Seekordne maailmapildisaade on võtnud ette rääkida inglise kirjanikust Oscarowaldist tema mõttelaadist ja arvamustest. Stuudiokülaline on Kristaga naer inglise kirjanduse spetsialist, aga nüüd ma võtaksin ette kõigepealt niukse laiema teema. Kirjanik elu mõnikord öeldakse, ei ole tarvis sorkida inimese eraelus, teised ütlevad. Need asjad on omavahel väga seotud. Kui ma ütlen, et Oskar Vaildi elu ja tema looming on erakordselt tihedalt seotud Kristaga järjega, tee vaidle vastu. Ei vaidle, sest et vaid tõenäoliselt on üks niisuguseid kunstnikke, kirjanikke, kes teadlikult kujundanud oma elust oma kunsti osa. Ta on ise öelnud, et ma panin oma geniaalsuse oma elusse ja ainult oma ande oma loomingusse, nii et tõenäoliselt sellega ta on andnud ka kõigele hilisematele tema loomingukäsitleja kätele vabad käed käsitleda ka tema elu loominguna. Häbelik mees ei olnud? Ei häbelik, ta ei olnud muidugi iial ei või teada, võib-olla ta oli oma loomuses äärmiselt häbelik inimene ja tihtipeale niisugune eksifitsionism on, on lihtsalt selle üks väljendusvorm varjumise üks vorm. Nii kui me siis räägimegi alguses tema elukäigust taliiirlane Tali Dublinist pärit õppinud seal Trinity kolledžis pärast jõudis, Oxfordi ülikooli sai väga hea hariduse. Aga see, et ta oli iirlane, räägime kõigepealt selle asja ära Iirimaal, siis Inglismaa võimu all päris karmi, julma võimu all. Kuidas olid tema, noh, niisugused vaimsed suhted, ema maa, Iirimaa, Inglismaa, kuidas? Jõujooned olid tähendab et Valdel iirlane tegelikult igaüks kohe aru, kui ta vaatab kavaldi täielikku nime, sest enamasti esineb nimekuju Oscar Wilde, ka neid teisi nimesid reedel tunduvalt rohkem ja tema täisnimi kõlab Oskar Fingel Õufla hätti, Wells vald. Kusjuures ka see Oscar, mis tundub, ütleme eestlase kõrvale niisugune üsna tavaline selle mehe nimi tegelikult tärin, on iirlastel sellel teistsugune tähendus, nimi nimelt On iri vanades legendides ja müütides ühe üsna tähtsa kangelase nimi ja Iirimaaga oli Oskar vaid vaimselt väga tihedalt seotud. Tema isa William vailt sai paraneti tiitli oma teener, testarstina. Ja ema, kelle nimi oli ristinimi, oli Chain Grancescavaid. Tegelikult kirjutas luuletusi nimel speranza ja need luuletused olid kaunikesti rahvuslikud ja just nimelt briti ülemvõimust vabanemisele kutsuvad. Ja vähe sellest, mõlemad vanemad tegelesid innukalt tegelikul tiiri rahvaloominguga. Kas temal Niisugust lõhestumist kahestumist Inglismaa Iirimaa vahel. Ma ei usu, et seal mingit erilist lõhestumist oli, sest et vai tajus ennast sedavõrd selgelt tiirlasena. Ta oli algusest peale ta Liirlen Inglismaal. Ja see oli võib-olla tema languse ja tema süüdimõistmise üks põhjuseid, nagu on eeltöötaly korraliku kodanluse jaoks ebameeldivam tüüp, kutsumata naine, kes tundis ennast nagu omas kodus ja selle eest, et lõpuks karistatigi. Ja kuna ta oli kohutavalt erudeeritud ja väga võimekas oma mõtteid avaldama, siis väga tülikas vastane seda kindlasti. Ja muidugi hariduse sai ta väga hea sordi läks ta kah stipendiumiga oma õppimistulemuste põhjal, mis tal ei saanud siis Dublinis Trinity kolledžis. Oxfordis õppis ta Magdalena kolledzis ja ta on ise öelnud, et tema elu kaks kõige tähtsamat pöördepunkti olid need, kui ta isa saatis ta Oxfordi ja kui ühiskond saatis ta vanglasse. Sest just tegelikult Oxfordi avastas ta enda jaoks ka estetismi ja seal