Nonii selge, siin pole enam midagi, siis teeme ühe perepildi. Tulge. Pere filmida, kuulata teine kuulamiseks. Laborandi less palun kogunev kus ema on oma selge tähelepanu köita. Nardoderne SUP modell ei mõjuta jah, no nii, tema tähelepanu. Tere, armsad perepildi, sõbrad selles uues aastas, mina olen Tiina Vilu. Tänases saates tuleb juttu olevikust ja seal elamisest sellest, kui palju lapsepõlve maailm kujundab täiskasvanuna meie elu. Kas me tahame seda taasluua, jäljendada või hoopis teistsugust elu elada ja sellest, milline koht on mängumaailmal elus? Väär ja Annelisi räägivad, kuidas nende pere ja kodu tekkis. Külas käis Andres Noormets. Küll on pühapäev. Päev tavaliselt mina kui inimene satun teistele inimestele külla mingisugustel muudel aegadel, pühapäev on niisugune vedelemis aeg, pühapäeval noh, niimoodi külla minna tundub ka teinekord imelik, et sa lähed teistele niisugusel vedelemise päeval külla ja siis lükkad nendega päeva kõik segamini, aga noh, teinekord on ka väga pidulik pühapäeval külla tulla. Ja täna olen külla tulnud väärile ja Annelisile ja Ukule ja icole ja istume niisuguses puumajas, mis ime küll tähendab uksi, tegi lahtinud kõrgtehnoloogiliselt peaaegu et häältuvastusega, aga ilm on talvest hoolimata kuidagi sügisene. Vaata küsikski, võib-olla alguses midagi sellist, et inimeste tänased olekud on tihtipeale pärit mingisugusest mineviku asjast, ütleme sellest, kuidas nende isa ema kuidagi seda maailma koos hoidsid või alustasid või missugusest maailmast sina pärit oled. Mina olen pärit sellisest maailmast. Mõtled isa, ema lapsepõlv on minul möödunud puhtalt joonist majades Eesti väikelinnas Rakveres, kui ma sündisin, siis mõist elasin kahekordses betoonmajas, hiljem olen kuni kuni keskkooli lõpuni elanud ainult viiekordsetes, aga seda ei saaks kurta, et ei ole kuidagi nagu soe ja mälestusi oleks vähe või midagi, et kõik on saanud ära tehtud. Hoovis on olnud puu ja rohtu ka lapsepõlves muidugi, seda on hästi palju olnud, et kuna isa lapsepõlvekodu on olnud ikkagi maal, siis on maal vanaema juures saanud ikkagi suvel väga palju aega veeta ja ka tööd teha. Kui palju on sul selliseid asju lapsepõlvest, mida sa noh, niimoodi mäletad, et nad sulle igapäevaselt meelde tulevad, on mingeid asju, mis praegu sinu elu kuidagi moodi mõjutavad või ennast meelde tuletad. Sa mõtled mingeid painajaid, ükskõik mida tähendab või mingeid õpetusi, ma ei suuda vist sellist kohe tuvastada, mis oleks iga jumala päev, on mingi üks asi, mis meenub lapsepõlvega seoses, pigem on nagu need oskused kuidagi, mis on sealt kaasa saadud või omandatud, siis need lihtsalt jooksvalt kuluvad väga ära ja meenub muidugi lapsepõlves sai seda kuuldut või seda tehtud ja nähtud. Et ma konkreetselt ei tule niux. Õnneks ma pigem arvan, et see on hea, et muidu olekski mingi painaja oleks kaelas, et iga päev on see, et kui ma ei oleks, ma ei tea, viie aastaselt seda kirvest endale jalga astunud, siis mul ei oleks. Rajad on alles ja kõik on hästi, kust? Tina? Annelisi? Mina tulen tegelikult maa alt erinevaid pärast, ma olen pärit Kesk-Eestis, näeme lähedalt, mitte päris paidest, aga Koigi on see koht, kes sõidab näiteks Tallinn-Tartu maanteed pidi, siis seal keskel jääb silt näitab üles ja ma arvan, et inimesed kõik teavad seda, aga keegi ei pane seda tähele. Ligi ei tunnista seda ja, ja elasin samamoodi nagu väärbetoonmajas seal kuni üheksanda klassini, siis me kolisime veel rohkem maale metsa siis iseenesest tere, aga tollel hetkel, kui ma olin teismeline, siis mulle see üldse ei sobinud ja siis meil oli oma maja seal ja ma ei osanud seda üldse hinnata. Nüüd vanemana, kui mul on endal lapsed, siis ma käin tihti, käin ema juures seal suvel on hästi hea poistel aias mängida ja tore on neil seal olla. Jah, ma elasin kuni üheksanda klassini lasin samamoodi betoonmajas ja mul oli vanaema, oli ka sealsamas, kelle juures me käisime ka kuskil mingi kaks kilomeetrit oli kaugemal meest ja käis meil hästi tihti külas. Alati kui me olime õues, siis me nägime, kuidas tuli kaugelt rattaga, sest me kõik jooksime kisades talle vastu. Ma ei oskagi öelda, lõhkemine. Kuidagi mul on üks niisugune idee lihtsalt mann, hakkasin seda küsima sellepärast et kuidagi mõeldes selle peale, et noh, me siin niimoodi olevikus nagu eksisteerime, aga, aga et kogu aeg on ju need minevikku ja tulevikku pasas, sest oleviku nagu ilma nende kahe dimensioonid polegi olemas, sest me elame niisuguses mitmedimensionaalses maailmas ja selleks, et saada olevikust aru, kuidagi on kasulik rääkida minevikust ja püüda kujutleda tulevikku, et siis saab selle täiusliku oleviku kätte. Noh, sellepärast ma küsin, et kui palju sellest asjast, mis on noh, ütleme lapsepõlves olnud või, või mida on nähtud, õpitud, kuuldud, kardetud, kui palju see kujundab tänast maailm, kui palju te tahate nagu seda taasluua või jäljendada või hoopis nii-öelda teistmoodi teha, erinevalt sellest või ei tule see üldse nagu arvesse selles elus, mida te siin Oma kodus loote vaieldamatult tuleks arvesse, siin ei ole kindlasti midagi vaielda, et