Tere algab teine saade sarjast Estonia legendid. Legendidest teatri ajaloos räägib Estonia teater. Ta oli kauaaegne etenduse juht Jüri Kruus. Mina olen toimetaja Kersti Inno. Tänase saate persoonid on tenor Kalju karask ja lavast ja Paul Mägi. Esimene neist sai näitlejast lauljaks ja teine lauljast lavastajaks. Kõige tähtsam on ju see, et igaüks leiaks üles oma tõelise kutsumuse. Kolleegid on kinnitanud, et karask olid kõige kaunima hääletämbriga tenor. Senises Eesti teatriajaloos. Kaljuga raski tee draamanäitlejast ooperilauljaks on Eesti teatriajaloos pretsedenditu. Ta õppis ju Moskva Kitises äärmiselt tugevalt kursusel kursusekaaslasteks näiteks Kruusement ja Ita Ever. Pärast Kitise lõpetamist asus ta tööle draamateatrisse ja samal ajal jätkas laulu pinguid meie tollase kõige kuulsama lauluõpetaja Aleksander arteri juures. Voldemar Kuslap mäletab sellest üht toredat seika. Tol ajal oli kõikide Venemaal õppinud tenorite suurmoeks laulda hästi kõrge väikese häälega. Alagozlovski laulis ka kalju siis samamoodi pappi Arderile ette. Pappi oli tükk aega oma kiilaspead silunud ja lõpuks kaljule öelnud. Teate, noormees, tenor peab ikka mees ka olema. Ja seda kaljukarask oli. Nüüd aga annan sõnajärje üle Jüri Kruusile. Estonia teatris on aegade jooksul silma paistnud terve rida suurepäraseid lauljaid eriti tenorit nii kolmekümnendatel aastatel kui meil Estonia laval laulsid Karl Ots, Edo karisoo ja mitmed-mitmed. Teised oli 50.-te aastate kuuekümnendat aastat Estonia teatris taas suureks tõusuks. Kõigepealt jõudis lavalaudadele selline kuldne hääl nagu Aleksander Püvi. Seejärel tegi ilma Kalju karaski kunst. Kaljukarask õppis draamanäitlejaks. Ta lõpetas Moskva Kitise ja jõudis draamateatrisse kus sündis terve rida huvitavaid lavarolle. Eelkõige nimetagem Tõnissoni Oskar Lutsu kevades, seejärel Gennadi rõõmu otsingul. Timo seitse venda ja paljud-paljud, teised rollid. Kalju karaskit oli huvitav jälgida, sest, et tekst, kuidas ta andis, see oli kahtlemata Moskva kooli poolt paika pandud väga selge, väga konkreetne teksti andmine, loogiline mõtlemine. Ja iga roll oli nagu kandev. Aga see oli kõik draamanäitlejana selle kõrval kaljukarask väga sageli laulis garderoobis. See polnud kellelegi saladus, et tal on ilus hääl, kaunis hääl ning kõlas nii Cavardossi aaria Kurodolfaaria poeemist. Ja siis 1957. aastal, aastal, kui Estonia teater võttis kavasse Imre Kalmani opereti tekkis lavastajat Valter Lutsul plaan. Aga mis on, kui pasutaks oma etenduses Kalju karaskit mitte peaosas, aga nimelt Louis Philippe osas, see on üks väikene kõrvalosa, aga laule Froll ja siis lõi plahvatama pomm. Georg Ots, kes pidi laulma Radžami rollis pidi minema Leningradi filmi, oma ministrit siis, mis Teriksina ja Estonia teatrisse ja ainult üks koosseis nimelt kul Noraide, aga seda oli vähe, sest niivõrd Mineb operett nagu hamba. See tuli kindlasti kindlustada kahe koosseisuga. Nii, korraga otsustati kasutada ja proovida, et mis on, kui kaljukarask võtaks ja hakkaks laulma, peaosas nimetavas Jamina soli karaskile ootamatu üks asi on laulda kuskil garderoobis, gabaradossid, teine asi on hakata laulma teatrilaval. Rahvusooperis sellist lugu nagu klassikene operett. Aga aeg läks, proovid käisid ja iga prooviga nagu miski asi areneb edasi ja jõudis kätte etendus esietendus siis kaljukarask oma esinemisega pani kindla aluse, et Estonia teatris on sündinud uus prints. Laulja suudab oma loominguga luua terviku nii etendusse kui ka jõuda publiku südametesse. Kahtlemata tohutult palju aitas kaasa Kalju karaski tolleajane fantastiline koosseis. Kõigepealt seal lavastab Paul Mägi, kes aitas karaskit, kuigi lavastajaks oli tegelikult Valter Luts oli Paul Mägi Kalju karaski kõrval juhendas teda samuti koosseis, kes osalesid etendusel Endel Pärn, Sofi Soer, Asta vihandi ja paljud-paljud-paljud teised. Ja need kõik olid nagu toeks talle, et miski eriline saaks sündida. Ja poja teel oli karaski kahtlemata esimeseks suureks saavutuseks Estonia teatri laval, millega ta jõudis publikuni ja mis köitis nagu publiku tähelepanu ja mis tekitas karaskis sellise tunne, et võiks nüüd edasi astuda. Kõik. Ja vaev õrn Nangi rappa