Eesti pank on üllitanud oma 85.-ks sünnipäevaks väga esindusliku kaaluka illustreeritud raamatu selle majade kompleksi ajaloost, arhitektuurist. Panga suhtekorraldaja Märt Karmo, sina oled olnud selle idee tagasi, on sinu välja pakutud mõte ja sa oled selle raamatu koostanud ja oled ka üks autoritest. Aga meid huvitab praegu see, et see panga kompliks sina kokku kuulub seitse hoonet, aga meil on praegu tähtis ka see, et ta on ka Eesti poliitikas Eesti ajaloos olnud üks oluline hoonekompleks. Seal kuulutati välja Eesti vabariik, teatavasti 24. veebruaril aga toimus üks sündmus, üks päev varem Pärnus oli 23. veebruaril k üks väljakuulutamine, üks kõnekoosolek. Mis toimus Pärnus ja miks ikka see Tallinn on tähtis? Pärnus oli advokaat Kuusner, kes luges Endla rõdult ette iseseisvusmanifesti aga Eesti pangas taas Eesti Panga hoones. Tol ajal oli ta vene riigipangahoone. Pean täpsustama siiski seda ilusat väljakuulutamist ei toimunud. Selles mõttes, et päästekomitee liikmed Konstantin Päts, Jüri Vilms, Konstantin koonik pidasid vajalikuks küll ka Tallinnas sellist pidulikku ettelugemist kuulutamist toime panna, aga, aga plaan oli seda teha Estonia teatris. Aga tol ajal oli Tallinn siiski punaste võimu all. Muuseas, selles samas maapanga naaberhoones tol ajal oli ta aadlike või aadlipank. Selles hoones oli punastest A punased olid kehtestatud sõjaseisukorra ja teatrietendus jäi ära ja nõnda jäi ka välja kuulutamata Se Estoniasse Eesti vabariik ja iseseisvusmanifest ette lugemata. Aga kui 24. veebruaril pärastlõunal siis koguneti tollasele Riigipangahoonesse, siis seal ei loetud seda manifesti ette, ei mäleta ja ei meenuta seda oma mälestusi Konstantin koonikey, Konstantin Päts. Vaid see on üks ilus legend, mis on läinud liikvele ühest maalist ajaloolist maalist Maximile, andmaks kli maalist, mis on praegugi alles, mis kunagi oli ka Eesti panga valduses, aga praegu on ta väljas isegi linnamuuseumis. Igaüks võib seda minna vaatama. No kunstnik ei ole tuntud, maalikunstiväärtusi me praegu siin ei aruta, aga niisugust väljakuulutamist ei olnud, aga noh, läks niimoodi mõelda. Jah, aga tõsiasi, ajalooline fakt ja ja tõesti väga suure tähtsusega fakt on see, et selles majas moodustati esimene Eesti vabariigi valitsus. See oli ajutine valitsus, kuhu siis kuulus kaheksa meest. Ja huvitav on ka see, et selle valitsuse esimene istung toimus omaaegses Peetri reaalkoolis meie kui selle kooli vilistlased, võime seda sinu uhkusega praegu ära mainida, nii et, et see toimus üle tänavana diagonaalis siis sealsamas lähedal. Jah, noh, oli see esimene või teine sellepärast, et öösel see valitsus kokku pandi ja kas nad seal siis jõudsid ka midagi arutada, istuda, aga tõesti järgmisel hommikul olid nad kolinud Peetri reaalkooli direktori kabinetti. Tõsiasi. Nii et linnas oli võim punaste käes, Esseerid olid mängus ja peame meeles, sakslased olid pääsküla all. Jah, sakslastega oli kokkulepe, et nad tõid tung enam linna, kui kui eestlased on oma asja korda ajanud. Tähendab neile mindi vastu, Eesti poole esindajad saavutasid läbirääkimistel sellise. Tulemuseta, ja jaa, sakslased jõudsid siis, 25. veebruari päeval jõudsid linna juba siia Vabaduse platsi peale ja ka mujale linna, aga enne seda jõuti veel korraldada Peetri reaalkooli ees selline miiting, kus, kus tõepoolest nüüd mõningatel andmetel päts, tuli sealt reaalkoolihoonest välja ja ja teatas, et Eesti on nüüd iseseisev vabariik ja luges ette selle iseseisvusmanifesti ja seal oli tõesti oli kodanikke tuletõrjujaid, tolleaegseid koolipoisse, kes olid omakaitse liikmed ja linnakodanike, nii et see oli üks suur kogunemine, viimane enne enne sisuliselt linna valdamist sakslaste poolt. Aga enne seda olid veel mõned sündmused mängus olid kasseerid, kuidas nemad paiknesid, ütleme siis bolševike ja eesti rahvuslaste vahel. Üldiselt, eks nad püüdsid leida ju kah sellist kolmandat teed, et nad ei olnud ju päris punase taga, aga noh, nad võib-olla leidsid, et oleks hea koostööd ka nende enam lastega teha ja, ja sealt tekkis ka konflikt näiteks ühe ajutise valitsuse liikme Villem maasiku ja teiste liikmete vahel, noh, ma pean siin silmas Konstantin koonikut, mille tulemusena siis Villem Maasik teatas järgmisel päeval, et tema ei osale valitsuses. On veel üks episood, millest on mälestused säilinud suures saalis pangasaalis rahvast oli kindlasti palju elevus, ärevus, muutus ja siis toimus seal relvade jagamine, siis selle kohta on ilus meenutus. Siin on näiteks üks säärane mees