Kindlasti on huvitav teada, palju inimesi meie Tartu Kirjanduse Maja enese ümber koondab. Esiteks on siin Kirjanike Liidu liikmete grupp kuhu kuulub 18 inimest. Sellel grupil on oma spetsiifiline iseloom võib-olla selle tõttu just et väga paljud. Meie Tartu osakonna Kirjanike Liidu liikmetest on ühtlasi ülikooli õppejõud. Siin istub praegu seltsimees peet. Seltsimees Karl Taev, eesti keele kateedrisse kuulub seltsimees Juhan peegel siis ja seltsimees Alttoa ja kas meil on veel ülikooli inimesi, kotaan ülikoolis vene keeleõppejõud ja Johannes Feltofon vene kirjanduse õppejõud. Ja peale selle töötasid ülikoolis kaladel ja siis veel Lydia konkus, eks ole. Kirjanike Liidu liikmete kohta oleks võib-olla iseloomulik siis veel see et niinimetatud vabakirjanikke on Tartus võrdlemisi vähe ju. Ja meie grupis istub praegu kaks inimest, seltsimees kaal, seltsimees skaalat, peale selle võiks siis vabakirjanikuks pidada peti halverit. Ja keda veel õieti Rõngel. Õige Ränkel on, aga Kirjanike Liidu liikmed enamasti kõik on seotud töökohtadega, Helene Siimiskel näiteks töötab kirjandusmuuseumis. Ja Leo metsar töötab edasi toimetuses. Seal sain seal, kus teie olite töötud. Aparaaditehases ametiühingukomitees töötanud igapäevane töö koosneb igasuguste tõendite väljaandmisest ja kohakaasluse alusel. Muidugi olen ma seal vaadanud natuke heinalehti ja minu käest on käinud läbi suur osa kirjavahetusest. Nii et ma olen seal üsna heledasti lasknud oma pliiatsi liikuda. Ja mulle teeb väga rõõmu see tihtipeale küsitakse telefoni teel, kuidas see või teine sõna käändub ja kuidas seda või teist lauset õigesti paberile panna, need inimesed selle vastu hakanud rohkem huvi tundma. Et bioloogilisest oligi. Meie tehases kunstnik olemas küll mitteharidusega kunstnik, aga siiski ma mõtlen, et õieti peakski seal filoloog ka töötama päris kohe kohapeal, sest et väga kahju on vaadata stende siis seinalehti igasugused loosungid, plakatid, mis on välja pandud seintele seinad, nii kirjud, et seal ei ole õieti kuhugi vaadatagi enam. Ja kui need loosungid olid vigased, inimesed loevad, vaatavad, mõtlevad, et nii peabki olema, noh muidugi igapäevases elus ma mõtlen, et kas see ongi tähtis, kas see sõna nüüd tähendab nii või teisiti, peaasi, kui inimesed 11 aru saavad. Aga siiski. Filoloogi haridus on ju niisugune, igal sammul me kogeme seda, et õieti seda, mida filoloog teab, peaks teadma iga kodanik. Ja sellepärast ongi vaja oma teadmisi edasi anname teistele. Nuulutasime pillutatud tehasest on väga raske midagi kirjutada, luuletustes mõtlen pilvi, seping ükskord ütles õigesti, et poeesiat on sealt raske leida selles mõttes, et ta oleks kohe tunda, et selle tehase luule, sest ega masinad ikkagi luules eriti istuma ei hakka. Muidugi, kui kirjutada inimestest, see on teine asi, aga kui kirjutada tehas inimestes igal koordile jõulutusest, kohe näha, et jutt on tehasest. Väideti, et ta lihtsalt inimestest proosat olen küll sealt kirjutanud. Julges roosaks nimetadagi ta õieti esimesed katsetused mitte värsivormis. Ja no võib-olla jah, võib seda lüürilises proosaksis nimetada. Teemasid on seal muidugi palju, inimesi on palju ja huvitavaid, aga ma arvan, et midagi tõsisemat saab võib-olla alles aastate pärast kirjutada. Igatahes mõte on sinna pikemaks ajaks jääda. Aga mis kaalutlustest õieti