Ma olen selle saatesarja toimetaja Martin Viirand ja soovin ka omalt poolt kõigile Eesti raadiosõpradele head uut aastat. Tänases maailmapildi saates me räägime niisugusest nähtusest nagu keskaegsest rüütlikultuurist. Ühest omalaadsest tahust, mille nimi on lembelaegas ja lembelaegast traditsioon. Seekordse saatekülaline on kunstiteadlane Inge Teder, aga me oleme appi palunud ka ajaloolase David Vseviovi, kes räägib meile sellest üldisest ajaloolisest taustast. Kõigepealt aga Inge Teder ja küsimus, kui kaua teadis tema seda pistet terminit, mis asi on ikka see lembelaegas? Ma tunnistan teile isegi, et ta oli mulle võõras. No see on tõlge saksa keeles, teeb minek, helkien jah, neutri pöördlaga roosalisemalt armukest. Ja võib ka nii öelda ja see on termin tegelikult, mis olid kasutusele võetud 19. sajandil alla, siis avastati üks grupp niisugusi erilisel teemale pühendatud laekaid, väiksemaid või suuri, millest siis selline ütleksime, arm teema oli väga selgelt väljendatud, see oli siis edasi antud kas sümboolsete loomade kaudu seal koerad ja ahvid ja näiteks ihaluse sümbol ja koer truuduse ja, ja lõvi sammarluse ja vaprusele sümbol ja edasi läks ta otseselt kohe niisuguste kuramaaži jutustustel näidata, näiteks see, kuidas mees ja naine seisavad puu all või puude all ja kuidas härra annab daamile oma sõrmuse või ka veel kingib oma südame või isegi niisugused lausa noh, meile tundub. Ta on aga triviaalne selline pilt, kuidas härra askeldab oma pükste kallal ja daam tõstab oma seelikusaba ülesse. Isegi niisugused asjad on ja see koondati kokku ja teadlased hakkasid nimetama seda lembelaega, eks ilmselt olid nad kastid, karbid, suuremad-väiksemad, millega rüütlid tegid kingitusi oma armastatud kaunile daamile, keda ta teenise, keda ta kummardas ja keda ta siis austas. Nüüd see temaatika, kas ta läks ka, ütleme, füüsilise kontaktini suudlemise embamise või, või, või füüsilise armastuse Ei, mina vähemalt ei ole küll näinud või minule pole ette sattunud niisugusi, aga muidugi ma peaksin ütlema ka seda, et tunnistatakse või teadlased ka tänapäeval ütlevad, et ega meil täielikku pilti nendest lembelaegast, sest kui palju neid üldse maailma muuseumides on, meie ei teagi, eks Endel Falk Valk näiteks ütles, et tema on näinud ühte gruppi nii 14 10. 15. sajandi nahas, lembe laekaid, Ermitaažis ühes nahakogus, aga see ei ole mitte kõige peamine kogu nendel, nii et sellele kõrvalhoones majanduselt kusagil kirikus hoopis olevat nad on, kus nad nüüd on, ma ei tea, ma pöördusin külga Ermitasi poole, kuid noh, nagu ikka keegi ei vasta kuigi ise sõitu sinna leida vajalik inimene, küllap siis võib leida. Nii et neid võib leida ka praegu kahtlemata erinevad, kes muuseumi, kes muidugi on üks küsimus alati me ei teagi, kas ta on olnud tõstise lende, laegas või on ta näiteks olnud reliikvia kast, sest mõningad lembeteemad armuteemad võisid olla ka niisuguse kristliku Värmikuga, eks ole. Aga see termilise sõnase, mine kestsin, see on ikka saksa keeles ammu ammu vana ja see on muidugi siis on ikka vana, seejärel mõnusa eematus. Ja see on vana, tähendab nagu tulid need Minnessengerite lembelaulikud sama rüütlikultuuri juurde kuuluvate laulikud, kes käisid siis kindluses kindlasse lossist lossi