Kui teha juttu mõne heliloojaga, siis on tavaliselt muusikasaate jaoks muusikaline küll lahendatud pannakse sinna tema enda heliloomingut, aga muusikateadlane tegeleb põhiliselt teiste muusika uurimisega. Ja kui nüüd alustada juttu Johannes Jürisson iga siis me vist katsume kõigepealt selgeks teha, millist muusikat me siia vahele mängime. Ja kui valiks näiteks selle muusika niisuguse muusika hulgast, mille propageerimisega sulle endale on kõige rohkem tulnud tegemist teha, milliseid teoseid sa siis nimetaksid? Eks südamelähedasem on muidugi Eesti muusika kõige rohkem ja eriti niisugused teosed, mis kaua aega olnud unustuse hõlmas ja omal ajal sai neid osaliselt ka niimoodi välja toodud käsikirjade kaupa. Kui ma veel muusikakoolis õpetaja olin. Propageeritud ja neid lastud mängida nii õpilastel ja teinekord mõned isegi raadiosse sassi suusatud teosed, nagu ütleme saare varased teosed seal, tema soololaudad, must lind, mis nüüd viimasel ajal on nagu mingit eluõigust hakanud juba omama. Omal ajal oli ta täiesti tundmatu laulja. Lauljatel oli ta ka täiesti võõras, mäletan seda aega, kui kunagi ma tegin raadiosse, saatasin Mart Saare soololauludest proovisime seda musta lindu laulda ka tulnud välja ja, aga nüüd on leitud interpretatsioon sellele laulule ja ja samuti saare varased klaveripalad seal Skids, mis omal ajal oli täiesti müstiline lugu omal ajal, kui ma muusikakoolis õpetaja oli, siis pakkusin õpilastele mängida. Ma mäletan millaseks teoreetikuid kompaniist, mis omal ajal oli praegune orelimeister, Kivinurm tema teda mängis. Mängis väga toredasti väga efektset pärast ma põgenemiseks omast arust head ettekant kuulnudki. Kui see oli aga võib-olla, et see tuli ka sellest esmakordsest ettekandest, oli nagu uus ja ta leidis toreda lahenduse. Noh, praegu teda ka juba mängitakse. Realistid on ta võtnud omaks. Mart Saarele muidugi tuligi väga paljusid oma teoseid oodata enne väga palju aastaid, kui need ükskord elavasse muusikasse jõudsid siis tema oli tõesti üks mees, kes oma ajast kogu aeg ette kirjutas. Jah, see viga oli küll temal, see oli tema võib-olla puuduseks, aga ühtlasi ka plussiks, sest et saaremuusikas on niimoodi, et teda sa, temas on ikka veel midagi avastada. Halvem variant on see, kui laul rutta, ära lauldakse ja ära ammendatakse ja siis ta ka unustatakse. Aga minu arust saare muusika jätab praegu veel palju-palju probleeme veel interletatsiooniksjoni koori tehniliseks edasiminekuks ja need selles mõttes. Nad ei, ei vanane nii kiiresti. Mart Saar on ka olnud üks isik kelle loomingu uurimisega sa oled vist kogu oma muusikateadusliku tegevuse ajal tegelenud. Jah, saarega on mul tõesti olnud niimoodi, et saatuse näpunäitel on tema kuidagi sattunud minu teele ilma et ma ise oleks seal võib-olla nii erilist, algset huvi üles näidanudki. Ja see sai niimoodi, et minu ema oli Mart Saare kooliõde Nathan koos koolis käinud kaaso koolis ja minu ema juba rääkis temast väga palju ja tema kirjeldused sellest saarest olid omamoodi jälle tekkis huvi niukse müstilise mehe vastu ja kui ma teda nägin, siis oligi sihuke müstiline mees, must habe ja niuke kunstnikutüüp olid ja pärast saatuse