nagu Herbert Haljas põld meenutanud, kuidas seal siis suures saalis jagati relvi, pandi nende nimi kirja ja antirelv kätte iga mees, kes käe välja sirutas, sai? Jah, aga siiski ta pidigi nimekirja panema ja ilmselt pidi teda keegi ikkagi tundma, et päris võõrastele ka jagatud ja, ja seal oli ka siis nagu Herbert olles põld mäletab ja meenutab, et oli ka näiteks Paul Pinna ja rattur, füüsilisem tööstur ja mitmeid teisigi tuntud inimesi, noh, tema ise täpselt samamoodi ahvat tuntud ajakirjanik, nii et, et seal oli, oli üks suur selline tuhin ja õhin ja käisid siis pärast püsse veel puhastamas ja väga emotsionaalselt meenutab seda aega. Naabermajas teises pangamajas olid punased resseerid, seal oli ka mingisugune maadejagamine. Jah, see vahepeal püüdsitesseeriti just seda nagu oma valdusse saada, sest punased olid juba põgenenud laevadele ja olid sadamas ja teatavasti seal toimus veel 24. öösel viimane kokkupõrge Paksu Margareeta juures kus sai üks oma kaitsele, Johan Muischnek sai surma ja seda on tõlgendatud ka nii, et see oli esimene Eesti vabadussõja ohver ja iseseisvuse eest langenu. Aga Esseerid jah, üritasid seda ja nagu oma valdusse saada, seda hilisemat Maapangamaja punas torniga sellist neogooti stiilis hoonet aga rahvuslased ja oli seal säärane tuntud mees nagu Anton õunapuu, kelle juhtimisel tegutsesid ka väga paljud just koolipoisid võtsid ikkagi selle ka oma valdusse ja isegi seal üks üks nendest esseedest arreteeriti, pandi ta siis sinna vene riigipangamajja ühte tuppa luku taha, kus ta küll pärast hiljem vabastati, aga noh, see sisuliselt esialgu ta ikkagi võeti kinni. Esimene Eesti vabariigivang, poliitvang no võib ka nii öelda. Märt Karmo, sa oled teid aegu uurinud. Oled tuntud huvi ajaloo vastu kirjutanud sellest? Kujutad ette olukorda sakslasena linna tulemas, sellel võimul jõudu ei ole. Kas oli sellel mõtet, mis liikus nende meeste peas, kas need mehed kavatsesid ja oli neil ka plaanis põgeneda kuhugi? Noh, küllap ikka ikka see see mõte, mida maapäev juba aasta varem oli ju ainult seitsmeteistkümnendal aastal välja, et kõrgem võim peab Eestis kuuluma eestlastest koosnevale volitatud institutsioonile. Küllap see vabaduse ja omariikluse idee oli ikkagi nii sügavalt sees, et vaatamata sellele kahtlasele olukorrale ja peaaegu lootusetult mis tollal valitses, ikkagi nad selle valitsuse moodustasid ja nad ei kai põgenenud kuna kuhugi ja jäid ikkagi sinna alles ja lootsid, et saksa võim kaua ei kesta. Küllap. Ja siis oligi nii, et 25. veebruari lõuna paiku marssisid Saksa väed siis kuidas see pilt võis välja näha? Herbert Haljas põld kirjutab niimoodi, kuidas üks mootorrattur kihutab mööda sealt nõmmelt kusagilt sakslane ja, ja minuti viie pärast järgneb veel teisi talle ja siis tulevad juba rägedega ja ja jalgratastega ja noh, lõunaks olid nad siis juba linnas ja niimoodi vaikselt tulid ja neitsist tervitasid muidugi põhiliselt baltisakslast koosnev rahvahulk ja nagu vabastajaid ja kogunesid siis ka vabadusplatsile ja Toompeale läksid ja seal siis kujuneski nende, kuidas öelda siis võimu peakorter seal Toompeal. Kas sakslased kuidagi kimbutasid nad, kas võtsid kontakti ajutisi Eesti vabariigi valitsusega? Ei, seda küll mitte, pigem eestlased palusid audientsi sakslaste käest, et ajada nii-öelda oma oma asju ja, ja lootsid saada ka teatud omavalitsuslikku õigusi, aga muidugi sellest ei tulnud midagi välja. Nii et võib öelda, et siis esimene valitsus oli võimul ühe päeva? Jah, võib küll öelda niimoodi. Eesti pangahoonetekompleks on olnud veel üks periood sündmuste keskpunktiks. Jutt on 44. aasta suve ja sügise sündmustest. Loodi Eesti vabariigi rahvuskomitee, et see loodi 44. aasta märtsis, ta sõnastati siis välja. Selle eelkäijaid on olnud varem, selle üle võib ka vaielda, mis kuupäeva sisse läks päris alguseks lugeda. Loeme siis selle märtsi, siis oli ka Proclamatsioon, trükiti, jagati välja. Aga mis sündmused toimusid praeguse Eesti pangahoonetekompleksis? Siis oli keskpunktiks omaaegne maapanga hoone, seal ikka seesama punane neogooti stiilis hoone ja seal toimus. No teatavasti seal töötas siis tol ajal siis tegutses maa banke maapangas töötas jurist Otto Tief, kes oli ka rahvuskomitee eesotsas. Ja septembris siis kui sai juba ilmseks et sakslased taanduvad tasapisi, hakkas vangist välja pääsema. Pärast aprilliaktsiooni sakslaste poolt vangistatud rahvuslasi. Ja oli selge, et sakslased jätavad Eesti maha, siis otsustati tee, et ikkagi valitsus tuleb moodustada. Jüri Uluots