Meetritund. Ühes kauges linnas, kus alati paistis päike ja kasvasid igihaljad puud elas tore ning töökas raamas tegid küll hommikust õhtuni tööd, IRL esi taga ikka vaesuses. Ent sellest hoolimata oli rahvas sõbralik ja lustihimuline naljad, laul ning naer saatsid tööd, aitasid peletadakurbust ja leevendada tühja kõhtu mille korina saatel linnakese lapsed sageli magama heitsid. Aga lapsed on lapsed ikka vigureid täis. Selles linnas elas ka pagar koos oma õpipoisiga assolla ta nimi, pagaario. Et see pagaariooli ka eelkõige pois ja alles siis pagariõpilane vaevasid tedagi kõiksugu veenbud ning Koerused, mille eest ta peremeelt juba mitu korda naha peale oli saanud. Aga kes siis niisugusest asjast hoolis? Kord oli ta söödud magusa liivataigna kõikidele jõnglastele ja kui neil sellest sisu täis jaganud ülejäänud tuttavatele koertele. Kassidele muidugi jäid küpsised tegemata. Vee sajatustes taikus kogu tänav teinekord jälle koolis, pagaario saiatainas peremehena. Ta pani ärivitriini kõigile vaatamiseks. Et peremehel oli lopsakas nina, mida poiss omalt poolt heldelt suurendas. Tedretäpid, milleks oivaliselt sobisid rosinad, kogunes poe akna ette trobikond inimesi ning kõik nad naersid lausa pisarateni. Peremees läks välja vaatama, mis inimesi lõbustab. Nägi vitriinis saiast tehtut, veidralt nägu ja pahvatas ise kahte aega. Ent Haibatiselt naerab iseenda üle. Lubas poisil naha üle kõrvade tõmmata, kui too sääraseid asju ei lõpeta. Mis ei pasari üle. Hakkas aga taas tavalisi kukleid, kringleid ja Brans saiu küpsetama. Iga päev õhtust hommikuni. Küll oli igav. Kord, kui poiss järjekordselt haiglalaari segas, turgatas talle pähe mõte taignast millest võiks küpsetada kõiki inimestele vajalikke asju. See oli imeväärne mõte. Ta kujutas ette, küpsetab vanaemal piinale prillid, kes võiks siis jälle õmmelda ning kauneid mustreid tikkida. Muidugi tundusid taignast prillid veidi naljakad kuid taignast hobune ei tundunudki veidrana. Hobuseid oli ta piparkoogitaignast ennegi voolinud. Hobuseid ja igasugu muid loomi. Niiviisi fantaseerides segas poiss taigent ega pannud õieti tähelegi, mida kõike ta sinna sisse puistas. Ta oli oma idees nii haaratud, et segas kokku jahu ja siirupi kaneeli, ingveri, suhkru ja safrani. Igast purgist ja kotikist sai parasjagu. Lõpuks kui ta vett hakkas lisama, märkas ta alles, millega on hakkama saanud. Aga teha polnud enam midagi, kõik ained olid juba nii segamini, et ära võtta ei olnud võimalik kübetki. Pagari, ohkas ja mõtles saunale, mille peremees talle nüüd kütab. Et mis tehtud, see tehtud. Ta panid taigna tõrrele kaane peale ja veeretas selle sooja ahju äärde kerkima. Ise istus sinnasamasse, arutades mida sellest veidrast tainast kõige parem oleks küpsetada. Teen õige vigursaiu, mõtles ta. Nagu mõtles, nii kateegi. Kui taigen oli parasjagu kerkinud, raputas ta lauale veidi jahu, et see sinna kinni ei jääks ja hakkas tööle. Kõigepealt vormista valmis ilusa tugeva hobuse, pani mandlisilmaks, määris pealt punaga läikima ja tahtis juba ahju küpsema pista, kui hobune plaadilt äkki pead kergitas inimhäälega paluma, hakkas. By pagaario. Ära torka mind sinna tulises ahju, kus ma kindlasti ära kõrbenud vaid aseta mind ahjusuu ette pingile. Seal küpsenud ma piisavalt tugevaks küll näed, kui ilus hobune minust saa. Pagaario pidi jahmatusega taigla tõrde kukkuma. Aga taigen sirutas end poisile vastu ja nii jäi ta jalgadel. Ta võttis värisevate kätega laua servast kinni ning sosistas vaevalt kuuldavalt. Mis minuga on? Sinuga pole midagi lahti, ära karda. Ütles taigen tõrrest, jahus häälega. Sa joonistasid võlu taigas, et inimesi aidata ja tegid seda nii siiralt, et enese teadmata segasid pilu, valmis. Oled sa siis tõesti võlutaigen, ei