Tere tulemast kuulama saadet, lood ja laulud, saade, kus me ikka jälle võtame ette ühe või teise külalise pärime, millised on just neile armsad muusikapala nende seniselt muusikuteelt ning meie külaliseks. Täna on Bonzo, tere tulemast. Andrus Albrecht, sinu esialgne nimi, pärit oled sa rakveres? Ja pärit Rakverest olen siiamaani seal elab seal kasvanud, koolis käinud ja, ja elan siiamaani seal ja ära vist ei lähegi kuskile. Kas sa ikkagi, kuigi sa ütlesid just, et muud teha ei oska, kunagi kaalusid ka muid variante peale muusikuameti. Jah, 80.-te aastate lõpupoole või teises pooles üritasin omandada torulukksepp keevitaja ametit, sest midagi pidi tegema. Või mingi amet pidi nagu inimesel olema, aga ma tahtsin proovida nagu tisleriks minna. Aga sinna mind ei võetud vastu, siis sellised viletsamad poisid nagu mina olin, pidid leppima siis keevitaja ametiga. Aga noh, ma ütlen ausalt, et ega see Mulle eriti sobinud väga hästi, et peale selle, kui ma objektil olles mul oli kaks vanemat meest oli, olid nagu juhendajaks pandud. Ja ma ei saanud hakkama gaasiballooni kinnikeeramisega, siis oleksid need sassi seal üksi gaasiballoone, teen hapnikuballoon, ma ei saanud aru, kumb on kumb, kuhu polügoon keerama, sellest kõvasti riielda, siis ma tulin sealt objektilt päevapealt ära ja ja, ja siis minu jaoks lõppeski. Lapsepõlves mul ei ole mingisuguseid unistusi olnud või et ma ei mäleta, et ma oleks tahtnud saada lennukiks vedurijuhiks ma ei tea kelleks iganes. Lihtsalt ma olen lasknud kulgeda niimoodi vaatanud, kuidas kuidas õnnestub ära olla oma aeg ja, ja eks ma olen ikka teinud mingeid erinevaid teeotsi ühes või teises kohas. Aga see muusikuks saamine on nagu minu sees olnud noh, ikka päris kogu aeg pikka aega algusest saadik peaaegu et et lõpuks ma sain selle, mis ma tahtsin ikka jah. Üks mälestus, mis sul on sellest, kuidas juba õige noorest peast tegite teie bändi, kuidas see võimalus tekkis. Kas Rakveres oli selliseid eesrindlikke juhendajaid või muusikaõpetajaid või kuidas see muusika ikka sinu väikese sõrme kätte sai? Bänditegemise ihalus oli juba algklassidest peale ja ma isegi mäletan seda, et ta kodu pööningul paari klassivennaga organiseerisime omale sellise proovitegemise võimaluse. Igaüks võttis kaasa mingeid pille, mis tal kodus oli. Ja muidugi ma ei osanud neid käsitleda ja Me lihtsalt tunnistasime neid ja kujutasime ette, kuidas me hakkame vallutama mida iganes ja juba isegi ühe klassivenna palkasime mänedžeriks. Aga hiljem siis ütleme kuskil 15 aastaselt armastasin kaaperdada ringi seal Rakvere rahvamaja teatri ümbruses siis Rakveres tegutses tol ajal selline ansambel nagu peo Est-rokk. Vennad märgandid Madis märganud, Ta mängis trummi ja Mihkel märganud, mängis bassi ja, ja siis oli seal veel paar poissi ja siis nende juhendaja kalev kaske lainen. Ja see oli siis juba täiskasvanud mees, mängis kitarri, siis vajaduse korral ka lauljat Parema laulja puudumisel laulis ise. Ja tema nägi mind seal lihtsalt jalutamas ja siis ta kutsus mu rahvamajja klaveriäärde, et kuule, tule proovi, et kas võiksid laulda, et näiteks proovime Champolaiat laulda ja siis mõtlesin, okei, et see on mul täiesti mul lähiajal proovisin seal paarida laulda ja siis ta ütles, et jah, et väga hea, et tule meile bändi lauljaks ja nii see alguse sai. Minu lauljakarjäär. Kuidas see juhtus, et ühele Rakverepoisile hakkasid meeldima bluus ja ja sellised natuke musta muusika mõjutusega võnked sest et kuskilt pidise muusika sinuni jõudma, kelle või mille kaudu? See olgu see peale sinna 80.