Sookoll oli lõpmata ehmunud. Tal oli õige rumal olla. Ta polnud ju tahtnud teisele viga teha, ainult vaadata. Koll hakkas loomakest tagasi kutsuma. Nii ilusti ja õrnalt kui oskus tegelikult kõlasta kõrist aga jäme järin ja Merin looma ei tunnus. Siis jäi koll vait ja hakkas ootama. Sisalik satub sookolli ellu, küll vastu enda tahtmist Likuga satub, saak oli tõepoolest juhtumisi kokku, aga seal hakatele kohutavalt meeldima. Sisalik kehastab so kalli jaoks lihtsalt kõike ilusat, peent ja kättesaamatut. Sookoll teeb aga selle vea, et ta tahab siis oliku võtta endale. Aga sisalik ometi on ju olend, Soogol võtab sisaliku vangi ja hoiab teda enda juures ja arvab, et, et niiviisi ta on sisaliku päriselt endale saanud, aga sisaliku loomus on vaba. No juhtub ju ka loomaaedadesse suletud loomadega. Loomaaia loomad ei ole sugugi enam need, kes need vabaduses on ja me näeme ainult niisugusi, haledaid sorakil karvadega, aga mitte selliseid, nagu loomad oma vabas keskkonnas on. Selles mõttes on tänapäeva inimestel väga hea, et need võivad näiteks televisioonist või kinost vaadata filme loomadest, mis on tehtud vabaduses kus me näeme, mismoodi loomade elu tegelikult käib ja kuidas need elavad, kuidas nad saaki püüavad, kuidas need oma poegadega talitavad, lihtsalt kuidas nad elavad, kui labad laamad. Ammu oli aeg kivisisalik koju tagasi viia. Ometi viivitas sookoll päevast päeva ja otsis igasuguseid ettekäändeid, miks ta ei saa sisaliku veel ära lasta. Sisalik oli kolli nõrk punkt. Lugu sisaliku oli liiga segane. Koll ei saanud ise ka aru, miks ta ei raatsi sisalikust loobuda mitte kuidagi ei raatsi. Võib-olla lootis koll, et sisalik hakkab temaga siiski rääkima ja saab veel sõbrakski. Teised ütlesid küll, et seni, kui sisaliku vangis peetakse ei maksa niisugusest asjast unistadagi. Kuid vaevalt sisalike pärast vabaks laskmist kolile sõbraks hakkab. Tõenäoliselt ei taha temast enam kuuldagi ja tal on täielik õigus hoiduda kollist võimalikult kaugemale. Kollile niisugune jutt ei meeldinud. Kui sisalik lahtilaskmise eest isegi tänulik ei kavatse olla, ütles ta. Siis pole ka mingit mõtet teda vabaks lasta. Sookoll kiskus sisaliku vägisi oma kodust välja, aga ka tema endaga juhtus kurb lugu, et oma kodust eemale sattusi ära eksis. Ja nõnda juhtuski sookolliga see traagiline lugu, et ta jäi ise vangi puu alla. Ta läks seal tigedaks ja lõpuks kaotas mälu. Mälu on aga mõistuslikule olendile nagu sookoll, kes tegelikult sarnaneb inimesega selle sellest kandi pealt. Erakordselt tähtis inimesele on väga oluline, et ta teaks oma minevikku, oma perekonna, minevikku, oma rahva mineviku ja et tal oleks kodu muidugi, et tal oleks kodu jätta hoiaksemaga tuligi sest kodus on inimene see, kes ta tegelikult on. Kodutu, keda hoiab teda ja tema ise toetab kadu ja hoiab oma kadunud lõpuks jõuaks hoogull koju tagasi. Alguses elab ta seal kurba elu, sest ta ei mäleta nendest midagi, ta Kahnitseb süüa ja, ja kohtleb oma sisaliku väga halvasti. Aga siin tulevad appi talle tema endised sõbrad, kaaslased, kes tunnevad, et nad peavad sookolliga kokku hoidma ning teda aitama. Nad aitavad saakkolil meelde tuletada tema olemust, tema mälestusi. Kõike nad ei tea. Seokoll mäletab lõbuks kõike seda, mida sõbrad temast mäletavad. Ometi okei puudu. Aga siis lõpuks tuleb konnale rannale meelde, et sookoll on ju mänginud vanasti roopillipill on see, kes lõpuks Saagolile meelde tuletab, kõik tema salajased mõtted ja igatsused, otsingud puhtuse, õilsuse ja ilu järele. Raana pesus üha soov oli läheduses. Ühel kuupaistel. Teisel ööl meenuste läki kolli roobil. Ja valus igatsus, mida kolli pillimäng. Kus oli valanud? Võib-olla on just igatsus, mis kollil puudu. Aga igatsus. Pilli mängusse tallene. Küllap ta on ikka veel pilli sees peidus. Sa pole ammu enam pill puhunud ütles Rauno soo kolile. Bill ja nad hakkasid pilli otsima. Pill oli märtsis sügaval märsipõhjas, seal olid kõrvu vilepill ja kuivanud sisaliku saba. Nüüd võeti mõlemad välja. Niipea kui koll vilepilli silmas, muutuste imelikult kärsituks. Ärevana tõstis ta pilli huultele ja puhus alguses roopill üksnes kahises ja vilises kolli käes. Kuid pikkamisi tuli Kullile meelde, mismoodi ta pilli oli mänginud. Koll hakkas oma pillilugu puhuma. Helidest, mis kõlasid, võis tunda, kui pineviljon, sookolli meel otsekui elu ja surm oleks praegu kaalul. Ja siis hakkas pill ise kollile. Kuulata ütles ta kõigepealt. Vilepill tuletas meelde kõik soo hääled päikese ja vihmahääle ja käe vahele ja lisaks veel palju muid. Kõigel on oma hääl soogasel ja rabameni.