Kutsekaart millel ilutseb kooli, kuna toonud kohale saalitäie täna õhtul elada Estonia kontserdisaalis rahvakirjaniku mõtte-sõna- ja hääl legendile. Aga meie ajastule oma käekirja või näojooned, ma olen katsunud leida ja tabada inimesi. Kas raiutavat aega, ajastut ja meie maa saatust. Lugupeetud seltsimehed rahvakirjanik Juhan Smuul, kes meiega praegu helilindi vahendusel kõneles, oleks täna saanud kuuekümneaastaseks. 11 aastat on meie elu möödunud ilma Juhan Smuuli kuid tema püsiväärtusega looming ja erakordse isiksuse kiirgus on jätkuvalt mõjutanud ja mõjutavad üha edasi Eesti Nõukogude kultuuri. Tema teoste sügav humanism ja kindel maailmavaateline hoiak. Ere rahvuslikus ja avar internatsionalism kirglik kodumaa, armastus ja ammendamatu sotsiaalne optimism on kunstnerisse sõnasse valatuna omandanud sellise emotsionaalse emotsionaalse jõu mis aastate voolus mitte ei vähene, vaid üha võimendub. Smuuli loeme ikka ja jälle tema teoseid loevad pallinud, loevad suure huvi ja armastusega. Smuuli raamatutest õpitakse mitte üksi kirjandust või ajalugu vaid elu, ennast ja ellusuhtumist. Smuul oli, on jäänud oma ajastu ja rahva kirjatuslikuks südametunnistuseks. Ta on jäänud ja jääb rahva hinge vaagima meie tänaste ja homsete tegude, ideelist ja kõlbelist. Ka. Juhan Smuuli kirjaniku töö ei kestnud täit kolmekümmet aastatki. Kuid need olid erilise taastab eesti rahva elus uue ühiskonnakorra kujunemise aastad. Revolutsioonilised ümberkujundused ühiskonnas ja sellega kaasnevad põhimõttelised muutused inimestes endis. Vormisid Juhan Smuuli loomingulist biograafiat olid tema kirjanikuande lihtijateks. Suure isamaasõja ränkrasked. Aastad karrastasid noore kodumaa kaitsja vaimu õpetasid nägema klassivastuoludest lõhestatud maailmamarksistid Leninlase pilguga uue ühiskonna ehitamise poogia entusiasm. Kindel veendumus rahva poolt valitud tee õigsuses said tema loomingulise inspiratsiooniallikateks karmidel aastatel lakkamatus töös ja võitluses uue elu nimel kujunes Juhan Smuul ist kirjanik kommunis oma rahva ja riigi tulihingeline patrioot. Juhan Smuuli erekirjaniku talent kasvas ja mehistus koos noore Nõukogude Vabariigiga. Koos muuliga astus Eesti Nõukogude kirjandus oma esimese otsustavad sammud kõrge üldrahvaliku ja rahvusvahelise tunnustuse poole. Tema enda koht meie kirjandusloos jäi aga eriliseks. Nimelt Smuuli kujunes sõjajärgse Eesti nõukogude kirjanduse lipukandja, kes ühena esimestest tõi meie sõna- Loomingu kõikides žanrites uue nõukoguliku elutunnetuse. Juba Smuuli esimesed luuletused, eriti aga poeemi Tormi poeg, järvesuu poiste brigaad, mina, kommunistlik noor olid nii oma sotsiaalselt kui ka kunstiliselt kandluselt tähtsündmusteks Nõukogude eesti kirjanduses. Uut sisu, uut värvi, uut taset, tõist, muul, samuti eesti proosasse. Kirjad sagedate külas. Muhu monoloogid, muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol. Need teosed kuuluvad kindlalt Nõukogude Eesti kirjandusklassikasse. Meie draamakirjanduse varamus on kõik viis Juhan Smuuli näidend. Juhan Smuuli tõeline kirjaliku suurus avaldub aga tema tippteoses jäine raamat. Ja sellele järgnenud mereraamatus, jaapani meri, detsember. Just nende teostega astus muul kaugele üle emakeele piiride köitis kümneid miljoneid lugejaid nii nõukogudemaalt kui ka raja taga. Eriti nendes teostes avaldus Juhan Smuuli talent sellisel määral mis lubab teda täie õigusega lugeda paljurahvuselise nõukogude kirjanduse üheks väljapaistvamaks esindajaks. Rahvuskirjanikuks, kes kõrvuti aliascalczary Mihhailov, Stelmachi, Maksim tanki, muhtarawniesoli, Rasoozansaatovi, Eduardas laitise ja mitmete mitmete teistega on avaldanud olulist mõju kogu nõukogude eesti kirjanduse arengule. Just nende teostega kujunes Eesti NSV rahvakirjanik kogu nõukogu tema kirjanduse silmapaistvaks meistriks kelle loomingu lätted on küll sügaval oma rahva elu pinnases. Ent kelle mõtted haaravad ja erutavad tervet meie maad, kes esindab vääriliselt Nõukogude maaelutunnetus ja vaimsust kogu maailmas. Nende teoste ilmumise eest näeb üleliiduline ja rahvusvaheline kirjanduskriitika täie õigusega kommunistliku partei leninliku kultuuripoliitika. Edu kajastus. Näed paljurahvuseline Nõukogude kultuuri poolt sünnitatud uut laadi rahvuskirjandust mis saab esile kerkida ainult sotsialistlikus ühiskonnas. Ja me oleme õigusega uhked, et üks sellise uut laadi kirjanduse loojatest kuulub Nõukogude Eesti Rahvuskultuuri on oma loome lätetega Eestimaapinnas. Rääkides Juhan Smuuli osast meie elus ei saa piirduda ainult tema loominguga. Juhan Smuuli kui isiksuse kui põhimõttekindla, kommunistid ja ühiskonnategelase mõju meie kultuurile on olnud erakordselt suur. Võimatu on üle hinnata osa, mida ta, mida etendas Smuuli professionaalne ja ühiskondlik autoriteet tema paeluv ja tiivustab loomus meie kirjanduselule. 