-te lõpu juba päriselt puu 89, isegi 90 ja niimoodi siis ma töötasin Rakvere teatris, mul oli seal sõber ja bändikaaslane Elmar sats, tol ajal hüüdsime teda hitiks. Ja siis tema juures ikka Rakvere nõndanimetatud hipid siis said, said kokku, üsna tihti istuti põrandal, joodi teed, tõmmati kogu aeg väga palju sigarette ja kuulati palju palju muusikat, sest hypylali meeletu fonoteeki Rakvere mõistes. Ja sealt on minu avastatud Led Zeppelin, Niiliang ja Bob Dylan ja ja veel veel palju artiste. Ja siis me Elmariga tegime ka, bändisats pluss bänd. Mina mängisin seal trummi ja juba laulsin trummi tagant. Ja siis, kui see bänd ükskord läbi sai mõnede aastate kestes, siis hakkasin mina suure individualistid sellist soolokarjääri ajama. Ja siis moodustasin ma Rakveremuusikutest sellise ansambel nagu harvest võetud Niiliangi loo järgi ja me hakkasime siis viljelema seal sellist Niiliangi tribuuti, ehk siis mängima neljangi lugusid. Mingil hetkel sai neid ka neli-viis tükki lindistatud ja see, see bänd tegutses väga-väga pikka aega, see, et 94.-st peaaegu et siis 2004., nii et 10 aastat. Meie saatekülaliseks täna on Bonzo ning Niiliangi atribuuti. Kuulsite loo pealkirjaks kamandei vilets Godounthoun. Ühel hetkel tekkis siiski kas seesmine või kes teab milline teadus. Et hakata ise kirjutama. Ja tänaseks oled sa seda teinud küll ja veel. Kas sa mäletad seda alguse hetke, mis tõukas sind seda tegema viivi, mis oli see seesmine vajadus? See võis olla niimoodi, et ma muidugi mõtlesin, peas keerlesid mõtted selle üle, et, et just kord võiks mingisuguse plaadi teha või kui ma ei teadnud, mida sinna peale panna. Et lihtsalt sellist kaveri plaati teha üks-ühele erilist mõtet sellel. Ja teha näiteks siis niiet et teha eestikeelne tekst ja võtta näiteks meie läänelugu, see tundus too aeg võimatuna, mis ilmselt oligi, sest sest nende lubade saamine Ta kui üldse luba oli võimalik saada, siis ta võis sinul tulla, kuid või aastaid isegi tihtipeale üldse pruukinudki tollase luba, et siis ma otsustasin, et või noh, mõtlesin, et peab siis hakkama ikka ise laule tegema ja laulma nüüd eesti keeles. Kuidagi ta niimoodi läks, et vaikselt hakkasid tekkima mingisugused laulud. Ja noh, mul on Üllul kasutanud paljude teiste tekste, ma ise ei oska. Või ei ole suuteline tekste kirjutama, kuigi ma olen mõned teinud. Kirjutasid loo Leningradi küpsis ja valisid sellega tänasesse saatesse. No see just sellepärast, et see oli vist mu meelest kõige esimene, kui mu mälu mind ei peta, kõige esimene lugu, mis ma tegin siis otsast lõpuni, ise niiviisi kui teksti välja arvatud, siis see see sõnade kombinatsioon Leningradi kipsis, mille aitas või pakkus mulle sellesse laulu välja Tõnu Timm, kellega ma koos väga palju musitseerisime tol ajal 2003. teisel, kolmandal ja neljandal. Et see, see Leningradi kipsis on, siis mossisid riimi ja siis Tõun pakkus välja, et Kuletuga, et küpsis Leningradi küpsis okei, selle loo teksti kuulata, siis on ta üsna selline. Ta võiks olla mingi Negrafiil. Samas võib ta rääkida ka sellisest Nõukogude aegsest kulinaalsest tootest, ma ei tea, võtku kes, kuidas iganes staapsed. Kuu kulgeb