lähtusite, kui ta sinna tööle läksid? Siis ma läksin jonni pärast, sest mulle öeldi ajalehe toimetuses, et ma ei tunne elu. Siis ma mõtlesin, et ma lähen siis elukooli. Tõsi, ühes teie varasemas tööplaanis oli isegi märgitud, et. Jaanuarikuul. Ja ma leian end õigesse kohta, siiski sattusin. Suur tehas, eesrindlik tehas, aga väga palju probleeme, väga palju muresid, huvitavad inimesed seal. Teed oli ju hiljuti, mul oli võimalus tutvuda. Valmis käsikiri, kas võib-olla tutvustaksid meid ka mõne asjaga? Sellest? Käsikiri jah, käsikirjaks muidugi ei tea, mis sellest saab, aga nende asjasid lugeda võiks. See oli mõeldud Loomingu raamatukogu sarjas ilmumiseks. Läksin siis võib-olla luuletuse ühe väikse proosakillu esimest aastat saastud valgete sammaste poole. Möödujad vaatavad sind majakti saadavad sind teistele paista, ei taha, uhke ja rahul ja tähtis astuda püüad sa, nii oleks kui harjunuti. Sügavalt hingates seisad kõrges ning jahedas kojas müksib sind, käratseb vool, mõttekaaslaste vool hardunult, istud ja kuulad andunult vaidled ja maagid. Usud, et sullegi kord selgeks kõik põhjani saab. Kõik, mis on vaevanud mõtteid. Küsimus elust ja surmast. Küsimus halvast ja heast küsimus valesti ja tõest. Targale, sõnanesest, täpsu, janused, meeled on lahti just nagu ärganud muld jüri kuni resid juurde. Aastate pärast ehk märkad surelik oli professor. Aegade keerukas hoos muutusid mõnedki tõed. Ometi miski on jäänud pihu, teist otsivat siirust. Kübeke vaimustus, tuld, juurdlevi uudistat, pilk. Siniste ploomid müüa ei saa minust õiget perenaist. Lähen turule kartulite järele, aga varsti on kandekott pungil kurke, õunu, tomateid. Ostan ikka kõige suuremat, kõige lõhnavamad ja maksan Est, küsitakse. Aga enne maksmist seisan ja vaatan. Kommid on lihavad ja mamisel ka. Ploomid on punalilla näoga jamama selga. Musta tütreke tervest torust ei leia, teisin ilusaid ja teisi, nii kalleid. Mul on haruldane sort, rei mehe istutatud. Võib-olla olete kuulnud Pedakunda nimi, ülikooli õppejõu, haruldane inimene, vahest tunnete, olete Kahni haritud mooduga, aga maitske ometi haruldased ploomikesed, oma suu öeldakse kuningas olema. Ehk aitab Siimaski eino maitske, egas midagi maksa. Nüüd ei sobi enam ostmata jätta. Hakkan raha otsima, kui järsku märkan teda üle vahekäigu. Tema, minu armsaim õpilane. Tundsin juba teisel koolipäeval kõiki klassi vallatuid ja neid, kes end pingist välja venitasid, käsi püsti, et manid ometi märkaksin küsida. Aga teda ei tundnud. Kuni ükskord tuli häbeliku palvega, et ma kuulaksin üle, kas tal tasud luuletusega olümpiaadil ja minna. See oli Gustav Suitsu kerko Kell. Tüdruk luges meloodilise armsa häälega. Kujutasin teda ennast paljajalu ja patsid tuules lippamas Võnnu kabelisse üle kuumadest maasikatest lõhnava palu. Väikeses südames suur Leinja mure. Sohaga peitsin orjavitsa, nüüd kate puu all häitseva poja dium ollu kitsa ehklajana kümneitsena. Korraga teadsime temast palju, aga seda ometi mitte ta pühapäeviti turul siniseid ploome müüb. Üksiidigi jääb õpilasi ette seisma. Kasnoomaga hääbluumi, tavalised, ütleb tüdruk vastu naeratades lähemale. Kulla laps, õige kaupmees peab ikka oma kaupa kiitma. Ei tahagi kaubitseja hakata, lastab piinlikkusest, õetab piiga. Aga kelleks tööinimeseks? Ah nii, ma ei mõista midagi öelda, edasi astuda ka ei sobi. Ühman