saiti nagu vaimseteks õpetajateks kaks talle väga mõjukat meest, nimelt John raskeni Volter peiter, kelle teoseid väga põhjalikult uuris. Ja nendele ta mõnes mõttes rajas ka omaenda põhimõtet kunsti hindamisel kunstikriitika ja kirjanduse hindamisel. Ta alustas luuletajana, edu ei tulnud kiiresti, Dali näitekirjanik kirjutas õige mitu näidendit suuresti küll raha teenimise eesmärgil aga tema niisugune elustiil oli ikka täiesti süüdimatu. Kuidas teie seda, noh, niisugust neid erinevaid etappe iseloomustaksite Ta hakkas juba Oxfordi rajal tegelema, sellega ta püüdis kõike šokeerida, juba seal sai talle esialgu osaks niisugune kerge tõrjutus, milles ta tuli küll välja just oma erudeerituse ja hiilgava vestlusoskuse abi, ta oleks võinud saada ka õppejõu koha Oxfordi, aga just tänu oma äärmuslikult äärmuslikku dismi jutustamisele ja käitumisele jäi ta sellest ilma. Ja see vastasseis ütleme siis ka akadeemiliste ringkondadega oli isegi selline, et kui ta esimene luulekogu ilmus, siis ta saatis selle oma kolledži saadetitele tagasi. Samal ajal Londonisse minnes otsustas ta Londoni ikkagi vallutada ja ta arr omased stati esipõhimõtetel kirjanduse ja kunsti. Kui kõrgeima väljendusvormi mõistusele on ikkagi inglise kõrgemal seltskonnal suuri võimalusi kõrgemal seltskonnal vastandatuna, siis keskklassile, korraldusele. Sellepärast sai tema eesmärgiks hakata liikama kõrgklassis. Mister õnnestus muidugi oma käitumisega, ühelt poolt ta šokeeris inimesi, aga teiselt poolt muutustega niisuguseks moodsaks kaja narriks, omamoodi narrile teatavasti on lubatud öelda seda võib-olla, mida mõnel teisel ei ole lubatud öelda, mida ta kasutas ka täiel määral ja tema luuletused tegelikult tema esimesed luule koguda on, on hästi keerulised, ilutsevad romantilised väga keeruka ülesehitusega ja sõnastusega. Ja noh, ikkagi üldiselt on nad niisugused konstruktsioonid. Krista Kaera, te nimetasite, tema iste dismi. Sporti näiteks ta ei austanud, tolleaegsed spordialad, mida kõrgem klass harrastas, tundusid veidrad. Sportlaste poosid ei olnud loomulikult, see oli kõik võlts ja vale aga nüüd me tuleme niisuguse suure valdkonna juurde. Elu ja kunsti suhe. Missugused olid tema seisukohad nendes asjades? Näo oma seisukohti nendes asjades põhiliselt oma Esseedes valgustabki ja need olid siis 1881. aastal ilmunud esseistika kogumikud ja just nimelt valetamise allakäigus ja siis oma loogides kriitike kunstnik andagi võtnud just elu ja kunsti põhitõed siis vaatluse alla. Ja no esimene printsiip muidugi midagi on väljendanud on see et kunstnik ei näe asju kunagi sellistena, nagu nad on, sest niipea, kui kunstnik näeks neid sellistena nagu lakkaks olemast kunstnik ja valetamine ilusate asjade rääkimine ongi tema meelest kunsti ülim eesmärk. Just selles essees oletamine, kui allakäik on, ta on ta toonud oma uue statismi põhiprintsiibid näiteks ütleb ta siis sealhulgas, et kunsti väljenda kunagi midagi peale iseenda. Teiseks põhimõtteks ütleb, et kogu vilets kunst tuleb sellest, et pöördutakse tagasi elu ja looduse juurde pühendatakse need ideaalideks. Elu- ja loodus saab kasutada ainult toormaterjalina, mitte millegi rohkemaga. Kunst peab sellest kõrgemale tõusma. Ja lisaks on tal veel põhimõte see, et mitte kunsti matki elu, vaid elu matkib kunsti. See on üks väga niukene, ootamatu, aga väga põhimõtteline väide, see on väga