laulsid seal oma laule, millest nad siis helistasid, oma kangelastegusid ja ilusat loodust ja, ja kauneid daame ja, ja võib-olla heitsid mõnikord ka paar satiirilist pilku oma valitsejatele, kui põhjust olid pilades veidikene mõnda asja ja see on väga vana kultuur, tegelikult seal rüütlikultuur olnu tekkinud kusagil 11. sajandil, 13. sajand elekt tulevad juba nii Perongide laulud. See on rüütlikultuuri väga kaunis ja kõrgelt arenenud vorm mis on pühendatud põhiliselt Karl Suure ja tema kangelaslikkuse ja tema kangete ja heade rüütlite ja vaprate rüütlite ülistamiseks. Ja rüütlikultuur läks edasi ka 14 10.-sse sajandisse. 15. sajandil ta muide teeb languse läbi, taandub ja 15. sajandeid pakuga enam nii Sandsaid lembe laekaid kui seda 14. sajand. Kujutame nüüd ette seda rändrüütlid, kes Alapsis lossides kindlustes Inge Teder kus Kassai tema oma elatise Mul käed olid ju suurte valitsejate teenistuses ja see pidas seda ka üleval. Ja muidugi Notkaa röövisid ja lasid ennast toita ja nagu kogukond võiks seda teha. Nii käisid sõjakäikudel ja said siit oma saagi ja, ja valitseja maksis talle, kui tal raha oli ja nii nad elasid. Ta käis ringi, laulis kas Tempraviseeris, kas tema tekst oli korduv, traditsiooniline? Ma arvan, et improviseerige kindlasti, kuigi ma ütlen, et ega ma selles osas neid lembelaule eriti üldse ei tunne, aga saate automaat võiks kindlasti olla mingisugusel ja neid oli ju terve gruppe terve hulk, mis kuhugi maabusid ja ega nad üksikud ei kõndinud, kingis oleks ohtlik olnud isegi neile, eks ole ju lõbus seltskond olid vaieldamatult, pidasid kahevõitluse ja turniire ja nii edasi ja nii edasi. Ja nüüd kuulete helilõike detsembris toimunud seminaril, mille pealkiri oli armastus kui asi. Seal kõneles ajaloolane David Vseviov lähemalt sellest õhustikust sellest atmosfäärist, kus lembelaekad liikusid, kus neid tehti ja kust neid kingiti. David Vseviov. See piinlikult rüütliajaja on ju ajajärku, armastus on kuulutatud millekski ülevaks millekski mis on pea võrdne mõttega, mille teenimisele pühendatakse terve oma eksistents, oma elu. Ja ma hakkasin ka mõtlema siis opositsioon endale, mis siis vastavalt sellele armastusele, millega ta dolla paaris kui pluss miinusega siis on ilmselt arvutuslaeva, mis selle ajastu jaoks on armastus siis võib-olla tõesti hakkama mõtlema Kareli, meie isiklike farmaskust peale. Siis selles on küllaltki suur osa julgus selle inimese selle asja eest ja julgus ka erinev asjade armastustunnis, mis on mõnikord päris vapper täpselt samuti nagu ka enesele tunnistada, et tegelikult ma ei armasta tegelikult see inimene, asi, mind. Ja nii on see aeg, kusjuures ma teile räägin, on tinglikult kuskil sajandeid 11 12, kolm, väga huvitavat sajandit. Kaovad Euroopa kultuuriruumi veel suurema idee, mis siin kunagi olnud, on vabastava Kristuse augud, uskumatute käes. Sealse ajajärk, mis asetab meid teiega siin variandis meie esivanemad mingile väga olulisele piirile. Kui ma tuletan meelde ja kõik, me oleme külastanud teiega ajaloomuuseume, kunstiajaloo väljapanekuid kuskil Lääne-Euroopas siis alannana kindlasti näinud saali pealkirjaga rüütliaja jääk, aga ainult Ermitaažis selle saali juures täpsustus sõna variandis Lääne-Euroopa. Nii et see on