Eesti maja ongi peamine meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud, mu sünnimaa. Aga Isamaa ta mulle. Eesti Eesti lugu. Tere. 28. novembril 97 aastat tagasi algas vabadussõda. Eesti merejõudude juhatajaks määrati kaugsõidukapten Johan Pitka, kellele olid terve vabadussõja ajal allutatud kogu tegevus merel ja Peipsi järvel ning 1919. aasta maist ka merekindlused. Tähtis oli ka Johan Pitka tegevus Eesti kaitseliidu loomisel soomusrongide ehitamisel. 1944. aastal moodustas Pitka Eesti eest võitlemiseks löögiüksuse admiral Pitka. Mõni aasta pärast Eesti iseseisvumist oli vabadussõja kangelane aga otsustanud minna Kanadasse farmeriks. Miks Johan Pitka Kanadasse läks, kuidas tema käsi Kanadas käis ja miks Eestisse tagasi tuli, mis on temast Kanadasse maha jäänud? Sellest räägib eesti merel ajaloolane Reet Naber, uurimuse Johan Pitka ausa tahtega isamaa heaks autor. Mina olen saatejuht Piret Kriivan. Vabadussõda mereväeoperatsioonid, kaitseliit, Pitka poiste tegevust 1944. aastal. Johan Pitka teeneid Eesti riigi ees on raske üle hinnata. Jah, see on küll tõsi. Ja kuigi Johan Pitka võitles Eesti riigi eest mitmes sõjas elas ta ometi lühemalt väga kolm korda välismaal. Isegi kolm korda. Isegi rohkem võib öelda, kui kujuneb praegust testit, võtame sellepärast On on elanud nii Peterburis, Helsingis, siis elas ta Inglismaal ja, ja siis läks veel Kanadasse vanast peast, nii et noh, selles suhtes on võib-olla noh, huvitav öelda, et Pitka oli mees, kes sõdis täie innuga vaba Eesti eest. Aga Ta vandus, et ta ei lähe ühegi võõrriigi eest sõdima ja seda ta ei teinud ja need, tema esimesed äraolekud ongi tegelikult seotud sellega, et hakkas pihta see Vene-Jaapani sõda ja pika, ütles, tema sõdima ei lähe ja siis läks, elas natukene aega oma tädi juures Peterburis ja siis, kui seal läks asi kahtluseks, et laava tehasest enam nagu vabastust ei saanud, siis võttis kätte, läks Soome ja, ja Soomest siis Inglismaale ja ja pidas seal oma laevakontorit ühe lätlasega koos. Nii et tema, tema käimised ongi nisukesed, et seotud just suuremate sündmustega ja ja et ta Kanadasse läks, see tuleb ka temal rummust, sellepärast et ta oli väga selline, noh, võib öelda, kirgliku loomuga mees, kui nii võtta, et kas siis admiral Cowan, kes inglastest kaadrit siin vabadussõja juhatas, et ega ta ilmaasjata öelnud, et Pitkalungaks käiku täis edasi täiskäik tagasi. Ja, ja noh, tema tegevused ongi niimoodi, et paistab, et tal tihtipeale sai isu otsa ja siis jättis mingi asja pooleli, tegi jälle midagi muud, aga mis tal kunagi otsa ei saanud, oli see, et Eesti peab vabaks saama ja eestlane peab saama elada oma vabal maal. Ometi pärast iseseisvuse kehtestamist võttis mõned aastad aega, kuni ta pettus Eestis või pettus Eesti poliitikas. No eks ta pettus Eesti poliitikas sellepärast, et noh, ta oli ju tegelikult oma palju oma varandusest ja oma tervise jätnud vabadussõtta ja võidelda seal tõesti niisuguse targa talupoja tarkusega, sest ega tal seda sõjamehe haridust ju praktiliselt ei olnud. Ta tahtis, arvas niimoodi, et nüüd, kui on vabadussõda võidetud ja kui meil on oma iseseisev riik, me saame seda ise juhtida ja arendada ja siis ta arvas, et teised mõtlevad ka sedamoodi ja et nad kõige jõu ja, ja tarkusega, mis nendel on, et nad ehitavad Eesti riiki üles ja ei hakka sugugi omavahel kemplema ega ei hakka riiki varastama ja ja ei maksa altkäemakse, aga paraku kui sõda sai läbi siis läks kemplemine siin ikka ikka väga hirmsasti lahti. Et kui nüüd lugeda, ütleme, 20.-te aastate ajalehte, siis kohati tundub, et, et mis meil näiteks tänapäeval toimub, et see on lapsemäng selle kõrval, et kuidas siis siis 11 sõimati ja, ja, ja halvustati ja, ja isegi asutavas kogus noh, kasvõi selline asi, et, et seal võeti üles küsimus. Et Pitka ja Laidoner, et need ei ole mingid õiged sõjakangelased, et nad on põhilise aja nagu olnud tagalas ja ta ei olegi väärt kõike seda au, mis nendele on osutatud ja ja siis tõusid muidugi tagajalgele kõik, kõik nende kaasteenijad, ohvitserid ja kirjutati siin terve rida protestikirju, nii et talle hakati kohe turja praktiliselt, et peale seda, kui rahulik tehtud ikka ta nagu rahulikult ei saanud olla ja ja