põhimõtteline väike jah, sest et tema üks nendest väidetest oli ka see, et enne kui hakati maalima Londoni udusid, ei olnud Londonis mingeid jõudusid alles siis need avastati. Ta toob selles samas dialoogis ka mitmeid näiteid sellest, kuidas inimesed alateadlikult kujundanud oma elu raamatukangelaste järgi kuni viimase üksikasjani, mis on siis jällegi näide sellest, kuidas tegelik elu matkib kunsti. Ja põhimõtteliselt väidab ta seda, et kunsti õige eesmärk on valetamine, see tähendab ilusa ja tõele mittevastava jutustuse loomine. Ja sedasama püüdis ta omaenda teostes järgida. Ja ta on ka öelnud, et kunst ei ole ei moraalne, ebamoraalne kunst või kirjandus ei ole ebamoraalne või moraalne ainult kas hästi või halvasti kirjutatud raamatud. Samal ajal näiteks tema enda romaan Dorian Grey portree, mis on, oli juba algusest peale küllaltki skandaalne lõppkokkuvõttes võib-olla endast isegi sõltumata on tegemist äärmiselt realistlikku raamatuga. Niisugune elust ja, ja moraalist mitte hoolimine viib selle peategelase Dorian Gray väga kurbade tagajärgedeni. Sa jõuad tulemuseni, mida sa ütled, see ei kavatsenud saavutada. Jah, teatud mõttes küll, sest kõigi kõigi vaika selles romaanis on nagu esitanud oma niisuguse programmilised seisukohad lausa lausa haaval ära toonud. Lõppkokkuvõttes raamat ise räägib nagu midagi muud hoopis ja samal ajal seal ka tema muinasjutud, mis siis väga paljus põhinevaid just nimelt iri muinasjuttudel, võib-olla rahva pärimustel, mida ta siis on oma tahtmist mööda töödelnud ja sinna oma mõtte sisse pannud, ka nendest tuleb väga selgelt välja moraal nende muinas, setude läbiv tegelane on siis Jeesus Kristusele sarnanev kangelane peaaegu pühak, kes eneses algamise ja endast nagu kõige ämm ise kaudu saavutab hingerahu või täiuse, tihti üsna vorstiga surmal. Mail tuli üldse sügavalt veendunud, et kõik süžeed ja motiivid ja teemad peaksid maailmas ringi käima. Et need ei kuulu otseselt mitte kellelegi. Ja nagu ta seda ise oma ütlusega Ta illustreeris, et kui ta näeb kusagil õitsemas nelja õielehega imekaunist lille, siis kui tema ise kasvatab selle kõrvale, ütleme, viie või kuuega õielehega samasuguse lille, mis on ainult palju ilusam, siis ei ole mingi patt. Noh, selles mõttes, et plage risk või matkimine või kellelegi teema ülevõtmine, mis seda teemat täiustab ja kaunimaks teeb ja täiuslikumalt esitab ei ole mitte Patvaid, järgmine samm edasi kunstiteel. Talispordist lühidalt, aga ka loodust kui niisugust aitas, ta leidis, et loodus on väga ebatäiuslik, ta ei ole oma tulemusteni jõudnud. Ja nagu ta üldse armastas afarismi ootamatuid väljendusi, siis ühes situatsioonis keegi rääkis midagi ilusast vaatest. Siis ütles Oscar Wilde, et tsentriline enne ei vaata kunagi aknast välja nokajäljeks väike niisugune paradoks. Nojah, see oli nagu kõik tema lausungid on, on väga paljus viidud nii-öelda äärmise piirini liialdusteni nii ka see, kui ta inimloomingut seab kõrgemaks looduse loominguks. Aga näiteks Ladina-Ameerika tuntud kirjanik ja mõtleja por, kes on öelnud, et sageli on Oskar balti lõigus, tehke, mis tahate. Ja ta on öelnud, et vallin on peaaegu alati õiguse, mida kiputakse unustama. Aga seda ei saa ilmselt niivõrd sõna-sõnalt võtta. Nüüd tema elukäigust veel, ta oli abielus, tal oli kaks poega. Tema elu läks alguses väga tormiliselt mäest üles, ta oli väga populaarne, väga