Mõlgutan mõtteid mõtlen oma isiklikule elule ja elule üldse seda ja sagedamine, mida vanemaks saan meie elu kui sild sünnist surmani, hällist hauani. Sild sekundist sajandini või olematusest olematusse. Valgustatud haledam välgatus, aja ja ruumi, lõpmatuse tausta. Praegusel juhul andis sõjaväe, sest muidu aga mille peale ikka, ega nuttu pole midagi, nüüd juba nii vanaks elanud ja kurvad sündmused, mis on aset leidnud ja rasked sündmused nüüd takkajärgi mõeldes võtab ühesuguse muige. Ja muidugi inimene on niisugune parandamatu optimist, et näiteks paljusid raskeid sündmusi läbi elanud moment ma enam hästi ei mäletagi, külm, aga vägevalt meelde jäävad head momendid. Ja see on kui, nagu seaduseks sellepärast ongi see inimene peab ikka olema, mis muidu elul nagu mõtet. Virisemine ja see on nagu enda mürgitamine. Minu meelest olen rahul, ei ole rahul, räuskavad vällja hinge tühjaks ja Jaan köika, kui sa pidevalt virised seal minu meelest naelane enda tapmine, enda mürgitamine vähemalt. Ma arvan niimoodi, ma olen juba nii vanaks elanud ja mõtlen ja vaatan, et need ikka kaua elad, on väga suured optimistid. Te püüate sammu nendega seada? Jah, et ma püüan optimist olla, aga ma sellepärast mitte selle tingimusega, et nüüd ma kaua elaks. Aga optimist on kergem olla, lihtsalt see huumor parajal paigal. Saad sellest sellest asjast. Igast mäest, see on muidugi õige, aga seal peab olema peale tahtejõuga peab olema optimismi ja usku, samuti nagu peale jõu peab olema ka tehnika. Muidu ükski maadleja Tagoogu hullu niimoodi seda jõudu, aga ilmatehnikate ta on ikkagi nagu härg, võtab karja pois sarvist kinni, keerad sellele. Ja karja põsejutt on ka selles raamatus, millest me esimesed lugesime, siis on ka need kordustrükk juba. Kui ma olin väiksekene autoriga praeguses juttu ajamegi ja ekstist karjapoisi meenutusele üsna üsna julgemalt selles raamatus. Ja ma olin selles eas, oled koolikaaslased ja klassivennad olid tapal, käisid seal ümberringi. Meie poisid siis maitsega nendel, kas karjas käia ja ja tundsin sellest ka mõnu, tegime paju tillisid ja puhusin, vilesid soos ja pulkadest, tegime loomakujutlusi ja käisime murakal ja nii edasi ja nii edasi. See on ka omaette romantika, mida ma taas elada, muidu ma olen tegelenud raudtee lase poegiga pool ja linnas sündinud nats Narvas. Linnalaps, aga vanaisa juures maal, seal ma juba vanaisa oli ikka põllumees ja külasepp ja tema juures ma seda maaromantikat saingi nautida ja need nagu siin raamatuski, mulle on öeldud. See olid need minu kõige ilusamad head lapsepõlves. See lõpeb ära siin aastaga 1929. Etendusega Estonia teatris, kui nii-ütelda 29. aastal vist oli seitsmeteistkümnendal septembril millase avati hooaeg Estonia teatris ja Artur Lemba ooperiga. Jalga ja laulsin siis kooris, tähendab kooliartist senatisse tahame juba neid päris tõsistaks edasi minema, jah, enne seda ma olin juba ikka kole. Juba samas aastal on konservatoorium, mis tähendab 27.