Algas siin kevadel tütre Gudrutamise lõokese lööritamise, kurgede turg, Lututamise käo kukkumise, taevakitse mühitamise, rabakanakäkk, ärritamise ja paljude teiste lindude häälitsemisega. Ööd läbi täitis Vargamäe õhku rõõmus kisa, mille sekka kostis karjaaiast lehmakellade tiksumine. Varsti tuli oma ühetoonilise rääksumisega rääk ja kui tema väsima hakkas, siis algas oma lauluga rohutirts. See pidas ajahambale kõige kauem vastu. Aga öökülmades ja hallades katkesid ka tema mängu riistalt keeled. Kured hakkasid uuesti karjuma, aga mitte enam öösel. Päeval oli kuulda vahel mingisuguste rändlindude kiiret ja kärsitud tiibade vidinat aga neil polnud viisiks häält teha, nagu jätkuks selleks aega. Suure rutuga lendasid nad ära lõuna poole. Viimasena tilgsus karjaaias ikka veel lehmakell, nagu poleks sügist ega midagi. Alustasin tsitaadiga Tammsaarelt lõiguga no tõest ja õigusest. Kuigi mu seekordne käsitlust loodusest eesti ilukirjanduses haarab üksnes otseselt Meie päevade probleeme. Ent mulle tundus, et Tammsaarega on vaja alustada ka niisuguse ahendatud sellel liialt laiaks jäänud teemaasetuse puhul. Tammsaaret pole peetud suureks looduse kirjeldajaks. Aga Tammsaare ometi vägev loodusemees. Nii vägev, et tahaks just tema näitel minna looduse osatähtsuse vaatluse juurde me tänases ilukirjanduses. Sest Tammsaare saavutas tähtsaima tema inimesed, haavatu looduse keskel tunnevad looduse tõdesid, võitlevad loodusega, võidavad loodust, jäävad ometi pidama loodust väärikaks vastaseks. Ja just see on peamine, mida ma täna meie ilukirjandusest asun otsima. Tammsaare soovitas neile, kel vähegi võimalik, õppida loodusteadust väljendudes veemeeli, umbes nõnda. Mis inimene see on, kes loodust ei tunne? Jätame siis praegu kõrvale meie ilukirjanduses looduse käsitlemise niisugused funktsioonid, moodus poeetilise elamuse väljendajana ja emotsionaalse miljööloojana. Me ei lähe siis täna koos Debora Vaarandi ka Saaremaalt nurmede kadakamaile ega imetle Kersti Merilaasi sinililli ja nurmenukki. Me ei suuda analüüsida seda, kuidas Ain Kaalep paneb kuradid maniküüri tegema oma ühele põhjamaisele orhidee-le, kuradi käpale või Erni krusten saadab oma Eduard Lauluelamusi kortsiitsitaja häälitsustega kasesalus, kord veevulin, aga mis kurjakuulutavalt peatub truubi all. Meelde tuletada seda, kuidas park, milles ära tunneme, muide, Rakvere tammiku loob boikoteerimist atmosfääri Villem Grossi diiva sirutuses. Ma tahtsin peatuda pisut, aga viitvamalt me ilukirjanduse sellel osal, kus loodus, tema mõistmine, temaga seotud probleemid mängivad sisulist rolli kogus või see kandmisel või siis tegelaskujude põhiliste piirjoonte Skitseerimisel. Niisiis esiteks loodusest, ainestiku andjast, kirjandusele, inimese kogu tegevus toimub ju nii või teisiti looduses. Inimene on tegelik loovuse kasutaja see kasutamine olla igati kooskõlas looduse seadustega looduse sügava mõistmisega, kuid võib-olla ka ja vägivallatsemise aktide reaks. Ühesõnaga kasutamine võib olla ratsionaalne või ebaratsionaalne põhjendatud või sellisena põhjendamatu. Siit tulenebki mumeelest peamine sügav probleem, kus loodusekäsitlus ilukirjanduses võib muutuda suureks sisuliseks üldistuseks, mis võib anda lõputuid variante lõputuid kajastusi karakteris ja erinevaid juurde mineku nurki sündmuste