931. aasta kevadel ja suvel õnnestus kodanlikul kaitsepolitseil anda raske löök Eestimaa kommunistlikule parteile eriti kogu Eestimaa Kommunistliku partei illegaalse büroo ja Tallinna komitee koosseis ning rida teisi aktiivseid kommuniste. Põrandaalused, trükikojad, avastati. Kodanlik ajakirjandus kulutas võidutsevalt, et nüüd on kommunistlikule liikumisele eristatud lõpp Eestis. Et kodanlik kord on jäädavalt kindlustanud. Eesti raadiopropagandasaadete toimetus, külastas hiljuti koos Eestimaa Kommunistliku partei partei ajaloo instituudi teadusliku töötaja Olav kuuliga Tartu 1930.-te aastate pahempoolsest töölisliikumisest osavõtjat seltsimees August prinki tema kodus. Meie eesmärgiks oli tutvuda tema mälestustega tollest perioodist Tartus. Alguses küsimus teile, seltsimees kuuli. Kuidas siis olukord oli? Kas niisugune, nagu kuulutas seda kodanlus? Muidugi Kaitsepolitsei poolt antud löök 1931. aastal oli rakke. Kuid ajalugu on korduvalt näidanud. Terror töölisliikumise juhtide kommunistide vastu ei tähtajal kodanliku korda ei lahenda kodanikuühiskonna sisemisi vastuolusid. Hoolimata teravast kodanlikust, terrorit, õnnetu ka Eestimaa Kommunistliku partei paari-kolme aasta jooksul ajavahemikul 1931 kuni 1934 taastada illegaalsete parteiorganisatsioonide võrk ning rajada rida uusi partei organisatsioone, eriti väiksematesse keskustesse jamale nagu Jõgeval, Sindis, Kunda suure kõbus ja mujal. Ühtlasi kasutas partei kõiki legaalse töö võimalus ja töörahvahulkade organiseerimiseks, nagu näiteks pahempoolsete tööliste kehvikute riigikogu rühm aastatel 1000 932934. Ametiühingud, mitmesugused esperanto kultuuriühingud ja nõnda edasi. Samal ajal kui Eestimaa kommunistlik partei lahketes põrandaaluse võitluse tingimustes tugevneb, algas legaalselt tegutseva Eesti sotsialistliku Töölispartei ulatuslik lagunemine. Majanduskriisi ja töölisliikumise tõusu tingimustes paljastasid sotside liidrid oma tegevusega ikka enam oma rahvavaenulikku nägu. Nad püüdsid igati toetada vankuma, löönud kodanliku korda. Iseloomulik oli selles suhtes kahe silma istama Sotside tegelase, Veia Johansoni astumine Pätsi valitsuse koosseisu esimesel novembril 1932. aastal kus nad toetasid sellele valitsusele erakordsete volituste andmise nõudmist. Sotside liidrite selline poliitika vis paljud sotside parteis olevat töölised, revolutsioonilise kallakuga intelligentsi esindajad teravas opositsioonis Nonii oma partei juhtkonnaga. Kõige selgemini ilmneb tendents noorsotside pere. Paljud neist opositsiooni esindajatest asutasid uusi revolutsiooni, võitlus pooldavaid ühinguid ning otsib kontakti põrandaaluse kommunistliku parteiga. Mõned näited selle kohta. 1931. aastal asutas Tallinna noor sotsialistliku ühingu liige oskažeer revolutsioonis ühingu Kalmaks koondus 21 noort, et õppida saadaoleva kirjanduse alusel tundma marksismi-leninismi. Varsti lahkus see noorsotside sealt ja hakkad Eestimaa kommunistliku partei juhtimisel tegutsema pahempoolses töölisliikumises. 32. aastal lahkus sotside hulgast Rakvere noor sotsialistliku ühingu esimees Villem Soo ja asus tööle pahempoolsetest ametiühingutest ning lõi kontakti kommunistliku parteiga. Samasse perioodi. Kuuluka tööliste, esperanto kultuuriühingu loomine tatud asutajateks olid sotside poliitikas pettunud töölised, intelligentsi esindajad. Kuid selle ühingu tegevusest võib juba paremini rääkida ühingu üks asutajatest, seltsimees August prink. Palun, seltsimees prink. Kahtlemata. Mitmedki kuulevad täna esimest korda sarnase organisatsiooni olemasolust Eestit revolutsioonilise töölisliikumise ajaloos nagu tööliste, esperanto ja kultuuri ühtki. Vaatamata tööliste, esperanto ja kultuuriühingu tegutsemise lühikesele kesksusele on meil siiski häid põhjuseid teda meenutada. Ühing asutati 