Tere Imedemaa, Alice sihtsõnamängust, keelemärgist, sõnaloomest ja muust põnevast on uus keelesaade. Minu nimi on Piret Kriivan ja on hästi tore, et täna saame tuttavamaks vikerraadio Keelesäutsu toimetajaga. Priit Põhjala, tere päevast. Tõlvist. Alice Imedemaal on meie juttu rajamise ajendiks sellepärast et Alisson saanud või saamas kohe 150 aastat vanaks. Ka kõigepealt Priit Põhjala semiootik, raamatu toimetaja keelesäutsu ja Õpetajate Lehe keele veeru keelekaste toimetaja. Semiootik. Mida see endas sisaldab, kes on semiootik ja kuidas see käib Pokuraamatu toimetajatööga? Noh, tegelikult see küsimus, kes on semiootik on üks küsimus, mida semiootikud hirmsasti kardavad. Sest rohkem semiootika tegeleda, seda seda keerulisem on. On, on seda seletada, sest seda paremini sa näed, kui, kui kui paljud semiootika sisaldada võib, sest kogu maailm meie ümber on tegelikult semiootiline märke täis. Kõige lihtsam ongi ja öelda, et semiootika on märgi teadus, semiootika märgi. Teadlane uurib seda, kuidas maailm toimib, märkides. Kas semiootikule siis võiks Alice Imedemaal erilist huvi pakkuda? Kahtlemata juba esiteks puhtalt sellepärast, et mistahes kirjandusteos on, baseerub keelel, et keeran kirjanduse materjal ja sisaldab alati tehti ka kõikvõimalikke muid märgilisi elemente. Et iga teos on märgiline ja Lewis Carroll, Alice Imedemaal muidugi veel eriliselt tähendus Tiina teos. 150 aastat on need täis. Jah, raamatu ilmumisest möödus 26. novembril 150 aastat. Ja kellele võib-olla kohe meelde ei tule, siis Alice Imedemaal tuiskab, oli lugu jutustab Alice tüdrukust, kes läheb küüliku järgi august sisse ja kohtub seal erakordselt huvitavate põnevate tegelastega. Lisaks filosoofilisele poolele võib ka öelda ilmselt poliitilisele satiirile, on siis kärali tekst keeleuurijate huviorbiidis. Jah, see on tõesti nii sellepärast et Lewis Carroll tundis väga suurt huvi keela mängude vastu. Ja see muidugi kajastub ka kõikides, kusjuures mitte ainult Alice raamatutes. Võib-olla isegi Alicetasid, parem näidan Snargi jahtmisega, tõlgiti mõned aastad tagasi eesti keele Luis Kareli keelemängud on ju keeleteadlaste seas saanud isegi oma nimetused, nende kohta öeldakse Rolian nonsens, ehk siis korralik rumalus või absurd, kuigi tegelikult nendesse sõnadega Pille mängudes mida ta raamatutes on hästi palju on mõttetuste absurdi õige vähe. Et kui lähemalt vaatama hakata siis tegelikult nende nende mängude absurdi taga peitub üsna palju mõtlemapanevat keele olemuse kohta. Et milline see inimkeel tegelikult on. Ja sellepärast need kärali teosed pakuvadki keeleuurijatele väga palju huvi. Ja tema tema loomingust on kirjutatud teadusartikleid, isegi monograafiaid. Kui nüüd tuua mõni näide, siis võib-olla minu enda lemmik, mis on pärit raamatust Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi. Seal on üks tore episood, kus Alice kohtub kitliga eesti keeles guugel Muubliga. Äkki siis seletad välissilla oma suhet sõnadesse ja Risto järve tõlkes, see, see koht kõlab siis niimoodi. Kui mina ütlen mõne sõna, teatab ta helistusele, siis tähendab see täpselt seda mina soovin. Ja kui tuua mõni näide, siis roheline näiteks on kell neli pärast lõunat aegne praetakse õhtusöögiks liha, Uherlemine, pesaaukude puurimine. Kehu on rohuplats ümber päikesekella ja karvid on liik, rohelisi sigu. Et see on üks üks näide, mis mulle meeldib, sest lisaks