ajajärk, millal näiteks vähemaid tunne ei ole saanud kätte niivõrd olulise tähtsa erineva mõttelaadi. Kui Lääne-Euroopa ruumis vaevu rüütel persoon, individuaalsus helistab tema peale panime muule ongi eristuda teistest ka vanakesi ju eraldusmärgi väga olulise eraldusmärgi sees, samal ajal otsustaja on siledad mass. See on ajajärk, kus inimene on võib-olla ka sõjas panderi tunduvalt vähem tähtis tegija hobune. Ja me saame teiega veel tõukejõudu, mis annab nõele täiesti erineva suhtumise inimesse. Inimene soov ei lähe kui kollektiivi osa ja seega suhteliselt tühine mutrike. Mina siis tähendaks arvamus kurtuslik daami tee. See on mingis mõttes annab meile ka, vastas sellele küsimusele, miks rüütellik vägi siis lõpuks osutub lahinguväljal. Et mitte selleks algseks mõtteks selle idee realiseerimiseks harjutada way, kuidas pakkuda meelehea nendele samadele daamidele, kelle nimel siis sealt otsa, kus siis Rüütel lugejast üldse aja olenebki, son Karl suure frangi. Mine Levalises sajandeid kaheksa, üheksa seal vahepealne aeg. Ja see aeg annab nõelad selle olulisemad seos välja ka need tegelikult mitte midagi muud kui ustavust. Jalaväe õppetund seisneb ka selles, et mitte midagi tasuta ei saa tegelikult kõike olla. Maailmas ei ole mitte ühtegi muud väärtust peale maa ja otse käskaa vedelamäega kokku puutunud raamatutes on tegelikult aeg, kus, kus ta, kus ostetakse maa ees, sest mida q. Neljas grafist on omakorda neli poega, siis kuskil kolmandas neljandas põlves see krahh, kelle maatükk kajastub ju Lääne-Euroopa variandis ka tema nimes. Sa oled kiiri sama tegelikult ei lähe väga ees. Ja kes on kolmas? Ja ka inimesele ka mitte midagi, siis inimene demonstreerib inimene tapoos, inimene esineb, inimesel on vaja midagi inimesele tundmist. Ja see annabki meile veel lisaks kõikidele objektiivsetele teguritele. Turniiri kahevõitlusreeglid on muidugi väga sümpaatsed. Nende põhiidee ongi mitte klaarida isiklikke suhteid, vaid pakkuda daamidele pealtvaatajatele meelelahutust. Ja vaadake nüüd Rüütlit. Kui te näete mõnes muuseumis sellist turvist siis. Acer mehisuse pärast füüsilist natukene ohtlikum käsk armastussuhete ja väliseks demonstreerimiseks, kui need turniirid on kahevõitlused on niisugune kollektiivne ettevõtmine, aga kahevõitlus kujutab endast kahte meest kes pannakse hobuse selga, lastakse lihtsalt üksteisele vastu. Tee talveks. Kas midagi eriti ei näe? Toimis, aga pannakse hobuse selga, soodse litsalt lahti, polegi eriti vaja midagi näha. Tavaline stsenaarium oli ikkagi, mõlemad mehed lendasid hobuse seljast minema. 800 kuni kolm korda. Võib arvata, et juba peale esimest korda see, kes tõsteti hobuse selga, selles metall ta ise enam aru ei saa. Kaks lisaks raagus korraks kolakat Sispaanuvad üksteisele vastu. Ja. Nüüd niisugune probleem, tekib see tema südamedaam. See ei pea olema tema abikaasa või see ei ole tema abikaasa, kuidas sellega on? See ei pea ja üldiselt see ka ei ole kodus oma maine ootab oma naine ootab oma naisele, on hoopis teised ülesanded. Oma naise ülesandeks on see, et sugu jätkata, eks ole, et parandus tuua perekonda. No kuidas see koduperenaine seda varandus perekonda toob? No aga ta on rikas, vanemad juba lepivad kokku abiellumise suhtes siis kui võib-olla