Postel kerge lahingus. Kui etendus teenib vägeva aplausi, siis on lahing võidetud ja aplaus kuulub ka õppuste läbiviijatele. Viiekümnendat hooaega kõlab Estonia teatris aplaus ides tänu vabariigi teenilisele kunstnikule Tiiu targamale. Kokku üle 100 lavastuse, mille juures ta tegev on olnud. Esimene aastakümme kontsertmeistrina 1936 kuni 63 koormeistrina sealjuures kolm aastat ka dirigendina ja üle poole aja peakoormeistrina ning praegu teatripere järelkasvu valmistajana. Tallinna riikliku konservatooriumi ooperiklassis. Ma sündisin nii-öelda muusikalises perekonnas ja olin kogu aeg ümbritsetud muusikaga, minu isa oli oreliehitaja ja ema oli mul ka väga muusikalisest perekonnast, omas väga ilusa hääle. Ta äärepealt oleks läinud Peterburi konservad tooriumi aga mina olin oma ilmumisega selle plaani läbi kriipsu tanud, ta laulis noorena juba kooris kaasa hiljem Estonia muusikaosakonna koolis. Kuna ma kasvasin üles orelivilede keskel ja meil üldse kodus oli palju muusikaga tegelemist siis see kahtlemata muidugi avaldas oma mõju minu arengul, kasvatades armastust selle kauni kunsti vastu. Teie isa oli orelimeister August Vertmann, eks ole, just nii ja aga muidugi sellest ma ei mõelnud, et see minu elukutseks saaks, mitte et ma ei oleks tahtnud selleks saadavaid musid, sa hindaksid või kuidas seda nimetada, ei lasknud neid mõtteid just väga õitsele minna. Pealegi lapsena mul oli üks teine huvi veel, kuigi tütarlaps olin nukkudega suurt mänginud, vaid minul meeldis rohkem puu pakkudega tegeleda ja maju ehitada, niisugune nõrkus. Mul on jäänud arhitektuuri vastu siiani. Mind väga huvitab see ala hiljem muud, kus olukord, kuna hakati vist mind rohkem suunama. Minu esimene õpetaja oli, muidugi ei saagis mulle noote, hakkas õpetama. Ja nii esimesi juhendeid andis. Ja siis sai minu õpetajaks, Peeter süda oli haruldane inimene, see oli esimese maailmasõja ajal ja kuna temal klaverit kodus ei olnud, siis noh, ta käis meie kodus, nad olid minu isaga väga head sõbrad, temaga oli väga huvitav olla, ta rääkis väga palju siis muusikast üldse. Ja mängis meie lastega Musta Peetrit ja siis jäi meil kohvi. Kuna sõjaaeg oli ja oli väga nii keerukaks olukord toidu suhtes, siis ema küpsetas ikka iga kord midagi kohvi juurde ja meil oli väga huvitav olla. Meie kodus üldse musitseeriti palju, isa, mul oli väga hea improvisaator. Ta mängis väga sageli siis mängiti neljal käel klaverit, lamendis oma vennaga koos teisel pool tema poolt. Vend mul samuti tegeles muusikaga vanaisa, juba oli meil ka viiulit mänginud ja, ja tema lapsed, see tähendab minu ema ja ja tema vennad-õed olid juba noorena väga palju laulnud koos ja ja olid neil omad ansamblid olnud ja nii edasi see kodune musitseerimine, mis väga palju noori arendab ja viib neid tõsise muusikaradadele, sellest on väga kahju. Teie kodus tõenäoliselt käis üldse tol ajal väga palju meie muusikutest küla, keda te võite veel meenub, Ta käis küll vast kõige enam professor August Opmanni. Nad olid minu isaga väga suured sõbrad. Meie perekonnad käisid üksteisega väga tihedalt läbi. Niisama lapsed, lastena me võtsime ette ka igasugu üritusi, muuseas ka mängisime kunagi teatas, et natukene nii, koduses miljöös hiljem sai August Õpmanist ka minu õpetaja oma. Tema juures õppisin orelit. Siis käisid meil veel martsa paar. Mäletan koos Peeter süda, aga Raimond kooli, Raimond Kull tellis omale kodu oreli minu isa juures, mina olin teatrist hirmsasti võlutud, minu esimest teatrikülastused toimusid etendustel. Kõige huvitavam, mis mind seal väga võlus, oli muusikaline osa ja see orkester, Raymond kolli siis tundsin, tema juhatas ka neid tükene, mida tollal mänginud. Kõige rohkem jälgisin muusikalist osa, aga lava oli ka väga põnev. Hiljem võeti ka