tahtel kuidagi hakkas niimoodi pidamataks nagu iseenesest saare poole pidama Molina saare venna juures sulaseks ühe aastasel saare mardi kõrval, siis sattusin saareke juurde ka sinna tunned natuke saart ja seda miljööd ja no siis hakkab huvi tekkima ja niimoodi ongi koguaegse saarega nagu kontaktis olnud. Mulle paistab, et kogu tänase saate muusikalise külje Me vist võtamegi Mart Saare käest. Seda enam, et saarel on 100 aastat juubelit ja see kuluks saarelegi. Võib-olla meeldiks ehk see, kui tema muusikat mängitakse? Ja mulle tundub, et kuigi sulle endale nüüd on juubel seinaga rohkem elatist Mart Saare juubeli tähe all. Jah, nii ta on olnud küll Mart Saare juubel jaheksi ajanud, ka natuke ette valmistada, kuigi minu osa on seal suhteliselt väiksem olnud. Aga eks nõu ja jõuga on abiks oldud, eks suure osaajaliste raske osanike Promesson kandnud oma õlgadel ja võib olla Alo Põldmäe ja eks neid asju otseselt ajavad. Noh, nemad on ikka nii. Aga mingil määral kisega. Juures. Veel. Varsti. Ära. Sa oled väga toredasti kirjutanud Suure-Jaanist nimetanud seda omamoodi mudilaks Eestimaal ja ometigi see Suure-Jaani on olnud tõesti vist üks kõige suurem muusikakeskusi omal ajal üldse. Jah, siis Suure-Jaani on üks imelik koht küll, kui hakkad niimoodi tõsiselt mõtlema, niuke tavaline provintsi alev, niisugune kõigi tema niisuguse realismiga ja nende pahede ja hädadega, mis omal ajal oli. Ja samal ajal oli seal siiski ma julgeksin ütelda, et Eestimaa, võib-olla nende päike, alevite kõige eesrindlikum vaim ja kõige niisugune muusikaalsem vaim ja mete muusikaalne vaimu halvas mõttes, vaid kõige paremas mõttes, mis üldse olla saab, sest ma ise mäletan seda vaimu. Ma ju käisin ka suures koolis ja kui ma hakkan tagasi mõtlema, kuidas nii muusika juurde sattusin, sest mina kodust oma vanematelt midagi muusika heaks kaasa ei saanud. Aga siis oli see Suure-Jaani koolja sureani vaim ja surealiseks kooli õpetaja arvata passida, elab praegugi veel Viljandis, eks, Paul Kondase oli niisugune muusikaentusiast nagu ta oli agar igas asjas praktiline mees, kes oskas igal asjal käed külge lüüa. Ja kes oskas asja niimoodi väheste sõnadega vähese jutuga oskas huvitavaks teha lihtsalt selles mõttes, et ta viis asja juurde ja nüüd hakkan ise tagasi mõtlema veel teisigi niukseid mehi, kes olid väga muusik ka vaimus niuksed, entusiastid, koolipoisid, koolivennad käisid tähtsa nägudega, rääkisid betoonist ja ja kui veel tagasi mõtelda, kust see siis tuli, eks ta tuli ikka sellest omaaegsest Suure-Jaani kappide vaimust, kus Joosep Kapp oskas omal ajal selle Suure-Jaani niivõrd üles kütta selle Suure-Jaani huvi klassikalise muusika vastu. Et need pärast Joosep Kapi surma veel isegi tema poja Ants, kapi surma veel need traditsioonid sureanis elasid. Ja see niisugune väärt õhkkond selles mõttes tõepoolest Suure-Jaani õhkkond ja atmosfäär oli midagi niisugust, mida toleva Eestis vist kusagil kusagil ei leidunud. Ja muidugi enne raadio ja televisiooni tulekut, need on siiski kõige suuremad muusika levitajad, samuti praegu heliplaadid. Ei olnud ju palju neid paiku, kus meil oleks Eestimaal klassikaline muusika kõlanud. Nii imelik