40 aastat tagasi käis praegune tuntud filmimees Mark Soosaar tegemas oma esimest raadiosaadet Ruhnu saarel. Ja nüüd läks Mark Soosaar uuesti sellele saarele, et üles sotsid omaaegseid maastike lõhnu ja inimesi, kellega ta siis juttu ajas. Meid on siis teie ees lindistused nii praegusest kui eelnenud ajast. Mina kui saate toimetaja, loodan, et te suhtute mõistvalt asjaolus, et kõik need intervjuud on tehtud monofooniliselt. Oli juunikuu 1964. John Kennedy oli juba tapetud ja Ameerikas oli reaktsioon võitnud. Moskvas kestis veel sula Rushafali võimul, kuid ka temal oli jäänud veel mõned kuud Kremlis istuda. Mina olin just lõpetanud Viljandi keskkooli ja selle asemel, et minna lõpuõhtule olles noor protestivaimu täis inimene, mõtlesin, et lähen hoopis ühiskonnast ära. Lähen kõige üksikumale mere saarele, mis Eestis leida. Ja nii ma siis Pärnus jaanilaupäeva õhtul 23. juunil 1964 väikese miinikaatri peale ronisin. Ei osanud ma arvata, et see sõit kestab kaheksa tundi, et meid tabab torm. Et tuleb mul seal viinakastide otsas ka kaluse. Ja kui lõpuks Ruhnu varju jõudsime, loksumine järele jäi ja ma oma merehaigusest jagu sain lõpuks jala maale saime, oli süda juba läbisaar oli tühi. Kõndisime laevameestega, otsides ööbimispaika, kuni lõpuks leidsime metsast suure lõkke. Ja selle ümber istusid mitte ruhnlased Vaido piss kihnlased ja laulsid vanu kihnu laule. Ja nii esimest korda elus mere saarel ei teadnud ma veel, et need kihnlased olid tulnud aastal 1944 siia ajutiselt. Nad olid tulnud ruhnlastel kutsel nende varasid valvama, sest terve saar oli kolinud ära Rootsi mahajäetud, ainult kaks teisitimõtlejate perekonda ja üks neist elaski külast eemal. Peeter Rooslaid sündinud Peeter sönberi, kes oli Kihnust võtnud endale naiseks Marina kes oli legendaarne hõbesepp, viiulimängija, maalikunstnik ja mina, kes ma olin juba siiski mõned lühikesed lood juba lastesaadetele teinud ja ma teadsin, et vanad inimesed, eriti vanad inimesed, on eriti head kõnelejad. Ja nii ma siis seadsin sammud oma esimeseks intervjuuks. Peeter Roos laiu talu suunas. Viiul on praegu saare vanima elaniku, Peeter Roo slaidi käes. Temalt on paljud saare noored õppinud viiulimängu, mida Ruhnus teiste rahvakunstide kõrval samuti põlvest põlve edasi antakse. Nüüd pruudi vald oli nimi vana vana val olete käinud pulmas mängimas ka seda iga pulma, mina ikka käin. Viiul ja meri. Need on varasemalt. Ma tean küll, aga nüüd me ei suuda mere peal ja teil on juba päris palju aastaid turjal, kui noorelt te hakkasite merel käima? 13 aastast saime tulnudki see eikuskilt. Ja millal siis hülgepüügile mindi? Eesti kui ma ei saa seda siis hülgi mees, kas merele Genõudmas hakkasite ka juba 15 aastaselt, hüüame aastakümneaastaselt ja neli mees paati, siis aeru Caveliia vastu torm. No siis üks pats No mis nendel viga purje püsti ja läks iidoli väljad käipaatedsaipoli me saime ka siis vigaol. A tuli tagasi veel üks sai mootor, veel hullem asi, hullud pane vastutuul mu Covee tuisk ümber minu eluaega hirmus Bailot muudatus, tulud karva arvaadist kuni aatomilaevani välja. Vot te koolis olete ikka käinud. Algkool on kuus klassideks kuules, laisk küll. Ja no mis seal koolis oli usuõpetus ja piibliajalugu ja siis lugeda ja seda võib ütelda mitte midagi. Üldkokkuvõttes. Nii et tänapäeval juba esimese klassi õpilane õpib rohkem kui see on selge. Selge, aga huvitav, millest see tuleb, et meri? Ta on nii palju raskusi inimesele valmistanud, aga nüüd kõrges eas, mitte ei taha temast loobuda armsaks saanud armsaks kasvanud lapsest saadik niimoodi ja ja siis sellepärast ei taha mitte minna, ta on ikka niimoodi mereäärse olla. Peeter Rooslaid oli selle jutuajamise ajal 73 aastani elas kõrge eani TEMA kihlannast kaasa. Marina vedas ta lõpuks Kihnu elama ja sinna Kihnu kalmuaeda ta lõpuks sängitati ja praegu puhkab ka Marina juba tema kõrval rahulik und. Aga Peetrit meenutavad väga paljud bassid nii Kihnu kui Ruhnu peredes. Sõjaaegsetest mürsu hülssidest valmistas ta siis omaloomingulisi riistapuid mis mitte väreleva nõelaga ei tööta, vaid oma väljamõeldud trükitud mustriga kett aga näitavad kõik ilmakaared kohe peos, sulle hästi kätte. Ja need vasest kompasid on kõik kaetud peenikese huvitava ornamendiga. Peeter oli isemõtleja ja muide nii Kihnu kui Ruhnu ja ka teiste väikesaarte kogukondades