Ütleme aitäh Leningradi raadiomeestele kena tutvumiskäigu eest mööda Lenini linna. Aga veel rohkem oleme tänu võlgu Leningradi raadiole selle eest, et isamaasõja päevil vaatamata karmi blokaadi aja kõigile raskustele jagas ta Eesti raadioga kõiki oma vahendeid ning tänu sellele kõlas ka fašistliku okupatsiooniaastail eetris iga päev Nõukogude Eesti hääl, tuues ikestatud kodumaale tõesõnumeid rindelt ja tagalast. Mälestuseks sellest perioodist Eesti raadiotöös otsisid meie Leningradi kolleegid oma arhiivist välja mõned vanad klaasplaadid, mille te kate kihi laki sisse on lõigatud helispiraal ning etiketil valmistamise aeg. Aprill 1944 20 aastat tagasi plaadile aheldatud helid võivad nüüd uuesti ärgata. Võtke see plaat, soovitab Olga Ivanovna, Jekorova fonoteegi juhataja, kes 20 aastat tagasi ise oli nende plaatide valmistamise juures. Sellel esineb Eesti laskurkorpuse džässorkester ja solistiks on Albert vaht, kuulake. Ka laadima kauni. Kui palju mälestusi võib äratada see lihtne laul? Korpuse meestele meenutab see lahingu päevi ja puhkehetki rinde lähedal mida kunstiansamblite meeliülendavad esinemised muutsid lausa pidupäevadeks. Okupeeritud Eesti elanikele tõid need laulud uusi lootuse sädemeid ja meenutasid lähedasi inimesi, kes on kusagil kaugel rindejoone taga, kuid lähenevad kindlal sammul. Neljaga. Kes olid tol ajal Leningradis? Meenub oktoobrini päästemaja saal, kus toimusid meie kunstimeistrite ja korpuse ansambli kontserdid. Meenuvad taastamistööd, milledest koos Leningrad lastega võtsid osa ka Eesti asutuste töötajad. Meenub suur sagimine oktoobri Severnaja ja anglate eri hotellides, kuhu järjest saabus uusi inimesi, keda sõda oli Eestist laiali pillanud paljudesse Nõukogude maa linnadesse. Alles kõmisesid kahurid vabariigi piirialadel. Siin aga kalkuleerite juba, kuidas korraldada taastamistöid, elanikkonna toitlustamist, raamatute väljaandmist ja kõike muud. Taas vabaneb koduva kuulakem veel ühte laulu sellest ajast säilinud plaadilt. Kas tunnete? Laulab Marta Ruumgi? Eesti Raadio pearežissöör Leo Martin. Milliseid mälestusi äratas teis see plaat, mida me äsja kuulsime? Seal iseenesest aga huvitav üle 20 aasta kuulata uuesti materjale, mida me Leningradis väga sagedasti esitasime. Eesti kuulajale mee kirjalikes tsematari esines väga sagedasti. Rummo esines Mart Kraut, Mart Raudesines. Meie toimetaja Rosalie toom aitab siin meenutada samuti päevi, millal tuli töötada Eesti raadio Leningradi stuudiotes. Mida teie lisaksite nende inimeste ringi kohta, kes käisid meie saadetes esinemas? Minul on väga hästi meelde jäänud Paul Pinna esinemised. Ja just selle tõttu, et ka Paul Pinna esinema tuli. Siis ta oli alati niivõrd heas tujus, niivõrd lõbus, et selle oma hea meeleolu ja tujuga tõmbas ka meid nagu töölt töö juurest kõrvale ja lihtsalt naerutas meid pisarateni, nagu me ikka hiljem ütlesime. Ja tükk aega veel sai pärast seda nii meenutatud tema neid nalju ja kalambuure väga-väga nii lõbus oli ta Leningradi päevilio ometi meil oli ju niisugune asi, et. Me asusime ju võrdlemisi kõrgel kuuendal korrusel ja pinnajalad ei olnud mitte just heas olukorras, aga ikka kui ka trepist üles läks. Tervesse teekatete tegi nalja, nüüd ei pannud tähelegi, kui ükskord sinna jõudsime. Seal