oli väga raskelt haige keskhaiglas. Tema oli siis nagu peaminister presidendi ülesannetes ja, ja see valitsus oli plaanitud juba varem. Koosseis enam-vähem, aga enne seda siis veel. Otto Tief rääkis läbi kõik ükshaaval need mehed 11 meest, kes sinna valitsusse pidid kuuluma. Koguneti sinna ja otsustati siis 18. kuulutada see valitsus välja ja 18. peeti siis ka üks esimene valitsuse nõupidamine, et mida siis ikkagi teha, et kas hakata vastu ja teha viimane meeleheitlik vastupanu ja sellest ja ilusti ja väga kujukalt seda kirjeldanud ka n nõu ära faktitruult oma romaanis koeratapja. Kuidas siis Johan Holberg, kes oli kaitseministriks määratud, ta, kes kuulus nii-öelda saksa vägede koosseisu, marssis Saksa mundris kohale ja ütles, et mehed see on täiesti mõttetu, mida te siin teete ja vastupanu pole mõtet osutada, et loobuge ja kutsus kõiki kaasa Saksamaale ja lahkus, siis jäi ka see koht nii-öelda vabaks ja Otto Tief otsustas siis nagu täita, nii kaua, kui ta tsiteerib Jüri Uluotsaga ise selle kaitseministri kohuseid. Aga üritati jah, muidugi veel teha võimatut, rääkis sinka. Nii-öelda andis oma ülevaate, kas kaitseliit suudab midagi teha ja peeti nõu, mida saaks teha. Talpak määrati Tallinna komandandiks, Maide oli siis nii-öelda Eesti relvajõudude ülemaks määratud. Pitka korraldas oma salku, aga oli näha, et rull ikkagi tuleb täiesti pidurdamatult ja pääsu ei ole. Kas see oli ka plaan teha mingisugune Proclamatsioon avaldus Eesti vabariigi taastamise kohta tehti tekst. Jah, see tehti valmis, aga seda ei õnnestunud vist isegi levitada, sellepärast et see trükikoda saiu pommitamisel tabamuse ja. Räägitakse paarist eksemplarist, mis on säilinud. Ja noh, nii oligi, et Jüri Uluots, Johann kleesmentiga sõitsid siis Rootsi ja ülejäänud meestel oli siis kokkulepped, et perekondadega siis mitme autoga minnakse puisranda, et seal siis rootsikeskusega kokkuleppel tuleb paati järele ja, ja nad pääsevad rootsi, siis. Kolm autot oli, viidi ära valitsuse liikmed, perekonnaliikmed ja siis Otto Tief ütles, et tema jääb paigale, et püüda säilitada korda ja rahu Tallinnasse. Jah, et vaadata, mida veel, mida veel saab teha ja temaga jäi siis ka sinna veel. Maide jäi ja sisekaitse ülem Juhan Reigo, nemad jäid veel Tallinnasse. Ja Helmut Maandi, kes oli riigisekretär ja kes hiljem ainsana pääses sellest seltskonnast, sealt Puise rannast Rootsi, Rootsi ja, aga, ja juba 22. hommikul seal samal päeval, millal venelased siis jõudsid Tallinnasse siis hommikul vara, siis nad said sealtsamast maa panga hoovi pealt ühe kollase saksa postibussi, mis oli leibu täis soomepoistele ja palusid need magavad, soomepoisid äratasid üles, et, et ikkagi sõidame nüüd ära, et enam enam pole kellelegi neid leibu jagada. Et kas soomepoistesalgad, kes, kes üritasid koostööd teha Pitka meestega, et sarnane, see on asjatu ja mõttetu ja siis nad kolmekesi sealt lahkusid siis selle, selle bussiga sõitsin bussiga läänerannikul läänerannikule ka sinna Puise ja Põgari Põgari vallamajas oli siis viimane valitsuse istung. Ja paat jäi, jäi muidugi hiljaks nädala võrra. Ja jälle oli Eesti Panga hoone hoonete kompleks poliitiliste oluliste poliitiliste sündmuste tunnistajaks. Meil on tõesti põhjust rääkida Eesti pangahoonete kompleksist, kuna 100 aastat. Ta on möödunud kompleksi esimese hoone valmimisest. See oli siis tähendab 1904. Arhitektuuriloolane Karin Hallas-Murula, see esimene hoone, me teame seda, kõik ta on punane telliskivist hoone. Kuidas hakati seda hoonet rajama, mis asjaoludel, missugune üldse oli see seis, mis tingis selle vajaduse? See punastest tellistest Estonia puiesteel asuv hoone on Tallinna pildis tõepoolest eriline ja ei, vist ei ole inimesi, kes ei oleks seda märganud. Nimetame seda neostiilne hansagootika, et ta natuke Tallinnale võõras, sellepärast torkab ta väga silma. Aga oma ajastu kontekstis oli see maja väga moodne ja selle pangaehitajaks oli siis Eestimaa mõisnike krediitkassa või aadlipank, nagu ta on rohkem levinud nimega. Ja nende jaoks oli oluline selle maja arhitektuuris rõhutada rahvuslikust, see oli 1904. Just 20. sajandi algus, kus rahvusromantism oli igal pool levinud rahvuslikust, tähendab saksa rahvas, see on just nimelt saksa rahvuslikus arhitektiks. Nagu me teame, ei olnud mitte kohalik arhitekt, vaid vaid riialane augus treinberg, kes tol ajal Riias oli väga kuulus arhitekt, ka baltisakslane, väga tunnustatud arhitekt, nii et kui tallinlased, aadlipanka hakati ehitama, siis valiti parimatest parim