eks ta tahtis muidugi sõna kaasa öelda ja noh kõigepealt ta asutas valveliidu ja andis välja niisugust ajalehte valve. Seal ta siis võttis eesmärgiks, et kõik selline riiklikud kuriteod ja, ja, ja pahandused, mis riigi tasemel on nendega võidelda, lõppes asi sellega, et pani palvenumbrisse pani ta pildid, kuidas tollased Kaitsepolitseinikud mängisid kommuniste ja tegid niisugust ja lõppes siis asi sellega Pitka juurde tuli. Politsei otsis läbi, viis mingisuguseid asju ta juurest kaasa mille peale muidugi pikali aretult solvunud ja, ja noh, põhimõtteliselt andis seda valvet ja tahaks, 23 24, kui ta tegi selle rahvuslik vabameelse partei asutas siis ta andis oma kulu ja kirjadega jällegi ajalehte välja, selle ajalehe nimi oli Eesti ja nuht seal seal kirjutas ka noh nagu oma partei positsiooni, aga aga noh, kriitikat üsna palju ja ja peab ütlema, et ta vist väga hästi ei oskanud endale neid kaastöölisi valida, et tihtipeale läks, läks ta nende nahka ja teda tõmmati alt ja, ja noh, need, kes oleks pidanud sõbrad olema, osutused. Ta on hoopis vaenlased ja grammi Pad nagu endale, nii et 23. aastal, kui oli riigikogu valimised, siis ta läks oma Teiega valimistele ja nad said ka neli saadikukohta Riigikogus, aga pika oli see, kes välja jäi. Sellepärast et pika oli üles seatud Viljandi ja Valgamaal. Ja tal olid seal tugevad konkurendid, nii et pikka ise ei saanudki sisse. Aga noh, oma häältega ja vedas, vedas neli parteikaaslast sinna. Nad on noh, suhteliselt väheütlevad. Et võib-olla noh, kõige tuntum on Ernst Lieberman, kes sai riigikogusse, kes oli kalandusteadlane ja ja, ja hiljem oli, esindas Eestit Türgis, aga, aga see ülejäänud seltskond oli nisu pehmelt öeldes kohati kahtlane, kellega tal oli ja siis ta muidugi muidugi pahandas ja oli väga solvunud, tantsis oma rahadega välja ja, ja tal oli rahadega väga kitsas, lõpuks. Ja, ja eks ta, eks ta siis noh, ilmselt otsustas, et teeb kanna kannapööre. Ja muidugi tal oli peres oli suurõnnetusel 1923, sest tema kõige vanem poeg John kes oli Inglismaal õppinud kaubandust ja, ja oli vabadussõja ajal nagu mereasjanduse agent Inglismaal ja nisu ja siin tal oli oma, too auto ärida müüs milliseidower lande ja 1923. aasta maikuu sees sõitis ta enda surnuks Pirita teel. Nii et noh, see ilmselt see John oli pikal üks hästi palju laps tegelikult. Et noh, see, see mõjus ka veel nii et et, et noh, ilmselt oli tal väga, väga madal koht. Või tunded olid ikka väga-väga maas siis ja ja siis, kui ta nägi, et sinna riigikogusse valitakse jälle igasuguseid ja, ja neid, kes on temaga nagu vastuolus olnud, või tema nendega. Et siis ta siis ta ilmselt Ta tegi selle otsuse, et ta läheb Kanadasse. Aga miks just Kanadasse? Ma arvan, et sellepärast, et et juba siis, kui ta esimest korda Inglismaal elas siis ta laevaäri oli, tal olid need kaubandussidemed olid Kanadasse ka. Nii et sealt ta juba läks. Teiseks oli see, et siin oli, ta esindas. Neid suuri laevaliin võib-olla Gunnar klin jaa, jaa, patsiific Line ja mis läksid ka just Kanadasse. Ja kindlasti mitte vähetähtis ei ole, see tegelikult, olid Angrofiil ja Talle ju omistas Briti kuningas selle Püha Miikaeli ja Püha Jüri ordeni ja ta sai selle sööri tiitli. Söör John, on ta tegelikult inglast jaoks ja et noh, selles suhtes see andis teatud noh, nisukesed nagu õigused ja kuna Kanadas taheti asustada neid põhjapoolsemaid alasid rohkem, siis sealt ant tee talle väga soodsalt maad. Ja kuna tal need kaubandussuhted olid. Muide, Pitka oli see mees, kes vahendas ka väga palju väljarändajaid, kes läksid Ameerikasse või Kanadasse valgeid ja, ja kestsid põgenesid, nii et tal need äri ärisuhted olid seal täiesti olemas ja, ja see raudteekompanii, mis sealkandis tegutses, sellega tal olid ka juba varasemast ajast sidemed, nii et ta ilmselt otsustas, et läheb nüüd. Kaugele ära, kui tal varasemas elus sõpradega hästi ei läinud, läks alt, sõprade valikul, siis kelle ta sinna Kanadasse kaasa võttis. Ega ta ainult oma perega ei läinud. Ei, ta ei läinud ainult oma perega ega ei saa öelda, et tal noh, nagu sõpru poleks olnud, aga noh, aga ta paistab olevat olnud niukene üsna järsk ja, ja otseütleja. Aga ta sõbrad olid rohkem need merendustegelased