Tunded suured tunded ja kirg, armuvalu kirvehoog, kihu, luulenälg, poeesia. Suur luule, luulatlas Kivisildnik räägib luuleraamatutest. Tere, mina olen Kivisildnik ja räägin teile sellel aastal ilmunud luuleraamatutest. Luuleatlase eesmärk on ajutreeninguks sobiva poeesia soovitamine ning hoiatamine kasutu kõntsa eest. Kuid enne raamatute juurde asumist kaks luuleuudist esimesena esimene halb uudis. Näo kiriku kirjastaja Auväärne Asko Künnap tegi mustas puudlis ääretult masendava avalduse. Üritusel luule kõnts avaldas näo kirik oma tulevikuplaanid tulevikuks plaan ei ole näo kirik lõpetab kirjastaja ei jõua enam Eesti riigile peale maksta. Langetame leinas pea, see on meie, Pariis. Teine kurb uudis on see, et Betti Alveri preemia läks mööda hiilgava debüüdi sooritanud Pille Neevest. Neetud lugu. Rõõmu teeb juhtunu juures see, et tühjade pihkudega jäiga mugavus, põhilist nominent, haljak ja tõsiasi, et auhind tuli siiski i kirjastusse. Palju õnne pileti axile, jutukogu linnalegend pärjamise puhul. Veronika Kivisilla kantus firmus on üks vana ja võõrapärase nimega väga ilus raamat. Näo, kiriku toode. Näo kirik on tuntud sisu ja teostuse kõrge kvaliteedi poolest. Eriti piinlik on näo kiriku kurva lõpu juures see, et Künnap meile sugugi ainus ärapiinatud ja meeleheitele aetud luule kirjastaja aineline närutamine luule rahastamise vallas on hirmus. Luulekirjastamine on meie, Aafrika tuleb kohe appi minna. Lihtne on abistada, sest vahendeid kirjastamiseks on Eesti vabariigis megalt. Lehed just kirjutasid ühest spordiraamatust, mille mahitamiseks leiti sadu tuhandeid eurosid. Rahapuudust kultuuri vallas ei ole. Loodame, et luule Koit ja raha hämarik kunagi siiski kohtuvad. Kivisilla luule on kvaliteetne lembelüürika, suuremas osas. Tekstinäide järgneb Veronika Kivisilla kantus, firmus. Elu piirjooned virvendavad kuumuses. Äikesetorm on ligi, pikne kärgatab, kui nimetad mind nimepidi. Tsitaadi lõpp. Olav Hännile, Meil on saanud maha teosega, ära nuta, lillekapsas, homme sööb sind hobune. Aga seda asja soovitada küll kuidagi ei saa. Tegu on poeetilise jõledusega ja kuriteoga terve mõistuse, väärikate kultuuri, traditsioonide ja põhiseaduse vaimu vastu. Raamat esindab laialt levinud ja eriti piinliku harrastusluulelaadi, milles ei ole mitte midagi head. Nürimeelsed teemad, kevad, suvi, sügis, talv ja Koosolek labased riimid. See on just see, mida poeetiliselt kirjaoskamatud inimesed pahatihti luule pähe välja pakuvad. Olgu nad neetud. Kuid oma kodust või koduraamatukogust selle küündimatuse Apoteoosi leiate, siis on ülim aeg kutsuda kokku kriisikoosolek tekstinäide. Olav hänilane, ära nuta, lillekapsas, homme sööb sind hobune, osutan Türil ilus lillelaat järvel ootamas anpaat hüppetornis elu keeb. Soojaks köetud järve veed istuvad seal eite-taati müüvad kaunist lillesaaki, käid seal ringi, uurid ilma lilled, toovad sära silma. Tsitaadi lõpp. Silmade säraga lõpetab autor iga kolmanda luuletuse, milleks fantaasia? Milleks loovus? Odavad standardlahendused on täiesti piisavad, see on meie Lasnamägi. Miina Hint paiskas luulelettidele järjekordse kehva luulekogu pealkirjaga omaenda põrgus. Allakirjutanu statistilistest võimetest ei piisa, et kõiki hindi valu ja vaevaga ilmale toodud vaimusünnitis kokku arvata. Igal juhul seda kraami on toodetud tööstuslikus koguses, aga ilma poeetilise tulemuseni. Isamaa valu on selles matus, palju, aga lood kujundiloomega nutused, tekstinäide Miina Hint, omaenda põrgus. Osundan. Mina olen vaba lind, lendan, kuhu ihkab rind. Laulan siis, kui tuleb tuju, olgu väljas kasvõi maru. Minul ikka rõõmus meel, sest et olen õnneseen. Tsitaadi lõpp. Ega sellise tasemega ei oskagi kuskile mujale saata kui rahvusvahelisse PEN-klubisse. Hindi inglise, saksa, hispaania ja portugali keelde tõlgitud luuleloomingu hulgas on siiski ka üksikuid keskpäraseid värsse. Osundan arvamusliidreid promoti üks kord arvamusliidreid, promoti, teinekord arvamusliidreid promoti, kolmas