ehitada, et seda ei ole olemas. Alates väga lihtsatest asjadest, me ju räägime ja kirjutame, joonistame, joonistamine juba niukse niukene, kes joonistab, kes joonisteni mina jään? Mina ikkagi joonistub välja, see on küll üks asi, mida ma mäletan, et lapsena mulle meeldis teha, sa ilmselt peadki silmas seda, et kas üritame teadlikult veidi või siis teadmata luua seda oma peremudelit ka, mis oli teadmatult äkki kuidagi minu puhul natukene ikkagi kisub sinna küll. Et ma proovin mõnda asja võib-olla vältida väega kuidagi ikka avastad, et ikkagi siin rattad on läinud ja, ja mõni asi võib-olla noh, on nagu meelega jälle muidugi ka sinna aetud ja selles mõttes jah, see muidugi on see taak ja kõik see ja asi, mis sealt kaasa kõik, see on minuga kaasas muidugi. Ja siis tegelikult see, kuidas sind on kasvatatud, seda muuta või sellest nagu läbi murda, teadlikult teha teistmoodi, on väga raske. Jälle mingitel hetkedel ma avastan, et ma teen seda, mida ma ei tahaks, et ma teen, eks. Ma saan sellest aru, aga ma ei suuda seda muuta veel, et noh, ma ei tea, millal see tuleb, et ma suudan seda muuta ka, sest noh, mind on nii. Ta ütles, et mind on nii kasvatatud ja see nii sees. Sa tead, et see vale minu meelest nüüd, eks, aga seda on väga raske muuta, et selles mõttes hea on, et need on väga tugevalt kaasas ja nendest ei saa lahti. Kas niisugune asi ka on, et mees otsib oma naise ees või oma partneris oma ema ja naine otsib lisaks see võib ka tõsi, jälle? Ma olen selle üle nagu põgusalt mõtet veereta nendega. Et ma ei tea, noh, see on jälle selline, võib-olla alateadlikult äkki seda ei võta nagu päris omaks, et ma meelega otsin oleks minu ema, et, aga noh, mingeid jooni või lihtsalt aeg-ajalt jälle tulla välja ja aeg-ajalt jälle mitte, aga noh, samas võib ka nagu igas inimeses olla kellegi teisega sarnaseid jooni, et maja nagu siukesed fakti, nagu ei võtaks neid asju. Jah, nõus, kuigi ma pean tunnistama, et ma aeg-ajalt olen ka see, kui ma vaatan oma mehe käsi, siis ma näen seal oma vanaisa käsi ja hoopiski mitte oma isa, sest noh, tegelikult tegelikult on noh, minu päris isa mind kasvatanud, mul oli kasuisa, kes oli mul väga hea isa ja mul oli üks vanaisa, keda ma nägin iga päev ja üks vanaisa, keda ma nägin aastas võib-olla korra siis ta elas linnas. Aga jah, selles mõttes isa isa joonisel ava mehesega, jah, vanaisa vahel ma tõesti pean tunnistama. Ei, ei rõõmuga, et jah, ta on olemas. Siit tagant tuleb veel välja mingisugune lugu, et kuidas inimesed üldse teineteisega kokku saavad, sest kokku saadaksegi väga paljude inimestega tõmme on väga paljude inimestega ilmselt, aga ikkagi lõpuks on nagu üks inimene, kellega ollakse koos ühes niisuguses kohas, mille nimi on kodu, kuidas või millal või no mis asi seal taga on, kuidas see kodu loomine ikkagi järsku tekib siis kogu selles niisuguseid liikuvuse muutuvas ümbruses? Meie lugu on üldse veider ma räägin osa ja siis ma annan sõna, noh, ühesõnaga me kohtusime ülikoolist, mina olin esimesel kursusel, sina olid kolmandal ja siis me olime suhteliselt pikalt koos, ikka mitu aastat peaaegu neli ja siis noh, viis elu meid lahku ja siis me olime ka päris pikalt lahus. Me üldse ei suhelnud, ma ei tea, võibolla võibolla väär seal vahepeal vahetus Facebookis või ma ei kujuta ette, eks, et me üldse mina tõesti, ma ei, ma ei näinud kuskilt telekast ma võib-olla nägin reklaami, siis mul gara tuli heldimusega nähaaseni pääl ja. Seisnebki olemaski üldse tegelikult teist Facebooki ei olnud. Vähemalt meie esimestel lahusoleku aastatel ei olnud olemas. Okei, seda ja siis, ühesõnaga me saime jälle kokku ja siis kuidagi tundus nagu õige ja niimoodi, et see peab olema, et noh, kõige alguses muidugi mina arvasin, et see ei pea nii olema. Aga ei saa saatuse vastu, et esimene täname, jah, abiellusin ühe lapsega, et ma ei tea, minu meelest, kui sa oled loodud kellegagi Salecukuloodide, ükskõik mida sa teed selleks, et et sealt minna ära kuidagi sõdida selle vastuseid, et sa ikkagi satud sinna tagasi ja nii on, et mis me siis sõdima nüüd elan oma elu nii nagu ma oskan seal. Kuidas sina seda, ma olen nõus vist kõigega, et ma mõnda asja saaksin teistmoodi nimetada, aga ma ei hakka seda praegu tegema. Ma näen seda suhteliselt sarnaselt, ikkagi, ma ei ole nagu mingi väga suur mingit fatalist küll vist niimoodi, et need, kes arvaks, et läinud niimoodi nüüd on, et ei saaks muudmoodi. Ilmselt saaks muudmoodi ka, aga lihtsalt ei ole tahtnud. Noh, tuli väga ägedalt. Kuidas Annelisi ütles, et sellel ajal, kui me lahus olime kuskilt niimoodi nagu külas mulle, kas te tajute siis seda aega, mis oli vahepeal justkui lahus oldud ajana? Ma ei teagi nüüd enam, ma arvan ta alguses küll, jah, nüüd kui keegi küsib minult, kui kaua me oleme koos olnud, siis, siis ma, ma ikkagi arvan, need ajad sinna sisse ka, mis me olime enne seda, kui meil oli see eraldi aeg. Keeruline. Mina olin, mina ei taju, kui sa rääkisid venevaid saiaks olevikus üldse olla ja kui meil oleks minevikus, mina õits isegi arvan, et vahepeal plaan tulevikust ei, painese tulevik