Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, minu nimi on Peeter Helme ja tänagi, nagu eelmisel nädalalgi on mul külaseks eesti kirjanik. Tänane eesti kirjanik on kirjutanud paarkümmend raamatut, keegi täpselt ei tea, kui palju tema ise ka mitte. Lisaks on tema tekste avaldatud veel umbes kümnekonnas kogumikus. Nüüd 2015. aasta lõpul ilmus talt suisa kaks raamatut, nii et tööviljakus missugune ja see oleks see tore koht, kus kuulajatelt küsida, et palun arvake ära, kes eesti kirjanik on, aga säästan kõiki kuulajaid, sellest. Tutvustan ise selle kirjaniku äratas, ma võin pakkuda järsku Sven Kivisildnik. Tal on rohkem ülevaateid. Võib-olla nii mõnigi raadiokuulaja ära tundis, on minu tänane külaline, Jürgen Rooste, tere, Jürgen teeveebeetel pole ammu näinud, pole ammu näinud testija, nagu, nagu näha, oled sa vahepeal väga viljakas olnud, kohe kaks raamatut järjest? Ei ole sul esimene kord, kus sul ilmub ühe aasta jooksul mitu raamatut, sul vist ilmubki enam-vähem igavat raamatut. Dub aastast jah, vahepeal olid ikka mingid aastad täitsa vahele, aga siis kuidagi ma ei tea, mis ma teen nende käsikirja tegema. Kui ma kirjutama hakkan, siis mul on kergee ses mõttes, et Kivisild, Nigul ja mul on võib-olla mingis mõttes kulg on sarnane, et kui ma olen valmis saanud siis appi peas nagu kulgeb ja ma tean, millest ma kirjutan, siis ma võin kirjutada ööga ka selle raamatu valmis, meil on, Marko Kompus on nii teinud ja noh 2015 suvel mingi peaaegu kukkesid Itaalias 17 seal ma kirjutasin kahte raamatut korraga ühe sain valmis, kahjuks luulekogu. Kohutavalt igav, aga teine lasteraamat jäi kahjuks pooleli, aga selle lõpetanud lähiajal ära, siis see on mulle tähtis. Ma olen mõned lasteraamatud just pooleli. Protestis mitu tükki korraga valmis. No praegu on meil siin jah laua peal, siis kaks luulekogu, üks kannab pealkirja ideaalne abikaasa ja teine vana hiirelaulud mõlemad ilmunud Kivisildniku jumalike ilmutuste kirjastuses selles niinimetatud Joti sarjas ja nad on ka seal sarjas järjest ilmunud rahaline abikaasa number 81 ja vana kiire laulud number 82. Nad on sarnased, aga samal ajal vana hiirelaulud, nagu võib-olla pealkiri viitab, on selline. Kas võib öelda kontseptuaalsel? Jah, ideaalne abikaasa, esindab võib-olla rohkem ühte inimest või ühte ühte ühte armastavat, natuke nukrat, pisut märatsevad inimest, vana hiirelaulud on natukene anne. Ei saanud neid päris ühte raamatusse panna, järelikult mingi põhjus minu jaoks oli, kas see teistele välja paistab, seda ma ei oska öelda, aga vana hiilanud selline kõnelev hääl, kes on, ta on, ta on mingis mõttes vihasem poliitilisemaks, ta on ka, eks ole, inimlik olend vana, hiilanud ees täiesti. Täiesti niisugune, kujutad ette, sihuke natuke tokeldanud ja Monika Ma arvan, et sku puudu, niisiis all on kriimud ja natuke sihuke kakelnud iive ja niiviisi võib-olla isegi rottidega kassidega eidelnud inimestest rääkimata mõnest lõksust ära jooksnud ja teise sattunud ja ja, ja see, millest ta räägib, on ikkagi ühiskond ja et võib-olla see vana hiire talud on siis mingis mõttes valusam. Ma ei tea, ise raske ütelda, eriti nüüd takkajärgi. Iseenesest neid kirjanduslikke mänge, kus sa mingi karakterilood ja laseb temal rääkida, on sulle ikka meeldinud mängida, et sul on olnud ju parun Samdii hull lehm ja siis vanahiir ja, ja selliseid karaktereid või mingid mingid nähtusi, mis liivajoonena ühte tervet kogu või luuletsüklit läbivad. Need on sulle kuidagi olulised olnud, võtavad seda mõtet kontsentreerida või, või meeldib sulle endale selliseid rulli mänge mängida? Ega? Kunstnik ei räägi kunagi lõpuni ainult enda häälega ja samas on kõik kunstniku rollid tema enda hääl selles mõttes, et võib-olla on nüüd hea näide siis just lahkunud David Bowie, kes, eks ole, alustas selliseid tähemehe laudadelt lauludega siis lõigi oma tulnuka figuuri higistama, arvatavasti, eks ole, see oli siin vait, kiuk, mis võiks olla siis kõhn, kahvatu graafiasku eesti keeles, et okei, see tõlge jaa, jaa välja öelda või mitte igatahes palju, kuni ta jõudis minu arust sinna oma viima albumi, tal on selle peale jälle nagu tegelaskuju, see on nagu niisugune natukene süngemaks karmimaks muutunud ja jälle sihuke tähemees, et ta jõudis mingis mõttes tulnuka juurde tagasi või sellise kummalise olendi juurde ja see oli ta hüvastijätu