Tungisin surmatundi lõppu valude ja viimsete suudluste tundi raskesse tundi, millest mõtlevad vangistatud tornikellad. Käoga kellad, kaota hallitanud täht ja hiiglasuured, kahvatud tud liblikad. Ohete salus vilistas kellamäng seda, et ma olen laps. Siit pead minema läbi süda. Siitsamast süda. Üks sõber väga salaja näha toob herbaariumi, kuhu ta kogub kära. Vaka ripub taevaaknal seal, kus särab üks kadunud värav on kõigi sajanditekajad ja kärad. Vaka tuulega tantsima hakkab. Vaka mu peos, vanu vihasid ringi, tatsab. Jasmiiniõied ja tapetud härg. Lõputu põrand, maakaart, saal. Tüdruk Smiinidest härjaga mänginud. Särisev verela kui taevas väikseks lapsukeseks muutuks, poolpimedas tööst saaks jasmiini teealaks. Ja Härja Omacciniine tureerodetad Sirk, kus eks südagi ühe samba jalal. Aga taevas on elevant. Jajah, see miin on üks veretu vesi. Ja tüdruk on öine oks, mis lõputut pimedat põrandat ehib. Jasmiini ja härja vahel on magajate rida elevandiluukett. Ja siis son, elevant, pilved ja härja sees. Tüdruku skelett. Sügavast vaikusest tõusevad esimesed ja sügavasse vaikusesse langevad viimased nagu korallid. Või nagu üksildast vaalade ulgumine. Vaikset ookeani. Tuli lõõmab. Aga ta lõõmab ainult mu sees tõustes ning kõrvetades kõiki keset unenäotaolist maailma, milles vaikus ja armastus surm ja kirg kõige üheks taandavad. Jättes järele vaid üksikud piisad meie elust, päevadest, elustiilist. Ning lõpuks ikkagi loodusega ühinedes. Meie meeled. Üks tühine peegeldus aja lõputust kõlast. Ajal öövärvid on ümber öörahuvärv. 12 peal on igavik jäänud tohutute kuude külge. Ja alatiseks aed oma tornis on vajunud, unesin. Kõik kellademäng petab meid ülbelt sest ajal on silmapiire ju küll veel. Mitte juhuslikult ma ei kasuta pea kõikjal Garcia Lorca luuletusi ja mitte juhuslikult pole kogu mu looming nii tihedalt läbi põimunud just karsija Lorca luule Dustega. Tema maailm algab siis, kui surma hämar eesriie tõuseb ning kirg ja iha lava mustvalgeks ja punaseks toonitaad. Nagu lapsed, käime me surma eeskodades nagu lapsed, elame me oma unenägudes, nagu lapsed, püüame me saavutada igavikku lõputult tiksumist. Selles argises lahendamises. Pea kolm aastat olema kuulanud vaalade laulu, Vapustav. Milline lõputu üksindus? Milline rahu, mis tolles ookeani õhtuses valguses õitseb. Milline rahutus, Suurus, massiivsus, tunne, mis inimese seest nii varjul on. Ma kirjutasin sellest failis vaala hääles. 1971. aastal laval, mis on ülevalt poolt valgustatud tumesinise valgusega lööd tšello ning klaver kõik elektrooniliselt võimendatud. Iga esineja kannab maski, et vähendada inimese osalust selles looduse ühisosas kogu teose avaflöödi vokaliis, kus ta oma instrumendi sisse sosistab ja laulab samal ajal mängides see kombinatsioon instrumentaalse ning vokaalsest materjalist tekitab sürr reaalse tämbri, meenutades mõnevõrra vaala häält. Kadentsi, lõbusam, groteskne paroodia Straussi all Savoska saratuustraavad aktidest. Sellele järgnev mereteema viie variatsiooniga pidulik kauge ja külma eesteetlikus ajatu saatuslik kulminatsioon, mis hääbub teose lõpul mere Nocturni aegade lõpuks. Teos