mind väga, see minevik ka nagu väga ei paine nagu rõõmus lillelaps olevikus. Ei no tegelikult ega ei mõelnudki niimoodi, et ma peaksin tajuma mingisuguses sadat ette sadat taha, vaid ikkagi sa mõtled korraga siin, olevikus on sinu jaoks, ütleme eilne üleeilne päev, praegu on aktiivsed ja homne ülehomne on ka aktiivsed kogu aeg, olevik ikkagi moodustub mingisugusest ringist rohkem kui ainult sellest hetkest. Räägitakse, et vaata, ela hetkes. See võib olla hetkes. Elamine tähendabki seda. Teadvustan mingisugust ringi enda ümber, sest muidu kuidagi sa oled ju justkui ma tea, mälu, hälvik või. Ma mäletan küll mõtlengi nüüd, et kas ma tajun seda kuidagi lahendatud. Te rääkisite juba päris pikast niisugusest ajavahemikust ja see viitab sellele, et sellele kaasaegsele vaatepunktile, et lapsed ei pea perekonda väga vara sündima võrreldes sellega, kuidas asjad olid, ütleme paarkümmend aastat tagasi, kus oli täiesti normaalne on, et enamus vanemaid olid vanuses seal ma ei tea, 20 kuni 25 siis tänapäeval ma arvan küll, et see aeg on nihkunud vähemalt viis aastat edasi, kui mitte rohkem. Kuidas siis tänapäeval vanemaks saadakse? Mulle tundub, et see on oluliselt teadlikum, kas mul on õigus? No meie kaks last on kindlasti väga planeeritud. Ma ei tea, kas teised mu tutvusringkonnas niimoodi on oma lapsi planeerinud, aga meil on tõesti mõlemad lapsed on täiesti planeeritud, lapsed väga teadlikult selles mõttes. Kuidas te seda siis tegite, kuidas te planeerisite, kuidas selles asjast teadlik olla? Mina pean esiteks ütlema seda, et ma arvan, et kui mul oleks juhtunud, see isasta sattus kätte varem kui 30 eluaastat, siis ma läksin, vääris kartnud ja võib-olla oleks tahtnud ikka ära joosta ka. Aga kuskilt kolmekümneselt, sest ma sain aru, et nüüd vist ma olen valmis ka muid asju on tehtud, et oleks hea isa äkki ja siis siis oligi taas leidsime teineteist, me põhimõtteliselt ju nõustusime mõlemad sellega, et me paneme sõrmused sõrme, abiellume ja noh, kuidagi nagu loomulik tundesse ka, et laste jaoks on ka valmis, esimese lapsega oli kohe niimoodi noh, kui juba abielludes kohe laps ja teisega tuli lihtsalt veevärk, et kui juba nagu selle ühe soojaga oli mindud, et see üks laps on nagu niisugune väike, sa oled nagu praegu harjunud seda tegema, sa oled teisi argumente veel, et nad saavad koos ja samaealistena üles kasvada ja et kuidagi on nagu üksteisele kaaslasteks ka teise lapsega läks lihtsalt sealt edasi, sellepärast et esimene oli, siis mõtlesin, et võiks Deniasis juures olla kohe ka okas, sina näed seda samamoodi. Ja. Jah, minule kõige rohkem oligi nagu oluline see, et, et Uku Mul on poeg siis, et temal oleks olemas kohe mängukaaslane, kui ta juba on suurem ja juba oskab ta alguses oli keeruline, oli kindlasti keeruline, neil on päris väike vahe tegelikult 1,5 aastat, et igaüks ei saa sellega hakkama isegi vahel vahepeal mõtlesin, et ma ei saa sellega hakkama. Aga noh, on inimesed kaksikutega, kolmikutega, Kovikutegagi, eks kõik saavad hakkama, jäävad ellu, et aga jah, see oli üks väga suur argument, et, et mu lapsed saaks koos mängida või kakelda, nagu nad praegu teevad. Ja noh, see oligi kõige olulisem. No üks asi on see, et laps, kui selline, aga ühel momendil anda, kas poiss või tüdruk, on see erinev, keda te ootasite ja, ja kuidas te mõtlesite selle koha pealt? Kes nad olema hakkavad või kes nad tulevad, elaks, hea meel oleks olnud nii või teisiti tütrepojale, aga noh, vaat seda ma ei oska nüüd öelda, et kas ma oleksin nagu natukene mingit pettumust pidanud alla suruma, ma alusena aga ütlesin, et mul ei ole vahet, ma ei tea, kas mul oleks vahet olnud, kui oleks olnud tütar, tegelikult vot seda ma praegu ei saa teada enne kui tütar ja kaks poega. Ma arvan, et pigem nagu mul ei oleks pettumus kindlasti tütrele ka, et vot see on niukene, imelik värk, et isal on kindlasti nagu väga uhke tunne, kui on poeg. Ma olen selles kuidagi kindel, nagu väga ei näinud ühtegi isakest kuidagi kahetseb neil on tütar või tunne, ühtegi sellist. No mina tegelikult pean tunnistama, et mul on ausalt öeldes väga hea meel, et mul poisid kuigi jah, tavaliselt vist on niimoodi, et emad rohkem ikka ootavad, et tuleksid tüdruk ütleme siis niimoodi, et naised võtavad esimeseks lapseks pigem tütart ja mehed vist nagu poega. Mina tahtsin küll ka poega kohe esimesena ja ma sain, ma olen väga õnnelik selle üle. Sest ma kuidagi mõtlesin kaugele tulevikku juba ette ja ma mõtlesin, kes, mis poisitel kõik järgi jooksma ja mis ma pean kõike tegema ja noh, ma lihtsalt mõtlesin seda, mida mu ema pidi läbi elama, tal oli kolm tütart nelja aastaste vahedega. Milline poistekari käis kogu aeg järgi, mis te pidite alume, eks poiss läheb ühe tüdruku järgi, okei, mitme tüdruku järgi, aga see on nagu teistmoodi ikkagi, et noh ma ei tea, mul on nagu kuidagi selle üle hea meel meelde, see võib-olla kõlab nii valesti, aga, aga, aga nii ma mõtlen, jah. No kui need lapsed on olemas, siis alguses on ilmselge, et siin ei saa mingisugusest kasvatamisest rääkida, vaid nad lihtsalt tuleb jõuga ja neid tuleb