kui see oli jah, aga ega ta Suure-Jaanis nüüd ka otseselt, kuid, ja kui palju task oleks kõlanud koorilaulud ma tean, et seal juba Joosep Kapi aeg lauldi juba Händeli katkendeid ja noh, niisuguseid, mis koor tollel ajal võis ära õppida, samuti orelipalad Villem Kapp, Mart Saar, Artur Kapp ja kogu see seltskond neetika kirikus mängistage Bachi ja niisugust muusikat väga palju. Aga noh, ega seal muud võimalust ei olnud, sest orkestrimuusikat sealt kuulata võimalik ei olnud. Aga siiski ma tean, et sellest räägiti hirmus palju ja ma olen ise veel mäletan ühte loengut, kus Joosep Kapi poeg Ants kappida ühe loengu peetumist ja see oli just sel ajal, kui Beethoveni raamat ilmus Semperi tõlkes letile müügile romand Hollande'i Beethoven tõlgitud eesti keeles Semperi tõlkes. Ja seda siis osteti sealt ja siis nähtavasti see Anscapkasele raamatu järel pidasid vägeva loengu rahast oli saal puupüsti täis ja mina olin väike poiss ja ma mäletan, mõjus mulle ka, sest et see oli niimoodi lihtsalt tehtud niimoodi, et äratas huvi erilooja vastu ja ma tagantjärele mõelda, et kuidas need vanad mehed oskasid siiski niimoodi rääkida niimoodi, et et ta, see kõige madalama muusikalise intelligentsi võistluseni jõuab. Ja vabadused seal paar minu koolivend, aga need olid samuti kaugel kõik muusikast. Aga ma tean, et mul üks sõber oleks Paul tihane, kes hakkas ennast pärast peetovniks pidama niimoodi. Rääkis ka tähtsa näoga nii kuupaistest ja sonaadist ja muusikast ja ja nii et temast sai see ka mõjunud, ilma et oleks teadnud, mis selle taga kõikkonnaga. Vot see atmosfäär, see niisugune niisugune Karl August Hermanni aegne sihuke ülemus, mis kuidagi jäi hinge ja ja ma olen mõtlenud, et tänapäeval me oleme selle ilusa niisukese mõist rikku sihukese ratsionaalse tooni ei osanud seda tabada, rahvale niimoodi ennast muusikat mõistetavaks rääkida. See, mis sa praegu ütlesid, siiski minu arvates seletab kolm asja korraga ära. Esiteks selle, miks on Eesti muusika kõrval sul ka suur huvi lääne muusika vastu olnud. Teiseks, kust sa oled võtnud võib-olla võib-olla needsamad mõtisklused, millega tema saavutas niisuguse loovuse. Sa oled vist midagi seda oma kultuuriülikooli loengutes raamatutesse vist ka püüdnud viia? Minu arvates küllaltki õnnestunud, sellepärast et sul on niivõrd rahvalike ladus stiil ja sa oskad muusikast nii lihtsalt rääkida tõesti lihtsatele inimestele, et kusjuures professionaalne muusik loeb täpselt samasuguse naudinguga sellises stiilis asju kui iga teinegi. Inimene no need sõnad, mis ta muidugi ütles, et on ilusad sõnad ja juubeli puhul on ta muidugi mõnusat kuulata. Aga tegelikult pani enesekriitika korras, võiks ütelda niimoodi, et kui ma neid raamatuid praegu hakkaks kirjutama, siis ma küll niimoodi enam ei kirjutaks ja minu arust oleks, on nad ikkagi võib-olla ka liiga liiga spetsiifiliselt liiga nihukest palju niisugust asja sees, mis ütleb vast ehk muusikule. Aga lihtrahvale mitte, aga eks seal ole jah, võib-olla pretsukest episoodid, mis kõlbaks ehk lugeda, aga oleks jõudu ja tervist võib-olla teeks veel uue seeria, siis teeks juba natuke paremini selles mõttes, et vihkad tõesti katsuks