oli küll lift, aga see oli sõja tõttu korrast ära. Nii et kõik need käigud tulid jalgsi teha. Kas ma mäletan väga tihti, käisid meil esinemas? Alfred Rebane Epp Kaidu tillid ja Eduard Olev Tinn. Siis tellin kukk väga sageli. Ilmar Tammur. Üldse väga palju rahvas kuidagi saated olid, nii elavad saated. Otseste niisuguste esinemistega. Ja väga niisugune meeldejääv oli mulle just see moment juba seitsmes Martin rääkis rahvuskorpuse esinemisest. Mäletan, öeldi, et üks päev, et siin on nimekiri. Mingi alla juhatage rahvuskorpuse mehed stuudiosse, neid lindistamine algab, mina võtan selle nimekirja. Libistan pilgu üle ja vaatan seal nimekirjas oma oma onupoeg, kellest ma mitte midagi teadnud, terve selle sõja ja ja läksin siis alla, muidugi nägin teda ja siis veel teisi, keda nii nägupidi enne sõda tundsin. Ja siis juhatasin nad stuudiosse ja see oli üks niisugune jälle niisugune elevust tekitav aeg, kui toimus nende lindistamine. Nendel oli päris mahukas repertuaar. Hästi hoogsalt kandsid seda ette nadolid, väga reipad ja välimus oli just niisugune ääretult sõjamehelik ja hästi olnud riides maiseni vaikselt mõtlesin, et kui ma läksin neid seal all vastu võtma, et ikka peab olema meie nendes üksustes väga palju häid Rätsep vaid et nad on kõik need mundrid nii uhkesti üles löönud. Ja, ja siis. Ma ütlen, lindistamine, aga tegelikult see oli plaadistamine, ostul võeti vahaplaatidele ja siis oli kõik need päevad, kui see plaadistamine toimus, oli maja nii head meelõhna täis. Et ja siis oli just see huvitav kuidasmoodi, noh üldse Leningradi raadiotöötajate huvi oli ka väga suur meie nende esinemiste vastu ja kõik rõdud olid rahvast täis, kes kuulasid just seda plaadistamist. Kahjuks meil ei ole säilinud suurt valikut tol ajal tehtud plaatidest. Aga paar näidet meil õnnestus leida Leningradi raadioarhiivis just neil päevil. Nüüd tahaks raadiokuulajatele veidi meenutada ka neid inimesi, kes tol ajal Eesti raadiosaateid tegid. Seltsimees toom ehk aitab siin kohe meelde tuletada. No meie esimees oli tol korral Paul Uusman. Siis meil osakonna juhataja tuli kiirassipiaagina Otto Samma. Olen madivereali. Seltsi nussib peagina, on Eesti telegraafi agentuuri juhataja asetäitja praegu samma toimetab Loomingu Raamatukogu. Nii, kes siis veel? Siis noortesaadete toimetaja Lindaleebin, tema on vist praegu pedagoogilises Instituudis Anda diktoritööga oli nii, et diktoritööd tegid peaaegu kõik. Nii seltsimees Martinil tuli vist samuti seal mikrofoni ees olla ja see oli vist teie lavastustöö alguse ühtlasi raadios kuuldemänge, nagu ma mäletan, vist juba seal tehti mõningaid stseenikesi, hakkasime seal tegema juba ja, ja ühtlasi tuli endal instsineerida eikuskilt võtta neid stseeniks ei olnud, nii et tuli terve trobikond neid. Sõjaperiood nii aga kirjanik lüli Prometit me ei olegi veel märkinud, temagi oli seal. Tema oli põhimiselt blokaadi perioodil. Ta oli blokaadis blokaadi ajal Leningradis ja siis ta töötas raadio juures ka ühtlasi hiljendab ei ühtegi meile ka kaastööd ja ühtlasi täitis sel diktori ülesandeid ka mõnda aega. Siis neiule nimetan del Silvia krunt ja tänaseni veel meil ametis temal üsna noorukene. Kui ta meile tuli Ma ei tea, kas ta oli isegi 15. Ta 15 või kuus aga nii nagu öeldakse