Hea kuulaja, anna andeks, et täna päris aasta alguses räägime ka natukene sellest, mis oli möödunud aastal kurba muusikainimeste jaoks muusikalisi tunni kuulajate jaoks. Kas oli möödunud aastal kolm suurt kaotust? Meie hulgast lahkus Tuudur Vettik. Võõrsil olles jätsid meiega igaveseks hüvasti. Juhan Aavik ja Eduard Tubin. Täna oleme me siia stuudiosse kokku kogunenud selleks et meenutada professor Tuudur vetikut. Selleks on ka põhjus. Neljandal jaanuaril oleks ta saanud 85 aastaseks. Nii me siis oleme siin nüüd tema õpilased. Arno Kallikorm. Parima koorimuusika harrastajatele on need nimed kõigile tuttavad ja kõik nad on väga palju õppinud ja väga palju saanud oma mõistvalt professor Tuudur vetikult. Ärme nüüd mõtleme enam sellele, mis oli kurba ja mis on kadunud jäädavalt. Räägime sellest, mis on alles jäänud ja mis on tema andnud. Meie muusikale ja meie rahvale üldse. Meil on olemas mõned katkendid kõnelustest vanameistriga ja me võime kuulata seda, kuidas ta ise räägib, kuidas kulges tema tee muusika juurde. Nüüd aga räägiksime sellest, kuidas siis teie temaga kohtusite ja millised olid esimesed muljed temast ja mida siis tema on nüüd igalühel andnud. Ma arvan, et Arno Kallikorm on temaga kõige rohkem koos õppinud, koos töötanud, koos muusikat teinud. Mina olen tema juures olnud 1900 40.-st aastast kuni 50 aastani ja kui ma mäletan oma esimest tundi, siis see oli mulle küll suur üllatus sest ma varem õppisin vaks juures trompetit professor tockmani juures orelit ja ja need olid kõik niisugused kodused tunnid, minu arust jäid seal natukene hiljaks või, või ei olnud korralikult õppinud, sellest ei olnud suurt midagi, saime õpetajatega toredalt läbi. Aga kui ma läksin esimest korda vetika juurde koorijuhtimist tundi, siis jäin vist viis minutit hiljaks ja, ja mind kihutati tunnist minema. Et sinust koorijuht ei saa, kuna sai armasta täpsust. Ja muidugi tema natuur oli niimoodi, ta oli haruldaselt hääl, aga võis olla ka paugupealt kohe täiesti resoluutne ja ja nõudlik niimoodi, et seal nii, kuid tahtsid tundi minna, siis pidi sul olema absoluutselt kõik see asi selge. Nii et tema oli siis selle koha pealt hästi printsipiaalne, range mees. Minu arust tema oli niisugune natuur, et et see vist eluks ajaks meelde, et koorijuht peab olema absoluutselt täpne, ei kunagi ei tohi hilineda, ei tohi mingid Vigalaste mööda ja tema oli niisugune täiesti eeskuju selles. Aga võib-olla tema ainult nüüd Hanno Kallikorm suhtlus, selliseid, mida siis teised kolleegid võivad öelda selle kohta. Aitäh Ma arvan, et see Hanno Kallikorm jutt oli läbi ja lõhki õige. See, mis temaga juhtus. Neljakümnendatel aastatel, juhtus meiega hiljem täpselt samamoodi, nii et ega siin alastust kellelegi peale ei olnud selles mõttes, et kui ikka tõesti läksid tundi nõrga ettevalmistusega või täiesti ilma ette valmistamata, siis muidugi asi lõppes sellega, et tund lihtsalt lõpetati ära ja ta ütles, et mul on midagi muudki kasulikumad teha kui sinule siin tunnis hakata seda muusikat selgeks õpetama. Nii et see kodune töö pidi ikka alati tõhus olema. Tõsi on ka see, et lõppude lõpuks me oleme kõik väga paljudelt õppinud oma praktilises töös, nähes oma kolleegide tööd siin paljude aastate jooksul ja ja mõnikord ka õppinud oma üliõpilastelt. Aga üks on päris päevselge, et igalühel meil on olnud tõesti üks niisugune põhiline inimene, kellesse me võib-olla kõige rohkem oleme elus uskunud ja ja kes on ka paratamatult meile kõige rohkem andnud ja see