Kooliraadio ja. Kooliraadio. Kirjandusklassika jääb kooli ajal valdavalt kohustuslikuks armastuseks. Tihti jäävad need teosed lugematagi. Ometi tullakse toime nõutava analüüsiga, kiitvate hinnangutega kirjandis. Kas on see nii kõigiga või õnnestub mõnel sisetõrkest jagu saada? Küllap on siiski ka neid, kelle lemmikute hulka kuuluvad Balzac, Puškin, Tšehhov, Tammsaare ja mitmed teised juba koolipäevist. Aga küllap ka neid, kes klassikat iseenda jaoks ei avastagi. Eesti kirjandus on meile harilikult lähedasel. Enam tõrkeid on draamateoste vastuvõtmisel. Lugemiskujutlustest lavastus kujutlusteni jõudmisel tuleb näiteks Pisuhenda lugeda teisiti kui Mahtra sõda. Kuidas loevad draamateoseid teatriinimesed? Mida nad otsivad, mida leiavad? Palun Aarne Üksküla? Pisuganud veed lõpust kõige rohkem sellepärast, et ta on mõnusalt mängitavalt kirjutatud. Ja mis puutub piibelehe osas, mida ma mängisin teatris siis ta veetleb selle poest. Ta on, ta nagu sünnib iseenesest või vähemalt minul nii oli. Mul oli nagu lihtne teda teha. Kuigi nii nagu Ma vaatasin, päris välja ei tulnud. Aga ta on teisteralidega võrreldes kergemalt sündinud. Paneb nagu ise mängima juba see geel ja kummalised käitumisviisid. Kas ta pakuks midagi tänapäeva noortele? Ma arvan, et ta on huvitav, sest teatrikoolis on alati Visuhenda tehtud. Ja kindlasti on tehtud. Kuna ja Piibelehe esimest kohtumist laual. Seda tegin mina oma õpilastega ka ja paistis, et see neile meeldis. Hinga teisis seene. Aga mulle tundub, et üks huvitavamaid rolle või roll, millele peaks nagu rohkem tähelepanu osutama, on sander kuidagi palju keerulisem. Palju huvitavam ja õpilastega tegeledes, ma just nagu ise huvitasin Sandri rollist rohkem. Meie lavastus Pärnu teatris oli küllaltki traditsiooniline, ses mõttes lavastajad nagu näitejuhid tahtsid panna lavale, kui aga ilusam materjali ja mitte midagi seal noh, eriti juurde panna ega maha võtta. Võib-olla ainult see pluss oli, et Westmani kuju ei olnud nii vulgaarse lahendatud, nagu ta võiks olla. Tundub, et ta on tehtud. Aga mis on? Annan võtmestseen, ma ei tea, kõige sümpaatsem stseen, mängides oligisesse Lauraga. Üldiselt tundub mulle, et võtmestseen või üldse võti huvitava Pisuhena lavale toomiseks lavastamiseks. Selles, kui leida huvitav lahendus Sandrile. Võimalus on võib-olla piiratuses, aga mitte ta ei ole loll mees lihtsalt. Sest esialgu tundub, et võtmestseen oleks nagu päris lõpus. Kus pesu end ütleb, et ma tahtsin, läksin jänest laskma, kallasin põdra. Kus me mõistame. Võib tunduda pisuhänd, piibeleht on, on ka mingid Eesti ärimeheks hakanud, nagu ta ütleb, aga jäi ta lihtsalt kogemata. Kõik see juhtus. Kõige huvitavam praegu, minu jaoks on Sandliku juudest laetud. Miks langes diplomietenduse volitlust libahundile? Libahunt on, on lugu minule hirmsasti meeldimine. Meela ma pean eesti dramaturgia selliseks asjaks, mis võib julgelt maailma klassika kõrvale ja kord ma olen teda teinud, tavaliselt ma teisi tükke, mis ma siiamaani oma lühikese lavategevuse jooksul olen lavastanud, Ma ei tahaks veel oskaks uuesti teha. Aga see tükk