18 aastat oli ta Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse esimees aastaid ka Nõukogude Liidu Kirjanike liidu juhatuse sekretär Dali, meie kirjanduselu autoriteetne juht sugugi mitte ainult formaalselt ametipositsioonil vaid eeskätt just oma loomingu ja ühiskondliku tegevuse sisulise mõjuga. Kuid tema energia ja loomejõud ergastas ka kogu meie vaimuelu ei ole Nõukogude Eesti kultuuris ühtki tahku, millele poleks jälge jätnud Smuuli vaimsus, tema isiku võluv. Ta oli kahtlemata üks meie vabariigi kõige populaarsemaid kõige armastatumaid kultuuritegelasi, mälestus, kelles ei unune Kulad. Nõukogude rahvas. Kommunistlik partei on kõrgelt hinnanud kirjanik kommunisti Juhan Smuuli loomingut ja ühiskondlikku tegevust. Selle tunnistuseks on riiklikud autasud. Lenini riiklik preemia, Eesti NSV rahvakirjaniku aunimetus. Partei Rahva usaldusest räägib Juhan Smuuli korduv valimine EKP Keskkomitee LKL keskkomitee liikmeks Nõukogude Liidu Eesti NSV ülemnõukogu saadikuks austusest ja armastusest tema vastu annab tunnistust ka see, mida on tehtud Juhan Smuuli mälestuse jäädvustamiseks tema loomingu laialdaseks levitamiseks. Ka see tõsiasi, et tänapäeval, mil Juhan Smuuli sünnist möödub 60 aastat toimub tähtis kultuurisündmus kogu nõukogude maad on meie rahva suureks tunnustuseks kirjanikule. Siia Estonia kontserdisaalis on täna tulnud Juhan Smuuli omaksed, seltsimehed ja sõbrad, kolleegid ja loomingu austajad kogu Eestimaalt, Moskvast ja Leningradist. Mitmetest vennasvabariikidest lubatakse mul Juhan Smuuli 60. sünniaastapäeva tähistamise vabariikliku organiseerimiskomitee nimel tänada kõiki siia kogunenud samuti kõiki neid, kes seda sündmust on tähistanud ja tähistanud tähistavat arvukate üritustega. Mujal. Lubage mul eriti siirast tänusõnadega pöörduda meie külaliste poolelt vennasvabariikidest. Parim viis jätkata ning edasi viia Eesti NSV rahvakirjaniku Juhan Smuuli tööd. Parim moodus tema loomingu püsiväärtuste propagandaks on edasine tegevus Nõukogude Eesti kultuuri ideelise ja kõlbelise rikkuse tema kunstiküpsuse tõstmiseks. Tehkem siis kõik selleks, et hoida ja kasutada Juhan Smuuli pärandit arendada edasi tema loomingu põhimõtteid rohkendaga Smuuli rikkusid meie mõtetes ja tegudes tundkem meiegi, et Smuuli like teetöölistele, kelle ülesandeks tee sillutamine pärast meid tulevatele hoidkem ja säilitage Smuuli likult madalat valuläve, töötagem ja loogem voliniku idee kindluse elu jaatuse optimismiga. Lugupeetud seltsimehed, lubage mul nende sõnadega kuulutada pidulik õhtu, millega tähistame 60 aasta möödumist Juhan Smuuli sünnist avatuks ja anda kõigepealt sõnad ühele tema headest sõpradest Eesti NSV riiklikule akadeemilisele meeskoorile. Kuulsime kõnelemas Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee sekretäri Rein Ristlaane, kes vabariikliku juubelikomitee esimene avas Juhan Smuuli mälestusõhtu. Et lavale Juhan Smuuli portree alla relistanud reegliselt akadeemilisel meeskooril kõlas Gustav Ernesaksa. Sõna juurde juhatas rahvakunstnik Olev Oja. Loomingus on Eesti NSV Kirjanike Liidu esimehel, Eesti NSV rahvakirjanikul Paul Kuusbergi. Lugupeetud seltsimehed. Kõikidel ajajärkudel kerkib esile kirjanikke, kelle looming peegeldab eriti selget ja kujukalt antud ajastu olemuslikke jooni ja kestva inimesena kehastab ilmekalt epohhi arengukäiku, selle edasiliikumises ja vastuoludes. Sõjajärgseil aastakümneid oli meile niisuguseks kirjanikuks Juhan Smuul. Veelgi enam, Juhan Smuul oli suur tükk Eesti nõukogude kirjanduse ajalugu. Ta on lahutamatu osa kogu senisest Eesti Nõukogude kirjanduses mida ta kaua aastaid aitas kujundada nii oma rikkaliku paljusanrilise loominguga kui ka kirjanduse elu korraldajana juhtijana. Tänase päevani on Juhan Smuul nii kogu nõukogude liidus kui ka väljaspool meie suure kodumaa piire tuntumaid ilmselt kõige tuntum eesti kirjanik, kelle teosed on teistest rahvastest lugejaile omamoodi meie kirjanduse visiit kaartideks. Juhan Smuuli näol on meil tegemist kirjanikuga, keda kujundas aeg, millal ta oma loometeed alustas ja kes oma loominguga aitas mõjusalt kujundada, aega kujundada aja vaimsust väga laias mõistes. Õpipoisist, kellena ta 1943. aastal kirjandusse astus, sai kiiresti ees sammu ja väljakujunenud vormide ja laatadel õhku ja meie kirjanduse uuendusliku liikumise teerajaja. Kui me juba mõnda aega põhjendatult räägime eesti kirjanduse ainestikulisest ja temaatilisest laadilisestastiililises mitmekesisuses siis oli Smuul üks neid, kes oma teostega sellele mitme kesistumisele ja avardamusele teed sillutas. Juhan Smuul oli suht omapärane looduslik anne. Anne jumala armust. Anne, mis