lõpuks need sulle ei meeldi, siniseid ploome müüa. Tema ütleb niiki, tulen laisk tööle ta peale vangidele alla. Mina oleksin nõus kraavi kaevama. Miks sa siis müüa ei taha? Teised naeravad. Kraavis ei naeraks? Ei. Ma olen jälle kimpus. Vaatan tüdruku suuri siniseid ploome, millele ta ei taipa. Ei taha vett peale pritsida, et nad lämbe päeva, kes värskemat tunduksid. Kui sulle. Ei kaevasin õunapuude jaoks augud. Pärast isa ütles, et kui puud kandma hakkavad diipsi kena kopika sisse siis iga teed mõõdetakse ju rahaga. Jah, aga nad tapavad ennast hommikust õhtuni. Ahnitsevad, sellel pole mõtet. Ma jõuan, maja pole mõte. Ma ei ole mõtte tänutsata auk, mis neelab raha ja tervise ning tagantjärele inimesi endagi, kus teadsin juba seda, mõtlesin talle viga, katsu vastu pidada, kasvad suureks, hakkad elama nagu ise tahad hakanud, õpetaja naeratab siniste ploomide müüa ja kohmetus ja põneval kupuskadest tagasi. Kuldne tüdruk, kas teab su emagi, et tal on niisugune tütar, kellel on vähe oma majast kurgi lavadest, kellel on vähe sellest, millest temale küllalt saab. Kas ta teab, et pojad ei ollu kitsa ehk laia külmeneidsele? Kirjanduskateedri õppejõud ikkagi saame kohe autoriteetse arvamusega. See on vist parem siis juba hakata algusest peale ja muuseum, kuivõrd esimene töö oli luuletus ja luuletus veel sellises värsimõõdus, mille spetsialist meil siin ka kohapeal on siis oleks võib-olla mõeldav ära kuulata ennekõike ikka Ain Kaalepi arvamuse muie. Klassikalisi eksameid, meeleolu üsna nii kenasti tabatud ja loomulik, et kui nii Tartu ülikoolist kirjutada tema kuue klassikalise sambaga siis iseendastmõistetavalt tekib ka mõte selleks kasutada klassikalist mõõtu. Muidugi see puhaseksomeeter, mille eest ma olen püüdnud suuremate eeskujude jälgedes võidelda, ta just ei ole ja ma arvan, et, et kui oleks seda päris puhas, täitsa meetrid väldete pikkust arvestavat lisameetmeid kasutavad, siis oleks võib-olla luuletus veelgi parem olla. Aga meeleolu põhiliselt tuli muidugi just niisugune klassikaline akadeemiline sisaldas ka paraja annuse romantilist rahuldust ja ühesõnaga ei oska muud öelda, kui et Stina armas luuletus. Ehk on sinul enesel praegu meile esitada üks näide sellest puhtast klassikalisest peksameetrist kahjuks ei ole. Ma olen viimasel ajal rohkem nii vabaversiga tegelenud, mis ju teatavasti ka võrdlemisi klassikaline. No siis punased silmad. Ronime vallatu asja või, või loen kah midagi? Filoloogilist mõlemad. Mõlemad läheb pikaks. Igal juhul alustada tuleks võib-olla vallatuga. Ja mul ei olegi teist kaasas rohelisele vallatu asja hätta ja kuna siin on tegemist ka raadioga ja luuletuses on ka raadiost juttu, siis võib-olla nii sobibki esitada seda lina teatavasti elan Elvas ja Elvas. Elva linna administratiivpiirides asub vähemalt viis järve ja kõige olulisem nimeks olla Verevi järv, mis minu elupaigale võrdlemisi ligidal asub. Ja selles luuletuses, mida ma loen, ongi juttu suvisest Verevi järvest. Esis inimesed. Suplejad Verevi järve ääres kuulsid valju häält ajast tüütu mürts muusika vahel mis need suplemisel kogu aja oli tülitanud. Toredat teadet. Inimene on ikkagi inimene. Julgesid supelpükstes mehed ja poisid rõõmsamini vaadata supeldrikoodes, naisi ja tüdrukuid julgesid supelda koodes, naised ja tüdrukud rõõmsamini reageerida supelpükstes meeste