kord. Ja kui nad veel ära ei ole surnud, siis promotakse üha edasi. Tsitaadi lõpp. Maarika Siimule raamat on suur ja paks ja ilusate piltidega mahukal teosel on kaks pealkirja, sa oled mu peegel. Sa oled mu piibel. Esitlusel positsioneerimis autor omaloomingut kui amatöörpoeesia tippu. Määratlus ei ole päris täpne. Amatöörid on hänilased jahindid, mina asetan Siimu loomingu julgelt tuntud poeetide hulka ja kõrvale. Just tegin Kirjanike liidus inventuuri ja leidsin, et seal on 30 luuletajat, kes jäävad võimsuselt Maarika Siimule alla. Siimu anname isikupärane ja jõuline, selles ei ole vähimatki kahtlust. Paraku on ande arendamisega vähe vaeva nähtud. Anne ise ei tee midagi, andega on vaja tööd teha. Töötlemata Anna on sageli sama söödamatu kui läbiküpsetamata sai. Teiste sõnadega tainas. Siimu raamat on Runneli tasemel hea kui paksu raamatu peale kümmekond kvaliteetset luuletust leiab. Aga laias valikus on värskeid teemasid ja julgeid lahendusi. Õnnestumise ootaks rohkem, aga eks elu settib, elu settib. Mõni luuleõpik oleks vaja läbi lugeda. Marika, siin sa oled mu peegel. Sa oled mu piibel, tekstinäide, kes koera saba ikka. Vaatan eemalt külakoeri, et kes siis koera saba kergitab, kui mitte koer ise? Jah, ikka koer, ise. Reeglina emane tsitaadi lõpp. Ursula Zimmermann kiri puu eest tuleb valjuhäälselt hoiatada. Tühi ja närvesööv armastuse ning vaimu soig. Autor võiks sõnaraamatust järgi vaadata, mida tähendab sõna kujund. Zimmerman tekstinäide, Su armastuse ulgumeri on uuristanud uhiuue uru mu südamekivikotta veel natuke ja keegi võib kord leida rannalt õnnekivi tsitaadi lõpp ja hullemaks läheb. Armasta mind aeglaselt, meile kuulub kuldsete templite igavene aeg. Tsitaadi lõpp. Maire Hermanni pärand, midagi head lugeja ajule idee, hoiatan, see raamat lühendab teie elu. Kui tunnete, et elu on liiga pikk, liiga sisukas ja liiga väärikas, siis võite muidugi pilgu peale visata. Maire Herman, pärand osundan. Usalda, anna endast parim, sa haiget ole teistele narriks põe sest siis on hingel parem ärka ja ole targem kui kunagi varem. Tsitaadi lõpp. Vahelduseks poeetiliste kehvikute viljelemisele on Kärt Hellerma hümni pikale ninale täisväärtuslik lugemiselamus. Möödunud aastal ilmus Hellerma isik kogu see niit, valgus ja seegi oli tubli tükk. Ajakajalist mõtteluulet sisaldab ka uus, kogu hümn pikale ninale. See on tehniliselt mitmekesine teos, ta pole ehk nii emotsionaalne kui esikkogu, aga kunsti vaoshoitult aga veenvalt kirjutada on meil kaunis haruldane. Hellerma luule on täielik vastand Maarja Kangro poeesiale, kus kirjandusfestivali kohvisabas seismine ülendatakse kosmiliseks ja hüsteeriliseks traalmaks. Kellele ja milleks? Kärt Hellerma 10 pikale ninale tekstinäide. See on katkend pikemast teosest meie igapäevane nõiakunst. Eile katsus ilukirurg mu kõhtu, kõht korises ja mulksus ja liikus laisalt ühele ja teisele poole. Ütles ilukirurg ja läks käsi pesema. Tõmbasin teksad üles ja lükkasin T-särgi tagasi värvli vahele. Ütles ilukirurg. Kui kraanikausi juurest tagasi tulin, tõstis käe oma kolba juurde. Ta oli jumala kiilas ja ütles. Teil on kõik peas kinni. Tsitaadi lõpp. Jaan Pehki uus kogu kohtumine tervisega on ajatu klassika. Nalja saab ehk natuke vähem kui varastes raamatutes. Aga ega maailmas ei ole huumoripuudust. Samas vaimujärgsus rastunud optimism kannavad raamatut nagu 300 vaala. Tuglas raius nagu rauda, et luua müüte on ülim. Pehk külvab müüte nagu varrukast ja tol pole vaja selleks antiigipoode kammida. Temal on otsesed allikad. Väga soovitan. Jaan Pehk kohtumine tervisega. See on ajule parim. Osundan katkend Islandi reisikirjast. Jarek istub lennukis, naerab istme telerist komöödiaid. Tal on hea olla. Mul on halb olla. Jama, luuletan. Kui sõber lõpuks taipab, millega tegelen, läheb ta kurvaks kuna raiskas oma lennuaega maa peal naerdes ja mina mõtlesin. Island jumal küll. Järgmine tekstinäide nurgas elas kord nurka aetud loom. Talle meeldis nii ikkagi