Temaatika ise juba ütleb ära, et siin esinevate kooride dirigenti ei tule eraldi teadvustada. Koore on mitu, kuid esimene neist siiski see, mis on meie majale Eesti raadiole ja televisioonile kõige lähemal. Ja vastavalt sellele ka kõige rohkem lindistatud Eesti televisiooni ja raadio segakoor esitab kõigepealt Gustav Ernesaksa laulu laulja. Ants Üleoja, teie nimi vihjab sellele, et teil peavad olema juured kuskil Tallinnast kaugemal maal või eksima. Ei eksi, mina olen tõepoolest maapoiss ja kaugelt Virumaalt. See koht on praegu Kohtla-Järve rajoonis, Tudulinna nimi on võib-olla paljudele võõras selles mõttes, et ta on ikka väga-väga kaugel suurematest linnadest, jaga käidavates teedest. Aga noh, muidugi ajad on väga palju muutunud, võrreldes sellega, kui mina ükskord sealt ära tulin ja õppima asusin, nii et praegu on ta ikkagi küllaltki tuntud, vähemalt oma rajooni piires. Korralik sovhoos seal ja korralik majand. Nii et praegu on ost asjad teistsugused kui 25 või 30 aastat tagasi. Aga kuidas juhtus siis, et maapoiss sealt ära tulina hakkas koorijuhtimist õppima? Noh, eks niisugused asjad on võib-olla küllaltki juhuslikku laadi, kui ma mõtlen neid algkoolipäevi, seal nisukesi pillimängijaid ja lauljaid, poiss oli seal terve rida nagu mina. Vaevalt et ma millegi erilisega seal silma paistsin. Võib-olla oskasin lihtsalt akordioni natuke mängida, natukene, paneme peal ka üht-teist ja, ja mängisin pilliorkestris trompetit ja ja siis nagu arvati, et võiks ju ikka minna muusikat õppima, aga see oli kõik nii väga suure ehku peal, nendega praktiliselt ju praktiliselt klaverit noodist mängida ei osanud, kuna 52. aastal Tartu muusikakooli poole kõndisin, nii et kõik see, mis tuli, tuli lihtsalt peast kõrva järgi toolid udulinale ikkagi lähemal ja olgugi et praeguste silmadega asja vaadates, kui buss peatus 30 kilomeetri kaugusel minu kodukohast viimane bussipeatus, siis linnasõitja linnast kojutulek oli omaette etendustest ilma hobused ei saanud kuidagi läbi hobusega, ikka bussi peale ja siis bussiga, mis oli puupinkidega niisugune pärastsõjaaegne, mingisugune liiklusvahend. Nii et niimoodi sai see Tartu muusikavool ära käidud, need aastas üks kord kodus ja aitas küll. Lugesite alguses ette mitu pilli, mida te mängisite, kas need pillid olid kõik kodus või olid need kooli omada? Klaver on ikka minu kodus olnud kogu aeg, nii palju, kui mina mäletan ja üldse selles külas on väga palju klavereid, praktiliselt vaatad igas talus või ületalu, oli ikka niisugune klaver, mille peal mängiti ja igas talus oli ka mängijaid. Aga muidugi trompetit. Ma hakkasin mängima kuskil viiendas-kuuendas klassis käies, viiendas klassis ilmselt näiteks seda sai ikka pärast kodus kaloristatud, aga harmoonium oli koolimaja selle ja niimoodi niimoodi neid pille mängiti. Kas vanemad ka tagant tõukasid muusika poole? Noh, seda on väga raske ütelda, mul on meeles ainult üks seik. Sest tookord ei olnud ju niisuguseid kutsekoole ja asju nii palju kui praegu, aga siiski vaekülas oli üks maakutsekool, kus õpetati välja traktorist, isa ütles ükskord niimoodi, et kui sa sinna muusikakooli sisse ei saa, et ega siis ikka muud midagi üle ei jää, kui tuleb vaekülla minna, traktoristiks õppida. Aga ma ei tea, kas õnneks või kahjuks läks, läks nii, et sain siiski muusikakooli sisse ja ja niimoodi see elukäik