Soti seegi. Mõni laul on vist natuke liiga ilus, Itaalias leidub selliseid, mõni kohtun ka, vaat et liiga ilus, selliseid leidub samat Itaalias, mujal muidugi ka, aga Itaalias lausa ülekohtuselt palju. Käsunjuvad väikesed Aadria mere põhjarannikul sakkidena Veneetsia lahte ulatuvad kalju neemed, kus siin-seal ikka mõni iidne loss juhtub seisma. Selsamal tunnil avastasime kord seal rännates Mirama Mare. See korda võtab hoopis eakam iidne loss, mille kohta saksa hilissümbolistist luuletaja Rainer Maria Relke omadrueeno eleegiates kirjutas, siin olla on võrratu ikka ilusat pühapäeva vikerraadio, Helgi Erilaid ja muidugi. Need Eino kui Miramaare lossid seisavad Aadria mere põhjarannikul asuva Trieste linna lähedal ja on teinud kaasa kogu Trieste keerulise ja käänakute rohke ajaloo. Esimeses sajandil enne Kristust Rooma koloonia Bergeste kuuendal sajandil Bütsantsi ja seejärel Karl Suure valduses. 13. 14. sajandil sõltus Veneetsiast ja kuulus 1382 kuni 1918 Austriale 19. sajandil impeeriumi suurima sadamalinnana Austria-Ungari kaksikmonarhia Pärel. Alates 1918.-st aastast seisab Trieste Itaaliale kuuluval ime kitsal maaribal Veneetsia lahe ääres, mida mõnes allikas ka Trieste lahekson kutsutud. Tark soomlane Erkki Toivanen on oma õhtustel jalutuskäikudel mööda Euroopat kadri eestes rännanud ja kirjutab. Meeste on pidanud omal nahal ära proovima, kõik ajaloo keerdkäigud on läbi selle linna voolanud ja Haab sburgide sajanditepikkune mõju elab siin ikka edasi ajaloos ja mälestustes. See on rohkem keskeuroopalik kui Itaalia linn, kuid ometi väga paljude meelest parim koht, kus Põhja-Itaalias elada. Castello luino oinal loss seisab Sistreestest põhja pool kivisel kannuse taoliselt väljaulatuvalt kaljul Tuina rannikuga. Neljas loss on siin Õiategaks vana ja uus. Vanast lossist on järel vaid võimsad varemed väga kõrgel järsul ja kivisel kaljuneemel, mis ulatub merre otse uue lossi kaljuneeme kõrval. Vana loss ehitati 11. sajandil ja kuulus Akvileia patriarhaadile. Uuslas rajati iidse Rooma vägede eelposti varemetele. Seda kutsuti Rooma aegadel kastellum putsiinum ja on teada, et kolmandal sajandil käis keiser diakretsiaanus ise seda eelposti üle vaatamas. Sellist tähtsat sündmust on jäänud meenutama madal vapiga sammas töine lossi aias. Kuid sajandit tiksusid lõpmatusse ja aastal 1389 ehitas Austria Parun Albert valdsee kunagise Kaspellumbudsiinami asemele tugeva kindluslossi, mille türklased 15. sajandil peaaegu hävitasid. Vanade losside ja kirikutega on see kummaline lugu, et hävita neid, kui palju tahad. Otsekui võlujõul tõusevad nad taas ja teinekord veel kaugel vanematena, kui enne oli 1438, kui Parun Rambert valdsee kolmas suri ja Tuina loss jäi Austria kuningakojale imeliselt kaunis paigas. Seisval lossil oli vahepeal veel mitu omanikku. Seitsmeteistkümne On teil päris sellephon, turni ja Taxise aadliperekond, kelle järeltulijad tänase päevani oma esiisade lossis elavad. Turnija Taxise suguvõsa väärib tähelepanu nii oma pika ajaloo kui tugeva seose tõttu Tuina lossiga. Kõigepealt olid Tassod Itaalias Bergamos jaan toidukadu, 1290. aastal moodustas oma tee odassa oma 32-st sugulasest juba siis päris suur perekond moodustas niisiis kullerite meeskonna omamoodi postiteenistuse, mis pidas ühendust Milano, Veneetsia ja Rooma vahel. 1443. aastal on meil tegemist keiser Friedrichi õukonna liikme Rutšeerode tassiga nimi muutunud, kes organiseeris uuesti liikumise Bergamo Jevgeni vahel. Mõnekümne aasta pärast jõudsid kullerid ka juba Brüsselisse. 