hindamisele. Ja siit on tulnudki peamised loodusega seotud probleemide käsitlused neidu kirjanduses. Kõigepealt kaitstakse puud metsa ja mitte niivõrd praktilistel kaalutlustel, kuivõrd just ratsionaalse kasutamise teid otsides. Juhan Smuul kirjutas oma mõjuka tapetud puud tõstis kolhoosi metsade läbi mõeldud kasutamise küsimuse ja tabas sellega ühena esimestest vabariigis oma publitsiski läbi nägelikkuses naelapea pihta. See on probleeme, mille igati põhjendatud lahendus näitamise eest võideldakse vabariigis veel tänagi. Ja siinesineja hiljutine koguvas käik veenis, et Smuuli protest pole kaotanud oma aktuaalsust sõgedate külas praegusekski. Armsad Muhumaa mehed. Lugege veel kord oma vägevat kaasmaalast ja mõelge asjalikult oma nappideks jäänud metsa tukkadele ja tamme puisnitudele. Metsa rajamine tähendab väärtuse loomist tulevastele põlvedele. Siin ei saa lähtuda ainult hetke näilisest ökonoomiast. Just seda rõhutab lugejaid endid oma küsimustega mõtlema virgutavalt Jaan Kross. Aga sina istutad metsa, kes vastutab, et su lapselapsed saavad sellest palke, et su külvisti kasva, jändrikud, et liilimata neid enda alla, et tulevaste suurteederajajad ei vannu raiudes nende kivikõvasid juuri. Viska männimaimude korv liivaluited maha ja mine joostes palgi barretajate sekka Kuradile lastelaste tellingud. Kas nõnda? Puude hoiuprobleem kerkib üles taas Jernikusteni laastus kohtlane tõde aastaist raadiuse esitatud laastus vanast metsavahist tee juhatajast tuleb kirjanik enne raieküpsust raiutud metsa juurde. Selle probleemiga seoses leiame aga ka üllatusega näite Mart Raualt kus autor tahab leida poeetilist lehise palkidest, mis on kasvanud tuurist, mille rajamise ajamäärang reedab, et nende puude raie aeg polnud veel saabunud. Selliselt sisuliselt murettekitava probleemi lihtsustamist kohtame mujalgi. Valter sein läheb sellise lihtsustamisega oma publitsistlikku artiklis kuumaastikumetsad põlevkivi lahtiste karjääride metsastamisele. Ja samas tuleb müts maha võtta ott kooli ees, kes näeb tabavalt mitmeid metsamajanduse raskusi Alutagusel oma suurepäraselt kirjutatud loos tudu. Õigesti asetab probleemi oma loos kohisevate mändide all Veera Saar. Paljudegi individuaalehitajate Downimist vääriv komme pikkamööda vabastada oma krunt puudest saab kujutuse ühe raudtee, lase arutluste ning tegude kaudu. Tema maja ehituspaiga seitse mändi kaovad ükshaaval. Mõnd on vaja aiapostiks, mõni jääb ette vundamendile, mõni tee alla, üks varjab kurgipeenart üksia käteliinile. Ja lõpuks jäigi ainult ainus. Aga sügisel, kui üle lagedaks jäänud männiku tuhisevat tuuled muutusid raevukamaks rajuks selgus, et kas mänd oli kasvanud määrale kohale. Võimas rajuhoog haaras üksiku männi oma sülle, raputas teda kahele poole ja murdis siis raksudes pooleks. Oli lausa ime, et ta ei langenud katusele ega lõhkunud mehe kaunist kodu, mille see oli rajanud mändide alla. Metsast ja puust kõnelevad hindavalt Felix Kotta oma murtud dras Harald Suislepa metsatulekahjus ja Ilmar Sikene Vargamäe Andrese sõnade läbi kui see ei lubanud tuua jõulukuuske, sest igast noorest kuusest kasvab ometi tugev puu ja igast puust saab jämepall. Ja samas ei saad aunimata Ta Vladimir Beekmanni ühekülgset nägemisoskust, mis viib paratamatult mõnel puhul loodusekasutusega seotud