geni. Aga, aga igal juhul, et ühesõnaga kõige ausamad realist tegelikult kunstnikuna ju loob seda rolli ja, ja noh, nii-öelda luuletav või valetab meile, aga mitte valetamise mõttes, vaid selles mõttes, et ta, et ta toob seda tegelaskuju olendit, kelle kaudu meid puudutada, meie inimeseks olemist või, või seda seda juurde tekitada. Ja isegi kõige sürrealism sürrealismi sürrealist, kes katsub kui eemalduda keelest ja katsub noh, ütleme, mitte eemaldada, vaid just nimelt jõuda mingisuguse keele tuumani või, või alateadvus Toomaniga tema nagu ikkagi seda rolli ja seda häält ja jõgi ja kauda ikkagi esindab ka iseennast selle juures, need autori surm on kahtlane asi, autor, kvaliteet figureerib ja tinistab iga asja taga natukene. Ainult et noh, et see, mida me ikkagi loeme sealt lõpuks on meie enda peegel, eks ole, et et see, see, kuidas pääl meid kõnetab või, või meis mingid asjad käima paneb, räägib pigem meist kui, kui autorist. Lõpuks. Autor on nagu selline oluline komponent ole teksti käitumisel või kontsa kunstiteose käitumiseni, et. Aga kas need karakterid, keda sa kasutad, on siis natukene ka enesekaitse ja sellepärast, et eriti just ideaalses abikaasas oled sa kohati minu meelest päris valusalt ennast paljastav ja väga isiklikuks minema, kuigi isiklikud luuletused paati ja seda sageli ka väga valusel moel, aga jaga kuidagi siin luulekogus, mulle torkas kohe eriti silma. Ei, mul on ju raske hinnata, eks ole, ma olen alati tundunud, et mõned asjad on, mõned asjad on, oleks. Ausade kriipavadega mõtlen, et see ausus on samamoodi üks mask, et ma seal mängin lihtsalt võib-olla Jürgen roostet rohkem ja, ja see on, see on ka teatavas mõttes tegelaskuju, nii et et häda on ju selle meie identiteediga, eks kestma oleme. Et see ongi võib-olla see maailma või ütleme, vähemasti läänemaailmas niisugune terav on teravam konflikt, et on palju neid, kes usuvad, et meil vähemalt selline keskne tuumik, identiteet või sihuke olemus, mis on nahk, kivigana, kõva murdmatu kristall või kivim või mingisugune haruldane muld, muldmetallimaak meie sees vähemasti aga tegelikult. Et kui me hakkame seda otsima, vaatame siis siis me kõik loome neid rolle igapäevaselt, et kunstnik saab sedasama teha. Kunstniku eesmärk teised on võimalikult mitte luua kunsti, vaid, vaid rääkida selle loodu kaudu selleks nüüd sellest, et miks, mis, kuidas Läheme tunneme nii-öelda põhjustada ja põhjendada seda inimeseks olemist, et lihtsalt kunstniku roll on sellest tema nii-öelda vahenditest tingitud. Et kas see on nüüd selles mõttes, et, et arendas, võiks öelda, et see on nagu sihuke inimlik. Inimeseks olemise on just nimelt ega paganlike olen just mingit loodusraamatuid lugeda delfiinide vaalade kohta ja nende märgisüsteemi, mida me ei ole suutnud lahti muukida. Huvitav huvitav point, mida ma just ühest raamatust lugesin, et näiteks, et delfiinid on suutnud ära õppida suhteliselt palju keelemärke või sõnu ja moodustada neist lauseid niiviisi noh, kolme-nelja-aastase tasemele jõudnud niiviisi. Inimesed, loodusteadlased ei olegi kunagi jõudnud nii kaugele, et dešifreerida delfiinide keelt, mis koosneb mitmest 100-st või rohkemast, vilemärgist ja nii edasi, et selles mõttes, et delfiinid on nii-öelda lingvistiliselt võib-olla arenenumad ja mine sa tea, mis noh, kui me teame gaaladele armulaulud ja asjad, mine sa tea, mis keeleline võimekus või kujundlik võimekus neil võib olla, millest me ei adu, nii et, et ei saa ka öelda, et see on see, mis meist ainuliselt inimese teeb, et me, et me loomekunsti ja ja väljendame ennast niiviisi, aga see on kindlasti üks, üks olemuslik osa sellest inimeseks olemiseks. See on jah üks teema, mis on siin siis kogu sinu loomingu vältel vaevanud, mis teeb meist inimeseni. Aga ma märkan, et siin mõlemas värskes kogumikus ideaalses abikaasast ka vana hiirelauludesse pöördud korduvalt tagasi ka luuletamise kui teema juurde, kuidas luuletada, kuidas olla luuletaja siin ideaalses abikaasad, leheküljed 10 esitada sellise eneseiroonilise, aga ka ühiskonnakriitilise lühikese luuletuse, mis algab siis ridadega, nii, sul on nüüd 15 minutit aega meid veenda, et sai, mängis end, et sa oledki ise ja päriselt. Et see luuletamise küsimus märganud, et pidevalt selle teemaga tegeleksid, aga nüüd tõesti nendes kahes kogumikus hakkas silma ja, ja vana hiirelaulud