on ikkagi see konkreetne õpetaja, kelle juures on, on õpitud just nimelt kõrgkoolis, siis kui inimesel hakkab juba mõistus lahti minema, silmaring enam-vähem selline, et, et oskaks kõike vastu võtta, tähele panna, mida pakutakse. Ja selles mõttes ma arvan, et meil siin kolmel on olnud küll väga suur õnn saada kõike seda, mida, mida meile väga tulihingeliselt pakuti ilma endale midagi jätmata. Kas Tuudur Vettik olid omad lemmikteosed ja oma lemmikstiili, mida ta klassis kasutas ja mida ta nagu kõige rohkem armastasid läbi töötada? Tema repertuaar oli väga mitmekülgne. Ta muidugi oma laule lasi tunnis juhatada aga ka mitte niisuguseid laule, mis poleks nagu kontserdikavades olnud. Eks muidugi, need tema omad laulud olid nagu tal hästi põhjalikult läbimõeldud, samal ajal võttis ka kõigi teiste autorite repertuaari. Nii, nii vene heliloojaid, Nõukogude heliloojad ja lääneklassikat. Hästi palju kasutas ükste instrumentaalteoseid kui seal Haydni sonaate ja ja marss niukseid asju lihtsalt mingisuguste tehnilisteks harjutamiseks. Me alustasime nagu oma jutuajamist, siis Tuudur Vettik, kust, kui pedagoogilist ta oli väga range, printsipiaalne, nõudlik. Aga lähme nüüd tema heliloomingu juurde. Eks suures enamuses on ju hästi lüüriline ja niisugune romantilise laadiga. Palju on seal ilusat meloodiat ja värvikas harmoonia. Tema oma heliloomingus kirjutas võib-olla nii, kus seda just parajasti tarvis oli. Kui me võtame näiteks laule helise, mis on kirjutatud ekstra laulupeo jaoks, siis minu arust paremat laulu on raske kirjutada, mis nii hästi kõlaks ja sealjuures ei ole raske. Ja samuti ma usun, et kui ta kuu kirjutas näiteks siis ta võib-olla seal kõndis õhtu kusagil ja ja tegid selle kuu. Mõningane vastuolu on selle tema karakteri kui niisuguse ja paljude tema lugude vahel. No kasvõi vast kõige populaarsem lugu nokk, Turn, võib-olla tema oma tõlgitsus, selle loo puhul oli tõepoolest kohati natuke kargem, kui meie kõik teised oleme seda teinud ja kui me seda tahame teha. Aga hoolimata kõigest on see ikkagi niisugune romantiline ja väga lüüriline laul, samas tema niuksed tõelised karakteri väljendaja näiteks muistne võitlusvanne või või mõned niuksed vägevad mees kurilood sinna juurde veel seal on nüüd see tema päris nagu igast taktist näha. Minu arust tema heli long täpselt, vastab tema natuurile. Tema oma olemuselt oli niimoodi, hilisemal ajal, kui suured sõbrad olime ja vaest seal koosööd läbi istusime ja arutasime maailma asju siis tema võis olla haruldaselt hea ja pehme ja momendiga võis olla nagu tuli, nii et vaata, et sa ei julge ühtegi sõna enam öelda, need tema põles, niimoodi võis kohe süttida, paugu väärid ja sealsamas võis olla jälle. Et kui sa ütlesid mõne tema seisukoha laitsid maha ja siis siis niisugune äkiline muudatuse sõda. Eks ta üldiselt ole, no vetikast ikka räägitakse niuksed nagu müristajast ühes tunnis kuidagi mingisugune asjandus, mul ei tulnud seal välja ja kuidas mulle vaatas oma silmadega otsa, sest ma sain aru, et seal taga on niisugune äärmiselt tegelikult hella südamega ja, ja see on õiglane hingega inimene. Nii et selles sellepärast on ka siis neid tõesti lüüriliselt karakteriga. Lauljad on tõesti väga palju. See loetelu, mis on tõepoolest läinud läinud meie kooride hulka, võib-olla see polegi nii väga pikk, aga ma arvan, et aitab sellest, kui me nimetame, et Kuu on siiski üks niisugune laul, mida praktiliselt terve eestimaa laulab ja mitte ainult eestimaa etnocturni tuntakse, meil