ja hoogne tantsu. Temagi. Hennat Al-i. Järgmine Rolmidele pakuti talle oli Petteri operetis kusagil lõunas. See on küllaltki psühholoogiline roll, kus laulja pidi just nimelt jagama kõike seda, mida ta kunagi Kitises oli omandanud. Samuti soli laulune roll. Ja sellele järgnes Maaritsa 1959. aastal tassilo. Iga etendus andis midagi juurde, iga etendus avas rohkem tahke Kalju karaski loomingut, iga etendus tee rohkem lauljale austajaid publiku hulgast ja aeg läks edasi, üks etendus täienes teisega ja kätte jõudis 1962. aasta. Ma mäletan, ma olin Estonia kontserdisaalis ja seal oli Estonia teatri noorte solistide kontsert ja teadvustaks, et laulab Kaljo karask Rudolfaaria ooperis poeem tšetšeenide Manina. Karast tuli lavale ja see, kuidas Kalju laulis. See oli erakordne. Tol ajal oli karaski super, too niivõrd ilus, too pikk, avar, lai kandileene muidugi publiku aplaus polnud kitsi. Serda laulis Radžami laulu Boyodeerist. See oli esimene hetk, kus ma kuulsin karaskit ooperis. Ja läkski edasi, mõni aeg ja lavale jõududele jõudis poeem kuskil kõrvuti kaljuga. Raskiga debüteeris Hendrik Krumm Rudolfi osas. Mimino oli Paula Padrik ja Tiina Jaakson. Georg Ots oli Marceli rollis veerand sätina. Igati kandev, igati huvitav roll. Iga etendusega läks ooper rohkem rohkem noore laulja südamesse. Karaskile sobib Putšiini väga hästi ja mitte ainult bussini üldse verism. See on väga loomulik, see on tema häälele nagu eriti sobiv terves Pohhimis kahtlemata just eriti lõik kõlama kolmas vaatus, Rudolf ja Mimi stseen. Samuti neljas vaatus ja muidugi poeemi etendus läks väga hästi. Estonia teatripäeval. Mul ei lähe meelest ära, kui siia tuli Metropolitan Opera soliste resest ratas. Esimene etendus laulis Kalju karask ja Georg Tales ning Jeljand Solovjovi. Teine etendus tegi kaasa endine trumm, Georg Ots ja Veera neelus. Mul jäi niisugune tunne, et karaski ja diresed Ratasid tekkis mingi sisemine idüll. Tähendab, see oli niivõrd loogiline, see oli niivõrd teineteise läbi tunnetus ja niivõrd hästi nagu kärast laulistoledasarudolfaariat. Publik aplodeerib, karjus kisas saalis ja seejärel kõik see, mida koos viidi läbi koosti reisijast Ratasega Guest ratas, kes peale Eesti esines veel Leningradis, esines Moskvas, tol perioodil oli nooruke laulja me pärast kõik meenutame teda kuulsas laulis Stefan helifilmis Violetta. Ma usun, et paljudel kuulajatel on see meeles, aga vot siitsamast ratas oli tol ajal siin ja ta kohtus esimest korda nende lauljatega, kes talle ette panti ja samuti ta kohtus Kaljo karaskiga ja ta jõudis Ameerikasse siis Ameerika ajakirjandusest andis intervjuu oma käigust tolleaegses Nõukogude liidus ja oma käigus Estonia teatrist ja eriti, keda ta tõi välja, oli Kaljo karaski looming, Kalju karaski kunst, kaljukaraski hääl. Ja see oli muidugi meie tänu, oli ta väga suureks niisuguseks üllatuseks ja väga toredaks stiimuliks. Pärast poeemi jõudsid mängukava terve rida huvitavaid rolle, kõigepealt tütarlaps kuldsest läänest jälle Putšiini jälle see, mis sobis talle väga hästi. Me teame ju see viimane kuulus aaria keelamifreeda. No kuivõrd supp, see oli karaski esitluses, samuti teise vaatuse aaria. Need on rasked numbrid, nõuavad tenorit täielikku vandumist, täielikku spintoliku lähenemist, kandileeni, kõrgete nootide, mitte ainult kõrgen, kogu testituuri peent valdumist ja see kõik toimus selleks saali ja karaslaulistada mitmeid-mitmeid, hooaeg, kusjuures need mõlemad lood said nagu karaskit parimateks kontsertnumbriteks. Ja mõni aeg hiljem, 1964. aastal jõudis Estonia teatri mängukavva Verdi ooper Othello. Othellot saab võtta ka ainult sel juhul, eks ole, kui on olemas vastavat lavajõud. Eriti nimiosatäitja. Estonias oli tol ajal Aleksander Püvi ja otsustati katsetada Kalju karaskit, nagu kunagi Rudolf varjaga. Ka esimest korda ma kuulsin Kalju karaski esituses hotellovaariat just nimelt kontserdi klaveril Thekla koha. Teate, meil jäid suu ammuli lahti, mis seal toimus ja see andis nagu lootust, et sealt saab sündima midagi väga imelist. Ja nii toimuski. See oli erakordne etendus. Jaago osas esines Tiit Kuusik ja teise teemana osas ainukülvanud dirigeeris Neeme Järvi. Lavastajaks