ei ole alati hinnata tuntud inimesi nende eriliste oskuste järgi kogukondades valitsenud üsna sageli põhimõtet, kõik peavad olema sarnased ja nii võib ka näiteks virve Kösteri kuulsa järsu mäe laulumeistri kohta öelda Kihnus paljud hindavad teda rohkem tema kartulipõllu ja, ja kootud kinnaste järgi. Ja selles valdkonnas on palju paremaid tegijaid. See ongi pisikese külaühiskonna üks kummaline joon. Aga tulge nüüd nende 40 aastat tagasi tehtud salvestuste juurde. Seal läänerannikul elas üks tore pere, see oli purrede pere. Selles peres olid Aimar Purre, Helle Purre, Anne Purre veel terve rida lapsi. Ja kuidagi nendega me sõbrunesime koos. Istusime karjaaia peal. Koos. Kõndisime läbi rukkipõllu, mis lehvis üle peade, sest Ruhnus on eriti vägev loodus lausa silmipimestavalt kõrged kuusikud, männikud, millest see tuleb? Raske öelda. Tollal koolipoisina arvasin, et võib-olla meri on sinna palju Adrut kokku kandnud. Pealt Palkna see väli järgi tundlike paadile hirmsasti pilduda, siis räime tavaldistiga sisse ähvardasid mootorseinad, magneeto määrati kõval mitme mehega. Olite merel kolme mehega lind ka meeste hulka. Mis lõpuks sai. Lõpuks jõudsin kuidagi. Lutsar saan lesta ja merihärja merejärg, milline kalask, mere ärgan. Suur on, ta pealt on ka eksamist järgneva krobeline nahk, pea hästi pirakas. Sellepärast kutsutakse sellepärast mere äärest neli kest sarv nihukest nuppu vea. Peale kalade midagi muud ka vahel mõrda jääb, ikka jääb. Vahest krabisid ikka päris paljusid muud. Pahla puu nottidelt 1000 krabi, mida te krõbidega teete? Krambid istutakse merre tagasi. Söödavad ei ole, ei ole. Milliseid mängusid, saare lapsed mängivad saaremäng. India rahvastepalli võrkpalli mängitakse kurni. Kurn oli meil vahepeal väga moes, seal tahta, sai kurnin taguda. Varem, kui ma noorem olin, siis mängisin niukseid 100 mängimast. Indiaanlaste sõjakisa ja. Siis peab ikka ei sure ja sama käes ja mul on veel indiaanlaste mängusestama. Alles hoian mälestuseks indiaanisõdadest. Sel aastal Sa lõpetasid siin Ruhnu koolis seitsmenda klassi, mis sügisel Sügisel kaheksandas klassis Pärnu internaatkooli, siis jäädki suurele jää vabaks, kalur hakata selle pärast ikka saarel tagasi minna. Ja meri ise tõmbabki. Meelevärvus on väga ilusa ta iga ord ise ilmaga on ta erinevate värvidega ja üldse igakellal ja alati on ta isemoodi. Vahest tormab, siis on valged vahuharjad on merel tasa, ilusale Sis, päike paistab, peegeldub merre pinnalt vastu ja üldse, kui juba merega sõprustendi sõbraks saanud, siis naljalt lahti öelda ei saa. Aeg läks ja Aimar ei tulnud enam Ruhnu tagasi. Korda elus Ma kohtasin teda veel Rahumäe kalmistul. Ta töötas hauakaevaja na. Hiljem ma kuulsin, et tomati samale kalmistule. Tema õde Helle on järgnevas loos alles 15 aastane. Karjatüdruk Ruhnus. Kas saare sarvekandjatel on samasugused nimed? Väike väike viide liiga ka. Kui palju lehmi siin hoole all on? 53. Ja siis saad hakkama Suloniliste tubli abiline, tema magab praegu ja Pääru. Tegemist on koeraga. Kas karjas veel seltsilisi on käsitööd ja sukavardad ja õmble nii. Nii et saarerahvakunst ei sure kiviaedade vahel maatik marju peale heidan. Omad iga maiasmokk saab suu magusaks teha. Mis kell hommikul siis Saaremaa ju tööpäev algab? Hommikul algab minut, pole viiest. Kas päike on juba siis mere kohal? Ei ole, aga vahetab. Hommikune tööpäeval, vaata mul liftiga esimest kvartalit, ma hakkasin, ma olin seitsmeaastane. Kui hommikul siis lehmad lüpsid, on rajanud karjamaale. Nagu õhtune lüps ka tehtud on, mis siis saab? Kas keerad kohe lakka magama? Ei, pööräsite ginaan, lähenduslin. Ekstel muidugi tuleb veel pillimängija jala kirjutaski. Ise ka mõnda pilli mängin. Mängin. Akordionit olen natuke proovinud. Mis viga täna karjas olla? Päike paistab, ilus mahe, tuul puhub, aga vahele tormab, sajab vihma. Ja nemad tulevad ka siis välja ajada, siis kui vihma sajab, siis tuleb. Tugev tervis olevat tormi tegelikult vastu panna kõva kandiga. Seda intervjuud oli mul lihtne teha, sest et olin ise ka koolipoisina mitu suve järjest sovhoosi karjas olnud ja ja Hellega jutt läks niimoodi mõnusasti, kuid praegu neid linte kuulates panete kindlasti teie ja ma isegi kõrvu kükitama sest räägiti tollal teistmoodi. Räägiti teatud paatosega. Sõnadel oli nagu teine väärtus. Ja muide, selle saate eest