tuntakse ka mujal, et Su põhjamaa päikese kullast on paljude kooride repertuaaris ja laulupidudel lauldud. Meie tõotus, mis on väga heakõlaline meeskoorilaul laul, helise noorte laul, kui me juba need laulud ära nimetame, siis kui ühe helilooja kohta tuleb nii palju nihukesi, populaarseid laule, mida tõepoolest praktiliselt kõik meie koorid oskavad. No see on juba midagi. Kas on olnud võimalust laulda vetiku laule temale endale, nii et ta oleks pärast midagi selle kohta öelnud, sest on ju teada, et et ega maestro jätnud oma õpilastele oma kolleegidele midagi ütlemata, kui talle midagi ei meeldinud. Sid ütles selle otsekohe välja. Ja remont. Kaleva proovidel on ta palju käinud? Jah, ja see oli, see on alati olnud koorile teatud mõttes ka elamuseks ja, ja õpetuseks muidugi minule endale suureks õpetuseks, ega ta jätnud kunagi midagi ütlemata. Ja enne ühte kontserti ta palus ise tund aega ballaad Leninist, et tema tegi sellega tund aega tööd ise. Need asjad õigesti niimoodi paika panna. Need, need on olnud niuksed, väga toredad kohtumised ja nagu omast arust oled ka juba kogemustega koorijuht ja ja teadmist nagu tee taga. Aga siiski oli alati hea kuulata ka peale kontserti ta jätnud kunagi ütlemata, et sealt oleks võinud teha niimoodi või teistmoodi jätnud, aga ütlemata seda, mis siis õnnestus ka seda toonitas need tema õpetaja kätt on tunda olnud kuni viimase ajani. Nojah, selles mõttes on õige muidugi, et ega tema ei teinud vahet, et sul on kontsert läbi või midagi, nüüd oled nii, kui suure asjaga hakkama saanud. Ta tuli sinna lava taha, ütles kohe, kui midagi viga, et no mis sa nüüd jukerdasid, sellel. See oli tal kohe, ega tema seal ei pühitseb midagi. No aga ta ei ütelnud ju ainult oma laulude kohta tal ikka oma arvamus ka teiste jaajaa muidugi, et kui, kui juhtus seal midagi, midagi niisugust, mis temale ei meeldinud või mida sa tõepoolest väga teistmoodi tegid, kui tema oli harjunud seda kuulma, siis ta muidugi tulija tuletas ikka seda hästi meelde. Miks siis just nii, aga mitte teisiti. Ja aga ütles ka, et aga noh, võib ka niimoodi, mul on hästi meelde jäänud muidugi mis tema juhatamise kohta see oli, vist oli, 80. aasta juubeli puhul ütles Gustav Ernesaks, et sa oled see mees olnud, kes lauludes linna siluetti, need tornid õigesse kohta paika panna õiges proportsioonis ja seda ta siis ka püüdis meile õpetada. Et kui midagi jäi väheseks, vot sellest natuke rohkem vajutama, et siis palju mõjusam ta siis ta pääseb palju rohkem mõjule, et need niisugused seda arhitektuuri ta nagu tundis väga hästi. Tema dirigenditöös peame ju kahte külge hinda maisteks. Kontserttegevus. Kunagisi rahvaülikooli segakooriga on ta kandnud, et väga palju Mart Saare laule ja nende koostöö Mart Saarega oli mõlemapoolselt viljakas, niiet vist ei ole ühelgi teisel kuri nii palju laule lauldud minu andmetel 63 Mart Saare laulu on Tuudur Vettik ette kandnud. Ja ta on olnud ka mõnegi laulu loomises kaassüüdlane, sealhulgas ka lindude laulu segakooriseade tegemises. Tema teine ja võib-olla kogu meie rahvale laialdasemalt tuntud külg on laulupidude juhatamine. Meil on olemas ka jutt sellest, kuidas ta tõusis laulupeo üldjuhi pulti ja kui palju on tema juhatanud laulupidusid. 