arhitekt ja moodsamatest moodsaim stiil. Ja kui väljast on see hoone täiesti selgelt hilisistoritsistlik ja neogooti vormides, siis samal ajal juba interjöörides seal läbi osades ruumides eel moodsam juugendstiil. Kui me nüüd meenutame olukorda omal ajal telliti Peterburist arhitekte, siis hakati tellima Riiast Eestimaad veel ei kõlvanud kohalikud, aga kujutame ette situatsiooni, tähendab kohalikud baltisaksa aadlikud panid oma rahad kokku soli ERA pank tähendab siis sealt sai laenu võtta, see oli nende jaoks. See oli nende jaoks äripank ja kui laiemalt vaadata üldse nende erapankade tekkimise lugu, siis ta ei olnud ainukene ja ta ei olnud ka esimene, sest täpselt samal ajal ehitas Tallinnas Gazeel Georg seel oma panka šviili pank torukael samamoodi jälle Riia arhitektil. Loiman Seli vangi puhul on see, et seal on üritatud kasutada juba Tallinna kootilikust. Tema viilu joonis markeerib üle tänava asuvat piiskopi maja Tallinna vilu joonist. Aga samal ajal Augustreenberg aadlipangaarhitektuuris lähtus niisugusest, mitte tallindikust. Me ju teame, et Tallinnas ei ole ka punase tellisetraditsiooni üldse, et meil on ikka paekivi. Tema lähtus niisugusest noh, väga Baltilikust ja tollal just Riias väga moodsast arhitektuurist. See aadlipangahoone seal on. Te ütlesite, et juugend on sinna sissetunginud. Mida te ütlete öösel Johannaga? Aadlipangahoonet kogu teine korrus oli korterite päralt. Pangasaalid ise olid esimesel korrusel ja praegused panga ruumid, kus töötatakse, asetsevad tegelikult, et omal ajal väga luksuslik, kes söögitoas ja magamistubades ja, ja pidulikus esindussaalis. Need on need teise korruse ruumid ja sellest tuleneb asjaolu, et sellest teise korruse ruumides valitseb Ta on stiilivabadus söögisaal, kus on kaljus Neuma realistlik kaminemis praegu töötab nõupidamistesaalina on rangeilmeline ja puit ahveldusega. Niisugune asjalikuste stiilis siis korteri teisel korrusel asuv pidulik helesinise lae ja niisuguste hästi kerglaste ornamentidega laega Sursaal väljendas tegelikult seda, et, et see oli suur ruum, kus korraldati vastuvõttel, kuhu koguneti pidulikeks juhtudeks. Juugendstiil hakkab tulema just väiksemates ruumides, mis tegelikult olid magamistoad. Ma saan aru, et teie kui arhitektuuriloolane näete siin vastuolu, et siin on nagu funktsioonid sassis natukene ja, ja kõik ei ole päris stiilne. Ei, mitte päris seda, et nad funktsioonid sassis, oleksid, funktsioonid sassis jah, on tänapäeval, sest et praegu kasutatakse tegelikult neid ruume, mis kannavad endas seda vana korterikoodi ja mina jalutan, siis ma ah, et nüüd me tuleme söögisaali ja pangatöötajad imestab, et, et oi, et siis, et nende jaoks on, need ruumid on hoopis teistmoodi nagu jaotatud ja kodeeritud. Aga samas noh, kogu see omaaegse korteri kujundus, mis ju 80.-te aastate renoveerimise käigus on väga ilusasti taastatud, selle kohta võib eraldi lausa kiidusõnu selle renoveerimise kohta praegu panga ruumides ringi käies. Kui, kui te märkate saali, mille laeornament sisaldab niisugusi, roosikorvidega ornament, siis võite päris kindel olla, et tegemist on magamistoaga. Selles pangas oli aadlikke, aga oli ka talupoegade sel ajal, kui me räägime nüüd väljaspool arhitektuuri nendest funktsioonidest kuidas elasid talupojad selles aadlike pangas kuidas neil seal oli olla. No talupoegade saal, mis asus siis praeguse Sakala keskuse poolselt küljel eraldi sissepääsuga, oli muidugi märksa tagasihoidlikum kui aadlike pangasaal ja hoolitsetud oli selle eest, et seal oleks täiesti eraldi sissepääs, et loomulikult ei pidanud nad käima ühest uksest, need, kes kasutasid siis seda aadlike poolset ja talupojad nende jaoks oli eraldi sissepääs Sakala poolsest küljest ja tunduvalt lihtsama kujundusega oli kogu saal, mis on näha alates tahveldustest. Jaa, jaa kaminatest, mis on sinna sisse ehitatud ja ja kõik need elemendid näitavad seda, et väga selge seisus vahe. Loomulikult oli. Kas talupojad olid omanikud, kas nad olid ka kapitaliomanikud või said nad sealt ainult laenu, kuidas see käis? Ma arvan, et kindlasti ei olnud, seda võiks mõni panga ajal olla võib-olla täpsemalt ütelda, aga ma arvan, panga osanike hulgast me küll talupoegi ei leia. Nüüd, kui minna edasi mööda seda Eesti pangakompleksi, siis me jõuame hoone juurde, mille nimi oli Vene riigipank vene riigipanga filiaal. Need kaks hoonet olid omavahel eraldatud, nende vahel oli lahe, kui nad algselt ehitati. Mis asi see vene riigi pankurid? Ta on tõepoolest täiesti omaette maja nii