ooperietendustele kaasa ja ja mõningaid operette viidi vaatama Fovi ja mingisugune kutsuma saks tekkima. Et ma hakkasin unistama võimalusest teatris töötada, see oli minu jaoks nagu mingi muinasjutumaa. Alune memme. Õppisin paralleelselt konservatooriumis ja keskkoolis ja nii juhtuski, et lõpetasin. Ja sügisel oli selline asi, Estonia teatris oli olemas koosseisuline organisti, koht oli ooperites, orelipartiisid, Miss Estonia teatris esitati tuli seal mängida ja peale selle ta esines väga palju kontsertidel tol ajal nädala sees, kes neljapäeviti reedeti sümfoonia ja pühapäeviti rahva kontserdit. Nii et organismil oli tõepoolest seal tegemist. Laiaga lahkus Tallinnast ja seega see koht jäi küll vakantseks, aga see koht kaotati ära. Leiti, et vast tuleb niigi toime, aga esimene ooper sel hooajal sügisel oli Tosca. Ja seal on just orelipart professor tapman soovitas siis otsekohe mind sinna mängima. Taska oli juba repertuaaris. Ta ei olnud mitte uuslavastust, esimene etendus läks veel külalisega ja külalisena esines kiprasbetrauskas Cavaradossi osas. Me oleme siin meelde jäänud. Orelimehhanism koos puldiga asus taga lava ja kõrgel, nii et sinna tuli redelist mööda üles minna, mängima pidulik etendus ja ja läksin ikkagi õhtukleidis. Ja ronisid siis sealt redelilt sinna ülesse, kui ma sealt alla tulin, siis Petrovskaja tuli parajasti lavalt ära ja ütles, et vaat kus hingelt tuleb taevast. See oli siis algus, tead siis niisugune ilus algus. Teatris ei olnud koosseisulise kohti üldse, näiteks kontsertmeister oli üks ainuke ja sepiti väga palju tegema, tööd operetikontsertmeistrit ei olnudki, seal mängis siis kas ooperi kontsertmeister või väga sageli Pormeister, kelleks oli tol ajal Kärner, Närete. Ta mängis operetti proovidel ja, ja siis, 26. aastal ju Estonias loodi balleti rism, seal oli vaja jällegi kontsertmeistrit või nagu tol ajal nimetati diitorit ja mina, kui uustulnuk mind hakati, siis siia ja sinna suunama, mängisin paar kaasa, see oli muidugi väga huvitav. Ja algul muidugi balletirühm tegi kaasa operetis ja see hakkas nii väikselt peale, siis olid need treeningtunnid, kus tuli improviseerida, vot need mul hästi meeldisid, sellepärast et seal ma sain siis jällegi muusikat teha nii oma maitse järgi ja rahel Olbri oli minuga väga-väga rahul. Teater võttis mind, kuidas Läksin kõik mu mõtted ja ja hing olid nagu selle maja külge seotud. Küll mina käisin siis igasugustel proovidel, kui mul vaba aega jäi, muidugi ma elasin päevad läbi seal majas, seal draamaproovidel ja ooperiproovidele, kuhu maaga sain, siis ma neid kuulasin. Selle tõttu ka muidugi minu see konservatooriumis natukene kannad sel ajal esimese aasta. Mu elu kulges hoopis uues ja niukses, vaimustas miljeesklik, ma elasin ikkagi nagu nagu muinasjutus ja kõigi nende näitlejatega keda ma olin saalist imetlenud, jaa. Jaa, kui nad tänaval tulid, siis ma vaatasin ka ikka täitsa needsamad haigused, mis igal noorel niisugune vaimustus ja näitlejate piltide kogumine ja kõik see oli minul niisama omane. Ja nüüd ma tohtisin nendega ühes majas kiikuda sama õhku hingata ja ma olin õnnelik ja formatud, täis sellest miljööst. Ja ilmselt pidise hurm olema ikka väga tugev, sest ju jäitegi teatrisse ja jäingi ja, ja oligi väga tuge. Siin võib-olla mängis rolli veel üks niisugune komponent, minu isa käid mitmel korral Saksamaal ennast täiendamas oreliehituse alal ja siis ma mäletan ta tulita gaasi ja ehitas ise Dianoola. See on isemängiv klaver ja teisalt väga palju noote kaasa, need on niisugused rullid, milles olid augukesed pikad ja lühemad ja see rullkeris ennast siis ja samal ajal klaver mängis. Muidugi ta oli niisugune mehhaaniline muusika, aga asi oli selles, et seal oli väga palju ooperimuusikat. Küll avamänge, aga ta