Tuleb sellest, et üle anda. Mure Juha uurile nõukogude valitsuse kõrge hambad Nõukogude riigi ajada. Nii nimeline preemia. See pidulik sündmus toimub. Nõukogude inimesed arutavad Tügava laule ka Nõukogude Liidu kommunistliku partei uue programmi projektid sest nõukogude inimesed näevad selles suurepärases dokumendis oma elu suurima eesmärgi teostumist. Vägede erakordse põhjalikkuse ja kergusega meie elu kõiki külgi alates kommunismi materiaaltehnilise baasi loomisega ja lõpetades Nõukogude inimese tulevase kommunistliku ühiskonnaliikme vaimsete ja moraalsete. See suurepärane kogumine määrab kindlaks ka kirjanduse ja kunsti konkreetsed ülesanded Nõukogude inimeses uue maailma eid. Uute kommunistliku ühiskonna inimesele omaste moraalsete ja vaimsete. Programmi projektis on öeldud, et kirjandus kirjanduse ja posti arenemise peajooned On kindlustada sidemeid rahva eluga tõetruult ja kunsti, meisterlikult, kujutada sotsialistliku tegelikkuse rikkus ja mitmekesisus innustava ja ilmekalt esile tuua uusi, tõeliselt kommunistlikke nähtusi ning paljastada kõike seda, mis takistab ühiskonna edasi. Juhan Smuuli jäine raamat võeti Nõukogude inimeste poolt soojalt vastu just eeskätt selle tõttu, et seal tõelise nõukogude inimesed tõetruuks ja rahva liiklust vormis antud jutustused Need Nõukogude inimeste suurest sisemisest rikkusest. Nende valmisolekust sooritada kodumaa nimel kangelaslikult tegusid, mida võime kohata igal sammul meie nõukogu tänapäevas, kus inimene ehitab kommunist. Et meie väikese Eesti rahvaesindaja on saanud sellise kõrge hinnangu ja tunnustuse osaliseks. Me rõõmustame eeskätt seepärast, et on ju see, nagu kinnituseks Nõukogude Liidu kommunistliku parteiprogrammi projektis toodud avaldusele selle kohta et järjest intensiivsemaks muutub materiaalsete ja vaimsete väärtuste ja rikkuste vahetamine rahvaste vahel kasvab iga vabariigi panus ühisesse kommunismi olemise üritusse. Seltsimehed, lubage mul sellega avada meie tänane pidulik koosolek, mis on pühendatud seltsimees Juhan Smuuli-ide Lenini preemia kätteandmisele. Sõna on kirjanduse ja kunsti alal Lenini preemiate määramise komitee presiidiumi liikmed ja teaduslikul sekretäril seltsimees Igor Ivanovitš Vassiljevi. Sõna- Lenini preemiate määramise komitee esimehed seltsimees Nikolai Semjonovit, Tihhonovi. Sõna- Lenini preemiate määramise komitee liikmelt Komsomolskaja Pravda peatoimetaja Juri Petrovitš vormus. Seltsimehed. Meri, millega Juhan Smuul maast madalast kokku on kasvanud ja mida ta nii armastab, et raske on teda sellest lahus kujutleda. See meri pole mingi jõude, meri, pühapäeva meri, mida aina ilutsades nauditakse vaid töömeeste, kalurite laevameeste meriveed, kus püütakse räimi heeringaid, vaalu, kus liiguvad ekspeditsiooni laevad ja kus võideldakse tormidega jääga igasuguste ootamatute raskustega. Ta jäine raamat kõneleb sellest merest. Leheküljed lasevad meil pilku heita kõige mitmekesisemaid tööinimestele meremeestele, teadlastele, uurijale, Nende argija pühapäevadele, nende entusiasmi-ile ja kohusetundele nende endast algavale tööle samas ka nende inimlikele nõrkustele. Kommunistliku moraalijooned tulevad neis inimestes nähtavale sundimatult endastmõistetavana ja see teeb jäise raamatu silmapaistvaks ajadokumendiks tänapäeva Nõukogude inimeses. Teiselt poolt ei jäta humoorika enesekriitikaga kirjutatud leheküljed külmaks ühtki lugejat, kes siirusest lugu peavad. Mis ime siis, et raamatus on leidnud üksmeelt raamatul leidnud üksmeelsed