Mina lood. Mina läheb varsti pulma ja nüüd tahab ta pulmadest ja abiellumisest rohkem teada saada. Täna on mina ja sina luurel ühe kiriku juures, kus kohe-kohe on algamas laulatus. Miina lood. Tulevad vägev auto, Avaine, mis tavaline, vähemalt Ameerika limusiini, pruuti, pruudid, juuste taju vaevalt autost välja nii kinni mässitud hobusenioloor, sedasi peabki pruudi looris näksima. Normale vaata peigmeest vahib kogu aeg ringi nagu mingi politseikomissar Riksist, närvid. Märk. Nad on lihtsalt närvis, ikkagi pulmad juht, vaene vennike. Nii nagu mõneks mingid imelikud, et me siin püüame. Me olemegi imelikud nagu kaks hullu põõsa taga. Teemine kohutaksin esindajad näiteks. Me peame kellegagi kokku saama ja see keegi jääb hiljaks. Natuke. Siis nad seisavad siin kiriku ees, peitmed läheb ju nii veel rohkem närvi, läppis juba oma sabakuue saba. Nad ootavad lihtsalt sisse minna. Ma loodan, et pruut ja peigmees kellelegi kätte ei anna, mis või? Annad enne laulatust tuttavale kätt, annad oma õnne ära. Vanarahvas teab asju. Imelik. Nathaniel, viisakas, kõvasti rahvast. Brumidenica kõige ilmsem pärleid nägite kleiditehaseid. Aga vaata, vaata, vaata Slopaks onu passib kogu aeg pruuti. Muidugi, pruut on ju nii ilus vaadata seda naist, kes tal kõrval seisab see nagu nokiks, midagi ta pintsaku pealt nokib ja imelik tänaval, kui ees nokkida teiste inimeste Deani, miks ta nii teeb, saad, nokib oma mehe pintsaku põrusid tema teeb ka vahel nii ise ise absoluutselt ei meeldinud, kohe vihastab, mulle ka ei meeldiks, selleks on ikkagi riidehari. Selgelt mõtled või loomulikult päriselt? Muidugi näe ju, mitte midagi. Need ei ole kutsutud, kirikust kedagi välja ei aeta ja pealegi nad on kõik meie poole seljaga. Ukse juurest. Me. Kaks sõltumatut laulatuseksperti. Mina ei julge edasi minna Austraaliasse julgenud minule masinaga lennata, aga kirikus ei julge tulla. Mina lähen sisse. Sabiilu, siit midagi. Oleks elu sees olnud mikrofoniga sisse minna. Pruut ja peigmees Aleks sätte arvanud, et ma tahan nende käest mingit intervjuud võtta, teatati mulle kroonikast. Josing kitud miin, putukas, Giladki siin kirikus pahata äris kius, must tegelane. Sellega tuleb mulle meelde, mis toimub Vormsi pulmas, kas sa tead? Räägi hoopis, mida nägid. Kas sa kullast sõrmuseid nägid? Kannatust teab, mis pidi pruut Vormsi pulmas tegema. Ta pidi peigmehed, peigmehe sugulased täisid otsima. Tuligi täidega pulm ei tea. No ma ei tea, kas pruuttäisi leidis, aga igal juhul ta pidi neid otsima puhtuse märgiks. Laulatada oli selline päris rahumeelne üritus. Mingit suurt kisa ja kära ei olnud. Selles mõttes oli korras. Kas sa sõrmuste panemist nägid, kuule, sealt kaugelt ei paista ju suurt midagi. Midagi nad seal ees pusisid küll, aga nad võitlesid, jah, nagu filmides öeldakse. Küllap ütlesid. Sina käisid laulatusel või käinud oma ikka. Käisin, aga vahepeal ma vaatasin. Ma vaatasin pappe, tead, seal kirikus olid seina peal võimsad vapid, sellised perekonna vapid, skulptuuride nikerdustega ja aja. Ja mis asi see üldse passisime ja ootasime siin. Ma tahtsin teada, mis ühel ilusal laulatusel toimub. Sina räimleb vappidesse, mingist pruudiski stab peigmehel, täisid otsima. Anna andeks. Need vapid olid kohutavalt põnevad. Tõeline meistriteos. Sa ju tead, kuidas mulle meeldivad vanad asjad. Ma luban sulle, et sa saad teada, mis toimub laulatusel, noh. Ma, ma ütlesin sulle, Eesti parima, pulmaspetsialisti, tahad? Tahan kokku lepitud, homseks on olemas, aga kas sa nüüd ei tahaks korraks sisse minna näiteks sulle neid vappe ja kava teha? Mina lood, kirjutab evakov jutustavad Külli Teetamm ja Anti Kobin, toimetab Virko Annus. Kuula jälle homme samal ajal. Miina lood.