ja ja samal ajal võib öelda näiteks, kes temast väga lugu pidas, oli Laidoner et selles suhtes aga Kanadasse. Tegelikult oli see pealesõjaaegne aed noh nagu ikka peale sõda raske ja, ja majanduslikult ja noh, see aeg veel, kui ta seal oli, siis tuli üleüldse majanduskriis ja eestist sellel ajal läks päris palju inimesi välja, läksid Brasiiliasse näiteks ja Mehhiko, kus ja, ja Kanadasse ja Kanada valitsus tõesti soosis maa hind oli ikkagi suhteliselt, et väike ja selle maa eest tasumiseks oli vist aega 15 aastat, esimene viis aastat ei mingeid makse tasuda. Ta käis 1923. aasta Ta sügisel täis Kanadas ja ta oli seal, keegi on kokku arvestanud 86 päeva. Nii et sõitis Kanada läbida ise. Kui tagasi tuli, siis ta on rääkinud. Ta sõitis sinna küll laevaga, siis ta sõitis raud ja siis ta sõitis ratsa ja mingisuguse jupil, ta sõitis ka indiaanlastega nuus, dieet praktiliselt käis selle kanada pikki läbi, eks ole, ja, ja talle siis näidati neid kohta ja siis ta selle pika aja jooksul siis valis välja selle koha, koha, mis oli ja huvitaval kombel näiteks kanada lehetail ikka niivõrd tuntud mees. Kanada lehed päris mitmes linnas kirjutasid sellest, et söör John on, on siin eesti laevastiku ülem vabadussõjas ja, ja need inglisekeelsed lehed kirjutasid seal, kuigi seal oli neid asukaid juba muidugi varasemast ajast eestlasi, aga, aga see on tõesti selline selline asi, mis äratas tähelepanu just seal Briti Columbias, seal ta oli nagu kuberneri juures käinud ja nõustusin, on ka niisugused tuntud ja, ja kohalikud päris pris kõrged mehed, kes temaga seal tegelesid. Aga see koht, mille siis Pitka välja valis, kas see oli siis päris tühi maa? Ta ei olnud päris tühi maa. Sellepärast, et seal noh, ütleme see koht, kus pika hakkas oma maja ehitama ja mis ta ostis, see oli küll jumalast tühi, nii et, et, et mis ta oli, lähim raudteejaam oli kuskil 100 kilomeetrit peaaegu ja, ja niimoodi. Aga teisel pool teisel pool järve oli ka üks valgete asula ja, ja põhielanikud olid seal, indiaanlased, annad, olid kütid, Nikonnad ütlesid traprid ja noh, siis oli sealse katsun Bay kompanii, mis tegeles põhiliselt karusnahkade kokkuostmisega ja, ja siis nad tahtsid nagu see kompanii tahtis ka laiendada, siis kui Pitka sinna läks, siis lubati, et ehitatakse raudtee sinnakanti ja siis ehitatakse teed sellepärast et nagu ma olen aru saanud, alguses, kui nad läksid, siis ei olnud seal ka õiged teed üldse. Aga ta valis selle koha välja selle mõttega, et, et seal oli hästi ilus loodus. Ja, ja noh, ta ise pärast küll ütles, et ma läksin sinna natuke liiga vara. Et seda alles hakati arendama, seda sant Tšaimsi. Aga noh, talle talle meeldis, et seal oli niisugune puutumatu loodus ja, ja seal loomad inimest ei kartnud ja noh, üleüldse ja, ja tema sai indiaanlastega, ma saan aru, hästi läbi. Nii et noh, selles suhtes, aga see oli jah, nad Raadusid selle ikka praktiliselt põlismetsast omale selle koha aga kes nad siis olid peale pikka ja tema pere ja kui palju neid oli? Seal on kahesuguseid numbreid lugenud, aga kuskil kas 12 või 18 inimest, nii et oli pikk ka tema nooremad pojad ja esialgu üks tütar ja tema abikaasa ja pärast Läks teine teine tütar ka sinna järgi. Nüüd vanuselt teine poeg, kes, kes last täiskasvanuks, see jäi nagu Eestisse maha, tal oli siin rääkinud. Ja, ja siis oli veel paar peret ja siis oli üksikuid mehi ja näiteks kaks meest viis lausa oma kulul sinna. Et need siis aitasid tal tööd teha sellest seal alguses. Ja need olid tõesti noh, niimoodi praktiliselt selle jutu peale, mis oli lehtedes enne noh, kui ta, kui ta sinna läks, esimene kord. Ja, ja kui ta tagasi tuli ja, ja siis siis ta nagu kirjutas lehtedes ja siis noh, lihtsalt niimoodi. Ja üks oli üks rohuteadlane vaimel temaga oli see häda, nad praktiliselt kõik kadusid sealt ära. Et mul liiga liiga raske ja, ja, ja nagu tööd tegemist. Ta ei olnud eriti midagi ja kas või seesama vaimu ja ütles, et noh, et ta ei leidnud nagu omale õiget tööd ja, ja noh, ka nagu Pitka arvas, et ta hakkab seal üht-teist võib-olla müüma, aga noh, tegelikult polnudki nagu õieti kellelegi midagi müüa, et et see oli suhteliselt selline nurgatagune koht. Nad läksid siis ja asusid maad