hakkas mind kummitama üks kaks aastat tagasi, et ma tahaksin teda uuesti teha. Montigi kündigacy tornis nägime, siis oli hästi palju, Tiina osatäitjaid, millistel kaalutlustel see sai tehtud, kui ma esimesse proovi saabusin ja küsisin nende käest, kes tahaks missuguseid rolle mängida, siis igaüks avaldas oma arvamust ja kõik tüdrukud välja arvatud Helle Kull kes avaldas soovi mängida maid ja lisas kani arglikult kohmamisel, kui muidugi võiks ka ja kõik teised tüdrukud tahtsid ainult Tiinat mängida. Siit siis tekkis lavastuslik idee, et et nii kaua on lihtne ja kerge Tiina olla, kui Tiinale raskeks läheb. Põhiühiskond teda kipub endast välja heitma, nii nagu Jaaniku pildise juhtub ja siis valiku hetkel siis jääb üks Tiina see, kes võtab koorma enda kanda ja kes peab siis lõpuni selle koorma kuni surmani endaga koos kamm. Teeme ikka Jaanikumis, Jaanika on niisugused, enne ei ole määratud, mis oli kolme valla näha väärile, jalgu ja. Varal ootame veel vähe valgud, väljak koos. Tammaru rahvast ei ole ka veel. Teda ootas kalju oma Ei teaks Tammarn Tiina Carle. No miks ta ei pea tulema? Isa ise ei tea? Ei saa ega tohi niisuguse hullu asja nimetada, kes uskunud, ei teaks, on püsiv puue. Osk, tee, paavst ja kuidas need inimene ennast hundiks jälle inimeseks? Lapse olu. Niilari Evi teada midagi jutt muidu inimese suusay ega muidu tasega tunde jala järele kõnelgi midagi. Mina pean libahundi esimest vaatust lihtsalt ma musternäiteks realistlikkust, dramaturgiat ja oskusest kasutada kõiki teadaolevaid tol ajal teatrites olevat vahend kui seda võib vaadata, kuidas, kuidas seal mängib ühtsesse ansamblisse viitud voki vurinud tüdruk, Coveerimine, vanaema, ohked, vanaema palvel tuule ulgumine, huntide ulgumine. See kõik on viidud niisugusse täielikkuses, foonilise tervikusse. Kõikide nende vahenditesse kasutamine on niivõrd meisterlik. Tõesti esimene näide, vahetus, mis on meie kooli lugema. Kuidas olnud? Ma ei tea, kas ta on, seda ma ei tea. Aga siis väga kaua olnud. Siberis võiks olla eesti dramaturgia näitlejana kõikide maailmadramaturgia alaliste asjatult libahunti ei ole tõlgitud itaalia, ungari, soome ja saksa keelde ja teda männitud Ukrainas, Moldaavias, Lätis, Leedus ja Vene Föderatsioonis. Me võime julgelt öelda, et Kitzbergi libahunt on eesti draamaklassika tippteos. See on enim lavastatud draama üldse. Seda muidugi meie kutseteatrites ja teda on näidatud üle 35 korra 35. lavastuses. Temast on tehtud kunstiline film, on aluseks olnud liidi austria balletile. Tiina. Libahunt oli ka esimene draamateos, mis jõudis üle meie eesti keele piiride. Aastal 1911 kuni 1915 libahundilavaloo tähendusrikkamaid etappe. 