ja poiste rõõmsatele, pilkudele. Ega muud erilist juhtunudki, kui maha arvata, et üks abielupaar lõpetas väiklase Mäetlemise. Laps jättis järele, mõttetu jonni. Üks erariietes miilits, ionäär tellis pudeli õlut ja üks korralik noormees ujus paar meetrit lubatud ujumispiirkonnast välja. Mis seal siis ikka? Inimene on ikkagi inimene. Aga üks inimene lippas kiiresti koju, kruvis lahti täitesulepea ja asus kähku kirjutama kaebust Eesti Raadio programmi peale. Silmas pidades rivi ja sellist saadet, mida üheskoos kuulata, võivad mitmesuguses halastuse astmes isikud osalt naisosalt meessoost, osalt üle osalt alla 16 aasta vanad usaldama rohkem, osalt vähem teadlikud, osalt ujujad, osalt mitte ujujad, osalt võõrkeeli, valdavad osalt võõrkeeli, mittevaldavad, osalt kõrgema, osalt madalamapalgalised, osalt eestlased, osalt venelased, osalt juudid, osalt lätlased ja ka ühtosseeti olevat olnud märgata jah, silmas pidades, et läbi viia sellist, et on tõsine ideoloogiline viga, panustaja ühtlasi välja selgitada töötajad, kes vastutavad sellise saate läbiviija, mille eest see inimene kirjutas kaebuse, Valmis, kruvis täitesulepea kinni. Mis seal siis ikka, inimene on ikkagi inimene. Saade see oli niisugune seltsimees, peeksin enne ütles, et kolm juhendit, mida igasuguste Ta kannatas, õlad rakendada. Ma ei mäleta nii täpselt, aga antud juhul võib olla õpetlik Sagolme juhendit korjata. Need ei ole muidugi minu välja mõeldud, need juhendid aga igasuguse ettekande. Igasuguse loomingulise töö, igasuguse teadusliku töö puhul soovitatakse kolmest asjast hoiduda. Ei tule oma lugejatele kuulajatele korrata seda, mida nad isegi teavad. See on esiteks teiseks öelda selgelt välja see, mida nad ise saavad tuletada varem õeldust, tekstist, näidetest ja kolmandaks, mitte anda seda, mida lubjal kuulajal polegi vaja teada. Kuidas see, aga nüüd läheb puhkusele luuletusega, seda tehakse kuulda. Mida teha järelduse, et ei olegi vaja teada seda, millest mina arvan just et võiks pigem teha järelduse, et mis isegi selge on, eks ole, et seda korjata seltsimees kannab, kas teil on lähemal ajal midagi ilmumas ka lähemal ajal oletan, et nii lähemate nädalate jooksul peaks jõudma raamatukauplustesse minu luuletuskogu maastikud. Ja siis tõlgetest on praegu trükikojas koos Jaan Kaplinski katelgitud Kuuba komaal esimene kuuba kirjanduse esindaja Eesti kirjas elas Hossees ole puigil omaal Bertil joon 166. Kindlasti saab lugejaid huvitama, kuivõrd Kuubanni vaima poliitika tähtsaks tsentrumis olnud viimastel aegadel. Ja romaan kõneleb just Kuuba kaasajast Kuuba revolutsiooni lätetest. Need kaks asja oleks siis nii ilukirjanduslikust teosest lähemal ajal ilmumas. Huvitav, mis keeles romaan siis on tõlgitud? Hispaania tänu Tartu riiklikule ülikoolile, millest täna nii palju juttu on olnud oli mul võimalus kuulata paar aastat seltsimees hooni loenguid hispaania keelest ja see andis teatud aluse itaalia keeles tõlkimisekski. Kas teil, seltsimees kaal, ka midagi lähemal ajal on uut tulemas? Praegu loomingus järgneb? Pikalt ei tahaks rääkida. See on üks niisugune asi ka jälle, võib-olla, mis kõikidel juba teada ilmub seal siis, kuna ajakirjadel on niisugune kirjutamata seadus, et iga järgnev asi peab lõppema aastaga koos siis me otsustasime Aga siis hiljem kui ta raamatuna ilmunud, siis muidugi