oli Paul Mägi. See oli niivõrd välja töötatud etendus. Isegi kõige raskemad duetid. Jaagoga kõlasid karaski esituses värskelt selgelt kunstiküpselt temas Pinto, tema avar hääl kõlas saali sellise värskusega, nagu peab olema ooperis parematel aegadel. See oli suur etendus ja kõik need inimesed, kes viibisid tol ajal saalis, mäletavad seda etendust. Ma mäletan hiljuti just Voldemar Kuslap ja Ivo Kuusk tuletasid meelde, kuidas nad tõusid püsti, karjusid aplodeerisite Kaljukaraskina oma kolleegile sel õnnestumise eest, mis toimus Estonia teatrilaval. Mõni aeg hiljem sõitis Estonia teater Moskvasse ja võeti Othello mängukavva ja samuti Moskva publik aplodeerib kani võõraskile. Sest kuidas Mikke aplodeerida sellise kunstile? Pärast Othellot taas operett kõrbe laul, kus Kaljo karask laulis piiri osas ehk punavarju osas lavastajaks oli Georg Ots ja mis toimus kõik teatrikülastajad mäletavad 40-st aastatest, kus meta Kodanipork ja Georg Ots lõid just nimelt sellesamas operetis leid ilma tekitades tänaseni ulatuvaid meenutusi. Ja siis jõudis Kaljo karask lavale. Ma mäletan, kuidas ajakirjandus kirjutati, et Georg Otsa kõrval on karask super, laulab samuti super hästi teeb samuti super sügavalt ja arvestades sellega, et kaljukarask laulis tolle etenduse sama baritoni testituuris, samad baritoni helistikus, mis Georg Ots, just tema hääl, tema häälesügavus, tema hääle avarus, tema paritanaalne värving, see kõik Läks publikuni. Ja kui seesama kuulus punavarjulaul üksinda siin olen maa, ühtki lille pole mul aias seal tänaseni säilitud, seal lindi peal samuti duetid koos Liidia Panova ka. See oli omaette partnerlus, ei jätnud mitte kedagi külmaks saalis. Kahtlemata, aga see oli üheks toredaks jälgis nyybayodeerin Maaritsale kusagil lõunas kõige nendele operetirollidele, kus kalju karaskuli andnud oma hing. Meenu. Joona neelu. Pärast kõrbelaulu tuli taas suur roll. Neeme Järvi, Elton Renter ja Verdi Paulme lavastuses jõudis mängukavva ooper Aida. Võta Iida kavasse, see pole mitte vähem tähelepanu vääriv, see nõuab samuti super koosseisuni iidana kui ka Amonozalana, eriti aga radamise osas ning Hendrik rummi ja Aleksander Püvi kõrval otsestati, radame sandaga kaljukaraskina. Nii sündis uus tore roll Estonia teatri ajalukku. Mõni aeg hiljem, Hendrik Krumm sõitis Itaaliasse seal, maestro parra keelas tal kategooriliselt laulda radamisi partiid, kuna see olevat tema häälele liiga raske ja loobuda sellest vähemalt mõneks ajaks. Nii jäid radamise laulma Kalju karask ja Püvi ning Kalju laulis seda tüki aega, seda rolli. Siis toimus selline metamorfoos, millest ma pole tänaseni aru saanud, milles on küsimus. Nimelt Georg Otsa lavastuses jõudis mängu kaua operett tsirkusprintsess. Ja mis te litsi osas laulis Georg Ots ning katsetati noort Illar Doravat. Ja kavalehes on korraga selline lugu portjee osas Kaljukarask, see tähendab koos ühe koorilauljaga, kus paar sõna tuleb ütelda, kuidas oli võimalik, et pärast radamesi pärast hotellot pärast kõike seda, mis eelnes, ja pärast seda, mis järgnes lausa mõnitati lauljat anti absoluutselt selline roll, mis üldse pole mingi roll. Mis on tavaliselt koorilaulja, mingisugune hetke laval tulek milles oli küsimus, kes seda liini juhtis? Ma ei tea seda, aga nii ta oli. See periood oli üldse huvitav periood. Kuuekümnendatel aastatel, keskel, eriti 66. aastal toimus Moskvas lindistus eesti lauljate lindistus. Eelkõige oli vaja aga teha salvestus Montreali maailmanäituse jaoks, kus ei ole vaja esindada Nõukogude liidu parimaid lauljaid. Ja nii kutsuti sinna kaljukarask, kus Neeme Järvi ja suure teatri orkester lindistasid terve rida lugusid Kalju karaski esituses. Neeme Järvi on meenutanud seda lindistust, ütles see oli ääretult huvitav. Moskva suure teatriseltskond, kes on kuulnud oma tegevusaja jooksul, on niivõrd palju erinevaid lauljaid kaasa arvude marjudel, Monaco lõpmatu, palju külalislauljaid tõusid üheskoos pärast kaljukaraski hotellot püsti aplodeerisite tuliselt talle nii iga loo peale, mida kalju karast lindistas, seal see tähendab, see oli tunnustus, see oli selle kõrgemat Nii tunnustus, mida kaljukarask pakkus ja just nimelt kaljukaraski esituses