Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, komi juurtega Kristiina Saaremäe, tere. Äsja kuulsime ühte vahvat särtsakat lugu, mille te siis valisite meie saate algusesse ja miks just selle valisite? See on nüüd selline lugu, mida ka kõik laulda, kõik kommid ja. Ja ka mitte komid, et selle lauluga tuleb mulle kogu aeg meelde viimane komis käikusse. Kõik sugulased olid koos, laulsime seda ja minu täditütar komi keelt, nii hästi ei oska. See laulisest kari präänis hästi kõvasti. Tähtis on hea laul, mida kõik ära õpivad. Meloodiline ja tore lugu, vaatan teile praegu otsa ja mõtlen, et kas ma näen teil ka selliseid Komilik näojooni, võib-olla midagi kuskil õrnalt on Komilanna, olete te ema poolt ja eestlanna olete isa poolt, kus siis vanemad kohtusid ja milline oli teie lapsepõlv? Vanemad kohtusid komi suhta linnas ja ema oli sinna saadetud tööle. Ta õppis kommi, pealinnas aga suunati juhtasse ning isa teenis aega, seal. Tutvusid, hakkasid meeldima üksteisele ja seal sündis ka tütar Katrina ehk minu vanem õde. Aga mina sündisin juba Eestis. Vanemad tulid Eestisse elama, sest põhjakomisjon väga karm kliima ja isal tekkis allergiline dermatiit ja arstid soovitasid ära kolida. Lapsepõlv möödus Eestis, elasime kosel väikeses kohas siiamaani elan kosel, tavaline lapsepõlv, aga suveti olime vanaema juures komis ning ülejäänud aja oleme Eestis, olime täitsa tavalised lapsed. See oli ka täiesti tavaline käsitega komi vahet ja siis olite Eestis, siis olite komis. Te olete nii noor inimene, kas lapsepõlv, see jäänud vist nõuka-aega või ei? Hästi natukene kaheksani kaheksa sündinud, et esimesi aastaid ei mäleta, et, et rohkem eesti vabasse aega. Aga lapsena ei taju seda komi kaugust, et see tundub ikka niimoodi, et lähme Eestisse, see oleks nagu mingi naaberküla seal ja sa käid edasi-tagasi, et sa ei taju seda erinevust nii palju. See tundub täiesti normaalne. Viimati käisite komis siis, kui te olite 10 aastane? Jah, väga suur vahe on vahele jäänud, et et peale seda käis ema harvemini ja ja nooren oli suviti teisi asju teha ja aga ega ma väga ei kippunud sinna, sest ma mäletasin kommid sellise kohani, kus huvitav oli hästi palju sääski. Ja see tundus nii õudne, et sa ei saa õue minna, sest need on lihtsalt nii tohutult palju. Aga on juba selline tunne tekkinud, et ma olen sellesse vaat see hirmust üle saanud ja tahaks nüüd minna. Järgmine suvist sääsed on siis teistsugused kui Eestis. Need on tohutult palju. Mida te nendest komikäikudest ikkagi mäletad, et mis seal oli sellist, mis teile väga meeldis ja kuidas need sealt äratulekud olid, siis võib-olla ei tahtnudki alati tagasi tulla või, või mida te mäletate neist lapsena komis käimistest, kuni see on eriti hästi meeles see loodus, hästi ürgne loodus, suured mäed, jõed on suuremad, vun tuge, käisime metsas seenel ja selline kalapüük ja selline maaelu sugulased hoiavad kokku, et kui sa sinna külla tahad, siis tuleb kogu suguvõsa võetakse ilusti vastu, juuakse teed, koos, süüakse ühest kausist, et selline väga soe tunne. Et sa oled seal oodatud ja sa oled oma inimene, kui sa sinna lähed. Ma saan aru, et kaks onu, tädi ja vanaisa, täditütred ja pojad ja, ja kaugemad sugulased, et ikka rohkem on neid ka selliseid lähedasi sugulased, teisi ma ei mäleta enam. Aga kui võtta märksõnaks loodus, siis kui oli hoopis lopsaka metsas oli seeni rohkem. Jah, kõik on selline ürgsmi. Jõed olid kiirema