1900 31. aasta sügisel Tartus. See oli aeg, kus paljusid Tartu klassiteadlikke töölisi ja intelligentsi revolutsiooniliselt meelestatud osa ei saanud rahuldada kodanlikud organisatsioonid ja samuti tundsid nad vastikust sotside poolt juhitud vale ja pettusega immutatud organisatsioonide vastu. Aegsetes ühiskondlik-poliitilistes tingimustes ei saanud kõne allagi tulla organisatsioonile sarnase nime andmine, milles oleks otseselt paistnud punase lipuvärvi. Niigi tuli otsida väga tagasihoidlik ja erapooletu. Ja nii siis antigi uuele organisatsioonile nimeks tööliste, esperanto ja kultuuriühing. Ühingu asutajate liikmete tuumikusse kuulusid seltsimehed Aleksander Oudova, Bernhard Lepik, Ilmar Kruus, August Hint, Eduard Hint, August Põder, Arnold Stein ja August Kask. Jaminaga. Ühingu loomiseks oldi kodanlikul riigivõimult ametliku registreerimise näol luba saadud. Siis asutajat pidasid avakoosoleku, kus valiti ühingu juhatus. Ühingu esimehena hakkas tegutsema Aleksander Oudova sekretärina Eduard Leppik ja millega loodud üheksast tegelema hakkas. Kogu ühingu töö kulges kahesuunaliselt. Nagu see oli alati pool legaalsetest töölisorganisatsioonides. Üks liik koosolekuid olid täielikult avalikud milledest osavõtt oli võimaldatud kõigile soovijaile. Nendel koosolekutel käsitati kultuuripoliitika ja muid küsimusi sellises neutraalses esitus vormis et nad mahtusid politsei poolt määratud raamidesse. Üheks legaalse töövormiks olid ühingus ka avalikud esperanto keele kursused. Õppetöö toimus õhtuti Tartu linna esimese algkooli ruumes. Kroonuaia tänav seitse. Õpetajaks oli ühingu liige August kas meie ühingu energilised espirantistid ei leppinud tegutsemisega üksi oma linna piires? Nad lõivad sidemed ka Tallinnas, Pärnus, Narvas ja veel mujal Eestis tol ajal tegutsevate töölisEsperantistlike ühingutega väljapoole võis tõesti esialgu jääda mulje, et ühingu juhatus näed töötava rahva kõige tähtsama ülesandena õppida esperanto keelt. Tõeliselt taga oli ühingu juhtiva tuumiku jõud ja peamine tähelepanu suunatud töötava rahva revolutsioonilise meelsuse süvendamisele poliitilise aktiivi kasvatamisele marksismi-leninismi alustel. Pea iga nädal toimusid ühingu liikmete valitud ringis referaatkoosolekud, kus töötati läbi mitmesuguseid küsimusi poliitilise ökonoomia ja ajaloolise materialismi valdkonnast nagu palgaküsimus, tööpuuduse küsimus, klassid ja klassivõitlus. Ühingus olid Nõukogude Liidu saavutused sotsialistlikus ülesehitustöös. Andmeid oli napilt, kuid neid püüti igati hankida põrandaalusel teel. Revolutsioonilise kirjanduse hankimise ja levitamisega tegelesid jõudumööda mitmed kuid arvates kõige agaramalt oli sellel alal Ilmar Kruus. Korter ütles mulle naljatades, et see töö on temale raske väga pikka kasvu tõttu, kuna iga agendi nolk näeb tema liikumist juba kilomeetrite kauguselt. Ühingu tegevuse esimesel perioodil oli meil peamiseks referendiks seltsimees Auduva. Tema kirjutas ka mahuka brošüüri. Kas on viletsus ja tööpuudus paratamatud, mis ilmus 1900 31. aasta tööliste, esperanto ja kultuuriühingu kirjastused? 1900 32. aasta kevadeks olid seltsimees Oudova vahekorrad eesti kodanliku riigivõimuorganitega kujunenud nii teravaks, et ta ei saanud siin tööd jätkata. Ja ta asus elama Nõukogude Liitu, kust ta sai omale erialalise rakenduse Moskva ülikooli õppejõuna. Peale seltsimees Auduva Eestist lahkumist valiti minn tööliste, esperanto ja kultuuriühingu esimeheks. Kui ühingu töö seisukohalt oli 1903 tundi teisel aastal Auduva lahkumine väga tõsiseks kaotuseks siis nagu vastukaaluks sai ühing samal aastal juurde ka juba teatud revolutsioonilise võitluse kogemustega uusi liikmeid. Vanglast vabanenud Arnold kriisemann. Tallinnast välja saadud oskažeer siirdusid elama Tartu ning asusid kohe töölisesperanto