakt Iseseisvate orelikontsertidega võrku esinemas. Emaili Ta võib-olla ta varasematel aegadel mõne pala mängis või väljaspool Tallinna, aga sellest mälestusi ei ole. Hilisilma kõlab vabariikliku koorijuhtide segakoori esituses dirigent Jüri variste. Oma tulevase elukaaslasega tutvus helilooja ühel Jaani oratooriumikoori kontserdireisil Saaremaale. Eha õde laulis seal ja sageli haarati koori ühistegevusse kaasaga lauljate perekonnaliikmeid. Nii on Eha Võrk oma kirjapanekutes meenutanud ka ühte hilisemat ekskursiooni. 1932. aasta suvest. Vagunis lauldi, räägiti igasuguseid jutte ning oldi heas meeleolus. Umbes poolel teel hakkas Enn Võrk minuga rääkima, et kas ei oleks tore teha üks mootorrattasõit Tallinnast Lõuna-Eestisse. Kas mina ei tahaks temaga niisugust sõitu kaasa teha? Tallinna jõudes oli otsustatud, et sõidame augusti algul. Sellest matkast sai otsustav lüli meie abiellumiseks. Neist sai abielupaar esimesel jaanuaril 1933. Eespool toodud mälestuskillud on aga üks huvitav asi mootorratas tolle aja kohta küllaltki haruldane riistapuu. Siin saates esile toodud, aga seostub see hiljem kõne alla tulevate Enn võrgutehnika huvidega mis on otsest kasu toonud ka meie muusikasse. Mõni kuu enne abiellumist said omale uued teisteini klaveri osta. Ta hoidis ja armastas seda klaverit väga ka alati oli klaver hääles, sest ta ise häälestas. Ka tuttavatel käis ta mõnikord klaverit häälestamas. Klaveri ja orelihäälestamisega tegeles ta kuni surmani. 1933. aasta algusest töötas Enn Võrk Tartu Ülikooli muusikaõpetajana juhatas Tartu üliõpilassegakoori, oli selle kõrval ka organist ja koorikantaat Edumine juht. Peamine ja kõige tähtsam töö oli siiski üliõpilassegakooriga, kuigi ta dirigeeris veel Tartu helikunsti seltsi segakoori ja Tartu naislaulu seltsi naiskoori 1975.-le, mis tal välja antud Eesti muusika teises köites on toodud viitena iseloomustus Enn Võrgu dirigeerimise kohta. Enn Võrk oli koori töös äärmiselt diskreetne. See avaldus nii suhtumises koori lauljatesse kui ka laulude väljatöötamisse. Oma kunstilised kavatsused saavutas ta nakatava musikaalsusega otsekui ilma vaevata. Tema ettekanne ei tuginenud mitte niivõrd välisele temperamendile, kuivõrd seismisele kaasaelamisele. Tagasihoidlik ja diskreetne oli ka n-võrgu dirigeerimisest. Laul Kalevipoeg esitab riiklik akadeemiline meeskoor Uno Järvela juhatusel. Tartu periood oli üks kõige viljakamaid ajajärke helilooja elus. 1937. aastal korraldati lauljate liidu poolt heliloojate vaheline võistlus uue elagu laulu saamiseks ja esimese auhinna sai Enn Võrk. Paraku pole see siiski käibele läinud. 1941. aastal toimus töölismajas kooridevaheline võistlus. Tartu naislaulu seltsi koorem võrgu juhtimisel tunnistati vabariigi parimaks naiskooriks. Kahjuks hävisid Tartus kõik sõjaeelse loomingu käsikirjad. 1944. aastal olid võrgud lahingute eest ära läinud ning valveta jäänud kodusatus saamahimuliste inimeste huvi. Esiteks need muidugi nootidest ei osanud hoolida, kuid kaosest polnud hiljem midagi suurt päästa. Üksikuid lehti leiti isegi õuel olevast prügihunnikust. Sõda oli lõppenud, algas uus etapp elus. Tartusse me enam elama ei läinud. Hiljem sai ka järelejäänud mööbel Tallinna toodud. Enn sai töökoha Tallinna konservatooriumi õppejõuna ja hiljem protsendina. Suur töö algas ka taastatud kontserdisaali oreli ehitamisega 1947. 