Muusikalise tunni külaliseks on täna juubilar Eesti NSV teeneline kunstitegelane helilooja pliidi auster. Teie biograafiat võib seostada väga paljude Nõukogude Liidu linnadega. Vahest nimetaksite, missugused linnad on seotud teie lapsepõlveõpingute ja tööga? Ma sündisin Tetra paavski Kasahstani linnas elasin seal kuni üheksa aastani ja alles hakkasin koolis käima, kui algas kodusõda ja üks päev õppisime ja mõned päevad oli jälle kodus või siis koolis jooksime ja kuulid lendasid üle meie peade ja nii väga niisugune rahutu aeg, suuremad, niisuguste kunstielamused on seotud tsirkusega. Sellepärast midagi muud selles linnas ei olnud kui ainult tsirkus. Esiteks mul väga meelsed seal muusikalist Nitektsentrikud, eriti kitarr ja kodus, mul oli võimalus kitarril ka klimperdada. Ja ma isegi vahest unistasin, et kui kasvan suureks, et kuidas mul kitarr käes ja kuidas ma tulin lava, leiame, kuidas momendid. Teiseks väga meeldis baleriin hobuseratsutaja. Ja unistasin ka, et kui mina saaks kaasele kunstiga hakkama ja isegi ükskord kirjutasin temale kirja, et tahan ka olla nagu tema siis kodus meil olid eesti seltsid, ema, meil väga armastas laulda, tantsida ja kõik need, kes elasid tüdrabalvskist, eestlased, nad alati käisid meie juurde meile lastele. Meid oli neli last ja see oli meil ka suureks sündmuses, esiteks tulid kõik rahvariidesse, siis algasid igasugustest mängud ja tantsud, ringmängud ja eesti rahvalaulud, nii et seda ma juba kuulsin nii varakult ema suust. Ja teiseks, ema väga armastas laulda, ise laulis väga ilusti need vene ja siberi laulud ja ja meil oli kombeks õhtuti, eriti kui me oleme pere koos laulda need laulud läbi. Peale isa surma nitraadid Eestisse oma vanaema juurde, Pärnu linna elasin Lydia Koidula muuseumi maja lähedal ja minu toas vanaema poolt oli riputatud Lydia Koidula portree, ta mulle väga meeldis, siis hiljem tutvunesin tema loominguga ja, ja kuna ma ise vaikselt ka juba luuletasin, kirjutasin näitemängu, õppides seal Saksa gümnaasiumis siis jällegi hakkasin unistama, et kus saaks minust ka ükskord luuletaja ja. Tulevik luuletajale aga siiski luuletajat, minust ei tulnud välja need onu lõõtspill, mille peal ma õppisin üsna kiiresti kõik mängud endale selgeks onu repertuaari. Siis suvel, kui hakkasin käima karjas, vist sealgi algasid minu esimesed kompositsioonid, kuna ma kas Lydia Koidula sõnadele oma luuletused ole, ma mõtlesin välja viisid ja siis laulsin neid ja muidugi esiettekanne toimus minul, Kuled olid lehmad ja minut, roosseller hundikoer, seal mul oli hästi julge, ronisin kivi otsa ja siis laulsin, noh ja siis teised need muusikalised eeskujul. Killud. Paavo mängis viiulit ja kontserti hinnati naljaks Olofonil ja mis nad seal veel mängisid, ja hiljem ma sain teada siis pooblennäedeni tundideks apelsinid. Naadassee üldiselt meeldis, et kuidas nii noored lapsed ja võimed nii ilusti mängida ja kui ma käisin gümnaasiumi, siis ma tulin mööda ikka sellest hotellist, kus vahest harjutas. Ja kui ma kuulsin, et riiuli hellid, siis edasi ma juba minna ei saanud, siis ma jäin seisma. Hadeljagnal ja nii kaua esimene kuulasin niikaua kui taariuks ja muidugi ma hilinesin selle tõttu gümnaasiumi olid, pahandas molkus. Hiljem siis ema muretses jälle mind tagasi. Nõukogude liitub tetra Paulaski ja seal algas mul juba tõsine klaverimängu