puhkes pärast Nõukogude revolutsiooni eest 1940. aasta, mis revolutsiooniliselt müüritise uuendas kogu meie elu lõi alusega vaimsel uuenemisele, millest võtsid sihikindlalt osa paljud kirjanikud, kellel oli selja taga juba 10 või mitmekümne aasta pikkune loominguline tegevus. Olgu siinkohal nimetatud neist ainult mõningaid. Johannes Barbarus, Johannes Semper, August Jakobson, Friedebert Tuglas, Juhan Sütiste, Jaan Kärner, August Alle, Aado Vin, Mart Raua Erningust. Nii esimesel nõukogude aastal sõja ajal kui ka sõjajärgsel aastal kerkis esile arvukalt uusi, enamasti noori autoreid nagu Debora Vaarandi, Antsleberi, Ralf Parve, Paul Rummo, Minni nurme, Vladimir Beekman, Uno Laht, Manivald Cesama, Ellen Niit, Villem Gross, Eegol rännet, Lilli Promet, Ilmar Sykeme ja palju teisi, kelle järgi kuuekümnendail ja 70. aastal tõusis esile uus kirjanike laine, kes on palju omapoolset meie kirjandusse toonud. Sõjaaegse ja sõjajärgse kirjandusliku põlvkonna hulgas kujunes üheks väljapaistvamaks Juhan Smuul kelle kirjanduse tulemise ja hilisemas arengu käigus ilmnevad äärmiselt reljeefsed, tolle ajastu kirjanduse kõige olulisemad jooned, Liisele jõud ja võidukäik kui ka kasvuraskused ja eksi ränded. Tema teoseid toitis aeg ja ajastu nägu peegeldub tema teostes. Kui tänapäeva kirjandusse pürgijaid on reeglina kõrgkoolis saadud tugev hariduslik ja sageli ka filos filoloogiline põhi all siis Juhan Smuul tuli kirjandusse selle astumisel sinna oli tal selja taga ainult Muhu saare piiri alt pool ja pool aastat Jäneda põllutöökooli. Ent esiteks oli ta õnnistatud eheda andega ja teiseks oli tal vaatamata noorusele rikkalikult teleelukogemusi. Juba neljateistaastaselt oli ta mehes kündnud ja külvanud. Pärast isa surma pool aastat talu peremeeski olnud. Sõja ajal oli ta näinud inimesi piirisituatsioonides ja ka ise viibinud selles. Ta ei lähtunud inimeste hindamisel mitte mingisugustest moe spekulatsioonidele, mida tänapäeval paraku vahetevahel kohata võime, vaid väärtuskriteeriumitest, mida rahvas oli põlvest põlve hinnanud ja kalliks pidanud. Juhan Smuuli juured ulatusid nõnda sügavasti rahva, täpsemalt rannarahva meresõitjate, kalurite ja põlluharijate helluja hingedesse, et mõni dogmaatiline hetkede võtade või seda pilku küll ajuti pimestada. Ent algusest peale oli talle omane töötava inimese elu mõistmine ja elutunne, mis ta loomingule andis suure inimlikkuse ja mille laiad lugejate hulgad poolehoiuga vastu võtsid. Juhan Smuul oli parteiline kirjanik selle sõna suures ja avaras tähenduses juba Smuuli esimene trükivalgust näinud bana luuletus mu noorim õde räägib sellest, et tegemist on andeka autoriga, kelle on vaieldamatu omapära, hingestatud lähenemine inimesele ja, ja loomupärane maitse. Smuuli esimene luuletuskogu karm noorus, mis koosnes valdavalt sõja ajal kirjutatud luuletuses luuletustest ja sellele kiiresti järgnenud uued luuleraamatut, kinnitasid, et Eesti luule on rikastanud niisuguse Annega, kelle sisesunnil tekkinud luuletustel on suur ühiskondlik kõlajõud. Nii nagu ühes veetilgad võib peegelduda, meri võib ühes luuletuses, mis on autori hingest üles kerkinud, kajastuda tervete sotsiaalsete kihtide kogu töötava rahvatunne. Ja kui järgnevad aastad täiendasid, et Smuuli looming leidis vastu käi rahva hulgas, et ta muutus üheks kõige populaarsemaks kirjanikuks ja inimeseks üldse, siis tuleneb see just sellest, et laiad lugejad leidsid ta teoseis oma tundeid, oma mõtteid ja taotlusi, et tema hingekeeled panid kaasa helisema paljude ja paljude inimeste hingekeeled. Iseäranis lähedaseks muutus Juhan Smuul sõjajärgse noorsoo hulgas. Kommunistlikud noored nägid temas oma laulikuid, seda eelkõige tänu poeemidele järvesuu poiste brigaad ja mina, kommunistlik noor, ent mitte ainult. Kogu Smuuli tolleaegsele luuleloomingule on iseloomulik kui iseloomulik nooruslik, kompromissitu, teinekord maksimalistliku eluhoiak, mis oli omane sõjajärgse uue elu rajamisest innukalt osa võtnud noorsoole. See teotahe ja elujulgus, mis kõhklematult läks rinnutsi raskustega enda hinge hellus ja huumoritunne suuriboliimide kandvad tegelased olid noored. Tema lüüriline kangelane oli noor. Nii nagu aegki, mis ta esile tõstis ta loomingule tiivad andis, oli noor, täis elujõudu, ideaali, valgust ja edasimineku. Juhan Smuul tegi kõike, ta ei pidanud endale kui poeedile paljuks kirjutada ajalehtedele olukirjeldusi, artiklid, reportaaže ja täita toimetuste luuletellimus vahemärkusega olgu tähendatud, et sõjajärgne ajakirjandus oli märksa luulelembelise kui meie praegused ülija arhia asjalikud Päevaleht. Veel rohkem sisemine loomingu rõhutus kihutas teda ka siis, kui ta enam ei töötanud üheski toimetuses paikadesse, kus uue elu sind oli kõige tormilisem. Näiteks