hinnatud, teenis hästi. Ja siis toimus mingisugune murrang. Mis asi see oli? Võiks öelda jah, et Vilde oli teatud mõttes juba üsna üsna tipus tähendab tipus selles mõttes, et temast räägiti, räägiti head ja halba, temal tervitati teda imetleti, aga nagu ta ise on öelnud, et kõige hullem ei ole mitte see, kui sinust halba räägitakse, vaid see küsimus üldse ei räägita. Ja tegelikult siis samal aastal, kui ilmus tema esseed kavatsused samal aastal kohtust Aga Lardarfeta lasega, see oli aasta 1881. Ja juba tol ajal seal oli hakanud vähehaaval suhtlema küllaltki kahtlase seltskonnaga, algul küll nii öelda parematest perekondadest pärit noormeestega ka kunstihuviliste edasipüüdlike vaimuinimestega aga hakkasid tal ka vaikselt tekkima suhted Londoni alamatesse kihtidesse jäävate noormeestega. See noormeeste ringkond, kes teda ümbritses Oxfordi või Cambridge'i üliõpilastest koosnev, see oli ka enamasti homoseksuaalsete kalduvustega ja Manfred taglasega tekkisid tal väga tihedad suhted. Millest siis edaspidi tegelikult saigi alguse või mis arenesid siis selleks ütleme formaalseks põhjuseks, mis andis Inglise ühiskonnale võimalusega vall vanglasse saata. Siin tuleb mängu kohe. Isa noore lordi isa, kes väga agaralt energiliselt võitles oma poja eest Tähendab ei saa öelda, et võitles oma poja eest selle perekonnasuhted olid väga keerulised ju tegelikult ei sallinud Isaiga poetendis simmalgi seal oma poja eest võitlemine. Ausalt öeldes ei tulnud peaaegu üldse mängu. Ütleme siis nii, et vaid tegelikult kisti selle perekonna omavahelistesse tülidesse ja tegelikult Lardaarsetaglas palus valgit abi. Et, et oma isa rünnata ja Lard kuinsberile täpselt tagasi, isa omakorda kasutas oma poja ründamiseks kaudselt valdi ründamist. Igal juhul, hoolimata nagu sõprade hoiatustest. Tegi vaid selle vea, et ta kaebas Larku insperi kohtusse. Ja kohtuistungil. Mis on avalik kiri on selle kohta täpseid andmeid, mida see kiri sisaldas ja seal oli mingi klubis, mindi kirjanti üle. Seal olid väga mitmed intsidendid. Kõimspermarki ilmus kohale pärast valdi näidendite esietendusi, näiteks esietendustele näiteks käes kimp juurvilju, millega ta niimoodi püüdis vaigi loopida või talle neid anda, korraldas mitmeid avalikke skandaale, rääkimata sellest, et teda musta sigaretti, kus vähegi võimalik oli. Kirjavahetust oli seal palju, valdile kirjutas täpselt aga see ema. Ta püüdis asja kõike kuidagi rahulikult ära paarida. Aga üldkokkuvõttes jõudis asi lõpuks kohtusse. Kuinsperimarki mõisteti õigeks kohtus ja kohe samal kohtuistungil tegelikult esitati süüdistus Oskar valdile. Ja ka siis oleks võinud valvel Inglismaalt lahkuda, nagu väga paljud sõbrad-tuttavad talle ettepaneku tegid. Ja kui nii võtta, siis tegelikult tol ajal olid Inglismaa ühiskonnas väga paljud homoseksuaalsed inimesed väga kõrgetel kohtadel ja lähedased biograafid seda valdi hilisemat kohtuprotsessi ja kogu seda ajastut. Vaieldavad ütlevad, et tol ajal olid, olid Prantsusmaale mineval laevad täis inglise küllalt kõrgesse seltskonda kuuluvaid inimesi, kes igaks juhuks lahkusid Inglismaalt. Aga otsustas paigale jääda. Ja teisel kohtuistungil talle mõisteti siis kaks aastat vanglakaristust. Kas sunnitööga? Ühe süütõendina tegelikult kohtus kasutati tema vastu romaani Dorian Gray portree. Süüdistusi oli palju igasuguseid tunnistajaid ja ja no ma ei tea, kaudseid