probleemide lihtsustamisele. Ei saa nõustuda juba sellise üldistusega, mida kirjanik teeb pelglikult oma elamustest Islandi laavaväljal. Kuigi tead, et siin sammas õige lähedal on maantee inimesed poeb südamesse alateadlik hirm, hirm lõputu tühjuse ja üksilduse ees, mis on omane igale inimesele. Sellist hirmu võib inimene tunda ainult silm silmavastast lõputu, elutu loodusega. Just nimelt niisugune kartlikus ei ole õnneks iseloomulik enamusele inimestest. Muidu poleks Antarktika uurijaid, kõrbedest naftaotsijaid, kõrgmägedes uute kaevandustrasside rajajaid ja dias teemandivaramut, avastajaid. Loomsete varudega seotud probleemidest on kirjamehed, eriti südikad olnud Kalarikuste kaitsel. Ütleksin, et Aadu Hindi ja Rudolf Sirge tulised publitsistlikku lubatud on siin olnud sageli otseteedrajavad. Ja selline südidus on võitnud hingi. Tean näiteks mitmeid vanemaid inimesi, kes tunnevad Krustenite eelkõige tema kollektiivse egoismi vastu suunatud omaaegsete artiklite kaudu. Jahinduslike loodus varade ratsionaalse kasutamise küsimustes lähtutakse tavaliselt aga esteetilistest aspektist. Tuletame meelde siin Osvald Toominga luigelennupilt tee või Juhan Smuuli poisikest luiki varitsema Küti kõrval või Rein Vellemgi korrukese surma. Ka seda on vaja, kuid eks ole siingi sageli juba ühekülgsust. Alles viimasel ajal on ka ilukirjandusse läinud üks Me valusamaid probleeme. Veeressursside kohatine nappus, eriti aga vete liigne reostamine. Mõtlesin siin eriti Smuuli tõsist seisukohavõttu jaapani meres. Metsari selle küsimuse tõsiduse rõhutamist päikesevankris. Erinevate loodusega seotud aine valdade esile nihutamisel on mumeelest küllaltki hinnatavaid teeneid meie lastekirjandusel. Holger Puki roheliste maskide raamat algatas koguni oli noorte hulgas laialdase liikumise rohelise sõbra kaitseks. Tartus on toimunud isegi ülelinnalised roheliste maskide kokkutulekud toodud nende ülelinnaline staap. Vilja kandnud marja, rebase, hoolikas töö, hülgete ning nende püügi kujutamisel. Aadu Hint andis aastate eest ja raamatuangerjate teekonnast. Jüri Piigi looduseraamatuist on paraku kõige õnnestunum Matsalu roostikus. Suhteliselt harva mõtestatakse ka meie ilukirjanduses vabamalt loodusega seotut, tunnetatakse seoseid. Võib-olla on siin silmapaistvaim vanameister Tuglas, kes on mõtleja looduse üle. Toon ainult paar näidet. Tarvinisme selgitas liikide vahed, kuid ka meie ühtekuuluvuse oleme kõik ikkagi sama uulitsapoisid. Väljas kohiseb kevad, maru paistab nagu polekski majaseinu ümber, kõik müriseb, raksub ja nännid kisklevad otse mu pea kohal. Tõmbaks nagu hiigla poogen üleavaruse kontrabassi. See on kevad, šamaani loitsimise hääl lai, lootsakas kuum, kuulates seda tahaks isegi sirutada oma jäsemeid ikka kaugemale ning haarata oma embusse kogu maailma. Muru muutub ikka rohelisemaks, uuristab esile miljoneid, idusid püüdsikuid lehe kimbukesi ja imestleb oma nupu silmadega, ah see ongi siis maailm ning kask kuulatab oma hiire kõrvul või nõnda korrus seal kikivarvul oma teekonda algab. Kui palju kevadeid olen juba näinud? Ja see oleks ikkagi nagu kordumatut, esimene tahaks ise sellesse sulada ja võtta see oma viimaseks mälestuseks ning jätta sellisena ka oma mälestusmaailmale. Oma huvitavaks uurimisteemaks on loodusega seotuse kasutamine, tegelaste