sain ma tollase Eesti Raadio peatoimetaja Ene Hiioni käest kiita, et märkamatult on sisse optimistliku nõukogude elulaadi momendid tulnud, et lapsed oskavad elutervelt mõelda ja järgmises loos te kuulete, kus, kus intervjueeritav kiidab, et oma tööga saab ta endale käekella aasta ja ja seda peeti ka väga positiivseks. Tollal just kuuldud vestluskaaslasest Hellest ei tea ma midagi, mis temast sai, kuid tema õde Anne elab Pärnus. Teda olen ma mõned korrad näinud Eliisabeti kirikut maalimas. Minu maja vastas ja jutt temaga on tehtud lasteaias samuti 40 aastat tagasi. Kui palju tulevasi meretalusid ja tublisid saare naisi siis sinu Poolal praegu? 19. Peitust mängime Scotti mängimas. Eks lättestan kott ja kui see saab mõne teise kätte kätte siis puudutesse värgile kott sama mänge, mida mandri lapsed nimetavad kullimänguks, läks üks, siin on nii palju lapsi. Kas mõni andestan lemmikuks? Ei ole veel neid kõiki üheskusel ene hooldama selle aasta sügisel saada esimese oma teenitud palga. Kas plaanid on tehtud, mida kavatsed osta oma genitud Rähest asten? Võib-olla tuleks hommikul parem VGA tööle tulla. Mitmenda klassi tüdrukud? Meie kool on vabariigis kõige väiksem just ainult nõlides kepile. Viiendas klassis. Meie kool on sellepärast huvitav, et koolis on kõik pioneerid ja oktoobrilapsed organiseerimata õpilased liiale. 40 aastat hiljem kohtume me anne purrega Pärnus. Anne töötab siin, kui ma ei eksi, maaler meistrina vangutad pead mingi uus amet vä? Ja ma olen hotellis hoopis teine amet. Ameti ma olen maha jätnud. Mis hotellis ja kas vabu tube kaan saada? Ma olen Koidula park-hotellis, aga vabu tube ei ole täis. Ja 40 aastat tagasi vestlesime me siis Ruhnu lasteaias ja seal viienda klassi tüdruk ja ja siis, ühel päeval tuli üks onukene aparaadiga sisse, kas sa mäletad? Praegu ma mäletan, see onuke oli niukene põlvpükstega ja noor poiss ja ja mina muidugi üsna lapseohtu ja noh, seal lastega tegelesid nagu isegi laps põhiliselt veel ja eks ta oli natuke sihuke hirmu vane. On sul meeles ka, mida ma tookord su käest küsisin? Ausalt öelda, ega ma ei mäleta. Võib-olla ma ehmatasin ära sellises noh, reaktsioon oli siukene. Te elasite siis Holmasse on Ruhnu läänerannikul eraldi majakene kolhoosi karjalaudaga külast umbes kilomeeter maad väljas ja tõid oli päris palju lapsi. Ja selles saates ma mäletan, tegin jutuga sinu venna aimeriga ja Hellega mis on teie perest saanud? No perest on paljud juba lahkunud sedasama aimerit, mul ei ole enam venda ja õde ja seda ei ole Ellet ja isa ei ole ja aga ema elab ja 80 aastane juba teised õed on ka alles kaksikud. Ja Malle. Seda küll Eesti Raadio arhiivis ei leidunud seda dialoogi, mida me Aivariga pidasime siis tema tutvustas mulle neid parmusid, mis Holmast ringi lendasid, rohelised olid rootslased ja hallid olid lätlased, kes oli see nüüd aimeri pandud, et nimi või tollal üle pea Ruhnu lapsed, nii kutsusid neid putukaid, kes suvel heinamaal kiusavad. No ma arvan, et see ei olnud aimeri pandud, see oli ikka pigem ennem juba see hüüdnimi neile ja need parmud olid tõesti väga suured ja väga piinavad ja lätlased olid ka kohutavad väikesed parmud. Ja seal Holmas kasvas tollal ja kasvab praegu üks hiiglaslik Künnapu mis on tõenäoliselt tormist mitu korda murtud olnud ja kõveraks naguks kohutav madu väändunud ja ja ülepea on Ruhnus loodus eriti vägev, mis sa arvad, mis on selleks põhjuseks? No eks see eraldatus võib-olla vast et ta on eemal kõigest ja võib-olla ei ole jõutud rikkuda nii palju kõike seda loodust ja see jändrid, puu, kui sa ütled, et see on olemas, siis ilmselt oli seal ka seesama puu, mis seal Koskla pesa oli ja need munad olid päris head. Kui nüüd tagasi mõelda nendele aastatele, mis oma perega Ruhnus elasite mida taastat on sulle antud No minu jaoks on Ruhnu saar ikkagi minu lapsepõlvekodu kuni võtta ja minu jaoks tõesti on noh, see lapsepõlve mälestus väga suur, seal on väga palju mälestusi, minul ja mul on see, kuigi see saar on eemal ja ma ei käi seal ja seal on hoopis midagi muud. Praegu kui oli ennem Praegu mitte, aga oli üks aeg, kus ma pidevalt nägin teda unes ja neid lapsepõlvemängusid, mida me mängisime seal nii metsades kui ka neid hülgeid olen näinud, mida me käisime kevadel nendes jää mägedes seal taga vaatamas ja just venna läbi, kes mängis suupilli, hülged