õppimine. Ja seal hakkas käimiste traditsioonid klaveril, see oli 26. aastal. Lärmata oli minul lemmikluuletaja ja kirjanik sai pandud klaver, raamat ja näiteks kas kolm palmi või gladiaatori surm. Ja seda ma pritsin valada oma muusikahelidest siia, muidugi pidasin kramplikult meeles, kuidas mul üks või teine lõik areneb ja mis muusika seal on. Ja muidugi mul tähe kunagi tulnud, et seda üles kirjutada, aga lihtsalt pidasin seda meeles ja mängisin teistele ka seda siis teiseks, meil oli grammofon, seal ma siis kuulsin esmakordselt tšikoshopäänime Hendersoni muusikat. Nii et vahest, kui ma olin täitsa üksi toas. Ma tahtsin tantsida selle muusika taustad ja tantsinud ja ka mõtlesin oma Tanstel. Üks kord tabas mind vanem õde, nägi raamat, mida sa siin teed. Ja kuna meil kodus alati olid kodutiaatrid, siis oli mulle tehtud halduset, mina nüüd pean esinema oma tantsudega ja siis igal niisugusel õhtul, ma pidin valmis tegema ise oma tantsuseda, ma hea meelega tegin siis tetrapaos. Kas ma esmakordselt kuulsin raadiot, ma kuulsin seal kriigi Annitra tantsu, tookord mõtlesin, et vot see Kõige bar muusikal. Kus suri ema ära, siis oli mul juba selge otsus sõita, õppida muusikat, kuna ema soovis seda ka. Ja nii siis saabussinovski linna, ma ei tulnud sinna üksi minuga kaasas tuli minu vanema õe sõbranna, meid võeti mõlemaid vastu muusikat kooli ja kuna me juhuslikult teadsime ühes väikses majakeses ühe suurema õues siis selgusest suures majas elas helilooja isa. Ja kui me meie olime vastu võideta, tuli meie juurde ja ütles, et tütarlapsed, et meie poeg õpib ka Moskvas muusikat ja Neli aastat astusin majja, kus elas elav Helje loe nägin klaveri peale noodid, trükitud noodid, see oli kõik niisugune väga pühalik minu jaoks isegi tookord mõtlesin, et kas ei ole see mitte saatuslik, aga äkki teenust saab ka helilooja? Ja, ja see üsna varsti selguski, et seal muusikakoolis üks Vladimir puunil, kellest hiljem sai tuntud Moskva heliloojad. Asjalt klassis mängi Supradiseeris ja midagi kirjutas üles ja siis ma küsisin, et mis ta siin teeb, ta ütles mauki komponeerimisest muinasjuttu ja nüüd kirjutan ülesse moodsaga, mina oskan ka nii teha. Täis, aga miks sa ei kirjuta ülesse siis ma läksin ja tegin uue revolutsiooni, see oli üks hälli laulja kirss teda ülesse, järgmisel päeval tõin temale, ütlesin. Ja ta näitas oma õpetajale vitavali, kelle juures õppis ja lõpetas Omski muusikatehnikumiga, minu tulevikuni pedagoog, Šebalin. Ja sisse Mihhailova, ütles Novak Djokovic ka tütarlaps, hakkame õppima kompositsiooni ja nii siis hakkasingi õppima. Siis muidugi suured jäljed kunstini. Elamused Omskis. Sinnad saabus. Kõikidel juhtudel, kus nad esinesid ja jäin täitsa haigeks isegi tänavatel, kui ma nägin neid, ma pidin nende järgi sammuma. Ma pööraselt armusin nendesse ja selle kunsti, et võib nii ilusti tantsida, väljendada oma kehaga kõiki, seda, mis peitub muusikas. Siis moditest seal esmakordselt kuulsin suurepärast Õppides Omskis, meil toimus ekskursioon Moskvas. Seal peatusime juba Šebalini juures, kus ma santsis isiklikult tutvunede temaga ja minul oli võimalus esmakordselt oma elus kuulata suur sümfooniaorkestrit ja see toimus Moskva konservatooriumis ilusas saalis. Praegugi Mäeletel istusin rõdul täita nii orkestri koha ja mängiti vaagneritanhisele ooperi avamängu. Ja siis, kui seal algas