vaatuste kauppaga seatud klaverile, küllap sealt vast ka midagi hakkas mulle külge. Et ma tutvudes selle muusikaga, olin sellest kuidagi võlutud. Ma üldse armastan suurvorme, ma armastan väga kestri muusikat ja armastan ooperit kui siin teesid, kus kõik kalad on koondatud seda ansambli Elisust. Mulle üldse meeldib ka ise kaasa teha, mitte niivõrd solistina, kui just koos teistega. Või seda ei ettevalmistustööd teha ja kui siis kõik need alad ükskord kokku tulevad, nagu teatris ongi see suur tervik, valmib ooperit, ma mõtlen siis on üks niisugune haruldane elamus, mulle meeldib see tööprotsess iseenesest ja kõik see suuraparaat, mis seal töötab, see pakub minu erilise elamuse ja erilist rõõmu. WHO vaatab Jaa. Ma esimest korda teatris käies rohkem jälgisin seda orkestrit ja seda meest, kes pidi aiasaadusi, nagu hakkas mind ka huvitama, väga ma kujutasin ette seista niisuguse suure kollektiivi ees ja sealt võluda välja helisid, et see peab olema midagi vaimustavat. Nonii siis vaikselt hakkasin selles unistama. No ja see unistus läks ka täide. See unistus läks ka täid, ma rääkisin kord selles suhtes Raimond kulli. Meil ju dirigentide klassi ei olnud tol ajal konservatooriumis, et ta mind nii eraviisiliselt juhendaks. Aga tema ütles, et mina ei ole nagu pedagoog, aga rääkige Juhanavikuga läks siis jällegi aega ja siis oli niisugune juhtum, et see oli 36. aastal tärner merep käis ikka igal aastal ennast täiendamas Saksamaal, peamiselt toimusid nihukesed kursused, kus väga kuulsad dirigendid seal kuu või paari jooksul andsid kursusi ja tema käissis neil kursustel, see oli parajasti aga hooaja keskel, 36. aasta kevadel tuli ta korra minu juurde ja küsida, et kas teid huvitab orkestri juhtimine? Ma natuke ehmatasin. Ma ütlesin, huvitab küll. Siis ma annan teile üle opereti Chaina, mina sõidan äragma, natukene, juhendan teid ja te võtate selle oma peale. Ma kohkusin ikka ära, aga kas ma sellega toime tule? Ta ütles, aga mina? Ma arvan, et tulete väga lihtsalt, niimoodi juhtuski, kuna ma seal koorid olin teinud selles operetis, nii, ma tundsin ta tervet seda teost ja kõik pistsin nii hoolega pähe. Sisse astus tollal partituur ei olnud isegi ooperitel mitmel ei olnud, rääkimata operettides, juhatati klaviiriste klaviiri, olid sisse kantud siis pillide sisseastumised, kõik oli mul nii peas ja olid kõik väga ärevuses. Teatri valitsus ei lubanud lepitamine ära sõita, kui on toimunud proov. Sest orkester oli muidugi väga vastu sellele üritusele, mis on ka täiesti arusaadav. Tol ajal olid orkestris peamiselt mehed ja see oli ennekuulmatu läbiks. Plika võtab kepi kätte ja tuleb nüüd metsani vaatama. Ja kui ma proovi tegin, siis oli seal ja seal oli väga palju rahvast, kõik teatri võlts ees otseselt vaatamas. Endal võis üpris kõhe tunne olla, kui sellesse ettevõtmisse nii suure kahtlusega paljud suhtusid või andisse, trots just jõudu juurde. Huvitav oli see, et mina seda ei teadnudki. Mis toimus, sain teada, kuidas seda alles sel hommikul, kui ma parajasti seal ootasin, proovi algust ja sertnernseret tuli minu juurde, ütles, et, et olge päris rahulik küll, kõik läheb kenasti, aga ma ütlen, et ainult, et orkester on selle vastu, et Nendest prillid, sain aru keset vastu vastu aga, aga siiski noore inimese julgus, see on lihtsalt, kui ma praegu mõtlen. See on häbematu julgus niimoodi minna, minna orkestri ette, et vot mina teen nüüd selle asja ära. Aga seda häbematus, mul oli tollal. Pea ära sõita ja mulle anti, et teha siis me kevadel, niikaua kui ta ära oli, juhatasin neid etendusi. See ei jäänud ju ka hoopiski mitte ainsaks etenduseks, mida te dirigeerisid? Ei, seda küll mitte. Mõne aasta hiljem tuli jällegi üks Abrahami operett, see oli Roxy ja tema meeskond. Seda juhatas kannere. Tema