üle maa ja taeva. Aeg-ajalt viirastusi. Mu silmadelt on ära võtnud kogu vaeva. P viid mu kõrval, näitab neil ja suunda. Valinud, täis lootustandva ei näi. Miks ka mitte, seal on hall laulu kuulda on liivakell, mis aegamööda käisid. Soomi klaasikese helepunast. Taju mis ees veel on? Süütan sigareti. Me nutta veel ei lahutada. Skoor. Kaugel kuusetukas lõikab tutta. Vastaks kyll Linnutee. Tuleks vastu kasvõi ükski totaalne nägu. Ootan ootamise pärast jäängi üksi. Leningradi kipsis päritse plaadilt teisipidi tegelikkus, mis on ju tegelikult sinu esimene kauamängiv ja kohe võtsid asja ette viiulite ja torudega ja, ja väga ambitsioonikad. Jah, ja sest mul oli kuidagi just vahetult enne seda tegemist, ilmus Tõnis Mägi plaat seerias. See oli kuidagi minu arust oli pauk. Et plaat kõlas ikka nii teistmoodi ja nii võimsalt. Väga oleks tahtnud ka sellist sellist plaati teha. Sellest plaadist võlutud Tiit Born tegi ka veel ennelist näksi selle oma plaadi, ma mõtlen, mis seal plaadi nimi ja seal olid ka mingid analoogsed kõlad. Juba seal oli kuulda igasuguseid toredaid pille, kellamängud, vibrafoonid. Stiil, trumm, ühesõnaga mingid sellised asjad hakkasid järsku tulema ja tuligi Tartust Alari Piispea Lauri Liivaku produktsiooni ajal, et mulle see see väga-väga meeldis ja ma kohtusin Alari Piispea, aga Tallinnas tulid Tallinnas esinemas ja siis ma teadnud tast suurt midagi. Nii palju ma olin, kurssettan Kunda poiss ühesõnaga minu kõrvalt külast külla linnast. Ja et Virumaapoisid, et nad võiks nagu omavahel jutule saada ja siis ma kohtasin taga. Et siis kuidagi saime kaubale ja, ja sellest kohtumisest ja sellest esimesest plaadist sai see alguse sõprus ja ma olen teinud enamus plaate tema juures Tartus. Nüüd viimased kolm aastat, me oleme üsna tihti ninapidi koos ka ansamblis kõrsikud ja ma arvan, loodan väga, et see koostöö jätkub veel pikka aega. Võtame ette vahepeal järgmise loo. Miks ta mulle võiks oluline olla, ta on lihtsalt sellepärast mulle tähtis oluline, et see lugu meesia jumal kui nüüd liigume kronoloogiliselt, siis on järgmise aasta hiljem ilmunud plaadi pealt, mis ma juba koos Tonyga tegin, andke tagasi maha. See, see tekst on pöörane minu arust, kui ma seda esimest korda lugesin selle teksti tõimul Rakvere teatri näitleja Toomas Suumann. See tekst on väidetavalt kirja pandud. Seda ütlesime Raul Vaiksoo. Et see on kirja pandud väga ammusel ajal Püha Augustinus poolt ja eestindanud või eesti keeles siis toimetanud Veriimi panud või kuidagi lauldavaks, moodustades Rakvere teatri näitleja Toomas Suumann. Ja tema tõi mulle selle teksti ja mul on seda lugesin, siis ma ikka tegelikult olin tükk aega heas mõttes oimetu. Jäin kuidagi väga mõttesse, mõtlesin, et ohohhoo, see on ikka selline mõte, et selle peale kohe ikka, et see on nii lihtne, see on äärmiselt lihtne, aga see töötab. Mõjub, mõjus mulle nii uskumatult, et see oli pahviks. Ja, ja ma otsustasin. Nii et ma tahan seda lugu kindlasti laulda või rääkida või esitleda esitada kontserditel ja tegin sellele viisi. See lugu on inimeste sisse pugenud ja seda ikka aeg-ajalt tahetakse kuulata ja ta mul kontserdirepertuaaris ikka väga olulisel kohal. Et meesjumal. Suve taeva liivaluid. Mõtles mees, mis kandajale oma elu. Kui nii kaua olen pidanud käima üksinda siis see saa, arvas astagul sa. Miks mind siis, kui raske