vooluga. Just mäletan sellist hästi ürgset kuse komi olemas ongi väga selline loodusega seotud. Kogu elu arvestab loodusrütme. Mina mäletan jah, seda sellise muidugi tegemist oli väikse maakohaga, et ega linnas selline elu ei ole. No komis pole te nüüd tõesti ammu juba käinud, aga see vaikne soov sisimas on loomulikult olemas. Ikkagi tahate sinna jälle minna ja siis ühel hetkel võtate selle teekonna jälle ette ka. See soo tuleb arvatasti, kui sa saad kitsamaks täiskasvanumaks ja nii juba omal laps siis see, kuidas see ilu näed, see muutub ning tahaks juurte juurde tagasi minna. Tahaks õppida rohkem enda kohta, tunda seda komijuurt rohkem ära. Et see on siis niimoodi välja näinud, et olete siin rahulikult elanud noor inimene Eestimaal, eks ole, mis siin siis viga elada on? Praegu on teil väike poeg, kuueaastane jäävad ühel hetkel, kas see oli siis seotud poja sünniga või lihtsalt, et te ise olete nagu edasi arenenud. Ja ühel hetkel tekib see soov oma lätete juurde tagasi pöörduda oma juurte juurde, näha neid inimesi, ühesõnaga see verekutse annab endast märku ja kuna ma olen siin elanud täiesti tavalise inimesena, mind ei erista eestlasest mitte midagi näojoontest tõesti nagu natuke ümaram. Aga Nathan, selline midagi silmatorkavat ei ole igal juhul kindlalt. Et minu puhul ei eristu, kui ma olen täiesti ilane, täiesti tavalise eestlasena sulandunud siia ja elanud sellise eestlase elu, et ma ei ole ennast tundnud mitte kuidagi teistmoodi. Ja siis ei tunnegi sellist mingisugust komi enda juures ei oska isegi seda eristada, sest ei teagi, mis kommi siis endast on. Ja siis ühel hetkel midagi tekib. Ühel hekel tunned, et sa tahaksid rohkem teada, sinus tärkab rohkem huvi. Tahaks osata paremini komi keeles kirjutada, lugeda, et neid oskusi meil ei ole. Rääkisime emaga ka kunagi lugenud või kirjutanud, et, et järjest tekib selline soov rohkem panustada sinna kultuuri saada sellest osa. No teie vanemad ei ela Eestis, aga ka mitte komis, kuidas sellega? Isa elavad mul soomes, tema käib aeg-ajalt ikka siin ja kui ema siin on, siis me räägime omavahel ikka komi keeles. Ja siis laps on tahtnud hakata rääkima, et ta ütleb ikka head ööd komi keeles ja et nägemiseni ja hommikust ja s ikka küsib vanemalt sõnu, et kuidas see komi keeles on, kuidas teine asi on ja vanem mängib kumikeelseid mänge, sellised väiksed laulukesed. Et ka pojal on tekkinud huvi komi kultuuri vastu, et ma poleks seda osanud arvata, et nii väike laps, kelle huvid on põhiliselt lego ja multikad. Et oskab selle vastu huvi tunda ja ta tahabki hakata rääkima. Ja vanaemaga ongi, et kohe kui ta tuleb, siis ta tahab kõiki neid sõnu rääkida. No kuulge, On ju midagi hoopis teist, et ma poleks seda osanud arvata, poissi huvitab ja siis me räägime omavahel kummikeeles ja ja siis tekib see, sest lapsega suhtlen ikkagi eesti keeles, et kas lapsega suhtlemist alustad, siis alustad ikkagi, selles keeles on sulle kõige käepärasem. Aga teie enda jaoks, Kristiina tähendab, et see on olnud kogu aeg enesestmõistetav piltlikult öeldes sünnihetkest peale kuni tänaseni, et komi keelt teie ära ei unusta. See on kuidagi nii loomulik, et sa räägid emaga emakeeles, et ma pole selle üle isegi juurenenud, et huvitav, et, et me räägime komi keelde, kas muid variante siis ei olnud? Kui ma emaga nüüd rääkima hakkasin, siis mõistsin tegelikult oleks võinud ka vene keeles rääkida oleks võinud ju kuidagi