sa ju enam-vähem lõpetadki sellise vanameheliku või äkki isegi hätiliku ohkega tahaks osata jälle luuletada, nii nagu alguses, et kas seal on selline tunne, identsus hakkab kaduma, et nagu sa ütledki selles samas viimati tsiteeritud tekstis, et enam ei ole võimalik, et luuletus ei tule välja kui Hosked liiga hästi, et kas seal on selline tunne, et sa oled muutunud liiga professionaalseks asjad tulevad iseenesest, et sa enam ei ei tea, ei suuda mängida neid mänge. Sellel on siin mitu elementi korraga, et lihtsalt tegelikult kunstnikul on hea teha vigu, kunstnik peab eksima, tähendab, ei saa olla perfektne, et iga teos, mis ta, olen veendunud ja kindel selles, et ma teen maailma parima teose ja iga käeliigutuse teen, et ma ma ei tea, Mulen kulda ja, ja kõike, mis ma katsun, muutub kunstiks. Siis ta tõenäoliselt on kinni jäänud mingisugusesse iseendasse ja see, see on see, mida ma mõnikord Ja teine asi, et et tõesti, et kui sa oled kuhugi jõudnud kunstnikuna, siis sa võid endale lubada, soovin, et ütleme, kas inimesed saaksid aru, kui mul läheks peas veresoon katki. Ja seda noh, ütleme, et muude muu elutegevuslikke komponent nagu säiliks yldiselt, käituksin nagu enam-vähem normaalne inimene, istuks mõnikord kuskil katse ise käiks ringi ja suhtleks inimestega suudaks võib-olla isegi koolis peaaegu et kirjanduse tund anda. Kirjutaks selliseid tekste vist keegi ja aru ei saa, eks ole, siukseid segaseid kulgevad hüpliku grammatikaga, mida ma olen ka mõnikord teinud, kui mul see tunne on, aga, aga põhimõtteliselt, et, et kui see oleks tegelikult minu terviserike ja need oleks täiesti ka minu teadvusesse sisutühjad, tekstid ja niiviisi kassi inimesed ikkagi loeksid sellele mingi tähenduse sisse, sest et ma olen juba mingi Jürgen Rooste, näeksid selles minu püüdu muutuda ja areneda, kasvada luuleta peale, aga, aga ühesõnaga, et, et mingil hetkel on see niiviisi tõesti, et sa võid kunstnikuna lubada endale teed peaaegu ükskõik mida ja seda peetakse kunstiks ja see on ikka kohutav selles mõttes, et et, et me ikkagi on nagu iga tekstiga või ka asjaga nagu üllatada või raputada kedagi. Kirjutan muidugi endale, siis ma saan sellest kaifi, naudingut. Ma elan sellesse minu elamise viis, et ma kirjutan egolmutuse ära võetakse siis mul siis mul oleks nagu mingi tükk puudu või midagi amputeeritud ära lõigatud. Aga ma olen alati tahtnud selle kirjutamise kaudu teisi ka puudutaja või kaasa tõmmata, ma ei ole kunagi kirjutanud vaakumisse, et ma ei ole, ma ei ole, ma ei ole nii budistlik, ma ei suuda nagu elakuna või lihtsalt üksindus tühjusesse mediteerides minna selle enese eitamise ja maailma eitamise ja teksti eitamise juurde. Nii et, et jah, et, et see küsimus minu jaoks, miks see, kuidas kirjutada. Peab julgema eksida, peab julgema eksida ikka nii-öelda vanemast peast ja, ja ei tohi seda kasutada ära sigatsemiseks, et et noh, et olgu peale, ma siis kirjutangi teile niisugust jama, mis juhtub sellepärast, et ei viitsi nagu midagi muuta. Teha tahtsin, ma küsingi vahele sellise üldisema küsimuse, mis võib-olla raadiokuulajad ka, huvitav, et ma tean, et sina oled ju täpselt selline vanakooli luuletaja, kes tõesti kannabki kogu aeg märkmikku kaasas kirjutab sinna kõik mõtted üles, aga kui paljud sinu nendest luule mustanditest päriselt luuletusteks saavad ja raamat? Nüüd rohkem vanasti palju vähem ses suhtes, et, et praegu on ikkagi niiviisi, et, et ma nagu mul on kuidagi palju teha ja jäänud ja, ja ma näiteks, kui ma võtangi ette, et ei kirjutanud teadlikult lasteraamatute proosat või kui ma kirjutan ka teadlikult mingeid esseesid ja asju artikleid, siis see võtab nagu ruumi aja, et lisaks ma nüüd natukene osalise ajaga olnud koolis tööl, eks ole, ja see nõuab keskendumist, et siis ma nagu noh, et need kohad. Ma arvan, et kui ma kuskil sõidan bussis või ootan bussi või, või istun lennujaamas või rongijaamas või, või, või kohvikus või siis ma ikkagi kirjutan, see on üks nagu selline olemise viise. Tegelikult kuna mul on vähem aega niisama lihtsalt kirjutades ennast välja elada, siis need tekstid, mis tulevad, on, on nagu tähtsamad või neid, neid tuleb. Ja ma saan nende noh, et siis on nad juba, nad on kuidagi loovad ennast peas mingid mõttelisemad juba valmis, alati ma ei taha nagu teadvuse osa liiga suureks last, et ma tahan, et mul endal oleks