viia, et ta oleks niisuguse igale lugejale loetav. Sest millal see muusika ikkagi põhineb? Muusika põhineb kuulajal ja kui on kuulajaskond siis on ka muusika mõtte olemas, aga kuulajaskonda saab kasvatada, aga ega kuulajaskond aisa jälle kasvatada kah väga targa jutuga, kui sa neil üle pea räägid. Ja selles mõttes niisugune rahvalik. Karl August Hermann, lik lähenemine tähendab tänapäeva mõistes, kui selle suudaks tabada, küll siis oleks hea. Suure-Jaanis sa käisid keskkoolis ja mängisid ka vist seal kohalikus orkestris, mida sellest võiks meenutada? Peab jälle imestama, kus omaaegsed kooli õpetajad, niuksed, rahvalikud kujud olidki, oskasid kuidagi kaasa kiskuda ja kui ma selle Paul Kondase peal praegu veel tagasi mõtlen, tema oli niisugune mees, kes oskas igale poole kaasa kiskuda. Ta on sihuke praktiline, praktiline inimene. Ma mäletan, temaga said kuus silda üle järve ehitatud, võtsime ükskord ette, hakkasime ehitama ja ehitasime peale silla, rajasime kooli parki, ehitasime piljardikoolile, ise tegime kõik. Siis ta Tõid poistele, pillid andis kätt, poisid ei oskanud keegi mängida, aga ta oskas nad niimoodi mängima panna. Mess sai, orkester nimelt selgitas tema välja, kui palju keegi oskab ja siis andis igalühel sihukese partii jõukohase noh, näiteks mõnel mehel tuli mängida kaks nooti või üks nooti, aga see oli õige koha peal mängida. Ta seadis alati vastavalt iga Kahevõimetel oskas niimoodi sättida ja niimoodi, kus esialgu mängid ühte nooti, varsti mängid sa kahte nooti ja varsti mängid sa viit nooti ja niimoodi see asi hakkab minema. Ja siis tekib huvi pillimängu vastu ja ja siis sealt muidugi toodiga pasunaid sinna. Siis hakkasime neid ka proovima, läksin pritsimeeste orkestrisse mängima ja nii võtke, proovisime, proovisime, surealis oli muidugi omal ajal ka väga hea orkester ja ma mõtlen seda pasunakooriga, mäletan veel. Väga-väga tubli koor oli hästi, käisid nad koos ja hästi sai, harjutasid ja nii et minu mälestuse järele tublimaid pasunakoor ja Viljandimaal. Kui palju nüüd seal meie noored poisid seal mängisime, see on nüüd omaette küsimus, ma mäletan ka, kui me sinna läksime, esialgu ikka jalgu maha ei saanud, kõik, mida sa mängisid, mina mängisin trompetit, aga pikapeale sai mõne noodi kaasa ka mängida ja nii oleks edasi mänginud, oleks lastest pillimeski sandil. Nojah, aga siis läksid Tartu muusikakooli sõda tuli vahele. Kas sul oli ka niisugust õppeaineid, mis sulle ei istunud? Mina pean ütlema selle sama lause mis üks kuulus mees enne, kui ütlen, et üks tuntud aforism, et et ma ei oskand rehkendada koolis ega elus. Ja ma pean ütlema, et koolis matemaatika oli mul kõige halvem aine, samuti füüsika ja niisugused asjad, need hästi istunud mulle ja keemiad paremini mõjusid mõlemat ajalugu, Eesti kirjandused ja nihukesed asjad, vot nüüd muidugi kuidagi lähedasematega selle matemaatikaga masti ei saanud. Sõbrad mul ütlevad niimoodi, et sa ei oska praegugi veel rehkendada. Sõda viis sind siis ära Nõukogude Liidu tagalasse. Jah, sinna ma sattusin tavaliseks reameheks, millegipärast bambus ka juurde ei sattunud. Ehk kui, siis vast nii palju pärast sõda kusagil taga Siberi linnas