leevakule, kus noored olid asunud ehitama hüdroelektrijaama, mille tähtsus noorte ja kogu meie rahva elus on muutunud otse sümboolseks suuremaks kui hilisemaid märksagi kantsematel ettevõtmisse. Tihe vahetu seos rahva töö ja tegemistega rahva pingutuste ja võitlusega sidus Juhan Smuuli kui kirjanik orgaaniliselt ühte uue eluga rajajatega kommunistliku parteiga. Smulist ei saanud autorit, kes pimedana ümbritseva tegelikkuse suhtes imetleb Ardunult ainult oma mina, pidades selle analüüsimist ja pjedestaalil tõstmist kunsti ülimaks eesmärgiks. Ta elas ahnelt kaasa sellele, mis sündis Eesti linnasekülas rannas ja meres merel. Ta oli tõeline rahvakirjanik, kes ei eraldanud kunagi elu kargetes allikatest, kes ammutas oma mõtteid, probleemid ja tüübid rahva keskel tema teoste rikkalike elu, ehtsate tegelaste galerii, nende äärmiselt kujundlik, tema töödele omane suur inimlikus soi ja mõnus huumor. Optimism ja tulevikus on ju pärit inimestelt, kelle kodu on tormise mere ääres Gibiste, põldude ja kadakast karjamaade keskel inimestelt, kes austavad leiba ja tööd ning kellede paljude hinges elab kõrvuti loojat ja vigulik hambamees. See on pärit paljudes paikades meie avaral kodumaal, kus elab ja töötab nõukogude inimene, olgu ta siis kas Koguva küla kalu, musta meremadrus või polaaruurija, kaugel Antarktikas. Põlise rannamehe verd igatsev in sügavas südamepõhjas pesitseb meremeestele nõnda omane rahutus ja rännuhimu kihutas teda heeringa püüdjatega koos Atlandi ookeanile, Poluuropaga, polaaruurijate seltsis, Antarktise jäämägedele, rakettide üles asjadega ühes jaapani merele ja paljudesse muudesse paikadesse. Ja kõikjalt. Ta tõi kaasa uue teose. Merereisidel või nende põhjal on syndinud Atlandi ookean, meremees Murka muhulaste imelikud juhtumised, jäine raamat jaapani meri, detsember ning hea hulk luuletusi. Mitte kunagi, ka siis, kui ta oli juba Nõukogude Eesti riiklikku ja Lenini preemia laureaat, ei tõmbunud ta kabinetivaikusesse, vaid ruttas esimesel võimalusel sinna, kus ta oli sündinud, kus elasid ja töötasid ta lähedased omaksed, ta ristiisad ja põlvkonnakaaslased kunagiste vabad talupoegade Smuulide põliskodusse. Muhu saare koguva rannakülla, mis oli ja jäi Talle elustavaks loomingu allikaks, kust pärinevad ta kordumata värvikusega tüübid, naljakad lood, humoristlikud situatsioonid, rahvapärased, ütlemised. Kuigi ta oli tugevasti väga tugevasti juurdunud kodukülla, oli talle võõras, lokaalne piiratus Daila Tsahknalt kaasa kõigi sellele, mis toimus. Meil sünnivad Eestis kogu suures Nõukogude liidus kelle paljude rahvaste poegadega tal ühte liitunud juba sõja ajal sõjajärgses kirjanduslikus ja ühiskondlikus tegevuses pikkadel reisidel, maailma meredel ja ookeanidel. Juhan Smuuli teostel on peale muude väärtuste v1 voorus. Nende kaudu on paljud teised rahvad õppinud tundma meie rabas meie rahva hingeelu ja töö ning tema raamatud, millest on ikka õhkunud siirast lugupidamist teiste rahvaste vastu on süvendanud rappus rahvaste vahelise sõpruse puhast elustavat vaim. Olgu siinkohal öeldud, et Smuuli töid on tõlgitud 37-sse keelde. Nõukogude rahvaste keeltes ja välis väliskeeltes on ilmunud tema raamatuid rohkem kui 100-l korral. Smuul tuli kirjandusse vaikselt tagasihoidlikult andis, aga väga palju. Võimatu oleks, kujutad Eesti nõukogude kirjandustöö ilma Juhan Smuuli loomingut kõikjale luulesse proosasse kui ka dramaturgiasse tõida uut värvi tõi talle midagi ainuomast. Seis nagu see siis kas sõjajärgsete noorte elutunnetuses mere rõõmudes ja nukruses või rannarahva elutarkuses ja elu usus, mis laiendas meie kirjanduse, aineala ja teemade ringi, süvendas elu ja inimeste mõistmist, rikastas kirjanduse, laadija, väljendusvahendeid ning pakkus rohkesti säravat sõnar. Muidugi kõik, mis ta kirjutas, polnud võrdväärne oma kirjanikkude algpoolel, millal ta teenitult võitis tunnustuse poeedina on ta kirjutanud ka pinnalisi deklaratiivsed värsse kasutanud mõnikord mustvalget tehnikat ja maksnud oma lõivu isikukultuse legi. Ent meie luuleaine aiaaineala avardaja ja ajastutundetooni taga ja seda eriti poeemises, mis kujundasid suuresti neljakümnendat aasta lõppu ja 50.