oli? Lood ja laulud saates ma arvan, nagu te sellest laulu tämbristki ära tundsite, on täna külas Bonzo laule, mis mitte pelgalt selle esitajad, vaid ka kindlasti kõiki kuulajaid alati liigutanud. Meie jumal, kas sinu Bonzo on ka vahetevahel tunne, et keegi nagu kannab kätel? Muidugi on ikka, on need võib-olla hetk ei ole väga, väga tihti, aga, aga, aga need on ka aeg-ajalt ehte tulnud. Siin on hea siduda kohe järgmine küsimus ka siia otsa. Kui sa laule kirjutad ja muusikat endast välja annad, siis kuidas see sinuni jõuab? Üks laul. Kas seal on midagi, mida antakse ülalt, või on see ikkagi mõttetöö või mingisuguse metoodilise keskendumise tulem? No ma pigem ikkagi mõtlen seda niimoodi, et et sa oled lihtsalt ju vahendaja või vahend mille kaudu siis jõuab edasi inimesteni, et see on mõnikord nii keeruline, nagu ma mõtlen selle peale. Et võib-olla on kellegi teise mõtted ja asjad ja käekirjad, mis läbi minu jõuavad näiteks kuulajateni. Aga ma ise ei julge ennast küll nüüd väga, ma ei ole ennast kunagi pidanud heliloojaks või, või, või väga suureks loojaks üldse, et lihtsalt olen laule teinud. Ja ma ütlen seda, et. Ma ei käi kuskil inspiratsiooni otsimas, ma ei tea, tegelikult mis asi on inspiratsioon. Ma ei tea, mismoodi ta välja näeb või, või kuidas, mis kujul ta inimesele pähe tuleb. Ma ei käi kuskil metsas, ma ei käi mere ääres seda kogumas otsimas. Ja ei, ma ei lähe pilliga istuma tuppa või stuudiosse, ma võtan ta kätte ja ma hakkan laulu välja mõtlema. See tuleb lihtsalt väga suvalisel hetkel on ta lihtsalt minu peas olemas ja see ongi kõik ja ma lihtsalt fikseerinud ära. Kuna ma ei oska muusikaliselt nagu asju üles kirjutada, siis ma kas lindistan ta kohe ja siis ta sinna jääb. Siis hakkab juba töö selle asjaga pihta, et kuidas seda asja vormistada, mida, kuidas seda teha, organiseerida ja nii edasi. Aga see, kuidas mingi lugu minust välja saab, sellele ma ei oska seletust anda, see lihtsalt ühel hetkel pannakse mul või kuskile siia ja siit tuleb noh, on paar sellist varianti, et et on tulnud mingisugune mõte on see saanud üles kirjutada, aga midagi on justkui veel puudu. Ja siis ma aeg-ajalt tulen selle mõtte juurde tagasi, et seda arendada ja tihtipeale ei tule mul sellest mitte midagi välja. Ei, ma jätan ta jälle siin, kuni ühel hetkel on ta jälle kuskilt pauhti mul olemas ja siis ma panen lisan sellele jupile otsa selle teise jupi, mis on kunagi tulnud hiljem. Nii et sa ikka ootad laulude järgi pigem? Ta on jah, tegelikult ja mõnikord tuleb neid nagu neid sähvatusi rohkem. Mõnikord ei tule üldse kuude viisi midagi, et ema ja mai hakka punnima lihtsalt ootangi neid. Räägimegi järgmisest loost Wilma. Noh, see on üsna lihtne maavillane kantrilaul. Selle looga on niimoodi, et ma olin kunagi ikka väga, väga, väga suur kantriarmastaja ja korraldasin Lääne-Virumaal Altja kalurikülas Altja kantri-nimelist festivali kolme aastat. Ja esimesel aastal läks väga hästi. Saadud tulust ostsin omale kasutatud auto, sel aastal läks veel paremini, siis ma sain saadud tulust osta omale kasutatud korteri Rakveresse või teha sissemaksu. Kolmandal aastal läks asi täiesti pankrotti, rahvast enam ei tulnud. Ja tänu sellele pankrotile läks minu juurest, et äraga minu dolla häbinägu peas nutuvõru ümber suu, minu tolleaegne tüdruksõber Vilma. Ja temast sellest kantriajast kõik