hirmus külma kõhuga tiirlebki igas olukorras oli võimeline kõnelema ja ja, ja väga täpselt kõnelevad ja eks vist Max Laosson ei kohtagi, võib umbes sama iseloomustus ütelda just selle mikrofoni ees külma käitumise kohta. Seltsimees Toomsin mäletab üht episoodi. Mina jah, ise sealjuures ei olnud, aga kui ma Leningradi sõitsin, siis mulle räägiti. Arvatavasti oli see lilli proometkes, seda mulle siis jutustas, et oli niisugune juhus olnud. Oli vaja üks niisugune päevateemaline materjal oli ja võrdlemisi nii kiiresti pidise valmis saama. Tekkis, sest väike ajanappus ja Bali kirjutamata ja nad läksid mikrofoni ette ja. Lily Promet nagu jutustas, et tal oli närv, oli sees, et ei ole valmis, et mis nüüd saab. Saade toimub, ta jälgib pidevalt, Laosson esineb jälgib pidevalt, tekst saab otsa, käib niisugune nagu kihvatus läbi, et mis nüüd? Laosson jätkab täpselt nii, nagu oleks lugenud teksti mako omistusteta ilma igasuguste muude perusteta kuni võiduka lõpuni ees. Niisugune jutt oli, kui me sinna jõudsime. Sageli esines meil ka Alle August Alle. Tema tegi väga kõvat tööd. Eriti mis puutub just vastupropaganda osas, selle osakonna tööd tegi ta õhtuti, kuulas, öösel kirjutas ja hommikul kell kaheksa oli tal juba vastulöök sakslastele ahutud. Landes Sander Rebane ja vastulöök. Kas me meenutad, tahaks ka mõningaid inimesi Leningradi raadiotöötajatest, kes meie grupile rin abiks olid Eesti raadiosaadete tegemisel. Minul on just meeles, see moment oli üks inseneering Marite männik Aitest ja, ja seal oli vaja hobuse, kabjaplagin, AT ja muid niisuguseid asju, aga maja oli meile nii suhteliselt võõras ja nende tehnilised võimalused ja kõik. Ja siis ma mäletan, rääkisite ühe Inskuses soliidses eas mehega Jaku õhinaga, ta hakkas siis kaasa aitama sellele trummi peal, tegi igasuguseid, küsis nii. Kas kas teile meeldib, kuidas tundub, kas tahate ühte hobust või tahate kahte hobust ja ja see oli nii talinii hingega juures. Aga nimi on mul kahjuks meelest ära läinud, olid üldiselt väga südamlik, vastutulelikud läksid noh, seal oli ju nii saated eesti keeles, seda keelt nad ei vallanud, aga nemad olid tegelikult selle saate tegemise juures abiks. Ja kui korrektselt, kui ma ütlen südamlikult väga niisugused toredad ja siis on meeles just niisugune asi. Öösel oli saade, järgmisel hommikul pidi uuesti lugema. Ja siis puhata oli ka vaja, aga hirm, et magad saatesse sisse, siis paluti spetserit, ütled oma numbri, palud äratada, anaati nii täpselt, telefon heliseb terve. Ja viisakas lahkhääl ütleb, et peate tõusma, teie saateaeg läheneb. Leningradi rahvas üldse oli meie suhtes tähendab eestlaste suhtes väga vastutulelik ja ükskõik kus sa puutusid neldiva kokku pöördus kuusse küsimusega tänaval või sööklas või kõik lahendati jalamaid otsaga sealsamas koham, südamlik mikrofoni. Ja nüüd veel tahaks peatuda ühel punktil Eesti raadio Leningradi perioodi töös. Nimelt kuidas Eesti korpuse sõjamehed elasid kaasa nendele saadetele, mida siit kodumaale saadeti. Siin oli üks niisugune peamine vahend olid just need kirjad. Ja kui tavaliselt rindelt keegi sõitis Leningradi, siis tingimata tõid kaasa kirju. Mul on meeles üks niisugune juhus. Tulid sõjamehed meile raadiosse kohe lihtsalt võib ütelda, suured suured pauna