-le läksin ja ja 29. teates, kui ma olin siis juba kolmandal kursusel, kontsert on justkui nii-öelda, aga vahepeal veel tagasi, nii et selle raamatu mälestuste juurde. Kas teil on noorpõlvemälestustest äkki seotud midagi selle päevaga tänase päevaga tänane kadripäev? Ja küll vanastiga tapal koolipoiss on siis ikka Külli ja siis tegime ka niimoodi tegime, maskid ikka käisime siis tähendab rohkem populaarsemale mardipäev, kadripäeva sai ka tehtud ja siis muidugi jälle oli niisugune tavavahetuses pidi need pidin tüdruku riided selga panema, mulle hästi. Tüdruku riietega ja siis käisime kuskil tüdruku riided seljas, poisi häälega laulsin, muidu tundsid mu lauluhäälest ära ja siis muidugi anti kompveki ja mõni kopikas raha ja saia ja sellise kombeks tol ajal ja ma vaatan praegugi, naersin, lapsed jooksevad kadri ja jooksevad, mõtlesin, meie linnatänavad olid järgselt kusteni päritud, on või on vanaemad neid instrueerinud. Aga see komme pole mitte päriselt tulnud. Juhatuses on mänginud küll natukene, ma ei tea. Kas te täna õhtul tegite ise ka kadrivõi? Tehti elusam, nivoole esinenud, nii palju tsirkust tehtud ja ma ise olen endale ka seda täiendite endale täiest kadre teha, muidu oleks hundiga naiste. Juba iga vanuseklass tingib oma romantikat, nagu öeldakse, venelase Meeromandiga meenutused, meenutame ja vaatleme, et sama päeva õhtale järgmine päev on jälle ees ja mured suurt ei ole, sest pretensioonide kujuvad kokku koos aastatega ja see, mida vähem protentsiooni pane, seda suurem šanss olla rahul ja õnnelik, eks ole. Suur rahulolematus tulebki sellest, et sul on varblase tiiva tagant püüad kotka. Päeval sääsama omale tagumikku Maaskile. Ja aga siiski vist väike pretensioon, on teil olemas see raamat, teine raamat, kui mõni väikseke, see, nagu ma aru saan, ei jää mitte viimaseks. Siin praegugi, kui ma sisse astusin, oli sulepea peos. Nüüd ma juba kirjutanud kolmandat ja ma ei teagi, mis ta pealkiri on, sest ma tahtsin panna laator raamatutele pealkirjas lorilaule lõvi raha. Aga siis ütles niimoodi, et see ei kõla hästi ja minu meelest Halitratsioon kõlab hästi. Tekitab ka intrigeerivaid assotsiatsioone lugejas meilee kuidagi mul toimetaja vaidles ikka vastu ja siis ütles, panin teise raamatu pealkirjaks Elmar, muus mõttes on ta toimetaja kanis laulud aastad ja ma leidsin, et see on niisugune pretensioonikas pealkiri ja kõlbab ka. Ühel peast välja visanud Walesi koera raamatule pealkirjaks lorilaul Joloogi raamat. Kas me võiksime võib-olla seda viimast pooleli jäänud võtja, mis lõpetatud, ka teadlik, kas neid tohib reservide, seda viimast peatükki, mis te nüüd lõpetasid, just, noh, mis seal sirvida, Molastasin lehed kaelas, kas te kuulete midagi vaadata või? Vaatame, võime. Luua pisut niisukalt. Ja õhtul jõudsime koostokunis hotelliga jõudsime, surisesid jalad väsimusest all ja pea oli muljetest raske. Mu toakaaslane kinooperaator Raudmägi filmis varahommikust hilisõhtuni. Kogus niimoodi mulje oma kaamerasse laadis ja tühjendas kassette küll oma tarbeks, küll Tallinnfilmioperaatorile Voldemar parverile, kellega koos juht juhtusime nägema kummalist, eriti Skansin rahvuspargis. Mul kukkusid silmad imestusest pärani, kui nägin ühel pingil istumas daami, umbes kaks 12 aasta vanust Ratkes partnerist. Ümmarguselt paar aastat vanema, mõlemad suitsetasid rahulikult sigareti, vestlesid ja siis äkki suudlesid pikalt ning kirglikult nagu hullusti armunud täiskasvanud kunagi. Vägevasti meik apitud, see tähendab huuled silmalaud ja ripsmed paksu värviajal näguga kaetud Taaniga, mis lõpes poolel kaelal jättis mulje, nagu kannaks ta tonaar inimlaps mingisugust väga elastsest materjalist maski. No vot niimoodi ja parve suunas objektiivi paarikese poole