loodame seda osa ka nähe. Raamatu puhul on jälle teised nõuded ja siis võib-olla raamat võimaldab rohkemgi tuua, kui mul praegu kinnitatud on. Jah, seal toimetamise käigus selgub teinekord juhuslikus, iga Teie reisikirjad on lugejate hulgad, see on väga populaarsed ja neid huviga loetakse. Kas lähemas tulevikus on teil plaanis veel mingisuguseid reise teha ja siis nende põhjal sõna võtta? Võib-olla tõesti tahaks minna? Ma olen üldse arvamisel, et kõik maailma rahvad peaksid 11 paremini tundma, tunnevad vähe ja peaksid paremini tundma õppima. Oleks väga huvitav näiteks Leedusse. Ja terve rida nõukogude vabariik, keel, mida tunni, rääkimata mõnest teisest kaugemast maast, eesti kirjanikud ju viimasel ajal siiski väga palju sõidavad. Juhan Smuul sõidab ja kui meie majas konkreetselt rääkida, siis praegugi üks meie Noorte Autorite koondise liige Ülo Tuulik viibib Aafrikas. Mis maal, muuseas? Talvistel rohkem laeval kui maad. Ja see Aafrika kaart nii kiiresti. Raske peerud inimesel, kes just ei ole spetsialist. Mis Aafrikas puutub, siis on ju huvitav nimetada seda, et meil justin, Tartu Kirjameeste hulgas ei ole praegu teoksil aafrika luulevalimikku tõlkimile. Eerik Teder koostab seda ja tõlkijate hulgas on peamiselt nooremad värsiharrastajad. Mul on ka õnn silla üht-teist tõlkida ja peab ütlema, et need aafrika poeedid on äärmiselt huvitavad ja toredad poeedid ja kindlasti meie luulesõpradele saavad nad väga lähedaseks. Üldse peab ütlema, et need noortekoondise inimesed, kes praegu meie maja juurde kuuluvad väga aktiivselt võtavad osa kirjanduslikust tööst ja tungivad gaasis nii ellu kuidagi aktiivsemalt kui võib-olla siin mõni aasta varem seda võis märgata. Ülikoolinoorte hulgas on terve suur grupp. Seltsimees Peep räägib nendest natukene lähemalt, teab oma kasvandikest. Mul on ülikoolinoortega muidugi põhiliselt kokkupuuted õppetöökorras ja ülikooli ajalehe kaudu, mille toimetajaks ma olen. Meil on tõepoolest juba nimetatud tuulik Ülo ja tema vendi Jüri. Aga peale selle on meil seal veel terve rida teisi noori, praegu, kes. Mõni rohkem teine vähem on kirjelduses juba oma kohta leidmas kasvõi näiteks Kalle Kurg, Jaak Põldmäe, Kuuno otsus. Ja muidugi pani tuntud luuletajana Velli verev peale selle muidugi eriti noorematel kursustel. Esimesel teisel on meil päris suur hulk selliseid noori, kes kogu aeg kirjutavad, sahtlisse kirjutavad aga üht-teist ka ülikoolileheveergudele avaldavad ja muidugi nii. Eriti palju tahaks loota. Neljanda kursuse eesti filoloogilt Paul-Eerik Rummo-lt, kes just äsja ka laiema avalikkuse ees debüteeris väikese pärsi vihuga. Kaszekis noored autorid 1962, mida te siin laua peal näete? Aga milline arvamus on nüüd vanemal luuletajal ka ülikooliringidest pärinevad luuletajad seitsmes Reinsalult lootega seti kohta. Seda, kas äkki väga avatasime, mulle ta kangesti meeldis juba oma välimuse pärast see on midagi uut meie raamaturiiulil. No kui autoritest rääkida, siis mulle kõige rohkem meeldis Paul-Eerik Rummo. Aga seda peab ütlema, et igas kogus on midagi väga toredat, väga meeldejäävad ja need kogud ei erine üksteisest mitte ainult värvi poolest, vaid ka omalaadi poolest oma teemade ringi poolest? Jaa, igal kogukesel on midagi uut öelda. Muide täna nädala pärast on meil selle kogu arutelu siin majas. Meie arutame põhiliselt kahte