sellele, et on üsna naljakas siin jällegi, nagu ma ennist ütlesin peidus üks oluline keelefilosoofiline tähelepanek. Et tegelikult sõna on suvaline just nimelt, et tegelikult see ei ole mingit põhjust sellel, miks me kasutame mingite asjade või kontsertide nimetamiseks mingeid kindlaid sõnu. Et sõna ja kontsert selles mõttes ei ole kuidagi põhjuslikult või looduslikult sisemise seose kaudu ühendatud. Et see sõna ja see, mida ta kujutab, need ei ole omavahel tegelikult seotud Mõtlesin just, et see on selline tänapäeval aktsioomina võetav keeleteaduslik tulemus. Võtame siit meie stuudiost mõne mõne asja. Tema märgi, mikrofon. Võõrsõna on halb näide. Mulle tundub, et võõrsõna. Jah, selles mõttes tõesti halb näidet, et ta on motiveeritud juba jah, selle eesti keelest on motiveeritud selle kaudu, et seal tuleb siis mingist võõrkeelest on üle võetud. Aga meil on lilled ka siin stuudios, lill. Lill. Et ei ole tegelikult mingit põhjust, miks ma ei võiks lille kohta öelda näiteks mikrofon või kasvõi auto. Et kui me kujutame ette, et piisav hulk inimesi lepiks kokku, et nüüd me hakkame lilla kohta ütlema, mikrofon sisse täiesti toimiks, ei segaks meie igapäevast suhtlust. Julgeme mikrofonile, mõtleme välja mingi muu sõna. Kes on seda sõna või, või keelemärgi suhtelisuste suvalisust varem uurinud? See on nüüd selline teema, mille üle on tegelikult vaieldud juba antiikajast peale. Et sellest rääkisid näiteks plaatennaad Monkritus, kellele kuulub üks selline tuntud mõtet, Jaan asja vari. Siis muidugi võiks vaielda selle üle, et kas ta on asjaga lahutamatult seotud, tõene peegeldus või siis vari, kui, kui vale kujutis. Ja nii edasi ja sandiga vaidlus kandus ka keskel aega konfliktina nominalistide realistide vahel. Aga võiks õllet sellega märgi. Suvalisusele pööras kõige rohkem tähelepanu 19. sajandi prantsuse Šveitsi keeleteadlane semiootik Ferdinand Sosüür. Tema arvas, et keela märgi suvalisus või siis Arbitraalsus. Nagu selle kohta öeldakse, on üks keelemärgi põhilisi karakteristikuid. Ja noh, muidugi Ma ei olnud ka ainus, kes hilisemal ajal sellele tähelepanu pööraselt pisut enne teda täpselt sama ütles ka näiteks saksa valgustusfilosoof heegel paljud arvavadki, et Sosüüri vaateid ja seisukohad tuginevad suuresti heegeli vaadetele. Mõlemad olid seda meelt, et keelemärk on parim näide suvalisest ajas ja ruumis muutuvast märgist. Ilmselt neid teooriaid heegeldatakse praegugi edasi-tagasi läbi ja tulevikus ka, aga kui me nüüd meie sõnavara peale või ükskõik mis keele ilmselt sõnavara peale vaatame, siis väga sageli on väga palju. Ma arvan, et teistes keeltes ka mitte ainult eesti keeles sõnu, mis on mis kirjutatakse ühtemoodi, hääldatakse ühtemoodi, aga tähendavad erinevaid asju, ehk siis homonüümid. Kas see homonüüm ja tõendabki seda teooriat? Jah, see oligi üksus Süüri põhilisi argumente, et see, et meil on sõnad, mis vormilt, et on ühesugused, aga tähenduselt erinevad, see justkui näitab seda, et sõnade jaa jaa vormideks, olgu nad akustilised kujundid või siis kirjutatud sõnad ja nende tähenduste või kontsertide vahel ei ole tegelikult põhjuslikku seost. Et kui see põhjuslik seos oleks, siis meil ei oleks eri keeltes samade asjade kohta erisõnad ja ka vastupidi, et siis samas keeles eriasjade kohta samad sõnad. Ja noh, omonüümid ongi siis väga hea näide, eks ole, et meil on üks vormida mingil veidral põhjusel