vastuvõtu lähedal ja kaugel üle kogu Nõukogude Liidu ja veel kaugemal. Kui meil viimasel ajal nii palju juttu tehakse Novaatorlusest kirjandusest, siis on jäine raamat hea näide tõelisest novaator pusest. Kõigepealt mõelda, kuhu, kui palju see teos on autorilt pikkade kuude kestes nõudnud murede, raskuste, pingutuste ja rõõmude läbielamist koos oma teste teekonnakaaslastega. Kogu selle teose materjal selles kirjeldatud objektiivne maailm on ju uudne. Novaatorliku on ka teose vorm. Subjektiivsete mõtiskluste ja elamustega tihedasti läbi põimitud kirjeldused on kirja pandud meil vähe tarvitusele olevas vabas päeviku vormis milles on säilinud tegelike muljete värskus, mõtete spontaansus, meeleolude ehtsus, pihtimuste siirus ja mida elavalt särama paneb autori loomupärane huumor. Raamat on nii paeluv, et väga paljud lugejad lähedalt ja kaugelt on sunnitud olnud sulge kätte võtma ja autoreid teatama omal lugemisel saadud vaimustust. Eesti Nõukogude kirjanikud on rõõmsad, et üks nende perest on saanud meie maa kõrgeima tunnustuse osaliseks ning austatud Lenini preemiaga. Lubage mul kogu meie kirjanike nimel värsket laureaati siin südamlikult õnnitleda. Seltsimehed täna, 20 aastat tagasi, 29. augustil 1941 viivised merel, Soome lahel paljud tuhanded meie inimestest, kes pärast Tallinna langemist laevadele asusid, et pääseda Leningradi. Iga silmapilk ähvardasid neid vaenlase miinid ja torpeedod, kahurid kaldalt ja pommid pikeerivailt lennukilt. Ka Juhan Smuul käis sedasama teed, võib-olla parema slaid täpselt ei tea. Kuid sellest ta kirjutab oma raamatus. Ja elas, ta elas läbi neidsamu õhurünnakuid. Soovi, et need mereveed, mis meie rahutut ränduri kirjaniku edaspidi ees ootavad jääksid igavesti vabaks sellistest ohtudest. Ja ta võiks takistamatult jätkata uute muljete ja kogemuste korjamist ning nende Gustav Ernesaks. Kallis naabrimees Juhan. Meie muusikarahvas peab sind täiesti omaks meheks ja seda mitte eksikombel. Sa oled ju paremaid interpreet, organiste, veel võimsama instrumendil 1000 häälsel mereorelit. Kuigi sa ütled ühes tõsiseltvõetavad raamatus muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol et ega mulk pole meremees ega muhulane muusikakriitik. Ometi julgesid sammas isikliku arvamusteta kaalutus olekus meid heliloojaid süüdistada peamiselt mõttetute tekstide viisistamisest. Olgu enesekriitika korras, öeldud, et siin on tugev annus tõtki aga olgu teatatud pidulikult, et just sinu eneselaule oleme kõige enam lauludeks kasutanud. Su laulud jutustavad vetest meredes ja ookeanides, aga nad pole, pole kunagi vesised. Tõsi, täna on laupäev peamiselt Subroosale olema ka vist kõik veendunud, et pool su tänasest aupärjast koosneb su poeemidest ja lauludest. Koostöö sinuga on pakkunud heliloojatele palju rõõmustavad ja lõbustavad sest kui sa koostööks viksi pruudi kombel oma jaa-sõna lõpuks oled andnud, siis võib päris kindel olla kindlasti lubatud tööga. Ta pole küll täpselt see, mida ootasid, vaid palju parem. Ja sa tood temaga kaasa veel mõndagi muud. Sa oled ühendanud soodi anoodi mehi ühiseks noodatõmbamiseks. Su loovus on andnud rikkalikult merepilte ja nad on olnud kordumatud nagu su Muhu ja teised vähemtähtsamad saared, mandrid ja ookeanid. Kuna loorber kiludega pipra kaudu on väga lähedalt seotud merega ja Merzza kunagi ei jäta vist kiludest piprast ja muust rääkimata. Ole siiski valvas, et sai tarduks, et sa tänastes jäi tulevastes loorberitel. Ei tarduks ise värisevaks sülpunud monumendiks