suutnud poiss ikka veel toibuda. Loomulikult. Aga kui sa mind ei usu, vaata pingi poole, kuhu ennist hobuse jätsid sõnast haiged pagaario vaataski ahju suunas ega jõudnud ära imestada. Tema vigursaiast oli küpsenud ehk elusuurune kõrb, hobune. Tiime iive lõi poiss käsi kokku. Tavaline ime, vastas hobune. Nüüd võid minuga metsast leivaahju jaoks puid vedada ega pruugi leid enam käsikäruga logistada. Samuti võid mu kellelegi kinkida ja endale uue küpsetada, kui oled minu peremees. Nagu hobune seda oli öelnud, meenus pagaariole. Ta oma peremees, kes kindlasti huvi hakkab tundma, kust ta hobuse on saanud. Ning saiadki tuleb veel hommikuks valmis teha. Tänan sind hobu. Aga peremees peksab mu läbi, et ma nii palju callida ained ära olen raisanud ja hommikuks sellest hoolimata saiu pole. Ära muretse kostiste rest, Hayden. Sa võid minust küpsetada kõike, mida vaja, vormi valmis jätta pinkidele, laudadele või riiulitele. Ja ülejäänu eest hoolitseme juba ise. Ütlevaid, kellele miski peab minema ka saiu Ansul hommikuks vajalikul hulgal pea ainult meeles, sa võid minu läbi aidata üksnes häid inimesi või õnnetuid, kellele liiga on tehtud mitte aga ülekohut ega kurjust. Siis siis kaolma igaveseks. Aitäh sulle taigen ütles poiss. Et kuidas ma sind homme tegema hakkan, kui ma ei mäleta retsepti? Seda pole vaja. Jätke ta iga kord järele, väike tükike ja peida, nii et keegi peale sinu seda ei leia. Õhtul aga kasvan ma just nõnda suureks, kui vajajaja ütles taigen. Et nüüd pagar, pööre, sest hommik pole kaugel. Pagaripoiss, asuski usinasti tööle. Kõigepealt vormista valmis uued vürtsikotid ja siirupi purgi ning panin tühjade asemele riiulile. Siis veeretas ta vanaema Albinaletaiglast prillid piss üle ootuste hästi välja kukkusid. Veel meisterdas ta puuraidur üle oru Peppele uued paremad tööriistad suure vankri ja sõnas hobusele läheks vankri ning asjadega Pepe juure mägedesse ja ütleks talle, et pagaariunat saatis hobune Jüri Ratas vastuseks. Ja varsti kuuliski poiss vankri loginat, mis kaugenes mägede suunas. Akvaarium tuletas meelde, mida kellelegi linnakese elanikest kõige enam vaja. Lõpuks oli pagaritöötuba asju otsast otsani täis poiss ise aga täiesti väsinud. Siis meenusid talle ta oma saiad ja ta puhkes nutma, sest väljas oli juba peaaegu valge. Mis sa nutad, küsis taigen, mida oli ainult õige natuke järele jäänud. Pois rääkis talle oma hädast, aga taigen lausus. Olev iga võtta üks Tügitia, peida ära. Küll saiati poe avamiseks valmis saavad. Sa oled väsinud? Mine parem puhukamaga täitja pagar naeratas tänulikult, tegi nagu kästud. Saabus hommik ja koos sellega üllatuste aeg. Paljud linna vaeseimad elanikud nägid ärgates asju, mida nende silmad ei tahtnud uskuda. Puuraiduril oli öö siginenud vanker koos hobusega. Kerjuseid albiino istus prillid ninal, nita nõelal sündise imelisi mustreid. Siin oli majale tekkinud teab kust uus katus. Seal olid näljaste perede laudadel säärased hõrgutised, mida nood elus polnud näinud. Inimesed kogunesid turuplatsile, rääkisid üksteisele lugusid, kes seda enne näinud. Vaeseid ja õnnetuid niiviisi aidatakse. Ei, siin ei ole muud, kui mõne hea haldja käsi mängus hakkasid, nad ka peremees ärkas, läks töödu pakenegi pagaariot tahu kotil magusalt magamas. All pais põles pagar. Kindlasti on ta terve öö Sillandab võõrutanud selle asemel saiu küpsetada. Mida ma nüüd ostjatele ütlen? Talipoisi maast lahti ja käratas Nolan, trus kus saiad on paga harju pidi algul juba keretäiest jalga laskma, siis meenus talle eile öö võlutaigen ning ta vastas uhkelt. Kõik on nagu käskisite Nende sõnadega, aastuste ärisse, riiulitel ja korvides. Kõikjal lõhnavad kuldsed saiad. Nii isuäratavad, et pagar pidi tahes-tahtmata käsi kokku