algas. Nüüd kuulete Ameerika rahvalaulu sõnandola Raymond lette laulumaa kandis inimest, kord esineb Eesti televisiooni ja raadio segakoor. Teises laulus on solist Aleksander sarapuu klaveril viiva Väima. Alguses ja astusin nagu koorijuhtimise osakonda sisse. Ja esimene erialapedagoog oli Voldemar kliimanud tolleaegne Tartu tuntumaid koori juhtida, juhatas ise seal ühte meeskoori ja oli siis nagu muusikakoolis koorijuhtimise osakonna õpetaja, tema andis ka hiljem solfeedsut nisukesi juhtivaid muusikaaineid. Aga hiljem kui tuli Tartusse tööle Roland Aasmäe ja noorel õpetajal oli tarvis koormust, siis ma sattusin tema juurde, nii et kolmandast kursusest alates õppisin moderrigeerimist Ronald Laasma juures. Ja hiljem juba, kui konservatooriumi tulin, siis omakorda Tuudur Vettik juures, kes oli ühtlasi Laasma õpetaja olnud, nii et ma nagu jätkasin seda liini, mida ma sealt Tartust sai, nii et üks on ta selles mõttes küll jah, sest kui nüüd hiljem juba juba siin Tallinnas õppides olime tunda saanud vetiku rangust ja tema nõudlikkust ja tema heasoovlikkus ta heatahtlikkust. Järele mõeldes oli seal kahel mehel tohutult palju ühiseid jooni, ühiseid joonid, jooned just juhatamis, tehnikas, oma nõudlikkuse, sea ja ka isegi isegi väga paljud iseloomujooned olid küllaltki sarnased, niiet nähtavasti see õppejõu mõju oma tudengi peale on ikka küllaltki suur ja see kestab nähtavasti päris kaua ja mõnele ta jääb lootusetult külge. Mõnelda hajub kuidagi pikapeale laiali, aga need kaks aastat, mis ma Laasma juures õppisid, need olid küll täiesti korralik eelsoojendus enne vetikud. Ega kooriu. Ta pääseb ainult juhatamisega, ta peab aeg-ajalt ka ise koori sees laule. Jah, eks muidugi, kooris on ikka kohutavalt palju lauldud, kui juba Tartusse sai mindud muusikakooli muidugi. Vist hääl oli murdmata veel, nii et alguses ma vist laulsin aldirühmas ühe aastasega kooris ta muusika oli õpe koorisin ja hiljem siis nagu hääl läks kuidagi baritoni poole muidugi läbi noori, siis tõsteti edasi järgmise pingi peale. Mäletan neid aegu, kus silmad hakkasid nagu juba lahti minema ja tekkis hirmus huvi selle vastu, kuidas siis need lugupeetud pedagoogid ise oma kooridega töötavad, sest muusikakoolis õpetasid Richard Ritsing, kes on Tartu kooride mees, olnud eluaeg seesama Voldemar kliimanud. Ja hiljem, kui tuli Roland Laasma, siis temal tekkis põllumajandusakadeemia juurde kohe noorte segakoor. Mina läksin laulma kohe Vanemuise koor, mida juhatas Richard Ritsing lihtsalt selle eesmärgiga, et vaadata, kuidas vanameister tööd teeb. Läksin kliima meeskoori laulma, et vaadata, kuidas kliima töötab ja hiljem kujunes nii välja, et et kui ma hakkasin muusikakooli lõpetama, siis ma tegin oma riigieksamid poolenisti epasega voolu, aga nii, et selle koori juures ma käisin ka ja kuidagi jõudsin nagu kõiki vaadata ja tähele panna, mis seal Tartu linnas üldse toimub. TPI akadeemiline meeskoor esitab körling laulu kevadpäev ja Juumensi teegahele. See oli nii kooride loetelu kus te olite sees. Aga nüüd, väljastpoolt, kui palju teie käelt on koore läbi käinud? Seda arvu ma ei julge küll ütelda, ma ei ole neid kunagi püüdnudki kukutada, lugeda, aga mõned niuksed postid on ikka meeles. Ja milline mu esimene voor oli, mida ma iseseisvalt vaatama hakkasin, see oli siis, kui ma tulin juba Tallinnasse