ka põnev kirjutada, et ma alati ei tea täpselt, mis juhtuma hakkab. Mingi komponent võib saladuseks ikkagi jääda, aga varasemast ajast tekkinud tohutud märkmikuhunnikud või lademed kuskil osa neist on alles, osa neist on loodetavasti igaveseks kadunud läinud kõigiks aegadeks, mingit kohvi teed, kuskil vedelesid, et ma ikkagi ma ei tea, praegu kulub, et praegu kulub võib-olla märkmik kuus, aga siis ma kirjutan märkmikusse, muid asju, jooksvaid mõtteid, seda sul teha on vaja, lihtsalt, kui mingi sähvatus tuleb. Aga, aga vanasti Lanesid läks niiviisi nagu et me kõik kinkisid mulle märkmikud ja vihikuid. Siiamaani teevad seda ja ikka mul on neist aeg-ajalt puudus. Nii et võib öelda küll. Ma olen järelikult krahva maa on ikkagi nagu haige inimene, ma lihtsalt selles mõttes mul on vedanud, et ma olen natukene andekas krahva maal, et mul tuleb aeg-ajalt väga hästi välja ja ma võin mõne tekstiga nagu sõita nagu kosmos selle laevaga või kaugrongiga ma ei tea, orienteks pressiga vaid Kanssibeerija long tuleb välja mingist tekstist, mis kogevate pääsetuv või, või, või lihtsalt ka Soome parvlaev Lexti kohale või lihtsalt üks peatus trammisõit või mõni tekst olla, aga, aga, aga et ma et ma aeg-ajalt nagu pihta või viib kuskile kohale, et selles mõttes on, on hea, et ma lihtsalt haige ja hull inimene loodan, vähemasti isena enesediagnoos on alati ohtlik asi veel ohtlikuma enese ravimine. Muide, mul on ka üks märkiks sulle, praegu tuli meelde, ootab sind. Nii et te olete mulle millalgi meelde, aga kui sa oled juba rääkisid, et mingit luuletused, kuidas öelda, viivad sind ennast ka lendu. Äkki sa leiad praegu ettelugemiseks ka mõne sellise? Et ma just mõtlesin kui seal niisugust pandud, siis ma loen midagi, tehke. Ei, ma, ma lähen ikkagi ühe, mis tekkis täiesti niiviisi, et ma ise ei peaaegu puudutatud, see pilt tuli lihtsalt korraga, et ma kuidagi tunneme natuke, elame sihukeses sõjas aegadel, noh, ma ei tea, kas Eesti on ju ka kaude nii-öelda sõjasuse osalini, aga igatahes see pilt, see on nagu, ütleme siin räägitakse praegu igasugustes prohvetitest, on igasugu prohveteid, kindlasti tohib pilte joonistada ja on igasugu vaata, kelle eest võib, ma ei tea, maha lüüa teisi inimesi või vägistada on igasugu prohveteid, kelle pärast peetud sõdu ja ja ma kuidagi kõrini nendest prohvetite Mälestusi maailmasõjast neljas maailmasõda peeti siis, kui me olime alles väikesed. Lisad olid alati rindel. Emad ennast ohverdavate halastajaõdede-na hoormadonnadena plasteldasid ja nõelusid kogu selle maailmahaavad. Et meiegi pääl veel jookseb õmblusi arme. Kõrva tagant leian plastitüki. Tean, et oma lastele parandan ma juba viienda või kuuenda maailmasõja. Hukkunud on miljoneid, mitte keegi. Elluvahelduse mõttes pole ka reinkarnatsiooni või surnust tõusmisi. Kunstnik tarib näitusesaali peldikupotti või oma eestlaslikult jaheda junni. Meil pole tema sillerdavat meremaali väärt mitte seda viitsikski enam vaadata. See ei meenuta kuidagi meie tuttavat kodust õrna maailmasõda. See oli siis tekst kogust vana hiirelaulud ja nagu sa saate alguses ütlesid, on see vana hiire laulud siis nendest kahest kogumikust, millest täna siin räägime mõnevõrra poliitilisem. Vana hiir laulab siin NATO-s näiteks ja ja kurdab selle üle, kuidas maailm alla käib, nii et ikkagi sellised ajatud ehmad. Aga, aga muuhulgas siiski räägib ta nunnudest asjadest ka ka kassipiltidest internetis ja ja sellistest väga isiklikest asjadest ja need asjad on sul siin küsima, et ei saa kokku panna. Pan, kes teeb neid graffiti bänksija, see bänksi, eks ole, ta tegi kuskil Gaza sektoris, tegi, kui seal oli mingisugune roostetanud junn või jumaldab heinapall mingis igatahes mingi asi oli kuskil klaasi kõrval, mis meenutas niisugust, noh, eemalt vaadates natuke lõngaga elase võis olla tohutult roostetanud traadipundar või võis olla mingisugune kunagine heinapall või midagi. Ta tegi selle seina peale kassipoja pildiga just nagu hakkaks seda lükkama seda ja siis ka inimesed jagasid seda aadet seda puhast idioot isegi Gaza sektorist ja teeb selle kassipoja ja see on selleks, et noh, et siis inimestel on helgem olla kõik vaatajad, kui armas kassi, nende elu seal läheb ka paremaks ja Shanghai reageerinud. Kas te olete naljakas? Ma olen kindel, et kui ma teen kassi, pääste, kõik jagate seda, et selles oli