Ei tea, kas saaks üldse arvestada kokku, kui palju eri. Nimetus riietusesemeid on inimestel soft? Ei need on vist võimeta süsteete, igal rahval on ju omad nimetused. Ja neid niisugusi nalja pärast pandud nimetusi on veel rohkem kui võib-olla neid põhiseid nimetusi ja sellepärast siis ei saa ütelda, et mis see õige on ja mis seal siis nii ainult. Jah, aga noh, eks osa nendest kattuvad ka nüüd ülerahvaste keelte piiride No ja peamiselt just prantsuspäraseid nimetusi, siis nemad on ju kõige rohkem nendega rõivastus alal tegelenud ja tooniandvad, seal olnud ja sellepärast siis ka nende nimetustega. Nii-öelda euroopalik riietus, aga veel, kui arvestada vana rahvarõivas, siis on tõepoolest kümneid tuhandeid erinevaid nimetas ja aga mis siis ajendas seda tolleaegset meest ja naist endale riietusesemeid ümber seadma? No kujutusi 10000 aastat tagasi tähendab, koopamaalide peal võtame nii umbes balleoliitikumi lõppperioodist, kus need joonistusid välja selged ja realistlikud on. Aga kui nende nüüd järele võiks ju oletada, et rivastus on tekkinud põhjamaal siin külma pärast, nagu näete, sel naisel ei ole ka sugugi mitte külma pärast, eestlase ülemine keha on ju täiesti paljas ümber all ja sealsamas joonistused, kus mitte midagi, neil seljas joone, et isegi nööbist koobastes ei olnud erilist vajadust rõivastuse järgi. Aga nüüd võrdleva analüüsi teel on leitud, et need elemendid, mis nii näivad olevat vanemat need on siiski lõuna pool tekkinud. Ja need on lihtsad riidetükid, ribad, rätid, mis seotakse ümber ja nii siis jagad tassikese, esimene rõivastus, see on lihtsalt niisugune mähis rõivastus, mis kuidagimoodi ilma lõike ta keeratakse inimesele ümbe sinna kohta, kus ta tahab. Ja nii ta on küsinud siis Indias peaaegu tänani aadressid, pikapeale muidugi vajaduse tõttu tuleb siis riide kokku õmblemine neljas ei olnud vist küll põhjarahvaste tehtud, sest siin on külma tõttu esiteks olnud vaja püksid teha ja kokku õmmelda varrukad otsa, riietusele põhja lõunas näiteks seda vaja, et antiikrõivastuses ei olnud pükse ega, ega varrukaid. Silmale. Aga huvitav nüüd, kui püüaksime ikkagi asja sisu juurde, veel lähemale tungida, et mis siis põhjustas selle rõiva kandmise, kas oli seal tegemist mingisuguse moraaliga või või nii, nagu öeldakse, piibli legendised, kui Aadam ja Eeva aeti paradiisiaiast välja, siis nad pidid endale rõivad ümber tõmbama. No kõige vanem teooria vast ongi see paradiisiaiateooria, kuid kahjuks see teooria on niivõrd uus või tähendab see legend, kes paradiisiaiast Ta on niivõrd uus, et siis me saatke rõivaajalukku kuigi kaugelt vaadelda. Ainult üks priva ajaloolane ütleb nalja pärast, nähtavasti seal juba oli kah mood. Sest miks nad siis just selle viigilehe võtsid ja mitte midagi muid lehti seal metsas küllalt palju, et nii võrdluse ja analüüsi teel näib, et need vanemad elemendid on lihtsalt olnud niisuguseks maagiliste märkide kandjateks. Sest tätoveerimine oli tegelikult valus protsess. Ja selle asemel siis leiutati nende märkide, mis pidid inimestele nüüd head vaimult lähedale tõmbama ja kurjad vaimud eemale hoidma. Ja need tehti siis mingisugusele kootud alul ei olnud ju mingisugune riia, see võis olnud lihtsalt olla punutud mingisugune paste taoliselt võrgud, nagu nad endale mategi tegid. Ja me näemegi siis