õppima. Ja vist teise kursuse alguses juhtus niimoodi, et trükikoja ühiselukoor jäi ilma juhita ja ja seal oli selle klubi juhataja üks niisugune tuttav mees, kes ise oli väga hea tenori laulja, ta on kasin Radiokooris laulnud palgalisena rida aastaid. Ema ütles niimoodi, et tuled ma biilsus linnakoori juurde hakaga vaikselt tööle. Need esimene minukoor oli trükikoja ühiselu juures. See oli üldse üks omamoodi aeg. Nii viiekümnendad aastad ja ka kuuekümnendatel aastatel veel kus väikestel ettevõtetel ja asutustel väga paljudel olid omad väikesed koorikesed, need olid pisikesed. Ma oma töötajatest, aga nad olid omamoodi selles mõttes vahvad, et inimesed tahtsid nobedasti laulda. Ja meil konservatooriumi üliõpilastel, seetõttu jätkus väga palju niukseid ö kohakesi, kus me saime praktiseerida. Et nii nagu siin Gustav Ernesaks ütleb, et igalühel oli oma värks tuba, kus ta siis oma tööriistu niimodi viilise. Nii et ma mäletan, et ma tudengipõlves juhatasin seda ühiseluga koori hiljem, need läksid kuidagi kokku ühiselu ja, ja trükikoja oktoobri noor, nii et nendest sai üks koor. Siis ma olen juhatanud veel piimakombinaadi koori tudengipõlves ja siis oli mul riidevabrik, Keilas tähendab Pärnu maanteel siin üks väike naiskooridele, nii et ma mäletan, et 60. aasta laulupeole ma läksin kahe või kolmekooriga niimoodi. Kõiklused, pisikesed koorikesedaga nad ikka eksisteerisid ja olid võimelised üldlaulupeo ära laulma. See oli omaette suur õppetund, nii et tuli teha põhiliselt ainult musta tööd, see oli nagu põhiküsimus, kuidas viisid selgeks saaks, kas suudetakse neile üldse ära? Nähtavasti tuleks soovida tänapäevastele tudengitele samasuguseid võimalusi sest ma usun, et enamik kuulajaid ei kujuta ette, kuidas koorijuhtimist kunstis õpitakse. See on nii. Klaveriga kontsertmeister mängib ja üliõpilane läksid nad akti juurde? Jah, nii see kahjuks käib, nii et meie nimetame seda tapeedi juhatamiseks tõepoolest tudengil peab olema fantaasiat kujutada ette, ta ta juhatab konkreetselt koori, tema ees seisavad elavad inimesed. Ta püüab tehniliselt kõik selle teostada, mida muusika nõuab, aga pahatihti juhtub niimoodi, et inimene, kes klassis seal klaveri juures juhatab väga hästi ja kõik tundub olevat päris korras, kui ta ükskord koorijate satub, siis võib pilt sootuks vastupidine olla. Tähendab, küsimus on lihtsalt selles, oskuses kuulata inimese häält, kuulata koori kõla ja kuulata, ühesõnaga kas koor laulab puhtalt või mustalt, kusagil eksib ja nii edasi, noh, need on niuksed, tööspetsiifilised asjad, mida kahjuks klaveri juures olev võimalik omandada, nii et see on puht praktika küsimus. Ja seetõttu tõepoolest on väga kahju, et ei ole selliseid väikseid koorikesi, kus, kus noored inimesed saaksid praktiseerida, sest ega klaveri juures ka juhatama päris ei õpi. Ja klaveril pole ka omadust vajuma hakata näiteks nagu kooril või tõusta ja just nimelt nii et siin on need, et Noori spetsiifilised küsimused, need kahjuks palju nendest tulevad ja kerkivad inimeste ette alles siis, kui nad ükskord koorijate kukuvad ja pahatihti juhtub see nii, et ta sinna ennem ei satu, kui ta on viiendal kursusel ja peab hakkama nii-öelda oma diplomikontserdi ette valmistama, siis selgub, et inimene on oma sisemusest täiesti alles alguses ta ei ole praktiliselt noh, lihtsalt valmis selleks, et