ainult eesti keeles rääkida ja noh, see oleks võib-olla keerulisem olla siis meil oleks saanud oma emaga suhelda siis tema eesti keelt, siis ei osanud, et see tundus nii loomulik. Minu jaoks. Kui te viimati komis käisite 10 aastaselt, sellest on nüüd 17 aastat asi, siis ikka küll seal nagu eriti sõpru ei saa ka olla. Vii siiski kui see komisjon läheb, siis tuleb terve küla kokku kõik sugulased, terve küla, kõik tulevad, vaatame, kõik sõprustavad ei ole sellist võõristamis. Nii et siis on kõik need sõbrad sul olemas, kõigil külas võetaksin lahkest vastu, küsitakse, et kuidas Eestis elu on ju aga niimoodi püsivalt tõesti ei jää neid siis nendega on väga keeruline suhelda. Teie olite seal 10 aastaselt, et need on 17 aastat möödas, et ma mõtlen, et kas teil on siis selles lapse east alates keegi sinna jäänud selline sõbra moodi inimene või? Ei ole tõesti jäänud, aga ma suhtlen komi luule, ta Aljona keelt, soov aga kirjavahetuse teel. Kuidas te tuttavaks saite? Meie saime tuttavaks niimoodi, et ta tuli omi luuleõhtule Eestisse esitles oma raamatut, ema helistas teadettaljone Jelt Soova tuleb, et tema emaga käisime koos koolis, et minge vaatama, siis läksime sinna ja hakkasime komi keeles suhtlema ja, ja niimoodi kuidagi see side jäi. Kuna tema teadis, Läksin kunsti õppima ja huvitun ja niimoodi vaikselt mõtlesime, et väga huvitav oleks ka eesti keeles luulekogu välja anda. Niuke ja väga hea on kellegagi asjalt suhelda. Sellise inimesega, kellega on palju ühist, senine loome ja üks hea sõber on teil ees ootamas, kui te nüüd kätte võtate ja ühel hetkel jälle Komimaale käima läheb. Kindlasti tahaks kohtuda. Ja Alonaga ei ole del noh, lihtsalt selles mõttes tavaline sõprus, et saate kokku ja, või kirjutate ja kõik on väga tore. Ei, te olete Kaaljona loomingut tõlkinud. Ja kui mul oli valida lõputöö siis ma kaalusin igasuguseid variante, ma tahtsin muidugi kooliga ühele poole saada, mõtlesin et aga siis mõtlesin, et ma võtan lisa-aasta ja oli vaja uurimustöö, kui ka lõputöö lõputöö pidi olema praktiline töö. Siis mõtlesin, et mõõdan aasta ja tegelenud midagi sellist, mis mulle tõesti oluline. Ma ei hakka mingisugust asjaliste kokku tegema, et kool lõpetatud saaksite. Et ma pühendun millegile, mis on minu jaoks oluline. Ja kuna Aljona kirjutas, et tal on plaanis varsti uus kogu välja anda, kas Millustreeriks mõtlesin, et nüüd ongi paras aeg kokku võtta, teha kaks ühes? Ja, ja nii ma alustasingi, et kõigepealt tuli see ära tõlkida. De mõned sõnad on sellised, mida meie kodus ei kasuta. Mõtlesime emaga koostele ette, vaatasime sõnu. Tõlkisin ära ja tegin esimese katse siis illustreerida. 10 luuletuste tõlkisime emaga kahe peale eesti keelde ära. No teil üks väike näide on siin olemas, et kuuleksime kaks salmi kõigepealt komi keeles ja siis tõlgiti eesti keelde, eks ole. Tõllist Loctes Korna lõue sõbras sulin, muu, ka lund ei langemaale. Tuleb talv liiga aeglaselt. Olengi külmunud. Ma libisen ei maga. Justkui vihmast märg puu. Omale heidan ma lehti. Millalgi tuleb talv. Millal küll kattub maavaibaga? Selline lüüriline luuletus ta ongi vist pigem lüüriline seal Joona ja. Sellinne kurblik, romantiline ja väga palju ta seostub enda tundeid maaga sellise sügisilmaga. Et ka seal on tunda sellist loodusrahva olemust, et et ennast seostatakse maaga ilmaga. Väga palju on just sügisest ja need motiivid, et lume mahatulek siin külm, tuuline. Komi