meie rahva keskele vaid jää alati ikka samaks toredaks randade ja merede laulu ja kirja Juhaniks. Olgu valla sul kõik mered, merede tuulte teed, pane kirja, mis sa näed? Sõna Walta tehasemeistril kommunistliku töö lööklased seltsimees Uuno Sackyasel. Kallid seltsimehed, lubage minul tervitada meie lugupeetud kirjaniku Juhan Smuuli meie töölisklassi töötavate noorte poolt. Ütlesin, et mina ja minu töökaaslased tunneme siis Juhan Smuuli kui tõelist rahvakirjanikku, kui tõelist rahva poeeti, kes kirjutab rahvast ja kes kirjutab rahvale. Eriti meeldib minule kui Smuuli austele lugejale just see, et kirjanik ise peab. Tähtsaks seda sidet rahvaga, et ta kirjutab ainult sellest, mis ta on ise läbi elanud, kirjutab nendest inimestest, kellega ta on koos viibinud, kirjutab nendest raskustest, mis ta koos inimestega, mis ta koos kollektiiviga on ületanud ja just sellepärast ongi tema teostes. Nii tundubki, et kirjanik on tulnud hästi olukorda on tulnud hästi inimesi, kellest on kirjutanud ja sellepärast on ka tema teosed rahva hulgas nii populaarsed ja hästi loetavad. Seltsimehed Juhan Smuuli kirjaniku poeedi ainevald on väga lai, ta on kirjutanud liivaku ehitajatest meremeestest kolhoositalurahvast, kuid minul on ka meie värskele laureaadile üks väikene palve tema oma tulevastes teostes. Kirjutaks, mida ka meie töölisklassist kirjutaks meie kommunistlikud brigaadidest kommunistlikud lööklastes kirjutaks sellest, kuidas võitluses uue kommunistliku ellusuhtumise eest. Kuidas formeerub uus inimene. Et ta kirjutaks sellest, kuidas meie inimesed oma igapäevase tööga tehases tööpinkide taga viivad ellu neid grandioossed ja suuri ülesanded, mis meie partei programmis rahvet on seatud. See, mis Juhan Smuul kui kirjanik on praegu oma parimas loomingu heas ja lõpetades maa, soovin talle veel kord palju hindu ning edu uute rahvalike teoste loomisel ning samuti ka tema ühiskondliku töö tegemisel. Sõna on Tallinna 21. kooli nimelise keskkooliõpetajal seltsimees Velli kuuseoksal. Lugupeetud laureaat, õnnitlen teid meie pedagoogide nimel. Kõrge autasu Lenini preemia kätteandmise puhul. Teade sellest, et jäine raamat on arvatud viimase aja nõukogude kirjanduse kõige silmapaistvamad teoste hulka valmistas meile kõigile suurt rõõmu, sest me veetsime seda raamatut lugedes palju unustamatuid tunde. Tahaksin teile öelda tänu selle eest, et kirjutiste jäise raamatu selle eest, et olete oma loomingu kaudu õpetanud paljusid inimesi armastama merd, tema poeesiat ja ilu. Et olete õpetanud meid austama tööinimesi ükskõik millisel alal lakei töötaks, olgu siis Nõukogude teadlastena kaugel Antarktikas. Olgu nad seletate küla kalurid või liivaku elektrijaama noored ehitajad. Te olete väitatutanud põlgemaga elu, rentnikke, inimesi, ankeedi järgi, muidusööjaid, virisejaid ja sillad, haavahtijaid. Te võite sõna on meile pedagoogidele alati suureks toeks olnud. Casa kommunistliku põlvkonna kasvatamisel. Jaan rõõmustada koos teiega meie ilu edusammude üle. Hea on jagada ühiseid muresidki. Võtame. Teelt uusi raamatuid. Selliseid teoseid, mis jutustasid meie suurest tänapäevast ja suurepärastest inimestes soovin teile loomingulises töös jätkuvat edu. Kirjanikul ja meremehel seltsimees Herman Sergol. Seltsimees Ernesaks ütles, et muusikud peavad Juhan Smuuli oma inimesteks. Mina ütleksin, et meremeestel on veel suurem õigus pidada Juhan Smuuli oma inimeseks. Ja ei näe mitte merd läbi illuminaatori, nagu öeldakse teinekord kaubalaeva meremehe kohta, et