hoida, hoida niimoodi ja hellitada neid, ütleme see esimese aasta jooksul või pooleteist aasta jooksul, aga sealt edasi ikka tasapisi hakkab, noh, niukene kasvatuse maailm ka ikkagi ligi tulema. Kuidas oma poegi kasvatad? No üks asi, mida ma tahaks kogu aeg öelda. Hommikust, ma ärkan üles, vaatan, ma leidsin, hakkan mingit traumat tekitama vist hukule vanemale pojale, kes nagu juba räägib, see, et isa nagu nõuab hommikust tere või no ma ju ei nõua ka kuidagi imelik, uuesti keeldub mulle seda ütlemast kuidagi tujust ära, et ei teagi nagu üks asi, mida ma olen proovinud nagu kuidagi kasvatada, ütleks tere, minule endale on väga tähtis see, kui inimeseks siis näevad, tervitaksid seda minu arust, Eestis on meil väga palju selliseid kramplikke situatsioone. Näiteks kui ma kõnnin mööda mingisugust tühje koridori, keegi tuleb mulle vastu, isegi kui me ei tunne 11, miks me peaksime nagu nohiseliseks teisest mööda minema. Tere, öeldakse. Et noh, see on üks asi, mis on minu jaoks tähtis ja ma olen nagu omast arust üritanud nagu meeldivalt teda tervitada hommikutega on võtnud selle kuidagi ebameeldivaks alustuseks sõna aga ütleme näiteks iga asja peale, kui ma talle midagi ulatan, ütlesin palun vaid tähtsand valutult läinud, kuidas kasvatada. Proovin ikkagi nagu nii palju. Tahan nendega olla nagu rahulik, alati ei tule nagu välja loomulikult, sest mul on ka tunded sees ja vahel läheb ikka, hakkab üle keema mingi mingi pahanduse peale või nii. Aga noh, üldiselt ma proovin ikka ratsionaalselt seda kõike võtta. Rahulikult rääkides seletada võimalikult lihtsalt, arusaadavalt, kannatlikult ja me kindlasti ei pea ennast mingiks väga järgi andlikuks, teeniks mina näituseks võrreldes emaga, ma olen palju resoluutsemad, kindlasti mingites asjades niimoodi ei saa, eks tahtsin, et resoluutselt on ka siuksed, kui endal nagu on tähelepanu kuskil mujal, siis jälle muidugi ei suuda oma seisukohtadele kindlaks jääda, aga ma ikkagi üldiselt püüaks selle poole. No kui palju selleks aega kulub või kas on teinekord vaja selleks spetsiaalselt aega võtta, et ütleme, sa oled päeval ära olnud, tuled õhtul koju ja siis tuleb välja, et on olnud siin mingisugused niisugused situatsioonid ja siis sa võtad spetsiaalselt aega, et veel neid asju kuidagi ära klaarida. Poeg on alles täielikult vähem kui kolm aastat vana, mis siis, et ta on väga arukas, tegelikult saab palju rohkem aru, kui ma endiselt arvan, et aru saab. Ma arvan, et need ajad veel tulevad, kus tuleb hakata võtma nagu tublisti aega, et mingisuguseid päevaseid probleeme lahendada, praegu on pigem nagu need jooksvad, et kui keegi midagi maha viskab, siis nagu hakkama siis testima, et kuumaks siis nagu peale jääb nüüd, et kas tema võtab selle üles, varastasin oma kohale tagasi või siis või siis mina pean, Allanna ma üldiselt ei taha temaga muidugi. Aga eks sa oled ise oma nooremas eas ka ikkagi olnud niisugune mässaja, kuidas sa kujutad ette, et mäss tuleb välja sellisest kodust, kus ta peab kõik asjad täpselt õigele kohale panema ja kus tal on kõik asjad täpselt ette ära öelda, et või sa arvad. Mässamaid peakski. Ma arvan, sellisest kodust on väga lihtne ennast mässajat leida, kust lähevad kõik asjad nagu väga põhjas olema. Lingis taas kindlasti tahabki laps oma vanematele kuidagi nagu vastanduda ka, ma loodan, kuigi nuku puhul juba näen seda aeg-ajalt, kui praegu seda teed. Teismelisi suhtlemist lähen juba praegu tal teise pojaga, kellele tundub selles osas nagu lihtsam. Küsi Annelisi, kes sama asja, kuidas sina poisse kasvatad. Ma ei tea, see on hästi keeruline küsimus tegelikult ja sellest on hästi raske ja keeruline rääkida. Aga ma tahan öelda ainult seda, et tundub, et me oleme siiski teinud head töönuku puhul, sest olenemata sellest, et ta kodus käitub nagu metslane, siis et kui ta läheb välja, siis väga tihti öeldakse, et oi, teil on nii hästi kasvatatud laps, kui ma seda esimest korda kuulsin, siis suubub ka sellest, mis asja, aga järelikult on, on hästi tehtud? Jah, on mingeid asju, mida ma nagu enne juba ütlesin, et ei, ma mõtlen, et, et ma ei pea, mis tegema ma ei tohiks teha, ei tohiks öelda, ei peaks ütlema, noh küll ma jõuan sinna, võib-olla siis on juba hilja. No ma ei tea, eks, eks näis. Aga praegu on jah see, et Uku Uku on väga teadlik sellest, mis ta, ta on väike ja ta on väga arukas, et tõesti, kui ta läks naeruga kaasa proovi, mis oli suhteliselt pikk lapsed, võib-olla ei, ei viitsiks olla nii kaua niimoodi ja, ja siis ta tuli koju ja ta ütleski, et ta käitus väga ilusti. Ta oli väga hea laps ja, ja kõik arvasid, et ta ongi nagu, nagu hea laps hästi kasvatatud, et noh, seda on tore kuulda, kui ta tõesti käitub nagu sõnakuulmatu väike poiss kodus. Kas teil on mingisugune tööjaotus või osade jaotus ka, et vot ema muretseb niisuguste asjade pärast ja isa niisuguste asjade pärast ma mõtlen just nimelt suhetes lastega, sest nii või teisiti ja nemad ju natukene rohkem nendega koos üldjuhul emad jäävad koju, kui nad väikesed on ja siis isad käivad mööda maailmajahti pidamas ja toitu hankimas ja nii