Cavaradossi aariat Toscast läks Montreali maailmanäitusele kui tolle aja nõukogude liidu laulukultuuri esindaja. Ja see oli omaette suur saavutus. Mikaat. Kui me räägime üldse lauljatest, kui me räägime üldse Kalju karaski loomingust, siis ma jõuan taas järeldusele, kuivõrd suur osa mängib kontsertmeister tol ajal kõige raskete partiide välja tööd. Eks oli eelkõige Raivo Kursk väga nõudlik pianist ja ta ei lasknud ühtegi valet nooti, ühtegi valet lähenemist ta jälgis. Nagu omal ajal oli Hendrik rummi Frieda Bernstein, nii kalju karaskil oli Raivo Kursk. Ja kahtlemata Kalju karaski kõrval oli terve rida toredaid inimesi diaatris kahtlemata Paul Mägi, kes toetas iga hetk samuti terve rida huvitavaid teatritegelasi. Aga Raivo, Kurski töö oli alusepanev ja tegelikult sellest olenevski Kaljo karaski tolle perioodi suur suur saavutus. Ooperikunstis läksid ajad, karask on laulnud tohutult palju nii ooperis, operetis mängukavva jõudis Foreesto Attilas kaanjoppajasites Max Weberi nõid küttis ja nii edasi ja nii edasi, nii edasi. Iga roll oli selline, kus kalju püüdis anda saali oma kunstimeisterlikkust ja näitlejaannet, seda, mida ta omal ajal oli omandanud Kitises. Ta püüdis need ühendada, püüdis teksti värskusega tuua esile lauldus, sisu, laulda põhimõtted. Ja niimoodi see toimus praktiliselt kuni Kaljo karaski lavade lõpuni. Juba siis, kui võib olla suurrollid, olid kaugeks jäänud, püüdis Kalju karas siiski osaleda Estonia teatritöös kasvõi väikeste esinemistega operettides küllaltki tühjades rollides, aga siiski igale rollile sisse andes oma mingit karakterit, oma mingit tunnetust. Kalju karaski teatritöö kõrval on ju tuntud tema esinemised raadios, kui palju Eesti raadios on säilinud tema esituses erinevaid kuuldemänge. Isegi võtame seesama lumivalgeke seitse pöialpoissi, mis on tehtud 50.-te aastatel kuskil lõpul. Seal kasutati ühe pöialpoisina kaljukaraskit ja esimest korda me kuuleme seal kaljukaraskit kui lauljana. Kuigi mõne hetke jooksul, aga siiski nagu see on tema etteaste. Tema esituses on mitmeid filmid jõudnud mängukava, näiteks eriti Andruse õnn ja paljud-paljud-paljud, teised, mis ühtepuhku tutvustavad, jäädvustavad meile selle andeka inimese loome mastaabi ja tema erinevaid tahke kunstis. Kui inimesel on ka elu, kõlas väga põnev, väga huvitav inimene. Ta on, nagu öeldakse, lahe, huumorimeelne, temalt oodata iga hetk midagi väga põnevat. Ma mäletan, me olime temaga varna rongis ja sõitsime esinemistele varna. See oli seitsmekümnendatel aastatel ja korraga tuleb Meile sinna toll. Nii kaljukaraski istub kupees üksinda seal, mina läksin korraks juurde, toll tuleb, vaatab, vaatab, vaatab, läheb ära. Mõne hetke pärast kostab. Toll vaatab tagasi kriitilise pilguga, läheb tagasi, keerab kõik kummuli, mitte midagi, ole. Läheb uuesti ära. Tolle vaatab uuesti tagasi, karask istub seal nagu ta mõtleks hoopis kuskile mingi maailma asjadele, mitte ta viibiks seal. Ja siis ta heitis karaskile pilgu ja siis ta sai aru, et see kõik see, mida kalju tegi, kuidas ta koeraga seda tolli ärritas. Et see oli nagu mõeldud tonni heaks. Ja siis toll panid täie pingega köit kõik lagedale, mis teil on ja otsis meid täielikult läbi. Vot see oli Kalju. Nii et mul on see nii hetkel lihtsalt silma ees. Aga muidugi ma ütlen, et Kaljo kui inimesena ta oli väga sõbralik, temaga oli väga hea läbida see viimane aasta kalju juubel oli siis me läksime Aarnemikuga tema juurde ja no siis tal oli tervisega võib-olla probleemidega. Ma jäädvustasin pilte sellest hetkest, kus me seal viibisime ja, ja mõni aeg hiljem siis toimus manalateelesaatmine. Ja ma tean, et iga inimene, kes lahkub teatrist, ükstaskõik, mis inimõigustest, keegi, mis ametikohal on, see on nagu mul tiritakse nagu mingi tükk välja, eriti ka need inimesed, kes mul on südamelähedased, on nagu minu elus on küllaltki omal kohal olnud. Ma mäletan Hendrik Krumm tema viimasel eluaastal paar päeva ennem tema surma. Ma rääkisin temaga ja ta ütles mulle niisugust lauset, ta oli haiglas ja ta oli kuulnud kaljuga kontserti, kukkus, kaljukarask, laulis, romance. Ütles mulle niimoodi, et tead, Jüri, et ma jõudsin järeldusele, et Kalju on niivõrd