neid vanemaid, et on säilinud ka egiptlased on suured kraed väga suured kraed. Ja siis teine koht on see, mis ümber puusade inimesel on niisugused kaks head noh, valitud kehaosa on väga hea külge riputada, kael näiteks see on nagu selleks loodud kohe ja puusade ümber istuvad ka kõik asjad hästi. No ja sealt siis tuleb näiteks tantsijatega puusad ümber on hästi palju materjali, siis ta on hoopis huvitavam tantsu juures ja niimoodi on sisse tekkinud ja sealt siis pikkamööda öeldakse, et kui inimene on harjunud Ühe asja kandmisega näiteks kaelas või ümber siis pärast on tal ebamugav või ära võetakse. Ja niimoodi siis ilma erilise vajaduseta hakati neid siis kah külge panema rohkem ja rohkem. Nii et kõigepealt oli krae ja siis alles sündis. Ja krae ja põll ja niisuguseid niudevööd ja need on ammu ennem kui vajalikud asjad. Kuub on üldse üks lõikekunsti nii väga suur saavutus ja see on üks väga hiline nähe. No esialgu siis rõivas kui maagiline kehakate, siis põhjarajoonides ka kui kaitsekliimatingimuste külma vastu. Aga millal me võiksime hakata kõnelema rõivakunstist, kui esteetilistest nähtestati, inimene, kes seda kannab, taotleb mingit kindlat eesmärk. Ja sellest on meil kindlad andmed, see on vanakreeka. Kui Egiptuses on ta veel nii mütoloogilise tehtud igasuguste religioossete ja muude elementidega siis igatahes kreeka rõivastus näib olevat juba tingitud puht esteetilise seisukohast. Seal on väga palju ilusaid elemente sees ja sellest on ka see nähe tingitud, et näiteks Kreeka ja ka Rooma rõivastus kordub hiljem, moodides. Millest siis esteetiline komponent võiks sündida, sest sellel ajal nii palju kui mina vähemalt tean, ei ole ju veel rätsepakunsti ja kogu rõivas on üksainus kangas, mida nii või teisiti ümber keha seatakse. Ja see ongi see kõige huvitavam, et Kreekas on kõik muud töötajaid voolemas. Kuid rätsep Kreekas ei ole sellepärast, et rõivastus koosneb lihtsast riidetükist ja see tavaliselt kandiline tee, sellepärast ka siis Voldemar Panso kuskil kirjutab, et kui nemad koolis mängisid seedarid, siis neil olid voodilinad ümber. Näitasime sponsorlust teadet voodilinade sees olid, mängida ei saa, sest Seederi rõivastus oli siiski natuke teistmoodi, kuigi ta on ka lahtine riidetükk. Aga kreeklased tõesti kandiline riie ja naistel siis näiteks partas Lõuna-Kreekas on ainult õmblemata, tähendab, üks külg jääb täiesti lahtiseks, ei ole kuskilt õmmeldud ja sellepärast ekspuus on alati väljas. Aga Ateenas siis juba õmmeldakse seal külg kinni ja siis tekib niisugune kotitaoline. Kuid nüüd ongi ime, et selles koti taolises rõivastuses seda osati niivõrd hästi keha ümber seada ja nii elegantselt kanda vähemalt piltide või figuuride järginid. Skulptuuri järgi otsustades on see niivõrd esteetiline ilus, et meie ei oska seal sa enam mitte midagi parandada. Jah, ja siit võime muidugi teha järeldused nende kandjate esteetiline meel, kultuur oli väga kõrge. See rõivastus on ühtlasi ka selle poolest huvitav, et ta on täiesti kliimakohani. Seda relvastust ei saanud põhja pool kanda, näiteks kui roomlased tulid ka neil nii väga sarnane rõivastus tulid kallijasse siis nad tahes või tahtmata olid sunnitud panema endale kah püksid jalga ja tegema ka varrukad otsa selle pärast kliima oli ikkagi külm ja kuigi nad olid väga