1911. aastal avati libahundiga Pärnu uus teatri- ja kontserdimaja. Sellega algab Vanemuise Estonia järel eesti kolmanda kutselise teatri sünd. Pärnu Endla teatris wind, mis täna kannab Lydia Koidula nimelise draamateatri nime. Selle etapi kõigele keldaarsemaks etenduseks aga jääb Karl Menningu ja tema Vanemuise lavastus, eriti aga Tiina, keda kehastas Annal Klais. Naiivne oleks nüüd muidugi, aga väited Menningu libahunt oli tipplavastuseks või et see pakuks suurt huvi tänasele vaatajale. Andekas ja noore ansambli ilge tööks omas ajas küll sedavõrd, et ega me tänased tegijad sellest etendusest eriti Tiina tõlgendusest huvituseta mööda vaadata ei või. Mari Möldre, kes Menningu lavastuses libavandis mängis, mari on oma mälestustes kirjutanud, et tal olevat olnud suuri raskusi oma osas püsida Annaltlesi Tiina kõrval. Mari Möldre kirjutab veel 1963. aastal, et Anna Altlesid, Tiina oli kõigi aegade parim Tiina, milline ülemeelik. Eluliste ühtekuuluvusloodusega püüab Mari Möldre hüüumärgiga. Olles ta partner Marina, tundsin, et miski nöörist mu kurku ja ma pidin kogu jõu kokku võtma, et mitte nutma puhkeda, kui Margus lõpus surnud tiina kätel sisse kannab. Estonias mängisid Tiinat Liina Reiman, kelle osa täitmis ülearvustusi lugedes tunneme ära selle, et ta oli. Oma kolleegi Menningu teatri kolleegi Anna Altlesi mõjude all. Ja selle tõttu ka oli see Tiina väga temperamentne. Järgmine oluline etapp libahundi tõlgendamisel saabub nõukogude korra taaskehtestamise järel Eestis, täpsemalt 1941. aastal, aastaga, mil arenes koguni teatritevaheline võistlus parima libahundi lavastamiseks, mida noore vabariigiteatrikunst tahtis Moskva kirjanduse konstidekaadile viia. Dekaadi komisjon tunnistas parimaks Tallinna draamateatri lavastuse, kus oli suuresti tööd tehtud ka Kitzbergi libahundi, mitmete variantide ja käsikirjadega. Seda tööd tegi teatri dramaturg Juhan Sütiste. Oleksime aga nüüd jällegi naiivsed, kui võtaksime kätte draamateatri arhiivis selle variandi ja täna lavale tooksime Moskvasse lavastus jäi viimata, sest algas suur isamaasõda. Linda Tubina, Tiina on aga etapilise väärtusega libahundi tõlgendamise ajaloos. Sõjajärgsel aastal loeti, tõlgendati libaanti vägagi vastu rääkivalt, nii nagu ikka pöördeliste laastatel kunstiteostega on. Ent aeg asetas asjad peagi paika. 1954. aastal Draamateatris esietendunud libahundi arutlusel võtab sõna Kaarel Ird ja viib ideoloogilised vaieldavused süsteemi, eriti just probleemist Tiina ja rahvas. Andres Särevi lavastuses jõudis lavale kaks Tiinat. Ellen liigeri, Silvia Laidla omad. Libahunte mängitakse praegu mitmete rahvaste keeltes. Vene-Soome, Ukraina, Läti ja nii edasi. Meie viimaste aastate etendustest oli küll vähestele kättesaadavaks osutunud lavastus kikkinud tõki tornis lavakunstikateedri kuuenda lennu diplomilavastus Mikk Mikiveri tehtud kus kriitik Maimu Valter tunnistas sele libahundi senistest kõige huvitavamaks, sest siin ei otsitud süüdlasi, vaid suudeti näidata sündmuste areng sündmuste arengu paratamatust. Jaan Toominga libahundi mängu nägime nüüd suvel vabaõhumuuseumis. See aga oli üks huvitavaid Kitzbergi tippteose teemaarenduse variatsioone. Loodame, et teatrid selle meie eesti klassika tippteose lavastamisega saavad tihe, tihedamini üllatama. Tänase kirjandustunni autor oli Kai, võlli saates esinesid Aarne Üksküla ja Kalju Haan. Arhiivilindilt kuulsime Elem Treieri usutlemas Kaarel Irdi ja Mikk Mikiveri meenutamas 1974. aasta lavakunstikateedri diplomilavastust. Libahunti.