poetess Aljona Jeltsova, kas ta on vastavalt siis oma luuletaja olemusele ka väga tundlik näiteks rahvusküsimuses kõigis niisugustes asjades, millest inimesed endale Aru annavad, et vot see on minu maa ja ma olen sellest rahvusest ja kas ta kuidagimoodi aktiivsemalt natukene ka mingit kommi asja ajab, nii nagu me teame, mujal elavad vähemusrahvused, teevad oma klubisid ja seltse, tema elab komis, aga võib-olla Pole vist väga õnnelik, et see komi ju tegelikult kuulub suurde Vene Föderatsiooni. Pole sellistel teemadel rääkinud, et rohkem räägime sellistest perest ja kuidas elu läheb, et kommid omavahel ei räägigi sellistest. Nii sellist poliitilistest, sellistest asjadest, et rohkem on kõik selline suhtlus ikkagi, kuidas teie perel läheb ja saada emale terviseid ja et me oleme rohkem oma peredega kursis ja tegemist on sellise kunstiloomi inimesega, kes rohkem hoiab endale tundeid ja me võib-olla nii sellisel tasandil ei olegi rääkinud omavahel saab lihtsalt oma loomingule. Jah, jah, et selline inimene, kes elab oma luulele ja ütleb ülikoolis, et selline haritlane loomingut ta teeb selle töö kõrvad ja tal on ka väike laps, keda ta kasvatab, et. Kuidas teil Eestis meeldis, mis ta siinsest elust arvas, paljude siin sai kohal olla ja ringi vaadata. Oh, ma isegi ei küsinud. Aga teda kutsuti ka siia Eestisse õpetama, et ma ei oska öelda, mulle tundub, et ta on oma koha seal leidnud ja võib-olla ongi parem, et kui ta seal oma asja ajab ja ikkagi kaotas seda kontakti kodumaaga, et et saab seal olla ja toimetada. Aga teie ise, Kristiina, teile seda Kominiku nii palju, noh, keel on ju üks pööraselt oluline asi õiendada, seda au sees armastate seda. See keel on edasi kandunud teile teie emaliini pidi. Kas teil on, ütleme, teie enda nüüd isiklikus kodus selliseid komikombeid ja riitusi ka. Et noh, ei ole niisugune tavaline Eesti kodu, et on üht-teist ja kolmandat, mis peab olema just nimelt see komipärane. Ei ole võib-olla sõnastanud endale, et stseenid on komipärane, aga pigem see tuleb emast kes on ise puhtalt komi ja selline, et tähtsad on perega koosolemised, kui tullakse kokku, süüakse koos, on väga oluline pere sööb koos perest, juuakse koos teede, räägitakse igasugustest asjadest. Et võib-olla selline kokkuhoidmine, selline Komilik ja teine omadus on see, et me ei kipu väga kiitma ja tulevikust rääkima. Räägime siis, kui asi on tehtud, aga selline kiitmine ja eneseupitamine ei ole nagu selline asi, mida me teeksime, et sellel on ka konkreetne põhjus, kardate, ära sõnuda, kardame ära sõnuda ja tundub niimoodi, et kui see vahest sellel reegli käiksid, siis nii ongi, et kui sa kipud rääkima, et ma nüüd lähen see aeg kuhugi konkreetsesse kuube, päev, siis ikka juhtub midagi nii, et seisagugi sellel ajal minna, et et see on selline ja teine asi on siis selline kurja silma kartmine. Et et jah, sellist sellist asja on meil siis. No see hirm, et kardate ära sõnu täna, see on päris inimlik ja paljudel rahvastel ilmselt, eks ole, ja, ja noh, ta on selles mõttes ka ütleme sellise natuke egoistlikku varjundiga, et noh, et peaasi, et mul halvasti ei läheks, nüüd tänu sellele. Aga võib-olla selles on ka mingi laiem põhjus see, et ei armasta väga niimoodi asjadest rääkida, rääkida ja ennast kiita ja nii edasi, et äkki see on mingi selline eetiline taust ka. Jah, et kumma kiitlan olen selline, siis on väga raske teiste inimestega koostööd teha. Et