kultuuriühingu liikmeskonda. Nad aitasid ühingus tõsta revolutsioonilist teadlikkust ja kõvendada seesmist distsipliini. Ka ühingu liikmetele peetavate referaatide temaatika muutus meil kriisemani Jakseeri liitmiks tulekuga teravamaks. Ründavamaks. Cheer esitas ettekande kassivõitluse õige liin ja kriisemann poliitvangid, Eesti vanglaid. Mina tutvustasin ühe referaadiga ühingu liikmeid, Saksa sotsiaaldemokraatliku partei rajaja Wilhelm lipnefti elu- ja võitluskäiguga. Aga milline oli ühingu side Eestimaa kommunistliku parteiga tol perioodil? Alguses püüdis tööliste, esperanto kultuuriühing nii-öelda stiihiliselt revolutsioonilist klassivõitluse joont läbi viia, ilmad vahenditud, sidet illegaalse kommunistliku parteiga oleks olnud ainult kriisemani. Joscažeeri astumine tööliste, esperanto kultuuris tähendas aga otsese kontakti loomist Eestimaa kommunistliku parteiga kriisemaniaseerivaid pidada. Partei esindajateks ühingus. Ja kas ühingu liikmete propagandistlik tegevusulatus ka väljaspoole oma ühingu raame? Ühingu aktiiv ei piirdunud ainult omavaheliste enese täienduslikude referaatidega. Meie ühingu liikmed tegutsesid ametiühingutes, töötute koosolekutel, üliõpilaskonnas, karskusorganisatsioonides ja mujal, kus oli vähegi võimalusi inimestega kontakti saada ja paljastada kodanliku riigi rahvavaenulikku olemust. Toon mõningaid näiteid. Olles äsja vanglast vabanenud, esines kriisemann töötute koosolekul sõnavõtuga, milles ta kutsus töölisi sõja korral Nõukogude Liitu kaitsma. See sõnavõtt tõi kriisimannile kaela politsei protokolli. 1903 teise aasta novembris arreteeris Kaitsepolitseitöötajate koosolekul seeria kriisemani. Sir vabastati sama päeva õhtul, kuid kriisemann lei vangistatuks. Üle Eesti maalisest. Töötute komitees töötlesid energiliselt kaasa meie ühingu aktivistid oskažeer August Hint ja Eduard Leppik. 14. märtsil 1000 963. aastal Marxi 50. surma-aastapäeval korraldas Tartu töölisühingute keskliit avaliku aktuse. Seal esinesid kõnedega ühingu liikmed Lepik ja Stein. Lepik paljastas teise internatsionaali juhtkonna reetlikus ja stend näitas, kuidas Saksa parempoolsed sotsiaaldemokraadid aitasid Kaasa Hitleri võimuletulekule. 1900 33. aasta esimestel kuudel tegelesid ühingu liikmed ametiühingutes ja püüdsid organiseerida töölisklassi ühisrinnet. Töö kandis vilja terves reas töölisorganisatsioonides nagu keemiapaberit, tööliste ühing, ehitustööliste liidu Tartu osakond, Tartu töötute komitee ja teised. Need organisatsioonid tegid ühisrinde ettepanekuga sotside partei Tartu ühingule ja noorsotside ühingule, kes aga keeldust. Oli ühingul ka otseseid kokkupuuteid Nõukogude Liiduga. Ühing nägi selles oma tähtsat ülesannet, et igal aastal saata oma esindaja Nõukogude Liitu, osa võtma mai pidustustest. 1903 teise aasta esimesiks maiks. Saatsime Eesti töötavarahva esindajana oma ühingust August Sindi, kes tagasi saabudes esines töölistele rea ettekannetega. 1900 33. aasta esimeseks maiks sõitiski ühingu poolt Nõukogude Liitu ühingu liige Leonhard Illisson. Temaga arreteeriti Narvas koos teiste delegatsiooni liikmetega ja neil võimaldati edasi sõita. Alles peale esimest maid Nõukogude Liidust tagasi tulles vahistati Ilisson uuesti ja peale paarinädalast vangistust lubati tal elada ainult oma kodukohas, Tõrva läheduses külas. Kes kujunesid ühingu tegevusest tema kõige ohtlikumaks vaenlasteks? Oma sündimisest peale tuli ühingul töötada kolme vaenlase tule all. Need olid politsei kohalik ajaleht, Postimees ja sotside juhid. Juba töölistest ja kultuuriühingu loomisel tekkisid noorsotsid ühinguga väga teravad vahekorrad ja mitmed noorsotsid heideti nende ühingust välja sellepärast et nad kuulusid töölistest prantsuse kultuuriühingu liikmeskonda. 