kasutame erinevate asjade kohta. Näiteks kas või selline sõna nagu teed. Mida sa teed, siin on tegemist pöördsõna tegema ühe vormiga, aga käin mööda teed või joon kuuma teed, saime juba kolm erinevat tähendust ühele vormile. Et jah, selles mõttes homonüümne kinnitab seda, et keelav märk ilmselt on Arbitraalne. Aga see, et erinevates keeltes see kõige esimene asi, et erinevates keeltes on ühe ja sama asja kohta täiesti erinevad sõnad. Sega. Jah, loomulikult eks ole, et eesti keeles ütleme off prantsuse keeles oranž, inglise keeles Mancy ja tegelikult ei saa öelda, et, et üks neist kolmest sõnast sooviks ahvi olemas, aga kuidagi paremini kui teine. Selles mõttes üksnes sõnadest ei ole kuidagi õigemaga halvem. Et selles mõttes nad kõik toimivad omas keeles väga hästi. Aga tõepoolest on täiesti erinevad. Aga võtame siis need sõnad, millega loodushääli näiteks väljendatakse või loomade hääli, need on küll ka erinevad, aga need on ikka natukene kõlaliselt ühtemoodi, siis nad kõik peavad ju kõlaliselt meenutama ka looma enda häält prääks prääks, näiteks. Jah, need loodushelide jäljendasid inimkeelaseksis vanumatu poeetiliselt sõnad et neid on tavaliselt toodud näiteks just Jussis Sosüüri keele märg reaalsuse teooriat kõigutama näitena välja siis tõepoolest, et olemas põhjuslik seos, et SÕNA sarnaneb selle heliga, mida ta jäljendada püüab noh, kasvõi see prääks prääks või siis kella tiksumine, tik-tak, koera haukumine, auh-auh ja nii edasi. Aga, ja noh, tegelikult see päris võib-olla nii lihtne või, või mustvalge ei ole. Sellepärast et, et see sarnasus on kõigest Ligiga. Hakkame lähemalt vaatama neid anumate poeetilise sõnu ja nende varieeruvust, keelest, keelde, siis me leiame ka tegelikult selliseid üsna kardinaalseid erinevusi nagu selle toodud näit. Assange Mangi puhul. Et noh, ma toon mõned sellised marginaalsemad näitlejad, et kui eesti konded inimkeeles, kas siis jaapani omade bioop teeb hoopiski ankean ja taikon, Obob, kui me kuulame inimest matkimaskonna, siis meil on tegelikult väga raske öelda, et tegemist on konnaga. Või siis Eestis iga kestab ref läti keeles hoopis Rukruk, leedu keeles qq poola keeles from rumm ja nii edasi. Ja, ja põhjus, miks nad, et isegi nende anumate poeetiliselt kaadri, mis justkui siis püüavad imiteerida ühte ja sama asja või heli on erinevad, on see, et, et me siiski tõlgime nad inimkeele foneemidesse nii-öelda tõlgime. Afoneemide ühendamise reeglid on igas keeles erinevad. Et hästi hea näide on soome keelele omane vokaalharmoonia. Et näiteks ühes samas on üsna ebatavaline ühendada ees ja tagavokaale ja seetõttu näiteks soomlane ei ütle näo, vaid ütleb ja au. Ja ei ütle ka nõuguma, vaid ütleb Maugua. Et need sõnad on küll üsna sarnased omavahel, aga siiski juba erinevad. Et siis jah, et et isegi selle osalise kokkulangevuse kiuste arvatakse, et siiski ka onomatopoeetilisdeskri maad ei ole päriselt nii-öelda põhjuslikult seotud oma tähistatav, aga vaid ka mingil määral arbitraarselt. Jutt oli siin foneemide ühendamise reeglitest, et siis need on ka arbitraarselt. Need reeglid, foneemid, ühendamine. Jah, kindlasti, et sellega on varieerub keelast keelda üsna suuresti kokku, keelemaailm on Arbitraalne. Võiksin öelda, kuigi hoomamatult roa puhul nägime, et et sellist, sest puhtast tarbitraarsusest rääkida on võib-olla natukene radikaalne. Aga võib rääkida siis Arvitraalsuse