lööma ja vaimustusest õhku ahmima. Poleks uskunud, imestas peremees. Sinust hakkab pikapeale asi saama. Sellest päevast algas pagaariul kuldne põli. Ja mitte ainult temal, vaid temaga koos kõigil selle linna elanikel. Veider oli ainult see, et hästi oli hakanud käsi käima just vaestel mitterikastel, keda oli küll vähe, aga kes elasid ikka vanaviisi. See vihastas leid muidugi koledal kombel. Nad lisasid vaestelt võetavaid makse, tõstsid hindu, tegid üldse kõikjalt, vaesed tunneksid, tellid vaestena, näljased, näljas tena, põlatud põlatutena nagu varem. Miski ei aidanud rohkem tõstetüüri, seda paremad korterid, vaesed said uutesse majadesse, mis üleöölinna kerkisid kõrgemale kruvida, hinnad, seda vähem käidi poes ostmast, sest kõik vajaliku kasvatasid inimesed nyyd ise. Või oli see neil kodus lihtsalt olemas. Rikkad ei teadnud, mida ette võtta, sest endised vaesed hakkasid saama jõukateks. Aga nemad, endised rikkad, muutusid üha vaesemaks. Lõpuks otsustasidki minna kuninga jutule, et see saadaks appi oma sõjaväe, millega võiks linna vallutada ning kõik endistesse rõivastesse viia. Kuningale ei meeldinud lugu rikastest vaestest sõltumatust linnast. Oli ju Lill lõbuks, tema riigis seega ka tema oma ja teistele halvaks eeskujuks. Iimarssiski ühel päeval linna poole kuninga ja riigi rikaste ühendatud sõjavägi. Nad piirasid linna ümber ja ähvardasid selle hävitada, kui elanikud neile oma jõukuse saladust ei reeda. Pagaario kuulis sellest läks taigna juurde ja jutustas nuttes Tallegg kuninga hirmsast ähvardusest. Pole midagi ütles taigen. Kui praegu on alles päev. Pane mingi tõrge kellelgi. Kui taigen oli mõnda aega kerkinud, käskis ta pagaariul kõik linnaasukad turuplatsile kokku koguda ja öelda, et neil pole midagi karta. See tehtud, tuli poisil taigen tõrvega linna serva veeretada, kus kuningas koos oma sõjaväega laagris seisis. Seal käskis ta poisil teiste juurde minna ja ootama jääda. Küll tema juba ülejäänu eest hoolitseb. Pagaariuaga ei tihanud haigla viimast käsku päriselt täita, teda huvitas väga, mis saab edasi. Seepärast tegi ta nagu läheks linna peitis end tegelikult ühe suure kivi taha ja siis läks lahti. Taigen murtsatasturrest välja kerkis kohutava kiirusega mäe kõrguseks massiks. Nagu tohutu lume laviin tormas kuninga ning ta sõjaväe peale. Vähesed, kes pääsesid, punusid hirmuga naaberkuningriiki välja. Ülejäänud mattis taigen enda alla. Mõne aja pärast hakkas taigna mass kahanema. Ta kahanes ja kahanes, kuni temast ei jäänud järgi enam midagi. Koos taignaga olid kadunud ka kuningas, endised rikkad ja sõjavägi. Alles nüüd taipas pagaario, et tal ei olnud rohkem võlud haigent. Aga teda polnud ka enam vaja. Rahvas, kes oli saanud vabaks, tegi tööd ja elas jõukalt ka ilma võlutaigna abita. Niisugune oli siis lugu väikesest pagaripoisist ja võlutaignast. Selle loo kirjutas teile victarli suuna, luges näitleja Karl Ader. Et meie Medri saate lõpuni on veel aega, siis kuulame laule mitmetest lasteetendustest. Aga kuidas üldse alla ära? Valeta. Eks toobli rät olen ma ka hästi õmmelda kääriniidi-nõelaga valmil tunni ka ja tõesti tubli Rätsep. Tõesti tubli, tubli Rätsep ja. Kes veel? Vanu laule tunne ette ja seda kuulata kiida suu suu juurest kui ka vähik seest. IZ sõna Ravana Haadava vanaaegne naer, janu, targad mõtte hetkel meid ka. Kõik on kokku muinaasinud. See, kes mõista võtta, haab õppust vana põlveluu kuude eest. Mõeldes õnnelikust lõpust, kõike, peame luu sees, headus võidab, kurjus kaota ja ei õitse. Muinasjutulaega ta sasipäine la lapsepõnn loeb jagu la sirgub ruutu. Ning kui teema eest, kas me veidi seda muinasjuttu elab ikka veel ta, see on ju nii, et ajapikku mu nii luu justkui kao. Aga muinasjutt jäädi uueks uutele laste ja.