superlaulja, et ma ei mõista, et mikspärast teatis aegade jooksul kogu aeg kord helistakse ühte koordi, eelistatakse teist. Tähendab et teatrikunst on niivõrd vahetu ja me peame olema õnnelikud, et meil on lauljad olemas. Et mikspärast mees saaks eelistada korraga neid, kes on aga mitte kuidagi tegema reklaami mõnel ainult eraldi, aga teised, et ma kuskil unarusse ja Hendrikule oli muidugi selles suhtes täitsa õigus. Ja muidugi tänapäeval ma võin öelda, kuigi aeg on teinud oma töö ja nii ühtegi 11 lauljat meil enam pole elavate kirjas siiski nende kunsti vananen, sest et neid kaljukaraski supersalvestused olgu segavaradossi aaria Johnsenaaria, tütarlaps kuldsest läänest või Dello stseenid, rääkimata tema Raidžamist, need on olemas ja need säravat, neid jätavad publikule tänapäeval sama võrdse meeldiva mulje, nagu tol ajal, kus kaljukaraski esitas neid laval ja võime uhked olla, et meil on olemas selline hääl. Ja selline kunstnik. Kuulakem hotelluja Jaago duetti Verdi ooperist hotello Tiit Kuusik Kalju karask ja Eesti Raadio Sümfooniaorkester Vallo Järvi juhatusel. Kuuldud stseen oli Paul Mägi Othello lavastusest. Edasi räägibki Jüri Kruus meile lavastaja Paul Mägist. Ma olen teatris viibimise ajal puutunud kokku niivõrd palju erinevate kunstnikuga niivõrd palju erinevate lavastajatega. Nii et selle üle 50 aasta mul on kujunenud mingisugune eriline laike sellest tasemest, mida üks või teine võib luua. Lisaks sellele ma olen väga palju näinud erinevaid lavastusi maailma areenil erinevates teatrites ja siit tekibki hea võrdlus ühe või teise milline valitses ja valitseb praegu ja kes kujundasid tegelikult Estonia teatri nägu tol ajal. Ja ma võin öelda minu meelest kõigi nende aegade, kui ma teatris olen, minu kõige huvitavamaks koostööks oli lavastaja Paul mäega koostöö. See oli erakordne inimene, see oli väga huvitav inimene, ta oli väga põnev inimene. Ta oli August, oli loomerikas inimene. Kõik see, mida Paul Mägi laval tegi, see oli niivõrd kunstiküps. Ta oli mitte ainult kui lavastajat oli muusik. Ta tunnetas läbi igat nüanssi. See, mida ta tegi, oli stiilirohkes stiili värske isegi kõige eripalgeliste tükkide juures. Ta suutis leida oma lahenduse ja neid etendust läksid kõlama kahtlemata. Juures oli eriline omadus, et ta oskas luua ansamblit, terviklikkust, ta teadis seda, mis tähendab sõna tähendab tema etendusse läinud, mitte midagit kaduma. Aga esimene asi, mida ta usaldus on muusika. Ta kujundas kogu ansambli kogu selle etenduse. Kõik need saavutasid, mida Estonia labast tol ajal toimusid, seal polnud mitte ainult üksnes Paul Me looming, see oli ka koostaja Eldon renteriga soli, koosta nende artistidega. Ja mulle meenub, kuidas Paul Mägi töötas artistidega, kuidas eraldi töötas välja eri partiisid, eks ole, fraaside kaupa, aga samas andes lauljatele võimaluse läheneda nii, nagu nad mõtlevad, eks ole, aga parandades juhtides neid aga kogu see sisemaailma läbi tunnetust, see oli Paul mäel niivõrd hästi välja arenenud, et ta ise ju laulis omal ajal ta ise esines terve rida Estonia teatrietendustes solistina ja sellepärast ta tunnetas ära ka kogu muusikalist partituuri, olgu see opereti või ooperivallast. Meenutagem, et ta laulis 40. aastal Estonias Reneed krahv Luxemburgis, Edvini Silvast, Rauli normaatri kannikeses Aramist kolmes muusketäris Vašekit müüdud mõrsjas, Mikola Drembitas. Need on ju kõik ooperilaulja tasemega partiid. Ega klassikene, operetilaulmine ja ooperilaulmine palju erine mõnes kohas klassikaline operett, isegi raskem. Paul Mägil oli kavas laulda Lenskit, aga millegipärast see olemata. Ja vot laudes kõik läbi tunnetades sõna tähtsust, oli tal võimalus jälgida ka oma lavatöös kõike seda, mis nüüd laval toimus, Kuu ta suunas selle terviku etenduse kulus. Ta teadis seda ja sellepärast, et kõik tema etendus koostöös renteriga. Kõik need olid täiuslikud ja nad olid omaette kunstilised saavutused mis jättis kahtlemata publikule väga täisverelise mulje. Sellest teosest. Olles artist, esinesid Estonia laval, tekkis teatri juhtkonnal võimalus pakkuda Paul Mäele tööd lavastajana. Me teame seda, et Estonia teatri oli kolmekümnendatel aastatel oli järel terve