-te aastate alguse luulepilt aga ka merelüürika viielena ja humoristliku põhikoega, folklooripäraste laulude ja suurepärase ballaadi mere ja taeva vahel loojana on Smuul tugevasti rikastanud eesti luulet nii poeemide puhul kui ka proosas ja dramaturgia. Viimases iseäranis jooninud Smuul karboniseeritud vormi lahendustest vaid käis omaeneserada pidi. TEMA Sägedate kirjad, milledest esimene ilmus 1951. ja viie viimane 55. aastal on kriitikas peetud novellideks juttudeks kui ka hoopistükkis olukirjelduseks. Igal juhul olid need kujutus laadilt ja stiililt omapäras. Neis oli nii dokumentaalset alget kui ka vaba fantaasialendu ent vahest veelgi tähtsam, kui endale sobiva isikupärase laadi leidmine oli uus lähenemine kaasaja tegelikkuse kujutamisel. See teos, mis oli vabaskeemidest illustratiivsusest, lähenes väga ausalt. Elu kiirukaile, faktidele, sõgedate kirjadel on nii sisuliselt kui ka vorminslike vormiliselt uuenduslik tähtsus. Siin on kirjutatud kolhoosi asjadest ja kolhoosi inimestest moodi. Esiplaanile tõuseb inimene ja tema sisemaailm. Kirjad Segedate külast on üks neis teosest, mis vis suurte sammudega edasi kaasaja ainelist proosat. Ning nüüd, viiekümnendatel aastatele tagasi vaadates peame tõdema et see väike raamat omab niisamasugust etapilise tähtsust eesti proosa arengus. Kui Aadu Hindi tuulise ranna esimesed köited Ernikusteni noorte südamed ja Rudolf Sirge maaja rannas sõgedad leidsid üleliidulises ulatuses kohe laiemat vastukaja külaelu tegelikkusele. Väga konkreetne ja aus lähenemine, soojus ja ingestatus, millega oli kujutatud inimesi ning ehtne rahvuslik koloriit. Kõik see köitis Jaaras nii lugejaid kui ka kriitikuid kogu meie suurel kodumaal. Meie proosa värvigamma avardas tublisti Smuuli järgminegi proosaraamat. Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeo. Tänu oma toredatele, rahvapärastele, tüüpidele ja ehtsale rahvastikule graphanikule huumoriga. See lustakas raamat, mis sisaldas vaimukaid, kõrvalepõikeid mitmesse eluvaldkonda, see hulgas kirjelduse poliitikassegi tõi elurõõmsaid vallatuid, lustlike toone, muidu meie ülitõsimeelses tunnistagem sageli hallivõitu koega proosakangasse. Otsekohe võitis suure üleliidulise tähelepanu Juhan Smuuli Einer raamat mis ilmus raamatuna ühel ja samal 1959. aastal nii eesti kui ka vene keeles ja seda kõigepealt jällegi oma uudsusega ehk suuliniku vaatenurgaga, millega on siin lähenetud probleemidele inimestele. Tunnistagem ausalt, et omas kodus ei osatud korralt avada Smuuli teose kogumikust. Tollal ei olnud ma veel harjunud pidama tokementaalsust ehtsa sõnakunsti võrdväärseks koostisosaks ega ka sellegagi, et lugejate ees end varjamatult ana rautor võib-olla mitte ainult jutustajaks vaika oma teose peategelaseks, seejuures veel rahvuslikuks tüübiks, rahvuslikuks karakteriks. Üleliiduline kriitika märkas seda kiiremini otsekohe. Jah. Jäine raamat oli uus sõna nõukogude reisikirjanduses. Oma laadilt ja kujutamise juut tõusis see harjumuspärasest reisikirjeldusest tõelise suure sõnakunsti tasemele kuuekümnendatel aastatel viisi üleliidulises kirjanduslikes mõttevahetuses sageli kohata Smuuli nimel jäist raamatut käsitleti tihti. Reeglina rõhutati tema uudsust, kes tõstis esile Smuuli ku lüürilise proosa üht viljelejad, kes rõhutas autoripositsiooni omapära, autori kujunemist oma teose peategelaseks, kes muuli, inimesekäsitluse soojuste hingestatult, üleliidulise kriitikat ja laiu lugejate hulka Võrus eelkõige Smuuli kui autori isik, kes siiralt kõneles sellest, mis on ta südamel, muutudes nii lugejaile väga lähedaseks. Jäine raamat, millele 61. aastal määrati Lenini preemia on Smuuli ja kogu eesti kirjanduse kõige enam tõlgitud ja kõige loetavam raamat. Vene keeles on jäist raamatut antud välja 15-l korral. Ta on tõlgitud 24 keelde. Jäi sellel raamatul, järgnes mõneaastase vaheajaga uus merereisil sündinud raamat jaapani meri, detsember milles on küll smulilikult haaravaid pilte, tähelepanekuid, arutusi ning andekaid karakteri visanud visandeid kuid publitsistlik jutustus jääb jäise raamatu varju. Ent peagi üllatab Smuul uute äärmiselt värskete proosapaladega, mis sedakorda mõjuvad kui ehtsad rahvajutud. Mõtlen siinkohal Muhu monolooge, kus Smuuli jutustamist jutustamiskunst tõuseb erakordselt kõrgele. Kriitika võttis muuli uued lood üksmeelse tunnustusega vastu. Esile tõsteti jällegi kirjaniku rapors, rahvalikku elutunnetust ja maailma mõiste mõistmist, toredaid tüüpe ja üle meelikad huumorit, mis kõik kokku moodustavad Smuuli kunstniku isiksusest rikastatud suurepärase sulami. Kogu Smuuli loomingut iseloomustab suur huvi inimese vastu. Smuul, kes uskus jumalikkuse inimeses ei suhtu inimesse külmalt ükskõik sellest, vaid sisemise kaasaelamisega. Ta võib naerutada imelikke nõrkusi, kurjalt pilgata rumalust hukka mõista elu, Rentlikumen nende elurentniku mentaliteeti, ahnet münti, oma poole hoidmist ja teisi pahesid. Ent seda kõiki inimsuse nimel armastusest inimese vastu on ta omal suurilikul moel taganud ja paljastanud kroonu vaimsust. Kõike seda. Niisugust halba suhtumist inimesse, mis võib inimeses surmata Mozarti suuli inimesekontseptsioon avaldub eriti selgesti tema näidendis, kus ta on vahest sügavamini kui kusagil mujal süüvinud inimhinge. See ilmneb juba tema esimeses näidendis Atlandi