tult kaasas potsti panid sinna lauale, et et siin on sõjameeste kirjad, need olid tohutult palju. Ja siis kohe tegime niisugused erisaated, kus lugesime. Me kirju kõiki jõudnudki ette lugeda, see oli niivõrd nimesid, et lihtsalt sünnimaal inimesed kuulevad, et nende, kas isa, poeg või vend või need on elus ja terved, et tervitavad ja siis nimed üksteise järel nimed. Aga muidugi kirju gaasis. Ja need kirjad, mis tol ajal Leningradi raadio eesti toimetusele tulid, on meil seniajani alles, siin ongi meil üks kaust, osa nendest kirjadest, mida me võime neid vaadata ja meelde tuletada, mida siis sõjamehed tol ajal kirjutasid raadiole ehk loendasid? Mõne näite, kas või et siin on neid nii palju? Ei oska kohe. Siin on üks eks Karl laaniste võrdlemisi lakooniliselt tervitus. Olen Eesti väeosas elus ja terve jällenägemist. Tunneta ära käekiri ja on teinud. Siin on üks Vello kirjutab, olen tervise juures kui varem, nägemiseni, Vello. Siin on siis endise Rakvere linnapea raadi keri Rakvere linnaelanikele kutsub neid üles fašistidele vastu panema ja ja soovitab peitke kõik vähegi väärtuslik, hoidke kõrvale ja ajage nurja, sakslastel nende plaanid teie sunnitööle viimiseks. Meie ei ole kaugel. Meie tuleme varsti ja teeme igaveseks lõpu fašistliku vägivallale. Väga tugeva patriotismi tegime seda tööd. Selleks aitasid muidugi kaasa ka Leningradi inimesed ise Leningradi raadiotöötajad Leningradi endi elanike suur võitlus hind vaenlase vastu, see innustas meidki seda tööd tegema. Jah, igatahes Leningradist seid väga head mälestused. Kaliningradi raadioinimesed meenutavat soojade sõnadega head koostööd, mis neil oli kolleegidega Eestist. Lisaks sellele, millest juba eelpool oli juttu, tahaks tutvustada veel ühte huvitavat fakti sõja päevilt. Kuulake. See lühikene, kuid väga ilmekas reportaaži kild punaarmeesse mobiliseeritud leningradlaste rindele saatmisest lindistati 1941. aastal Eesti raadio esimese hõbehalliga. Kuidas see juhtus, sellest kõneleb lähemalt Leningradi raadio peainsener, tolleaegne helikopter, Viktor Ljubov, samoidowne aspektor. 1941. aasta augustis ilmus Leningradi tänavaile ebatavaline hõbehall autobuss eriti köitisse raadiokomitee, inseneride, Sviridovi ja safronovi tähelepanu. Omal ajal nägid nad seda autobussi Tallinnas Eesti raadiokomitees. See oli varustatud helisalvestusaparatuuriga reportaaži tegemiseks. Ent autobuss kihutas kiiresti mööda ja oligi jälle silmapiirilt kadunud. Käis sõda Leningradi raadiol, tuli hakata korraldama rindereportaaže, kuid sel ajal polnud veel magnetofoni. Tavaliselt sõitis sündmuskohale brigaad aparatuuriga ja andis saate telefonijuhtmete kaudu edasi raadiomajja. Rindeolukorras oli see aga suurte raskustega seotud. Ja insenerid, kes olid käinud Tallinnas, jutustasid, et niisuguse autoga on väga hea teha reportaaže. Algasid otsingud hõbehalli auto leidmiseks. Varsti tehtigi kindlaks, et auto oli tõepoolest pärit Eestist ning seal toimunud lahingute keerises oli sattunud ühe nõukogude armee väeosa kätte. Ja me leidsime selle sealt. Auto anti meile üle. Tundsime suurt rõõmu, kui see sõitis meie õuele. Õppisime seda tundma. Seal oli magnetofon ja plaadilõikamisseade. Auto oli patareitoitega, see tähendab võis teha helisalvestusi igal kohal, ilma