käik kulminatsiooni ja kui kõik keelpillid seal vuhises ja kui astusid need vaskpillide oma selles sissejuhatavas Teemaga, mina ei saanud enam istuda, ma tõusen püsti nagu tiivad kasvasid, ma tahtsin nagu õhku tõusta. Muidugi, seal sai Schenegi ooperid, Johninai kruvid kuulata ja palju teisi toredaid asju, aga sümfooniaorkestri, see oli ülikõiki. Kovski muusikakoolis veel tegelesin, Korne mänguga oli vaja oma õpilaste orkestrit välja tuua, demonstratsioonil anti meil selli loetel pillid kätte, ühe nädala jooksul õppisime heliredelid mängima, siis andke meile partiid litada, nätad ja mäng läks lahti ja ja hiljem siis ma juba mängis oma õpilaste orkestris ka Kornud. Poisid ikka mitu korda on mind kutsunud, palun nüüd näiteks, kui neil oli haltuura, on tantson, oli vaja minna mängida, muidugi mina ei olnud sellest huvitatud. Aga kui nad lihtsalt põlvili seisid minu ees ja palusid nad liidetchi Lähme muidu hautors Reva ehitajaid, et oli pakane külmaviimis, sinu pillija toomisin koju tagasi, aga tuuleikka. No ja siis ma läksin ja siis muidugi puhusin seal, istusin õhtul ja mitu korda olin need inimesed tulevad sinna juurde ja panevad karva Korna kõrvale, et kas tüdruk ikka mängib või niisamuti istub ja hoiab käes. Ja mis juba Omskis mind hakkas harrastama sport suvisel ajal eriti staadionil, iga õhtu ikka pidin sinna jooksma ja see kergejõustik, jäse ja ujumine ja kõik see mul väga hirmsasti meeldis, talvel muidugi ma ainult kadedusega vaatasin, kuidas seal teised uisutasid, aga mul ei olnud aega, ma pidin ikka õppima klaverit ja pidin kompositsiooni õppima. Ja siis ikka mõtlesin, no et külma lõpetanovski tehnika külmassis, teen tasa seda kõike. Kuid tasa ei saanud teha. Järgmine aste oli Leningrad, astuksin Leningradi konservatooriumi ja Leningradis. Nägin esmakordselt klassikalist balletti ja see oli shell Adami muusikal. See jättis mulle kohudo paha mulje. Mõtlesin, et kuidas võib nii inetult tantsida, jalad koksutasid seal ja kõik need seelikud niisugutaks, tunds mul kõik nii kunstlik ja niisugune vägisi ja muusika ei meeldinud ja üldse olin nii löödud. Aga pärast hiljem nägin Stravinski Petrovskaja ja vot see mul jälle väga meeldis, mõtlesin, et. See on ikka kõige balletikunstiga tantsukunst. Meil oli kõikidel heliloojatel luba käia filharmoonia sümfooniaorkestriproovidel koos partituuriga. Ja seal ma ikka õppisin üha rohkem ja rohkem armastama ja õppisin tundma just seda sümfoonia muusikat sümfooniaorkestri kui niisugust. Leningradi konservatooriumis õppides. Mul see armastus spordi vastu ikka jätkus. Ma olin ise, kes meie konservatooriumi spordiringi sekretär ja minu üks esimestest sümfooniaorkestrile teoses kants, pealkirjad, spordi süüd. Ma juba mõtlesin, et ei tule minust midagi välja. Mõtlesin, et võib-olla viimane aeg ümber otsustada ja astuda Lescarty nimelisse instituuti, et vähemalt minust tuleb üks spordiinstruktor, kuid sellel hetkel jõudis Leningradi Šeba Lin kanti ette tema Lenini sümfooniad. Ja ta tunds huvi, kui kaugele on jõudnud ja kui kuulis, et mul on niisugused mõtted, siis palused näitab, kui mina oma loomingut 35. aastal sügisel ma astusin juba Palini klassikuid, tema õpilane. Ja algas tõsine ja õige kompositsiooni õppimine kohe esimesel aastal ma kirjutasin oma keelpillikvartetti, mina kommentaaži-nimeline kvartett võttis oma