asi. Et, et selles suhtes, et kassipoega jagatakse. Ja vot see on natuke see, kuidas ka meie meedia töötab, eks ole, et et, et selge, kindel, olgu see väga-väga siis ilus, nunnu või siis väga kurb, jõuline, julm kuvand, mingi pilt, eks ole, võib kogu asja ja ära põhjendada või tekitada sellel loo pähe meile. Nii et, et, et, et ka nüüd nii-öelda kassi kass kassilootusel muidugi mul ongi kassid kodus, kellest on vaja aeg-ajalt kirjutada. Aga, aga, aga see on põhimõtteliselt niukene kassi pildi jagamine, mille kaudu loodan nagu natuke Distraktida või sa hakkad kassi pilti, vaatame siis järsku Pad täheletajate järsku seal kõrval või taga midagi muud, mis on hoopis teine maailm? Ei pane, pannakse ikka ainult kassi tähele. Kahjuks võib-olla küll jah, aga kas ongi, jaga Londonis eile õhtulgi, viisime teda väljal, ta on minu oma, on sihuke suur paks valge, viisime teda lund vaatama, väljad on ise valge nagu lumi istekist vaatasin esikatsus käpaga lund ja mõtles selle selle märja sure valge. Peale praegu sa rääkisid sellest, et nunnu asjade jagamine näiteks internetis nunnud pildid, nulludest teemadest rääkimine, see läheb inimestele korda ideaalses abi Gazasse võtavad väga tigedalt ja, ja sellele ma saate alguses viitasin, siis ma ütlesin, et väga isiklikult sõnana sel teemal, et me hoiame kehalist armastust oma lastest eemal, aga samal ajal Ma ei näe mingit probleemi, kui nad puutuvad kokku kõikvõimalike vägivalla jubedustega, mida uudiste või noh, ükskõik mille kaudu enam-vähem iga inimene vältimatult tänapäeva maailmas näeb. Ehk seksuaalsuse ajalugu oli teksti nimi ja sellega on nüüd niiviisi, et muidugi ma ei taha luga seksualiseerida, eks ole, või veel vähem lastega kuskile voodisse ronida voos mõttes, kui näiteks alati võib mängida ja multikat võib koos vahelises voodis vaadetega, et selles selles mõttes, et Meie ühiskond niigiga üleseks realiseeritud, eks ole. Aga teisest küljest just, et ma olen kokku puutunud olukorda, kus näiteks leitakse, et mingi üks seksistseen filmis või siis näiteks mõned nii-öelda üle üle võlli tahad, noh ütleme ropud sõnad on siis takistus, et laps saaks mingist kunstiteosest või filmist või asjast osa, aga lõpmatu vägivallajadaga, mis on muutunud nii tavaliseks, et see seis nagu ei ole, et see päevased filmid on mõnes mõttes see mingis sarjas või võidakse sul paarkümmend inimest ühe hetkega maha tõmmata, ribadeks lasta niiviisi ja, ja, ja siis me ootame, ma ei tea, Kelak poolt kümmet kümmet õhtul, et et lapseks vaadata täiesti täiesti sellist filmi, mis inimlikult teda kõnetab lihtsalt, sest seal võib-olla mingeid alastistseenid sees. Et ma kaude mõtlesin, mõtlesin selle peale mismann oma töösgsega konkreetset kokku puutunud, kui ongi sellised juhtumid, et kui peabki nagu mingit see kunstiteos sellise erootilisuse või ka noh, see on põhiline Teide eesti kirjanduses, miks eestikirjanduseni topp? Näidake mulle kui kirjandust, kus lapendatakse mõned üksikud autoreid, kes kasutavad natuke julgemad, veedavad keelt, neid võib lugeda peaaegu, et ühe või ma ei tea, kahe käe sõrmedel. Ja tegelikult see ei ole mingi aspekt, et seda seda kirjandust kõrvale jätta, et pigem peaks just vaatama, mis siis miks neid vägisi kasutatakse, mida sa meile öelda katsuks? Ma olen sellega täitsa nõus, aga kuulaks hetkel vahepeal muusikat. Sa valisid kaks muusikapala välja, kumba minist kuulame. Järsku paneks siis ikkagi Amanda Palmeri enne, Amanda Palmer on huvitav Ameerika mässuline pahembo on tüdruk selline, natuke natuke feminist, natuke sotsialist oli Wall Streetil väljas, mõned lood on tal väga pungid. Kas see konkreetne lugu räägib sellisest identiteedikriisist või Villu Tamme küsinud, kas olla tuleb see, kes tahad olla, või see, kes oled kuskil sisimas? Mingis mõttes on see vaevalt baarmen, on Villu Tammet kuulnud, kuigi ta võiks olla, sest et Villu Tamme on suurepärane luuletaja ja laulik aga ütleme, et see võiks olla siis Palmeri laiendus Villu Tamme küsimusele. Ja minu elus vägagi kummitanud identiteedi olemis. Küsimus ka. Loetud ja kirjutatud. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja äsja kuulasime mõnda Palmeri lugu In. Ma ei maininud, mille valis tänane stuudiokülaline vana hiir ehk Jürgen Rooste. Äitäh. See on kahe, näed, sa vajad minu ja rolli segamini. Aga mulle tundub, et see meeldib vana eiran. Mina eiran, väga hea roll, et ses suhtes, et tulijaid Kasikesele viisime kingituse ja, ja niisuguse uue mänguasja ja ta hakkas sellega kohe mängima ja siis vana mänguasi, vana hiil vedeles nurgas. Poe kestus vaatuses, mis ta oli siis kaheksa või seitse, sel hetkel istus ja vaatas seda. Jah, kes ikka vana hiirega mängida tahab. Seal oled sa valinud oma ja luulekogu vana hiirelaulud motoks jah, sest siis ma mõtlesin just, et, et kui, et Eesti ühiskonda neid vanu hiiri täis, kellega keegi mängida ei taha või mõned lähevad selle peale kurjaks, kaks mõned lähevad nukraks, mõned hakkavad jooma, mõned jäävad natuke ühiskonnast kõrvale ja neid on juba nii palju, et nad moodustavad mingitelt märgatava jõu. Et vanad hiired ei ole niisama, nad on, nad on neljandal, hambad veel teravad, ei ole praegu hukkunud. Samas nad nagu ei ole sees igapäevaseid otsustusprotsessist kohal, osaliselt nad on võib-olla isegi natuke. Mõned on irooniliselt mõned sarkastilised kurjemad, teised teised Mäkumad kurvemad need, et selles mõttes mulle tekkis pilt, et see, see olemasolev päris hääl või päris tegelaskuju. Ja eks seda minus on samamoodi nagu nagu teistest. Aa, see on küll huvitav paralleel ise enne selle peale ei mõelnud, et see vana hiir on natukese sama Hans Luige kujund vettinud mäger. Natuke sarnaselt. Tüübid ja nojah, aga vaid teise luuletaja kuju ei võta. Aga tundub, et midagi on õhus ja nüüd sa puudutasid sedasama nähtust, mida ma enne ka sinu jutus luuletustes tajusin, nimelt seda, et need üleminekud isiklikult üleüldisele mingitelt, isikliku elu probleemidelt ühiskondlikele probleemidele ja valupunktidele on sul väga sujuvad või võiks isegi öelda, et siin polegi erilist vahet. Aga kas me oma elus suudame eraldada, et kui meil on ikkagi paha, paha tuju, et me tuleme mai tea, tööl oled nagu, sõltub inimtüübist, tööl kolakat saanud või mingid negatiivsed asjad tulevad sisse, eks ole. Mõni on nii hea, energiakett oskab välja plahvatada. Mingis mõttes, need on terved inimesed, vaatasid kadedusega, lähevad koju, peksavad naise läbi ja kõik on hästi, vastupidi, ta plahvatas kohe välja, et mitte mitte nagu, et ei võta seda koju kaasa, vaid nad elavad selle välje koju, lähevad selle võrra helge, vana või, või lähevad teist asja tegema, lähevad maid joogatrenni või, või poksitrenni ja, ja, ja niiviisi inimlikud, eks ole. Ja siis teine, et mul ka mõnikord ma kannan pinged endaga kaasa, on kuramuse luuletused, kus ma saan neid maandada, selle pikselööki elada, sellepärast et sellepärast ongi, et kui see elektrit koguneb aeg-ajalt väga palju, siis sellepärast võib-olla ongi, et need mõned tekstid ongi siukse kõva elektriga, et ma longi sellel kõik sinna ja see on hea, sest et ma ei taha nagu ennast inimestesse maandada. Aeg-ajalt seda juhtub jah, et mõnikord on nii, et mu koguneb seda nii pikka aega, et ma, et ma plahvatan ka inimeste peale ja ma ikkagi ja loodan alati, et need ei ole lähedased, et olgu siis pigem juba kauge taset. No sa oled kirjutanud ju päris palju ka arvamuslugusid ja oma muret ühiskonna pärast nendes ka väljendanud, kas sul on mingisugune, kuidas öelda tööjaotus, et mis läheb luuletus, mis läheb siis arvamusartiklisse? Ei ole lihtsalt aeg-ajalt, mul on tunne, et mingid asjad on, et noh alati meeles need ühiskonnad, mis on mingil hetkel vaikinud, kui hakkavad pöörama, et ühesõnaga, et mitte keegi ei ole midagi väärt asi hakkab ära pöörama ja siis mul tuleb meelde, et mingid mingid tüübid näiteks nagu Anton Hansen Tammsaare või, või, või ma ei, ma ei taha ennast vestelda temaga selles mõttes või, või Vilde või nahk, mingid luuletajad ajaloos mingil hetkel noor Majakovski või mingil hetkel Pablo Neruda või nad ei ole Aitnud suud kinni. Nad on melisenud Akise melisemine, võib-olla tüütus on nagu, nagu, nagu pigem pidevalt mingi punkrokklaulja Tügist õigs kuskil sinu lauda ja tahaks kaasa kõnelda asjadest, eks ole, mis ei ole võib-olla tema asi, sinu laut tahab viisakalt istide ava asja teha, tuleb vähemuse punk Rakvere ja hakkab sind painama jaurama seda asja, et kõle teie siin räägite. Aga et, et see, see hääl või see teine seal peab ühiskonnas olemasoleva, mul oleks kurb ja häbi, kui seda ei oleks ja selle sellepärast noh, see on jälle see täiesti õiglaselt ütelda, et seal ka siis mingi lolli ehitamine, ta võibki seda olla, aga, aga