see lugu räägibki. Ja üks lugu on sellega külmaga veel see, et see on minu Tony ühisplaadi pealt tyyp. Lindistasime seda plaati Sagadi mõisas mitu päeva kohapeal ja, ja mulle tundus, et midagi on veel puudu. Mingi lugu oli vist puuded, meil oli mingisugune nagu lugude arv, mingi plaadi pikkus oli nagu see eesmärgiks võtta, ta võiks nii pikk olla ja ja siis ma mõtlesin, et mul on tegelikult üks lugu või ma mõtlesin, et võib-olla ei sobi selle plaadi peale. Aga no ma mängin teile ette, seal oli veel palju kaasmuusikuid helirežissöör ja mõtlesin, et okei, et ma mängin sellel loderi ette, et ise vaadake, kas see võiks sobida või mitte. Ja siis, kui ma olin selle loo ette mänginud, siis kõik plaksutasid, käsi oli taga rõõmsad, ütles, et see on kõige parem lugu seal plaadi peale üldse, et see tuleb igal juhul sinna. Panna need. Niimoodi ta sinna sai, muidu plaanis seadeldise pärast. Mõtle. Meeleolukas ja dramaatiliste pööretega Viilma. Laulan siis siis ma lähen ikka nii süvitsi selle selle loo sisse muudatused meelde ja siis on tihtipeale juhtub, et me isegi natuke nutan, sel ajal. Kogun ennast kohe ka siis kuule täitsid väikene närvipinge on ka samas Panso silmis, kui ta seda kõike räägin. Aga ma olen näinud kontserdil, kuidas sa oled. Väga sisse läinud, nii et on ka kitarrikeel on lennanud, laks katki ja oled edasi kütnud, et selles mõttes sa vist oled võimeline laval ikka väga sisse minema. Jah, et nüüd enam väga palju pole seda juhtunud. Kee katki läheb selles mõttes, et sisse ikka üldiselt üldjuhul lähen ikka või muudmoodi ma lihtsalt ei kujutaks, kui ette seda, et lihtsalt suvaliselt ära laulda. Aga selles mõttes ma olen nagu rahulikumaks jäänud astega, et ma enam ei tao küüsi veriseks või komedikat ei ole näiteks midagi, ma olen rohkem rahulikumalt mängima hakanud. Aga sellist s ikka juhtub, sa ei tohi ennast lasta häirida seepärast et ega siis igast asju juhtub. Ükskord juhtus selline lugu korraks räägin ära, jutt sellest juba tuli. Et lugu jäi katkise, saab ilma, muuseas, ma laulsin seda kunagi Karepal ühes ühel vabaõhukontserdil Sagritse muuseumi hoovis kaheks Riho Sibulaga, siin esimesel ja siis seda lugu taheti. Siis ma tegin. No aga mul oli mingi häda, et mul läks parem käsi läks niimoodi krampi, et tõmbas nagu katkemgi uniseks ja näppenam sirgeks. Ühesõnaga siis see lugu jäi pooleli. Vabandasin viisakalt ja ütlesin, et ma ei saa rohkem mängida, sest mu käsi on nii niipidi, et rohkem sirgeks ei lähe enam. Tekkis mingi kramp. Ja siis ma olin nagu paanikas, mõtlesin, toetaks, nüüd hakkabki, võibki nihukesi asju juhtuma hakata. Siis vanem kolleeg Sibul teatas, et ega teadet aeg-ajalt jaamale lihtsalt magnet seisundikuure. Et tekib, võib sellest tekkida organismis magneesiumi puudused. Aga viimased kaks lugu, mis me praegu kuland oleme, oled sa teinud mõlemad koostöös Tonyga, kuidas teist sai muusikaline tandem ja kas sa mäletad, kuidas te tuttavaks saite? Ma arvan, et see jääb Sellesse aega, kui kui Sansambel harvesniliangi tribuutansambel hakkas oma otsi kokku tõmbama. Esinemisi on meil väga palju ei teinud ja ma hakkasin mõtlema oma oma laulude peale ja eesti keeles laulmise peale. Tõun selles arvestuses veel osales mingites sessioonides. Ma kutsusin ta kitarristiks, sest mulle on alati meeldinud see, kuidas ta mängib. Kuidagi kokku saime ja kuidagi. Me