autorid keskkonna Tartu koondisse, nimelt Paul-Eerik Rummo kogu ja Mats Traadi kogu ja meil on korraldatud nii, et sätime skaalat räägib Paul-Eerik Rummo kohta. Ja ma ütlesin traadi kohta, räägib üks noortekoondise liikmeid. Ly Seppel. Ja ongi selline väljavaade, et järgmine kassett, mis tuleb 63. aastal koosneb juba suuremas osas tart 1000 noorte autorite töödes, selles, kas Lätis on kaks Tartu Noorte Autorite luule pihku, aga järgmises on loota, et neid on kolm või isegi neli kallis, kindlad kandidaadid järgmise kasseti jaoks on just seesama. Nii Seppel on siis ka Kalle Kurg ja samuti kunstnikuna tuntud Suumann. Eks ole, Aleksander Aleksander Suumann ja tema kindlasti illustreerib ka ise oma värsivihiku. Mul on niisugune küsimus teile, kes siinolijatest sai endale osta sellesama Väikse kasseti. Selle tiraaž oli vist 6000, aga minu teada Tartus ta müüdi küll jälle traditsiooniliselt veerand tunniga või poole tunniga läbi. Elvas pidas vastu võib-olla ehk kaks tundi ja õnneks minu abikaasa juhtus selle kahe tunni jooksul raamatukauplusesse ja sai ka. Aga siin oli kanepil, oli veel üks luuletus just tõsine luuletus või kuidas tõsine mure sellega pikk, aga ma loeksin võib-olla ette veel ühe tõlke oma lõbuks ilma mingi kindlama plaanita olen ma tegemist teinud ühe väga huvitava kaasaegse prantsuse poeediga, kes on kommunist nagu enamik kaasaja huvitavaid prantsuse puhete paistab seda olevat. Saktile väär. Loomingus tutvustasin teda käesoleva aasta alguses pari luuletusega aga kuna ta mulle väga meeldib, siis ma olen teda ajaviiteks veel edasigi tõlkinud. Ja võib-olla lootsingi, et väikese prionääri niisuguse antimiilitoristliku luuletuse niisiis ragbi vääraastalaat, õnnelik, otsekui koske karga forell, õnnelik on maailma süda oma mehe voolätetel, õnnelik kontse limonaadimüüja, kelle ümber tolm seal keeb oma sidrunihäälega ta üht väikest laulugi teeb. Sõnast mõtest küll sotti ei saa. Õnnelik konsi armastajapaar, kel liumäel käib kõrgele kaar. Õnnelik on see punapeaplika valge hobune, sõita tal õnnelik on see pruuni uus poiss, kes ootab teda muiates all. Õnnelik on see leinalüüs, mees, kes seisab oma kondlisi, ei kuku. Õnnelik matsakas daam, kel paberist lohe on peos õnnelik, on see vana idioot, kes taldrikuid puruks taob. Õnnelik on oma vankris üks hoopis pisike Juku. Õnnetud on lood kutsealused lasketiirul märklaua ees, sihtides maailma südant sihtides, enese südant sihtides maailma südant ja naerdased, silmad vees. See Shaktori on üldse väga huvitav poeet poeet, muuseas, kellel on väga omane alati huumor ja satiir ja sellepärast ma arvan, et kui te taga oli kunagi laiaulatuslikumalt tutvustada, siis võiks ta eesti lugejatele üsna lähedaseks saada, sest eestlased on teatavasti tuntud selle poolest, nagu juba möödunud sajandil tähele pandi, et nemad armastavad nalja ja löökimist. Mina alustasin Tartu kirjanikutee nii-öelda erijoonte vääritlemisega, võib-olla meil seal tüümiani asi puudu veel, mis meil võis puudu jääda, ehk see et meie Tartu koondist iseloomustab suurel määral ka kriitika alane tegevus. Igal aastal oleme korraldanud teoreetilise konverentsi kevadel ja ka järgmisel 63. aastal on selline konverents kavas praegu küll täpset päevakorda või nii Temaatikat ei ole välja töötatud, aga seda me püüame teha ja kevadel ikkagi konverentsi läbi viia.