olime seal ja sinna oli evakueerunud ka Moskvast suure teatri artistid ja seal keegi baleriin oli ühe klubi juhataja ja mina sattusin seda klubisse kunagi klaverit mängimas, ta värbas mind sinna pianistiks seisma, tegutsesin seal natuke pianistina. Aga see oli siuke klaverimängija koht, kus noodist ei tulnud mängida, seal öeldi, et noodimängijat pole tarvis. Et on tarvis niuksed mängijad küll seal viisi ette vilistada ja siis, kes kohe ära mängib ja mul niisugused võimed olid. Aga pärast ja ma ei saanud muusikaga kokku, oli lihtne. Reamees, noh siis sai rindel Mentud rindel sain haavata, pärast seda olin staabikirjutaja ja siis mul kah muusikaga rohkem kokkupuutumist ei olnud, kui ma kunagi leidsin ühe vana klaveri pidasin selle omal staapi sinna ja siis püüdsin teda häälestada omast arust ja siis ma mõtlesin, et küll on klaveriasi häälestamiseks imelik asi. Oma mõistusega püüdsid nad ilusti kvintide järeläheda kõik panna ja kas te teate, ta läks veel rohkem häälestaja nagu enne oli. Ja siis ma mõtlesin, mis vigasi on, et, et see asi niimoodi läheb ja siis ma ei teadnud veel, et see Tepperiliseerimise probleem on üks keeruline probleem, mida niimoodi käigu pealt ei saagi lahendada ja mul jäigi klaver panemata. Alles pärast sõda sai Tartu muusikakooli sisse astuda. Maastusime õnnetult klaveriklassi. Huvi oli klaverimängu vastu nagu rohkem, aga sõjas ma sain haavata. Parem käsi oli läbi lastud ja närvid ja sõrmed olid ära vigastatud. Nii et seal ma ei saa seda alaga kahjuks õppida, nii et ma pidin selle pooleli jätma, aga noh, muusika juurde tahtsin teada, sai teooriat akt õppima. Pärast sõda, siis olid juba lahedad võimalused jälle muusika juurde tagasipöördumiseks. Jah, Tartus oli muidugi muusikakooli sai astutud ja siis oli muusikatega laialt. Seal oli, vajab. Siis ma saite näiteks orkestrisse kultuurne orkestrisse mängima ja siis ma sain sinna repetiitor, skulptuur, maja juurde, isetegevus, like lauljaid ja koore saatma ja pioneerimaja juures olin prepetiitoriks ja muusikaõpingud iseenesest ja nii et seal tööd oli hästi palju on nii, et ega seal aegani mõtlemiseks palju ei olnud. Sõda seletab ka ära, et meil on mõningane eluaastate vahe, aga Me lõpetasime konservatooriumi peaaegu koos, sina üks aasta minust varemed. Jah, kahjuks küll, meil on vist ka vanusevaheks üksjagu, aga noh, ma jäin lihtsalt hiljaks oma astumisega, sest et sõda tuli vahepeal ära teha. Nii muusikakoolis lõpetasid klaveri ja konservatooriumis, siis juba asusid teooria või muusikateaduse alale. Õnneks. See niimoodi ei olnud õnneks selles mõttes, et ma jätsin klaveri õigel ajal katki, sest ma nägin, et see oleks tühi vaevunud ja lihtsalt enese vaevamine ja õpetaja vaevamine ja, ja nahka niikuinii ei oleks saanud, et ma jätsin selle vist pool aastat, õppisin jagu, esimene eksam oli, siis ma sain aru, et ei tasu vaeva ja läksin kohe teise ala peale. Nähtavasti see oli ka õige lahendus. Mart Saarega, teil on eluaastaid 40 vahet täpselt. Aga eks ta oli seal rohkem kui õppejõud ja ma usun, et teid sidus ka isiklik sõprus. Jah, seda küll nüüd kontaktid tekkisid, tekkis mul diplomitöö probleem siis muidugi oli kah küsimus