edasi. Kuidas sellega? No juba olenevalt nende enda mingitest eelistustest on mõnede asjadega nagu paratamatult niimoodi Uku magama panemisega ma saan juba hakkama juba ammu juba poolteist aastat, aga ikka magama panemisega, mina veel ei ole ühtegi korda hakkama saanudki, et need seal paratamatult praegu veel üks asi, mida peab kindlasti ema tegema või siis noh, ka ikka mähkme vahetamine kuidagi niisugune asi, millega tema mind nagu väga ei usalda mina tema tagumikku pesen, siis on see alati kuidagi mingit sama tragöödia, isegi. Riidesse panemine on ka. Riidesse panemine, mul tuleb välja isenesest, kui sind ei ole kohal, siis ma saan ikka väga ilusti riidesse. Aga on küll niimoodi, et kui on ema kodus ja siis hakkab isa midagi tegema, siis on vaja alati nutta. Kuidagi see ema vajadust. Kuigi Uku on juba nii suur, et ta paneb kui ta viitsib, siis ta ikkagi paneb enamus asju juba ise selga. Aga jah, siiski läheb kiiremini kui emadeid. Ausalt öeldes ma ei tahaks, aga kui läks juba teemaks Krahuga luiged ema ehituslike töödega Jaagotoloogil vallandab aju, maksab närve, rakendatakse uues, kui väga ma sooviksin omada võimu. Kassi ju. Tegeles joogaga peaksid taanduma, kui oleksid sanatooriumis taastuda, ennast masseerida, jaatrid, rida valmis loobuma ja tuletama liha. Pulbitseb, ole tuvi ja lisaks maksnud kogu mu kaeviku peale. Andres Noormets jätkab juttu Anneliisija Pääriga, nende perest ja kodust. Kui palju te olete ise pidanud mingisuguseid asju juurde õppima? Selleks, et normaalsed lapsevanemad olla? Kas on niisugune tunne, et midagi peab õppima või kas see on niimoodi, et need asjad tulevad nagu iseenesest vaadates, kuidas need olukorrad on ja see kõik on hästi. Mina olen väga seda meelt, et ma suudan jooksvalt õppida neid asju just hiljuti teile, ema kinkis mingisuguse raamatu, mis selle nimi oli hea laps, Alblas. Sellele naise kirjutatud seda pahade lasteaia lasteaia kuskilt varajasest jooksis, seda ma ei tea, mina ei suuda tõsiselt võtta siukest asja, keegi kirjutab raamatu, kuidas oma lastega peaks ta hakkama saama. Ma kindlasti eelistan jooksvalt oma probleeme lahendada ja kõik oma head, mis ma tahan oma lastele pakkuda samamoodi jooksvalt nagu kuidagi nagu ette planeerida raamatust õppides. Mulle tundus see natukene Veider, aga mitte raamatust see, et sa ikkagi ju ei tea mitmeid asju, kuidas teha või käituda, mida sa oled pidanud ütlema nende samaste laste pealt õppima või Annelisi pealt. Kohe ei tule meelde, pigem on olnud nagu mingi sihuke noh, kõlvatu, mingi väiksem, mingi tervisega seotud asi ikkagi sind nagu ema või vanaema käest lihtsalt abi, ma ei tea, ma niimoodi kohe ei oska nagu öelda, et siis ma nagu juurde õppinud olen, nii tohutu. Ma olen nõus jah, ega mul ei olegi väga midagi öelda juurde, et noh, mul on, õdedel on ka väikesed lapsed, ma olen küsinud, kuidas nende lastel on ja mida nemad on teinud ja siis vaadanud kohandanud seda nagu enda lapsega, võib-olla kui on mingi probleem, samamoodi on mul heal sõbrannal, on samas vanuses enam-vähem lapsed. Raamatutega on tõesti niimoodi, et ma olen ka sirvinud neid vaadanud ja, ja noh, ei lähe nagu päris nii ikkagi, et sa vaatad lapse pealt, mis töötab, mis ei tööta, kui sa oled tärksised, selle meeldiv, ei ole tark, siis saaja uuesti ja uuesti ja siis senikaua kuni sa õpid sinna ära või ei õpigi, see on ka üks selline keeruline jällegi, et seda ei saa nagunii selgelt üks-ühele rääkida, et see on tõesti täiesti teine teema ja ma arvan väga lai Tihti on ju need asjad niimoodi, ma saan aru, et kui teed mingit tegevust ja laps kuidagi ma ei tea, ignoreerib seda või see teda kuidagi ajab närvi või nutma siis kuidagi sa pead õppima nii tegema, et see oleks, kui sa saad aru, et see on mõistlik ja talle vajalik, see on hädavajalik lihtsalt nii-öelda leida, kuidas sellel inimesel see asi käib, sest noh, ma ei tea, sööma ju, peab magama ju pea peab leidma mingisugused need variandid, kuidas need asjad toimiksid, see ongi võib-olla see, mida nad ise õpetavad, siis lihtsalt sa pead tähele panema rohkem. Ja siin on söömisega seoses on väga suur oht, ma arvan tänapäeval seoses nende tehnoloogiliste vidinatega, et kõige lihtsam on ikkagi panna ette mingi tahvelarvuti umbes vaata multikat ja siis üldiselt õnne rõõmsalt söövad, aga ega see niukene teisest küljest ega me ei tea ju, mis sest lapsest mõistliku tuleviku ei julge ka nagu hästi võib-olla juht midagi, onju, aga see niukene, mida ma ikka nagu natuke kardan ka, kuna seda hirm on ikka õhutatud ka et siis ikka üritad nagu vältida seda kõige lihtsamat, paneb multika jooksma, siis, siis on hea laps, mina olen nagu ikka proovinud igasuguseid naljamänge juurde igasugustele asjadele võtta jah, et lapsel oleks kuidagi nagu see tähelepanu sellelt ebamugavus Alt ebameeldivalt sealt nagu läheks kinnistuks, nagu see, et, et see asi võiks lõbus olla, hoopis, mida ta teeb, peab tegema selle peale, nagu ikka mõtlen, jah, kõrvalt tuleb mul üks küsimus nüüd, et kas peaaegu kolmeaastase puhul on tänapäeval arvuti juba teema kindlasti pooledest aastasele