1948. aastal. Võrk oli hästi peene kuulmisega, mis koorijuhil oli vajalik ja koorita nõudis suurt intonatsiooni puhtust. Kui edasi rääkida, see hea kuulmine pärast lubas tal olla ka hea oreli häälestaja. Oreliehitisest oli ta elu lõpu poole väga huvitatud. Eriti pärast, et isamaasõda. Kui Estonia kontsertsaali 47. aastal võib-olla juba kuuendal hakati uut orelit muretsema, siis tockmaniga koos võrk oli kogu aeg tolle asja juures. Tartu ülikooli kiriku endine orel toodi siia Estonia kontsertsaali ja sellele lisaks muretseti vilesid nii lihtsalt laokile jäänud unarusse jäänud väikestesse orelitest. Ja niiviisi neid registreid juurde. Kui ma mäletan kolmi 14 ümber ja koostockmaniga võrk neid kogu aeg säädis intoneeris kavandati oreli dispositsiooni. Olin ajuti ka paaril korral selle asja juures. Nüüd terve oreli intoneerimisi häälestamise juures. Võrk oli nagu peamine tegelane. Seda orelit ehitasid vennad Kutorfit endise Terkmani ühed peamised kaastöölised. Võrk kolib pidevalt oreliehituse juures, siis töötas võrk rapla oreli juures. Ta ei olnud seal päriselt organist, aga aga kuna see oli tockmani kodukoht, siis Stockmanni jällegi nii algatusel või, või soovil võrk pidevalt orelit häälistesse tegi seda väga põhjalikult oma hea kuulmise tõttu. See hea kõrv ja akustilised teadmised viisid võrgu elu lõpuks ka tööle Tallinna klaverivabriku juure, isegi peainsenerina. Tema huvialaks olid akustika küsimused ja võib-olla rohkem kui siin eesti muusikameestest kellelgi. Kui Tallinna konservatooriumis oli pärast sõda paaril aastal akustika kursus, siis võrk luges seda ainet igasuguste aparaatidega, ta tegutses isegi osalt meil võrdlemisi tundmata aparaatidega. Kuradima vend Hans võrk oli polütehnilise instituudi professor. Siis oli tal nyyd ligipääs ja võimalused niit tehnikaga sel alal kokku puuke ja töötada. Kui 60.-ks aastaks sai püstitatud praegune laululava lauluväljakul, siis selle projekteerimise juures oli oli Enn Võrk ka kogu aeg osaline. Igasugused akustilised mõõtmised juba mudeli juures pärast laululava enda juurest, need olid nagu võrgu juhtimisel muidugi seal olid ka insener, Oruvee ja mitmed teised samavõrra kaastega võtma, seal täpselt ei tea. Igatahes võrk sellest öös tugevasti osales. 1949. aastal sai Enn Võrk oma loomingu eest Nõukogude Eesti preemia ettekannet. 1950. aasta üldlaulupeol ootas kantaat laula vaba rahvas. Kuid laululavale see siiski ei jõudnud. 1950. aastal võrk sattus ebasoosingusse ja minu meelest täiesti põhjendamatult teda hakati süüdistama nii et ta läks maapakku selle jälitamise eest ja oli seal, kuni ma ei või nüüd täpselt öelda, kas 55. aasta alguseni. Ja neil vastatel ta kirjutas oma oratooriumi. See on suur kolmeosaline teos, mida kuskil seni esitatud ei ole jällegi vokaalselt väga hästi ladusalt tehtud ja orkestreerinud samuti nii selgejooneliselt on tema suurim töö. Kui helilooja 1955. aasta kevadel taas söandas Tallinna tulla kutsus Estonia kontserdisaali tolleaegne administraator Freet Autberg teda kohe oreli hooldajaks. Parime ustavaim sõber oli aastaid helilooja kõrval. Tema abikaasa. Kui emm kodus heliloominguga tegeles, püüdsin olla ja elada nii, et ma teda ei segaks. Ükskõik, kas see oli hommiku-õhtu- või lõunasöök, ei ütelnud ma kunagi talle tule sööma. Ütlesin vaid, toit on valmis. Õnneks oli meil ikka nii, et tal oli oma tuba, kus asetses ka bee Stein. Enne oli väga hea inimene, kunagi ei tahtnud ta tülitseda. Nägin ta silmist ja näoilmest, kui talle midagi ei meeldinud või talle vastukarva oli. Sel juhul ei hakanud ma ebameeldivat olukorda selgitama, vaid lõpetasin arusaamatuse vaikimisega ja oligi tüli lõppenud. Enn Võrgu vennapoeg Ants elektrotehnikateadlase professor Ants Roland võrgu peres sündinu täidab meie saates seni olevale lünga. Rääkides mõnda onu vanavanematest ja helilooja lapsepõlvekodust. Läheme ajas veel kord tagasi. Kui nüüd oma vanaisast vanaemast rääkida ja onu Ennu perest üldse, siis kõigepealt peaks ütlema, et neid oli kolm, aga minu isa oli kõige vanem üheksa aastat noorem oli n ja veel viis aastat noorem oli Leho. Ja kuna nende isa oli külakooliõpetaja ja köster siis sellest päris kindlasti, et see kodune kasvatus oli küllalt range, ratsionaalne ja vanaisaga ühtlasi oma eeskujuga pani palju asju tegema ka oma kolme