tulid lausa juurde ja nutsid oma suuri klaaspärlipisaraid ja see oli väga tore meenutus. Mida need 40 aastat, mis lahutavad, sind lapsepõlvemaast tähendavad, on need olnud õnnelikud aastad või. No ma ütleks, et mida vanemaks inimene saab, siis võib-olla see vahepealne aeg elus nagu kaob ära, tihtipeale kaob ära, tahaks mõndagi unustada, järjest selgemaks, tulevad ja jäävad võib-olla just need lapsepõlveaastad. Et need kuidagi tulevad kuskilt kaugelt esile ja ilmselt on need siis stressivabad ja kõik sellised mida, nagu tahaks meenutada. Mul on hea meel, et sa Koskla teema üles võtsid, sest seal 64. aasta jaanikuus, kui ma esimest korda Ruhnu tulin, sattusin maga Liimu randade lähedal metsas olevasse väikesesse muinasjutumajakesse, kus istus kirjanikuhärra ja kirjutas oma tuulise ranna kolmandat osa, igaüks nüüd juba taipab, kellega tegemist on. Voskluttes nii palju, Taadu Hint kurtis, et ta ei saa hommikuti kohvi keeta, kuna Kosklodon tema korstnasse osa teinud ja ta ei taha neid häirida. Ja see on mul nii selgelt meeles pilt, kuidas ta siis seal istub ja pusib oma romaani kallal. Ja ma olin täiesti veendunud, et Eesti Raadio arhiivis ka see vestlus on alles, aga seda millegipärast ei ole ja ja siiamaani on minu jaoks müstikaks, et kas see kuidagi haihtus sealt või ei jäänud see tookord üldse lindi peale ja tema algatas need Kihnu-Ruhnu mängud ja tegi ettepaneku, et ostmata pudel viina või pudel õlut ja ostke selle asemel hoopis raamat. Millisena sina, kirjanikuhärrat? No mina mäletan teda nii palju tema seda väikest maja, muidugi ma mäletan, Me käisime tihtipeale sealt mööda, kuna Liimu rand on ju väga ilus rand ja me käisime ka seal ujumas ja tihtipeale me siis terve trobikond nii-öelda õpilastega, seega siis ehmatasime ta seal luidete vahel üleses, ta nautis sealt päikest. Et tuulevarjus ja meie muudkui siis jooksime sealt mööda, jah. Aga ta oli hästi sõbralik ja tore mees, oli. Ja kahjuks seda maja enam ei ole, sest et tuule murdudest jäi ta lagedale ja hiljem väga segastel asjaoludel see maja ju põles ka veel maha. Aga näed, mälestused kestavad vahel kauem kui inimesed kauem kui majad. Esemed. Saare kõige põhjapoolsemas tipus otse mere kaldal on väike majake maast laeni võrkusid poisid ja kõik muud merekraami täis. Ja siin nende võrkude vahel askeldab püsipoiss. Mitmendas klassis õpib. Kingadega püütakse angerjaid. Sinu ülesandeks on viste sasipundar korda teha ja kui me selle kasti ära sebi siis ma hakkan uusi lipsi tegema. Lipse olen hea ja seleta mandril lastele mida tähendab lüps kalamehesõnastikus, sest mandri lapsed tunnevad ainult ühte lipsusega, mida kaela pannakse. Angerjahõng koosneb pikast nöörist ja pikenerni tülitsen, pisikseid nöörid. Nende pisikeste energia küljes on õnged. Nipsust nimetatakse neid väikseid nööre. Need, mis hargnevad pea nööri küljest, sina seadmed, lipsud selle peanööri külge kes õpetanud on. Isa on õpetanud pisem Kalamees. Kas sa oled ise ka mõnest merereisist isaga osa võtnud? Ma käin iga päev isaga kaasa. Ma käisin viimati merel, Keila parajasti võttis mündi välja. Ongi ikka, oli ka midagi, oli ikka angerjad. Isa laseb õnge sisse või tõstab välja, galatsiputavad paadis. Aga mida sina? Mina olen veel väike ja minul pole nii palju jõudu. Ma vaatan, kuidas isa võtab õndy välja, võib-olla mulgi läheb seda tarkust tarvis. Ja nüüd, 40 aastat hiljem istume siin keset õitsvat ristikheina ja ja tuules elluvat roogu Virtsu lähedal. Vaatame merele, merelt paistavad laiud. Ruhnut siia ei paista, kuigi siin vaateulatuses on ka viirelaid, mida vanad roomlased kutsusid pihlaka laiuks. Ja Indrek on nüüd siis oma Ruhnu lapsepõlve maa vahetanud Virtsu vastu. Kas siin on parem elada kui, kui Ruhnus? Vot ei oska öelda seda siis ei oldud noor ja vanematega koos kasvada ja oldud, aga kuskil sa pidid ju minema laiemasse maailma, sellepärast et õppimisvõimalus kõik olid ju mandril. Eks seda šeigi ära tuldud sealt. Täna, kui ma sinu telefoni sain ja sulle helistasin, siis oli kuidagi väga imelik tunne, kuidagi lähedalt väga head on, teiselt poolt oli kohe mul küsimus, et et kui sa poisikesena armastasid kala püüda ja ja angerjal käia ja, ja see, et sa nüüd siin virtsus elad, egas ometi kalameheks pole edasi jäänud. Ka seda mets sai pidada väga no põhiliselt ma olin ikkagi kalatööstuses, olin tööl