määrast. Et kui tavalised lihtsõnad on, on arbitraaži varasemad, siis onu poeetiliselt sõnad on pisut vähem arbitraarselt sest nad siiski vananevad oma tähistatav, aga heliliselt rohkem. Et jah, et võib-olla ongi, ongi mõistlik rääkida sellest milline on arbitraarselt määr mingi keelenähtuse puhul. Juhis Kärol armastas keelemänge, armastas sõnamänge. Kas arbitraarselt võimaldabki just seda sõnadega mängimist ja missugused nähtused keeles võimaldavad sõnadega mängimist. Põhiliselt ikkagi jah, just see arbitraaž kursus, et mis siis tähendab seda, et keel on ikkagi muudetav. Et me saame lihtsalt sõna haakida lahti ühe tähistatava küljest ja liituda mõne teise külge, nii et, et see ju tegelikult ongi suurem osa sõnamängude alus. Et selliseid Ott, Kangilaski ja toredad leiutised nagu nagu klimberdaja ehk klimbitegija või siis sulistama kedagi suliks pendeldama. Et need on hästi head näited sellest, kuidas teised harutab selle keelemärgi lahti ja siis saab tähistaja teise tähistatava külge. Et selles mõttes küll võib öelda, et Arbitraalsus on, on keelemängu üks põhilisi võimaldajaid. Kas see arbitraarselt, võib-olla ka keelele või keelekasutusele ohtlik, et see sõna tähendus valgub laiali ja me ei oska nagu seda sõna jälle kokku tõmmata. Oma juurte juurde? Jah, kahtlemata, et seda me ju tegelikult näeme sageli paljude sõnade puhul, et lahendus on niivõrd laiali valgunud et teda on kohati isegi raske kasutada, et tekivad teine üksteisest möödarääkimised ja arusaamatused teadusterminoloogia, kes pidevalt üritatakse mingeid termineid, mis on omandanud liiga laia tähendusvälja, mis on välja veninud selle mingitesse kitsastesse piiridesse tagasi suruda. Et, et see on küll õiget, aeg-ajalt see tekitab probleeme. Aga samas mingit suuremat ohtu keelele kui sellisena ma sellest ei näe. Et pigem on huvitav reaalsuses ikkagi kasu, et see võimaldabki võimaldav keelel pikkamööda muutuda ja areneda, mis on tegelikult ju iga keele püsimise seisukohast väga vajalik. Kas mõned ohukohad ka on? Ja noh, võib-olla ja üldiselt öeldes ikkagi just seesama asi, et et tekivad mingid lemmiksõnad, moesõnad ja meediareklaamikeeles, eriti nendele keeltele on omane kalduda immuunsus, hakata siis vastastikku 11 kopeerima. Ja kui mingit sõna liialt kasutatakse, siis ta tähendusväli muutub nii laiaks ja talle tekib nii palju lisa kõrvaltähendusi, et tegelikult ühel hetkel me hakkame seda tajuma hoopis sisutühjana paradoksaalsel kombel mis tähendab seda, et see sõna on, hammutab justkui kui justkui kasutuks näiteid jällegi millestki tagasi rääkis ka Helju Vals. Aga mis siiamaani on aktuaalsust kaotanud, on see mõiste maastik, liitmine kõikvõimalikele muudele sõnadele telemaastik, meediamaastik, keelemaastik, mis iganes niimoodi, et see ilus poeetiline väljend, mis algselt oli mõeldud, siis poeetilise kujundina tegelikult muutunud selliseks sisutühjaks naeruväärseks. Eks näiteid. Kas teised märgid, mis meie keelekasutuse juurde kuuluvad näiteks kirjavahemärgid kuidas semiootik kirjavahemärgi peale vaatab, need on ju ka meelevaldsed. Jah, kahtlemata kidamärgid on funktsionaalsed, nad võimaldavad tuua kirja sellist olulist dimensiooni, mida ilma nendeta seal ei oleks anda edasi teatavaid emotsioone, rõhkusid, mida me kõnekeeles anname edasi muude vahenditega. Aga nüüd, mis puudutab tänase saate teemat, seda keela märgi suvalisust, siis