ookean kus muunituks muul tugeva elulise materjali põhjal vaagib inimeste väärtus erakordse sügavuse ja hingede ingestatuse saavutab ta draamas liha. Seda just nimikangelase, aga endale aeru sisemaailma avamiseni. Liha viires ei ole smuunile, kirjandusest ja ajakirjanduses üld ülituttav usundlik iningi igandite kütkes viibib piiratud inimene vaid hele armas inimlik noor naine, kellele suurkogu südamest kaasa tunneb ja haaravalt kujundab selle naise traagilist saatust. Lähenemisnurga ja probleemi asetamise uudsus tekistas võõristus võõristust. Nii mõnigi valvas õpetatud teoreetik süüdistas Muuli peaaegu et usu apolokeetikas. Kadeinima monumentaalsuseni tõuseb kuju Smuuli loomingus. Kihnu junn on pärit dramaturgiast. Kihnu sünni puhul ei seadnud kirjanik endale eesmärgiks kirjeldada tegelikult elanud Enn Uuetoa elukäiku. Kuigi ta andis oma peategelasel sama nime vaid esile tuua neid väärtusi, mis sünnitavad mõnest inimesest legende teevad ta suureks. Kihnu Jenn, omamoodi uusaegne kangelaslaul. Lugu mehest, kes ei Anetsenud inimesi pais Uudvaid suutis neid jalgele tõsta lugu tugevast isiksusest, kes muuli enda sõnu kasutades oli suurem kui tema saatus. Üldistusjõust pole puudu ka tema järgmise näidendi kangelanna polkovniku lese väitluse sõjata haaramatu ja piiritu rumaluse võrdkuju. Oma artiklis ja proosatöödes oli Smuul korduvalt välja astunud agressiivse asjatundmatuse ja rumaluse vastu, sedakorda leida juba mastaapse karakteri pol. Polkovniku lesk tekitas Üleliidulise lainetuse, mille puhul Smuul pidi Swiste veergudel sõna võtma, et solvunud lugejaile vaatajaile selgitad oma teose mõtet ja satiiri eripära. Jällegi ise Mercury Smuuli viimane allegoorilise näidet pud pingviinide elu Pampletlik teos, mis on sihitud nii rahvuslikke kui ka põlvkondlike eelarvamuste vastu selles paljuski päevakäelisest teosest, saavutas muu kenasti oma eesmärgi naerutada narrast, tulgu see kus tahes. Teatriinimesed, ird, Panso on kõrgelt hinnanud Smuuli näidendeid. Nii on tantsupidanud me neid sõjajärgse dramaturgia kõrgemaiks nivooks. Smuuli näidendite karakteri mõtterikkus on vaieldamatu tema osa meie dramaturgia arengus tõepoolest suur. Oma loomult ei olnud Smuul ratsionaale konstreerija, vaid spontaanne looja, kelle teemad ja probleemid, tüübid, karakterid, mõtted ja tõed, kujundiga sõnad kasvasid välja tema sisemusest, tema inimesi ja maailma mõistmises. Nagu teistelgi sõja ajal ja pärast sõda kirjandusse astujaid oli uute sotsialistlike ideede jaatamine suunile, enese teostamiseks ja eneseväljenduseks. Sotsialistliku ülesehituste käit muutis pidevalt inimese situatsiooni ühiskonnas ja kirjanikud ei saanud jääda üksnes nõukogude võimu fon paarideks. Elu püstitas iga päev uusi küsimusi. Läbi käidud tee lausa nõudis mõtestamist, läbitunnetamist ja läbianalüüsimist. Aeg nõudis kirjanikelt faktidele otse näkku vaatamist ühiskonnas ja inimhingedes toimuvate protsesside avamistoimunu ja toimuva kunstilist tühistamist. Seda kõike tajus hästi Smuul. Kõigepealt räägivad sellest tema teosed, mille ellu tungimise sügavus pidevalt kasvas, aga ka tema kui kirjandusliku mõtleja arengu käigus. Väga kujundlikult on Smuuli kui küpse looja-kirjanikukreedo esitatud tema kuulsas valuläve arutuses. Lubage seda meenutada. Valulävi kirjutab Smuul jäises raamatus. See sajatonnine sõna on ülekantav iga kirjaniku sõnavarasse, ükskõik kui erinevad on nende stiili ja missugust värvigamma omab nende keel. Ta on arstiteaduses täiesti ülekantav. Ühiskondlikku ellu on ühiskonna ja riigitegelaste tegevuse üks kõige tähtsamaid määrajaid ja mõjutajaid. Ta on meis kõigis igaveses erineva kõrgusega tõustes egoisti ja hingetu kargi risti juures kuni ülemise piidani. Ma arvan, et kirjanikul võib-olla 1000 puudust ja viga, kusjuures ta ikkagi jääb kirjanikuks on tallaga kaks puudust. Ande puudus ja kõrge valulävi, siis on asi lootusetu. Smuul oli kõigutamatult veendunud, et kirjanikul peab olema madal valulävi rahva elu, rahva probleemid, mured ja rõõmud ei tohi teda ükskõikseks jätta. Kirjanik peab end tundma kaasvastutajana kõige selle ees, mis ta ümber sünnib. Ta peab olema erk sotsiaalne südametunnistus. Tal pole õigust ennast maailmast isoleerida, endasse kapselduda. Juhan Smuul oli kirjanik, kes põles heledaliigina, mis andis paljudele valgust, soojust ja rõõmu. Ta elas nii, nagu ta on oma ema kohta öelnud jalad maas ja pea päikese poole pööratud. Ka neil aegadel, kui suur hall ta järelt merelt maalegi tuli. Kuidas südant mitmesuguseid valusad probleemid vaevasid. Inimesena ei osanud ta ennast hoida ta pillasi, rasvaiskasend teinekord on harjutud suure lapse kombel mõis, mis mõistagi ei suurendanud loomingulist energiat. Ta kirus ennast nõrga enesedistsipliini