sängu Blumineerivasse bee tuuri ning inimese vaevalt tajutavasse kuuldepiiri komponeerides mere Nocturni. Ma tahtsin esitada looduse suuremat rütmi ning aja peatumist. Viimased helid vajuvad sügavasse ookeani nagu vaal, lõpetaks oma laulu ning sukelduks oma saba lehvitades ajast teist poole. Meie käte saamatusse, kes me oma lapse hinge juba oleme kaotanud. Tahan laskuda kaevu. Tahan Granada müüridele minna, et vaadata vete tumedast orast läbi puuritud rinda. Kord oigas haavatud laps. Kui südame kohmetes kirm, tal purskkaevud ja tiigid ja paagid oma mõõk Kui tõstsid õhkude sinna seda armuhullust ja raskeid haavu ja ööd, mis kohises surmamis kirgas mis valguse kõrbed uppuda tahtsid, siis koidiku liivaväljade pinda oli üksinda see laps. Ent kõrista kandis uinunud linna unenägudest purskav vette juba. Seda kaitses vetikate eest kindlalt. See laps ja ta piin olid vastamisi kaks ühinenud rohelist vihma ilma. See laks siis maa poole enese pööras, peen kaasa ei tulnud sinna. Tahan laskuda kaevu, tahan, et surm lonkshaaval minusse virdaks. Tahan samblaga oma südame täita. Seks, et ma vee läbi haavatut silmaks. Kuu aeglaselt vee peal kõnnib. Oi taeva sügavat vaikust. Kuu kõnnib, iidseid vooge, lõikab ta värelev paistus. Nooru. Osake peegliks aga arvab jões hõljuvat laiku. George gramm sündis 1929. aastal Charles tonis ation Walesis, mille mägede poeetiline maastik tema mõttelaadile ning tundeelule sügava järelkaja tekitas ja mis kumab läbi tema terve loomingu. Õppinud nüüdseks juba suletud Meyson kolledžis Chaolstonis. Illinoisi Ülikoolis saavutas ta doktorikraadi 1959. aastal Michigani ülikoolis Rosli Fine juhendamisel olles vahepeal stipendiumite kaudu õppinud Boriss plaheri juures Lääne-Berliinis. George kramp õpetas muusikat alguses Hollandis Kolledžis, Virginias, aga aastast 1965 elab Philadelphias, kus õpetab kompositsiooni Pennsylvania ülikoolis. Tema läbimurre suure avalikkuse ette toimus, ent alles 1971. aastal seoses Eition poisis of Children etegamisega. Federico Garcia Lorca luulet kasutab ta pea igal võimalikul ja võimatul juhul lisades seda sosinatena oma instrumentaalteostesse kaugete kajadena lava tagant, kusjuures piisab ühest kahest sõnast lauludest juba rääkimata. Hingesugulus Lorgaga on silmnähtav mõlemate loomingu kummaline segu jahedusest ning kuumusest surmast ja elust kaugusest ning lähedusest, infontiilsuseste kultiveeritusest, rütmist ja vaba värsist krambi puhul tonaalsusest ja tonaalsusest. 1969. aastal kirjutas gramm neli vihiku täid Madrigale sopranile instrumentaalansamblile üks suurematest teostest, mis täielikult põhineb Lorca luuletustele. Teose vorm Madrigalid on krambi sõnul pärit ema vajadusest end minevikuga siduda. Mitte tundes end revolutsionäärina ega kontra revolutsionäärina vaid jättes ruumi 20. sajandi muusikas nii väga valitsevale põhimõttekindlusele, vastupidiselt ka ajaloo kui ka kultuurijärgnevusele. Madrigalid on üks järjekordne maastik krambi loomingus. Maastik, milles homne ulatab käe eilsele ning armastus surm elule. Ma tahan magada õunte und et õppida nutumis ning puhastaks maast. Ma tahan magada selle