väikestes kogukondades rahvastased eneseupitamine ei sobi, lihtsalt, kui sa tahad teistega hästi läbi saada, sest eakad inimesed ei meeldi mitte kellelegi, läheb nii palju selline asi. Kuidagi, pigem siis nagu kohandada teistega ei olla selline kena ja mitte uhkeldada ja kiidelda ja teine asi, ega me ei taha ju lapsi ära rikkuda nagu kiidame, et siis nii et võib-olla selline variant ka. Aga samas ka võtta see meie praegune elu, kas või siinsamas Eestimaal pidevalt konkureeritakse igal tasandil ja enesekiitus, kui sa lähed, ma ei tea, kas või töövestlusele, pole sugugi pat, otse vastupidi, kuidas sellega saab? Eks töövestlusel oleneb ka need teod, et kui sul on midagi korda saatnud, eks see paistab välja alati ei paista. Ja ma arvan, et inimese silmavaatest juba sa saad aru, et millega tegu on, et et ma võin ju uhkeldada, et ma olen siin selline, aga, aga kui ma vastav välja, ma ei ole teinud selliseid tegusid, küllap ma siis ei ole. Aga sammast vahel peab enda eest seisma peab ennast nii-öelda presenteerime. Kuidas te leiate selle kuldse? Et selline eneseseismine ei välista sellist paisutamist, vaid vaid ikka tuleb enese eest seista, et nad ei ole kuidagi vastandlikud. Et sa ei upita ennast, aga samas ei lase endale pähe istuda. Seisad enda eest ette, et see ei ole nüüd selline asi, et nii tagasihoidlik, et kõik võivad peale astuda, vaid pigem selline, et et sa räägid endast nii, nagu asjad on. Ja kas siis, kui on vaja enese eest seista, see ei pea nende röökima või, või midagi sellist tegema, vaid seda saab ka rahulikult väljendada ennast. Eks seda temperamenti olla ka omajagu. Ma sain aru niimoodi, et emaliini pidi teieni tulnud kõik need sellised tõekspidamised, mis inimesest inimese vormivad, need on päris tugevad, et ütleme nüüd see isaliin siin kõrval, et kas isa oli kõige sellega rõõmuga nõus või on nad vahel emaga arutanud, et ei tea midagi, et kas nüüd kõik on nii või vahel on medalil ka teine pool. Emaliin on rohkem selline väga, Piret koos hoidev, vanemate väärtused klapivad selles osas ikka sellised inimliku põhitõed, et kuidas see ilus suhtute, te, ma arvan, tund lihtsalt klapivad. Need võib-olla ei olegi nii kultuuripõhised, lihtsalt sellised inimlikud väärtused, mõlemad kultuursed, inimesed käivad palju näitustel, reisivad, et lihtsalt selline vaimne klappimine mis ametit isa ema peavad ema mul metada ja isand tisler, et tegemist ei ole selliste kude haritlastelt, aga vaimsel tasemel on tegemist ikkagi. Aeg on kultuurselt sisustatud. Et meeldib lugeda ja, ja vanematega on väga põnev alati vestelda. Isa reisib väga palju, loeb väga palju ja, ja temaga on alati väga ja selline põnev, et me ei räägi sellistest tavalistest igapäeva asjadest või rohkem elust laiemalt. Kipub väga palju filosofeerima. See on väga suur asi, niimoodi saab vestelda vanematega. Jah, et küllap see on ka mõjutanud meie õpetajateks hakkamist tõde. Muidugi, õpetaja ise olen kunstiõpetajat. Küllap see tuleb kodust ima, on alati tahtnud, et me teeksime, mida me armastame, täiesti endale tundub, et see ei ole kaalne, etne, mis kunstiinimene Eestis sureb üldse nälga ja et pealegi kooli ma aasta töötasin, sest minu jaoks ei olnud nagu reaalne, et see mingil kunstiteele minna, et milleks veel seda õppida ja aga emal oli ikka tee seda, mida sa armastad, et teil on see võimalus meie ajal seda ei olnud. Et see on selline tõde. Et võib-olla sinine tõde, et