üles harima sõna otseses mõttes ja ja siis lootsid, et see, mis nad seal teevad, et nad saavad seda müüjaga, kui raudtee valmis ei saanud, ei saanud ja raudtee ei saanud valmis ja ja noh, ta ei tundnud, noh, väga hästi neid olusid ka igal juhul niimoodi, et noh, nagu harjunud talumees, eks ole. Eks ole, lehmad ja, ja no ütleme, kahekümnendatel oli noh, ka Eestis ja, ja, ja ka Ameerikas, kes elasid, need hästi, paljud kasvatasid kanu ja näiteks kes Austraaliasse läksid, need eestlased Need hakkasid ka kõigepealt kanu kasvatama. Et, et see, see oli niisugune tegevusaru. Aga noh, eks ta siis ostis, oli ostnud indiaanlaste käest lehmad, aga lehmad olid nii metsikud proua, pikali saanud, lehma lüpsta ainult siis, kui kõik lehma raad kinni see oti ja siis ühe lisa külge bändi vasikas, et siis saab sealt ja lehmadel ei meeldinud, siis nad jooksid meil metsa ära. Lõpuks lasin jumal maa, sest noh, midagi teha ei saanud nende. Nii et tal oli nii uus ja harjumatu, nojah, noh, see ei tule selle pealegi, kui indiaanlane ütleb, et tal on lehm, lehm elu on, aga, aga oligi ja siis ta ütles, ja siis ta nägi, et noh, et need ei saagi midagi eriti piima anda, siis nad on kogu aeg väljas ka talvisel ajal, aga ometi talved, et on noh, nagu ma olen aru saanud, on seal üsna karmid. Et see 40 kraadi külma talvel ja, ja paks lumi, et see ei ole midagi ennenägematut ja hakkab talv, hakkab novembris ja lõpeb järsku maikuu sees ära, et noh, ikka väga pikk kõik, kes kirjeldavad, kuidas nad sinna alguses läksid, et kõigepealt mindi Liepajasse Liibavisse tollal sealt, et mindi edasi laevaga Liverpool ja siis Liverpoolist laevaga Halifaxi ja siis oli vaja sõita mitu päeva rongiga ja siis, kui rongi raudtee ära lõhub, kas siis oli vaja sõita veel kaks päeva hobuse ja reega. Ja, ja seal ei olnud mitte midagi, nendel muudkui esimese aasta nad elasid telgis, nii et oli niisugune suur telk, mida sai ka kütta. Nii et terve Pitka pere ja lisaks sellele veel siis neli mees, kes esimese aasta olid nagu elasid ka nende juures, et aitasid siis ja siis hakkasid, hakkasid maja ehitama, nii et Linda tähendab, tütar Linda oma mehega oli seal. Ja pärast pärast tuli teine teine tagajärgi. Aga maja ehitasid nad suure ja võimsa maja, ehitasid jah, võimsa kõik toonitavad, et seal oli, oli seitse tuba, noh, praktiliselt pika ise ütleb, et seal on puud, on nii jämedad. Tal oli spetsiaalne kirves kaasa võetud, millega ta siis puud maha võttis, eks ole, et et seal on suured ja, ja niuksed pikema varrega niukesed, spets puude raiumise kirved ja siis ta noh, praktiliselt ta ise üks poeg oli, tal noorem oli 16 aastane, siis teine poeg oli kahekümnene ja noh, oma perega nats seda tööd seal tegid ja ja tütar oma mehega, nemad ehitasid sinna lähedusse, aga ehitasid väiksema majaga pikal oli seal jah, on seitse tuba ikka niukene, korralik korra mitmekordne maja ikka kahekordne. Keset seda ürgloodust, seal tuli ehitada tõesti võimas maja, et näiteks metsloomade eest, kas või kas selliseid juhtumeid on mälestustes. Kirjuta ei ole kuskil kirjutatud, et metsloomad ka mingisugune häda oleks olnud, otse vastupidi imestasid, et, et üldse ei karda ja, ja noh üks üks mees kirjutas, et kuidasmoodi nugis ajas oravat taga ja orav tuli, istus talle õla peale, siis ootas kuni logissa jälle mets Abdeletatud ja siis läks rõõmsalt minema, et et selles suhtes sellest ei ole noh, tõesti kuskil juttu olnud, et siis ta püüdis veel sigu kasvatada, aga sead olid ka nagu ta ütleb, et siuksed terava seljaga ja, ja ega neist ka nagu midagi midagi välja ei tulnud ja siis ta püüdis juurvilja kasvatada, tuleb välja, et seal on hästi viljakas maa oli, aga noh, kõik kasvas väga ilusti, aga müüa polnud kellelegi, sellepärast indiaanlased seal ümberringi ja need mõnikümmend valget meest ja ja noh, kui esialgu üldse teed ei olnud niimoodi, et ainuke liikumistee on, kui nad läksid, siis nad läksid üle selle Stewart'i järve see oli jääs ja siis suvejää ära sulas, siis oli, esialgu oligi ainult paadiga sai nagu üldse kuskile minna ja noh, teine mis, mis seal ka mõju avaldus kindlasti, et kõik asjad olid väga kallidust nende transpordikulude pärast, et ta ikka püüdis üht-teist teha ja et