rida toredaid etendusi, mida tõi lavale agulüüdik. Ja nüüd oli Paul Mägi, nagu see otsene järeltulija agu Lüdigi loomele pöördelisteks sündmuseks. Paulme teatri veel sai esimene lavastajatöö, Hiljutine operett, raudtee õnn. See toimus 1949. aastal. Juba selles töös avaldusid eredalt Paul mäe edaspidise lavastaja käekirjale iseloomulikud jooned omapoolne aktiivne suhtumine teosesse, läbimõeldus ja täpne lavastus, plaan, peen stiilitunne ja autori eripära ja kavatsuste arvestamine. Kogu raudtee õnne töötas Paul Mägi koos Vallo Järviga. Ta töötas nii ümber, et ta kartis seda esitada teose autorile, Miljutinile. Aga temperamentne miljootinica saabus Tallinnasse ja ütles, et kui te Moskvasse tulete, võtke kindlasti teos kaasa. Täna aga võib kindlasti öelda, et muusikateoste ümbertegemine julgetkub püürid. See pole kaugeltki Paulmäe stiihia. Paul mäe taotlesitsiooni, etenduse terviklikku stiilipuhtus ja musikaalsus. Ja ised alustas oma ajaarvamist etendusest, kus lavastusplaani aluseks võetud partituur, see tähendab muusika terviklikult. Ooper on muusika, samal ajal on ooper on teater. Esimestele katsetustel järgnesid Drembita nahkhiir, lõbus lesk ja teised operetid. Kuni 1956. aastal usaldati talle Eugen Kapi ooperitasuleegid lavastamine Eesti kunsti ja kirjanduse dekaadiks Moskvas. Ooperis žanriga jäigi Paul mäe loominguline tegevus edaspidi kõige tihedamalt seotuks Tšaikovski ooperi peenionigin. Rimski korsekovi ooper, tsaari mõrsja, Ernesaksa, Tormide rand, Shevalini Tõrksa taltsutus. Terve rida Verdi ooperit, Maskiball, hotell, aidad Ruba tuur, Rigolettot, Don Carlos, Wagneri Lendav, Hollandlane, Putšiini poeem, tonitsetilutšieti lammermol, Straussi, roosikavaler, Rossini, türklane, Itaalias ja paljud teised lavastused on suurel määral kujundatud Estonia kui ooperiteatri palet ning olnud silmapaistvas kunstisündmuseks mitte ainult Estonia teatrielus vaid leidnud üksmeelse tunnustusega väljaspool meie vabariigipiire. Ma mäletan, kui Paul Mägi võttis seitsmekümnendatel kavasse sellise tüki nagu türklane Itaalias. See ooper lavastati ülemöödunud sajandil. See oli Rossini üks huvitavamaid teoseid, kuigi, nagu võib öelda enamik tolle aja Rossini ooperit olid seotud mingi konkreetse sündmusega. Ja nüüd võtta ja tuua see ooper Estonia mängukavas, kuigi viiekümnendatel aastatel toodise kavasse las skaalas tänu Maria Kallasele, kes laulis peaosas. Ja nüüd otsustati teha hüpe ja võtta Estonia teatri mängu kama jälle taas Neeme Järvi, Renter ja Paul Mägi. Ja ma mäletan, kuidas Paul Mägi püüdis leida mingi omapärase lähenemisi omapärase hüppek, kaasaega püüdis nagu leida värvid, mis ühendaks seda ooperit tänapäevaga. Nagu haakaks lahti nendest spetsiaalsetes sündmustest, mis pärast nii see ooper kui ka näiteks ooper, teekond Reamsy, Orytrassini poolt loodud, samuti paljud-paljud, teised ooper. Me läksime selle ooperiga Moskvasse 1972. aastal. Teate, kui hästi ooperi võeti vastu. Seejärel Leningrad Mariinski teater, samuti Paulme ja renteri koostöö, samuti Neeme Järvi musitseerimine sai kõrge tunnustuse osaliseks. Muidugi seal osalevad solistid Mati Palm, Margarita Voites, Uno Kreen andsid terve suure osa etenduse heasse kordaminekusse. Paul mehel oli väga õnnestunud periood, sellepärast et just nimelt need aastad, kus olid tema kunsti maksimum laulsid Estonia teatrist tõelised ooperitähed ja tal kujundada oma loomingut kaasarvates. Selliseid lauljat oli kahtlemata väga tulemusrikas. Omaette põnevaks sündmuseks oli Viini pere kapo toomine Estonia teatris kus koos renteriga osales terve rida meie väljapaistvaid lauljaid tuua kavva Straussi selline operett. See oli taas kummardus stiilile väljendusrikkusele, vormitajule ja sedasi terve etendus kandis ning tänu meie lauljatele Lydia panovale Tiid kuusikule Ivo Kuusele, Kaljo karaskile. See etendus kõlas paljude paljude aastate jooksul Estonia mängukavas. Paul Mägi kutsuti koos Eldur renteriga Vilniuse Kaunase muusikateatrisse, kus samuti lavastati viiniveri. Ja see etendus mängis samuti kaua-kaua-kaua aega. Paul mäel olid väga huvitavad tulevikuplaanid. Ta otsustas võtta kavva eripalgelisi ooperid nii vanast muusikast, isegi kauba