siis vahepeal olin kalurit siin viis aastat jälle kalatööstus ja noh, sedasi on silmaelu läinud. Üks iiri kirjanik on kirjutanud ühest vanast kalurist, kes teadis, et selles järves, kus ta kalastab, on üks suur kalaja kõige suurem kalatööliste vahel näinud ja kui ta lõpuks sellele kinni püüdnud, siis ta muutus väga kurvaks, sest ta teadis, et oma elu eesmärgi on ta täitnud. Eks sellest Hemingway ja vanamees ja merigi pajatavad. Mis tunne sul on, kas sa oled oma elu kõige suurema kala kinni saanud juba napsata või on seal sees? Vot seda ei oska öelda. Neid on olnud igasuguseid, aga seda kõige suuremat vaevalt ju see võib-olla on veel kunagi tulevik veel. No ma mõtlen ülekantud tähenduses, mitte ainult Kalavaid. Õnnega vist on samasugune lugu, et otsime teda, otsime, jäämegi otsima ja selja taha, vaatame siis. Siis kui peame peeglisse vaatama, siis vahel tuleb tunnistada, et eks nii mõnegi õnne oleme käest lasknud lipsata, pole õigel ajal teda ära tundnud. Ei õnnestunud. Ütle midagi, lapsed on suured täiskasvanud pätiks, kaubaks pole keegi läinud. Nii et mina olen praegu lapselapsed, on ja ma olen selle eluga täiesti rahul. Kas juuliga päev Ruhnus 40 aastat tagasi sul endal ka veel meeles on või meenutab seda ainult tõesti see, see helilint? Jah, ta on isegi meeles, isegi on need kalurikuurid veel meeles, kui me istusime kõrvuti ja, ja üksteise küsimustele isegi, ma hakkasin täna mõtlema, isegi tulevad mõned meelde veel, mis sai, tol ajal räägiti. No näiteks seal oli õpetus kudamoodi püüda kala, mis on õngepilk, kus hakkavad sellised, kus hakkavad konksud, kus hakkavad lipsud, kuda mood seda tehakse. Ikka tuleb meelde. Ja siis olid minu meelest juba mõned angerjad ise kinni püüdnud. Aga milline koht on Ruhnu saarel sinu elus ja sinu mälestustes ja võimalikus tulevikus? Ruhnu saar on tegelikult tervenisti, see on patsitud ümberringi kõik läbi. Ainuke asi, et enam pole neid inimesi, paljusi, kellega sai tol ajal koos oldud ja müratodi mängitud vanemad inimesed täpselt samuti, meid oli ju palju seal nii tühise saari olnud, kui ta nüüd on praegu. Nii, et lisaks on ta kogu aeg üks kõige ilusamaid saari olnud. Kas elu Ruhnus sulle ka mõningaid õpetussõnu on andnud kaasa, mis sind elus on edaspidi aidanud? Mis kõige rohkem, võib-olla ausus, sellepärast inimesed olid ju sedasi, et kui inimest ei olnud kodus, selle jaoks oli luud ukse taga, ei olnud tabalukke värkisse, teadsid, pererahvast ei ole ja kõik. Ainult ausus, et võisid olla sedasi. Ja väga toredad inimesed kuulusid nagu kõik. 64. aastal tulin ma veel mitu korda Ruhnu tagasi kuni 64. 65. aasta talvel. Lausa mitu kuud elasin saarel ja käisin meestega hülgeid otsimas. Aga vahel üksindushetkedel meeldis mul jalutada Ruhnu kalmistu. See oli siis täis veel katusriste ja nende ristide all puhkasid vanad rõhnaselt. Kuulduste järgi kuuelt kihilt. Juristidele katused selleks, et turistid kauem kestaks. Tänaseks on enamik riste kokku vajunud ja hauakääbastest on jäänud veel vaevumärgatavad. Kühmud. Ei uskunud ma tollal, et kunagi ajad pöörduvad ja vanad roomlased uuesti kodusaart külastama saavad tulla. Aga nüüd on nii läinud, et nii vanas puukirikus ehitatud 1644 kui ka uues muhulaste ehitatud kaunis kivi kirikus aastast 1912 toimuvad taas jumalateenistused. Ja Rootsimaalt tullakse suvel jälle esivanemate kodumaad vaatama. Teiste hulgas ka Eeva Stephens on, kellega me nüüd mõned nädalad tagasi jutule saime. Ja igal naisel oli hõberaha rinna, sul on ka praegu suur hõbesõlg koos laevaga rinnas. Kes selle toreda hõbesõle sulle tegi, see oli kas tunnete Peeter Rooslaid ja muidugi ma olin 40 aastat tagasi, ajasin temaga juttu. Oi-oi-oi, see on Peetri tehtud tige. Atlandil matus oli kuu aega tagasi, kui kahju siis liigut ka enam ei ole, ei ole, ei ole. Joonis läks, tema läks siis Gotlandi, Moldova ja oi-oi-oi, ikka ikka elas portlandis temalt palju selgesid ja, ja veel viiulimängud veel, ja kui sina oma lapsepõlve peale siin Ruhnus mõtled, missugune päev sinu lapsepõlvest oli see kõige ilusam päev? No mees no mina ei tea, mis ilusam päev. Koolis käisime ja ikka oli ja hullupüha oli ikka kõige ilusam jõulupäev ammilkolva ära, siis läksime kirikus siidirätik kaela ümber ja niimoodi. Ja meil oli teha suur püha. Aga ma olen seda kuulnud, et vanasti Ruhnus kõik asjad, mis saarel