kooriga üldse töötada ja inimesi valitseda ja inimestega suhelda ja tähendab, need on niisugused küsimus, ilma milleta ei ole võimalik praktiliselt kollektiivi üldse tööd teha. Aga eraldi õppida ka ei ole võimalik, see on puhtpraktilise töö tulemus. Te teete väga mitmete kooride kõrval ju praegu ka pedagoogitööd. Nojah, kõigepealt kui ma konservatooriumi lõpetasin, siis ma olin keskkooli muusikaõpetaja oma sundaja. Ja pärast seda olin ma Tallinna muusikakoolis koorijuhtimise osakonna õpetaja päris ports aastaid. Ja sealt edasi konservatooriumi. Et seal ma olen 72.-st aastast olnud olnud nagu pedagoogi kohal, aga kooride asi on olnud paralleelselt kogu aeg sellega. Sellest jutust võib teha ka ühe järelduse, et ega väga uje inimene vist ei sobigi koorijuhiks. Noh. Seda on väga raske ütelda, milline see koorijuhi tüüp õieti peab olema, sest lõppude lõpuks inimesed on kõik väga erinevad ja ka ka need, keda me siin enda ümber praktiliselt iga päev näeme. Võib-olla kõige juhtivamad koorijuhid ja ka teise või kolmanda järgu inimesed, nad on siiski kõik kõik omamoodi lähedalt, aga igalühel on mingisugune mingisugune oma nipp, mida ta suudab ja kasutab siis. Ta töötab kooriga ja ühesõnaga, kus temalt nõutakse niisugust suhtlemisoskust ja niisugust lähenemist teeb seda läbi muusika või teeb seda mingisuguste muude vahenditega ka tähtis on ikkagi resultaat. Lõpuks. Teie nipp on tootmissaladus, ma ei teagi, kas mul mingit nippi üldse ongi, ütlesite nagu ma ütlesin, seda küll, aga ma praegu oma nipp ei oskagi välja ütelda, milline see nipp õieti on. Mozart koor kantaadis päikesele esitab vabariiklik koorijuhtide segakoor. Kahju on sellest, et meie kõrgkoolis, kus tõepoolest neid kipp juhte ju ette valmistatakse, puudub üks niisugune aine nagu kollektiiviga, käitumise oskus ja kollektiivi psühholoogia õpetamine, niuksed asjad, sest nüüd niipalju kui kooridega kokkupuuted on olnud ja siin, raadios, iga päev inimestega koos, ma pean ütlema, et koor on iga päev väga erinev, mõni päev ta võib-olla nii kuulekas ja nii alluv ja temaga võib teha kõike ja võib teha väga hästi. Ja homme on kõik vastupidi, hoolimata sellest, et kasutad kõiki vahendeid, oled kuri, oled leebe, räägid heaga ja räägid halvaga ja tulemust ei saa. Mõnikord on koor niivõrd jutukas, et ei ole võimalik üldse proovi teha, millest see kõik oleneb, seda on väga raske ära arvata. Kuufaase olete vaadanud? Kahjuks mitte, ma ei ole selle nõidusega, ma ei ole tegelenud. Aga igatahes väga salapära, selliseid asju on küll mõnikord kollektiivis peidus, mida, mida väljastpoolt on väga raske välja lugeda, millest üks või teine asi olemas. Iga koori kõla on väga erinev, nad ei ole mitte nagu ühe firma klaverid. Koori kõla oleneb väga palju juhuslikkusest selles mõttes, et hääled on alati erinevad erinevate tämbritega. Kas on teil mingisugune ideaalne kõlapilt, millisena te tahaksite koori kuulata ja kuidas selle poole saaks tüürida? Kuna ma siiski mitme kooriliigiga töötav selles mõttes, et olen palju tööd teinud meeskooriga, ma mõtlen TPI akadeemilise meeskoori ja õige mitme sega kooriga siin paralleelselt tõepoolest igal kooril ka igal segakoorile oma kõla ja oma nägu, rääkimata sellest, kui suur vahe kõlal on meeskoorile segakoorile muidugi segakoori kõla. Ma väga suurel määral siiski oleneb noh, komponente on siin