jah, kahtlemata on ka kirjavahemärgid arbitraarselt või meelevaldsed. Et noh, võtame kas või selle, kuidas eri keeltes markeeritakse, otsekõnet on väga palju erinevaid võimalusi kaugeltki mitte igas keeles ei kasutada selleks jutumärke. Või siis see, kuhu me asetame lauses komaat lauset liigendada, sinna pausi tekitada, aga see on väga erinev. No kasvõi inglise-eesti keele võrdluses kuni selleni välja tegelikult, et on keeli, kus juttu vähe märke ei kasutadagi. Et selles mõttes jah, kirjavahemärgid on ka Arvitraalne keeleline nähtus. Mis teeb siis keele kasutamise üldse võimalikuks? Kui kõik on nii meelevaldne, Arbitraarne ja suhteline? See on üks selline suur-suur, keele paradoks, jällegi üks paradoks on miski, mida keel endas peidab, et ühest küljest on keelemärk suvaline, aga ometi me järjepidevalt kasutame neid keelemärke justkui teadvustamata. Ta seda suvalisuste võimalust nendega mängida. Aga siin on põhjus selles, et et enamik keelemärke, mis me kasutame, on ajalooliselt nõnda välja kujunenud, et meil on hästi pikk ajalugu. Juri Lotman ütles ka, et keel on eelkõige ajalooga kood mis tähendab seda, et me tegelikult sünnime Keila sisse, me omandame selle märkamatult. See on meie esivanemate keel. Ja me justkui ei mõtlegi selle peale, et meil on võimuses seda kuidagi muuta või selle kallal vägivallatseda. Ja, ja siin tuleb mängu ka sotsiaalne või kollektiivne kokkulepe et me kõik kasutama ühiselt ühte ja sama keelt. Ja kui me seda ei teeks, siis läheks asjad vist ei kiiresti õige keeruliseks omavaheline suhtlus. Et ühesõnaga ajalooline sattumus ja kollektiivne kokkulepe on siis need kaks põhilist faktorit, mis teevad keele arbitraarselt keele kasutamise tegelikult võimalikuks. Kui maailm meie ümber muutub pidevalt ja kogu aeg üha kiiremini ja selle tõttu peab muutuma ka keel ja keeles on vaja. Kui me nüüd räägime sõnadest konkreetselt keelemärkidest sõnadest, siis neid uusi sõnu on kogu aeg vaja, kas see arbitraarselt meelevaldsus või suvalises kas see kergendab või raskendab uute sõnade loomist, kas on kasuks või kahjuks? Ta pigem on ikka kasuks, et jällegi ta võimaldab ikkagi kergemini mingeid akustilisi kujundeid siduda mingite konkreetsete tähenduste külge või kontsertide külge. Kuigi siin jällegi tuleb mänguse kollektiivse kontrollimehhanism, et inimene võib ju tulla mingi enda arvates toreda ja toimiva sõnade ala uue sõna peale pakkuda selle välja Agugi keele kollektiivsed omaks ei võta, siis kaob üsna kiiresti käibelt. Et selles mõttes sellega, et seda individuaalset individuaalset loomingulisust pärsib ja piirab siis keelekogukond tervikuna. Aga sõnamängud laiemalt need, mida Lewis Kärol nii armastas, kes võib või missugune inimene, missugune keelekasutaja võib sõnamänge harrastada. Siin on jah, tõepoolest mõned teatud inimtüübid, kellele antakse see andeks ja kelle puhul isegi oodatakse seda jahmades Lewis Carrolli peale siis eelkõige sellised inimesed, hange, muidugi kirjanikud ja luuletajad aga, ja ka lapsed. Et lastele antakse selline sõnadega eksperimenteerimine meelsamini andeks ja lapsed ka eksperimenteerinud žongleerivad sõnadega väga hea meelega katsetavad siis igasuguste foneetiliste huvitavate kujundite loomist ja ja eaka tähendustega mängimist. Kas Alice Imedemaal on lapsemeelsetele inimestele raamat lapsemeelsetele inimestele? Ma arvan küll jah, võib-olla kõige õigem ongi