ma olen tahtnud, et et see hääl kõneleja Eesti ühiskonnas, eks olemas, mis siis, et ta tekitab ka vihaseid reaktsioone ja põlgavaid reaktsioone ja nii edasi. Aga kasvõi oma oma sõprade ees või, või, või üldse mõtlejate ees, kes mul on oluliselt mul oleks häbi, kui ei oleks seda, seda piiksuvad karjuvat hiirt, kes Läänemeri, see, kes ütleb, et ei saa asjadest ainult niiviisi mõelda või et et me ei tohi lasta mingitel mingitel jõududel muutuda noh, üle kaalukateks või, või juhtivateks säält, eks. Et, et see on see põhjus, miks olen kirjutanud, aeg-ajalt tunnen tajun, et, et ma olen ennast liiga palju löögi alla pannud. Teinekord tunnen ja tajun, et, et, et seesama see elekter või energia. Mul on see vihaenergia on, on liigagi suur, et see, et ma Madun seda kirjutades ja mõeldes. Aga ma ei saa teisiti, ma ei saa, ma ei saa jätta seda tegevate Köst, et mul on tunne, et see on õige ja vajalik. No vana hiirelaulude alguses ütled sa, et luule on superpowerit kõige lahedam superpower, mis olla saab? Natukene ju on selles mõttes, et, et jah, see see, see on iroonia, saad aru küll, et, et selles suhtes, et katsusele luulega kellelegi otse jalust maha sõita ja maailma muuta. Aga, aga näed küll kui vaatame revolutsioone ja sõdasid ja vaatama veidraid ja halbu aega näiteks nõukogude liitu Nõukogude Eestis olid luule väga oluline inimestele vilets aeg ja, ja see puudutas otse nende vabaduse taju. See puudutas lugejate arusaama maailmast, nii et selles mõttes ongi, et ütleme, aegade võib-olla kõige mõjukam kaalukam luuletaja eesti luules on ka ju tegelaskuju Jüri Üdi, eks ole. Et arvatavasti temast suurema sõrajäljega ei ole ükski metssiga, aga meie meie kohutavas metsikus hirmsast luule looduses. Aga, aga põhjus on selge see ühiskond, ootusi ajas selliseid hääli nagu rumm. Ma arvan Viiding, Kareva, et, et see, see ootus oli kõrge ja see oli tähtis selles mõttes ma kordan ennast, aga ütleme ikkagi, et on ainult hea ja kui praegu Eestis ei ole veel luule väga tähtis, see näitab, et meil on mingis mõttes asjad suht korras. Nii kui hakkab olema niiviisi, et et luuletajad on kuskil pool barrikaadidel või nende tekste loetakse, et otsida sealt poliitilist tähendust või mingit kõnet vabadusest või, või isemõtlemisest. See on märk sellest, et ühiskond on sumbunud või, või, või on veel mingid tumedamad, jõudliku. No aga poliitilisi tähendusi sinul luuletustest leiab küll, kas see on sinu jaoks lihtsalt siis noh kui eluvaldkond nagu iga teinegi, et sa tunned, et oleks asjata jätluse välja luuletustest, millest sa räägid niikuinii elust kui sellisest. Mõtlen sellest ja kui see on minu elu osa, eks ole, kui, kui see on samasugune elu osa, ma ei tea, peaaegu nagu nagu raamatu lugemine või hammaste pesemine või meili vaatamine või, või Youtube'ist. David Bowie, viimaste laulude otsimine on see, et selles mõttes miks mind ei peaks puudutama inimese kunstnikuna, see, mis minu ümber toimub, seal konkreetselt see seal tulevikumaailm välja hakkab nägema. Ma tahan panna oma jõu ja energiaga sinna, et maksaksin kuidagi lükata natuke, ma sain aru, et tegemist on tohutu, et pigem on see jäämägi, mis liigub, mitte Titanic, titaanikuga on ammu juba lood viletsast sitasti ja Jäämägi põrutab, eks ole. Omasoodu jäämegi, liigub selle mõjutamiseks mingitest morskadest ja hüljestest ja isegi vaalalistesti ei piisa. Samas peab katsuma lükata, peab nagu see sekkuma, sest et siis sa oled elus, siis loeb sulle see siis see tähendab seda, et et sa omad nii-öelda elusolendi tunnuseid. Ja ühesõnaga, et sa ei ole ise lihtsalt hulpima pank, et seal kuidagi tähtis, et kunstnik ei ole kuidagimoodi eraldi meie maailmast, ühiskonnast. Ta võib muidugi eraldada, kui kuskile kirjutada sürrealistliku luule sürrealistliku luulet, ehitada klaasikildudest, mäge või metsa mingisuguse inimese elundi monumenti näiteks või võiks kõik, ühesõnaga et kunstnikud teha igasugu asju ja isegi tema askees eraldumine on poliitik ilmal poliitikat tegevate, on ikkagi ühiskondlik või poliitiline sõnum või lükkab seda kuidagi kaasa. Nii et, et selles mõttes minu lähenemine, naiivsem ja vahetum ehk mis ei tähenda seda, et teised viisid oleksid kuidagi halvemad, noh mu enda üks lemmikluuletajaid Eestis on Kalju Kruusa ja vaata külastama aegade jooksul, muutunud on, et, et kui ta alustas väga, mingis