väga palju aga kahtlemata väga omapäraselt ja väga värvi puhtalt, kõlab nisugune segakoor, kus on suhteliselt väga noored lauljad. See kõlab, on hästi läbipaistev, hästi selge võib-olla nendele häältele ei ole nii palju ülemtoone ja võib-olla need materjalid on vaesemad kui, kui ütleme sellisel kooril, kus, kus lauljate iga on, ütleme, suhteliselt kõrgem on igal juhul selge ja puhas. Omapärane kõla. On ka sellisel kooril, kus, kus lauljad on väga suures osas laulmist õppinud ja õppinud, võib-olla väga erinevate pedagoogide juures õppinud väga erinevalt, üks on õppinud kaks aastat, teine viis aastat, kolmas 10 aastat. Ta inimesed on väga erineva küpsusastmega selles mõttes. Ja sellise kooriga töötamine. Ma mõtlen siin just niuksed kutselist koori, kus selliseid lauljad tavaliselt ikkagi on. On küllaltki raske ja keeruline. Ja nüüd Tarmo Lepiku laul karjasemaailm ja Lembit Veevo suvine tuul esineb Eesti televisiooni ja raadio segakoor. On vist ka veel niisugune probleem, konservatoorium valmistab ette soliste. Aga solisti laulmine on ju põhimõtteliselt siiski hoopis midagi muud kui kollektiivis laulmine, ma mõtlen näiteks, kas või kuidas on võimalik lotot maha suruda nendel inimestel, kes konservatooriumis tulevad ja kes on solisti koolituse saanud. See on, see on üks väga tõsine küsimus, millega siin päev päeva kõrval tuleb kogu aeg tegeleda juba aastaid. See muidugi võimalik kõik maha suruda, aga see tahab kohutavalt järjekindlat ja pikaajalist tööd ja pidevat meeldetuletamist, sellepärast et kui ikkagi inimene on mingisuguse koolituse saanud, siis ta hääl on ikkagi küllalt küllalt nii palju paenlik ja, ja allutatav tahtele, nii et siin ka siin ainult koorijuht üksinda ikka midagi ei tee. Kui kui see laulja ei taha oma häälestada vibratot välja võtta, siis, siis on seda võimatu. See peab olema niisugune vastastikune üksteisest arusaamine, et vot see muusikateos nõuab laulmist väga sirge ja puhta häälega, ilma liigsete ülem helideta ilma kellukesed ta nii-öelda ainult niisugusel sel teel on ehk seda võimalik saavutada. Eesti televisiooni ja raadio segakoor ongi viimastel aastatel väga tublisti noorenenud ja arvatavasti. Tema kõla selle tõttu muutunud on küll muutunud, jah, kui ma kuulan neid linte, mida sai tehtud sel ajal, kui ma koori peadirigendi kohale tulin, siis oli 68. aastal ja võrdlen praegusega siis vahe on muidugi kolossaalne. Oron noorenenud tunduvalt kõikide kõik häälerühmad on tunduvalt nooremaks muutunud. On ka võib-olla teatud üks, üks häda olen hakanud kaasas käima. Ja see ei ole mitte ainult meie koori häda, vaid tundub, et see on praegu niukse üldine häälemat järelide kriis tundub päris suur olema nisukesi hääli, nagu omal ajal kooris oli omal ajal koori tulid näiteks. Ma mäletan, et tulid siia korraga, Mare Jõgeva ja Kaie Konrad tulid lihtsalt koori lauljateks, kui nad olid tudengid, veel niukseid, materjale lihtsalt ei ole enam. No ja mis me nendest räägime ka tagasihoidlike maid on, on küllaltki vähe, nii et niisugune vanade lauljate kriis on minu arust praegu kohe väga tõsine. Ma ei räägi siin üldse Felmees häältest, eriti tenorit neid peaaegu üldse polegi. Need üksikud hinged, kes Tallinna peal ringi liiguvad, need on kõik arvel, me kõik tahame näidata, et vot seal on üks poiss veel kõrge heleda häälega, kes selle suudab kinni