endaks jäämine. Et kas nüüd selline kommi armastamine on, kas nemad tulnud, sest ema-isa rääkinud, et ta kartis, et hakkame häbenema aga kuidagi on suutnud ta niimoodi kasvatada, et, et me seda väärtustame. Meie jaoks on oluline, miks ema nii arvas, et hakata häbenema kusse häbenemise motiiv äkki tuli kui nad ise tuli võõralt maalt, et ta arvas, et ei suuda meile nii palju pakkuda, kui me tuleme mujalt, et et me ei pruugi koolis nii hästi minna ja kuidagi, et meil siin elus nii hästi läbi kui mujalt Toinud alustas samal tasemel kui inimene, kes siin on juba elanud, kellel on juba kontaktivõrgustik ja ennast siin üles töödanud, et et küllap sealt nende hirmud tulevad. Et sa tunned, et sa ei suuda nii palju pakkuda. Aga kas see on ilmselt vale? Emale ilmselt need hirmud on ammu kadunud, sest et te olete ennast tõestanud. Me oleme nii suured juba. Aga vanemad elavad Soomes. Kas emal on seal näiteks Soomes elades ka rahvuskaaslasi? No eestlasi on Soomes kindlasti, kellega võib-olla teie isa või teie vanemad mõlemad suhtlevad või, või siis mitte, aga, aga kuidas komidega on, et kas ema tunneb ennast nii-öelda rahvusest seal üksikuna või kuidas sellega on juttu olnud? Üsna jah, et, et me suhtleme ikka siinsetega ei ole, ta on üldse väga perekeskne inimene. Ta väga palju ei sõbrannalt, seega ei käi niimoodi väljas, et et tema on küll selline ehtne pereinimene, kes kes teeb kõik, et pere oleks koos, et perele hästi läheks. Et, et ei oska selle komi kogukonna kohta Soomes väga kommenteerida, ei oska öelda, kuidas nad seal on ja Eestis on olemas jah, niide aktiivsem oli selline kuidagi rohkem hajali ja aga nüüd on see tikkinud ja, ja me loodame, et see jääb, et kõik peavad pingutama, et see asi toimiks. Aga vanemad on Soomes nii-öelda kohanenud, et Eestisse tagasi tulla ei taha lisaks kõigele muule ka selle kogukonna pärast. Siin on komisjoni. Teisigi või ei oska öelda, et praegu on nad rahul, eks elu näitab siis. Kristiina, teie kunsti poolest on siin-seal ikkagi juttu olnud ja millega te konkreetselt tegelete täna kus te töötate ja mis te lõpetasite ja lõpetasin Tallinna Ülikoolis kunstiõpetuse ning töötan kohalikus kunstikoolis. Ning aeg-ajalt teen ka muid töid. Hiljuti sai tehtud müügitööd võrkabitis, kas selline väga vahva väljakutse? Et, et ei pea ennast nii tagasihoidlikuks, et kui on vaja teha sellist, need kesiste müük ja, ja erinevaid asju, et et pigem just see, et ma ennast väga suureks ei tee, aga kui tööd teha, siis, siis põhjalikult ja õpetada teile meeldib? Jah, täitsa sobib selline asi, et see on selline koht, kus sa kogu aeg oled arengus. Kõik lapsed on erinevad, sul ei ole ühtegi ühesugust päeva. Et see on alati põnev ja lastega sa püsinud noorena. Sa tead, millega noored tegelevad, saavad, nad räägivad väga vahvalt ja panevad sind elu kuidagi teistmoodi nägema. Teil ei ole vist veel probleemi sellega, et kas ma püsin noorena või mitte, sest olite lihtsalt ise nii verinoor. Olete üldiselt positiivse ellu suhtud. Käitumisega, eks ikka aeg-ajalt ikka on viriseda ja, ja siis vaatad, need on täitsa hea jälle. Et muidugi ma ei virise nüüd kõigile ja ka õpilaste või kolleegide ees veidi ikka oma inimestele viriseda ära ja siis lähed eluga edasi. Ja kohe on olla pärast, on, on ikka, see on selline teraapiline. Et temaga me suhtleme väga tihti, ma saan kõik oma probleemid ära rääkida, siis ma ütlen, miks ma nüüd rääkisin, nüüd