juhatas proovid ära ja esietenduse mina sain ühe teha proovidest. Ja siis järgnevad etendused, tegin mina, aga siis, kui meil juba oli nõukogude võim taastatud. Me mängisime endises kino kloorias, siis hakkasin uuesti selle asjaga tegelema. Esimene iseseisev lavastus oli kõrbelao Hull, kus ta Georg Ots esimest korda ja osa mängis. Meta Kodanipork Elsa Maasik. Mängisid Maroko ohud ja rahvastesse. Jah, tõesti väga meeldis. Ja siis ise algas neid operett ja kas ma tegin siis assistendina või iseseisvalt ja 46. aastal määrati mind siis dirigendi kohale kus ma tegutsesin siis 49. aastani ja orkester lekkis küll sellega, et üks pisike naine hiljem jälle saime uuesti sõpradeks. Saime väga kenasti läbi. Säärane. Aga veelgi suurema osa teie tööst Estonias on võtnud kooriga kavalehelt võib muidugi iga etenduse Nende valmistajate tegijate hulgast lugeda koormeistri nime aga ma usun, et paljudel vaatajatel ei ole üldse erilist ette just sellest, mida koormeister teatris teeb. Kõigepealt lavastusbrigaad. Tuleb kokku, kõneldakse, arutatakse seal põhilised probleemid, läbikoormeister töötab siis dirigendiga koos muusikalise kontseptsiooni osas ja sisaldab see koorika alguses rismiti üksikute rühmadega, olenevalt teosest muidugi naiskoor Gruusia meeskoor, hiljem siis juba kogu koor. Segakooride osas sealjuures jah, muidugi. Ma püüdsin algul siis koorile edasi anda peamise sisu autorist rääkida teose stiilist, jah, teosel loomise protsessist, sellega seoses tuli ettevalmistustöö muidugi, mis on väga huvitav ära teha, kui juba proovisaali proovid nii viimastesse proovidesse tuleb ka dirigent ja seal juba sünnib tema juhendamisel viimane lihv selle järgi algavat laval seade proovid on väga suured kooriooperit, seal on koorib seade, proovid jäävad eraldi ja siis tulevad solistid juurde, nii et selleks ajaks, kui algavad seade, proovid, lavastaja aga on siis koormeister koorile põhilise muusikalise materjali kõik selgeks teinud. Seda küll jah, ja jõudumööda ja oi, kuidas aeg lubab, siis ma ikka katsusin natukene solistide tööd ka jälgida. Teie tööd Estonia koormeistrina on korduvalt märgitud ära tunnustustega autasudega. Mis teile endale ehk kõige lähedasem oli kõigist nendest paljudest lavastustest, milles te seal kaasaleid, aitäh. Pean mõtlema väga mulle, muidugi lähedased on olnud suured kooriooperit nagu Boris kodunoff. Jaa. Jaa, versti Karl, väga armastan ka. Tšaikovski oopereid muidugi verstit, väga huvitavat ja vähenduslikat koorid ja niisugust. Väiksemates kooripartiid-s on väga palju huvitavat, kasvõi näiteks putsiini madam vaatarfay. Seal on koorilt vähe tegemist, aga ei, see on väga huvitav, väga värvikas. Ja väga tänulik. Eesti ooperitest armastan ma väga tasu leeke Eugen Kapi ooperit. Ja see tee oli väga huvitav ja südamelähedane, mis me selle ooperiga tegime? Te õppisite konservatooriumis klaverit ja orelit ning lõpetasite Artur Kapi kompositsiooniklassis. Dirigendi Anett on peamiselt praktikas omandatud juba noorest east peale, ma käisin nii palju kui võimalik sümfoonia kontsertitel ja käisin ka proovidel kõige enam mul meeldis muidugi noorpõlves siis aga nii tugeva mulje minusse Raimond Kull. Hiljem käisid siin külalisdirigendid, meelde on mul jäänud väga Emil Kupper kelle juhatusel veel minul oli õnn ka kaasa mängida, orelil kontserdil hiljem terve rida suuri meistreid. Moravinski käis siin Leningradi orkestriga Leningradis, olen teda kuulanud ka palju noorpõlves minu unistuste maailmaga seoses olid, ma olen nüüd veendumusele jõudnud, et üldse naine siiski dirigendipulti ei sobi, see veendumus minus kogu aeg süveneb. Orkestri dirigente mainsilist ongi ääretult vähe. On küll, jah, meil on käinud näiteks Veroonika tud haarava. Ta on hea dirigent. Niisama oli, on