näevad ainult niivõrd kitsad kitsast sektorit mereelust nagu piilumine autorit. Ei Juhan Smuul tõuseb sillale, haarab kogu horisonti. Eriti on see näha tema jäises raamatus, mis andis meile meremeestele kõigile väga suure elamuse. Ja suur tänu ja mulle selle eest. Nüüd aga Kaua enne seda, kui tema kirjutas oma jäise raamatuvere mehed tundsid teda kui luuletajat ja armastasid teda. Ja armastame praegu teda ka, kui luuletajad rest juba aegade hoidikust alates on meremehed armastanud head luulet. Atlandi ookeanis, kus lained mässavad, üks imelaev, seal tõttas täispurjes Aafrika. Nii laulsid praeguste meresõitjate vaarisad, kes veel lendavat hollandlase ja kotermanni uskusid. Nende pojad, see on kaasaegsete laevameeste-vanaisad, hakkasid juba ise ookeanipurjekad ehitama ning tekkisidki saarlaste tuntud naljavärsid. Kas viimaks juhtusime tükk, et valmis sai Peedu krik? Eesti metsad ei jaksanud nii palju kaare tammesid ja mastimände kasvatada, et kõik sõita soovijad merel oleks päästnud. Paljud pidid tol ajal minema tööd ja leiba välissadamatesse, siis laulis kaugelt koju saabunud meremees. Mu viimne laev oli inglase box ja Tallinnas oli Mahamaks läbi mitme konsulaadi paberitel klaariks saadi. Nuia läks körtse ning lõi seal inglise naela lauda. Tasku jäi veel poolteist puuda. Räägitakse, et selle viimase laulu loonud käesoleva sajandi alul keegi muhust pärit. Võib arvata, et tundmatu autor enam ammugi merd ei sõida. Võib-olla on see Uljaste laulude looja juba aastate eest Neptune juurde üle kolinud, kes teab. Kuid üks on kindel, tema sõnad elavad Nelson tabatud soolaste vete poolt sünnitatud merepoegade mehepoegade igasugusi hoogsat elurütmi ja üleko põrutavat elurõõmu. Sama võib öelda ka tänapäeva muulasest merelauliku Juhan Smuuli laulude kohta. Olen ise ja lugudselt sügavusel vetelsõitja ning lugeda Smuuli luuletusi ja proosat. Mõnikord tundub, otsekui oleks tema kirjutatud just minust endast. Nii lähedased on mõtted, sõnad ja sündmused mingit nähtamatut keeled minust satuvad temal luulerütmiga resonantsi ning hakkavad kaasa helisema. Koit taltsutas torni, Virlaine käis järsk, kohisev kõrge ja kuri. Ning endiselt mattev ja ähvardav näis ta vahtu kroonitud turi. Kuid äkki siis väsis ja vakatas torm? Ta lahkuma polnudki tõrges ja atlandi jäi üksi. Suur, ääretu morn. Need Smuuli poolt kirjutatud read viivad mind tagasi tormipilvede all tuiskavale ookeanile keelelevat mitte lõppeda tahtlast raju just mille iga tund koosneb kuuest 10-st aasta pikkusest minutist. Räägib raskest võitlusest inimese ja looduse vahel, mida jälgib vait Linetes kohisev surm. Ja siis viimaks saabub hommik. Vali tuul pöördub loodesse, koit, suleb viimase kahvatu tähes hirma. Ent laine on veel endiselt raske, ähvardav mattev. Turjad valges vahus. Kuid äkki siis väsib ja pakatab tormine. Merimees on võitnud, jaksab taas vastu vaadata saabuvale päevale, mis öösel juba teispoole reaalsuse piire kippust liikuma. Jällegi on võitnud elu. Mis see tähendab, suudab mõista võib-olla ainult laevamees, kes raskes tormis peale on jäänud. Ning Atlang jäigi üksi, suur, ääretu morn. Ma ei tea, kus ja millistel laevadel Juhan Smuul vil sõidab. Mitme õnnestunud teosega meid rõõmustab, kuid soovin, et tema proosa ja luule ja kõik, mis tema kirjutab, jääks alati sama nooreks ja jõuliseks nagu seesama merigi, millest kirjutab selleks temale tervist, jõudu ja püsivust. Lubage neil köigil erilistel illeri soovida. Seltsimehed, lubage mul lugeda ette