iseloomustamisel nende suhtumise näitamine, loodusse, selle mõtestamisse ning niisugustele joontele hinnangu andmine. Tervel real juhtudel on loodust mõistvad inimesed me kirjanduses üldse eetiliste ideaalide kandjad. Sellele juhib olulisena tähelepanu näiteks kriitik Ülo Tonts Osfalt toominga puhul öeldes, mis aga annab toominga teostele märgatava eri ilmelisuse koguga kaasaegse eesti proosakirjanduse taustal see on inimese ja looduse ühtekuuluvuse näitamine katusele lähedal seisvate kujutamine eetiliste väärtuste kandjatena. Jah, need Surju metsavaht, aednikud, mesinikud, agronoom ja teised kuuluvad inimeste kilda, kelle sarnaseid on harjutud nimetama headeks. Sama nähtus ilmneb paljude Erni krusteni tegelaskujude tema aednikust vennal on raske inimest nimetada vargaks usudelt. Nii suudab väitlasest ja inetust juhtumist olla üksnes inimene, kes on näinud palju head kelle elu on libisenud mööda harmooniliselt taimede keskel. Krusteni pistrikule appi tõtanud poisike tõuseb paljukordselt üle linnusurmanud kiriku teenrist. Kõige hingejäävam omast isast ja emast. Ki on krustel seotud loodusega. Jukka, seda on ju nimetatud hümniks isale ja suurim selles inimeses avaldus pojale ühe taime kasvatamise kaudu. Au sulle, mudaatiat sinule, Poolt võisin õppida armastust, tööd ja hoolt. Et Jukka, palmliilia hunnitu õis su töökate käte all puhkeda võis. Või ema. Ta andis oma parima ellu sammu jälle siis kui peatas linna teel hobuse äälitseva sööst hukkuvate puude all ja panid kuulatama ööbikut. Rudolf Sirge kirjutab romaanis häbi südames aedniku kohta. Säärased elaksid nagu puud nagu lilled ja taimed. Loomulikult julgelt ja teravalt. Aednikuks saamine on tema tegelasele unistus, mille täitmist aga takistab inimese liigne räpakkus. Ja krustan, räägib minuni aednik. Uni lahkub päeva esimeses Helenduses. Mind äratab õiteehtes Kirsipuurõõm, tema ilusti äratab mind mure. Kas tal on külm, äratab mind. Ma ärkan hetkel, kui õun maha kukub. Metsavahtide mõnitamist leiame metsaril. Mannil ja teistel kas sellisel ideaalide loomisel positiivse seostamisel üksikute elukutsetega on alust? Raske öelda, rahvas üldiselt peab oma töösse armunud aednikke metsavahte ja mesinike tõesti headeks hindab neid. Sellel puhul peaks siis tegemist olema loodusega vahetult kokkupuutuvate inimeste suurema osasaamisega loodusest. Võib-olla on see seotud mingil määral asjaoluga, et need inimesed on ilma jäänud linnastumisest ülierutuvad ja närvilised. Et need elu Kalad eeldavad rahulikkust pidevat tähelepanu, väldivad räpakust. Igatahes võime aga öelda seda, et looduse hindajaiks on meie kirjanduses saanud eelkõige aedniku poeg, krusten, metsavahi poeg, looming, suur Kalamees, Rudolf Sirge või siis need, kellele lapsepõlv on sügav, vabamalt õpetanud looduse lihtsaid tõdesid. Mu arvates tuleb näha suurt üldistust Friedebert Tuglase 1009 14. aastal kirjutatud Juhan Liivi lühimonograafia sissejuhatuses. Tuglas kirjutab niimoodi. Lapsepõlv määrab seisukoha looduse vastu kellelgi või hiljem põhjalikult looduse hingetõmbust mõista, kes seda lapsena ei ole õppinud. Nägemata ja teadmata kasvatab loodus inimest tähelegi panemata õpetata oma suurt joonte ja värvide kunsti. Ta võib õpetada, mõistma ja armastama lagedate põldude ja hallide külade toondust halli taeva all ja ühes