Moe-teatri- ja filmikunstnik Reet Aus, no üks teie fenomene on kindlasti taaskasutusel põhinevate rõivaste tootmine aga teie talenti nimetlenud ka teatri ja filmipublik ja olles nelja aasta eest kaitsnud ka jätkusuutliku ehk siis kestliku moe teemal doktorikraadi tundub, see on maasaavutuste poolest olevat niisuguses kättesaamatus kõrguses. Eks see on olnud kõige seejuures niisugust hetke, kas tundsite, et vot korraga ei saa enam mitte millegagi hakkama ja kui jah, siis kuidas asjad seejärel edasi läksid? Sellist hetke on ju pidevalt, et jääd korraks seisma ja vaatad, et et ei tea, kuhu suunas edasi minna või kuidas üldse edasi minna. Aga üks asi, mida mina olen õppinud ma olen õppinud neid hetki väga-väga hindama, sest aru saanud, et need hetked on just võimaluste hetked. Lõpp on teine algus just nimelt ja see kõik sõltub, kuidas sa sellesse hetke suhtud. Et kui sa ei lase sellisel negatiivsel emotsioonil võimust võtta ja ei hakka väga nagu mõtetes surkima, vaid vaatadki sinna tühjusesse ja lased seal natukene siis sellel seal minna, siis tavaliselt see pilt läheb väga selgeks ja alati sellistest hetkedest. Tegelikult sünnib mingi uus, väga hea algus. Loomulikult on tulnud läbi kogemuse ja läbi läbi õppimise ja läbi praktiseerimise absoluutselt selle taga ikkagi on, on ikkagi suur hulk sisemist tööd. Kas te mäletate seda? Pöördelised momenti oma elus, kus ta äkki tundsite, et ei, ma ei lange enam masendusse, kuigi mul said praeguseks kõik ideed otsa, ma ei lange, ma lähen siit edasi. Muidugi, ma mäletan, mäletan seda väga täpselt, ma olin siis 27 aastane ja vali nagu justkui kõik need asjad enda arust seda teinud, mida ma olin tahtnud teha, et need teatritükid nende kollektiividega, mida ma olin tahtnud, ma olin oma stuudio avanud, olin oma magistritöö ära teinud, ei oska nagu need asjad. Ta oli nagu esimese lapse ilmale toonud õnnelikult abielus, et mul olid kõik need asjad, mida ma kuidagi mõtlesin, olid nagu tehtud ja järsku see eriala, mida ma olin õppinud, tundus mulle ikkagi erakordselt mitte sobilik, hoolimata sellest, et kui väljastpoolt paistab, et minust kuidagi õnnelikumat inimest ei ole olemas, siis mul oli tegelikult väga suur sisemine konflikt, sest et see eriala, mis ma olin valinud, mulle see väga meeldis, mulle meeldis disainida, aga ma ei olnud mitte kuidagi võimeline selles tööstuses toimetama ja see oli väga nagu tõsine sisemine vastuolu, millega ma seisin väga pikka aega silmitsi selleks ajaks polnud veel nii-öelda taaskasutatud rõivaste fenomeni avastanud. Enda jaoks ei tule, jah, jah, see ikkagi tuli läbi selle kriisi. Kuni ma siis jõudsin selleni, et me ühel hetkel sain aru, et, et selle asemel, et köögilaua taga istuda ja kiruda, rääkida, kui halvasti kõik on tuleb just nimelt tõusta püsti ja minna ja proovida teha paremini ja alustada nagu sellest, et üldse kuidagi sõnastada see probleemi olemas või see, mida, mis siis on, mis mind tegelikult reaalselt häirib. Aga kuni selle hetkeni tõsist disaini, site tavalisi rõivaid selles mõttes uutest kangastest ja nii edasi ja siis ühel hetkel plahvatas, et proovida teisiti. Jah, mul oli stuudio, ma tegin väga palju sellist klienditööd, individuaaldisaini ja teatri teatritükke, kuigi kuskil olen ma tegelikult hakkasingi teatris ka juba kasutama taaskasutusmaterjale ja vaatama huvi tegelikult see, kus ma siis ühel hetkel kui ma nagu moekunstnikuna või moedisainer natuke tagasi tõmbasime, minu selline tagasitulek disaini juurde, kes tegelikult läbi keskkonnasäästlikku arhitektuuri suur arhitektuurihuviline ja keskkonnasäästlik ehitus ja need tehnoloogiat seal ja, ja kuna ma leidsin palju lahendusi, mis olid väga huvitavad ja kuhu ma nagu süvenesin, siis tegelikult sealtkaudu ma jõudsin tagasi ka niisuguse nagu rõivatööstuse ja disaini hakkasin nagu sealt otsima neid lahendusi ja siis läksin ka doktorantuuri, et sellesse teemasse süveneda, natukene rohkem kui teil see õnnelik avastus, tehke peast läbi täis, peaksite vaikselt tegutsema, et juude seal ka põrkasite igasuguste takistustega kokku, see ei läinud kohe nii ludinal, et täna