ka väga teema? Seal ju huvitav, seal on värvilised liikuvad pildid, loomulikult on see väga huvitav puutetundlik arvuti, seal saad veel puutuda, saad nagu otse näpuga joont tõmmata, seal tehakse nagu piksli rada muutub seal näpu all vastavalt sellele, et nagu peaaegu nagu päriselt joonistada selle, kas see on hästi või halvasti, nende jaoks on see kindlasti väga hästi, nagu ka siia on, väga probleemi ei näe, noh vot ei tea, mis nagu kuidagi tulevikus kaasa tuua. Kui inimesed, kes on sellises keskkonnas üles kasvanud, on kindlasti natukene teistmoodi niimoodi noh, ma muidugi teistmoodi, aga sa kindlasti mõjutab nende mõttemaailma ja kõik edaspidist ka, et ma ei tea nagu, kas see nüüd on hea või ei ole. Ei usu, et päris nagu saatanast. Ja ei, ma olen nõus, jah, mul lapsed siiski vaatavad multikaid, vanem poiss ikka tahab mängida dinosauruste puslesid, mis tal seal kõik on, et nende lemmikud asjad, aga ma siiski piiren seda mingi teatud ajal, annan ainult või, ja siis vaatan, et mingi teatud aja saab mängida, siis mõtlen või teeme pausi, teeme midagi muud ja oleme hästi palju üritanud raamatuid tähtsustada, et laps ka õpiks seda, et raamat on hästi oluline minul põhikoolis kuidagi mulle väga ei meeldinud lugeda, siis kuidagi muudeti mulle väga ebameeldivaks, aga pärast seda ma sain aru, et nüüd on toredad asjad ja, ja need annavad väga palju siia pähe ja, ja siis ma olen ka hästi palju palunud, et kui te tahate mu lapsele midagi kinkida kinkeraamat, siis meil õhtuti ka isa püüab lapsele lugeda, nüüd juba Uku kuulab ilusti ja noh, väiksem ei kuule, tema jookseb ringi. Võib-olla ka momente Alt, kus ta ütleb ise ära, loevad, ise lugedes oma raamatu, hakkab ise seal midagi jaurama, aga mul oleks niuke ketserlik küsimus, et miks on raamat oluline? Siin juba Anneli annab siia pähe väga palju, ma arvan, et see on üks asi, mille pärast on väga oluline ja teine asi on oluline mu enda puhul, ma arvan, on väga oluline see, et igasugune kõnestiil, no üldse nagu maitse, siuksed, asjad, raamatuid on üldiselt ikkagi kirjutatud haritud inimeste poolt, kes on nagu põhimõtteliselt kuulad ju nagu haritud inimese juttu sa loed seda ja nii hoiab sind siis nagu haritud inimeste seltskonnas, kui sa palju raamatut laadis, seetõttu ma arvan, oled sa ka ise kuidagi selles haritud inimeste mullis paremini, et su kõnestiil maitsega grammatilised konstruktsioonid, kõik asjad on tänu sellele kuidagi nagu ei oska eesti keelt, kuidas on, nagu paides poolt on, sa oled nagu kergemini kätte said sellega eraldi vaeva nägema. No minul on tegelikult hoopis selline mõte, et mul oli ülikooli esimesel aastal mulle hästi raske esimesel aastal, sest ma kuidagi ma teadsin, et ma olen õiges kohas oma sisemisest, ma teadsin, aga mulle kuidagi tundus, et mulle tehakse hästi peale liiga ja noh, mulle tundus, et, et see, mis mul oli ja siis kõik see mõttemaailm, kõik see, mis ma olin, tegelikult ma ei olnud midagi, kui ma nüüd tagasi mõtlen, on ju et siis ma olingi, ma olin mingi tuulepea, tõesti, ma ei taha isegi mõelda, mis ma valin. Kuivõrd võib veel aga kõik see, mis ma nagu halvasti sain, või see negatiivsus, mis kuidagi materdas mu hinge, siis ütleme niimoodi ma tundsin, et mul on kõik tühi, kõik sai otsa, kõik, kõik järsk oli niimoodi, et tühi kõik, mitte midagi ei ole ja siis ma võtsin mingid rahad, raamatud, mis olid nagu väär, ütles tarkade ja intelligentsete inimeste poolt kirjutatud. Ja siis ma kuidagi ma kuidagi ehitasin endale uue sisemuse nii-öelda ja, ja see, mis sealt välja tuli, on kindlasti kohe poole parem. Minu arvates enda enda arvates seal poole sügavam, seal palju nagu vajalikum ja see kõik on tänu raamatutele, selles mõttes, need võivad muuta su elu muutis sind ennast ja need muutsid mind väga palju. Aga tänapäeval on ju enamus nendest raamatu tekstidest ka ju netis olemas, sa tahtsid tegelikult küsida seda, et miks on oluline paberlehtedega raamat praegu jõudsime sinna, selle kohta ma ei oska, nii nagu väga paljud kaitsta tegelikult ikkagi praegu veel siiamaani on. Noh, siin võib juba vaielda, inimestega on siin, kes, kuidas, aga minu jaoks on kindlasti paberraamat, on lihtsalt oluliselt mugavam. Väsitab mu silmi, ma saan keerata lehte kuidagi, nagu ma saan. Teeme nii nagu leida, minu arust ma olen selle vana süsteemi nii harjunud, et ma ostsin lehekülje järgi, kui mingi kohtuma scrollida kuidagi nagu üles- alla, ma saan sellega hakkama, aga mul võtaks isegi rohkem aega vist nagu raamatut lehitsedes üles leida midagi. Kuigi. Ütlesin seda, et näiteks kui joonistada-joonistada nii-öelda sõrmega arvutiekraanil on ta suhteliselt punane joonistamine kui pliiatsiga paberile või siis ma ei tea, kuidas vanasti joonistati, võib-olla puupulgaga liivale, kokkuvõttes on ta ikkagi mingisugune asi, mis siis võimaldab kujutada neid asju, mida siin parajasti näha on või olemas, ütleme ei ole, aga võib-olla tõesti see paberraamat siis, kui selle peale nii-öelda, et miks see paberraamat olulisem on, on see vist, et kui ütleme seda tahvli pealt lugeda, siis kliki kaugusel on mingisugune