et kõik kapsad, kaalikad ja porgandid olid väga hästi kasvanud, aga müüa nagu polnud kellegile ja noh, eks nad, eks nad siis ise ise sõid neid leivaviljaga peeti kasvatada. Nad püüdsid leivavilja kasvatada, aga see noh, ühesõnaga see on pidevalt üks hirmus võitlus, käis nagu ma olen aru saanud ja, ja ega seal otsida, otsida teenistust. Et millega endal ja perel hinge sees hoida ja, ja ega see nagu kergem ei olnud, sest ta püüdis seal noh, kuna tal oli lubatud, et raudtee tuleb ja, ja siis ta tegi selle firmaga tegi lepingu, et ta töötab metsast liiprid ja müüb firmale. Jaa, jaa, aga siis noh, see käsitsitöö kõik ja, ja, ja noh, transport. Ja siis tulid talle sinna Eestist mingisugused mehed, kes tahtsid natuke aega töötada, aga siis leidsid, et ah, et see on liiga raske ja ja, ja pika oli laenu teinud ja muretsenud siis toiduaineid ja riideid ja ja, ja mehed ostsid lihtsalt ja, ja nagu ikka ise ütleb, et üks nendest tuli, kommunistist ametiühingu tegelane, see uszik, kuidas seal nii palju, et et mehed võtsid lihtsalt ükspäev kätte ja läksid minema, et ta jäi üksinda ja kuna tal oli leping tehtud, aga ta neid liiprid tehtud ei saanud, siis ta jäigi ikka kõvasti võlgu, Stalin nagu avanssi võtnud. Et selles suhtes ja siis põhiline, millega ta seal tegeles, oligi, seadis endale sisse väikese saeveski, aga noh, jälle elatud, nad said sellega. Aga noh, midagi midagi väga head ei olnud, sest et noh, laudu jällegi saagis külje on. Ja noh, lauad olid korralikud, aga müüa jälle ei olnud kellegiga ja siis ütles, et ainuke, kellel ta müüa saied, tõendad olid indiaanlased, et teile siis Kaspaatideks või kirstudeks ja ütles, et seal 20.-te lõpus, et siis hakkasid indiaanlased ka endale vähem maja ühtemoodi maju ehitama, et noh, et siis siis siis sain nendele müüa, nii et see oli seal üsnagi nihukene. Ta isegi ütles, et ta ei saanud poega kooli panna, sellepärast et tal ei olnud raha. Ja selle selles suhtes oli, oli tal seal ikka üsna raske. Ka kui nad kohale jõudsid, siis võis see olla nendele kohalikele indiaanlastele ja ja sõduritele käputäiele valgetele meestele päris põnev. Tuli seltskonda juurde ja tütre mälestustes on toredasti kirjas, et kui nad sinna läksid, siis suure rõõmuga kohalikud tegid, korraldasid suure peo, et noh, et siis kõik käisid ja, ja ümberkaudu tulid kõik sinna peole kokku ja ja, ja indiaanlased ka need indiaanlased olid siis läbi akna vaadanud, et kes, kes seal on ja mismoodi et selles suhtes tundub jahedad üldiselt klappisid seal on just ise öelnud, et, et teised valged nagu indiaanlastega hästi läbi ei saanud ja noh, pidevalt oli nendel seal omavahelisi kokkupõrkeid, aga et Pitka sai niivõrd hästi nendega läbi, et temal ei olnud kunagi mingeid probleeme. Kas Pikaaliga aldis inimene, kas ta oskas keeli? No ta pidi oskama sellepärast et minu meelest koolis juba, kui ta käis, siis ta õppis hoolega saksa keelt juurde ja no inglise keelt ta pidi oskama kohe-kohe kindlasti sellepärast, et see meremeeste keel on, mille kohta Ta väidab, et ta vene keelt ei rääkinud, ei osanud, aga ma üldiselt kahtlen selles, sellepärast et Ta käis ju koolidesse, tolleaegsed merekoolid olid, olid venekeelsed ja, ja eksamid tuli anda vene keeles ja, ja kõik niimoodi, aga aga kuna ta ei tahtnud ohvitseriks saada, siis ta kirjutas sinna. No kui ta, kui ta käis nendel noh, reservõppekogunemisel siis kirjutas sinna ankeeti, et ta vene keelt ei mõista ja sellepärast ta ohvitseriks saada ei taha. Nii palju admiral-ist. Kas võttis siis viis aastat aega, kuni ta tuli tagasi? Kas ta tuli Eestisse tagasi mõttega, et ta tuleb tagasi või tuli lihtsalt käima? Ta tuli käima vähemalt oma oma jutu järgi küll ja tegelikult hakati seda asja ette valmistama siitpoolt. Et Pitka tagasi saada, sellepärast, et kuuldused, et tal seal kõige paremini ei lähe olid ka kuidagi Eestisse jõudnud, kuigi öeldi niimoodi, pikakirjad ei tule Eestisse läbi ja et noh, et jääb ikka ise ütles, et ta ei tellinud endale sinna ühtegi Eesti ajalehtedega ajakirja. Et noh, äkki on valus lugeda ja kui kaugele oled ja midagi teha ei saa, et noh, et siis on ingel ja ta tuli tagasi pärast või tuli õieti käima. Ja, ja vaatama, et noh, ilmselt tal oli, oli