tunnistajaid, nägijaid ja kuuljaid oli palju. Kaks aastat oli, see oli kindlasti kõrgseltskonnas liikunud mehele šokk. Uus, täiesti uus miljöö, täiesti uued inimsuhted. Muidugi oli see sakk, kuigi noh, põhimõtteliselt võiks öelda, et küllaltki ikkagi läbinägelik enda suhtes aus, vaid oleks ainult seda kõike ette aimata, sest et tema diiva, Ripsutamine, elu tumedama poolega suhted, mees prostituutidega, mida ta ise nimetas pantritega koos einestamiseks. See kõik ennustas mingis mõttes allakäiku, ta ise on öelnud korduvalt, et inimese või kunstnikutee käib nooruses süütusest puhtusest elu tumedasse poolde ja varjude keskel, et seal siis uuesti ilu ja tõe juurde tagasi tulla. Ja sellest süütusest puhtusest või ütleme, oma teekond, millal jõudis ta siis lõpuks tõesti sinna varjude keskele elu tumedama poole peale pandi vanglasse kaheks aastaks. Tal ei lubatud välismaailmaga suhelda, eriti. Segan veel vahele, kui teda viidi ühest vanglast teisele, siis hoiti teda perroonil pool tundi, käed raudus, avaliku sees. See oli avalik mõnitamine. Tema, noh, nihukese vaimsesse väärikuse riivamine, hoop väga nõrka kohta, rahvas käis mööda temasse. Ja kahtlemata rahvas, ma ei tea, kas sa ise käinud mööda vaid vaid osa inimesi, läksite, sülitasid talle näkku, näiteks, eks see muidugi oligi teadlik tema mõnitamine. Või näiteks see, kui sa lähed vanglasse ja sind pannakse vanni, kus on juba selles vees on juba mitu inimest varem käinud ennast pesemas. See on ju ka väga teadlik solvang. Aga jah, see eeskätt mailis tehti nii-öelda näidiseksemplar tegelikult. Ja öelda nüüd niimoodi, et näiteks see, et pandi vangi, oli lihtsalt homoseksuaal oli kinnipanemine, et noorust ei rikuks. Kui see nii oleks olnud, siis ilmselt ei oleks sellest tema kohtuprotsessist kirjutatud ja tehtud filme veel praegugi sellest. Alles hiljuti tehti jällegi uus käsitlus. Õigem oleks võib-olla öelda, et ikkagi inglise keskklass, nii sai võimaluse valada välja kogu oma, kogun viha nende üle naerma kunstniku peale. Ja seda nad tegid siis täie mõõduga. Täiesti uus miljöö, uued inimsuhted. Seal oli ka inimlikke vangivalvureid, kes teda mõnikord aitasid, kuigi käsk oli teda hoida niivõrd maa ligi kui võimalik. Nende valvuritel oli keelatud tegelikult temaga suhelda, sest et ta hakkas nendega rääkima kasutades ilmselt siis sedasama vestlusoskust ja, ja suurepärast väljendusoskust, mis oli tol niisugune tähelepanu väärne joon kogu aeg olnud. Siis ta saavutas nendega inimliku kontakti ja ka inimlikud kontaktid vanglas vähemalt tolleaegses vanglas ei olnud, nagu soovitavad. Ja ta hiljem kirjutab ka, et üks vangivalvur, kes mitte ilmutanud nii palju, lahkus tema vastu lahkust ühe lapse vastu, keda seal vangis hoiti, sellest viljakuse pärast lahti. Ta saatus ja lasteaia olukord tolleaegsel Inglismadal ikka. Kui me nüüd räägime alamaid klasse ja vanglaolusid seal ikka. See oli väga karm ja seda nägi vaid seal väga lähedalt ja seal nendes oludes hakkas ta võib olla ka oma kaasinimesi natuke teistsuguse pilguga vaatama. No tegelikult seda, et ta oli, oli iseenesest väga hea inimene, heasüdamlik ja meeldiv inimene, seda on öelnud kõik, kes teda tundsid. Aga vanglas see võib-olla jõudis siis teisele tasemele seepärast, et seal oli talt võetud kõik kogu väline atribuutika, kogu see rikkus ja sõprade ring Mistega enne ümbritses. Ja seal ta siis kirjutaski