sellega kuiva asjalikust ning mõistuse, inimese argipäevaseid askeldusi. Kuid ta võib avada omad värvid, küllased pildid, kirjute küngaste, pärli, säravate järvekesi, siniste kaugustega ning heita inimeste südamesse romantismi tuliseid seemneid. Ka selles on muidugi erandeid, Paul haavookski, Obama joodingu. Kuid olgem nõus sellega neis vanades metsa vahtides aednikes ja mesinik, kes on palju Saaremaa reediksuaari väljendatud tõest igalühel, selle peab midagi olema armas, millest iialgi ei lahkuks ei õnnes ega surmas. Armastus hoiab inimese hingeliselt tugeva, rõõmsa, ausa ja puhta. Niis. Vanades metsa vahtides on eelkõige palju tööarmastust ja selles ehkanud nende puhastustule peamine kolle. Koos sellega tahaks aga vilksata ühe nähte juurde, mis eelmisega on vahetult seoses. Akadeemik Harald tabermann on juba aastate eest väljendanud tõe. Et looduse uurija on saanud meie ilukirjanduses mingiks hämariku prototüübiks. On sellega ilma jäetud kõigist neist omadustest Basnemad loodusega vahetult seotud inimestega. Võib-olla on see nii, igal erialal on ka veidrikke. Igatahes ei saa nõustuda sellega, et koos nende uurijate tegemisega negatiivsete iseloomujoonte kandjaks alale vääristatakse tegelikult uurimisala son teadust. Kibuvitsa Loomingus ilmunud loos sepp, koer ja vähk on tegemist ühe sellise kehva vennakesega. Kes kujutate ette korjab, taotlesime muuseas neid liike, mille uurimisel Alberti Üksiku on saanud üleliiduliselt kuulsaks kardab hunti ning igatseb näha meil olematut montist religioosset. Ja see hunditubakale korjamine on vastandatud mingile nagu kaasajal rikkamale, teadvusele, ega kirjanik muidu ütle, ühed saadavad oma kompsu ikka korralikult kuu peale, teine jälle otsib rebu roigaste vahelt töllakil tirtsu. Jah, mis teha, praegune põllumajanduse kemiseeriminegi on teravalt seotud selle alaväärse töllakil tirtsude valdkonna sügava tundmise vajadusega. Tahaksin rääkida veel nüüd loodusteaduslikku informatsiooni Nonii sisaldusest meie kirjandusteostes. Kirjaniku arvamus on kaalukas arvamus, mida saavad teada lugejad massiliselt. Palju rohkem teab ju inimene ümbritsevast ilukirjanduse alusel kui teadusliku ning populaarteadusliku kirjanduse lugemisest. Seetõttu tuleb anda õigeid põhjendatud andmeid. Kirjandus ei paku ainult emotsioone, vaid ka rikastab meid uute teadmistega. Taimedest kõnelemisel näiteks on väga suur Aira Kaalu luuletustesse laaditud informatsioonipagas. Asjata ei ütle luuletaja üldse, ma loen ennast õnnelikuks, et leidub keegi minutaoline, lihtsameelne hing, kellega puudest ja põõsastest vesta. Palju näeb loodusest, Debora Vaarandi ühes oma matka kirjaski kahetseb. Oleksin tahtnud lähemalt uurida ka ennenägemata puid, põõsaid, ometi kirjutata sellest valdkonnast sageli ja see on nähtus, mis hakkab silma eriti seetõttu, et isegi meie matkakirjade küllusesarvest on enamus kirju looduse suhtes ühetaoliselt ruumitud. Nagu mängitaks, sööks piiri ja Bristi ühesuguselt mõlemale pastlikult neutraalse oma kujundusega see ümbritseva miljööga, mitte tabamine, informatsiooni vaesuse näitena kummitab ka viimase aegses mälestusteraamatuis. Ja akadeemik Hans Kruusi sajand. Besteine algas, paistab meeldivalt ka selles osas silma ühe heateosena, kus Tartu Emajõe kaldad ja Pedja äärsed luhad, metsad, lubjaahjud