siiski mõte seal Kanadas elamine kokku tõmmata. Ta plaan oli minna Inglismaale ja vaadata tal teise tütre suguvõsa oli Šotimaalt, läheb sinna ja vaatab, et noh, et kas ta saab mingisuguse äri uuesti püsti panna või või midagi sellist. Aga siin, Eestis hakkasid inimesed rääkima ja eriti just tema vanad võitluskaaslased Tallinna laevaühisuse eest. No isegi no väga-väga pika-pikaaegne kaaslane Oskar Treimann. Hiljem ta Eestist asenda nime Toomaraks. Ta kirjutas lausa Jaan Tõnissonile väga pika kirja, et et Pitka on seal ja on sellise hingevaevaga siis nagu ära läinud. Aga et tal väga hästi ei lähe, et oleks vaja pikale pension määrata, teha noh, ekstra ekstra seadus selle jaoks ja siis kirjutas, et noh, et kes on Tsaari-Vene laevastikus teeninud või kuskil niimoodi, et noh, et nendel staaž jooksis ja hakkasid riigi pensioni saama. Aga noh, pika, kes oli tegelikult nagu eraette ja, ja aga vabadussõjahing, eks ole, et noh, et, et temal ei ole mingit pensionit ettenähtud ja, ja siis kirjutad Tõnissonile ilmutada tupikkiri ja põhjendati see kõik ära. Ja siis see oli 29. aastal. Ja siis tuli välja niimoodi, Tõnisson oli lubanud, et ja et me valitsuses võtame selle pika pensioni asja üles läks siis vastavasse ministeeriumi küsima, noh, et kus seaduseelnõu siis on, siis tuli välja, et ministeeriumi ametnikud ei teadnud seaduseelnõust midagi. Siis kirjutati Tõnisson, uus karm kiri, et ei saa ja, ja lõpuks lõpuks siiski otsustati pikale, määratakse pension. Ja, ja siis siis ta tuli nagu käima alguses oli vist nii, et noh, et ta tuleb ainult võib-olla nädalaks või, või käib korrast tal nagu see August, Andreas oli siin ja sellel oli lapselaps ja noh, keda keda siin näha ja vaadata, aga aga kui, kui ta siis tuli ja kogu see vastuvõtt, mis siin korraldati, talle see võttis vanamehe südame härdaks ja, ja, ja siis ta siis ta otsustas, et et ta tuleb tagasi. Kui vana ta siis oli juba 58 kui ta 50 sai, siis 22. aastal, see oli suht üldiselt niisugune tagasihoidlik see tema juubeli tähistamine, aga aga see, et 930, kuid anud tuli aprilli esimestel päevadel, see, see oli tal seevastuvõtt oli ikka ikka väga uhkes, kui ta ära läks, siis oli ka hästi palju. 24. Talle hästi palju oli tal vanu võitluskaaslasi, kes oli teda ära saatmas. Aga et noh, mingisuguseid ametnike niukseid ei olnud olnud ja Johan Laidoner oli siis kes, kes tuli pikat ära saatma ja noh, kaitseliitlased ja meremehed ja mis on, aga kui ta tagasi tuli, siis alates Valgast, kus ta tuli rongiga, sest nad ütlesid, kui nihukest laevaühendus teada ei olnud, et alates Valgas. Ta oli igas jaamas vastuvõtt ja seal alates kaitseliitlastest ja siis lõpetas Kodutütardega ja et Tallinnani välja ja Soomest ta käis, seal võeti teda vastu, nii et noh, nägi, et ta ei ole ära unustatud ja et temast siiani ikkagi lugu peetakse. Väga lugu peetakse, nii et muidugi asi oli ka see, et talle pakuti see ETK ehk Tarbijate kooperatiivi direktori kohta. Sealt tuli üks mees just ära läinud, nii et seal oli kolm direktorit. Et noh, siis on vähemasti, et oli tal ka nagu see töökoht olemas, kus ta nagu palka sai, et, et selles suhtes see aitas ka kaastaga. Aga. Kas ta ise on oma mälestustes mingi hinnangu andnud oma Kanada elu? Pilet on nagu ma ütlesin enne, et ta ütles, et ta läks sinna liiga vara, et tegelikult ta valis vale koha, et noh, kus majanduslikult oli raske hakkama saada, et aga talle hirmsasti see loodus meeldis, aga et see värske ja kuiv mäestikuõhk ja see füüsiline töö, et ta sai praktiliselt kõikidest oma tervisehädadest lahti, sellepärast et taju vabadussõja ajal oli 19. aasta augustis oli isegi mingi Saaremaal sanatooriumis, sest tervis ei pidanud mahvile vastu. Ma olen alati imestanud, et noh, et kuidas ta küll jõudis, et see, see 10 mehe töö tegi tema tema üksinda ära ja kui vabadussõda praktiliselt oli lõppenud, siis novembrikuu seas 19 siis ta samamoodi tervis oli läbi ja ta lubati tervise parandamise puhkusele, nii et teda alguses erru arvatud kinni, et ta läks Inglismaale ja ja lasi ennast seal pöörduda. Aga ta ise just ütles, et see tegi ta vaimsele tervisele head, et noh, et seal oli, oli niisugune kena ja kõik jooksvad ja kõik muud hädad läksid, läksid