karastatud inimesed, nad ei pannud siiski vastu. Jah, aga nüüdne antiikühiskonnast jõuame vist üsna kurba etappi rõivakultuuri ajaloos, kus järjest rohkem hakatakse ennast katma järjest rohkem igasuguseid rõivaid seatakse ümber ja siin on vist süüdi osalka kirik. Ja kiriku osatähtsus rõivastuses on ütleme, halvas mõttes on väga suur olnud. Sest just kirik sundis peale või ütleme niisuguse lihtsa ja maitsetu rõivastuse kus rõivastus üldse ei arenenud edasi. Kui nüüd antiikrõivastus olles hakanud arenema otsaga põhja pool, siis võib-olla polekski seda esteetikat tulnud rohkem kaasa. Aga seal kui varakeskaegne rõivastus on ju lihtne särk rõivastus pikkade varrukatega maani ja tema peamiseks eesmärgiks olijate pidi absoluutselt katma inimese tehases keha oli patune ja mida rohkem neid seljas oli siis muidugi seda vooruslikumis inimene pidi olema. Ja seal siis tükk aega ja see on ikkagi väga pikk aeg, vähemalt nii seitse 800 aasta, ütleme viiendast sajandist kuni 13. sajandini. Lääne-Euroopa kannab niisugust muutliku rõivastust, niiskust, särki, see on ühine mehele ja naisele on rikkale ja vaesele muidugi vahe on siis materjalis ja kaunistustesse, aga siis leiutati näiteks sellesama lihtsarõivastuse juures ikkagi veel seisuste vahed eraldamise näiteks ja see oli v. Mida kõrgem seisus, seda kõrgemal oli v? Ainult sõdurid võisid ka vööd kõrgel kanda, aga muidu oli siis ikka madalal töötatud, oli siis madalus teistele inimene ja kes siis hoopis ilma tööta pidi käima, kellele vööd ei lubatud, need olid siis kurjategijaid ja üldse niisugused põlatud karistatud inimesed üks element pidigi olema, mis nüüd erand? Päris õigus sinna tulema selle vana tuntud anekdootlike loo juurde saunalaval on ju kõik inimesed ühesugused, kuid kus see siis selleaegsete legi ülikutele meeldida võiks? Ei, ülikud seisid selle eest kohutavalt rangelt ja väga kaua neid heitlusi olnud muidugi. Ühelt poolt neid kaitses seda rõivastuse rohkust ja lihtsust ja kainust muidugi kirik omast seisukohast teiselt poolt ülikud, kui nemad hakkasid võimuma kätte saama, siis nemad tahtsid eralduda teistest klassidest. Ja siis tekkisidki need hirmus suured tülid rõivastuse pärast, mis rõivastus ajaloo lehekülgedel vast kõigini olulisema punkti moodustab lakkamatut eeskirjad, kes mis pidi kandma või kuidas keegi pidi kandma. Ja ega see ei ole üksi ka Euroopas omane, seda tunnevad ka antiikrahvad ja seda tunneb hiina, kus isegi materjal ja värvid ka kõik on ette määratud. Küllap vist vangikongi neid välja näiteks. Te vist olete kuulnud seda, et Roomas oli purpur väga tähtis värv. Vaadake, seal saab purpurtoonidest, mis meil arvatakse, et see on ainult punane purpur annab väga paljusid tooni ja lillad purpur näiteks võiskanda, neeru, eksi, tema keelas selle kandmise kõikidel teistel ära ja see oli siis kõige kallim ja see oli siis reserveeritud ainult emale. Seoses sellesama probleemiga ma nagu oleksin kuskilt lugenud, et omaaegses vanas Tallinnas isegi kaali aadlidaamidel näiteks rangelt reglementeeritud, missuguseid kaunistasid nad tohtisid kanda sel soovil nahkadest oli juttu. Vaadake, meil on Tallinnas rõivastuskorraldusega hästi palju tegemist olnud ja kohe nii imestama paneb see, et meie raad või omaaegne linnavalitsus näis, tegelevad lausa rõivastus probleemidega, justkui