hoopis teine asi ja sa võid väga lihtsalt oma fookust vahetada ja see tänapäeval Ongi, et nagu, kui sa loed ilmselt ilukirjandusele nõnda mingeid hüperlinke väga palju juurde, mine tea, võib-olla mingid viited ja asjad on siis juba vist on seal ka endite tungida. Hüppad sellest raamatust lihtsalt kohe välja, sa lendad mingisse teise teemasse, et kui sul see paberraamat käes, siis sa peaksid võtma mingi entsüklopeedia etes. Iial ei öeldud, et see on, võib-olla ei viitsi seda teha isegi ikkagi seal nagunii kiirelt ja siis see fookus kaob ära küll, et vajutad sinna hüperlingi peale, siis leiad ennast. Veel läheb neile liita erinevaid linkis sellest sellest romaanist või sellest algsest allikast nii kaugele jõudnud, et sa ei lähegi sinna juurde tagasi. Sellepärast ma näiteks natuke kardan seda põlvkonda ka, kes praegu kasvab ainult selle iide ja tahvelarvutite ja üldse arvutite keskel, neil on kõik seal sees ja kui ema-isa ei mõtle selle peale, et laps mujal on ka maailm õues on metsad, linnud-loomad, siis ma ei kujuta ette, mis see laps nagu 20 aasta pärast, milline ta on, kuidas ta mõtleb, noh, natukene kardan, pelgan seda, sest ma ma ei tea, kuidas ma ise sinna maailma nagu mahun, siis enam. Et see on jah, räägi teema tegelikult fookus justkui nihkub kiiremini ja mingisugune paralleelreaalsus on väga jõuliselt kõrvale tulemas, kus tõepoolest ongi võimalik elada sees või praegu ma arvan, et kõik saame sellest aru, et kui panna digiprillid pähe ja ühendada vajalikud organid võrku, et sulle tuleb toitelahust sisse ja teine juhe viib selle jäägi välja, tegelikult ongi võimalik päevi elada teises reaalsuses, ilma et see kuidagi vastuolus oleks selle reaalsusega, milles me praegu elame. Aga siin võib-olla ongi paras veel korra teemat vahetada ja minna sinna, mis mind võib-olla kõige rohkem isegi huvitav on see, mille nimi on mänguma maailm enne ma küsisin väga realistlikke asju kasvavast tõde teha ja nii edasi ja nii edasi, aga seal kõrval on ikkagi lastega eriti seotud, on mängumaailm, kus tahame või mitte, aga seda mängumaailma loovad ka ikkagi laste jaoks enamasti täiskasvanud või vähemalt aitavad nad sellesse mängumaailma sisse. Kuidas teil selle mängumaailmaga Ma lähen arvutite maailmast vahe jah, jään sinna veel raamikul, mängisime ruumes Keit mängu koosukkuja kahekesi, otsisime seal mingeid värvilisi. Kuule, mida oli vaja kuskile asetada, et mingeid võtmeid leida, mingeid uksi avada, mõistatuse mängijatele. Lahendasime selle ära enne sinu tulekut pool tundi, umbes, et mul on nagu väga värske mälestisel mängumaailmast. Vaata, kas sa küsisid, kuidas meil endal sellega on või kuidas meil kõigil sellega koos. No ükskõik kuidas see paistab, kui palju on mängimist, kuidas mängimist tekitatakse, kuidas mängimist mängimas hoitakse. No lastel on seal niikuinii nagu väga loomulik tulema ennast pead ikka siin nende mänguga kuidagi kaasa või sisse lülitada mingi nõksa, võib-olla siin mingi väikse sammukese hoogu, et me siis astumiseni sisse, no ega mul ka see väga väga raskelt ei tule, sest ma olen ikkagi lavainimene nagu teatri niisugune. See väljamõeldud maailmad on nagu kuidagi ka nagu pärusmaa. Et selles mõttes ma ei kujuta ette mõnel vanemal natuke keerulisemalt, see oli tema jaoks on seal suurem nagu asi, et nüüd võtan ja hakkan mängima, et mul tuleks kuidagi söögitegemise kõrvale ja kuidagi vasaku jalaga igatpidi. Kas sina kutsud poisse mängima või poisid sind? No ikka mõlemat pidi on juhtunud ja ma noh, ma arvan, et see jääb ka ilmselt niimoodi. Need on asjad, mida ma kindlasti tahaks nende mõlemaga ette võtta ja kui nad on veel nii väikesed, siis ma noh, mina ei tea, et no ma vaatan, ema on siin nendele ehitanud toolidest mingeid laevani, nagu veel ootan, et saaks nagu midagi nagu enda jaoks midagi põnevamat teha, sest esiteks me mahu sinna tooli sisse ise, et mul ei ole, mina saan ainult neile ehitada, siis ma tahaks nagu saaks midagi päriselt nagu niimoodi, et mul oleks endal ka lõbus ja huvitav. Ma usun, et need ajad veel tulevad Annelisi mängumaailmadest. Kui Juku oli väike, siis ma tegelikult ma ei osanud, ma arvan, kuidagi ei osanud, ma õppisin kohast temaga mängima, sest et mul puudus see kogemus, et kuidas väike laps mängib ja mis talle meeldib üldse, mis teda huvitab. Koos niimoodi õppisime, mina tegin siis vahepeal süüa, jahukujal mängis seal, siis ma vaatasin, mis ta teeb, et mida saaks talle veel teha, et kas ehitada jälle kuskile midagi või, ja siis, kui ta hakkas lasteaeda minema, ta läks 1,8, oli siis, kui ta hakkas minema lasteaeda, harjutasime teda siis just enne paar kuud olime, et kus ma mõtlesin nii, ma ei oska lapsega midagi üha enam ja siis oli mul see kergendus, kui ma nägin, et laps tuli lasteaiast tagasi. Et tal oli mingi uus oskus. Ma mõtlesin, jumal tänatud. Et noh, ma ilmselt ei oleks ise tulnudki selle peale, et sellist asja näiteks lapsega teha, noh ma ei mäleta täpselt, mis see oli, see võis olla ka täiesti mingi suvaline plastiliiniga nõkerdamine jaoks oli see väga tähtis ja see oli tema jaoks arendav ja