repertuaari üsna nii palju mängis seda kontserdil ja seda mängiti esimesel Nõukogude liidus keelpillikvarteti konkursil, siis ta oli ka seal repertuaaris Moskvas muidugi õppimine, õppimine, jätkusse, sümfooniaorkestri proovidel käimine. Lõpetasin kontserdilt tooriumi ja algas õppimine aspirantuuris, seal sai valmis teine keelpillikvartett, kus Mõivokaalsetatis eesti rahvaviisid, see oli 40. aastal. Panin mulle ütleski, et Taylor oma Eestis ei loe nägu. Nii ta mind kasvatas ja suuna sinnapoole. Eks seal oli organiseeritud filharmoonia juures tantsu-lauluansambel ja kuna Turkmeenias on ainukene rahvas, kellel ei ole oma rahvuslikku tantsu, siis see ballettmeister pidigi looma vastavalt repertuaari sellele tantsija lauluansamblile. Ja mina siis kirjutasin muusikat, nii et see juba oli minu esimene niisugune töö sellel alal. Ja muidugi siis hakkas juba mul niisugune igatsus ja soov kirjutada juba balletti, kuid tol korral seal ei saanud läbi viia. Kirjutasin rohkemis patriootlike laule, oli just sõda ja siis sellele ansamblile Turkmeenia rahvapilliorkestrile igasugused tantsud. Ja muidugi asusin tööle Turkmeenia raadiosse vastutava muusikatoimetajana Turkmeenia väga omapärane maa, kõrb on seal ümberringi kusse, kõrb on väga, võib-olla poeetiline, väga luuleline, eriti kevadel, kui seal õitsvat moonid v vahes sinna käisime neid kilpkonni korjama. Kui seal olnud tulite Taanis koordid, siis neil oli hästi palju seal igasugust toidukraami. Teate, sõjaaeg oli raske aeg, siis kõik need elanikud läksid sinna vahetama iga sugulaste oma triibud, krabot, selle toidu vastu, seal rosinate jahu ja riisi vastu. Ma võtsin seal munni poisi. Püssi tema mängu niisuguse riista ja mehe vihmamantli ja läksime sinna ja selle eest ma sain seal ühe kitse ja koti jahu ja ja kott rosinaid ja ja lõppude lõpuks, kui kõik sead juba läksid minema ja mina selle oma kitse pärast, kelle nimi oli šaid, daam Ta oli süsimust ja punane kaltsuka nii-öelda oli kaela ümber ja see kuidagimoodi ei tahtnud minna või vastupidi. Ta pani plehku, jooksmani tiris mind koos nööriga mööda liiva või siis jäi seisma, jäi teinud mitte ühtki sammu ja päike hakkas juba looja minema ja ma mõtlesin, et mis manitsiini üksik kõrbes teened tulevad, nii, šaakalid söövad mind koos. Kuid vaadanud maanteelt sõidab uhkelt väiksele ees veel üks suure niisuguse nagu Faroom, eks vaala Turkmeenia-le pika valge habemega. Kauplesime, kauplesime lõppudeks, saime selle kauba nii kaugele, et tema võttis selle kitse endale sülle ja kott jahu ja kõik ja siis mina tagant sammusini hakkasin noppima neid punaseid moonid. No see oli pikk ja tema hakkas urisema rahvaviisid, mina kuulen, kuulen ja ma hakkasin talle ka kaasa laulma, stan inimestelt vaadelnud, kust sina tead, need viisid, mõtlesin manni mati all ja ütlesin, et Turkmeenia keeles, no et need heliloojad nimetatakse Vahši, vaatasin, mina olen Bachi. No siis tal oli kohe suur lugupidamine minu vastustest, tants. Kuule, sa oled vist väsinud juba jalgsi sammude, kuule ronis siia tagant, istu kasele eesli otsa. Ma mõtlesin, no kuhu ma siis veel roninud, et see nii väike loomake, need kits on juba seal süles ja sepik vanamees seal istub. Aga teisest küljest mõtlesin, jalad tõesti põlevad. Elus pole kunagi Eestis sõitnud, et keegi ei näe. Ikka, mis seal ikka on, ikka ronin, hoidsin teda