tervitustelegrammid, mis on saabunud tänase piduliku sündmuse puhul. Surume kõvasti kätt Lenini preemia kätteandmise puhul keele ja Kirjanduse Instituudi kollektiiv. Eduard Vilde nimeline Tallinna pedagoogiline instituut õnnitleb teid Lenini preemia puhul ja soovib teile tervist ja jõudu uuteks loomingulistest meistri teosteks. Ütleme kõrge autasu puhul ja soovime laugematud loomingulist indu. Eesti riiklik Kirjastus Õnnesoovijõudu ja edu uuteks edusammudeks kirjanduses ja ajakirjanduses sinu endiste kolleegide ajakirjanike nimel Eesti NSV Ajakirjanike Liidu juhatus. Kiilu nimeline nimelise kalurikolhoosi kollektiiv õnnitleb valitsusse. Kõrge autasu puhul soovib kõigile vabariigi kultuuri alal töötajale uut edu ja hindu nende igapäevases töös. Juhatuse esimees, parteiorganisatsiooni sekretär. Kondiitrivabriku uus Kalev kollektiv õnnitleb teid kõrge tunnustuse saamise puhul ja soovib teile jõudu ja edu veel paljude suurepäraste teoste loomiseks, mis innustavad Nõukogude inimesi kommunismi ehitamisel. Tänasel teile ja kõigile Eesti töödele tähendusrikkal päeval saadab tekstiilivabriku Punane Koit kollektiiv oma parimad õnnesoovid. Lenini preemia kätteandmise puhul. Olete kadunud. Kudunud kaunimad mustrid kangasse, mille nimeks on eesti rahva sotsialistlik kultuur. Olete kujutanud kommunismi, ühiskonda ehitavat inimest ja halastamatu satiiriga, purustanud kõike seda, mis on eilsest takerdunud. Meie tänapäeva. Teie looming innustab meid kuduma paremaid kaunimaid kangaid meie nõukogude inimestele. Tekstiilivabrikud Punane Koit, kollektiiv. Sinule Juhan õnne ja jõudu ja edu soovib vabrik Keila kollektiiv Antarktise pingviinide juures ümber maakera. Usutee jäi selle raamatule järgmine. Kui palju raamatuid veel? Edasi tervitab veel autasu kättesaamise puhul ja soovib palju jõudu edasiseks loominguliseks tegevuseks meie nõukogude kodumaa hüvanguks. Eesti NSV kultuuriminister seltsimees answer. Südamlik käepigistus. Tiiu ja Paul Rummo. Samuti tervitavad raadio ja televisioonistuudio töötajad. Ja nüüd lubage sõna anda tänase päeva. Peasüüdlasele Nõukogude Eesti endisele kirjanikule Lenini preemia laureaadile, seltsimees Juhan Smuuli. Kallis seltsimees ja vanem vend Nikolai Semjonovit sti olnud. Seltsimehed sõbrad, kolleegid, Eesti keel on rikas ja ilus keel, temas on väga palju ilusaid ja häid sõnu. Kuid täna ma ei suuda leida kuidagi kõige tabavamad, kõige täpsemaid, et anda edasi kõike seda, mida ma tunnen. Ma olen väga tänulik meie parteile ja valitsusele selle suure tunnustuse eest ja suure usalduse eest. Olen tänulik leni preemiate komiteele ja teile, Nikolai Semjonovit ette täna sõitsite meie vanasse Tallina. On suur au vastu võtta Lenini preemia teilt väljapaistvalt kirjanikult ja rahusõduril teilt kui elupõliselt rännumehelt, kelle jalajälgi kannavad meie planeedi kõik maailmajaod. Ma tahaksin südamest tänada oma kolleege Nõukogude Liidu ja Nõukogude Eesti kirjanikke, kellelt olin nii palju õppinud kollektiivi, kelle tuge võlg on alati olnud valmis mind toetama. Lõppude lõpuks sõites Antartisesse, ei teinud ma midagi muud, kui jätkasin Eesti Kirjanike vanu meresõidutraditsioone, nii nagu sõitis merd. Tammlaan sõitis mörtseerunud, sõitis merd Hint. Ja ma pean merd täiesti loomulikuks loomulikuks eesti kirjaniku teiseks koduks. Ja oleks oleks igatahes väga meeldiv, kui me näeksime seal rohkem. Meie just eelkõige noori autoreid, meri on siiski noorte inimeste inimeste koht. Kuid mitte ainult täna, vaid alati mäletan ma tänuga