et oleks olnud vaja aparatuuri lülitada elektrivõrku. Meie tahtsime muidugi aparatuuri proovida, ent meil ei olnud meetritki linti. Saime armee poliitvalitsuselt esimese ülesande sõita Volhovi rindele. Seda reisi valmistati hoolikalt ette. Ent kuna meil magnetofonilinti ei olnud, ei saanud me kasutada suurepärast aparaati magnetofoni ja seadsime autos üles selle kohmaka aparaadi, millega me senini salvestusi tegime. Jewiskandis shorrynofoni nimi, see jäädvustas kõne filmilindile. Salvestuse tegemine oli raske ja tülikas töö ja seda eriti välitingimustes ning salvestuse kvaliteet oli muidugi väga halb. Mingist Montaažist ei saanud juttugi olla. Niisiis saime ülesande sõita Novgorodi. Esimesed lahinguristsed sai see auto koos meiega Novgorodi all. Me tegime seal väga huvitava saate ja kui olime tagasiteel, saatis pommirahe meid lakkamatult. Me saime suure vaevaga linnast välja. Kui jõudsime Leningradi tagasi, anti meie saated raadios elasi. Ent meie tahtsime siiski kasutada autos olevat magnetofoni. Me teadsime ju, millised on selle eelised Šorina fooniga võrreldes. Hakkasime otsima linti. See ei olnud kerge ülesanne. Aga soov oli tugev ja kui inimene midagi väga tahab, siis ta sellega saavutab. Saime teada, et niisugust linti on olemas ühes teadusliku uurimise instituudis mis seisab juba pargastel ning on iga hetk evakueerumas. Läksime sinna ja tõepoolest seal oli linti, mida me vajasime 28 linti, see on 28000 meetrit. Instituudi direktor andis väga vastumeelselt meile sellest 28-st 1000-st meetrist 8000 meetrit. Aga meie olime rõõmsad ka selle üle. Ja peab ütlema, et sellele kaheksale 1000-le meetrile kirjutasin report ja see neli aastat hoidsin seda hoolega, ei lasknud teha lindile ühtegi välja õiget. Kõik reportaažid, mis tegime rindel, kirjutasime Leningradis ümber kinolindile või plaatidele, et vabastada lindid uuteks eri ülesvõteteks. Meie auto oli kogu ajasõidus. Käisime rindel tehastes, mis töötasid rinde heaks. Mitu korda sõitsime Kroonlinna. Tegime väga palju huvitavaid saateid sündmuskohtadest. 1942. aastal moodustati meil niinimetatud rinde toimetus. Sinna kuulusid korrespondendid, operaatorid, insenerid korrespondentide hulgas, kes meiega väga sageli sõitsid välja, olid kadunud Moissei Bloomberg lasarmagratšov kelle reporter garaažide kuulajatega praegusel ajal insener Anatoli sofronov, kes praegu töötab ühes teadusliku uurimise instituudis ning helisalvestusoperaatoriks, olin mina. Reportaaži eest, mille me tegime 1942. aastal leiva ületamisest saime lahingu autasud. Seda reportaaži oli väga raske heli lindistada. Olukord oli väga tõsine, sakslased panid tugevasti vastu. Ent meil oli vaja sõita lähemale, oli vaja helilindile jäädvustada lahingut, et me ei teinud raskustest väljagi. Makradžeufoli mikrofoniga kaevikus, auto maskeerisime ära ja jäädvustasime meie sõjaväeosa lahingu ja võidu. Seda reportaaži andsime edasi mitte ainult Leningrad lastele, vaid ka üleliidulisse, raadiovõrku ja välismaale. Veel palju jutustas meile jubovsomoilona karmi sõja-aastaist, mis tal tuli veeta meie hõbehallil. Kuid tänase saateruum ei luba seda kõike edasi anda. Kui olete nõus, siis jätkame seda juturaadiopäeval. Nüüd aga andke mikrofon üle Leningradi raadio estraadiorkestrile.