hakkasime koos esinema ja laevade peal Tallinn-Stockholmi liinil. Põhiliselt mängisin pubides, trubaduuriks olime ja tema viis mind kokku Alari Piispea tegelikult temaga me hakkasime neid minu lugusid kuidagi arendama. Aga me oleme nii palju koos vabadel aegadel. Lihtsalt tegelesime siis oma loomingu lugude vormistamisega või ananseerimisega ja tegime koos mingeid lugusid isegi ja siis me tegimegi mõned plaadid ka. Bonzo tõunime all ja olin jää äärel, olin peaaegu nagu vahepeal selline täie koosseisuline liige. Tegime äärega ühe plaadi koos ja, ja mitmetel tuuridel osalesin ka, et selles mõttes see sõprus oli meil nagu suur. Järgmine laul, mille sa oled välja valinud, on isiklikumad sorti pealkirjaks sel ingel lendas ära. Jah, et see lugu oli ka sellega esimese plaadi peal teisipidi tegelikkus, mis aastal 2004 ilmus? Kui ma seda plaati ette valmistasin, kui see mõte oli selge, et ma teen plaadi, otsisin laule sellele plaadi peale. Ootasin, nagu me enne rääkisime, ootasin neid laule, mis sinna plaadi peale panna on ju siis sel hetkel ajaperioodil juhtus minu elus selline kurb lugu, et minu isa lahkus 52 aastase noore mehena siit päevapealt. Jaa. Ja see oli paras ehmatus, shokk ja kurbus minu jaoks. Ja, aga ma ikkagi tegin edasi seda plaati ja selle, selle plaadi peale sai siis üks lugu ka, mis on pühendatud minu isale. Seda teksti olen, olen ma ise natuke teinud ja kui ma tundsin, et ma rohkem ei oska ja ei suuda, siis pöördusin abi Toomas sumoni poole. Me rääkisime sellest sellest loost üldse, miks see lugu on ja miks te sinna plaadile läheb, noh, see on nagu põhimõtteliselt kahasse tehtud, eks siis meil, et siiski rohkem nagu Toomase tekst, et minul mingisugused mõttealged on seal lihtsalt sees. Toomas vormistas selle teksti. Vana ingel lendab ära. Ma. Siin. Paari siis. Need sära. Seal ta vana. Need on tiivad. Iva. See kui. Ma juba üle. Jää ainult selles unes ei ole. No vot see oli lugu, meil on täna külas mees, kellel kokku 100 mehe hääl ikka Bonzo. Aga peab tõdema, et see ei olnud siiski päris esimese kauamängiva versioon aastaid-aastaid. Hiljem tehti siis nagu te kuulsite politsei ja piirivalveorkestriga versioon laulust. Ingel lendas ära. Teeme nüüd siis pöörde natuke rõõmsamasse suunda kõrsikud, kuidas nemad kokku said, meil on üks versioon, on lindis juba ühe kõrsikuga varasemast lood ja laulud saatest, milline on sinu versioon? Okei, ma vist aiman, millest räägid, aga ega see on tõenäoliselt üsna sama versioon, et seal heina panime. Madis Aesma nägi meid koos ja kuna me oleme kõik sellised korpolentsid tüübid, eks ole, Alari Piispea, Jaan. Kuidagi meie nägemine millegipärast tegema ei, ta ütles Heiga rusikatega, meid nägija. Ja nii see saigi paremat nime nagu ei oskagi nagu tahta, et me oleme noh, selline see irooniline nimi ja me oleme väga eneseirooniliselt tüübid ka seal ja armastame tagada ennast väga hästi sobiv senini. Aga samas te ei karda teha oi kui ilusat muusikat. Jaan Pehk kunagi ühes intervjuus tunnistas, et tahamegi teha plaadi kohta, et tahtsimegi teha ilusate lauludega plaadi. No niimoodi on need, selline soov on meil olnud siin juba viimase kolme aasta jooksul, kui me oleme koos tegutsenud ja andnud välja viis heliplaati, need, see soov on ikkagi läbi kuttide nende plaatide juures teha võimalikult ilusat muusikat. Tule ja jää on laule, mis