ei oleks muid tõsisemaid asju, ongi siin ja imelik on see, et siin isegi ametite vahel püütakse teha niisugusi tõsiseid takistusi, kuna meil nüüd gildides Suurgildi jaganud ei ole kõigil omaette moodustasid nagu mingisuguseid seisuse või noh, ütleme lihtsalt nagu kasti Indias on. Ja siis taheti ka neid väikseid vahesid toonitada väliselt kuigi alati seal öeldakse, et vot põhjuseks on linna nii-ütelda majanduslik olukord ja püütakse isikute vara ja heaolu kaitsta ja et ei raiskaks ilmaasjata tarbetud raha rõivaste peale. Siiski kui karistama hakatakse, siis on alati peamine põhjus see, ta ei olnud seisusekohaselt riietuses ja sellepärast siis tulevad need hirmsad tülid. Muidugi kõige suurem tüli oli sinikullassepa naisega, kus kullas poliisi aadlik ja naine oli karist aadliseisuses. Ja kuna ta siis ka tahtis aadliku kohaselt riietuda, siis võeti tal need pika tüli peale, võeti ta, oli ikkagi need riided ära ja tüli kestis 64 aastat. Kuigi juba mõlemad peaosalised ammu surnud. Ja lõpuks kullassepa tunudkiskisele tüli kaotas. Ja kui nüüd vaadata seda vana toomast, mis meil raekoja tornist ennast ikka näitab, eks tema ju iseloomustab ka mõningal määral tolleaegset rõive kultuur või sõjamehe või kuidas nimetada rõivast? Tema päris ilusas rõivastuses päris korralikus, nii kui määrata esemeid vanu esemeid, siis on rõivastus üks väga hea ja oluline osa, tema ütleb teinekord isegi nii 10 20 aasta ulatuses ära, kus kujutust pärit on ja näiteks meie Toomas on niivõrd selge 16 sajandi esindaja seal üleval sõlvakse kellelgi kahelda, mis seda määrab. No seal on selgesti näha, kuidas ta varrukad on kokku pandud lintidest, sest 16-l sajandil olid pilud väga moes. Ja kui ta nüüd rikkam oleks olnud, siis ta oleks sealt pilude vahelt võinud omassiidib ammuse välja kiskuda, aga seda tal vist seal all ei olnud. Pilud on selgesti näha siis tema väga nürid, nii kinganinad, see on just tüüpiline 16 sandi nähe. Kuid tal imelikul kombel ta kannab siiski veel väga vana laiamütsis, 15. kübarmustel seal peas on ja see oleks pidanud meditsama kujutusi raehärradega, võrdleme siis Rajaradel on siis vaata, niiskus, dispaanialikud, mütsid peas, aga temal on lai. Aga see tuleb vist sellest, et tema on siiski sõjasulane ja sõjasulastele oli lubatud ja nemad kandsid väga kaua seda ilusat laia. Ühesõnaga, sõjasulane ei olnud moodne ja nüüd me tulemegi siinsele maagilise sõna juurde mida ei oska õietigi defineerida. Mis ajast on pärit mood, sest siiani me ju rääkisime koga pikalt reglementeeritud ranged seisused oma eeskirju nõudsid, aga mood on ju niisugune, mis vist ei taha tunnistada mingeid eeskirju. Selle moesõnaga on väga palju ühendatud ja väga erinevaid mõisteid. Tegelikult moodi esineb mitte ainult rõivastuses, vaid kõigis elualades näiteks on ju isegi moodsad autod ja moest läinud autod on olemas, on moodne mööbel ja mitte moodne mööbel. Aga seal me nagu ei pane seda tähele. Ja rõivastuses me arvame, et seal ainult kehtib mood. Tegelikult niisugune moenähe rõivastus, mis nii kiiresti vaheldub ja mis vastab nii meie mõistele. See on 19 sajandi looming. Sest kuni U19 sajandini õieti nii 1800 30-ni veel kehtisid ju Euroopa kunstistiilid ja rõivastus allus täiesti stiilidele. Päris õiglus, nii nagu igal etapil on oma arhitektuuriline