poisi und, kes tahtis murda oma südameulgumerel. Mu helelilla sülevarjus on kui jääkülm peaingel. Surm ming huugab Cordoba tornidest. Surm see elu üks suuremaid jõude, mille ees taganevad nii vaesed kuradid, kad metslased kui inglid, vallutab inimese iga hetke, millal haaratud vaikusega. Millal lärmi, õuduse ja mölluga. Tema painajalik kohalolek söödab meie elu palju võimsamaks, palju võimsamaks, kui ta on, olid kord piprapuud. Väikesed tulediku pead olid kord kaamelit sakkis lihaga ja valguse orud, mida noka vahel kandis luik. Oli kuivade asjade hetk poldipeade pessa paneku ja tungraudade tungide tund. Suurte sildade rauaroosteviiv ja kurgine lõpp. Vaikus. Oli suur koosolek, kuhu tulid surnud loomad, kes olid läbi pistetud valguse, mõõdukadest, tolmuste sõrgadega, jõehobu, igavene rõõm. Ega selli oma, kellel oli õlelill kõris. Rebunud põhjatus üksinduses tantsis loppis lummutis üks pool maailmast liiv, elavhõbe ja uinunud päike, teine. Lubja lõhendikud vangistasid tühjad päeva, kus kõlasid nende hääled, kes surid Kuuaanual pügatud ja puhas taevas, iseenda sarnane oma nägematute mägede udemed Nurklike liiliatega tegi lõpu kõige õrnematele laulu kõrtele ja uppus mahla pakatusse läbiv viimastel ridadel Rahu peeglikillud Vedikul. Kuimulat nuttis kivikatuse all kohtamata oma naise keha ja pangadirektor nuuksus. Vaadates monomeetrit, mis mõõtis raha julma vaikimist, ilmus lummutis Volst riigile. Tantsimiseks sobib see kollase silmine sammaskäik svinksist, kassakapi num pingulitraat, mis läheb läbi kõikide vaeste laste südame ürgimpulss tantsib mehaanilise impulsiga. Ei tunne algvalgustamast raevus sest kui ratas oma märgusõna meeles ei pea, võib ta parem paljana hobuste taga kriiksuda. Ja kui mõni leek läidab jäised projektid, peab taevas pagema akende mürina ees. See paik sobib tantsimiseks, ütlen mina küll muutis, lööb tantsuvere ja numbrid hulkade vahel kullatormides eas Töötute ohete kulgast, Visundavad pimedas öös läbi su kiirteta aja. Hoo metsik Põhja-Ameerika o häbitu metsik, kes ta ulatab lumepiirini. Lummuti vaadake lummutis, mis muuda jaaniusside Voogile New Yorgi. Oliver trassil võitlesin kuuga, akende sülemid, möllasid öö ühtrei mu silmis käisid joomas päeval hobused, lehmad ja pika aeruliselt priisid, peksid puruks bürood, leidu jäid aknaklaase Veredylcottis tähe punga valgust paista kui surnud õunaseemned lagendikku tuul, mille lendu kohutasid karjased värises Kalbita kark looma hirmus. Ent need ei ole surnud, kes tantsivad. Ma olen selles kindel, surnud on rahul oma paigas ja õgivad omaenda käsi. Need on teised, kes tantsivad lummutisega kitarri saatel. Need on teised kõbeda joodikud, külmad mehed, need, kes kasvavad Reidija karmide leekide ristteel. Need, kes otsivad trepimaastikul vihmaussid ehk need, kes oma pankades joovad, surnud neiu pisaraid. Need, kes söövad nurkades koidukildude püramiide, ärgu tants juba ei järgud, anti luba ka mitte kuningas ega sinihambuline miljonär ega katedraali de kuivad baleriinid ega konstruktoride, kas maraktiliga hullud ega sodomiidiks. Ainult lummuti see lummutis iidsel Unerdavad. Ainus lummuti lebab