Kas kolmas auhind romani võistlusel tuli teile üllatusena? No ma ühe romaani olen enne kirjutanud. Lasi jah, lasteraamatuid on kolm tükki kirjutanud. Ja eks muidugi väikese meeldiva üllatusena kuna nii palju neid sinna ikkagi saadete romaanist. Te töötate peainsenerina Lenini-nimelises köögiviljakasvatuse näidissovhoosis. Olete seal olnud juba veerand sajandit ja ka varem olete põllumajanduses töötanud ja vastava erihariduse EPAs saanud. Aga nagu siit tagakaanelt lugeda, olete ka kogu aja vist juba epas õppimise ajal kirjutanud. Kuidas see kirjutamine teil alguse sai? Jah, üliõpilaspõlves juba katsetasin lastele kirjutamist ajakirjanduses, esialgu pioneeri hiljem tähekese veergudel siis ikka iga aasta niimoodi mõni jutt ilmus ja esimesed kaks raamatut osaliselt nendest kokku pandud, mis on ajakirjanduses ilmunud. Tähendab peamiselt te olete kirjutanud lastele, kas on ka vähe kirjutada lastele või täiskasvanutele? Et mingisugust kirjutamise raskuse vahet oleks, seda ei oska ütelda. Aga laste eluga lihtsalt praegu ei ole kursis, on, kuna olen sellest keskkonnast nii palju kaugel juba. Ja hakkasin kirjutama sellest, mida ma nüüd viimastel aastatel olen elus näinud ja kogenud. Ja põhiliselt sellest keskkonnast, nagu oskan, nii kirjutada kui põllumajanduse keskkonnast. Võib arvata, et teie töö on küllalt pingeline. Millal te kirjutate? Kirjutan ainult talvel kuna pikkadel talveõhtutel siiski on aega rohkem. Aga ei suvel, kevadel ega sügisel selleks aega ei jää. Kuna tööpäevad on ikka küllalt pikad ja pingelised. Te ütlete siin selle raamatu heinatants lühikeses tutvustuses, et prototüüp ei maksa otsida, kirjanikud tavaliselt seda armastavad mainida, tähendab otseseid prototüüpe. Aga kas võib otsida prototüüpe probleemide osas? Probleemid paistavad, et. On teil muidugi väga lähedased ja mis nad paistavad, see on kindel. Ja nendest kirjutamine paistab olevat ka teie kõige tugevam külg. On niisuguseid situatsioone, näiteks, mis on ka tegelikult ette tulnud Täpselt sündmustik ei ole elust võetud, on täiesti väljamõeldud. Aga see probleemide ring, millest seal räägitakse, muidugi elust võetud ja prototüüpide kohta nii palju, et eks iga kirjanik vist ütleb niimoodi selle oma raamatu kohta, selleks on omad põhjused. Miks niimoodi öeldakse. Aga eks mõned prototüübid paratamatult. On ikka kodumajandist ka. Ja võib-olla olete üheks prototüübiks ka teie ise, mis te arvate? Ei ole. Ma mõtlesin, et kelles võiks näiteks teid kõige rohkem näha, kas pea kronoomis Randlas ei ole? Ei, absoluutselt mitte. Kui eelmises romaanis valeühendustes võis seda nagu Leitja. Põhjendatult. Aga randla prototüüp on meie endine kauaaegne peaagronoom, kes nüüd on mõned aastad surnud. Eetika on, kavatsesid Trata teete? Jah, ja tema oli umbes sellise iseloomuga mees, nagu ma seal kirjeldan. Ja surigi südame tagajärjel, nagu siin on see peakraam. Randla. No aga võtame siin traktoristid, need möllumehed Jaak ja Villu ja. Eks need on ka ikka oma kodumajandus nähtud. Ma kirjutama hakates seadsin endale ülesandeks küll, et kirjutada sellistest inimestest, valida prototüüpideks, kes momendil töökaaslased ei ole. Esialgu tundus, et sain sellega kaunis hästi hakkama aga millegipärast sel ajal, kui ma kirjutasin, juhtus niimoodi, et inimesed hakkasid ükshaaval tagasi tulema. Meie majandusse kunagi lahkunud inimesed millest tingitud meie majandile üldse tundub, on niimoodi, et lahkujad hiljem tulevad tagasi mingil põhjusel hakkavad kahetsema, käivad ringi siin-seal ja joodiku ringiga tagasi. Aga mis on see peamine, mida te selle raamatuga lugejale öelda tahate? Peamine on näidata põllumehe elu ja probleeme ja neid raskusi, millega nad võitlema peavad pidevalt. Ja võib-olla üks kõige peamisem probleem on distsipliini küsimus. Eriti see heinameestega vaidlemise küsimus. Niimoodi, et Hololei, see raamat juba valmis kirjutatud, kui see probleem valitsuse poolt tõsteti teravamalt päevakorda, et teenetasite juba tundub küll jah. On teil praegu ka midagi käsil? Ei ole jõudnud veel tänavu talvel alustada, sellepärast et alles need sügisesed tööd lõppesid ja mis teeb praegu põhiliselt on põllutööd on lõppenud, remondiperiood on halvanud ja see on nagu minu kui inseneri töö, võiks isegi ütelda kõrgperiood. Ega suvel palju kergem ei ole, aga põllumajandusinseneritöökorda on juba selline, et ühesugune pinge on aasta ringi. Aga ometi te ütlesite, et te kirjutate talvel kuna siiski see talvine päev on lühem, õhtu on pikem ja seetõttu paratamatult rohkem aega. Suvel käib ju tööpäev ikkagi ei lõpe. Nii vara. Ma tulen veel selle raamatu tagakaane juurde tagasi. Te ütlete, et arvan kuulvat kutseliste kriitikute etteheiteid, et inimeste probleemide kujutamisel pole mindud sügavuti. Miks te niisuguse kartuse olete siin juba avaldanud? Arvestades praegust eesti kirjandust ja eesti kriitikat. Mulle tundub niimoodi et need praegu ilmuvad raamatud on elust võib-olla kaugemal kui see minu, mina olen otse otse elust ja tootmisest võtnud ja rohkem nagu psühholoogia peale on rõhk pandud. Ja autoritel te mõtlete jah. Ja isegi Serbia vasaras. Vladimir Beekman ütles niisuguse lause et kirjandus on nagu natuke kaugeks jäänud. Mina nagu pooldan seda suunda, et kirjanik probleemedik otse elust võtma. Mina ei ole kutseline kriitikaga, ma võin siiski öelda, et et probleemide kujutamisel te olete just sügavuti läinud ja teil ka on millest kirjutada? Millest kirjutada kindlasti on, sellepärast et olen ju kogu aeg olnud tootmises ja põllumajanduses ja nagu ma siin ütlemine arvangi, et seda sügavust peab avaldama probleemide ja ise loomade kaudu. Nii see ongi. Edaspidises töös oleks huvitav ja vajalik minu arvates käsitleda selliseid probleemi nagu juhtimispsühholoogia juhi alluvate vahekordi suhted. Siis noorte töökasvatus, mis põllumajandus on väga suur probleem on vist üldse rahvamajanduses mitte tootmisalasest probleemidest. Näiteks vanade emade probleem, inimese ja looduse suhted. No ja veel mitmed. Nii et tööpõld on lai. Jätkub jah, veerandaega jätkus. Jõudu teile selleks. Tänan.