16. sajandi alguseks oli suur osa Euroopast kulleriteedega ühendatud. Rikastest Madalmaadest jõudsid tähtsad saadetised Hispaania õukonda välja. Tavaliselt läksid teed läbi Prantsusmaa. Sõja-aastatel tuli aga minna üle alpide geenasse. Prantsusmaa kuningas Francois esimene nimetas vanni Batista DTS-i 1520. aastal oma postimeistriks. 1624 sai perekond vürsti tiitli ja nii muutus taas kord prantsusekeelse vormi asemele tuli saksakeelne ja kaheosaline Turn Unt. Taks siis mitmed selle suure suguvõsa liikmed kuulusid ka Malta rüütlite hulka. Nende üle Euroopa laiali laotanud suurte aadlisuguvõsade nimedega on sageli uskumatu segadus. Tuino lossiga on eriti tugevasti seotud ükst Hurni ja Taxise perekonna toimima harusse kuulunud liige. Ja pange tähele nüüd järgnetlemanini. Vürst Aleksander Johann Vincenzo Rudolf, Hugo Karl Lamoral eliidius, fon, Turn antaks siis ka ekese isade nimed reas, nagu kombeks. Vürst Aleksandri eluaastad olid 1851 kuni 1939 24 aastasena abiellus ta hoo n loe Valdemburg Schillings vürsti, printsessi Mariega ja paari perekonnalossid olid, laotasin vööni maalija Tuino Trieste lähedal tollases Austria-Ungaris. Andistandrueeno lossis alati kuulsaid andekaid külalisi vastu võetud nimede rida on pikk ja aukartust äratav Johann Strauss ferenduslist Austria keisrinna Elizabeth, keda tunti rohkem siis sina Habsburgide soost ertshertsog Maximilian abikaasa Belgia printsess Charlotte, nende loss Miramaaresseesis ja siinsamas lähedal taas ühel merre ulatuva kaljuneemel. Sellise kaliibriga külalisi liikus Triino lossis üpris tihti. Taxise aadlisoost paar, Aleksander ja Marie jõudsid oma eluaastatega juba 20.-sse sajandisse välja. Veenimaast oli pärast esimest maailmasõda Tšehhimaa saanud ning Aleksander ja Marie kutsusid, küll aga tšehhi heliloojaid ja kirjanike. Mark Twain rändas mööda Euroopat 1899. aastal ja käis ka Tuina lossis. Ja eriti väljapaistvaks Tuina lossi. 20. sajandi külaliseks peetakse vürstinna Marie soosikut ja kaitsealust. 1875. aastal Austria-Ungari keisririiki kuulunud Prahas sündinud saksa hilissümbolistliku luuletajat Rainer Maria Relket. Rainer Marjerilke oli tähelepanu väärne mees. Oma ajastule jäi Relke mõnevõrra võõraks, hilist sümbolismi paistis ta silma erilise filosoofilise enesesse Süürimisega ega lasknud end mõjutada avangard kristlikest vormi eksperimentidest lõpetab Jaak Tamberg. Ta elas enamasti ränduri elu ja eelistas seda teha sinivereliste metseenidelessides. Tema mõttekaaslased on teda sõnade muusikuks kutsunud. Rilkja luuleharipunktiks peetud tsükli Tuino keegiad sõnade muusikas sünd algas ühel 1912. aasta tuulisel jaanuaril valdu heina kõrgendikul. Rainer Maria Relke oli siis parasjagu vürstinna Marie fon, Turn olnd ON lohe külaline Tuina lossis ning jalutades mereranna kõrgel kaljul olevat ta kuulnud häält, mis ütles talle leegiate avasõnad. Kes, kui ma karjukski kuuleks mind inglite leeridest ja kui juhtuski nii, et võtaks mind üks äkki neist südameligi otsa, saaksin ta ohtra mast elujõust. Nii on matiseerikel tõlkinud Rilke luino eleegiate esimesed read olnud tõlkija järelsõnas. Teoses esindab poeet inimkonda inglite ees Rainer Maria Rilke Tuino eleegiad, Tuineezer eleegienn ilmus Mati Sirkeli tõlkes kakskeelsena aastal 2005. Järgmise aasta jaanuaris kirjutas Linnar Priimägi artikli Tuinoileegiate pildid ja sõnad. Ja siit nüüd mõned katkendid ehkaid armeed meediorilke suurteosele pisut lähemale. Tehnoloogiad on tegelikultsüüdid enamikus