kuuldes kaamera surinat võtsid poiss ja tüdruk otsekohe suudlemise poosi jälle sisse, nagu vilunud näitleja, heidutanud mõned uudishimulikud ja veel vähem Ümera surin. Hiljem kuulsin ühes Rootsi kodused aeg olla väga ärev, iga päev võib puhkeda aatomisõda ja noored ei näegi elu. Eks see ole teada, et Venemaa valmistub sõjaks ja nii edasi. Milline omapärane massipsühhoos ei võinud aimatagi, et üks tissi otsast kukkunud tüdruku Rootsis. Üksuti seoses kukkunud Rootsis tüdruk hakkab kohe meest tahtma, sellepärast et venelane valmistub aatomisõjaks. Niisugusi nalja ei oska hääldagi. Vot ja meie Stockholmi viibimise teisel õhtul hakkasime jõude momendil telefoniraamatut sirvima. Üllatavalt palju leidis seal eesti nimesid, nende hulgas minugi tuttavaid, võtsin siis telefoni ja valisin välja numbrid. Mind ennast haaras veider tunne, helistasin headele sõpradele. Telefon tuututas, toru võeti hargilt. Ma siis ütlesin võrdlemisi rahulikult. Tervis Simo, mõni neist, kes räägib Artur Rinne Eestist vaikus. Siis naer. See on vale, ma tean väga hästi, et Artur Rinne on Vene võla ära surnud. See le hetkeks minugi tummaks kuulesima, ole hea, anna siis telefonitoru Johannal üle, jälle vaikus. Siis äge, sosin. Ma ootasin toru otsas kui põnevusromaani tegelane. Räägi, palun kuulsin nüüd Johanna häält, kes ka minu kohe ära häälest tundis. Viimati olime vestelnud Johannaga 1000 944. aasta märtsis see koma 16 aastat tagasi, aga naised on ikka kõva äratundmise meel. Äratundmine oli suur rõõm, rääkisime kõik läbisegi, mulle valgusid silma pisarad, järgmisel hommikul tulid mulle külla niisiis härra sima seenior, kui ka vahepeal kenaks noormeheks sirgunud Simmi nüüd sinu juunior ning proua Johanna ise ikka sama tragi ikka sama koidupuna näojumega. Vanem poeg, kunagine minu suur sõber Joel oli meremeheks tudeerinud ja seilas nüüd atlandil. Ja seda ikka tõstatatud ja siis järgmisel aastal, kui te olite seal 60. aasta mälestused, need on jah, ja jah seda kardetit Artur linna Venemaal ära surnud ja seda Fartsevad küll, noh, seal oli väga palju kuulujutt. Räägib nüüd sellel laagressi veel küsida seda, et kas oled otsinud. Toimetaja ja siis vesi vilistlane igatepidi väga noobel, härra, elas niux suvila moodi ehitatud majas mis oli seest ja väljast väga uhke, nüüd jõukus ei häbenenud igast nurgast vastu vaadata, meiesugusele, õunapuuaed oli hästi korrastatud ja ja siis seda mulda kattis niiütelda rohelise Sammetina inglise muru. Nii proua kui preili olid väga külalislahkelt vastu ja kostitas neid seal mitu tundi seal mitmed meie grupist ja siis Aravete küll pöördus minu poole ja küsis niimoodi, et ega te, härra rinne ei salga, et kinnistasite milleks ma seda pean tegema. Aga, aga kas te võite ütelda, kuidas teist sai nõukogude inimene, mõtlesin väga lihtsalt ajaloolise paratamatuse tõttu. Ega mina ei saa ju omal maal nii elada, emigrandid nagu teie siin. Ja siis ta muidugi jäi vakka, aga mulle paist selle vastusega rahule ei jäänud. Ja see isegi ma kaotasin oma sümpaatiast suure protsendi, kui mitte kõik tõendusmuidugi see fakt ka veel, et kui ma mõni aasta hiljem Malmös käisin, siis mind küll ei kutsutud. Kas kahetseda? Jumal hoidku, seda mitte muidugi, eks igal inimesel oma tõekspidamised ja neid, kui ta austab ise ja kui tahavad, siis muidugi jõudumööda austavad teised ka. Aitäh. Olge terve.