ka seal ära, et ta tuli tagasi ikka palju terve mehena, kui ta sinna läks. Aga jah, muidugi ütles, et et kolmekümnendatel, kus hakkas noh, nagu oli näha, et hakkab, hakkab see piirkond arenema ja et ta oli natuke liiga vara ja, ja kuna sealt tuli talle muidugi lubatud ka seda küll raudteed ja küll teed, nii et teeviisi ehitati alles järgmisel või ülejärgmisel aastal, kui ta seal oli või kui palju teda ehitati. Ta uskus, mis talle lubati ja ühesõnaga ilmselt ilmselt oli tal see täiskäik tagasi nii kõvasti sees, et et ta vaatas ainult, et imeilus loodus ja läks, läks nagu sinna. Jaa, Kanadasse taastatud tervis ilmselt võimaldas tal siis ka 1944. aastal jälle Eesti eest võidelda. Aga Johan Pitka elu lõpp, need legendid on üks uskumatum kui teine ju räägitakse Pitka rohelisest armeest, mis metsades tegutses. Aga on üsna tõenäoline, et ta ikkagi üritas põgeneda ja üle mere ja võib-olla et ka tagasi Kanadasse. No ta oleks kindlasti saanud ära siit sellepärast, et mis minul hirmsasti meeldib tema isiku juures on see Ta ei ole ennast langem kellelegi 1917 ja 18, kui siin neid võimud vahetusid ja ja küll küll teda need punased mõistsid, surmaja tahtsid vangi panna ja sakslast Tal oli ta vahepeal nagu pinnuks silmas. Ja siis, kui 40. aastal okupatsioon algas, siis oli ta jällegi niimoodi, et ta läks ju ära ja läks noh, päris päris niimoodi läbimõeldult ja, ja päris ilusti ära ja kutsus kaasa ka oma seal poja peret, aga aga poisid arvasid, noh, pole ju midagi teinud, eks ole, ja ja jäid maha sellepärast, et tal oli inglise pass. Jutt on, et ta võttis Kanada kodakondsusega, ma ei ole saanud seda kontrollida, aga inglise pass oli tal küll ja ta oleks poegadele ka muretsenud selle pärast, et siin oli eesti inglise klubi, kus ta oli aktiivselt tegev ja ja kui inglise laevad, et käisid, kui ta veel siin oli, siis nad käisid tema juures isegi lohul seal konsul ja inglise laevaohvitserid ja hiljem ta suhtles inglastega hästi palju. Et, et ei oleks olnud probleemi ilmselt teistele kannet passid teha. Aga sellepärast, et Ta läks 40. aasta juulis läks üle Läti piiri. Nii et praktiliselt viimased inimesed, kes Läti piirist üle läksid, kes seal registreeriti, oli üks jaapanlane, üks leedulane, kolm sakslast ja John pika briti kodanik. Niimoodi registreeritud, et aga noh, eks tal olid seal tuttavad, et piirivalvurid ja, ja noh, arvata, et keegi pikad seal Valgas ära ei tundnud seda kohe-kohe üldse ei tasu, et Ta ta oli ikka niivõrd tuntud mees, aga ja mis oli tore arhiivist üles leidsin selle väljasõidu, siis tuli välja niimoodi, et 10 päeva seisis teade, mis tuli Tallinnasse edasi saata, seisis seal Valgas ja alles siis saadeti, et kui kindel, et ta nüüd ilmselt Riiga jõudnud ja ilmselt Rootsi jõudnud, et teda enam keegi kätte ei saa ja täpselt samamoodi ta ta oleks saanud, kui ta oleks tahtnud. Ta poleks pruukinud isegi ju Eestisse tagasi tulla. Sellepärast, et noh, ta oli Soomest oleks võinud Soomest ükskõik kuhu minna aga ta leidis, et peab tulema ja ja lootis, et kordus sama, mis kordusvabadussõja ajal, aga ajad olid muutunud ja et selle selles suhtes ta noh, see, mis ta Soomeski tegi, et et just need, kes Soome sõjaväes teenisid, et nendega tulla Eestit vabastama ja tulidki ju tegelikult tagasi siia ja ja siis ta käis nagu öeldakse, oli üks väheseid, kes käis Narva rindel ja nii, et ta käis veel augustikuu sees, kui seal olid päris tugevad lahingud ja siis öeldi, et kui teised, kes käivad, käivad heal juhul istuvad staabis kuskil ja ja arutavad ohvitseridega, aga et tema käis ja vaatas kõik kindlustussüsteemid üle ja kaevikutes, et teada, missugune olukord on, suhtles seal olid eesti leeginud, mehed olid seal rindel Ta suhtles kõigiga sealt ja siis saigi lõbuks oma tahtmised, ta sai oma selle võitlusgrupi moodustamise loa. Samal ajal oli ta niimoodi. Kui ta tahtis kevadel tulla, siis kõigepealt talle üldse ei antudki luba Eestisse tulla, sakslased leidsid, et pole sekeldajad siia vaja. Aga siis, kui olukord läks ikka väga hulluks, siis leiti, et võib pika tulla ja ja ta sai ju sellise loa, et ta võib võtta Ta omale sinna võitlusgruppi, noh, ükskõik kes, kas on keegi kuskilt lähedusest ära jooksnud või