pärast, mis eriti linnas tunde tunde andis. Ta tegi endale ise etteheiteid, sest kõige tähtsamaks oli talle ta töökirjandus, mis oli ta jäägitu kutsumus. Ta mõistis materjali ja sõna vastupanu ja suutis seda võita. Erakordse spontaanse andega liitus suur nõudlikkus oma töö vastu. Juhan Smuul tunnetas teravat vastutustunnet mitte ainult enda loomingu ees, vaid kirjeldus asjadest üldse. Kaks aastakümmet seisis ta Kirjanike Liidu eesotsas. Kuigi tal polnud admistatiivseks tegevuseks kalduvusi, tegite ometi paljugi eesti kirjanduse arengu jaoks. Ta oli üks initsiaatoreid vigade parandamisel, mida tehti kosmopolitismi ja kodanliku natsionalismi vastu võitlemise tuhinas. Ta astus vastu kultuuripärandisse kristlikule suhtumisele minevikku, elulistustavaile, käsitlustele, lahmivale kriitikale, mis soodustas elulakeerimise tendentse põhjendas vajadust mõista luuletaja lüürikad avaralt kritiseeris kirjanduse õpetamise olukorda koorides, mis pahatihti muutus kirjanduse paljaks ajaloo illustratsiooniks ja nii edasi. Smuul on ikka loomupärane elektrit. Näiteks kirjanike kolmandal kongressil juba 1954. aastal kõneles ta sellest, et viimastel aastatel oli lüürilises luules raske aeg tundeni üürikad noteeriti mada. Heade luuletuste kohta öeldi põhjendamatult teravaid sõnu. Kaitstes lüürika iluõigus, kritiseeris ta samas aga ka luules tärkava tendentsi otsida lüürikas varjulist sadamat nende raskete teemade ees, mida ilukirjandusele ühe tugevamini peale sull väsimatult põhjendas ja kaitses ta kirjanduse sotsiaalsuse põhiprintsiipi. Ühes oma viimastes sõnavõttudes. 1970. aastal kirjutatud ja avaldatud essees ajatunnetus kirjanduses kirjutas muul murelikult. Ma uskusin ja usu, et kirjanduse ja on olemas probleemi erikaal. Nii nagu sellistes teostes jutt on nõrga sotsiaalse kandepinnaga töödest pole probleemi, erikaalu, nii puudub neiska sotsiaalne foon, ajatunnetus ainus, mida ma tajun, on autori ükskõiksus ja näiline Snobistlik üleolek küsimustest. Kuits Nobistlik üleolek on sageli ainult küündimatuse ja ükskõiksuse mask. On asjatu katse revident Lapimaailmas, kus me elame, me oleme osa temast, tema rõõmud on meie rõõmud, tema mured ja vastuolud, meie mured ja vastuonu. Meie elame inimeste maal. Nende Juhan Smuuli sõnade üle pole Mei kirjandusinimeste üleliigne ikka ja jälle mõelda. Juhan Smuuli ühiskondlik koormus oli suur, juba 46. aastal valiti ta komsomoli keskkomitee liikmeks. Smuul on ise tunnistanud, et komsomolitöö nõudis talt palju, kuid andis talle veelgi rohkem. Ehk siis ei lasknud tal Smuuli sõnad kapselduda ainult kitsasse puht kurje kirjanduslik huvid ja inimeste ringi takistas teda muutumast liiga vara, ainult professionaalseks kirjanduseks. Kirjanikuks, mis oleks viinud siis ja viib ka nüüd noored autorid pahatihti ühe jumala oma, kogemusteta mina analüüsimisele ja kummardamisele. 50.-te aastate keskpaigast alates kuulus ta hulk aastaid keskkomitee koosseisu partei keskkomitee koosseisu. Ta on olnud nii meie vabariigi kui Üleliidulise ülemnõukogu saadik, rääkimata sellest vormest, mis ta õlgadele langes. Meie Kirjanike Liidu juhatuse esimehena ja Nõukogude Liidu Kirjanike liidu juhatuse liikmena sekretärina. Ühiskondlik tegevus on kirjanikul ühest küljest kasuks avardab tema silmaringi, teritab pilku suurte ühiskondlike probleemide olemuse mõistmiseks teiselt poolt mis sedagi salata, aga röövib palju energiat, aega kisub loojat ikka jälle käsikirjade juurest eemale. Jäises raamatus kurdab Smuul naerusui ent sisemise murega, et Tallinnas viibides ta tunneb karjuvat puudust kindla töörütmi järele, mille sisseviimiseks on tal vähe iseloomu ja liiga palju administratiivset au oma ühiskondlikes ülesandes, suhtlus muu. Aga kommunisti kombel täie kohusetundega tagasi vaadates kirjutas juhul Juhan Smuul oma autodega biograafias. Pisut rohkem kui aasta enne oma surma. Olen kirjutanud juhtkirju, reportaaže, artikleid, kõnesid, kuuldemänge, luuletusi, mitu poeemi, palju lauluteksti, ooperi libreto, novell, miniatuurne novelli, otsibki vahepeal asuvaid kirju, humoristliku, jutustuse, lasteraamatu kaks reisiraamatut draamakomöödiamonolooge. Täpsustuseks öelgem, et luuleraamatuid ilmustad kümmekond näidendeid viis, lisaks kirjutas ta meil kolm filmi, stsenaarium. Jah, ta jõudis meile pea kõikides kirjandusliikides, pall on anda tahtmata ennast korrata, korrata, vahetas ta žanre, otsis aina uusi vorme. Ent see näitab ka teatavat püsimatust, rahutust, mis teda taga kihutas. Suurt sisemist loomimis põlemist loominguliselt mitmekülgseks jäid oma elule elu lõpuni, meenutaksin siinkohal ta viimaseid aastaid. Ta oli lõpetanud suurepärase Muhu monoloogid ja andnud oma viienda näidendi pingviinide elu. Kirjutanud Kihnu Jenny põhjal uue