juba valmis, et mis siis ikka muudkui saar sai võetud saare soololaulud, no siis oli eriti põhjust vilsaare juures käia ja siis nad omast arust küsisin saare nii palju läbi veel võimalik küsida oli niipalju kui pähe küsimusi tuli. Ja seda ma tegin hästi ka, sest et oleks võinud ikka veelgi küsida rohkem, aga noh, tol momendil ei tulnud nagu ette ja ma mäletan, et ma käisin saare juures isegi niisuguse mõttega üks kord, et et ta kirjutaks üles oma mälestused, kui ta ise seda jõuaks, et ma siis kirjutaks üles tema jutu järel. Aga saar ütles niimoodi, et tema tahaks nagu veel loomingut teha ja kui ta enam loomingut teha ei jõua, et siis ta hakkaks nagu mälestusi kirjutama ja noh, mina sain nagu temast aru ka niimoodi, et tõepoolest, ja jätsin ta rahule ja need mälestused jäid küljest kirjutamata, aga oleks madal, võib-olla peale käinud rohkem, võib-olla oleks sealt ühteteist saanud ja praegu kuma saator nüüd tagantjärele uurinud, olen nii palju küsimusi kerkinud üles mis oleks vajanud lahendamist ja midagi tema käest oleks saanud andmeid kahjuks läks ja niimoodi see on nüüd suur, suur puudus, aga nii palju, kui ma tollel ajal küsida oskasin, nii kaua, nii palju ma küsisin ja ja selles mõttes on, sest muidugi tulu olnud, aga exit muidugi tuleks edasi uurida. Kui oleks uurijaid olema, ütleme siis saar ja koorilaulutraditsioonid, meie kaasaega. Tormis, Kreek saar minu arust see on kõik üks niisugune terviklik liin meie kultuuriloos. Kultuur on ju niisugune mõiste, mis ikkagi on nagu järjepidevusest nagu areneb ja millele oma kindel arengujoon ja siin oleks arengujoon nüüd päris selgesti tajutav. Ja muidugi see tahaks ka omamoodi uurimist üldistamist saada ja need impulsid ja kõik need asjad kokku võtta, need siin tööd küll veel. Kui oleks aga jõudu olema seda kõike teha. Sest et ma ütleksin niimoodi, et see, mis saar oli, ütleme seal kolmekümnendatel aastatel, noh, seal nüüd tormis tänapäeval ja selle tõttu need on üks rahvamuusikaliin isegi rahvalaulu kasutamist, printsiibid on nendes väga palju ühiseid jooni ja nii kaugele väljapaistvaid ühiseid jooni. Kui ma sulle helistasin ja ütlesin ära, mis asjus ma sinuga tahan kohtuda, siis olid alguses natukene nagu pettunud ja sa ütlesid väga lootusrikkalt alguse taha, et sa tahad vissaarest rääkida. Aga nüüd me teeme sinu juubelijuttu ja räägime ikkagi saarest. Nojah, sellest saarest on rääkida ja saarest Eesti muusika seisukohalt on rääkida eesti muusikast, on rääkida. Aga noh, minust pole midagi rääkida, sest siiani midagi huvitavat. No see ei ole õige, iga elu on huvitav. Pärast konservatooriumi lõpu siis sai sinust endast pedagoog, see ametist sulle üsna hästi meeldib liistuga. Jah, see on nüüd kahe teraga mõõk, alguses ta nagu istud rohkem praegu nagu enam ei istu hästi. Vist hakkab ka, kas vanadus tulema või tüdimus või? Praegu ma juba mõtlen, et kui saaks kõrvale jääda kuidagi. Aga eks ta on ikka niimoodi, et alguses kõik asjad meeldivad ja, aga pärast kastmist ammendad iseennast ära või väsid ära või tüdined ära või seal vist sellest ka, et ei ole nagu vahendeid, nii nagu peaksid olema õppevahendeid ja aeg on edasi läinud, aga meil vahendid