siis selles kitlis kinni ja, ja nii tore oli sõita, punased moonid käes ja sinine Captain ta praegugi silmade ees. Pilt niisugune Impressenistlik, sinised mäed ja punane kõrb sellest moonidest. Ja nii sõitsime kuni peaaegu Ashabadi linnani ja seal siis see sõit lõppesid traagilist ja koomilist, kuna sammudes üliväikse ojakese, see e-komistas ja meie välku kiirusega kõik kolmi maas. Mina hakkasin kohutavalt naerma ja selle vanamees solvused, mis sa naerad ja. Aga noh, midagi ei olnud, sest tõusime kõik ülesesse tähistas uuesti sinna otsa, mulle ennem ei pakkunud iirlasest. Kolistasime jalgsi koju, nii. Aga see vanamees lubas mulle tuua viinamarju kingituseks ja seda täita täitis ikka endal oli nii suur lugupidamine ikka naisBakshi vastu. 44. aastal kevadel ma sain kutse Moskva konservatoorium poolt tulla tagasi Moskvasse lõpetatud aspirantuuri, kirjutasin oma kolmandat keelpillikvarteti, aga see oli juba Turkmeenia rahvaviisidel. See oli nagu minu viimane niisuguni jumalagajätt ja lõpetasin Moskva juba 45. aastal, muidugi ennem saabus võidupäev. See unustamata päev. Mind äratati öeldi, et sõda lõppes. Ja hiljem õhtul Moskva kohal kerkis niisugune nagu kuppel nendes kõigis värvilistest. Ja see oli niisugune juubeldamine Moskva tänavatel, rahvas, kõik kallistes ühtteist suudles ja niisugune. No seda päeva vist ei saa kunagi unustada lõppudest aspirantuuris, mul oli avamäng fantaasia Eestimaa ja seal ma kasutasin proloogis, kui ma olin väikstikene ja tead teemaks murelik Tuljak. Ma kujutasin ette Eestimaad selle ära, aga see oli väga kooskõlas nagu minu oma elulooga. Ja selle tõttu ma teda nii komponeerisin ninaga südamega. Nuias, selle teosega ma siis siin tutvustasin ennast, kui tulin eesti heliloojate liidus, mängiti minu teine keelpillikvartett eesti rahvaviisidele see poeem ja siis eesti keele loed, võtsid mind oma pere ja täitus minu unistus. 47. aastal maid tutvunessin. Lugedes muidugi raamatus. Ja siis kohe sain aru, et see on see samani süžee, mida ma tahan näha palitena. Kui nii vaadata tagant, mida ma olen teinud, siis paistab, et ikka lavamuusika haarab mind rohkem. Tiina. Siis järgnes Romeo Julia pimedus. N neljandad balleti, austria kirjaniku salkene metsamuinasjutu järgi Bambi selle ettepaneku mul tegi Ülo Vilimaa ja nõustusin, kuna seda filmi ma nägin ja ta on väga poeetiline, väga luuleline, väga suure niiskuse humaansuse sisuga ja ja ma armastan väga loodust. No ja vahepeal on kirjutanud instrumentaalmuusikat ka nagu klaverikontserti, mis Ayuznani populaarseks noorte pianistide hulgas mitmes vabariikidesse ja linnadesse muusikakooli lõpetajad on selle mänginud ja siin Eestis on seda mänginud ka Vendimees pianist Arbo Valdma, lenid sel aastal tahan näitude heliloojate liidus ka oma viiulikontserti mida ma alustasin kirjutasingi enne oma balleti Romi Julia geenidest, kuid Ta on, mul mind ei rahuldanud ja tahtsin ikka natukene teistmoodi teda teha ja ja nii nagu olenditedeni sättinud Redvigeerinud seda teistmoodi ja nüüd siis risticatoon teda välja. Ta peaaegu programmiline muusika nagu minugi klaverikontsert on osaliselt programmiline. Klaveri siit kevad, kevadprelüüdi, puht programmiline muusika, nii et jällegi rõhutan, et mitte mõttemuusika, vaid tegevus. Soovime teile, palju õnne. Loodame, et peatselt kuuleme teie viiulikontserti jõud, ballett.