mägrad. Kõrgemal korrusel väristab juba nõgeseid, õuesid ja terrassi saagu kõrs samblapüramiidi. Tulgu väetatud püstide järel ja hästi ruttu, hästi, ruttu. Kuis ta sülitab suunlikke mürki, ülen, lordid, tumedad, Lummutiks vaadake summutit, mis muda ja jaaniusside Voogile New Yorgi Olin terrassil, võitlesin kuuga, akende sülemid, möllasid öö, Trei. Silmi käisid joomas taeva laabunud lehmad riivi puruks voodeid, uhked aknad ja peresid läheb juba valgust. Ei paista kui teene lagendiku kuulile. Oriaadid värises, Calvin, seda karusloomapiir. Millest ma olen sellest kuulnud, on rahul oma paiglassüügivad omaenda käes, need on teised instantsid summutada tarvidaarsel hõbeda joodikud. Needki. Seejärel ja hästimakstud kunsta sülitab mürki. Maastikul vihmauss, need, kes oma pankades joovad, suurunud neiu pisaraid või need, kes söövad nurkade koidu, kiisude püramiide, Pärnu kandis. Ma ei ka mitte kuningahambuline miljonär ega kadeda ide kuivad baleriini ega konstruktorid edaspidi ka hulludega türoomisega. Lummuti see lummuti tiitel Unerdavat. Ai see lugu. Väristab uuegi terrass saabub samblapüramiidi, tulgu et nagu misjärel ja hästi ruttu. Puista sülitab mürki. Lorga lummav, peaaegu müstiline surma nägemus, mis kehastub ja samas ka hingestub läbi vana hispaania traditsiooni on külvavaim ja viljakaim jõud tema õudses skeeniases. Aastal 62 kuni 70, suurim osa minu loomingu jõust oli suunatud just Lorca luuletustele ja nendele muusika kirjutamisele. Teoseid on palju. Öömuusika Madrigalid, laste ürgsed hääled ja muuhulgas ka surma laulud, suminat ja kordused. Song Jonson refreinsofte. Kõige tähtsamad ja olulisemad punktid väljenduvad selle osade pealkirjades. Darr kassida tumedatest tuvidest, ratsaniku laul, kasiida vee läbi haavatust. Kusjuures just see viimane luuletus on üks minu suurimaid lemmikuid. Partituur on ringikujuline. Üks ring on päike, teine on kuu, pisarne fantastiline kuu. Unenäotaoline algus, maaler, surmavärin, süngus. Need on keskseid kujundeid selles teoses. Surm on irooniline, surma groteskne elu on varjunud reaalsuse taha. Need on kaks tumedat tuvi kes käivad loorberipuul. Üks on päike ja teine kuu. Kaimukesed kuum, aetakse mu luud minu sappa, vastas päike. Minu kõrri vastaskuu. Mis nägin, kui ringi käisin, öö küljes maa, aeg ja ruum. Nägin kahte lumest kotkast. Ja alasti neiut. Ei muud. Üks oli teine ja neiu oli tühi. Tuul. Ma küsisin katkakesed, kuhu maetakse mu luud. Minu sappa vastas päike minu kõrri, vastas kuu. Nägin kaht alasti tuvi, ma käimas loorberipuul. Üks oli teine ja kaks olid tühi tuul. Tahan laskuda kaevu, tahan Granada müüridele minna, et vaadata vete tumedast orast läbi puuritud rinda. Kord oigas haavatud laps, kui südame kohmetes kirm, tal purskkaevud ja tiigid ja paagid oma mõõku tõstsid õhkude sinna. Seda armuhullust ja raskeid haavu ja ööd, mis kohises surmamis kirgas mis valguse kõrbed uppuda tahtsid siis koidiku liivaväljade pinda, oli üksinda see laps end kõrista kandis uinunud linna unenägudest purskav vetejuga. Seda kaitses vetikate eest kindlalt. See laps ja ta piin olid vastamisi kaks ühinenud rohelist vihma, ilma