on ikka jäänud samale tasemele veel kui paarkümmend aastat tagasi. Õpperaamatuid, niisuguseid, millest õpilane lugeda saaks, neid meil ei ole, isegi venekeelseid ei ole ja seetõttu niisugune noh, konspektist üleskirjutamine ja ja selle konspekti järel pähe õppimine, ega see palju ei anna, kui sul ei ole vastavat kirjandust, isegi noot ja teinekord on väga raske saada kogust, neid ei jätku ja ja see teeb kõik selle töö nagu raskeks ka omamoodi. Praegu paistab see turu siiski suhteliselt väike olevat. No. Ma ei. Sa. Näha on, et saad või või siis? Metsa see metsa. Tulu lisab ju tunduvalt ka töökultuuriülikoolis ja ka marksismi-leninismi ülikoolis. Jah, vaat seal on teine asi, see oli üks, üks rõõmsam külg siiski siis seal. Ma ei tea, mispärast seal nagu teistmoodi oli seal, esiteks noh, inimesed ei ole sinna sunniviisil viidud, vaid nad on vabatahtlikud tundub, aga konservatooriumi ka üldiselt ja nad tulevad õppima klaverit ja viiulit ja puhkpilli ja muud kaalu või on üks on niisugune kõrvalaine, nendel lihtsalt ei jätku aega selle jaoks, aga kultuuriülikoolist neid komponent ei olnud, seal tulid inimesed lihtsalt niisugused, kellel huvi asja vastu, kes olid ise natuke kontserdil käinud, nad olid vanemad inimesed juba nendel oli juba väike silmaring, omad kogemused juba olemas, nende vastuvõtt oli Palva aktiivsem, intensiivsem. Ise nad olid lugenud ja ma mäletan, kui me seda kultuuriülikooli algasime algaastatel siis oli tegevusele hästi-hästi, elab siis oli niukesed noorem kuulajaskond, need olid isi ilmus aktiivsed väljaspool ametlikke loenguid, veel kogunesime pühal hommiku kokku kooli ja siis seal kuulajad tegid ise ettekandeid niisugustel teemadel, mis nad olid nii vaikselt uurinud ja nad ise kuulasid. Tugesid ja nõhma natuke aitasin neid kajandsid raamatuid ja mis siis sind mõttele nendega koos hakata hüppessaars käima, nad ise selle mõtte üles võtsid, ükskord ma mäletan, see oli esimest aastat, kui me kultuuriülikoolis olime. Ja siis üks kursuse vanemaks Rein Einasto, tema praegugi töötab siin geoloogia instituudis. Ta räägib niimoodi, et kevad on käes juba ja noh, meil on siin nii aktiivselt aasta mööda läinud, et kahju on ka laiali minna. Et peaks nagu veel midagi tegema, mina ütlesin, et lähme matkama, kõik olid nõus ja siis tekkis küsimus, et kuhu me matkama läheme. Ma ütlesin, et mul on hea marsruut valmis juba. Lähme, Hüpassaarde ja niimoodi ma viisinejad hüppas saare 13 inimest oli, tee oli meil tollel ajal veel rajamatab, nüüd me avastasime selle Sakala tee. See oli siis täiesti unustuse hõlmas, aga võtsime ta üles ja ja järgmisel aastal juba grupp oli suurem ja ma mäletan üks aasta, see oli kaheksakümnendatel aastatel. Kuskil olid meid 70 inimest, läksime läbi metsa, nii et üks ots oli kurgil, tehnolid hüppas saares, peale selle tuli veel hüppas saarel mitu bussitäit, inimesi ka niisama lihtsalt sinna kuulama ja siis me tegime kontserdi seal ja koori mobiliseerusime sinna, need, see oli suur rahvaliikumine. Nüüd on ka iga aastake toimunud, tänavu peab veel tegema mitmesse tule. Vist 22. või ega sa ei mõtle, et see viimaseks jääb? Tont seda teab, saatus mängib