sa kõrsikud repertuaarist välja valisid. Miks just see on sulle armsad. Näiteks sellepärast, et see, see on mu enda kirjutatud tehtud viis ja jaanisõnad need kõrsikutega viimastel aegadel, Me oleme püüelnud sinnapoole, et me paneme rõhku üha rohkem oma loomingule. Ja tule jää, lugu sündis niimoodi, et et mina viibisin Norras. Mõned päevad istutasin mere kaldal mägede kõrval. See kuidagi jättis nii võimsa mulje see loodus, mis minu ümber möllas. Ja siis tookord istusin selles mingisugune viisi Õpakas. Kuidagi jälle tuli kuidagi niimoodi lihtsalt istudes tuli, hakkasin imisena mingisugust viisijupi. Ja siis ma helistasin umbes, uimisesin selle telefoni sisse ja saatsin kohe interneti kaudu nagu Jaanile, et ta teeks teksti, ta mõtleks selle peale, et kas talle haakub selle viisijupiga mingi tekst. Jaan viibis selle teksti või selle viisijupi kättesaamise hetkel ja kui ta hakkas siis sellele teksti peale tegema Islandil temal oli kuidagi ka mingisugune loodus mässas ta ümber. Nii et see ongi selline rahvusvaheline lugu, et selle loo on tervelt kaks eestimaapoissi üks viibides norrasteni Islandil ja siis need mõjutused ja kõik need asjad on seal lossees. Me selle logoga esimesel lauluvõistlusel ka, vot nii, nii palju hea laulda sai, et seisad žürii test edasi. Oleme kuulanud luud, lill, laulu, karget jõge, ei. Ole üheskoos looja heinu vahel. Katedraal kui no Jääl Eva ta tagasi jääb ja jääb. Kuula nüüd lill. Kar jõge. Ja nõnda jõuamegi saates lood ja laulud, kus täna külas Bonzo tänase viimase luuni ning sel hetkel, kui me seda saadet salvestame, siis hea uudis on see. Bonzo on valmistamas ette uut plaati, mis on kohe-kohe ilmumas. Ja väga sügiseste meeleoludega on see plaat. Eetriväliselt tunnistasid, et sulle on see lemmik aastaaeg, miks see nii on? Ma ei tea, siis on kuidagi. Mulle meeldib sügis, sellepärast kui ta juhtumisi on veel väga kena ka ilma mõttes, siis, siis eriti, kuidas loodus läheb nii hullult värviliseks. Ja mulle meeldib, kui sajab vihma. Mulle meeldib, kui on hämar. Mulle meeldib selliseid videviku aeg. Mulle meeldivad need lõhnad, mis siis on? Üldse, kõik on minu jaoks sobiv. Ja ma täitsa saan aru sellest. Ja ma olen jalutanud sellisel kuldsel sügisel Neeva kaldal Peterburis midagi ilusamat. Ma ei ole eluilmas rohkem näinud. Ja, ja see kõik mulle väga sobib, see uus plaat, et nüüd on kantud ka sellistes sügisestest meeleoludest ja need lood, mis seal on plaadi peale haavad on väga suur osa tulnud minu juurde sügisesel ajal. Konkreetselt üks laul tuli novembrikuus, ma vaatasin lihtsalt aknast välja, vaatasin, et ilm on jube kole, aga nii ilus. Ja siis laul tuli mu juurde ja selle loo nimeks saigi november. Aga, aga siis seal on väga palju instrumentaalmuusikat, mis, mille sellised heli, padjakesed, pilvekesed, meloodiajoonised, atmosfäärid on sellised hubased, sügisesed, mugavad. Mulle meeldib see mugavasse nagu selles mõttes ka nagu aastaaja suhtes või kuidagi, et see tekitab minus sellise mugava tunde. Mulle sobib see väga. Ma valisin selle saatesse veel loo loonime on sügises üles, seda me võiksime kuulata, et siis see annab sellise aimu sellest plaadist. On seal suur aitäh sulle, et sa lood ja laulud saatesse külla tulid ja oma lugusid meiega jagasid. Aitäh, et sa kutsesid, mul oli väga meeldiv sinuga rääkida. Mõnusat-mugavat jätku sulle.