oma nurk. Mõnikord käis nurka aetud loom külas teistel nurka aetud loomadel. Kõigil oli sel puhul alati lõbus ja koosviibimised kestsid vahel nädalaid. Isegi kuid. Kui pidu läbi, läks iga loom tagasi oma kodusesse nurka ainult oma asju ajama. Armas lugeja end vahel üksikuna tundes ikka sõpradel külas, siis on tavapärasesse argirutiini tagasi sukeldumine, loomulik, pehme ja meeldiv. Ja veel üks tekstinäide kaare all. Üksik laps tühjale lauluväljakule südantlõhestavalt hüüab. Bussitaminud, palun bussita oma silmade minimustvalgega bussita bussita, põleta õng, ulata kalu. Alleaa AK Barr, muud ma ei palu. Jürgen Rooste on nii suur luuletaja, et ta võiks vabalt igal aastal avaldada kolm, neli luulekogu ja need oleksid kõik esikümnes. Ning sinnapoole asiga liigub. Lähemal ajal tulevad müügile kaks rooste luulekogu, vana hiirelaulud ja ideaalne abikaasa. Kirjutada elust elusse kinni, jäämata, kirjutada armastusest, armastuse koormal lõmastamata, kirjutada luulest nii et lugejal ei hakka halb ja kirjutada lihtsatest asjadest lihtsalt, aga mitte lollilt. Need on asjad, mida Jürgen Rooste väga hästi oskab ja miks ta Jürgen Rooste eesti kirjanduse kuldajastu pappi lojus. Vilistamist võiks pikalt jätkata, aga saatel on ajalised piirid ja kellel sügavam huvi, see külastab musta puudlit siis kui Jürgen Rooste seal luule kõnts sarja üritusi korraldab. Pädevamad ei ole ega tohigi olla. Jürgen Rooste tekstinäide ideaalsest abikaasast. Istun musumäe otsa päikese ja tuule kätte, pingi pääle batuurini luulet, lüüra kala lugema ja last ootama, ta tuleb trennist, on esmaspäev. Aga mis mul töötul Ta esmaspäevist kõhus on räime, võileib ja topeltespresso taskus on šokolaadi peetri, valge šampuse trühvel essile hinges kevadine ärevik, kas keegi on pingile kleepinud kollase postid sildi pea vastu ole tubli. Ja tekstinäide vana hiirelauludest. Loen Õnnepalu lõpetuse inglit ja see on säärane täiuslik kirjandus paljudele säärane taltunud ja loobunud ja samas mitte lõpuni pessimistlik, ilus lauserütmi teisega. Ja ma märkan, et mu mõtted uitavad kurale. Ma ei taha taltuda, taltsutada väärtkirjanduseks. Kogu elu olen olnud taltsas, olin hääbois, ei olnud õieti teismeline ega varr. Siis mängisin kõigile boheemlaslik, luuletajat ja kepivennast joodikut, tegin luuletusi, meeldisin raiskadele, olin taltsas ja tellitav. Nüüd tahan mässata iseenda ja selle maa pasa vastu. Ei tee ma teile toda ilusat kirjandust. Ei tee. Ma teen inimeste kirjandust, seda, millised me oleme siin ja praegu see siin ja praegu ongi igavikuline komponent minus, mille pärast tasus olla jälk. Tsitaadi lõpp. Tänane lõpulugu on kollektiivilt orelipoiss, laulusõnad Aapo Ilves lärmab Jaan Pehk. Selle looga tervitan ma kõiki sotsiaalsüsteemi ohvreid ja vähe sellest. Annan ühe lugemissoovituse lisaks son proosaraamat. Aga kirjandussaadetes vahel ikka mainitakse luuleraamatuid nii humanitaarabi korras. Nüüd ma siis soovitan luulesaates üht hirmsat romaani või elulugu. Jube ikka. See raamat on kõikide õuduste ema. Janek Muru, Kerttu rakke pimedusest välja. Raamat räägib vaimselt terve lapsinvaliidi kohutava eluloo. See jubedus on tõestisündinud kindlalt aasta parim proosaraamat. Arvate, et ta elu on halb, siis lugege ja häbenege pimedusest välja on silmapaistev teos mitmes mõttes eriti selle poolest, et autorid on vaimselt terved, seda eesti proosas väga harva juhtub. Janek Muru ja Kerttu rakke pimedusest välja võimas teos ja võimas rühm orelipoiss. Tuubi tuubi. Välja. Teha. Tukka raba abisa. Tühjaks nüüd. Tõesti. Teda. Ja rõõmsat usklikku. Meeskale. Ajutreeningu hõlbustamiseks koostasin luuleraamatute edetabeli. Seda edetabelit saate näha luuleatlase koduleheküljel aadressil luuleatlas punkt vikerraadiopunkt e. Kordan luuleatlas punkt, vikerraadio poee ja seekord tulevad meil tabelis väga suured muutused. Tunded suured tunded ja kirud armuvalu kirvehoog, kihu, luulenälg, poeesia. Suur luule, luulatlas Kivisildnik räägib luuleraamatutest.