mõttes Selliseid tekstiga, mis puudutas keelt ja loodust peamiselt siis mingil hetkel üha uuemate raamatute jõudis ta välja sinna, kus ta räägib väiksest väikesest inimesest, ühiskonna hammasrataste vahel ja rohkem ja rohkem pikkides sinna vahele tõlkeid Kaug-Ida ja jaapani, Hiinal luulest ja ei, mis on, võib-olla õppudistlikuma mekiga võib-olla ka mitte. Ainult muidugi tal on see ampluaa laiem. Aga ikkagi, et kuidas Kalju Kruusa näiteks muutunud ja, ja see on kõik põnev lugeda, tähendab tema see, kuidas ta kirjeldab, ma ei tea, tänaval peksjad saamist või, või seda, kuidas tal noore isana raha ei ole, see on minu jaoks sama kaunis või samamoodi loodusluule nagu see noorema mehega mehena vaatest, Citres merd ja ja, ja tunnetas seda, kuidas keele grammatika on nii-öelda tänatav Kuljetatav samamoodi nagu tuul lükkab mingeid laineid tiigi või järve või mere peal. Et, et ta lihtsalt on jõudnud teistsugusele teekonnale ja minu arust on see huvitav teekond selles suhtes, et ei saa, ei saa ennast eitada eitada iseeneseosalus selles inimeseks olemise protsessis, sest et midagi muud meil valmis kujul antud ei ole, kõik ülejäänud on mingi usk või lootus ja see on ainukene viis, kuidas viibide kohal või tänases minu. Vaata siis, et ma olen liiga kaugel sellest ära, sest et ma kogu aeg loodan, et nüüd alles hakkab juhtuma, mida ma praegu rääkisin, et ma mõtlen tuleviku peale. Tühja sest tulevikust tegelikult ikkagi ma tahan neid tekste kirjutades viibida hetkes ja mõjutada selle lugeva inimese hetketundeid ja meeleolu ja seda, et kuidas ta nüüd järgmises oma elu hetkesse siseneb või selles juba kohal on, kuidas ta seal tegutsema mõtlema hakkab, et ma tahan ikkagi seda. Et jaa, olemasolemist kohe ja praegu. Jürgen, ma arvan, alahindad ennast, sest et neid raamatuid ja üldse sinu luulet lugedes tajuma alati sellist hetkes olemist ja seda, et need on kommentaarid tänapäevale, aga mitte ainult kommentaarid, vaid ka sellised üldistused ja nende tänaste hetkede sisse või taha minekut, nii et ma arvan, et ei ole siin midagi sellist, et nad liiga kauged oleksid. Aga äkki enne saate lõpetus, sa loed veel midagi ette? Kõik need kadunud poisid nad oma toas. Sisimas nad on minuga kõik need kadunud poisid. Punkar, kes kunagi ei olnud punkar, luuletaja, kes ei osanud ühtki luuletust kirjutada. Ja tänaval elab tüdruk, keda ma armastan, ta isegi teab seda, aga see ei päästa meid. Me oleme kaks last, kes kukuvad kuristikku selles näitetrupis, aga meil on tiivad, mustad nahksed, tiivad ja väiksed parved ja Salvavad keeled. Ja meil on midagi, mida kellelgi pole. Ma tahtsin ainult sinuga selles maailmas iga hetk, mis ma elan ja olen praegu teeb valu. Ju see peabki ongi, et elu on valus. Mida ma vingun, ma sain sinuga olla selle kõige ilusama aja, mille kohta öeldakse, olemine. Elasime ja olime ainult et nüüd ei taha, kuna ma enam üldse olla. See ongi see, kui saatkonnaks maitsta elus ongi see, kui korraks on päriselt armastus. Korraks on päriselt-päriselt. Mulle ei saa valu teha, sest ma olengi valu. Kadunud poisid, nad on siin minuga. Minu sisimas. Mina olen need kadunud poisid, nad on minuga ses toas, selles kehas. Olen kadunud poiss. See trikk ongi selles, et mind ei leia selles edus. Aitäh Jürgen ja me kuulame lõpetuseks veel muusikat ka. Seekord sa valisid siis selle ühe loo hiljuti lahkunud David Bowie loomingust. Vist oli juba juttu põhjusega, et on mulle oluline olnud ja ja see on plaadi pealt autsaid 95.-st aastast ma olin kuueteistaastane, mis olid 17 või 18, olid sina, 17 ma mäletan seda ja, ja see on mu üks lemmik lemmik povi plaat võib olla üks kõige süngem povi plaat kõige rohkem tegelaskujudega mängisele võtab erinevaid rolle, katsudes on nagu sihuke ulmeromaan, samal ajal, mis kahjuks ei jätkuta. Mingis mõttes uusim plaat Black Star ongi minu jaoks mingi seal on mingeid viiteid, et see võiks olla auts, slaidimõtteline jätk, muusikaliselt see, see lugu, mis esitusele tuleb, heledas päis pae. See on kihvt lugu, ta tegi sellest hästi mitu versiooni. Me kuuleme karmimat hitt, versioon oli ka spetshab, poisiga oli natuke lüürilisemaga, aga mulle karmi meeldib. Aga selge, suur tänu, Jürgen Rooste selle vestluse eest, mina olen Peeter Helme, sellega lõppeb kirjandussaade loetud ja kirjutatud ning eetris oleme taas veebruaris. Loetud ja kirjutatud.