poega. Näiteks ma mäletan vanaisa kõikidele nii oma lastele kui ka minule, Väikse poisina, Kiidjärvel, kus nad tol korral elasid ütlesid väga vajalik on inimesel pidevalt arendada oma mälu ja selleks ta hommikuti kirjutas välja mingi ja numbreid, õppisin need pähe. Ja õhtul siis kontrollis, kas ta mäletab neid numbreid samas järjekorras või mitte. Ja samadel eesmärkidel mälu arendamise mõttes. Ta õppis ka võõrkeeli ja esperanto ja tahtis, et kõik teised ka sedasama teeksid. Jaa. Kooliõpetajalt köstrilt minu arust oli loomulik, et kõik need kolm poega pandi siis mingisugust pilli õppima. Tean, et minu isa, igal juhul noores põlves on viiulit õppinud ja mänginud see viiule siiamaani alles, kuigi ma ei ole kunagi näinud teda seda viiulit mänginud oleks ja kõige noorem poeg leha kes sai mitu aastat ka Tallinna konservatooriumis käidud, tema oli tšellomängija. Ja nüüd tõeliselt muusikasse läks ja jäi siis onu n. Noores põlves mängis viiulit ja klaverit ja, ja loomulikult ka orelit. Ja ma tean ka seda, et millegipärast kas oli lihtsalt tagasihoidlikkus või veel midagi. Onu n oma isa juures viiulit kunagi mänginud. Ja esimest korda juhtus. Tema isa surivoodil. See on minu arust ta mängis hästi. Introduktsioon esitavad Ines annab viiulil ja Rolf Uusväliorelil Teie vanaisad, kas temal olid mingi kalduvus ka tehniliste ainete poole? No ma ei oska öelda, kas võib seda nimetada kalduvus tehniliste ainete poole, aga ma olen päris kindel, et see õpetus oli väga ratsionaalne, range ja selle tõttu nendes poistes võis tekkida tahtmine tehnikasse minna ja mis nagu minu isa puhul oli praktiliselt sajaprotsendiline. Aga ennus ja Lehos siiski oli see täiesti olemas. Sest näiteks nooremas pojas Lehos oli see tehnika harjumus talle pärast väga suureks abiks, kui ta õpetas foneetikat ja ise meisterdas vajalikke riistu seejuures. Või näiteks onu Ennu korral, kui ta hiljem töötas klaverivabrikus ekspeainseneritöö on ka tehnikale ikka väga lähedane. Lisaks kõigele see, mis on vajalik klaverite häälestamiseks muusikalisest küljest. Minu arust huvitav oleks lisada, tähendab kuigi vanaisa oli nii range ja pedant rääkimata sellest, et kogu see kodu oli sajaprotsendiliselt karske. Iid anti edasi ka kõikidele kolmele pojale mis oli võib-olla Tavalisem kui praegu, siis vaatamata kõiki sellele rangusele ka vanaisas ja lastes oli mingi huumorisoon. Ja minu arust Ennu koha pealt oli ka see tema visiitkaart, näiteks selles majas esimesel korrusel, kus ta elas nõmmel pargi tänaval, kus praegu on haiglad. Tema välisuksel oli papist välja lõigatud suur n-täht ja selle all oli väike tükk võrku. Ja ka muus mõttes. Huumor käis tema eluga alati kaasas, kuigi see oli niisugune vaikne ja peen huumor. Kes oli tema ema ja ühtlasi teie vanaema? Tema Elviine võrk oli väga lihtne inimene. Ma arvan, et mõned klassid lõpetanud koolis sisuliselt koduperenaine Ja kogu see kodu oli tegelikult küllalt kitsastes tingimustes elamine. Ja põhilise püüa anda siiski kõikidele lastele haridus ja nagu tagantjärgi line näeme, nad on selle eesmärgi igal juhul saavutanud. Vaatamata rasketele ja kitsastele oludele siiski. Haridus oma poistele anda. Abielus olles sain ma vanadega väga hästi läbi. Ämm vahetevahel ikka küsis, kas n ikka kodus räägib ka midagi. Üldiselt oli n vähese jutuga, kui juttu ei olnud, muusikast ta rohkem tegutses, kui kõneles. Eesti televisiooni ja raadio segakoor Ants Üleoja juhatusel esitavad Juhan Liivi tekstile loodud laulu külm. Enn Võrgu sünnikoht ENE andmetel on mitte hambla vaid hoopis folko põsk Grodna kubermangus. Minu isa 1896 sündis veel tapal. Tähendab, nende kodu oli too korralamblas ja seda Ambla kodu, ma olen ükskord külastanud hoopis hiljem, nüüd täiskasvanuna. Aga sajandi alguses vanaisa rändas ringi, talle oli soovitatud tervislikel põhjustel, mitte meie halvas