tuli näiteks mõte võtta pelini Norma, aga eriti, mida Paul Mägi tahtis, oli Alban Bergi luu. Ta pidas silmas elgi Sallot. Ta rääkis kogu aeg, et vaat, Helgi Sallo võiks olla Lulu. Ma mäletan, ma teen talle teenindusest isegi ooperil muusik ooperilindid. Ja seda oli Paul Mägi väga huvitav kuulata ja ta püüdis kõik sinnapoole, aga kahjuks pooleli. Seejärel tuli uus grandioosne plaan. Paul Mägi. Renter otsustasid võtta kavasse Sergei Prokofjevi ooperisõda ja rahu. Selleks, et võtta mängukavva sõda rahu otsustas Paul Mägi teha ooperile väiksed kupüürid, tõsta ümber teatud stseenid ja katsuda luua selline tervik, mis Haaguks meie inimeste maitsega ja inimeste mõttemaailmaga, samas säilitades teose põhimõtet. Selliseid asju on väga palju tehtud kogu maailmas ja nii otsustas ka Paul Mägi seda teha. Ma tõin teile lindid ja ma mäletan terve suve jooksul vastavalt tema poolt koostatud etenduse kujundusele. Panin kokku need stseenid muusikaliselt ja sügiseks oli liidil need muusikalõigud on valmis ja terve ooper. Praktiliselt sellisena võis tulla lavale, nagu seal lindil oli. Ja nüüd hakkas lavastus tööpeal, et kõik olid valmis. Eldo renteril oli kujundus tehtud peensusteni valmis kõik stseenid Pierja, Nataša ja kooristseenid. Muuseas, Paul Mägi otsustas kasutada sellel etendusel tohutu palju noori üldse. Tal oli kogu aeg suund noorte suunas. Ükstaskõik, mis ooper? Ta ei kogu aeg mängukavva kedagi, keda me seni polnud näinud, tänu mõtlen temale jõudsid just küllaltki tundmatud nimed Estonia teatri mängukava ja tutvustasid oma loomingut publikule. Ja nii oli ka seda rahubul. Meil hakkasid esimesed lavaproovid peale. Eldo Renter oli kogu aeg lava kõrval, Paul Mägi jumala sättis, Voldemar Kuslap iga siis samuti Anu Kaalu kanu hal pidi tegema Natasha osas kaasa, kõik oli nagu paigas. Korraga järjekordne pauk, Estonia teatris. Kutsuti Moskvasse häirekell, mis on Paulmegi teinud jälle etenduse teinud ümber, rikkunud ära, terve seltskond kutsuti Moskvasse, Meie omad, siis sõitsid Moskvasse, kes juhendasid seda. Ja tulemus oli see, et üks inimene, kes tuli tagasi, kes esindasid meie teatris Moskvas just nimelt selle probleemi lahendamisel, ütles mulle, et ei ole midagi, hakkab otsast peale, et niimodi keerati ära. No see oli kahtlemata tohutut löök, mille siis oli küsimus. Tähendab, ma pärast rääkisin Moskva kultuuriministeeriumil tol ajal küllaltki tähtsa inimese muusikaosakonnast, kes ütles mulle, et küsimus polnud üldse Paulmes ja küsimus polnud üldse ei Veera Ojamas, kes tookord esindas Eesti Kultuuriministeeriumit, vait, et kogu signaal tuli Estonia teatri poolt. Et Estonia teater oli tõstnud kisa, kuidas saab üldse olla selline võimalus, et Paul Mägi teeb tüki niimoodi ümber, et palun, me juhime tähelepanu, et vaat siin on midagi väga-väga mööda ja kuna selline signaal tuli siis kahtlemata Veera ojamaa, kes oli Kultuuriministeeriumis kunstide valitsuse, siis tema pidi sellele reageerima ja reageeriski tähendab tema reageerimine, see tema järjekordne korrus oli just nimelt Moskva ja ta küsis järgi sealt ja, ja need pildid ka siis reageerima ja siis hakkaski peale see lõputu ring ja etendus keelati ära. Kahtlemata see oli siis Paul mäele väga suureks laske sobiks. Ja teiseks suureks hobiks oli see, et mängukavva võeti taasnahkhiir. Ja ma mäletan, Paul Mägi oli, ta oli raskelt haige ja oli otsustatud, et siiski seal lavastused Paul Mägi mängukava võtab ja läheb natuke aega mööda ja tuli uus kunstinõukogu otsus. Ei, Paul Mägi ei saa seda tükki, seda tükki hakkab lavastama. Sulev Nõmmik. No see oli järjekordne hoop Paul mäele, Paul Mägi, ma mäletan, helistas mulle ja ma ei julgenud talle isegi seda öelda. Ja läks natuke aega, läks veel natuke aega ja Me seisime Paulme Sarga juures ja meil ei ole näinud meenutada seda, mis on tehtud ja seda, mida on tegemata või seda, et miks on see nii tehtud. Nagu ma algul ütlesin, mul oli Paul megafantastiline koos tunnetus ta mitte ainult väljapaistev lavastaja, vaid ta oli väljapaistev inimene. Ja ma ütlen, ta suhtus minusse nagu vajasse. Mida arvab olnud need koosviibimised, kus ma olin koos heldualenteriga tema juures samuti, sinna tuli Neeme Järvi ja jälle uued plaanid ja see oli minu jaoks nii huvitav. Ja selles suhtes ma ütlen nagu suure toonuse masin temalt. Paul Mägi, lavastaja anne võib väga mitmes kohas esile kerkida, eriti kerkis esile Moskvas. See oli 70.