füüsiliselt kui arhitektuurselt täiesti eristatav aadlipangahoonest ja tema arhitektuur räägib meile hoopis teise loo, meie ta niisuguses neurenessaadlikes vormides. Tegelikult kajastub enam see baltisakslaste ja niisugune tahtmine mingit niisugust rahvuslikku joont väljendada, vaid selles kajastub tollal üldiselt levinud pangahoonet, kes niisuguse neorenessansi erinevate variantide kasutamine. Ja selle maja puhul on huvitav ka see, et siiamaani on kogu aeg arvatud, et et tema arhitekt näiteks on olnud Peterburis hariduse saanud sõjaväe insener Aleksander ja Ron. Aga noh, niisugust süvenenud uurimust, nagu selle raamatu kirjutamine võimaldas teha selle käigus selgus et päris kindlasti see ei saanud olla Aleksander ja tema roll oli ainult selle maja ehitust ellu viia. Aga sealt tuli välja huvitavaid asjaolusid, millest üks on näiteks see, et, et kohe pärast aadlipanga valmimist hakati riigipanga hoone projekteerimisega tegelema ja valmis projekt jällegi riialaste projekt šeljas FL teine suhteliselt tuntud firma Riias. Nad tegid ühe projekti, kahjuks see projekt ei ole säilinud šviili, Josephi arhiiv on hävinud. Aga on, on teada, et need, nad on saanud selle hoone projekteerimise eest raha. Täiesti kindlasti, et see projekt on eksisteerinud. Nad on selle teinud, nad on selle eest raha saanud, aga teades, nagu seda tausta ja, ja niisugust teataval määral ka Niukest kõige tähtsama pangafunktsiooni ambitsiooni siin ikkagi oli vene riigipanga filiaal, mis pidi olema nagu kõige esinduslikum ja ametlikum ja väärikam, siis selles kontekstis tema niisugune neorenessanss ei tundu enam nii nii kroonalik ja ametlik vaid tema kontekst õigustab seda arhitektuuri, mis on, mis on tema puhul kasutatud mõistetud ta mõistetav. Aitäh arhitektuuriloolane Karin Hallas-Murula. Me jätkame seda Eesti Panga hoonete lugu ja nüüd, kui me meenutame, sündis Eesti vabariik, on loomulik, et tema sai enda kätte need kaks juba räägitud hoonet aadlipank ja Vene riigipank. Eesti Panga kompleksi järgmine periood, Eesti vabariik ja siin on meil abiks arhitektuuriloolane professor Mart Kalm. Kui 33 otsustati kuulutada välja konkurss, et saada uus pangahoone projekt. Kas tagantjärele võib öelda, et see konkurss õnnestus? Jah, ehk Eesti pangale võib-olla tundus okei, aga väga põnev on vaadata neid võistlustöid ja esikoha tee saha 500 Tseenovi oma on ju niisugune maja nagu raadio või maja nagu külmkapp. Ta oli niivõrd moodne, et pankasid ei ehitata tavaliselt nii moodsaid maju, sest panga ülesanne on tekitada inimestes turvatunnet. Et raha on kindlas kohas ja ta peab olema rikkad, materjalid ja klassikalise väljanägemisega. Seletad tegelikult pankades aga halval moodsat arhitektuuri. Ja võis võidutöö oli selles mõttes oma ümardatud nurkade lintakendega sellise sileda läikiva pinnaga viimse peal moodne tol hetkel ainult Philadelphias yks kõrghoone samasuguse saadekolaadis pangana valmis ehitatud. Nii-öelda tagantjärele, et see liiga moodne. Ja siis ma tükk aega vaatasin ühte projekti, mis oli tipptasemel ka auhindamata, aga sa tunned ära. Ta on professionaalselt tipptase, kõvasti üle keskmise, mis seal on. Kuni ma võrdlesin mitmete tolleaegse parimate arhitektide projektidega samadest 33 34 võtsin välja nendesamade koopiatega, käisin arhiivis, võrdlesin teisi projekte. Ja nüüd ma olen üsna kindel, et see on Anton Soans. Probleemi häda selle Eesti pangamajaga oli see, et õigemini kaks probleemi üks on see, et mis Eestis arhitektuurivõistlustel sageli juhtub. Tellija tahab saada suurt uhket vägevat maja ja linnaehituslikult tahaks ka, et meil oleks siin üks suur vägem, avaldaks muljet, avaldaks muljet, meil oleks võimas maja, siin aga tegelikkuses uuni progamm. Jaha selle järgi on palju väiksem maja ja teine probleem oli sellega, et Kentmanni tänava ja Vabaduse puiestee rist ei ole täisnurkne. Aga kui meil on sisse pääsenud Vabaduse puiestee ja pangaoperatsioonisaal on pikki Kentmanni tänavat, siis hästi inetu tollase esteetika seisukohalt oli nagu muutunud mokaga teie sissepääsutelg ja pangasaali pikitelg, et need on niukse väikse nurgal, et sa ei lähe ühes sõirakes ja vaktsiinid avaldubki see, et, et kes oli meisterliku arhitekt, kes oskas need telgede muundumised ruumis inimese jaoks paremini varjata. Kalme kui te käisite arhiivis Sist avastasite veel ühe ümbrikusse, oli avamata ja kui siis avati, siis selgus, et ka selle töö autorid olid võidu saanud arhitekt. Et tegelikult need avamata ümbrikud tulid välja juba 20 aastat tagasi ja