küllalt vabad imikud erinevatest luuletustest sündinud perioodidel 1912. aasta algul kirjutatu on värskem, impulsiivselt 10 aastat hiljem mu soolassis lisatu raske nematlikum. Räime Marjerilkel heegeldan väga nägelikud, ainult et siinsed pildid, muusikalised vägassotsiatiivsed, puhuti laseb ta end täiesti kanda keelerütmist ja harjumust anest usaldab ning unustab end sõnade meloodia. Olgu nii, et nendel ükshaaval ei olegi mõtet, vaid nende tähendus relativeerub tervikpildi ainelises koostises. Ronka maalid nõuavad pikka lahtilugemise aega neid harutada. Suurim filoloogiline ja metafüüsiline isegi peaaegu füüsiline maanõu, sest nii nagu me igat muusikat kuulates sisimas tantsime, tulekad uina Elleegiate luulegeeristes kaasa pöörelda. Ja kui samm sassi läheb, siis otsast alata, kuni lugeja saab tundma, see on tõepoolest kaasautor. Nii kirjutab Linnar Priimägi. Nii et olgem veel kord tagasi dueina eleegiate tõlkija Mati Sirkeli järelsõna juurde. Teoses esindab poeet inimkonda inglite ees. Eloogiat käsitlevad Euroopa ajalugu, jahumaanseid, väärtusi, mida autor inglitele ülistab ning mille kadumise üle tagurdab. Päästetud on see, mis on saanud elavaks tundeks, nagu šartri katedraal mõni paavstipalee või kiisa sfinks. Ja Erki Toivanen on öelnud. Rainer Maria Relke kodu oli Euroopa ja tema ei leegiates on lõike, mis puudutavad eurooplasi ka praegu. Siia võib lisada, et ka just praegusel hetkel 21. sajandi teisel kümnendil seitsmendas eleegia son read igal maakera. Kumedal pöördel on sääraseid orbe, kes endisest jäänud on ilma ja tulevat pole neil veel. Eino eleegiate religioossete müstiliste ilust ja kannatusest jutustavate poeemide sisu ei ole siis seotud Tuino kui paigaga teose keskmiseni, inimene oma lootuste Jahastustega. Ometi sündis teost õhinas, mis tähendab, et just sealne loodus ja vahest ka suursugune loss panid tööle Rainer Maria Relke mõtted ja mõjutasid tema loomingut. Maapäeva aastatel elanud Tuinoskade ante, teinud seal pikki jalutuskäike ja loonud oma jumaliku möödia värsse. Dresdet on aga nimetatud lausa valesti mõistetud kirjanduslike geeniuste hälliks. Küllap rändasid Nood arvukad kirjanikud Trieste ümbruses kadu Hiinas ja leidsid siit innustust ning mõtteselgust. Nende nimistu on pikk ja pakub üllatusi. Paljon, itaallasi, Itaallas, Veevo on üks tuntumatest. Kirjutas Trieste samade tagasi ja alustas Olüssesega ning muidugi Rainer Maria Rilke. Oluline hinguse võlu küll valitseb siin treeste lahe rannikul, mis maagiline tegur see oli, mis pani andekad inimesed just siin unistama, mõtisklema ja meistriteoseid looma. Küllap pidi see olema looduse kirjeldamatu, imepärane ilu, uskumatult sinine Emery pisut heledama taeva all merre ulatuvat kõrget kaljused, kohati rohetavad neemed. Nii palju õhku, avarust ja vabadust. Jõulunes võtab sõnatuks ja mida tundub mõnel hetkel olevat liigagi palju nagu mõnes liiga ilusas Itaalia laulus. Hele Eino loess seisab veest väga kõrgel. Kell kivisel kaljul on olemas vana kra vöör aastast 1679. Sellel Andrueeno suur tugev mitmekordsete saakiliste nööridega ümbritsetud kindlus. Säästan mõndagi muutunud kindluslossi piiravaid müüre pole enam igal pool näha. Lossi veepoolne külg ulatub peaaegu merre laskva kivise, kohati rohtu kasvanud kaljuservani. 