öelda, et ta ei ole lasteraamat, vaid on lapsemeelsete inimeste raamat. Sest sealt leiab nii laps kui ka täiskasvanud, on väga palju. Priit Põhjala viimane küsimus on natukene kiuslik küsimus, kuna sa oled kirjutanud keelekastet ka pealkirjadest, et pealkiri võib ka olla meelevaldne. Mis võiks olla tänase saate pealkiri, et, et ta oleks täpne ja intrigeeriv, aga ei, oleks meelevaldne. No ma arvan, et et kuna ja me rääkisime täna Alice Sist kuna Alice kohtus meie jutuajamises üsna huvitaval kombel Sossüüriga, kes siis on üks keelemärgi suvalisuse teooria eestkõnelejaid siis võiks ka saate pealkiri olla Alice kohtumine Sossööriga või jälis kohtupsussööriga sulgudes. Meie kohtumine Priit põhjal aga aitäh. Saates olid vikerraadio Keelesäutsu tegija Priit Põhjala ja keelesaatejuht Piret Kriivan, Priit Põhjala ja kordamööda Egle Pulleritsu keele säutsusid saab kuulata vikerraadios esmaspäeva hommikuti kell seitse ja 25 minutit. Kindlasti kasulik kuulamine igale eesti keelest hoolivale kuulajale. Aga et maitse suhu saaks seiklustest ja keelemängudest, mille sisse satub Alice Imedemaal kohtudes irvikassi hertsoginna, unihiire, paar sepa ja teiste isemoodi tegelastega, siis pakun kuulata raadio arhiivist katkendit Alice'i lugudest, mida loeb näitleja Jüri Krjukov. Maja ette puu alla oli asetatud laud ja märtsijänese ning Kübarsepp jäid selle ääres teed. Nende vahel istus unihiir sügavas unes ja mõlemad kasutasite tapadjaks, toetades temale küünarnukke ja vesteldes üleda pea. Väga ebamugav uni. Hiirele mõtles Alice ainult et kuna ta magab, pole tal sellest ehk lugu. Laud oli suur, aga kõik kolm istusid hunnikus ühes laua nurgas. Pole ruumi, hüüdsid nad niipea, kui nägid Alice Sid tulevat. Ruumi on siin küll ja küll, ütles Alice pahaselt ja võttis ühe laua otsa juures suures tugitoolis istet. Võtke veini, ütles märtsijänes julgustavaldoonil. Alice vaatas laua üle, kuid seal polnud midagi peale tee. Ma ei näe siin veini, tähendas ta. Seda polegi, ütles märtsijänes. Siis polnud neist kuigi viisakas seda pakkuda, ütles Alice vihaselt. Sinust polnud kuigi viisakas kutsumata lauda istuda, ütles märtsijänes. Ma ei teadnud, et see on teie laud. See on kaetud palju enam kui kolme jaoks, sõnas Alice. Su juuksed tahaksid lõigata, ütles Kübarsepp. Ta oli Alice siit tükk aega õige uudishimulikult silmitsenud ja need olid ta esimesed sõnad. Teil tuleks õppida hoiduda isiklikke märkusi tegemast, ütles Alice teatava rahangusega. See on väga kasvatamatu. Seda kuuldes ajas Kübarsepp silmad hästi suureks, aga kõik, mis ta ütles, oli, miks on rauk nagu kirjutuslaud? Oi, nüüd saab nalja, mõtles Alice. Tore, et nad hakkavad mõistatusi esitama. Ma usun, et mõistetan selle ära, lisas ta valjusti. Tahad sa ütelda, et sa arvad, et suudad leida sellele vastuse? Küsis märtsijänes. Täpselt nii, ütles Alice. Siis sa pead ütlema, mida sa mõtled, jätkas märtsijänes. Ütlengi sõnas ruttu, vähemalt vähemalt ma mõtlen, mida ütlen, see on ju seesama, saate aru. Mitte põrmugi, seesama, ütles Kübarsepa. Ei noh, siis sa võiksid ju ka väita, et ma näen, mida söön, on seesama, mis ma söön, mida näen. Võiksid niisama hästi väita, ütles märtsijänes, et mulle meeldib, mis ma saan, on seesama, mis ma saan, mis mulle meeldib. Võiksid niisama hästi väita, ütles unihiir, kes nähtavasti rääkis unes, et ma hingan, kui magan, on seesama, mis ma magan, kui hingan.