tüdruk on viie-kuue aastane alles ja poisu natukene vanem ja saab see abielu teoks ja alles praktiliselt siis, kui naine on jõudnud ikka, kus ta on võimeline abielunaise kohustusi täitma. Teismeline, no ja ajaloos on ju näiteks teada niisugune fakt, räägitakse sellesama Andrei, neljanda ema, Navarra kuninganna žanr, see taheti panna ennem, kui ta läks Porpoonile mehele ühele Saksa Saksa printsile mehele. Kolmeteistaastane, aga sellel ajal tabel abielu naisena poodi minekuks ei olnud sobiv. Aga selleks, et abielu oleks, kehtib, oli tarvis, peigmees saab oma jala panna vähemalt pruudi teki alla. Nii sellest oli küll, sellest oli selleks, et, et see abielu oleks kehtidega liidulise sama. Shan oli niivõrd kange plika olnud, et ta oli märatsena. Ta oli karjunud, tali hammustanud, tali peksnud ja pehmes ei suutnud oma jalga teki alla panna. Ja abielu jäi sõlmimata ja ta pärast abiellus veel väepealik Burbooniga hoopiski. Ja sündis tulevane prantsuse kuningas Andrei, neljas. Kui me nüüd läheme konkreetse Rüütli juurde kas tal oli välja valitud objekt, kas ta oli temasse armunud või oli see südame ta üldse, kellele teda siis alt üles lossi poole õhkas? No mina arvan ikka, ta oli armunud sellepärast et selle nimel tasub teha kangelastegusid ja selle nimel tasub ju Tuua kallik kingitusi ja need samas lembekastid olid ju, mõtlesin, pisteti kingituste tegemiseks, kuigi me ei tea, millised kingitused seal sees olid, aga nende suurused näitavad ära, seal võis olla võrdlemisi väike asjake, aga võis olla ka mõni väga ilus siidkanga suurem asi või, või ükskõik mis asi, nii et et see oli ikkagi suur armumäng, muid ja needsamad lembe laekastel olevat, tekstid on ju väga huvitavad. Keskajal omas ju sõna väga suurt tähendust ja väga sageli ongi nii, et mitte ainult figuur ei ole, vaid on näiteks istub härra ja tavam harraja daam end ümber on kirjalindid, mis annavad edasi teksti, millest nad räägivad. Ja härradel on nii, et nad teevad võib-olla daamidele küllaltki julged ja kõlvatuid võib olla ettepanekud, millele siis daam vastab, tähendab tõrjuvalt nagu see kombekohane on, on üks Berliini muuseumis lembekastid kaheksatahuline, kus iga tahu pääl on daam ja härra, kes istuvad siis väga ilusas pingil ühes leht, las tõenäoliselt. Ja kõike härrad ja daamid on üldised, daamid on kõik lahtise soenguga krooniga, eks ole, mis viitavad nendel kõrgele päritolule. Aga üks ta panga kokku seatud juustega, mis näitab seda, et ta on abielus, tahab ka temaga põhiti kurameerida. Klassikaline näide on see, kuidas Inglise kuningas Edward, kolmas. George Tübion kirjutanud, et kui ta ilmus Edward kolmas Salisbury lossi, siis ta oli korraldanud terve armume kuusel daame jaks lastest küll ennem Salisbury hertsogi juba vangi panna. Aga siis juhtus niisugune asi, et Salisbury hertsoginna oli peol, kaotan haarama sukapaela, see oli kohutav häbi ja rüüterlikult tõstab aga Edward, kolmas selle sukapaela ülesse ja seob oma põlve ümber. See oli ju? Jah, 14. sajand, esimene pool kuskil 1348 asutatakse sukapaela orden rüüterlikkuse märgi ja tähisena. Nii et kahtlemata oli see üks suur suur mäng ja see oli ikkagi noh, tõeline armastus, öeldakse mõnikord isegi nii et see kurtuaalsele armastud, et see oli armastus, see