see laps siis maa poole enese pööras. Piin kaasa ei tulnud sinna. Tahan laskuda kaevu, tahan, et surm lonkshaaval minusse virdaks. Tahan samblaga oma südame täita. Seks, et ma vee läbi haavatut silmaks. Näe, valgepäist kavaleri vaata kuis kehadel. Kummub see on ju kuu, kes tantsib oma talus kesksurnuid. Vaata kuis kumb tal keha ja hundivarjuna tundub. Ema kuuiha tantsib oma talus kesksurnuid. Kes uneväraval on seda kivist varssa olnud, see on kuu. See olgu omadal uus kesksurnuid, kes vahimu halli aknaid silmis pilvedest pundunud. Kuu. See on kuu madalus kesksurnuid. Suren siin voodis ja katab unenäolillede kulmu. Ema kuu üha tantsib oma talus kesksurnuid. Oi tütreke, värvib valgeks, tuul minu silma ja kulmu. Ei tuul, vaid nukker kuu oma talus kesksurnuid mis määratu härjamöire kuulutab seal oma kurbust. Emase on kuu vaid kuu oma talus, kesksurnuid. Jah, see on kuu. See on kuu leedpõõsapärjaga lummus, kes tantsib, tantsib ja tantsib oma talus kesksurnuid. Maias õitsele lööb neetud tähtede võra. Sünnime su sarvede all ja sureme. Külm. Luuleliblikaid vaotab. Katus kivikõva sinilaotuses istudes kärbid ja piirad tiibu mehe õlal. Eks kaks. Ja kolm tund metsas lõi vaikus, mullidega täitus ja tõesti sealkandis mööda õhkudeme, ava mu palet, üks kullast pendeltund metsas lõi taskukellade edasi-tagasi käik on kui kärbseparve põra. Mesi linnukese kõne kullatud Kell. Minu südamest küla. Vikerkaarest rase ta puruks oma peeglid vastu lehti. Öökull mõttesse jääb. Puhastab prill ja ohkab. Eks jaaniuss mäest alla veereb, üks täht langeb. Küll, lehvitab tiibu. Mõttes vaatab pealt. Külmal purskkaevul. Süda hiljukesi. Unustus ämblik, mähi, kõik võrkudega läbi. Seal oma laule laulab talle purskkaevuvesi. Unustuse ämblik, mähi, kõik. Kuulge, aga läbi oma armastust pihib mu süda hiljukesi. Vaikuse ämblik, kanna ta üle salakangas. Ja tumeda na kuulab teda purskkaevuvesi. Vaikuse ämblik. Kanna ta üle salakangas. Külma veega, mu süda. Rõõmulauluga üles teda lennutas vesi. Paar valgeid kaugeid käsi, kõik võidab, Vettel, räägi. Naetafoon mows nelja kuu öö on kirjutatud seitsme päeva jooksul. Tol ajal, kui Apollo 11 kuu peal käis Ma arvan, et see teos on kõige juhusliku minu teoste hulgas kuna ainsa teosena on ta selge reageering välistele sündmustele. Tekstid väljendavad minu oma tundeid Apollo 11 10. suhtes. Kõik laulutekstid on lihtsalt vastupandamatud. Kuueni koolnud koolnud kuid kevadel jälle on uus tal noorus. Kui paplite ette palves laseb põlvili lõunatuul kui meie süda meil kokku nende ohete saak on toodud. Kui kivikatused pähe oma rohumütse seavad. Kuueni koolnud koolnud. Kui kevadel jälle on uus tal noorus. Page kuuke kooke, kooke, mustlaste eest, mine pakku, Su südamekeeks, Nad taovad, kui sa siit kohe ei lahku, saabub mustlase taga, ära keela puism tantsu alasil peagi saabub kad, laukesed kinnigi lastud, page kuuke kuhugi kuuke. Juba kuulen Hooste kapi varjupoiss, nüüd enam mu kiirte Valevat kalkust. Jõlagendikude trummi põristav ligineb, ratsur, poiss sepib, ajas on aga laukesid kinni lasknud. Ju läbib oliivipuusalu mustlaste pronksi Askus. Nad vaatavad otse