ta mõtleb, et ma mõtlesin seda kõike tõsiselt, nüüd hakkab minu pärast veel muretsema ja hakkab mulle igasuguseid ideid pakkuma, kuidas sellega toime tulla, ses mõttes, et tahtsin lihtsalt nagu viriseda ja välja lasta, et ma saan täitsa hästi hakkama. Soome eestlaste hulgas teil ikka sõpru on? Ma olen ka rohkem selline omaette inimene, mõni ikka leidub jah. Aga kuidagi endaga tegelemiseks läheb nii palju aega. Aed ja, ja käid ja tegeleda oma asjadega, et võib-olla ma olen rohkem selline omas mullis inimene, et et võib-olla erilisi sõprussuhteid vaid, vaid pigem selline kolleegid ja teised inimesed, kes samade asjadega tegelevad, et need suhted on rohkem teisel kultuursel tasandil või kuidagi, et et selline kohvitaja väga ei ole või kes väljas niimoodi käikse. Õnnelikud on vist need inimesed, kellel ise enda seltsis alati huvitav on, väga lõbus on kuidagi, et ma väga naudin üksi olemist. Kahes selline mõnus, et kuulen, mida ma tahan ja vaatan ja loen ja ja ongi selline. Endaga on väga hea olla. Ometi te vist ikka natukene suhtlete? Eestis elavad. Komidega täpsemalt öeldes vist eelkõige Tallinnas elavate komidega, aga küllap teistegagi, et, et kuidas see välja näeb, et saate aeg-ajalt. Kokku, või mis toimub praegu ongi niimoodi, et me suhtleme, põlesid internetis. Ja kogu comi asja eestvedamine käib ikkagi Natalia kaanova eestvedamisel et temani Komi hing, kes seda asja ajab ja organiseerib, et et ma ei kujuta ette, kas üldse midagi toimuks. Ei oleks. Et niimoodi, et selle raske töö ära ja siis meie oleme koos temaga seal meie õitsema. Ja meie õitsemine ja naudime seda, et, et kuidagi niimoodi läinud. Eks me üritame edaspidi rohkem teda abistada. Hakkasin komi kommi, asja on hakanud tõesti sellest taastama, sest alles niimoodi aktiivsemalt pihta ja ja vaikselt areneme ikkagi rohkem selles suunas. Aga see on suurepärane tegelikult, sest need on jälle teistsugused inimesed ja aeg-ajalt saate nendega suhelda ja see ju kõik. Kastab jah, selline kaanova pühendumus annabki sulle seda enniergiatete, et sa tuled sellisest igapäevatavarutiinist välja, et sööd, magad, teed tööd vaid vaid mõtled ka teistele asjadele siin elus, mis tähtis on? Tähelepanelik selle sarja kuulaja teab, et Natalja kaanov on nüüd kaks korda ka siin selles sarjas meil olnud ja viimati koos Natalja prossimaaga seitsmendal novembril, kui me rääkisime hõimupäevadest Sest ka seal oli mõistagi Natalja Ivanova üks väga kõva tegija. Siis suhtlevad omavahel ka udmurdid ja kummid ja kõik nad on kursis. Mina küll olen uustulnuk selles seltskonnas, sinna aga aga üldiselt ei olegi nii, et kommid istuvad nüüd omaette ja teised omaette, et kui meil on komi õhtu, siis tulevad ka teisest rahvusest inimesed ja elavad kaasa ja jälgivad, et et see ei ole selline omaette hoidmine, sest meid on ikkagi vähe. Aga see, kuidas te üldse kohtusite? Teiste kummidega noh, eesotsas siis tõesti Natalja kaanov, aga et see ei olnud vist ka algusest peale, et see ühel hetkel kuidagi jõudis teieni, et siin elab ka teisi komisid. Nii et siin on ju täiesti pisike komi kogukond Eestimaal ja Tallinna linnas, sellised inimesed kohtuvad enamasti soome-ugri üritustel ja siis sina olekovi, et ah, ma olen ka, niisiis küsiti, kus rajoonist ja nii see läheb, et ega muudmoodi see kohtagi ei ole kellelegi ette kirjutada, et noh, ma olen Komima, elan seal ja oleks ka huvitatud, et sellised üritused on väga