oli mehele nagu revanšiks tema kohustusliku abielu abielu eest. Nüüd kujutame ette, need mõõtmert võivad alata ist umbes 15-st sentimeetrist, ma kujutan ette ja need võivad olla ka tükk maad suuremad. Need kastid ja. Ja annab isegi 10 sentimeetrit alla ja väga väiksed, niisugused tavaliselt parematel kastid on niisuguse kelpkujulise katusega nagu kaetud, nagu väike maja, eks ole, ja tema külgedel tema katusel areneb siis kogu see sündmustik ja tekstid, mida taheti, võidakse kujutada ja ja need armu sona, mida tahetakse edasi anda ja, ja nii edasi, aga nad võivad olla ka seal 20 sentimeetri ümber. Ma arvan, et sellises suuremas võidi tõesti juba üks väga ilusa tüksiidi riiet näiteks kinkida. Need olid rüütlid, kes tulid, võib-olla ka ristiretkelt, näiteks idamaadest ja, ja ta võis kaasa tuua sealt ka näiteks peotäie püha mulda oma daamile. Sel juhul muutub küll see kaska reliikvia aariks ja meil ongi vahetevahel raske teha vahet, kus anda need pahad lembe kastia, kus on ta nüüd juba lelik liha. No see on eriala, inimese mure aga mina küsin niisugust asja, tal on peal, eks ole, väike käepide sangakene salt sattuda kanda ja tal on ka Lucia lukuauk, millel on ka teatud jälle erootiline seos, kui seda tahad otsida. Ta on tehtud nahast, aga on ka kasutatud muid materjale, mida veel. Ohio muidugi lembe, kastan tehtud puust nikerdatult väga rikkalikult, neid võib olla siidist õmmeldud kotte mitmesugused, siis neid võib olla luust, tehtud elevandiluust näiteks või mingisugustest kalliskividest, aga taha kunstis moodustab keskaja nahakunstis ühe täiesti omaette peatüki ja nad on väga üllatavat selles suhtes, et nahkehistööd ei ole ju mitte väga palju säilinud, eks ole, meil on hulga rohkem säilinud elevandiluud või kulda või hõbedat, mis võib ümber sulatada võib-olla kuld, hõbe aga mis ära ei kulu, aga nahk lihtsalt pudeneb, teda loetakse võib-olla ka odavamaks materjaliks. Jaa, mulle näibki selle tõttu, et teda ei peeta nii väga väärtuslikuks materjaliks, kuid ta annab väga hästi vormida. Ta annab tärbida, muide, tuleb arvestada, lembekastid olid ju kõik värvitud ka omal ajal värvideks ole, temal on võimalik arendada väga mitmesuguseid kompositsioone, kunstilisi päid, küll reljeefsed ja küll sisse lõigatud ja nii edasi. Siis ta oli ka üheks materjaliks lembekastide valmistamisel kuid ma ütlesin, kuna ta oli võib-olla tõesti odavam kui kuld, siis andis ta minu arvates ka selle loojale vabaduse seal oma taas jääb täiel määral arendada, rakendada ja ka, isegi nagu ma ütlesin, võib-olla mõnikord natuke siivutuid, mõtteid ja teemasid sellisel tööl arendada, mida kullas ja hõbedas, nagu ei olnud ikkagi paslik. Nüüd rääkides veel sellest tehnikast, kui lõigatakse Nahkuna, ma kujutan ette, seda tehakse terava noaga, aga näiteks küljes on voolimine ja mis tehnikat veel. Nahatöötlemise tehnikad on tegelikult väga vanad ja juba antiikmaailm tunneb neid küll nahalõiget, kus on siis nahka lõigatud Tseetame, joon või kujund ja siis on ta laialisurutud eriliste tööriistadega, mis eesmärgil ikkagi selleks nagu graveerida seal nahagraveering maid, seesama põhimõtet, nägude graveeritud metalli või lõikate puusse. Ja te võite selle naha lõikeksale ära värvida ja ta muutub teile niisuguseks ilmekaks