mõtlesin välja ja homme juba hakkamegi tööle? Ei, sugugi mitte tõele on ikka väga palju takistusi olnud. Oh, sa katsetad mingit asja katsetada ja katsetad ja see selles mõttes, kui sa teed ühte asja esimest korda, siis kas või seesama kollektsioon, mida me praegu müüme ja mis võib olla väljastpoolt vaadates ja tegelikult ju nüüd ongi ju edukas ja, ja kõik, aga, aga siukest tootearendus kui selline on üks piike väga kulukas protsess, et neli aastat, et tootearendust ja sa jõuad ühe tooteni, mis, mis jõuab poelettidele saada, lõige istuma, leida õiged materjalid, vaadata, kuidas sa ikkagi suurtootmises jõuaksid sellesama Absayclingumisele väärtustava taaskasutuse juurutamisel, see tähendas kolme aastat põhjalikku analüüsi, sellest tootmisettevõttes, nendega läbirääkimised. No ütleme nii, et iga kuu ja tagant on jälle üks hetk, kus sa saad aru, et midagi me peame muutma, et niimoodi me ei saa minna, tuled jälle kaks sammu tagasi, vaatad, kus pool sa saad minna, et niukene, lõputu uute lahenduste väljamõtlemine ja, ja see on nagu rännak, kus sa isiklikult ei saa mitte midagi võtta, et selles mõttes on see niukene ka ülikool täielik. Kui sa teed nagu sellist protsessi, et ühel hetkel sa saadki aru, et et siin ei olegi mitte ühtegi asja, mida isiklikult võtta, et lihtsalt jälle üks on üks ummik, tuled jälle kolm sammu tagasi. Analüüsid läheb teist teed mööda, et ütleme siis nii, et kannatlikkust olema nende aastatega väga-väga palju õppinud kannatlikkust, olete nende aastatega väga palju õppinud, mis iseloomu joonetel veel on, et kõigest sellest olete läbi tulnud ja mine tea, mis katsumustest tulevikus veel. Kõige olulisem asi on see, et ma olen õppinud just nimelt asju vaatama natuke laiemalt, mitte väga isiklikult, mis annab väga hea võimalus alati nagu selliseks kõrval pilguks, et täiesti adekvaatselt suudavad seda olukorda hinnata. Ja kindlasti see, Ma nagu ei sõida oma emotsioonidega väga tugevalt kaasa, vaid sa ikkagi nagu pidevalt hoiad nagu sellist hea Niukest kõrvalpilku selleks, et aru saada, mis see protsess tegelikult on, need mitte sellega samastuda ja nii kui sa selle emotsiooniga kaasa sõidavad teinud ja see võib võtta väga kaua aega, et jälle tagasi nagu tee peale jõuda, et just need segavad emotsioonid mängivad negatiivses mõttes väga suurt rolli meie elus. Muidugi, kui vaadata inimese nagu harjumuslikku käitumist, et siis enamalt jaolt ju ikka määravad emotsioonid, meie valikud ja, ja meie tee, et tõepoolest minu isiklikus arengus väga suur muutus ongi olnud vaimsete praktikatega alustamine 13 aastat tagasi, kui ma lilleoru keskusesse sattusin ja Ingvar Villido juures hakkasin sisemiseks praktikaid õppima. Et TEMA õpetab teadlikkust ja teadlikkuse rakendamine oma igapäevaelus on, ma arvan midagi sellist, mis meile kõigile tuleks väga palju kasuks just just nimelt oma elu selles mõttes nagu selgemal nägemisel paremal planeerimisel ja noh, seal on nii palju kasutegureid, et nendest võikski siin päris pikalt ju rääkida, aga ma arvan, et kaks kõige olulisemat asja ongi see, et sa õpid lahendama ära oma emotsionaalset puntrad ja oma oma ametit tavaliselt puntra täitsa tõepoolest saavutad siis teatava sellise neutra reaalsuse selle kõige suhtes ja tänu sellele sinu selline hoovus ja efektiivsus kasvab väga-väga palju. Mõned võlusõnad veel inimestele, kes on parasjagu oma eludega puntras ja ei tea, kuidas hakkama saada. Aga seesama oma mõtet jälgimine ja arusaamine, et mina ei ole mõte ja mina ei ole oma emotsioon, see väike teadmine noh, aitab juba väga palju, et ta tõmbab niukse õhu sinna vahele, et see on iga inimese oma valik, tegelikult me ise valime, mida me tunneme, mida me teeme, kuidas me nagu seda päeva läbi oma silmade näeme, see on niisugune disainiprotsess, et ma tegelikult oma mõtetega disaininud oma oma järgmist hetke ja ma ei tea, kui mina sellest reaalselt ikkagi aru sain, siis ma hakkasin väga hoolega vaatama, mis mu peas toimub. Ja kui hästi lihtsustatult öelda, siis tegelikult on see meie valik, kas me oleme õnnelikud ja eluga rahul või mitte. Ja ma olen sellega nõus küll.