kliimas elada. Tal olid midagi kopsudega ja siis ta elas mitmeid aastaid Venemaal kus sündis ka Enn Võrk ja hiljem veel Poolas. Viis aastat hiljem, kui sündis noorem poeg, leha ja vahevennad elasid tõus, millest ma nüüd ei tea midagi, tähendab, see on hävinud ja sõjajärgi oli vanaisa, vanaema kodu. Kus meie olime siis lastena? Enn Võrgu abikaasa on oma memuaarides meenutanud. Peenvõrgul oli väga suur huvi igasuguste aparaatide vastu. Mis aga uut ilmus kasvõi uus raadioaparaat, siis tema sellega endale muretses. Kas teil on ka sellelaadseid mälestusi temast? Onu Ennu tehnika, harrastusi ma ei oskaks praegu välja tuua peale selle. Ta oli omaenda autojuht ja selle autoremont. Viimane oli igal juhul tänapäeva terminites vana Volga. Suur huvi oli NL igasuguste elektriliste aparaatide ja majapidamistarvete vastu. Kui asutati Tallinnas raadiotehases RET, kus vend Hans oli direktoriks ja esimesed raadiot müügile tulid ostis Enn meile raadio koduses majapidamises. Meil oli elektriõmblusmasin köögikombain, pesumasinkeedukannud habemeajamisaparaati ja juukse kuivataja. Kui ilmusid müügile esimesed televiisorid, ostis ta kohe televiisorid. Temp, mis oli tol ajal müügil olevatest aparaatidest kõige suurem. Kõigi nende masinate ostmise algataja oli N. Ma mäletan seda pargi tänava maja ja kanti väga hästi selles mõttes, et ise olles kesklinnapoiss minu jaoks nõmme, maja oli suvila ja ma tõesti kahel suvel olen olnud nende juures lihtsalt suvitamas. Mul on hästi meeles need kodused olemised onu Ennu juures sealsamas pargi tänaval, kus olid kas uue aasta pühitsemine või sünnipäevad. Külalised tegid muusikat ja onu endagi külalistele muusikat. Ma mäletan väga hästi seal meta Kodanipork, kes alati oli kohal, kes oli onu ennu kolleeg ja väga hea sõber, eluaegne. Ma mäletan ka tema laulmist seal. Hugo Lepnurme mängimist onu Venno mängimist seal kodus. Edasi kuulete laulu kevad sadu riikliku akadeemilise meeskoori ettekandes Harald Uibo juhatusel. Mart Raua sõnad. Jäi enne rääkimata, et praeguse Estonia kontsertsaali, mida tšehhi tehas valmistas ja 61. aastal püsti pandi selle kavandamise, dispositsiooni koostamise ja igasugustes muudes küsimustes võrk oli ka pidevalt juures ja uue orelimängupuldile sai ühe dispositsiooni koostajad häiritud ka Enn Võrgu nimi. Nii ta jätkas õieti oma oma tööd orelite alal. Muise, oreli ja oreliakustika vastu oli neil Topmaniga mõlemal eriline huvi. Armastati proovida, eriti Terkmanni valmistatud orelites. Kas üks register mõnel teisel orelil ei kõlaks paremini ja mitu korda vahetasid ühelt orelit registrit, teisele tuli ette tagasi vahetati ja mõnigi kord need operatsioonid õnnestusid edukalt. Nüüd võrgust kui heliloojast peab tingimata rääkima. Meil on tema laulud tuntud ja professor Kapi klassis. Ta õppis 1926. aastani ja peamiselt ta kirjutas neil aastatel ja 30. koorilaule ja koorilauludega. Ta sai populaarseks, meil on ju need tuntud, neil olid laulupidude kavas. Hästi niisugused mugavad ja kergelt lauldavad ja rahvas neid armastas, neid trükiti mitmes väljaandes erilise soojusega vastavalt Talolnud kirjutatud laulud Juhan Liivi tekstidele. Mis võrgu helikeelde puutub, siis see ei ole kuigi keerukas, siin ei ole midagi, midagi erilist, ei kompositsioonitehniliselt, ei harmooniliselt. Aga tal on siiski oma tugev isiklik joon, millest improviseerida ka kinni pidas. Ta armastas orelil improviseerida võrdlemisi palju ja isegi abikaasa käsutuses on paar linki jäänud ta oreli improvisatsioonilist. Nii et igatahes olid väga soravalt ja mõnusat. Ta võis päris pikalt suures ulatuses improviseerida. Ja näib, et nüüd on ammendatud kogu see materjal, mis saatetegijal oli võimalik juubeli eel koguda. Ja näib, et Enn Võrgu töö- ning elu ootab edasi uurivat muusikateadlast, kes tungiks sügavamale helilooja 57-sse eluaastasse.