stiil. Nii vastab ka sellele rõivastus. Ja näiteks me ju räägime rõivastuses, barokk, rõivastusest, gootiaegsest rõivastuses ja huvitav on see, kui näiteks teatris seda vaadata. Jaga aladel maalidel, kus miljöö on antud siis moodustab tolleaegne rõivastus selles miljöös ilusa suure terviku stiilne rõivastus, temal alati sobib suure päraliselt nii omaltvärvidelt loomalt, materjalil näed ilusat pilti. Nii et niisugust suurt siin teesi kunstide sünteesi see ongi, mis, mis stiilide juures võlub. Aga stiilid kadusid ju ampiirivad piidermeeri lõppemisega 1830 ja peale selle hakkas siis stiilidest eklektika ja kordamine. Kuid mood lõi siis täiesti lahti. Sest kui sajandi keskel näiteks tulebki ilmatu tore Green, olin moodi, ega siis muul alal Grenolini stiili ei ole, see on siis ka moe näe või natuke hiljem tuleb Turnüür, seda ei ole ka stiilis kuskil olema. Andestust, mis on turniir? Turniir on väga huvitav naiste rõivastus, kus kogumas kogutakse selja taha hunnikusse ja millega mehed sugugi leppida ei tahtnud selle moe nii-ütelda, edutajad või temale tooniandjateks muutusid näitlejad 19. sajandi keskpaigas ja on aega olnud Kustiaatrisse imindudki. Kui näitleja ei vahetanud mitu ja mitu korda oma tualetti, siis peamiselt mind ainult sellepärast. Ja see nakatas ka niivõrd teised, kõik tahtsid siis näitlejate moodi välja näha ja hakati siis kohutavalt kiiresti neid riideid vahetama. No 19. sajandil, et me saame siiski kuidagi neid perioodiseerida, neid nähteid, mis seal on, no 20. sajandil läks asi veel hullemaks ja nüüd ei taha väga kuidagi pidama hakata. Seepärast ei saagi nagu õieti enam rääkida nii sihukesest suurest sünteesist kunstide vahel, sest ega me mööblit ei vaheta ju nii ruttu majasega ruumi sisustusega hooneid üldse mitte nagu nüüd rõivastus vahel. Aga mis nüüd tingib moeinimese poolt, ütleme miks ta vahetab nii kiiresti kuube või kleiti, kuigi eelmine on veel küllaltki nägus ja võib-olla tal rahagi nii palju ei oleks. Ja see ongi see traagika, et ei jätku alati neid võimalusi moe jaoks ja see probleem on olnud juba mitmes alas vaatluse all. Sellega on tegelenud ajaloolased, on tegelenud majandusteadlased ja siiski, kuidas ka teda ei klapi, üle jäävad ikka üks niisugune tundmatu x mis nähtavasti siiski oleneb inimese psüühikast. Ja see ike sellepärast just selle tundmatu yksi pärast on siis nüüd see probleem antud lahendada psühholoogidele. Ja tõenäoliselt, kui te hakkate nii põhjalikumalt mõtlema, siis meie ise ei tunne hästi ennast, kui me ei ole moodsamalt hõivatud, mitte just ütleme nüüd äärmiselt moodsalt, aga nii, et me torkaks silma, kui me laenud praegu, ütleme naised väga pika seelikuga tänavale, siis meil endil on vist kohutav paha olla, sest kõik vaatavad ja niisamuti tööl, kui te läheksite topitud õlgadega, siis hakkaksid ka Vaatame ja jah, aga siit tuleb nüüd päris uus moment, mida me nagu tavaliselt ei räägi, kui me moedemonstratsioonidel teeme ülekandeid, reportaaže just see, et mitte eriti välja paista, vaid tühtlasena paista. Ja just see kollektiivne tunne, see on väga suur. Kes on olnud ajaväe käigus edevamat ja kirglikumalt jälgi, et kas naised või mehed? No kuni 19. sajandini kahtlematult mehed olnud seal esijoones. Ma vaatan siin neid pilte, mida te olete kaasa võtnud lossis, rõivastus on, andke