ette. Silmades kartus, kahtlus, kui see öösorr lööb oma laulu, kuis puudelt kaigub, seevastu kuuelal laotuses kõnnib käsi poisi kätte. Kõnnin ta karikakar, teisi jala. Olen unenäos täna pühamees, vaga. Kuu pandi pihku. Seal ta lamas. Nii tagasi, panin ta taevad aasa. Tasuks luu jäldsain Ruusi pea paiste. Niisama kõnni taevas kariga kardes, jalad. Nüüd tulin taas siia väljale maha, siin tüdrukuid päästa, võlts austa jäis, tahan. Kõigile poistele jagada. Ta karikakar jala. Taevas karikakar. Kõikida karikakart. Künnikarikakar täis ja lahkuvad. Könn ta karikakar jala. Kõnnin taevas, karikakar jala, kõigi taevast karigacardes jala. Kõnnitaevas. Nüüd tulin ta siia väljale maha, siin tüdrukuid päästa, võlts austa jäis, tahan. Kõigile poistele jagada raha. Karikakar jala. Taevas karikakar. Karikaga. Nagu terve minu looming, hoondid, lanskeik, lummatud maastik, on järjekordne heliline maastik. Helivärvidega mänglemise mäed. See teos pole programmiline mingil juhul. Pealkiri peegeldab minu tundeid ja veendumusi. Et teatud meie planeedi kohad on immutatud ministeeriumi aupaistest. Aurast. Mul on elavalt meeles ära tummise šokk ehk kui ma nägin Andaluusia, et esimest korda pärast Garciyalorkaga aegade vahel töötama hakkab. Ma tundsin samasugustes Abüüd. Kui ma nägin Jeruusalemma ja Belfast Kreekas. Isegi Lääne-Virginia metsades võib tunda kadunud indiaanlaste hingi. Teatud kohad võivad tekitada ootamatu äratundmise või depressiivse ohutunde nagu mahajäetud ürgsed lahinguväljad. Vahest võib tunduda, nagu aeg oleks laiali veninud. Ühe maastiku lahti ja läbimõtestamine võib anda terve hulga psüühilisi õrnbeeni kallakuid. Ja võib-olla just muusika on ideaalne vahend kokku sidumaks pisitillukesi õrne tunde, nüansse ja tundeid mis valvavad reaalsuse ja teadvuse vahemaad. Orkester on tavaline, millele olen lisanud mõningaid eksootilisi instrumente. Klaver on võimendatud harfi vahest kohustatud oma pillile koputama. Kaks soolokontrabassi häälestavat nende madalaimad, see veel madalamaks. Siibemmolliks. Mul on tunne, et see madal Siibe mall on üks äraostmatud looduse seadus ja esindab mingit kosmilist suminat. Aga ohoh? Teadus hävitab kunsti. Üks mogeevikus tuttav tegi mulle selgeks, et kuna vastav võnge on inimese poolt loodud siis Siibe moll pole isegi mitte inimestega rahvusvaheline vaid inimese poolt kontrollituna galaktikavaheline. Igatahes olgu sele Siibemmolliga, kuidas on? Selle kaudu vajume me ikkagi vaikusesse ministeeriumisse ja reaalsesse unele tagasi. Ämblikud käivad loorberioksi pidi. Juhuslikkus on muutumas lumekihiks ja uinuvad aastail julgust on panna vaikima igi aegade kangas, puu. Klimbi vinksiks saanud rahu naeru kihistab surma üle, kes laulab nukrat laulu kandes kipresside rivist tilga järele. Til katab kui e-kiri seinumis imbunud täisaegade halemisi. Oh, vana torn. Eksa Wooda oma Maurlikke pisara, Ivy, siia purskkaevud. Maga ära karda ekslevat pilku, maga, liblikas ega sõna ega põgus kiirlukuaugust sind ei riiva. Maga nagu mu süda. Nõnda, kas sina, mu peegelaed, kus armastus ootab mind? Maga särauus. Ärkan siis, kui sureb mu huulte viimne suudlus.