Tänases saates tuleb juttu Vanssidest ja valsikuninga. Doonau jõgi on Austria teljeks, selle riigi omalaadseks Arteriks olnud juba aastasadu. Viin on üldiselt tuntud kui valsiini kuid sootuks vähem teatakse, et valss jõudis viini mööda tood haud. Rohkem kui poolteist sajandit tagasi sekkusid rändmuusikud toonaul sõitvate laevade reisijaskonna hulka, mängisid pardal ja teenisid niiviisi elatist ning sõiduraha. Väheldaste orkestrid. Keste repertuaaris olid peamiselt rahvalikud lood, enamasti kolmeosalises taktimõõdus, lendlerid Saksa ješ täieri, tantsud. Viinlastele meeldisid nende tagasihoidlike kapellide vaat kuivõrd need erinesid tunduvalt tollal Viinis üldiselt Antsitavatest tantsudest. Rändmuusikute lugudes puudus täielikult peenema seltskonnatantsudele iseloomulik igav tseremoonitsemine koos lõpmatute kummardustega. Siin oli tarvis ainult ratta kõvasti oma partneri ümbert kinni ja lõbusalt ringi keerutada, ehk nagu selle kohta öeldi, Valtsida. Sellest tulenes ka uue tantsunimetus valdser ehk mass. Aja jooksul muutus uue tantsutüüp pisut selle tempo kiirenes ja meloodika omandas iseloomuliku romantilisele. Kui kõnelda omaaegsetest silmapaistvatest valsi loojatest, siis on nende hulgas vaieldamatult esikohal Johann Straussi nimi ja see isegi kahekordselt isa ja poja kujul aguli kõrtsi moose kandist õukonnaballimuusikadirektoriks paljudes maades ülistatud muusikuks. Selliselt saab kõigele akoonilisemal viisil kirjeldada esimese valsikuninga Johann Strauss vanema karjääri. Tartu Wagner, kuulnud 1832. aastal Johann Strauss vanema esinemisi, kirjeldas neid hiljem oma memuaarides järgnevalt. Mulle jääb unustamatuks iga Straussi mängitud pala poolt põhjustatud pöörasuseni ulatuv vaimustus. Kuulajates. Papa Strauss keelustas otsustavalt oma poegade muusituudingud. Noored Strausid pidid selgeks õppima ikkagi mingi auväärse ameti ja mitte ühelgi juhul asuma oma isa jälgedesse. Strausside kodus tekkis isegi tõsine skandaal, kui pereisa juhuslikult avastas, et viiest pojast neli salaja ning ema vaikival nõusolekul ikkagi klaveri ja viiulitunde võtsid. Johann Strauss vanema resoluutsus poegade muusikaõpingute küsimuses ei suutnud siiski ära hoida sensatsiooni, mis kõigest mõni aasta hiljem kogu Viini muusikalise avalikkuse sõna otseses mõttes pahupidi pööras. Kaks aastat kestnud intermetsale tehnikaülikooli tudengina insener on ikkagi tükk maad auväärsem amet, kui olla moosekant. Järgnes Johann Strauss noorema täielik sukeldumine isa poolt veto alla pandud alale, muusikasse valsikuninga järel tule ja sai peatselt viini magistradilt tähendab linnavalitsuselt muusikadirektori litsensi. Seega õiguse oma kapelli asutamiseks. Kõiketeadvad ajalehed tõid selle fakti kohta peatselt ka esimesed teated ja tulivihane papa Strauss hakkas rivaalitsema püüdva poja vastu hoolikalt boikoti organiseerima. Kuid nagu arvata võis, sai sellest perekondlikust konkurentsist vett ainult Straussi juuniori veski. Kui ühes suuremas viini arvukatest aia restoranidest Johann Strauss poja oodatud esimene avalik kontsert toime pandi oli seda debüüti saatevedu täiesti erakordne ja muutus veelgi sensatsioonilisemaks sellega, et kaval poeg. Arvestades publiku reaktsiooni, vastas isa boikoti katsetele geniaalse ratsukäiguga. Kontserdi kulminatsiooni mängis ta publiku seas armastatuim valssi oma isa loomingust. Johann Strauss oli Johann Straussi võitnud muusikalises kahevõitluses. Aeg tegi oma töö ja tasapisi kandus valsikuninga tiitel üle isalt pojale. Varsti Olivia on olemas ainult üks Johann Strauss, helilooja, kelle valsid polka Tügalopitkadrillid, maa, Surkad ja marsid olid veelgi menukamaid terves laias maailmas, kui ta isa omad. Johann Strauss poeg dirigeeris palju ja kirjutas palju enesele puhkust andmata. Ületöötamisest halvenes tervis, kuid loobuda soodsast konjunktuurisituatsioonist. Rahvusvahelisel valsiturul ei lubanud ta hästi arenenud, et ärimehe meel. Strauss hakkas veenma oma venda Joosepit kapelli juhtimist üle võtma. See tähtsusetu pisiasi, et Joseph selleks ajaks juba nimekas inseneri leidur ei osanud ei dirigeerida ega viiulit mängida poleks sealjuures eriliseks takistuseks. Joosep Straussi Seine karjäär oli kulgenud gümnaasiumi ja polütehnikumiga kaudu täiesti reaalsele alale ehitusmeistri ja inseneri, nii kes oli muuhulgas leiutanud isegi väga otstarbeka ja tolleaegses Viinis üldist kasutamist leidnud tänavapuhastusmasina. Lõppude lõpuks laskis inseneri Joseph ennast venna poolt siiski lõplikult mõjutada oma senist tehniku karjääri muusiku omaga vahetama. Joosep pööras oma kursi 180 kraadi võrra ümber ning hakkas kiiruga muusikat vibreerima ja külgesündinult musikaalselt, nagu kõik Strausside perekonnas seisiski ta peatselt dirigendina Straussi kapelli ees. Tema muusikutalent hakkas sellest ajast peale avalduma lausa üllatuslikult. Samuti nagu isal ja vennal. Olgu möödaminnes märgitud, et pärast Joseph Straussi surma toodik apelli ette järjekorras kolmas vend, kes pidi valsi, dünastia kestmise ja Strausside muusika huvides loobuma konsulaadi ametniku lootustandvast diplomaadikarjäärist. Nii jätkus Strausside tantsumuusika produtseerimise perekonna ette võtma Nende tegevus raugematu hooga isegi veel sajandivahetusel. Ja kui 1954. aastal Viinis tähistati Johann Strauss vanema 100 viiekümnendat sünniaastapäeva, seisis dirigendipuldis taas üks traussidest Edwardi pojale.