andeks, lausa karikatuur, nöör, pimedad olevatena, vaataksime vast kõige nii kuriooslukima tohivad need suured puhvpüksid, mis Saksamaal känki ja mis ka Inglismaal läbi leidja, mille jaoks isegi parlamendis oli tarvis kaks tooli kokku panna, siis meid ei mahtunud ühe peale kuidagi. Kiht. Sinna loetakse kohutavat riiet, isegi kuni 300 küünart, see on 150 meetrit siis meie Aramis järgi läks sinna siis siider, muidugi kitsas läks sinna sisse ära, see näib neil olevat lihtsalt uskumatuna naisteks seelikutesse vanem läks ka kohutavalt palju riietele ja seepärast siis need riided olid ka hirmus kallid. Aga just imelik on see, et naistel nagu puudub see julgus teha niisugusi äärmusi. Alguses nad pikkamööda lähevad siiski kaasa ja üks, mis alati naise juures jääb, see on ikkagi pikk seelik, sest lühike seelik tuli peale siis 20. sajandil. Aga meestel näib olevat selles niisugust üle aisa löömisest palju rohkem julgust ja siis ka tehakse niisuguseid äärmusi. Aga lõpuks ega need liialdused ei domineeri, ajastus. Need on siiski nii otsitud nähteid sest igas ajastus on üldine joon siiski võrdlemisi nii käib kuldset keskmis määrab selle ajastus ja mis määral ja see on väga ilus. Näiteks missugused kehakatted on kõige rohkem ajaloo käigus allunud moetuultele erinevustele. Küllap meeste püksid ja daamide kleidid, nagu nende piltide järgi võib öelda. No püksid ja on olnud need, mis on kogu aeg muutunud, kuni 19. sajandini. Daami kleit on alati olnud muidu pikk, ainult onlaiuses muutunud kord ühes kohas laiemaks protees, kus laiemalt kuid moel on allunud kõik näiteks soengud, kui meil tuleb vahest kunstiajaloos, ütleme analüüsida portreed, kus midagi muud ei ole, kuivas suure dekolteega daam ja muud ei olegi näha kui dekoltee, siis aitab ka soengust ja aitab ka sellest dekolteed, need ka muutuvad, aga nüüd te ütlete, aga meestel dekolteed ei ole, eks kuidas, ja soenguid k iki, kuidas siis neid väga hästi näiteks mehe Abe vurrud juukselõikus, see kõik mängib kaasa. Ja imelik on see, et juba reegel on niisugune olemas ammust ajast, et kuid meeskonna Vabed sibki juukseid ei ole. See oleks väga karvane, tuleks välja. Aga niipea kui kasvavad juuksed pikema ka tegi keskajal juuksed on meestel peaaegu õlgadeni ja üle selle veel. Aga ega siis ei ole kunagi habet nagu renessansist kasvab. Ave juuksed lõigatakse otsaga lühemaks ja piisab sellest. Samuti meeste peakate, et need on mänginud ka väga tähtsat osa. Eriti mis puutub veel hilisemasse silindrisse, siis selle alal nii palju nalja tehtud. Millal tekkis silindersilinder, tekkis 18 sajandi lõpul ja väga suured traagilise juhtumiga. See ei olnud sugugi kerge asi, mis siis oli, nõudis inimohvreid, muidu moeajaloos inimohvrid palju ei ole, seal need lahingud lüüakse nii-ütelda ahjuroobi ja ja selle pühkimisharjaga. Aga mõningatel juhtudel siiski on olnud nagu näiteks lääni pärast saadeti üks munk tuleriidale. Ja näen Shannoni squashi Pillektoroki. Keskajal naisele nii väga meeldis ja mis senini on säilinud prantsuse rahvarõivastuses. Muide, daam Bergeni prantsuspärane ja sealt siis lehis, aga ka teistele, mis võis kuni meeter kõrge olla, seisuste järgi eraldatakse neid. Aga see pea kattusin, uhke sarv, kübar, neid sarju ka rohkem nagu kaks. Ja sellepärast siis preestrid ütlesid, et naistel