kontuuriks, et te võite ka näiteks lõigata lahkersele kujund, ütleme mingisuguse fantastilise looma seal keskajal. Ja nüüd te tahate seda eriliselt esile tõsta ja tahutadel eriliste punslitega, need on niisugused rauad, eks ole, millega te saate kogu seda foonidel eriti maha taguda tundsel, tema ots võis omada mingisugust ornament, ütleme võib-olla seal Burboonide või pöörde liisi motiiv või olla lihtsalt ka ristikujulised tõstate sellega selle kujund esile. Aga siis on muidugi ka nii-öelda juba väga vanast ajast tuntud seesama pimetrükk kui nii-ütelda, kus kuumade templitega niiskesse nahka vajutatud väga teravat templit. Muide, see on raamatukunsti seri Ma usun teid seal tõesti variante ja võimalusi oli palju. Üks varientiliga kullata. Ja ja see tuleb ka idamaadelt, tähendab kuldamine ja värvimine. Aga need kaovad ära aja jooksul. Ja ta võib muidugi, see on nädal õhukene kullakiht, kaob teil hõbedalgaajo ära, eks ole, ja ongi see muidugi hädad, tahan taga paljon teda hävinenud, nii nagu meil ka praegu keskaja nahkehistöö värvirikkuses. Meil on ju väga tagasihoidlik pilt. Sama vilets kui antiikaja arhitektuurist. Ma olengi imestanud, et neid lembelaekad üldse on Euroopa muuseumides säilinud vaid 20. Seda on ikka väga vähe. Natuke vist rohkem küll ma olen nagu kusagil, aga üldiselt on need muidugi vähe hiljem see tähendab otseselt see teema on niisugune kõrt taas armastuse teema taandub kahtlemata daamidele tehakse ikkagi ilusaid kingitusi ja kingituse pakendile pakend kuni ütelda, eks ole, sellega mõeldud ju alates väga vanadest ajast kuni tänapäevani, eks ole välja tamm kingiedastaja ka tähtis kaassõnu väärikusest lugupidamisest, armastusest, lembusest, mida ta tunneb selle kingisaaja vastu. Me oleme nüüd sellest nähtusest tükk aega rääkinud, põhjus on väga lihtne. Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis on võimalik vaadata ühte niisugust lende laegast meres ainult ühte, see on aastast umbes 1400 son toodud saksamaalt ohvenbachi linnas on saksa nahamuuseum. Kus on on Deutsche leeder, mode on, see on üks maailma kõige olulisem, kõige suurem nahakunstimuuseum erakordselt läbi mõeldud ekspositsiooniga. Peale selle on selles muuseumis ka veel selliste eksootiliste rahvaste nahkehistööd ja ja niietame tagarikas, muusime, seal on ka väga ilus valik, lembe laekaid ja üks nendest. Nii nagu te ütlesite, 1400 umbes on siis saabunud siia son pisike, seda on 13 14 sentimeetrit pikk kelpkatusega. Siin on ka daami härra kujutus ja siin on kirjalinte on peal ja aga nii nagu selle muuseumi direktor ja doktarnenno ütles mulle, et ta oli avastanud alles hiljuti, nii et seal on hoopiski daam peegliga pärast seda, kui ta oli teinud väga detailsed fotod sellest karbist, nii et mõnikord on need kujundeid raske isegi välja lugeda, aga tehnika edasi arenenud, kui ka see pilt muutub võib-olla üha üha rikkalikumaks ja nüüd aastal 2000 minu teada meie nahakunstnikud tegid ühe reisi Lääne-Euroopas ja pool päeva me olime siis often Bachi nahamuuseumis. Mina olin seal ennem küll olnud üks kümmekond päeva juba mõni aasta ennem seda sealt minuarvates korraga saidki selle mõiste nagu lembelaegas ja ja neid karpi ja koguslernarkehisterlikus vaadates sattusid vaimustusse ja juba