siis ma olin küll juba ehmad ja ma ei teadnud, mida teha. Ühtepidi tohutu uudishimu, et kelle nimed seal siis nüüd sees on. Aga on mul see õigus ja siis ma helistasin tol ajal Eestis ainsa elusoleva Eesti Arhitektide ühingu sel nõude talvel liikme Nikolai Svenile ja küsisin tema käest, et mida tema teha demonsotada täiesti ehmatanud niisugusest asjast, sest Eesti ajal alati ülejäänud ümbrikud põletati žürii koosolekule. Ja tehke muidugi lahti, tehke muidugi lahti ja noh, ma nagu selles mõttes selle kaudu haavasin ehma, legaliseerisid oma teo, oma uudishimu, et tuli välja siis tõepoolest, et võidu tõi autojuht, teil oli veel teine auhinnata jäänud võistlustöö ja seal oli veel paar ümbriku. No ja siiski stoori läheb edasi. Hakati tegema hoopis teist projekt ja mis selle taga on? Ei oska täpselt öelda, aga kuupäevadega tuli välja, et tegelikult oli projekt Eesti pangal valmis sel ajal, kui noortele auhindu jagati hoopis teistsugune, hoopis teiste arhitektide poolt ja käiku läks tegelikult konkursiga mitte seotud insener Adolfi. Kavandanud Ferdinand Adolf erialainimeste hulgas kui tuntud nimi Ütleme niimoodi, et puhas insener, betooni insener, eesti inseneriajaloos väga hästi tuntud mees, kes on teinud aut, betoonkonstruktsioonide pioneer, enamik eestiaegseid, raudbetoonist tule, tooraine on tema tehtud ja nii edasi. Aga julgen öelda toonastest inseneridest peaaegu et parimal arhitektuurisuutlik, kes on projekteerinud mitmeid väga ilusaid maju ja tegelikult ka Eesti Pangaga olnud seotud, sest ta tegi Vakra Eesti Panga hoone, ta tegi Petserihoone, nii et selles mõttes ka Eesti panga jaoks tuntud. Kuigi ma iseenesest pianadofi võib-olla kõige meisterlikumaks teoseks kahekümnendat aastat akvega tuhu kaubamaja väga ilus ja üks kohe paremaid, 20 taastatud olitsionalismi näiteid Eestis. Nii see läks siis käiku, selle projekti teostamine, me räägime praegu aastate eest 33 kuni 35. Töö läks kiiresti, 35. vist võeti pidulikult vastu. Avamisel päts teatas, et see maja on mõttetult moodne et pangategelastele ei sobi niimoodi viimse moe järgi ummisjalu järgi joosta. Ja tõepoolest see sellel majal katust ei ole, mis oli väga niisugune moodsa arhitektuuripäevane võtte, see ikka ehmatas küll ja eriti pankade puhul see oli enam kui julge. Seal oli veel tänapäevaks kadunud emakordselt põnev mõte. Nimelt oli Estonia puiestee või toonases kõnepruugis Vabaduse puiesteistel fassaadil teise ja kolmanda korruse akende vahel seinapind kaetud musta läikiva klaasiga. Et oleks nii nagu see Kentmanni tänava poolne külgsein, kus on läbi kahe korruse ulatuv operatsioonisaal ja tekivad sellised pikad klaasaknad nagu sambad taheti ka peafassaadile saada samamoodi neid üleni klaasist seina. See võte oli üle võetud või laenatud just äsja valmis saanud esimeselt majanduskriisi järgselt suurelt avalikult hoonelt Tallinna kunstihoonest jaga. Kuna Eesti Panga hoone on ühte otsa pidi Vallikraavi kohal ja seetõttu tema juba kohe ehituse järgselt hakkas vajuma. Ma olen ise eluaegselt kõrvalt kooli käinud ja seal külgseinas ka NSV Liidu riigipanga ajal kogu Kohvi kukkus ühe koha pealt ja arhiivist leidsin, et juba ehitaja garantiiremonti tegi selle koha peal sellepärast et sealt kohvi kogu aeg kukkus, kus ta vaju päevase maja sinna, noh mis on täitepinnas vallikraavi kohale, mis on päris pinnast. Ja ilmselt seetõttu kukkusid need klaastahvlit ka sealt kohe alla. Nii et ainult üksikutel kõige esimestel Eesti Panga piltidel on need fassaadil need suured mustad klaastahvlid. Teie kui arhitektuuriloolane nüüd tagantjärele, kui moodsaks modernistlikuks te seda hoonet peate, jätame nüüd Konstantin Pätsi arvamuse kõrvale. Jah, aga see, aga, see Pätsi arvamus nagu põhjustab huvitavaid tagajärgi selles mõttes, et täpselt samal ajal kui maja valmis sai pojekteeris Tartus Arnold Matteus, Eesti Panga Tartu hoonet, kus praegu on haridusministeerium ja tema tegi selle madala katusega. Ja nüüd kuna päts kritiseeris Tallinna peapangahoone nudipäisust siis Eesti panga Tallinna osakonna konsultant või Tallinna peapangakonsultant Karl Burman tegi Matteuse konsultatsiooni, millega Tartu Eesti panga katust tõsteti viigid huult kõrgeks anti hea soovitus just, aga samal ajal kui Tallinn taotlus oli selge alluvussuhe ja Pätsi soovitus tuli järgida siis paralleelselt samal ajal projekteeris arhitekt August Volberg akverasse Virumaa Ühispangahoonet ja tegi selle täpselt Tallinna peapangamudeli järgi nudi päisena vertikaalsete püstüksustega. Ülene terrassid kohviga, et sinna nüüd nagu see riiklik suunamine ei ulatunud ja maakondlik pank võis Tallinna peapanga ketserlikke eeskuju jälgida. 