nüüd ikoga teise lapsega ma juba tean, et on olemas ka sellised mängudeks. Aga nüüd jah, ning väär, ütles ma ehitan siin, ütlesid enne EAS ehitanud neile autode mingeid radu, ta isegi teeb seda ja poisid on väga õnnelikud ja, ja mul on hea meel näha Aga sina, Päär, mängid ka niisuguseid mänge, kuhu kutsutakse juurde kõiki lapsi, kõiki, kes tahavad tulla nii-öelda kindlal ajal kindlasse kohta ja siis noh, nii-öelda täiskasvanute mängimisest osa võtta. Ma tean, et praegu te teete neljakesi ühte niisugust lasteetendust ja kõik need tegijad on ise ka lapsevanemad. Mida te lastele mängite? No ta on tantsuetendus lastele just mõeldudki nagu sihukse seitsme kuni 10 11 aastastele lastele. Etenduse nimi on käik, aga me ei ole nagu väga niisugune selge narratiiviga lugu, ütleme et hakkab pihta siit, et elasid kord ja läksid sinna ja lõpuks oli õnnelik lõpp. Mitte et meil seda õnnelikku lõppu ei oleks, meil see õnnelik lõpp on ka seal lihtsalt nagu see ka natukene abstraktsem. Ja seal on ikkagi nagu seiklused, koopad, merereisid, tormid, noh, mida meie ise oleme siis nagu seda tantsu liikumist tehes silmas pidanud, et ja nüüd vist on mind välja tulnud ka nende lasteaias, et me oleme hiljem küsinud ka, et mis nad siis saanud, sellest on samad märksõnad, mis meil nagu olulised on olnud, need on nagu nad ka ära maininud. Mida te siis neile edasi annate. Ma loodan, et seal on põnevust, nad saavad kujutluspilte estonian saavadki kuidagi nagu sinna Meie loodud koopasse tulla, nad saavad nagu päriselt tulla lava peale ka seal kohati me anname neile võimaluse nagu ise osaleda, siis selles lavategevuses ka ma ei tea. Sina Annelises käisid vaatamas, andsime neile. Üks asi, mis kindlasti lapselt saab, on see, kuidas lahendada mingit olukorda või et kuidas üks laps reageerib mingisugusele käitumisele või teguviisile, mida teine laps siis teeb ja näevad, seda kindlasti näevad seda päev nad teevad seda ise, aga nad ilmselt ei teadvusta seda endale, kui sa lähed ikkagi teatrisse, vaatame sellist asja ja sa näed, et keegi tegi teisele liiga, siis sa näed, mis tekitab inimesele, kellele see liiga tehti ja, ja sellele, kes siis seda tegi, et ma arvan, et see on väga hariv ka selles mõttes. Aga kes seal mängivad, kas seal mängivad täiskasvanud või lapsed nende täiskasvanute sees, me oleme selle jätnud ikkagi selliseks ka kuidagi mitme kihiliseks, et seda võib mõista nii ja naa. Igatahes üks poiss ütles nagu peale. Te olete mingid lapsed seal, eks jah, see on nagu üks siis meele seda kuidagi nagu eraldi niimoodi välja toonud, me oleme selle jätnud lahtiseks oma nimedega seal lava peal ka, et meie kehastusel kellekski teiseks oleme lihtsalt mingi fantaasiamaailmas seal nagu ringireisimine. Olgu, tegelikult meist jõudsimegi kuskil niisuguse koha peale, kus me võime asja kokku tõmmata, vaat need asjad on kõik, mis asi on teise sees olemas. Et kui sa ikkagi lapsega mängid, siis sa ilmselt ikkagi mängid ka seda asja, mida sa tahad, et ta tulevikus mängiks ja samas mängid ka ikkagi seda mängu, mida sa praegu siin mängid ja mis huvitav on? Midagi ei ole teha ikkagi ma jõuan sellesamase ringi juurde tagasi, et see, mis on meeles, lükkab meid kuhugi edasi ja ikkagi mingisugune tuleviku projekteerimine kogu aeg käib kasvõi noh, üldjuhul ebateadlikult isegi öelda surnud ring. Aga natuke morbiidselt heas mõttes surnud ring, tähendab ilmselgelt on ta ring, aga ma arvan, et ta ei ole surnud, sellepärast et kuna need ringi keermed ikkagi üksteise kohale ehitavad jookse kogu aeg ühte samasse kohta kokku. Võib olla inimese elu võib võtta surnud ringina momendil ja võib-olla mingisugused elut, vot niisugused ongi. Aga ju me siis teeme pingutusi, et nad sellised ei oleks. Olgu, aitäh teile. Ma räägin Pukuga ka natukene. Uku, kui vana sa oled ka? Kas kaheaastane on juba suur poiss? Mida, mida sulle meeldib teha, mida sa kodus kõige parema meelega teed mängu, missugused mängud sul on? Poeg, kirjelda natukene, kuidas sa seda dinosauruse mängu mängid? Selle, kas see tuleb kuidagi niimoodi, et teed arvuti lahti, siis sa pead saurust kuhugi liigutama. Räägi, kuidas sa teed seda. Panevad kokku. Millega pusle ela. Tähendab seda, et seal on pildi peal, on dinosaurus ja siis sa võtad tükid ja paned selle kokku. Kas. Kõike teha seal raske, kust sa seal õppisid? Kera soolase? Käin ära, kes dinosaurus? Vits on pojale Tiina asjaolust. Mina tean, et enamus inimesi teab, et dinosaurused mingisugused niisugused mitte värvilised elukad, aga sina tead, et need on värvilised. Värvi, mis värvi nüüd veel Nix kommid maitsevad, kolleeg maitsekas kommid on lastele kasulikud ka lastele Casanikadeegaa. Kuidas nad on kasulikud lastele? Laadi Tallegg kolleeg, kas lapsed peavad kummi saama, muidu nad suureks ei kasva? Läksi ka, kasvõi isegi ilma kommideta. Näeb mure, kas Arvilaga aitäh sulle rääkisid? Tubli poiss. Oma elust rääkisid Päär JanneLiisi külas käis Andres Noormets, saate toimetaja Tiina Vilu, helirežissöör Maristamba. Neile saab kirjutada perepilte TRUE. Järgmisel laupäeval oleme jälle teiega kõike head.