-te aastatel algul ja Moskvas toimus parajasti saksa ooperi ja saksa Berliini sümboonikute külalisetendused ja me käisime küllaltki mitmete etendust vaatamas, aga samas oli Moskva konservatooriumi saalis väga huvitav kontsert. Nimelt Berliini sümboonikut esituses oli Mahleri neljas sümfoonia. Ja piletid olid absoluutselt välja müüdud. Me ootasime ukse taga Tõnu Reimanni ja Paulmäega lootuses, et keegi midagi müüb ja jumal lõid kellad ja see on selge, et me oleme kontserdist ilma ja siis korraga tuli buss ja bussiga saabus kogu sümfooniaorkestri kollektiiv ja mida Paul Mägi ütles siis Tõnu Reimanni oli parajasti käes viiul. Ja ta ütles, et nüüd võtame kätte ja lähme koos orkestriga. Me läksime, tegime tähtsa näo pähe ja siis hakkas toimuma kõik vastavalt Baumäe lavastusele. Me ei saanud minna riietusruumi, paunmütsis Tõnure Tõnu Reimann, palun ole kena. Võta nüüd viiul välja. Tõnu vaatas kohmaka näoga otsa Paulile. Paulide, palun võta välja niimodi ja me läksime just sinna ukse taha, kus läks orkestri sisse lavale ja orkester läks ja Tõnule oli viiul käes. Ja meie Me jäime sinna ukse taha, mõtlesime, et mis edasi toimub. Mul oli kogu aeg, on selline tunne, et kohe-kohe visatakse meid välja ja oligi tuli turvatöötaja ja ütles, et kes te olete niisugused, kes te olete. Ja Paul Mägi ütles talle siis saksa keeles näitas Reimanni otsa, et ta on varumängija. Nonii, ja me olimegi Tõnu Reimanni varumängija seal lava kõrval, viiul käes ja me vaatasime otse ja me nägime köömi dirigeerimist. Saime terve selle kontserdi fluidumi osaks. See oli niivõrd omapärane, niivõrd põnev, nii et ja kui me räägime üldse Paul mäest. Ta võis hetkega leiutada midagi väga põnevat. Meil oli ükskord selline lugu, et Oliviinivere etendus ja Joosepi osas tegi Kalju karask suitsu, laulev osa, seal on terve suur rida ansambleid ja kõike ja mis juhtus, karaski haigeks, aga saal on täis müüdud. No mida siis nüüd teha ja kes esines Joosepi osas? Paul Mägi. Tal oli see partii nii kapitaalselt selge, ta polnud laulnud tegelikult vaata et 20 aastat alates kuskil 50.-st kuni seitsmenda aastani ja ometi ta läks ja ta tegi selle rolli sellisena, et publik ahedas lava kõrval, inimesed naersid, see oli super esitus. Mida see näitab, see näitab seda, et kuivat hetkeliselt suudab kunstnik reageerida igale olukorrale. Aga no see oli ikka täitsa ekstra. Ja Paul Mägi ei pakkunud välja mitte mingi alahindlusega kunsti, vaid see, kuidas ta tegi seda. See oli erakordne. Me teame seda, kui Mariševalie esimeses filmis lõbus lesk mandonaldiga, kui palju Morris oli, mitte midagi eriti või Rex Harrison veetlevat leidis samuti Endel Pärn, palun. Paul Mägi läks ja ta tegi, ta tunnetas niivõrd hästi ansamblit, ta tunnetas niivõrd hästi muusikat, ta tegi seda rolli pool parlandoga. Aga see, miski läks saali ja mitte miski jäilinud publikut. Et see asi ei olnud mitte nii, on võib-olla nagu helilooja seda kuidagi kujutas ette. Vot selline oli Paul Mägi. Muidugi mõnikord leid Paul mäel kuidagi mingid väga põnevad nüansid esile. Tema huumor oli muidugi lõpmatust. Ma mäletan, olid trubaduuriks etendus ja Aino külvanud, laulab Leonorat on laval akna juures täis lüürikat ja hakkab peale. See oli proov, millest ma räägin. Esimene tekst korraga peab laulma ja unustab ära. Ja siis susiseb. Ei ütle. Ütle Etti, Jüri, ütle. Jüri, ütle ette. Ma hakkasin ette ütlema, Paul Mägi ütleb murret, las ma mõtlen, ise tuleb mu pulti, ütleb niimoodi ainuke erandile. Aino. Homme sa oled sauna auna. Sa võtad viha kaasa, ainult mis, mis, mis kus, kes, mis, kus, kus, kus siis korraga tuli veel meelde. Ta jätkas, tead, terve lavatagune naeris oli kõhuli maas. See oli Paulme hetkeline reaktsioon. Kuulsite teist saadet sarjast Estonia legendid legendidest teatri ajaloos, kes Estonia teatri kauaaegne etenduse juht Jüri Kruus. Täna oli juttu tenor Kalju karaskist ja lavastaja Paul Mägist. Saate toimetas Kersti Inno. Helimontaaži tegi Katrin moodik.