10 veel Tartusse tagasi läheme, seal on ka paar kurioossem, et see auk vist ei olnud kindlustatud ja kõrval oli vene kool või mingisugune kool. Seal hakkasid tualetid vajuma. Jah, nende peldikus sinna alla auku sisseäris nii kohe ja, ja, ja see oli kohe tükk aega kirjavahetust, kelle rahadega ja kuidas tuleb seda nii-öelda korda teha? Teine kurioosum kaitseliit tahtis sinna panga katusele teha kuulipildujaplatvormi. Ja tegelikult see hea platvormi koht on ju nende katuseakendega seal praeguseni hästi näha aga tükk aega on kirjavahetust, kuni siis lõpuks avastatakse koht, siis ma ei saa teha Eesti pangahoonete märklauaks, sest kohe on aru saada, kuhu pihta tuleb tulistada, kui sealt välja tulistatud. Kui me nüüd tuleme tagasi Tallinnasse suuroperatsioonisaal see oli väga esinduslik ümmarguste valgete Pimiate laternate valgustitega. Sarifunktsionärism. Jah, lutivabrikus väga ilusad punkti realistlikud letid olid valmistatud ja see igast küljest valgustatud alal saal, seal on suue päevane muideks samamoodi. Funktsionalistlikult ei ole seal selliseid sümmeetseeveegaid täpselt järgitud, vaid ta saab küll kolmest hevi küljest valgust, kuid aknad ei ole sümmeetrilised. Sedasama võtet jälgi hiljem Tartus Matteus. Ja nüüd me näeme, kuidas haridusministeerium ei oska nii suure saaliga mitte midagi peale hakata. Seisab lihtsalt tühjalt, seal, nii meeletult, aga võib-olla on hea, et nad ei ole hakanud ümber ehitama. Ei muinsuskaitse ei lubakski seda. Aga kui me nüüd oleme tänapäeva seda Tallinna kompleksi on täiendatud, täiustatud, mis hooneid? Mart Kalm te nimetate ja kuidas te neid iseloomustate? No tähendab, esimene kõige suurem asi oligi see, et, et neil ei olnud vaja seda pangasaali. Ma olen nõus, et muinsuskaitseliselt ei ole võimalik nõuda neil, kui pangafunktsioonid on muutunud sel tühja ruumi lihtsalt hoidmist. Ja seetõttu ma arvan, et maitsvamatavad pakkus küllaltki hea lahenduse, kui ta ehitas sinna laeva sisse nii et see ei puutu mitte kuskil vastu välisseina. Aga nad on saanud oma kontoreid kahel korrusel seal sees nagu täis tippida. Selles mõttes, et olud võivad muutuda ja see on seal hõlpsalt välja lõhutav. Ja Me võime taastada selle algse, kõige ilusama, kõige suurema pangasaali Eestis üldse, mis on tõesti elegantne ja uhke ja see tähendabki see, et oleks ta vastu seina hakanud neid korruseid ehitama, siis seda muinsuskaitse oleks lubanud ka see, et asi on algne situatsioon on hõlpsasti taastatav ja see praegu on Eesti pangal sellised funktsioonid ja seal ajutise iseloomuga sisse ehitatud vahekodus. Aga siiski nüüd need uued hooned. Esimesena kerkis Toomas Reinu vahehoone. No küllap nad arutasid oma Eesti pangasiseselt oma logistikat. Aga see ei läinud ka mitte neil lobedasti selles mõttes, et ma olen ühe asja pärast Eesti Panga ehitusjuhtide peale kaalune. Mind ei võetud 95. aastal kuulda ja siis taheti veel kasutada seda peaust eestiaegse pea panga peaust pea uksena ja öeldi, et seda eestiaegseid, mis raamatus on hästi ilus pilt sees. Sepa, eestiaegset, ustete, see ei vasta kaasaegsetele turvanõuetele ja see tuleb välja lõhkuda. Mina püüdsin seda takistada ja keelata, kuid panga asedirektorit ei, ei võtnud mind kuulda ja ma arvan siiamaale, et muinsuskaitse on selle teoga korvamatut kahju tehtud. Eriti veel seetõttu, et nad taastama logistika ümber mõtlesid ja hoopis Vene riigipanka peasissepääsutõrjeks pöörduks, oleks võinud püsida selle edasi, absoluutselt oleks võinud. Absoluutselt selles mõttes tänapäeval enam nii teha ei saaks, muinsuskaitse hakkaks kohut käima Eesti Pangaga loomulikult. Aga siis oli veel muinsuskaitse nõrk ja Eesti pankade hektareid võisid sellisel viisil laiata mis on toimunud tagaküljel. Nad on juurde ehitanud endale päevahoone mis on ahedite, Sultsi ja kahu projekti järgi võistluste tulemusel valminud. Ja võib-olla kõige põnevam osa on üle siseõue tulev Ülar marki kavandatud selline vunklev õhus rippuv Kovida. Sel teemal olete Te kirjutanud raamatu viimases osas koos Märt karmuga omaette spetsiaalse peatükki, aga nüüd, kas seda vunklevad koridori on näha näiteks tänavalt? Ei ole, seda ei saa näha see, et tõepoolest ainult pangas, viibijatele, aga arhitektuurihuvilisi võib lohutada sellega, et seal Toomas Reinu vaheehituses toimub pidevalt kunsti näitusi ja kunstinäituse avamisele on võimalik lihtsalt kunstihuvilisel pääseda ja