filmi stsenaariumi avaldanud üle pika vaheaja uusi luuletusi. Kirjutanud kirjastuses aretzkibistajatel tellimusel novelli kujukusega ja tiheduse käis see iseenda elu käigus. Teise SEE Lenin minu elus, eessõna Arktika uurijate raamatule järele Ühide Johannes Semprile alustanud humoristliku põhikoega, kelmiromaani mõrv, Rannu teemajas filosoofilist Darja inimene ja see kõik räägib sellest, et ta tundis suurt hinge vajadus veel palju luua veel pall randa otsida ja leida vastused ka neile küsimustele, mille üle ta juurdles, mille üle ta südant valutas. Surm tabas teda 13. aprillil 1971. aastal. Ta polnud veel 50 aastani. Juhan Smuul on rohkesti kirjutanud merest jalajevades. Laev oli sageli ta teiseks koduks ja ikka tema armastatud kujundiks. Me võime õigusega ka tema enda elu võrrelda laevaga laevaga, mis kodu abajast purjetas kaugele maailma meredel. Selle laevaga on kaasa sõitnud tuhanded ja tuhanded inimesed paljudelt maadelt ja ikka nad sõidust rõõmu ja rahuldust leidnud. See lae Juhan Smuuli poolt esitatud kirjanduslaev jätkab sügavalt ja kindlalt vees istudes oma sõitu. Ja tema kaptenisillalt vaatab meile vastu tema looja Juhan Smuuli tõtt tõtt otsima tööd ja naeru hindava elu ja inimesi piiritult armastava kirjaniku Avel aval. Ka mure päivil naeratav nägu. Hans Hindpere. Mälestusi isast fragmendile teon sügispäeva esitab vabariigi teeneline kunstnik Voldemar Kuslap. Ja jõuluvana vaas. Et energiat on Kirjanike liidu juhatuse sekretär Juris suurufitseb. Kava kohaselt järgneb Lydia austeri unelaul. Juhan Smuuli sõnadele. Esitab ristimist. Teeneline kunstnik Leili Tammel Rein Ristlaanesõna Läti NSV Kirjanike Liidu juhatuse esimesele sekretärile Sõna antakse kalurikolhoos Saare kalur kaugesõidu meremehele, juriiskolgile. Juhan Smuul alustab oma ühte luuletustest mere ja taeva vahel värsiridadega. Kaht kindlat asja. Nii laul kui laev nimelt kohta ja aega vajab. Et see nii on, võib kindlalt öelda. Sest tänaseks on meie rahvakirjaniku Juhan Smuuli luule ja proosalooming leidnud kindla koha. Meie, Muhu ja Saarerannarahva südames. Juhan Smuul on kirjutanud õitsvatest õunapuudest Liivaku poistest muulaste imelikest juhtumistest. Polkovniku lesest kuid parim tema loomingust on sünnitanud meri. Võidaks küsida, mida on andnud Smuuli looming. Meie meremeestele? Võin vastata, et tõesti väga palju. Oma jäises raamatus on öelnud ta nõnda. Ookean võib olla ilus, armas. Isegi väga erutab tormide täielikult luuletuse ja loojangut ajal. Kuid ta võib olla ka niivõrd monotoonne, et isegi inimtühjem koht tunduks tema kõrval vahetul rikkamana. Et seda taibata ei aita ühest päevast ega ühest nädalast. Meile kaugesõidu meremeestele ei ole võõras, pikkade merereiside aasta paneb ahastama panev lõpmatus. Näriv, igatsus, kodu. Ja pere järele hinge muserdav abituse tunne lahutavate kauguste ees ja merehall argipäev. See suur hall aga kaotab oma salapärase jõu. Ja meie võimu meie üle siis kui me oleme meremeeste ja hoidja ja suure sõbra Juhan Smuuli abiga vabadel hetkedel laeva, kuis tema raamatuid lugenud. Kuid samas võime ka küsida, mida oleme siis Smuuli loomingu tarbeks andnud meie rannarahvas meremehed? Arvan, et vastus oleks üks. Johanna jaoks oli meri ja kõik, mis sellega seotud. Kõik nii kodutoit, armastus, igatsus, torm, vaikus. Tema elust on lahutamatud. Väinamere kalaretked. Koguva küla põlispuudealune mõtiskleb rahu. Jaga naabrimeeste nakatavad naljad. Juhan Smuul, inimesena ja kirjanikuna oli väga kiindunud oma koduküla inimestesse. Nende rõõmud ja mured olid kirjaniku elus pärisosaks. Kuid eks kodu ja kodukülagi andnud kirjanikule kogu eluks kaasa küllaga inimlikku soojust, hellust ja üksteisemõistmist. Ja mitte ainult seda kirjutades oma isast räägib Smuul. Isal oli üks suurepärane anne oskas meid tööd armastama panna. Armastuse kasvatamine, töö vastu, huvi säilitamine töö vastu, pean seda siiani eriliselt ja äärmiselt suureks väärtuseks. Merest on palju kirjutatud kuid nii hästi, nii südant, mõistvalt, kui seda on teinud Juhan Smuul. Ei ole suutnud keegi. Tänu tema sügavalt rahvuslikule loomingule on meie meremeeste ja rannarahvarõõmud ja mured saanud omaseks ja mõistetavaks kõigile. Meie palju rahvuses riigis. Saarlane, kes on üles kasvanud kiviste, põldude ja kadakast karjamaade vahel on alati lugu pidanud vahedest naljast. Smuuli mahlakas huumor on meid meremehi aidanud üle paljudest raskustest. Oleme uhked, et Muhu saarelt on võrsunud suur kirjanik Lenini preemia laureaat kes on tuntuks kirjutanud ka saarlased ja kalurid. Õhtu jätkub Mart Saare helindiga algu lugu klaveril rahvusvahelise noorte interpreetide konkursi laureaat Martti raide. Esimees Rein Ristlaane andis sõna- Leningradi. Johns Muugavaria. Johnston Atom.