ja põllud hakkavad nagu elama. Mulle paistab, et paljudest suuremat informatsiooni sisalduse annust pole küllaldaselt positiivselt osatud hinnata ka Jaan Krossi, Ain Kaalepi ja Uno lahe luule puhul. Tõsi küll, ärgem kaldugem teise äärmusse teadmiste andmine ei või nõrgendada kunstitaotlusi ja ei heida ju ometi minevikust Ernst Hennole ette ei tunne tema lapse suulisi mahlakanne ja muid linnunimesid. Väärat informatsiooni antakse vahel lihtsalt sellest, et pole kätte võetud mõnd lihtsamatki teatmeteost, mis ometi on igav. Kirjandusliku töö, abiallikad. Usun, et August Sanga loomingusse põikavad lähemal ajal kuskil liblikad. Ta kogub praegu nende kohta andmeid. Silvia rannamaa kõneleb asjatult mammuttigudest oma Kassari reisikirjas ja pole vastavat nime leidnud loopealsete igapäevasele liigile silp lutsernile ning rabas üksnes ilget ebalus loomuliku ja masendavat. Kahju. Kes ei näe omapära ja ilugi tüüpilistes rabades nii kahju nagu neist, kes ütleksid, et nad ei mõista Johan Liivi luulet. Ja ma arvan, et need inimesed lihtsalt ei tunne rabapaika, mis tõsi küll, nõuab meilt ümberkujundamisel rohkem tööd, kus on veevarud briketti, rikkused, kus on suvepäeval lõputu vaikus ja sääskede nappus paika, mis on Eesti suur omapära. Rada ei tohi põlastada, kas Tammsaare teeb seda kuidagi, kirjeldab suures raamatus Rodeo ründamist. Loodust ei saa vihata, ta ootab tarka tööd ja läbimõeldud muutmist. Me peame suhtuma loodusesse nagu Antonsdarkov kivisse nagu aednik, aeda, mis vajab kastmist nagu Tammsaare soosse, mis veel ootab oma kraave või nagu Robert Scott, kes lõunanaba looduse karmuses kukkudes kirjutas oma viimases kirjas poja kohta kasvatas armastust looduse loodusteaduse vastu. Kui me põlastane, siis me lihtsalt ei tunne teda. Ma ei hakka informatsioonisisaldusega seoses tooma tõestuse sellele, et me ilukirjanduses ei tehta vahet sammalde ja samblike vahel tammi ja paisu vahel oga ja okka vahel ja nii edasi. Arvatakse vahel lihtsalt asju lihtsamaks, kui nad on. Nõnda siis nüüd kokkuvõtvalt, esiteks see, mida enamik meie kirjanikest loodusest teab, on rahuldav kuid ootaks rohkem sisulist lähenemist. Loodus pole neil veel ilukirjanduse probleem. Paustovski lood ja Leonovi vene mets on meil veel sündimata. Teiseks tahaks, et loodus ei oleks kirjanduses edaspidi mitte ainult esteetiliste elamuste allikaks vaid oleks rohkem keskkond, kus elab ja töötab inimene. Keskkond, mille seaduste tunnetamine ja õigesti kasutamine polegi alati iseendastmõistetav teemideta. Loodust on vaja tunda nagu elu üldse. Tahaks, et kirjamehed näeksid loodust niisama suure vaatluslikkusega nagu Aino Kallas nägi omal ajal Saaremaad. Meil on loomata veel oma Nils solgersoni raamat. Rohkem võiks olla niisuguseid kogumikke nagu Ralf Parve koostatud kevadlaulud omal ajal Loomingu raamatukogus. Kirjandusteadlaste tähelepanu tahaks aga juhtida asjaolule, et looduse elementide jälgimine võib-olla ka heaks stiili analüüsi lähtekohaks. Mulle tundub, et kui on detailitu loodus kui siin puuduvad konkreetsed nimetused ja nimed, on ka kogu töö šabloon. Kolmandaks tuleb rohkem arvestada seda, et raamatuist on inimeste õpetajad, eelkõige ikke ilukirjanduslikud teosed mida loetakse kõige rohkem. Loodus saab olla meie ilukirjanduses mitme küll seksjälgimise objektiks.