on metsas olnud või et noh, et, et kõik saavad amnestia, kui nad lähevad tema võitlusgrupid, aga jah. Aga mis, mis temast saanud on, vat seda? Ma ei oska öelda, neid legende on tõesti ütlemata palju ja, ja, ja tegelikult mitte ükski ei ole lõpuni tõestatud Jääme selle juurde. Kanade juurde tagasi tulles siis Kanadasse on jäänud pikast maha märk ka selles mõttes, et seal on olemas Pitka mägi. Ka laht, Pitka jõgi ja mis veel ja kas pikamaja elumaja on alles või on, ei ole. 1951 käis üks ajakirjanik koos tema tütrega selles kohas, kus nende maja oli olnud ja see oli kõik laiali kantud, nii et noh, et siis olid vist ainult mõned palgid olid veel nagu järgi jäänud. Indiaanlased tassisid laiali, kui nad sealt ära tulid, nad ei tulnud korraga pika, tuli see 30 ja ja siis riburada tulid teised teised järele, et need 32 likvideeriti, see majapidamine seal seal ära, aga seal on tema väimehe päherni järgi on pärani rand nimetatud ja ja Linda järv Linda on tema tütar. Aga keegi nendest pikkadest ilmselt on, on kunagi mingisugusel hallil ajal või noh, ütleme enne seda tunduvalt seal piirkonnas elanud või liikunud sellepärast et seal oli päris noh, tuli tuli välja, et ümbruskonnas on päris mitmeid pika nime kandvaid inimesi juba sõltumata meie pikast, sõltumata meie pilkases. Jah. Nii et see, see nüüd nagu on hiljem hiljem nagu välja uuritud, et sellel ajal ei rääkinud sellest noh nagu keegi, kuidas seal oli ja kui ta sealt tulija. Aga aga hiljem hiljem leiti, et seal on päris palju olnud, nii et siis on sobivalt kokku langenud. Aga, ja, ja noh, dastanio seal fordis on ka tema bareljeef, see pandi väliseestlaste ja meie kaitseministeerium ühistööna üles sinna 2009. aastal kus on ilusti inglisekeelne tekst peal, kes ta oli. Et, et see, see mälestus on seal nagu veel alles. Admiral Johan Pitkast tema elust Kanadas, sellest, kuidas lõpes Johan Pitka katse harida üles 60 hektarit kanade maad, rääkis mereajaloolane reetnaber. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Missugused näevad välja Pitka laht ja Pääreni rand Kanadas, Briti Columbias. Heitke palun pilk, kas saate kodulehele või Facebook'i seinale. Aga et eestlastest tasujate saabumine väikesesse force Andžeimsi Briti Columbia provintsi Kanada lääneosas oli selliseks suursündmuseks, et sedasama õhtul tähistada koosviibimise ja tantsuga. Seda on kirjeldanud Pitka noorem tütar, nõnda loen koguteosest eestlased Kanadas. Tants peeti väikeses koolimajas, mille ümber oli kogunenud uudishimulikke indiaanlasi. Need pressisid oma tumedaid nägusid vastu aknaruutusid, et hästi näha, mis sees toimub. Kus oligi tants täies hoos grammofoni saatel. Koosviibijad moodustasid kirju pere vabas riietuses pühapäevaülikonnast värvilise särgi ja töö püksteni. Seal olid Rapereid, kullaotsijaid, ranžeerosid kaubitsejaid, pastor, kooliõpetaja ning üksikuid pool- ja veerand indiaanlasi, kes valgete standardi välja andsid. Tegin esimese tantsu noore traktoriga, kelle päevitunud nägu paistis veel läikivat rohkest seebitarvitamisest. Tal oli seljas pargitud põdranahast ning jalas mokas siinid, mis olid kõik näinud paremaid päevi. Aga ta oli tore mees metsadest, kes veetis kuus kuni kaheksa kuud üksinduses oma trapp liinil. Üle 75 miili eemal Foodsanud Tšaimsist. Legendaarne Johan Pitka haris maad lasi püssi, kirjutas, maalis, mängis pilli. On teada fakt, et noorpõlves mängis tulevane admiral jalgsema kapellis ümbruskonna külapidudel tantsuks viiulit ja teenis viiulit mängides ka kooliraha. Lisaks moodustati merejõudude juhataja Johan Pitka korraldusel 1918. aastal ka mereväeorkester, mida juhatas tuntud dirigent Raimond Kull. Kulli juhatatud mereväeorkestrile oli väga hea kõrge maine ja arvatavalt oli mereväeorkester üks iseseisvuspäev paraadide orkestrites kuni 1927. aastani, kui orkestri tegevus lõpetada. Eriti seetõttu lõpeb Pitka saade lauluga ja lauluga, mille lõpus oleva sooviga Johan Pitka kindlasti ühineks. Käigu kaunilt eesti rahva käsi. Eesti sõduri laulikust, piirivalve ja kaitseväe orkestri ja meeskooride esituses. Laul väikesele isamaale. Sõnade autor, eesti vaimulike rahvusliku liikumise tegelane Andreas Kurrikoff ja viisi autor helilooja Karl August Hermann.