siis ta saab piiluda ka seda üleval marki kavandatud Fonklevat Cowidoy. See hoonekompleksi seal on väga erinevaid stiile, kuna ajajärke erinevaid ehitusajajärke. Kas see tort on teie jaoks liiga kirev, liiga magus või on see üks huvitav ülevaade arhitektuuri moodidest? Loomulikult on ta põnev kihistus. Aitäh, Mart Kalm. Me jätkame nüüd jutte ele Märt karmuga. Märt Karmo, kui me nüüd räägime pangandusest tänapäeval inimesi ikka huvitab selle Eesti riigi rahaline seis, tema kullavarud. Kuidas oli, kui nüüd riik taastati, missugune oli siis Eesti riigi kullavarud? Olukord Eesti riigil oli kokku eri kohtades oli kokku 11,3 tonni kulda, millest siis rootslased olid vabatahtlikult loobunud suure Venemaa kasuks ka inglased kuuekümnendatel aastatel tegid seal oma tehingu, tähendab, see kulutati ära ja loovat, et jah ja alles oli ainult üks osa kulda, mis oli rahvusvahelise arvelduspanga ees, aga füüsiliselt oli ta Ameerikas ja, ja nii-öelda Ameerika keskpanga föderaalreservis. No nii, aga siis, 91. aastal, kui palju siis Eesti vabariigil oli kuulda? Ja siis saadigi tagasi, lõpuks 91. aastal oli, oli ainult üks osa mingi kolme tunni ringis oli vist, aga lõpptulemusena, kui juba Eesti iseseisvus taastati ja tegu oli nagu iseseisva riigiga, siis tulid kõne alla alles läbirääkimised selle kulla üle ja tulemuseks oligi nii, et see kuld saadi tagasi Rootsi maksis selle kulla välja saksa markades ja sisuliselt ülejäänud kuld siis oli nagu kullana oli selge, et kullahoidmine füüsiliselt saab, see on kallis lõbu, selleks on vaja turvameetmed ja nii edasi kohta ja kõik teiselt poolt, kulla hind kõikus, on edaspidigi kõikunud ja meie süsteemi juures, kus meil oli nõndanimetatud valuutakomitee süsteem, oleks pidanud olema see nii-öelda tagatis pidevalt nagu stabiilne ja stabiilse suurusega. Niiet oli selge, et seda kulda füüsiliselt niimoodi on mõttetu hoida ja kuldideeni juurde ainult ta kulutab ja siis tehti otsus juurde, kuld ei teeni ja kuld ei teeni raha juurde. Ja siis tehti otsus, et müüdise kuld maha ja saadud raha investeeriti siis madala riskiastmega paberitesse, mis on nüüd paigutatud ja, ja mis on siis nüüd pidevalt teinud nii palju raha, et et nagu siin meie akadeemikust. Panga nõukogu liige ja kauaaegne nõunik Raimond Relberg on öelnud, et kui tänase meie krooni kattevara, ilma milleta me polekski saanud ilmusele kullatame, tuleks rahareform, ei saanud teha. Kui see maha müüa, siis me ei saa enam mitte 11 tonni kulda, vaid see on mingi 115 tonni või tunduvalt rohkem. Ja spetsialistide arvates õige tehing, õige tehing ja aga see muidugi. D omal ajal üles. Eesti rahvaarvult maa. Et oli vaja jälle mingisugust sellist odavat šokeerivat teadet ajalehtedesse ja see müüb. Euro on tulekul, kas teil on juba kotid ja kastid valmis nende heaks? Noh, võib öelda küll, et, et siin mitte ainult kotid ja kastid, vaid palju suurem töö on tehtud ikkagi selleks, et kogu meie seadustik ja ka rahapoliitika, nõndanimetatud rahapoliitika raamistik ja kõik see oleks kohandatud, et Euroopa Liidu nõuetele ja selle Euroopa rahaliidu majandusrahaliidu nõuetele, mille liikmeks me nüüd pärast kaheaastast ooteperioodi tahame saada ja mille tulemusena me saame siis kasutusele võtta ka euro. Aga aga niimoodi, et see üks kõige uuem maja, mis me sai nüüd 2003. aasta lõpus valmis ja pidulikult, siis võeti vastu 2004. aasta jaanuaris, mis oli ka üks ilus kingitus, ei ole panga 85. päeva puhul, et ka selle väravat ja kogu see logistika, mis sealt nüüd sinna raha või varahoidlasse läheb, et see on kõik ikkagi viidud vastavusse tõeliselt euronõuetega ja kui Eesti pangast kujuneb nii-öelda ka üks eurode hoidmiskoht, siis kus need nõuded on vaieldamatult praegu nii turva- kui ka muude tehniliste ja logistilist nõuete poolest täielikult vastavuses sellega, et need eurod võivad tulla. Nonii aitäh Märt Karmo saatesse tulemast, veel viimane küsimus, see ilus esinduslik raamat Eesti Panga hoonekompleksi kohta, kus on seda võimalik saada. Jah, kuna tiraaž on väike ja see on mõeldud eelkõige selliseks eksklusiivses kingituseks ka meie pangakülalistele ja viimati saigi selle raamatu juba Saksa liiduvabariigi president Horst Köhler siis on ta väga piiratud ulatuses meil müügil panga muuseumisse tuleb müügile ja Turemad raamatu, kui ta tähtsamat raamatut kindlasti on saanud. Kuuldud saates kõnelesid Eesti pangahoonet uurimise initsiaator Märt Karmo ja arhitektuuriloolased Karin Hallas-Murula ja Mart Kalm. Mina olen saate toimetaja Martin piiranud.