1980 oli ta aujuht ja siis me võisime imetleda seda, kuidas tema oskab kesta seal suurt laulupeokuuri mõningate väikeste ja, ja väga nõudlike käsitlevate žestidega. Ja oskab järsku ootamatult teha hoopis tõenäoliselt selle kasvõi võtate lahkumise laule. Kui tema elades koor, suur laulupeokoor hakkas nagu õõtsumine, tahtis oma rütmi sinna sisse panna, aga vetigi jätnud järele ja pärast tegi sellest Sikkel kontsert, laulusid, mitte ta ei kujunenud niukseid kaenla alt kinnihoidmiseks ja otsutamise lauluks, tema ikka tegi ta omamoodi, panid ta täitsa omaette paika, see oli suurepärane vaatepilt, mina laulsin ise siis oma kooriga üleval Tenuritega laulsin kaasa ja see oli väga tore elamus. Minu arust oli tema niivõrd Hähe juhatamis tehnika ja nii tugev sugestioon, et tema oli võimeline haarama suurimasse vist ei olnud ühtegi lauljat, kes tema taktilöömist aru ei saa, kõik tegid seda, mis tema nõudis. Ilma et oleks selleks midagi stardis seal juttu rääkida. No temal oli lihtsalt niukene eriline oskus väga selgelt välja joonistada, see kõige olulisem ja see vähem oluline juhatada nii-öelda teisejärgulise aktiivsusega, nii et tema juhatamist jälgedes ei tekkinud niisugust tunnet, et ta püüab meeleheitlikult seda suurt massi koos hoida ja rabeleda ja, ja nendega kontaktis olla, aga aitas võib-olla ühe, sest niisugust väga olulisest sügavast vajutusest olulise koha peal ja kõik segadused olid kohe likvideeritud, need siis ta võis edasi juba rahulikumalt minna, rahulikumalt lasta ja siis jälle kusagil väga olulise koha peal võtta nagu uuesti kõik kokku. Need ongi need tornid, sel ajal olid need meil on olemas arhiivist 1960. aasta laulupeo heliülesvõtte Tuudur Vettik juhatab seal noorte laulu. Tema oli ju ääretult töökas mees ja väga palju tegi ta juba noores põlves õppimise ajal. Nii laulupeo ettevalmistuskomisjonis kui ka igasuguste kursuste ja, ja seminaride läbiviimisel töötas mitmete kooridega ja see on niisugune kohutav energia jätkustel, kuni viimaste. Ja nii ma käisin võrdlemisi tihti tema juures ega temaga kunagi istunud niisamuti, temal oli alati midagi teha. Kas ta siis komponeeris, temal oli eriline niisugune tahe või anne, kui ilmus trükist mõni käsiraamat või mõni helilooja raamat või siis tema uuris selle põhjalikult täht-tähelt läbi ja peaaegu igast kohast, leidis, et vot seal on jälle viga sees ja seal on viga sees, märkis ja oli hirmus pahane ikka, kuidas võib raamatut välja anda, kui seal on jälle viga. Palju ta muidugi muretses ka meie laulupidude oleviku ja tuleviku pärast, tema arvates viimaste laulupidude kavad on muusikalid sealt väga ebaühtlased ja nagu liiga kirjud, et kas ikka niisuguse suurele muusikapeole väga kasuks tuleb? Meil ei ole nagu välja kujunenud kindlat laulupidude kavad niisugust kullafondi, mida me võime välja pakkuda igal laulupeol, et see ei ole ju mingisugune patt, kui on üks viis, kuus laulu, mis igal laulupeol raudselt kõlavad ikka ikka iga viie aasta tagant, tema arvates see peaks tingimata olema. Võib-olla on see üks meie tuleviku lähannase kullafond nii-öelda välja kujundada. Meil on küll paar-kolm laulu, mis tõepoolest käivad laulupeolt laulupeole, aga see on vast vähe. Ja me võiksime kuulata veel helilindilt ka mõned tema nõuandeid või õpetussõnad noorematele kolleegidele. Õige on muidugi see, et jah, laulupeo kullafond peab meil olema. Aga Tuudur Vettik on küll üsna palju teinud selleks, et see fond oleks olemas. Ja neid laule, mida ikka ja jälle võib laulupeo kavasse võtta on Tuudur vetikult küll üsna mitu. Ja küllap on tema kogumikus tema käsikirjades veel nii mõnigi laul, mida üks või teine koor võiks kavasse võtta. Viimane heli ilusate on 1980. aasta laulupeost. Seal juhatas ta oma laulu Su põhjamaa päikese kullast.