mitu aastat kandsid endas seda ideed teha ka siin üks lembelaegast näitus. No praegu me peame rääkima küll ainsuses ja esmapilgul ette valmistamata vaataja jaoks ta võib-olla on väga tagasihoidlik, ta on väike, tan hallikates toonides ja neid motiive on sealt klaasi tagant raske välja lugeda. Sellele ohvenbachi, teate mis nad on, üksikud motiivid, meil on isegi raske öelda, mis siin tegelikult on, ma ütlen, arvatakse, on pandud sinna küsimärgiga, don nor, aga, aga kas on arm ei tea, tähendab, ta on mingisugune võib-olla püsti natuke Veiderdab või mehe figuur, eks ole. Tal on natuke geomeetrilised, ornamendid on olnud kullatud, kunagi sellest on säilmed tanud, Pärbitud, kummagi tallamine talliga metal servade üle löödud, need on ka kaunistatud. Tal on päike käepide, nii et ilus kelpkatus kahvlis lembelaegas igal juhul. Seinatekstist lugesin, et mõnel laekal on olnud niisugused toonid nagu punane, valge, roheline, kollane, päris julged toonid. Ja ta pidi oleme ikkagi dekoratiivne soo, päris loomulik ja mõningat asju või Medele lembelaekad. Ah siiski oma Fohvenbachis on seesama magaba rüüterlikkuse lembelaegas, kus on ka värvid küllaltki hästi säilinud ja siis on ka säilinud üks laegas klaster muuseumis Metropolitan Muuseumis, tähendab muidugi ta oli dekoratiivne seal, see oli ju tema tema ülesanne äge eesmärk. No meie jutu lõpetuseks sobib jälle kutsuda üles, tulge vaatama seda väikest laegast, aga selle muuseumi teises saalis on tänapäevased lembelaekad noorte inimeste tehtud pärit Baltikumist. Mis te ütleksite lühidalt, kommentaariks? See on noh, niisugune väga huvitav huvitav ettevõte nendel koondada ennast ümber ühe teema ja püüda leida siis sellele iidsele jõlksele teemal, eks ole, armastus on ikkagi inimeses olemas ja seega oleks kõik tema vormid leida selline selline lahendus. Ja kas siin on niisugusi, kaudsemaid, armuavaldusi? Minu arvates väga ilus, on see ilus mõte on siin kohe, kui lähed otsast sisse, siis sellise punase siid samet peal on flööt ja väga ilus flöödikast. Ja ta laeka sees selle lembekasti looja tõlvitura rääkis mulle, et ta oli Indias ja seal käis lossides ja ühe maha Radža lossis. Ta luges, et see paha Radža mängis iga õhtul flööti iga õhtul erinevat viisi, millega ta kutsus enda juurde iga õhtul erineva kuma daamidest. Kui ma ütlesin teile, et 14. sajandil siin on isegi lembe laeglastel kujutasi, kus härra kohendab oma pükse ja nii edasi siis siin on ka näiteks täitsa vaimukas oinakoti, tan ära pargitud, imeilusad, pehmed, muidugi selliseid tehti ka tubakakotte väga palju, aga, aga ta võib ka olla otsesed seksuaalse armastuse väljepas, nii nagu on ka siin ühel leedulasel karp kahe naiste rinnakujutusega, eks ole, siuke väljakutsuv. Aga selle kõrval on ka väga soliidse lillkirjaga ja, ja võilillornamendiga Ta võib-olla meie natuke soliidsema seas juba nahakunstnikelt. Aga üldiselt nad ikkagi püüavad otsida muide, niisugust vastust just sellele lembeteemale, kuid taga see ei ole ainult seksuaalne armastusele erootilise armastusele pühendatud teema, nagu ta oli võib-olla rohkem keskajal. Siin on ta üldisem. Aitäh Kunstiteadlane Inge Teder tänases saates kõneles ka ajaloolane David Vseviov. See oli maailmapildisaade, mina, red, Mart Helvi rand.