tehti, otsustati koos ja keegi ei teinud üksinda midagi. Et kui kellelgi abi vaja oli, siis naabrid tulid appi kohe ja mere pealt saadud saak jagati kõik ilusasti ära ja. See oli siis, kui Siidaksimaalia Hitacci pahatid muidu ei ole vaja iga päritegi omaette tööd, ainult siis meil oli Tralku. Kui esitasime ehitusi. Sel aastal möödub siis 60 aastat sellest päevast augustipäevast, mil te kõik siit saarelt ära läksite. Rootsi, kas sa mäletad ka seda päevased aega, kui vana sina olid siis? Mina olin 18 aastat, kui meil siit Ruhnust ära sõitsime. Pisar oli silmas kuuleksite lusika oli ikka, see on kindel. Ja sealt ta läheb, Eva Stevenson. Kaunites rahvariietes hõbepross rinnas, ei tule tema enam tagasi oma kodusaarel elama. Ei tule päriselt tagasi, ilmselt ka Jacob Stephens on, kes on kirjutanud juba kuus raamatut Ruhnu ajaloost. Ja enam ei saa tagasi tulla Toomas Loorents kes puhkab Rootsimaamullas ja kes kunagi siitsamast kiriku tornist laupäeva õhtuti kell kuus rahvast põllult koju kutsudes. Kella helinal lõi kill-kõll kill-kõll ja rahvas ütles, et see kõlab nagu flip ka kamm, Flicka komm, tüdrukud, tulge mu juurde. Ja valda juhib uus mees. Uus roll nagu vanad roomlased ütlesid vallavanema kohta. Tema nimi on Kaarel Lauk, ta elab siinsamas kiriku lähedal. Ja nagu ikka on vallavanema peaga pige sumedamal suveõhtul täis muresid. Sa oled vallavanem olnud siin Ruhnus juba palju aastaid. Võib-olla Vitiis on seda ametit lihtne pidada või, või kuidas, tunne, et sa oled nagu kapten laevas, kes peab kõigi saare elanik. Kest vastutama, aga aga see amet ei ole lihtne, mitu korda on olnud ikka olukordi, kus tahaks nagu ameti maha panevat väikses kogukonnas eriti vallavanem funktsioon on mõnes mõttes teistsugune nagu suures asustatud punkti, et sa pead nagu inimestega lähemalt suhtlema ja, ja tegelema nende isiklike probleemidega, millel tihtilugu ei olegi, ei olegi lahendust, rääkimata, et oleks lahendus. Et siin on nagu see tööülesanne skaala v seal nagu määramatu, et tuleb tegeleda kõigiga ja kõigega ja selles mõttes on suhteliselt raske, aga noh, eks ma teen seda tööd vabatahtlikult ja seal ikka äkki sa kirjeldad mõnda juhtumit või mis annaks nagu parema pildi sellest, kus tuleb inimeste isiklikke küsimusi või isiklikke huvisid või konflikte lahendada ja, ja kuidas sa neid lahendada tahaks teada? Konflikte õnneks harva, et kui on seda tundeta, aga siin näiteks siin mõni aasta tagasi läks veel neli meest läks merre ja jäidki sinna ja siis üks mees tuli nagu Ruhnu randa välja ja siis temaga nagu tegeleda ja siis noh, on siiamaani põeb seda, vajab seda asja ja sealt tekkis kohe ridamisi teisi probleeme, et kuidas inimesed edasi elavad ja kuidas saaksid vajalikud tööd tehtud ja nii edasi, et peale nagu isikliku tragöödia tekkis nagu täiesti uus olukord, rummus, et tuleb, tuleb selliste asjadega tegeleda. Sina oled oma naise ja kolme lapsega siin juba vaat et kümmekond aastat vist Ruhnus on nii kaheksa. Seal siis enam puudugi. Et kas sa tunned, et sinu lapsed elada üksikul mere saarel jäävad ka paljust ilma. Mida saaksid linnalapsed? Ei oska nagu öelda, kindlasti jäävad nad ilma mingisugusest trennist või võiringist, mis neile võib olla huvi pakuks, ega ma arvan, et nad on kogu palju võitnud, kui nad siin oleks, ka saad sinna, keskkond on nagu oluliselt turvalisem. Turvalisus ühel väikesel saarel võib-olla ainult näiline. Olen ise elanud Ruhnus, Kihnus kui Manijal elamiseks pean ka talvel elamist ja võin kinnitada, et väikeses kogukonnas info ei liigu alati päris hästi. Info tühimikud täidetakse kuulujuttude hallutsinatsioonide oletustega jaga hirmudega. Näiteks kui Ruhnus 70.-te aastate alguses metsavaht kaduma läks siis oldi mitu aastat hirmul ja kardeti, et keegi saareelanikust võis olla metsavahi tapnud. Ja kui keegi tahab piss, siis kes on järgmine ohver? Kuni lõpuks metsavaht leiti majaka, lähedalt soost ilma ühegi vägivallatundemärgita. Ja nendest hirmudest võib-olla natukene ajendatud ka järgmine lugu, ühe viimase Mohikaanlasega, kes elab Ruhnus täna, palju siis aastaid tuleb sel masul siin Ruhnus elada. Vaid seda peab hakkama arvestama. Kui ma 58. tuli siia, ma pean ikka ennem ära arvestama, kui siis sedasi. No ma võin sul peast öelda, et neli aastat veel siis on 50. juubel elada ühe saare peal. Mis sa arvad, kas sa