kahjuks ta nime unustanud. Naisdirigent juhatas etendust väga tubli ja ma vaatasin neid küll suurem huviga ja ma ütlen, et need on head dirigendid. Ja sealsamas minust siiski tekkis tunne, et, et see ei ole päris naise ala ja seda enam ma mõtlesin, et et kuidas mul siis jätkus julgust. Ühe suure teose juhatamiseks on dirigendil vaja ka lihtsalt väga palju füüsilist vastupidavust ja jõudugi Hoga seda. Aga ma mõtlen füüsiliselt, võib-olla eeldaks vastaga igast vaimset ja seda niisugust sugestiivse mõju mis on vajalik koori puhul, arvatavasti on see asi teisiti, ausalt öelda ei ütleks, on väga tublisid naisi ja, ja väga toredasti teevad seda asjaga meesti. Reigi endil on siiski midagi niisugust, mida naine ei ei suuda saavutada. Ma räägin siin jumalavallatut juttu, ma ei tea, mis naisdirigendid kõik minuga teevad, aga seal on väga palju alasid, kus ta võib olla muusikal interpreedi solistina või ansamblis, rääkimata lauljatestega instrumentalist. Aga kaha nisukesi veel päris tipp ei ole naised vast saavutanud. Aga võtaksime lihtka teie praeguse töö, mis on teatrist väljaspool, aga ikkagi jälle teatriga seotud. Jah, ma pean ütlema, et see tee praegu teeb mulle suurt rõõmu. Ma olen, ma pean ütlema, väga rahul ja väga õnnelik, noortega on ääretult huvitav ja et see on jällegi ooperialas. Sule seob kõvasti teatriga. Seda enam, et nüüd oli võimalus veel meil päris teadsee lavale pea seda ja näidata terviklikku teost, see töö on huvitav, terve rida on ju meie väljapaistvamad solistid praegu Estonia teatris, kes on minu ajal ooperiklassis töötavat, kui ma hakkan mõtlema tagasi Anuga Oll, Maarja Haamer, Mati palm, Kaljo rajastas, kul planeet, jätan nimetamata kedagi. Viimastest noortest solistidest. Sirje Puura, Väino Puura praegu õpib, olles juba sügisest tehale teatri solist ja Margarita Voites õige lühikest aega, kui ma parajasti läksin, 63. aastal tegime temaga montaaži ooperis Travia Ta riigieksamiks kvintetti ja klaveri saatel ma nüüd kindlasti unustan. Noh, see on selge, et õpetajal on õpilasi palju ja ma usun, et õpilastest keegi ei pahanda, kui tema jäi siinkohal nimetamata, sest pole võimalik ette lugeda. Ja teie ooperiklassist on ju läbi käinud ka paljud need, kes on täienduseks ooperikoorile ja sellena ka väga vajalikud, väga palju, väga tublisid lauljad on, kes on ooperikoorile täitsa ehteks. Kas meie tulevastel lauljatel, kes praegu õpivad konservatooriumis, on suur huvi teatri vastu? On küll, see huvi on muidugi väga kasvanud meie viimase ühise suure ega ma mõtlen Figaro pulma, kui nad pääsesid ikka päris teatrimiljöösse lavale ja, ja orkestriga. Ja nüüd näed, etendused kulgevad nii pidevalt Silja väga menukalt? Jah, seni küll paistab see asi tahad siis muidugi on see kuidagi üheselt neid erutanud ja erilise huvi ja innuga neid tööle pannud, nad on olnud tõesti väga tublid, peaaegu eranditult väga tõsised ja põhjalikud. Jääd millegi muu jaoks ka veel aega või on kogu teie elu muusikat täis? Ausalt üteldud vähe küll on jäänud. Ma olen seda tööd võtnud väga insega ja teatritöö on selline, et ta võtab inimese oma arvates ja, ja ei taha teda kusagile mujale anda. Ka see ettevalmistustöö võtab oma aja ja, ja on tarvis siiski palju lugeda ja tegeleda. Pean ütlema, et isegi seda ei jõudnud teha, nii, nii palju kulutada tahaks palju muuks, mul ei ole aega jäänud. Aga siis noh, suveti muidugi ma armastan väga loodust ja siis on mul võimalus sellele pühenduda. Meie saade on küll päev pärast juubelit. Seoses juubeliga soovitakse inimesele midagi ilusat, ma ei oskagi teile soovida siis muud kui seda, et paljudeks aastateks ja aastakümneteks oleks teie ümber veel palju ilusat ja head muusikat. Palju toredaid noori õpilasi ja et tuleks ilus suvi puhkuseks. Tänan teid väga.