inimesega, irvitab tema üle, ma olen juba mitu aastat öelnud, et see aasta on nüüd viimane ja ikkagi olen pärast seda esimest ütlemist veel viis aastat käinud. Nii et võimalik võib-olla, et saab veel teist viis käijaski. Nendele matkadele viis sind kindlasti ka huvi looduse vastu. Alati kui sa oled hüppas Saareste Mart Saarest rääkinud. Ei ole, sega sealset loodust jätnud kõrvale vaateväljast, aga nähtavasti on siis loodusega sul ka hästi tihedad sidemed ja loodus on sinu jaoks väga palju. Ütle. Selle loodusega olekski imelik lugu inimese elus. Ma olen maal üles kasvanud, talumiljööst pärit, lapsepõlvemetsades olnud ja ja siis äkki ma mäletan, tekkis sihuke tahtmine metsast välja minna, kuskil tsivilisatsiooni linna, kusagile sukelduda linna ellu ja niisugusesse käratsevasse tormitsevasse ellu. Noh, nii taga sündis. Ja nüüd aastad on mööda läinud, nüüd hakkab nagu metsa, pole uuesti tagasi kiskuma ja kui veel tahamõtteta järele sisse tagasi metsa poole looduse poole tund nagu üks paarkümmend aastat tagasi Scunide matkadega sai alustatud, siis hakkas seda loodust nagu uuesti Yellen nägema ja nüüd ma olen tähele pannud, mida rohkem aastaid edasi lähevad, seda rohkem see loodus uuesti jälle alaneb, on põhjust olnud ka saare looduse filosoofias süveneda olnud, siis hakkad ka saare pilguga loodust vaatama ja niimoodi avastadki sealt täiesti uue maailma niisuguse, mida nagu ei oleks enne osanud vaadatagi, polekski seal veel tulnud looduse vaatluse põhimõte saarel, mis põhines rohkem saare fantaasiaid ja tema oskasele looduse niimoodi fantaseerida endale elavaks niisuguseks ettekujutuste nael, kui tema kirjugi lugeda ja tema muusikatki kuulata. Temal on seal nihukesed klaveripalad nagu kasest kannel ja männid metsast Dancisklesid ja kusagil ta seal räägib allilmadest ja niukestest, haldjatest ja vaimudest ja kusagil müstilisest surnute riigist, fantaseerida seal niukseid fantastilisi pilte, võib-olla tänuga Mart Saarele on hakanud loodus kuidagimoodi elama, oleks head fantaasiat olema ja kirja sulgeb. Võiks ju selle looduse vaatluse niimoodi üles kirjutada, nagu saalseda umbes võis ette kujutada, see oleks päris huvitav olema. Oleks aega, oleks päris põnev olema. Ma olengi mõelnud, et sa oled püüdnud loodust näha kuidagi läbi Mart Saare silmade. Jah, nüüd on head prillid kultuuriülikoolis rääkisid nii peaaegu et minevikus ega sul nendega ei ole veel suhted katkestatud. Mitte päris seal, nüüd vajasime uued fakulteedi nõndanimetatud interpretatsiooni ajaloo fakulteedi, teda nüüd tahaks tuleva aasta sisse juurutada ja siis sandid programme tehtud ja käisingi praegu neid programme seal ära viimas tuleva sügisest. Mõtlesime, võtame siis niimoodi klaverimuusika ja klaveriajalugu klaveri inter, pretatsioon, interpreedid ja selle kursuse lubas oma õlule võtta. Kontsert on õppejõud, virve Lippus, võib-olla sellest tuleb päris huvitav kursus. Ma usun, et kultuuriülikoolist on palju neid, kes sulle õnnesoove saadavad, aga mina nüüd ütlen oma õnne, soovisin läbi mikrofoni ära. Palju õnne ja loodame siis, et järgmise juubelijuttu jälle siin teeme ja sellele eelnevale uut materjali juurde. Aitäh, võib-olla tõesti.