16 nendesse sajandist pärit võimas nelinurkne sakilise äärega torn seisab lossi siseõuemaapoolses nurgas. Seda ümbritseb tuge väga kõrge kivimüür. Ühes nurgas on pooli Mart müüritorn maa poolt või Solondajaid oodata, nii et see pool pidi tugevasti kaitstud olema. Karjäär. Tal on taas nelinurkseid sakke, nagu katoornil laskeavad võimalike vaenlaste tõrjumiseks. Lossihoone ümber nelinurkse siseõue päris täpselt neli nurka ei moodusta. Suure ja torni vastasnurgas on väiksem ja madalam ikas akilisi laskja vahesid täis ülaäärega torn. Ning üks lossi merepoolne külg on õige pisut kumer. Selle õrn kollasel seinal on kolm korrust, mitte kuigi suuri aknaid. Siseõue poole avanevat suuremat tumedate luukidega nelinurksed aknad, hoone Te, peate seinte kohal on madal vilgatus mitmes toonis tellise värv. Millistest kividest väliselt võib kastellodid jõuna tunduda tohutu kivisse, veel praegugi keskaegset kindlust meenutava lossina aga seda ainult väliselt. Heledas seinas on suur salapärane ümarväravakaar sellel kohal ümara kaarega aken ja väike rõdu. Ühel pool väravani viivat teed on kõrge, peaaegu üleni igihalja rohelusega kaetud noor, teisel pool valvavad vägevate postidel otsas seisvad antiikkood. Nende taga tõusevad taeva poole tumedat küpressi. Lossis näidatakse külastajatele kaheksatteist vaatamisväärset ruumi ja eriti uhke ning kohe silma hakkab on kõrge, lausa lakke paigutatud ümarakujulise saalini ulatuv heleda liivatoonis katega keerdtrepp. Musta sepisrauast käsipuuga. Oma toas Kivirähu tuleks õppinud ja Roomas hariduse saanud ning tema projekteeritud hooned ja kirikud on paljude riikide arhitektuurile vägagi suurt mõju avaldanud. Lossi avaras raamatukogu toas on väärikaid köiteid täis riiuleid maast laeni laudadel aga materjale, mis jutustavad töine lossi ajaloost alates vanast lossist, mis ehitati juba 11 10. Viljandil uuest lossist põhja pool seisvale kivisele kaljuneemele, sinna, kus praegu kõrguvad vägama Essteetlikud ja maalilised varemed. Iidsed ürikud meenutavad sedagi, et uus töö, eino loss püstitati 14. sajandil kunagise Rooma leegionid veel postivaremetele. Ja kui see ammune aeg Tuino lossi ajalukku arvata, ulatub too lugu lausa 2000 aasta kaugusesse minevikku. Ajaloolise pärandi üle ollakse Tuinule ostis teadagi väga uhked. Muidu Eina lossi siseruumid on heledad, siin valitsevad soojad toonid, paljon punast. Ühes toas seisab 1810. aastal valmistatud väärispuust kuldsete kaunistustega klaver. Seal mängis Fere slist Tuina lossi külastades pidulikus söögisaalis kroonlühtrit all on lumivalgete linadega lauad kaetud ajakohase, kristalli, portselani ja lauahõbedaga väga heledates kollakas, roosades seintel rippuvate maalidelt jälgivad uute aegade melu kunagised Tuina elanikud ja akna eesriided on säravpunased, nagu ka lausa pidulikuna mõjuvas vööstlikus magamistoas kus on hulgaliselt peegleid, kuldseid seinaga, unistusi, värvilisi ornamente ning muidugi on lossis ka väike hele Ekabel krutsifiksi ning küünalde, altari lauakese ning palvetamis pingiga. Ant esemed kaunistavad ruume. Amforadia baasid, mille särammustele pinnale on kullaga maalitud mütoloogilise stseene. Ühel laual on tore iidne õlilamp, teisel kirje marmorist raiutud antiikkangelaste pead. Aastasajad on siin pikaks mälestuste ahelaks põimunud ja selle keskel elavad praegugi Aleksander ja Marie fond, Hurn fantaxise järeltulijad. 