üht kollektiivi, kellest räägib jäine raamat. See on teine ja kolmas Nõukogude Antarktise ekspeditsioon. Need on kangelased, kellest jäine raamat Ta räägib. Ja tõesti see kuus kuud, mis ma viibisin nende inimeste seas oli mulle vägagi suureks kooliks. Ma tuletan tänuga meelde ekspeditsioonide ülemaid, Tolstikovi ja troosnikovi. Tuletan meelde professoreid, pungaajevit ja Markovi Meteoroloogia latsiolooge, minu sõpru, radiste lendureid, arste üldse suurepäraseid Nõukogude inimesi. Ma ei ole kunagi mõistnud ega mõista inimesi, kes vaatavad maailma läbi kitsaste natsionalistlike silmaklappide. Ja see Nõukogude Liidu rahvaste murdmatu sõprus, mis on üks meie riigi tuge, tugevuse aluseid ja millest meie kirjanikud väga sageli räägime halvasti hingetult. See on selle sõpruse jõudu või kõige tugevamini tunda merel ja tunda tunda jääl. Tõepoolest, ma olin seal ainus ainus eestlane. Ja hoolimata sellest, ma tundsin end kogu aeg nagu, nagu kodus, nagu oma oma vendade seas. Neil päevil ma sõidan Belgiasse, kus on rahvusvaheline poeetide kokkutulek. Selle kokkutuleku teemaks on müüdid ja poeesia, muidugi need müüdid, mis tekkisid kusagil ajaloohallis hämaruses ja, ja sellest, kuidas need müüdid murravad sisse tänase päeva maailma poeesiasse. Mulle tundub, et me sageli otsime asjatult müüte kangelast, saagasid suuri tegusid ainult minevikust ega oska näha seda, mis toimub. Meie meie ümber ei oska võib-olla alati taibata seda lihtsat kangelaslikkust, mille varal meie maa nii hoogsalt edasi liigub ja mille ta on muutunud tugevaks ja võimsaks. Me mäletame, et 1958. aastal sattusid antarktilistesse hätta neli Belgia polaaruurijat. Nende lennuk kadus teadmata suunas ja seda, neid belgia uurijaid saadeti päästma Nõukogude lennuk, mida juhtis Nõukogude kuulus polaaräss. Perov. Kuna ma võtsin osa samast ekspeditsioonist, tuli mul lennata perooviga mõni 1000 kilomeetrit. Ja tõepoolest. Igatahes leida üles neli inimest sellel elutult jääl ja nende ilmastikutingimuste juures ma mõtlen, et see ongi see kaasaegne müüt, see kaasaegne kangelassaaga, mida meie kirjanikud peame, peame suutma nii tabada, peame, peame suutma suutma näha praegu näiteks meie jaamas Vostok Atartises püsib kestvalt 70 kraadine külm ja üle 70 kraadi säärast. Nii madalat temperatuuri ei ole isegi Dante põrgus. Ja muidugi selle nende tingimuste juures töötada, nende tingimuste juures elada ja mittepäev Te kaks, vaid 12 kuud. See nõuab igatahes inimestelt mitte ainult suur füüsilist, vaid äärmiselt suurt psühholoogilist vastupanu võimet. See nõuab eelkõige väga-väga tugevaid inimesi. Ja kuigi Lenini preemia on määratud nimeliselt mulle ma mõtlen, et see on sama palju määratud minu kolleegidele minu sõpradele, nii ookeanidel kui kui jääl. Võib-olla meie kirjanikud oleme harjunud alati lugejatele. Rohkem kui me suudame realiseerida ja ma ei tahaks täna. Lubada mitte midagi erilist uut muidugi iga iga kirjanik, kes, kes son kirjanik mõtleb muidugi, et parim raamat on see, mida ta alles kirjutab või mida ta kirjutama hakkab, see, mis on alles alles olematu. No see on teinekord petlik tunne, kuid üks ühes võib olla kindel, nii et minu raamatutes tulevikus on kindlasti kaks tegelast, suur meri ja nõukogude ilme kujutada, kujutada hästi, ja kui ma seda suudaksin, siis ma mingil määral oleksin tasunud selle suure usalduse eest, mida minu kallis kommunistlik partei mida meie valitsus on minu vastu üles näidanud. Lubage veel kord, kallid seltsimehed, teid kõiki tänada.