olevat sabasid ja sarvi rohkem kui vanakuradil endil. Jah, ja kuidas need niisukese kübaraga ukseavast läbi pääseda? Eks temaga tehtud niisama palju manöövrid nagu selle toreda rehv seelikuga 18. sajandil. See on see, mis metall vardadel on. Mis metal varbadele, aga mitte Alt laiene üksi päinis vait, laieneb otse puusade kohas, mis kuni neli meetrit võis olla ühest äärest, nii et kummagi puusa poolt oli kaks meetrit eemal. Hoian ikka olete nagu lennuki tiivad. Ja nüüd, kui te peate ladistiteedi vääga, ilusat manöövlikud ustest läbi, saate selle laia lennukiga ja samasugune lugu oli ka nende nööridega. Näiteks teada on, et prantsuse väga stiilses vanas lossis, Bloa lossis kunagi prantsuse kuningad, revideeris, onu uksed lõhutud ja kõrgemaks raiutud, kui see oleks kuiv olnud. No ja nüüd siis on uuritud, et see on tekkinud sellest, et kunagi daamid ei pääsenud näenidega neist madalatest keskaegsetest ustest läbi ja kogu seltskond pidi siis nii kaua ootama õue peal, kuni uksehaavad kõrgemaks tehti ja daamid siis edasi. Ja samuti kui vaadata siin tänapäeval, oleme harjunud siiski, et daamidel on jalad nähtaval küllaltki palju, aga siin esimesed mehe rõivad keskajaperioodil. Selgesti näha. Ja see, et mehel jalad nii nähtavale tulid, oli ka hirmus suur pahandus just kirikuga nende jalgade pärast, kuna kirik neid sugugi tahtnud näha. Ja väga halbu sõnu on öeldud sellest, no see nähtavasti ka mehi ei heidutanud sugugi. Need jalad jäid siiski nähtavaks ja nad on kohutavalt kitsad. Need püksid. No aga nad ei ole mitte ainult keskajal kitsad, nad vahetuvad jälle, vaiadega tulevad jälle uuesti kitsad. No päris kuulsaks on saanud nüüd Artuaa krahvi lugu, kes oma kitsastesse pükstesse 18 sajandi lõpul enne prantsuse revolutsiooni ei saanud, muidugi pidi kummuti pealt hüppama. Siis toapoiss hoidis püksid valmis ja krahh karges siis sisse, kui siis läks, siis läks, kui läinud, tuli siis uuesti seda harjutust teha. Aga naistel on see juba olevat apostel Pauluse poolt veti kirjutatud, nii naistele need abielus naistel need kaetud juukseid kui ka need pikad seelikud. Ja kui siis ükskord Austria kuninganna tõlda astudes möödunud sajandil veel olevat kuidagi tõstnud jalga nii kõrgele, et olevat jalg nähtavale tulnud siis keiser olevat tõesti nii ehmunud olnud, et mis nüüd küll saab, su jalg oli näha. Nii et vaadake, kui palju on aeg siiski muutunud. Meil on praegu väga lühikesed seelikud ja me ei pane sugugi pahaks, kui jalad sealt nähtavale tulevad. Aga millest on see siis nüüd tingitud, on siin tegemist moraalikriteeriumide muutumisega või? Eks muidugi muutunud oleme me ise ja meiega koos muutuvad ka rõivad, ega nad muidu ei muutuks, kui meie ei muutuks ja huvitav ongi selle poolest vaadata neid minevikku nähteid ja minevikku, riik ja mineviku inimest, et kuskil ei saa meie aja progress niivõrd selgelt ilmsiks tulla, kui me võrdleme seda minevikuga. Ja kui öeldakse, et vot mehe rõivastuse pärast sajand läks 1000 aastat kiiremini, kohe edasi. Kindlasti see tähendab sellepärast, et mehel jäi nüüd aega muuks kui rõivastusega. Ja et mees leidis niuke stabiilse rõivastuse ja nüüd ei ole vaja enam hakata teda lakkamatult muutma. Mis taga ei ole üksipäini see põhjus, et ei oleks tahetud teda muuta. Vaid põhjus on ka, see vist ei saa