19. sajandi lõpul Tuina lossi kolinud Aleksander ja Marie ei kuulunud suure Turn Ontaxise aadlisuguvõsa rikkamasse liini kuid toetasid igati kirjanikke ja kunstnikke ning võõrustasid neid oma lossides niidu hiinas kui Böömimaal lautsinis. Aleksander ise armastas viiulit mängida ja Marie maalida. Ühes nende prote seest. Rainer Maria Rilkest on täna juba räägitud. Ütlemata on. Mõnede allikate väitel pühendas Rilke oma Tuino eleegia vürstinna Mariel. Lähete Aleksander fon Turnuntaksis seisis mitmete heategevuslike ettevõtmiste taga ning kuulus ka Malta rüütlite hulka. Koos oma isa, vürst Hugo Karajastatuino piirkonda. Esimese raudteeliini vürst Aleksandril ja vürstinna Mariel oli kolm poega. Erich Oigen ja Aleksander. Viimasest sai Itaalia kuninga Vittorio Emanuele kolmanda ajal nõukarikastel Tuino Tuino lossi Hertsog. Aleksandri pojad jäid Itaaliast, uurinuntaxiseverstideks. Printsess Stella Torre ETazza. Praegu ele Arduino lossis Aleksandria Marie pojapojapoeg uhke tiitliga vürst Karlova Alessandro Della. Kõrre Tassa Tuino lossi Herzac. Küll on keerulised lood nende suurte ja vanade aadlisuguvõsade tiitlitega. Tuina lossiaiad on omaette ime, teavad jutustada kõik, kellel on olnud enne neid oma silmaga näha. Erinevatel tasanditel seisab siin igat värvi õitega lillede, kas kaade, need moodustavad klassikalise Vahemereäärse roheluse keskel võrratuid, värvilaike, romantilised avenüüdja, terrassid, antiikkujud, kaev, mida ehib Turn Untaxise suguvõsa vapp, sajanditevanused, puud, kaunid platsid, paviljonid ja õied ikka ja igal pool suur peegelsile tiik, milles kahe kordistuvad kunagise kindluslossi vägevad maapoolsed, nöörid ja muidugi merevaated. Määratu sinav avarus uskumatult kaunis. Valgusiluga on siin vist pisut liiale mindud või kuidas võtab sõnatuks, kui sa midagi sellist esimest korda Need, aga olen mõnikord mõelnud, et kas inimesed, kes päevast päeva sellises ümbruses elavad, seda enam tähelegi oskavad panna? Inimene ju harjub, ärkab ühel hommikul ja vaatab ahaa, aia ja Meri kaljuloss. Nojah, eks ta ole, võib-olla ongi nii, aga õnneks pole meiesugusele antud võimalust vahel mere ja Aadria mere rannikut ilu suhtes immuunseks muutuda. Heinalossi ajaloost on teada seegi, et teise maailmasõja ajal tegutses siin saksa armee. 1943. aastal raiuti lossilähedasse kaljusse punker, millest oli liitlasvägede rünnaku korral võimalik Sist Jaanus asuvat laevastiku baasi kaitsta. Pärast sakslaste lahkumist sai punkrist brittide kütteaineladu. Praegu on siingi väike muuseum. Teise maailmasõja lõpul tuli Turnuntaxise aadliperekond oma pärimuslossi tagasi. On teada, et verst räime, andodella, Torre, Tasso kosmopoliit ja maailma kodanik oli esimene mees Aadria mere rannikul, kes heiskas oma lossis ühinenud euroopalipu. Vürst rai mõnda tegutses mitmetes rahvusvahelistes organisatsioonides, mille liikmed olid tema külalisteks Tuino lossis. Aga sellelgi lussil legend, valge daami legend. Nii et valget mujalgi kui Haapsalu lossiaknal kuupaistes Elaugus tööl. Kunagi ammu elas Tuino kindluses äkiline, pahur ja tiger rüütel, kes ei sallinud oma kaasat sest viimane oli kaunis ja andekas. Rüütli viha kasvas vihkamiseks ja ühel õhtul viiskend naise mere kohal seisvale kaljule, et teda sealt sügavusse lükata. Kohutavalt hirmunud naine vaatas üles taevasse ja püüdis appi hüüda, kuid muutus selsamal hetkel kiviks. Sellest peale ärkab Trueeno valge daam mõnikord südaöötunnil taas ja rändab mööda lossi ruume, kuni leiab hälli, kus kunagi magas tema poeg. Seal istub ta vaikselt kuni koiduni, siis läheb tagasi kalju rünkale ja muutub uuesti kiviks valgeks daamiks. Dharma Bianka kutsutud oli ju, seisab vanade lossivaremete vahel ja see ongi päriselt valge, nii et kui too kalurid mõnikord lahel ootamatult tormi kätte jäävad, paistab too valge kalju neile kaldalt kätte ja näitab, kus kodusadam on.