tegelikult oma kaks viimast teost üks on, on Depro fondis, mis on sisuliselt Kirill Ordafetaglasele. Ühelt poolt on, on see tõesti otse Alfred tagasi poole pöördumine nende omavaheliste suhete klaarimine, püüdes selgusele jõuda, mis mis toimus ja kohati on see inimlikult väga mõistetavalt väiklane ja ta teeb kibedaid etteheiteid oma endisele tasasele, teisel kättemaksuhimuline üsna jah, ja kaeblev, isegi teiselt poolt on see ka arutlus näiteks ikkagi Kristuse kujust kristus kui märter, kui kui pühak, kui kunstnik just kristus kui kunstnik ja samal ajal ka patuoinas, aga, ja teatud mõttes narr, see on jooksnud läbi väga paljudest asjadest. Ja no selle sellesama kirja kohta võib öelda seda, et ta ei saatnud seda otse sellest ralli absoluutselt veendunud, et niipeaaegu Larderfectaglast selle kätte saaks, neid hävitaks selle, ta saatis selle oma vanale ja, ja võib-olla kõige ustavamad sõbrale Robert trassile, jääb sellele tasemele, et see selle edasi, see avaldati kõigepealt tugevate kärbetega, sealt oli välja jäetud kõik see, mis puudutas isiklikult Lardafetaglast. Ja esmakordselt loeti täielikul kujul ette siis, kui Värsid tagalas kaebas kohtusse ühe valdi elulookirjutaja, kes siis esmakordselt oma raamatus ka kirjeldas Valdja taglase suhteid. Aga tundus, et asjade kohtusse andmine oli kuinspiride perekonnal veres. Lor täpselt tagasi andis ta kohtusse. Ja siis Robert tross selle kohtuprotsessi käigus luges ja selle esmakordselt täielikult ette. Mispeale muidugi kaevata ennast kohtusse. Aga tal ei läinud küll nii halvasti, kvaldil teda ei vangi pandud. Küll aga aga kannatas kõvasti tema reputatsioon, nii et ka võiks öelda, et tema kokkupuude valdi eluga ei mõjunud eriti hästi tema endale. Tuleb ka küsida, kuidas Sissarid Woldi suhted religiooniga ta lõpuks astus katoliku usku. Jah, taastubatiiv, ma arvan, et pandi paelus alati kõik see, mis oli väliselt ka romantilisem põnevam kindlasti sedasama kannatuse motiiv oli üks, mis mängis ralli kõik see, mis ümbritses nagu katoliku usku paelustega vaieldamatult rohkem kui see, mis siis käis kaasas protestantismiga anglikaani kirikuga. Üks seik seal üks tõsiste tagajärgedega seik teda sunniti haigena minema jumalateenistusele ta kukkus ja sellel olid vist väga tõsised tagajärjed. Ta kukkus vangis, ta lõi oma pea vastu maad oma kõrva ära ja sellest siis arenes, haigus tekkis mädakolle ja haigus, mis ta lõpuks ka tegelikult ilmselt tappis. Sest et kui ta vangist välja sai, siis hilisematel aastatel ta nagu enda ravimisega eriti tegelenud, vaid elas enda vastu küllaltki hoolimatult elu. Olles siis võib-olla kaotanud. Mis oleks, oleks nagu andnud talle tahtmise edasi elada, ta oli veendunud. Ta on omamoodi kõik juba öelnud. Avaldas ta tegelikult ainult ühe asja veel. Ja see üks asi, mille ta avaldas, oli Redingi vanglaballaad, ta avaldas selle nimel all või õieti numbri Kambja ja tähekombinatsioon C3 kolm, mis oli tema vangi number. Ja kui nüüd võrrelda seda Redingi vangla ballaadi ja valli varasemaid luuletusi, siis Redingi vanglaballaadid on võrratult lihtsam, selge rütmiga. Ja kogu tähelepanu pööratud loo jutustamise, mitte sellele, kuidas lugu jutustada. Sealt pärinevaid ka väga kuulsad read sellest, kuidas iga inimene tapab armsama. Ja seda muidugi ka lõputult palju tsiteeritud, selle keskmes on just nimelt oma armsama tapnud vangi saatus, kellele