oled oma elus 46 aastat kaotanud või võitnud? Ei tea, on see igasuguse probleeme, aga ikkagi meeldib rühmas. Need lähevad üle ja, ja pärast on jällegi keha. Mis on need probleemid, mis mis on nii suured, et, et võib-olla mõtleks, et isegi ära kolida. Noh, ma ei tea, iga kord see uue valitsuse vahetus ja see on ikkagi siis on neid tegelasi on siis nii palju, kes arvab, et noh, tema on ikka asi kõige suurem ja kõige targem ja, ja teised tuleb nagu ära hävitada ka veel siis kui nüüd juba olnud siin tükk aega olla, siin on, saavad aru küll, kes neid, kes neid suured pugejad on, need pole neist midagi asjana. Kas nii väikese saare peal ja nii väikese kogukonna juures võib ka võim pähe hakata? No muidugi nagu meil praegu see ütlemisi vallavanem on, tal on ju ka selline võim pähe hakanud. Ma ei usu, et ta ise nii nii paha jõel on, kõige rohkem on tal ikka siia abikaasa ja siis on siin ümberringi need joodikud. Nendel on tarvis lihtsalt suurt võimu nende joodikutele ja nendel on hea, kui on nendele üks selline peamees, keda nemad söövad, keerata ja käsutada igat moodi teha, mis tahavad. Ütleme, praegu on nagu see vald ostis metsa ära, koos selle vallavanemaga testisime metsa lagedaks. Metsatükk, mis asi see oli? Ühe rootslase mets oli. Ja neid kolhoosas vald mullikele kolhoosiks. Jälle nii vere kolhoosis elanud. Ju siis ei ole suurt vahet siin Ruhnus või kui kolhoos tulega, siis kah palju vahet ei olnud, sest et niisugune kogukondlik kord ja omamoodi kommunism on siin saarel nagu alati valitsenud. Ja tavaliselt ei olnud vist keegi nälgas sisesti. No see loenskaap, millest on palju räägitud ja kirjutatud, oli Eestimaa territooriumil üks esimesi tõsiseltvõetavaid omavalitsusi üldse juba seitsmeteistkümnendal sajandil oli teada, et need 40 kuni 50 peret, kes siin saarel elasid, ega iga pere iga suits saatis siis ühe oma esindaja kord aastas Lonskaapia, seal siis kõik need tähtsad küsimused ka paika pandi. Nüüd väikesaarte seadus näeb ette, et vähemalt kord aastas peab olema saare valla rahvas kokku kutsutud saare üldkogule. Ja seadus kehtib juba käesoleva aasta esimesest jaanuarist. Kui palju siis Ruhnu rahvas koos on käinud ka keegi Bregoka võtet? Ta pole kuulnudki sellest, et seadus nii ette näeb. Kes meil seda räägibki, eelse ise läksin sinna, küsi Saardi koguni käisin. Noh, seal räägiti igasugusi rahasemis üldse jagatakse ja antakse ja seal peavad igasugused dokumendid asjadele muidugi. Kes neid teeb, see peab, raha peab samuti olema, kui sa tahadki üldse midagi, osta seal kõik nagu anekdoot. Head kuulajad, ma pean nüüd teile tutvustama ka Selmat, sest seal on tõeline viimane Mohikaanlane siin Ruhnus tal on 16 lüpsilehma, sinna juurde veel pullid, mullikad, palju siis neid sarvelisi sul üldse on, mida sa üksi ja lausa suisa üksi siis hooldad ja. 45 sarvekandjat. Sarvi kui tal vähegi suurem jagu nodinike Kuidas sa sellega hakkama saad ja mida selle piimaga peale hakkad ja ja mis mõte sellel üldse on siin Ruhnus, kus piima nagu saarelt ära saata ei saa ja ja riik oma kätte ei ulata. Noh, see on nagu naljategemine, vanasti oli meierei ja ma ütlen, et me saame perega söödud sellest lehma arvus arvust sai ju iga päev kauplus käia, ma mõtlesin, et kui sa nyyd enam kaupluse lähed neid on seda rahakest nii vähe ja sa saad nädalas ära käia ja igas leida seda antakse ka suvel ju nii vähe, et sinule on Belgia normipäeva. Miks ma vihased lapsed aitavad heina teha? Muidugi siin Endel ka nuhtluseks tööska õla peal. Ega suvel sa saad, võib olla ühe või kahe kuu jooksul oma piimaturistidel ära müüa ka, kuhu sa ülejäänud piima siis paned? Sügisele kevadel. See ongi nii, et vasikad joovad ära ja lihtsalt pean nüüd sellist loomad sügisel kokkuostu, siis natuke ikka saab. Ja see ainus probleem, kui ma linnalt puha ära lüpsan, iga päev, siis seitse lollitamine. Vanasti sõi ära, lüpsa sai less vasikale Andonid, vasikas saab täispiima imelise alt ära ja Vanaid keeblemberst vaatamas, mis ta teeb seal karjaks. Kas oma elust kahju ei ole, et sa lõppkokkuvõttes oled oma oma loomakarja orjaks muutunud ja ja nende teenistuses, selleks, et lehmadel õnnelik oleks, elada? Ei, ma ei kujutagi elu ette teistmoodi, vot igasugusi lolle inimesi peab maailmas olema. Mõni tunneb elu, kui ta saab viinapudelit, kergitad on, mul on sellest hea meel, kui ma