muuta, sest meeste rõivastus, meie praegune rõivastus on niivõrd läbi kaalutud. Nii healõikeline, et kui me hakkaksime seda nüüd veel kuidagi muutma, siis ta võiks ainult halvemaks minna ja on päris hea, et ei muudeta, et ei tehta jälle niisuguseid äärmusi ja ütleme, ebaesteetilisi nähteid. Samm-sammult püüame nüüd naisterõivastuse juures ka sinnapoole, et ta jääb meil küljest eetiliseks, aga sealjuures praktiliseks ja nii kättesaadavaks. Mis ajal umbes kujuneb välja meie praegune meest, rõivas kuu peapüksid jaamatel. Kõige suuremaks põhjuseks siin on prantsuse revolutsioon. Otse nii dekreedi korras ja seda võlgnevad mehed vast müra poolegramm poole, kes avastus seisuste kogu revolutsiooni eel esimese nõudega, et seisuste vahed ka kaoksid, vähemalt rõivastuses ja see tema ettepanek läks siiski esimese seadusena läbi. Nii et see on ka esimene katse seisustevahede kaotamiseks ja võib-olla et seal on osalt naised süüdi, mehed kandsid ennem kah neidsamu brokaat rõivaid tekstiilinaisidki sagedasti juhtus, et naise laias seelikust sai mehele veel mitu ilusat kuu või ja need kanged just Prantsusmaal olid kõik tihedalt läbi kootud ehtsa kulla ja hõbedaga. No ja kuna see oli väärtuslik materjal, siis naised olevat leiutanud ühed niisugused tangid ja kui nad on seisnud meeste selja taga, siis nad on tõmmanud sealt seest kõik need kuldniidid välja. No ja see olevat niivõrd pahandanud mehi, et nad olevat siis üle läinud juba hoopis lihtsamale riidele, jätti sealtki kakutakse midagi välja. Nii et juba kuku lõpul. Me näeme võrdlemisi korraliku ülikondi ja pärast prantsuse revolutsiooni muutub siis pilt järsku. Me oleme küllaltki pika tee läbi käinud rõivakunsti ja moe arengus ja tema hüperpalle jälginud. Aga kuidas tulevikus see kõik võiks edasi areneda. Te nimetasite, et rõivas on siiski enam-vähem lõplikult välja arenenud nii mehel kui naisel. Vaata kui inimene on siiski võrdlemisi fantaasiarikas ja kuigi praegu näidet juba kõik on tehtud, mis teha, on andnud siiski võib-olla, et tuleb isegi veel suuri muudatusi. Aga üldiselt oleme niivõrd arenenud, et ega meie nii väga ebapraktilist rõivastust enam ei tee, nagu need minevikurõivad olid niisugusi juusturattaid, mis ütleme, kaelast 30 sentimeetrit, eemaleulatuvad igatahes nad olid väga ebapraktilised asjad ja selle tõttu pilvi isegi supilusikat varred pikemaks tehtama, muidu ei saanud ju kuidagimoodi lähedale ja ka vist niisuguseid tohutuid traatide peal seelikuid ka ei hakka tegema. Ja mis meil nüüd meie rõivastuse kaasa rõivastuse juures ja mida naised läbi lõid? Tülide ja protsessidega oli see, et naine siiski saavutas endale töötamise, riietuse ja tänavarõivastuse ja ka korraliku peorõivastuse ja pallirõivastuse. Et need erinevused on olemas. Ja meil muidugi võimalused juba niisugused on, et iga inimene võib endale need astmed muretseda ja sealjuures nüüd kultuuri ja hariduse kasvamisega. Vist meie ei lange enam väga inetute rõivaste juurde tagasi äärmustesse ega äärmustesse. Sest vaadake, rõivastuse kunst, tema on ikka väga pika arengu vili ja väga hea kultuurisaavutus. Et me oleksime nii vajaduse kohaselt, aga igal juhul ka töö juures ilusti riita. Praktilisus see ongi, määrab kaasaegse esteetilise iluideaali puhul rõivakunstikindlast, see oleks nagu meie stiil olema. Aitäh.