määratud surmanuhtlus. Ja kirjeldab siis kogu see ballaad seda, kuidas mõjub see surmamõistetu, ka koosolemine tema läheduses olemine ülejäänud vangidele. Kuidas mõjub vangidele terve see vanglaelu, mida see teeb inimese hingega? Nagu ta ütleb, kõik vanglad on tegelikult ehitatud häbi tellistest. See, mida tänapäevani väidetakse, vangla ei paranda kedagi. Jah, et vangla ei põranda kedagi ja siis kirjutas Wayldwel tõsi, mitte ilukirjanduslikke asju. Aga ta kirjutas mitu kirja pärast vanglast vabanemist, kirjad, milles ta just nimelt püüdis midagi ära teha selle suhtes, kuidas lapsi vanglas koheldi. Natukene aitas ka pisut, see tõesti aitas. Nüüd see tema elu lõpp, see paise või see mingisugune põletik või mädapaise, mis seal temal võis olla peas. Seda hauda viis, nagu tänapäeval arvatakse, aga sageli on räägitud ka, et ta põdes seda väga rasket haigust detaili. Jah, eks Vaildi eluga oli seotud väga palju eksiarvamusi, viimastes biograafiat ja igal pool on see juba praegu ümber lükatud ja selle on kategooriliselt ümber lükanud ka Merlin Holland valdi pojapoeg Vaildi surnud sihvlisse, sorry tõepoolest selles vangla vanglas kukkumise tagajärjel Lähevad haigusesse. Mida siis ilmselt võimendas veel peaaegu lakkamatu absindi joomine Pariisis, kus ta elas siis pärast vanglast vabanemist. Et tema, Yoko leiab sind ja ka nüüd on 11 see, mida me ei ole puudutanud siin selles esseede kogumikus. Siin on juttu individualismi, indiviidist ja sotsialismi, kui ühiskonnatundlik ta oli ja missugused olid tema seisukohad. Kui nüüd lühidalt kokku võtta Ja ta oli üsnagi tundlik, ainult et muidugi selle essee pealkiri on küll inimese hing, sotsialismi ajal, aga sotsialismiga sellel kujul, nagu ütleme kasvõi siinsed inimesed sellega on kokku puutunud, ei ole sellel mingit tegemist. Valdi ideaalne sotsialism oleks olnud see, mis oleks tõesti taganud igale inimesele vaba arengu vaba võimaluse arendada oma isiksus välja sellisena, nagu see oleks kõige täiuslikum. Tema põhimõte oli see, et raske töö peaks jääma isegi mitte inimestele, vaid mehhanismidele, sesse ainult nüristab inimest, ma saan ilusti seal väga ilus põhimõte, väga ilus põhimõte. Nii nagu tema meelest ka vaesus mitte ei helistanud, vaid vaid müristas inimest. Muutus ühiskonnas pea kas algama ka ikkagi tegelikult indiviidist on võimalus inimesel ennast ise täiendada ja liikuda vähehaaval täiuse poole. Tema meelest täiuslik egotist või täiuslik individualist on selline inimene, kes areneb ise vabalt, ei takista teisi, vabalt arenemast valdi võrdkuju. Sellele on siis, et kui aias õitseb imekaunis roos, siis ei ole ta sugugi egoistlik olles imekaunis. Küll aga oleks ta hirmsasti egoistlik, kui ta tahaks, et kõik ülejäänud lilled aias oleksid samuti title on punased ja roosid. Nii et igale inimesele võimalus areneda nii, nagu ta tahaks, siis saabub reaalne ühiskond, ühiskond, kus tegelikult et ka riik ei sekku individuaalarengusse ja ei takista seda mingil moel. Riigi osa nägi, vaid väga tagasihoidlik on peaaegu olematu. Nii et see sotsialism oli siis natukene utopistlik. No vaieldamatult utopistlik seal ei ole üldse mitte mingisugust kahtlust ja samal ajal seal muidugi kogu see tema niukesed utoopilised ideed olid läbi põimunud väga põhjalikult. Aga perearsti tähelepanekutega ka selle koha pealt, mismoodi ta nägi inglise ühiskonda, millist, millisena ta nägi näiteks ajakirjandust. Temal, niuksed, mõningad teravmeelsemad klaasid nagu näiteks see, et mis vahe on kirjandusel ja ajakirjandusel. Ainus vahe on see, et kirjandust ei loeta ja ajakirjandusel loetamatu. Näiteks niisugune lause, et me elame alaharitud ja ületöötanud inimeste ajastul võiks samahästi käia ka tänapäeva ühiskonna kohta, seal ei ole vahet midagi ja väga tihti ongi öeldud, et tegelikult valdama suhtumiselt mõtetelt ütelustelt kulub pigem 20.