seal oma loomi vaadata, neid lüpsta, talitada nagu päevatöö ja ja ei oska ette kujutadagi paremat. Kuule, kulla sõlma, ma ikka tulen oma esimese küsimuse juurde tagasi, et 20 46 aastat, mis sa oled Ruhnus elanud? On kaotatud aeg või on see võidetud aeg sinu elust? Ei, ma ei ütle, et ta kaotatud on. Kui ma käin Saaremaal, ma ei, ütles seal, teised rohkem õnnelikud oleksid. Nälgas ma pole olnud ja ja kui tahan, siis saan ikka vahel Saaremaale sõita, suuremat huvi mul polegi maailma rändama, ma ei taha minna, mul ei ole seda isu. Siis tuleb veel küsida su käest, et mis sinu arvates õnn on? Ma ei tea jusi, töö lõpptulemus. Noh, seal nagu iga inimese oma arvates, mis talle? Noh, abikaasa nüüd on juba seitse, kaheksa aastat surnud, sega? Jah, vahel on kahju küll, aga vahel mõtled ikka, kui sa vaatad neid Ruhnu joodikuid, siis ei ole küll teab, kui kahju. Ütled, et mulje jääb see õnn kodusele vaata, kui purjus mees koju tuleb ja ukse vahel sulle käratab juba kohe Tseek laua peal. Istume siin Morganiga Ruhnu lennuväljal, lõoke lõõrib taevas meie kohal, põdrakanep õitseb. Põdrakanep on selline, suveküünal hakkab altpoolt ülespoole õitsema ja kui ta on läbi saanud, siis on suviga läbi. Kas Morgan sinu jaoks on kõik suved Ruhnu ja ainult Ruhnu? Aga miks sa siin käid ja mida sa siit otsid? Vehitleda värvisid ja sealt sõitma minna ja. Ujumas käia korralikus rannas, kes pole reostest ja kala ka püüad ja säinas esimese angerja põhjangedega nutsu vanud vihmususja. See oli suur töö selleks, et angerjas kinni püüda. Selleks läheb mitu päeva, siis kõigepealt esimene ussi leidmiseks, teine õlgede merre panemiseks. Ja kui torm õnged sassi ajab, mis siis saab? Jõudiski hästi, niisiis vussis, et ussid kaalide vussis. Siis sai, siis tegi vussis läätsi, keerame poest tegema, seedime õnged ära, sõid hakkama või? Isaga koos tegime. Ilusaid tüdrukuid ka saarel on, räägi ausalt välja. Mõned ikka, kui vana sa ise oled, eks neist olid juba natuke armunud ka olnud või? Väga vähe. Armastusest arvad? Näed, tõkked, Ma arvan, et need inimesed elavad koos ja armastaja Tiksist, et koos Ginas ostavad poes äss. Üksteisele tead, sünnipäevaks kingiti see, ma arvan, et see ongi õige. Kui sina suureks saad mida sa enne töötas enne ülikooli ja siis võtad naise võidetud enne naise ja siis. Ei tea Lily pea, Lily kaalike, ma ei tea, siis on kõrgharidus käes, siis kergem siis suurem volikovi ja. No mis elu kutsuses võld, rongijuht või lende? Siin pole ju rongilenduriks hakkama, sest lennuliin tõenäoliselt saab sinule malati. Ja missugune see kodu sul Ruhnus peaks olema, siis palju lapsi seal peaks olema ja palju loomi ja eks sobiks ka, miks nii vähe? Ma ei tea, Es koera võttes kindla peale. Tahad rikkaks saada? Eriti vägarikeside, jälle yks eestlane, siis oled ajakirjanik, aknel emas. Ei saa rahulikult üldse magada. Magada saab, aga sa pead kaardi näidet ette, tõmmati pikene seda tegema. Selgub, et õnneks ei olegi väga palju vaja ei pea pilvelõhkuja omanik olema ega maailma valitseja. Mis sa arvad, kas nende suurte riikide juhid ise Eriti ei oleks mingi ränk tee värv suus, suur vastutus? Jah, just suur, vastates. Ja kunagi pole keegi sinuga päris rahul. Ikka teed kehvasti, ikka rahvas ütleb, et peaminister on lollia. Ja ja ei saa hakkama Ameerika lerit veel. George Bush ja ma võtsin nagu siin oleks Ameerika president, mis sa teeksid? Lahkuksin ametist, miks? Ma ei taha õnnelised president, eriti praegusel hetkel, miks ma ei viitsi, pin laedniga jamad. Ja keegi peab ju korda majja loomamaailmas. Buss selleks praegu nagu sinu Bin Laden oleks, kuidas sina siis käituksid? Nii nagu piinlik? Ma ütlen, tavaliselt, jätkaks ameeriklaste kiusamist või? Nojah, no ma jään, ISISe terrorist, kunagine lähedane läksin ei kuule. Aga ma ei ole õnneks Bin Laden. Äkki annaks olla hoopis ja lepiks kokku, et lööme käed ja lõpetame ära. Kiusamise valla. Ilus suvepäev ja üks mootor tuksub merel. Et minu lennuk hakkab varsti maanduma, mõnus juttu ajada ja kasva ruttu suureks, isa, ema rõõmuks ja ja ole siis õnnelik ja võib-olla leitakse see lint kunagi hiljem, kui sa oled juba täismees ja ja kas seal on siis minu reporter või keegi teine ja vaatab, mis sinust saanud on? Oleme siis me võtame kõike headusele. Kuuldud saate koostas Mark Soosaar, mina olen saate toimetaja Martin piiranud.