püüda, umbes niisugune jaht käib nende häälte peale. Nii et selles mõttes ei ole väga hea seis praegu tõesti noori inimesi liigub, on, on soovijaid sopranit, alti, kes hea meelega koori tuleks, aga siiski peame vaatama kõigepealt, kuidas materjaliga on lood, kuidas noodilugemise oskus on, sest ilma noodilugemise oskus võtame juba aastaid ei võta enam ühtegi inimest. Koori reglement näeb ette, et konkursse võib teha lõpul ja järgmise hooaja alguses, nii et meil igal kevadel või siis sügisel me ikkagi ikkagi otsime uusi inimesi eest, kvaliteet selgub ikka siin praktilises töös ja ühe aasta jooksul on enam-vähem klaar, kas kas inimene sattus õigesse kohta või mitte. Veljo Tormis mängulaulud, need on käsikivimäng, sõrme mähkimise mäng ja laevamäng. Esineb Tallinna kammerkoor. Olete? Laulupeo aasta mitu koori teie käe alt tänavastasime, laululavale läheb. Ja teie astute sinna pulti, siis. Noh, üks raadio hoor läheb muidugi ja TPI meeskoor, kus ma nüüd olen nii-öelda jämeda jämeda otsa andnud nooremate meeste kätte, ma käin seal nii suhteliselt vähem ja teen teen seda tööd, mis nii, võib-olla ehk rohkem aitab noorematel meestel Sand, Jüri rendil, Jants, Rootsil oma tööd paremini teha. Aga noh, lauluasjadega tuleb ikka kokku puutuda. Nii et üldiselt ma mõtlen, et ikka mees orja, eks, raadio koor, kammerkoor nagu põhiliselt laulupeost, selles mõttes eraldi kollektiivne osa ei võta, et Corio koosneb põhiliselt teiste kooride lauljatest, nii et need lauljad nagunii lähevad laulupeole, aga mitte kammerkoori reas, nii et neid on Teaduste akadeemiast, on, neid on raadiokooris terve hulk, neid on riiklikust meeskoorist ja nii edasi ja nii edasi. Siin terve hulk muusikaõpetajad, kes ise oma kooridega lähevad. Nii et tegelikult on ju see koor praktiliselt ka laulupeole, ainult mitte oma sildi all. No ja vabariiklik koorijuhtide segakoor, onju, kuna seltskond kõik koorijuhid lähevad oma kooridega aga, aga selline koor tegelikult eksisteerib ja mul on selle kooriga väga palju tegemist. Viimastel aastatel olnud. Kus tuleb rohkem higi valada, kas meie stuudios siin raadiokoori ees seistes või lauluga puldis, kus on mitukümmend 1000 lauljat ees? Noh, ma ei tea, kuidas seda nüüd kokku lugeda, kui nii võtta, siis ikka siin stuudios peaks olema see põrand selle koha pealt mäda, kus ma seisan juba aastaid siin ikka tilgub vett kõige rohkem. Vaevalt, et laulupeopuldis selle paari-kolme päevaga nii palju jõuab voolata. Ajaliselt küll jah, aga ütleme, kui mõtelda selle töö hulka ilmselt laulupeo koori ees on vaja palju suuremat žesti, rohkem füüsilist tööd teha. Ja see on muidugi paratamatu, see on muidugi tappev füüsiline töö aga seda tööd me teeme praegu kogu aeg, sest praegu käib kõikide kooride ülekuulamine. Momendil on see pooleli. Nii et kusagil aprilli lõpus on alles kogu vabariik läbi kuulatud, kus kõik koorid on eraldi esinenud žürii ees ja pärast seda tehakse ka koondproovi, need üldiselt higistamisega. Me oleme kõik harjunud, nii et ega see meid üldiselt Ta ei ehmata, siis jääb soovida ainult väga head higistamist kuni laulupeoni ja laulupeo ajal ka veel edasi aitäh. Ja lõpuks Tuudur vetiku rõkatame, rõõmulaulu esitavad vabariiklik koorijuhtide segakoor, Tallinna haridustööliste naiskoor, segakoor Kaleva, TTÜ akadeemiline meeskoor ja Eesti televisiooni ja raadio segakoor.