-sse sajandisse kui 19.-sse sajandisse. Tal oli ka veel üks ilus ütlemine inglaste kohta, kes peavad üle elama sajandivahetuse koos. Oskar Vaildi. Meie täitsa, et Inglismaa tõenäoliselt ei elaks seda üle või kui nad peaksid elamu veel sajandi. Jah, kui vald elaks veel järgmisel sajandil agente sedapuhku tuleb inglastele vastu surev sajandivahetusel, mida ta tegi vahetult enne sajandivahetust, õieti. Nii et see elutee lõppes 40 kuueaastaselt, aga jättis järele palju. Palju materjali mõtlemiseks, lugemiseks jättis järele väga palju ja viimastel aastatel, tõsi küll, jah, ta enam ei kirjutanud midagi ja ta elas Pariisis vale nimega. Ta võttis endale nime Sebastian Melmat. Sebastien oli tema üks lemmikpühakuid ja Melmad pärines siis tema enda vanaonu Charles matuurini raamatust rännumees Melmat samal ajal muidugi aeg-ajalt nähti. Nägid ka neid tuttavat, kes Pariisis teda ekstra otsinud püüdsid, pärast temaga kohtumist kõrvale hoida. Ei saa öelda, oleksin ilmselt Pariisis vaesuses virelenud, sest siiski jätkus veel toetajaid ja sõpru, kes talle raha saatsid. Raha andsid. Aga muidugi ta ei saanud elada selles stiilis, nagu ta oli harjunud elama. Ja tegelikult ta oli ikkagi mõnes mõttes oma keskkonnast täiesti eraldatud, eemaldatud, antud ja hingeliselt murtud, nii et sellest tegelikult ei toimunudki enam. Ei toibunud nii palju ette, et oleks suutnud uuesti kirjutama hakata. Ta elas ühe tagasihoidliku ja harimatu hotelli omaniku armust, tema hotellis sai seal süüa ja siis hotelliomanik matist, aga lõpuks maha. Jah jah, ilma, et seal oleks eriti palju leinajad olnud, selle matusel. Jempiirlasseesi kalmistule maeti ta ümber 1909. aastal, praegu on, on tema haud seal ja praegu haual on tal üsna palju külastajaid. Arvata võib, niisiis mingem hauale, aga lugege tema teoseid. Jah, seda kindlasti ja, ja mitte ainult tema teoseid on andnud ka materjali, näiteks biit Räkroidile, kes on kirjutanud, et suurepärase raamatu Oscar Wilde'i viimane testament, kus siis ta paneb valdi oma sõnadega oma elu ümber jutustama. Twaldiga on selline asi, et tema elu kuigi faktid ja kõik need paistavad olema väga selgepiirilised, tundub siiski uurijate tõlgendajate näppude vahelt välja libisevad, teda ei saa üheselt kuhugi sahtlisse pista. Teda on püütud praegu teha isegi ka niisuguseks gei-ikooniks. Väga sinnapoole kaldub SIIN friga peaosas film mis paraku jääb ikkagi väga üheülbaliseks, sest vaid ka oma tee profundises ei, ei esitanud ennast niisuguse paljuga kannatava homoseksuaalne tali siiski eelkõige kunstnik. Tuntud loosung kunst kunsti pärast, tema oli selle ilmselt kõige säravam esindaja. Jah, ja senikaua, kuni kiputakse unustama, et kunst on inimesele hädavajalik, ükskõik, mis vormis ta siis esineb, seal nii kaua ei aeguga, Oskar Vaildi. Stuudiosse tulemast Kristaga, ärme rääkisime inglise kirjanikust Oskar valdist. Saate toimetaja Martin Viirand.