olulised. Et inimeseks saaks koos tulla. Ja teha sellist tantsimist ja et et see aitab kuidagi selliseid asju väärtustada. Aga. Praegu komis elavad sugulased, nemad on nüüd siin käinud millalgi. Nemad käisid siis, kui oli meil veel Nõukogude liita, kui piirid olid vaba. Et onu käis ja tädi käis, aga mina olin siis nii väike, et mina nyyd juba ei mäleta, kui nad siin viibisid. Need ei ole käinud, et siiatulek ja sinna minek on ikkagi keeruline ettevõtmine. Eriti tööl, käivale inimesele. Seda puhkuse aeg on nii vähe, et kogu see ettevõtmine, et stan keeruline, Teie eestlastest sõpru kolleege huvitab ka see kõik see komi päranemis. Mis teis olemas on, sellest. Tulnud, et pigem tõesti need inimesed, kes alles saavad teada, siis teiste inimestega sa oled nii palju koos, et nad ei märkagi sinust selliste midagi muud või? Võib-olla ei olegi, kas nii palju rääkida, et meil on niimoodi ja teeme seda asja, et et rohkem uusi tuttavaid, huvitav, kuidas see keel kõlab ja et me oleme tavalised inimesed ikkagi, et et me ei ole nii palju eristuvad, et kõik kogu aeg peaks küsima ja meie eksponiiriga niimoodi lase töö juures komi laule ja rahvariietes ringi, et kuidagi võib-olla ei panegi tähele või ei oska küsida, et et ma olen ise ka võib-olla selles suhtes tagasihoidlik, et, et rääkida, noh, et me käisime nüüd seal tantsimas ja pereõhtuid ja asjad, et võib-olla selles suunas võikski rohkem siis oma kultuuri tutvustada ja rääkida, aga see tundub selline pealesurumine. Ja te olete tõesti tagasihoidlik. Inimestel oleks võib-olla just huvitav, aga nii ta on ja kõik me oleme erinevad. Millal te komisjoni Sõidate Kristiina ei julge ka niimoodi ära sõnuda, aga loodetavasti ikkagi järgmine aasta õnnestub, see retked aga, aga ei julgeks konkreetseid plaane öelda. Aga kui see minek teoks saab, siis lähete koos lapsega haarateste koos emaga, et lapsega läheb natukene keeruliseks nende sõidud ja. Tuleb vaadata, millal limal sobiks minna. Et ema teab seda teed, kuidas minna ja et teekond on pikk, et esialgu prooviks ise seal ära käia ja vaadata, et kuidas on, et tulevikus ikkagi laps veel natukene suurem on. Võtke laps kaasa, kuidas see teekond välja näeb? Variante on mitmeid, aga Tallinnast minema hakata siis Tallinnast võib siis minna rongi või bussiga kas siis Peterburi, Peterburist, lennukiga pealinnapealinnas, siis kohalikud transpordiga bussidega siis külla, et minu vanaisa läheb väga väikeses maakohas, kus see teed on väga kehvad. Eks ta selline paras seiklus ole. Üks paaripäevane, jah, jah, jah, ikka paar päeva kulub kindlasti ära, aga see oleks väga põnev. Jah, et kindlasti tahaks ettevõte, taaskohtumine lapsepõlveradadega jah, just see, et kuidas ise seda mäletad, et kuidas väiksena sa mäletad asju on natuke teistmoodi ja et nüüd ema käis viimati isaga nüüd suvel hiljuti. Ja need fotod, mis nad kaasa toovad alati mingeid detaile ja samas on muidugi teistmoodi ja kas tõesti oli niimoodi kohad, nii et. On viimane aeg mälu värskendada ja siis ühel hetkel seal tõepoolest ka ära käia. Aga te olete ka saate lõppu meile ühe laulu valinud ja mis see on? Katzyassimiasse selline tore aegne laul, mida on aeg-ajalt lihtsalt hea kuulata, et laul räägib karika kardest. Karikakar tõst jah. Väga tore, igal juhul suur tänu teile komi juurtega Kristiina Saaremäe saatesse tulemast ja stuudios olid ka veel Haldi Normet-Saarna ning Maristomba kuulmiseni. Aitäh kutsumast.