1900 32. aasta jaanuaris. Nad keelasid kategooriliselt noor sotsidelt osavõtutööliste esperanto kultuuriühingud tööst, nimetades meie ühingud kommunistlikuks kate organisatsiooniks. Postimehe tolleaegne toimetaja Oskar Mänd pidas vajalikuks endale kannuseid teenida sel teel, et ta 1932. aastal hakkas avaldama meie ühingu aktivistide kohta laimavaid kirjutusi. Kui meie teda aga pisut hirmutasime, osutus mehike argpüksiks ja katkestas oma artiklite sarja avaldamist. Politsei poolt rakendatud terror ühingu vastu oli süstemaatiline ja mitmekülgne oma sagedaste ülekuulamistega ja koosolekute segamisega. Meie omalt poolt kasutasime kõiki konspireerimise võtteid, mis nendes oludes olid mõeldavad. Üks lihtsatest põhinõuetest oli muidugi hoida täielikult puhas oma korter ja isiklikud taskud. Et mõtlesime seal, poleks kompromiteerivaid pabereid teene lihtne reegel oli, mitte lobiseda, mis võiks kahjustada ennast võitluskaaslasi või organisatsiooni ja kaua vihing eksisteeris. Ühing oli lühikese ajaga kasvanud, täis elujõudu revolutsiooniliseks organisatsiooniks. Fašišeerunud riigivõim ei talunud meie ühingu olemasolu ja ta suleti 1900 33. aasta mai lõpul. Tolleaegse juhatuse liikmed vangistati, jamad jäeti trellide taha mitmeks aastaks. Ning mis sai tema liikmetest edaspidi? Hoolimata tööliste, esperanto kultuuriühingu sulgemisest kodanliku valitsuse poolt jätkasid tema liikmed võitlust kodanliku diktatuuriga Nõukogude Eesti eest. Ühing oli kasvatanud välja rea silmapaistvaid revolutsioonilise töölisliikumise juhte, kes etendasid tähtsat osa nõukogude korra taas kehtestamises. Eestis. Peatume lühidalt parim silmapaistvamad neist. Üheks selliseks isikuks oli Ilmar Kruus. Vabanemist vanglast 1009 kolm. Neljanda aasta juunis tegi ta tõhusat tööd justatu intelligentsi marksistliku kasvatamisel, kasutades selleks ära meisterlikult kõiki legaalseid võimalusi. Nii tegutses akadeemilises sotsialistlikus ühingus, mõtlejate ühingus, humaanitas ja nõnda edasi. Hiljem töötas Ilmar Kruus koos Voldemar Sassiga reaalses Eestimaa kommunistliku partei Tartu komitees. Peale nõukogude võimu taaskehtestamist oli Kruus vastutaval parteitööl Tartu Ülikooli partorgideks, oli Tartu linnakomitee sekretärina, töötas suri ilma kuu surisema sõja ajal. Teiseks silmapaistvamaks töölisliikumise juhiks, kes oli oma esimese võitluse kooli saanud tööliste, esperanto kultuuriühingu ridades oli Erat Lepik. Need on 133. aasta. Mais arreteeris kodanlik kaitsepolitsei koos teiste ühingu aktivistidega Bernhard Lepiku. Kolme kolmanda aasta sügisel vabastati aga Lepik. Vanglasse jäeti kuni kohtuprotsessini politsei valla alla. Lepikul õnnestus põgeneda Nõukogude Liitu, kus ta 1934. aastal tuli tagasi Eestisse illegaalsete parteitööle. Mõne aja pärast aga politsei arreteeris Lepiku ning ta mõisteti 12-ks aastaks sunnitööle pärast vanglast vabanemist. Lepik vabanes vanglast 1009 38. aasta mais. Üldise amnestia alusel jätkas ta aktiivset tööd Tartu parteiorganisatsioonis ning võttis osa Nõukogude taastamisest Eestis 1000 940. aastal. Esimesel nõukogude aastal töötas Lepik vastutusrikastel kohtadel siseministeeriumi, hiljem siseasjade rahvakomissariaadi liinis. Suure isamaasõja alguses langes Hähaad lepik võitluses fašistlike röövvallutajatele. Mis puutub tööliste, esperanto kultuuriühingu parteilisuse juhtidesse, annab kriise manisse oskažeeri, siis esimene neist suri kodanikku vanglamüüride vahel. Sierraga jätkas pärast vanglast vabanemist 1035. aastal revolutsioonist võitluspõhiselt Habsalus. Esimesel nõukogude võimu aastal töötas ta algul Läänemaa parteikomitee sekretärina, hiljem Eestimaa leninliku kommunistliku noorsooühingu keskkomitee esimese sekretärina. Ka tema langes võitluses saksa fašistide vastu. Isamaasõjas. Kokkuvõtteks võid Tatu tööliste esperanto kultuuriühingu kohta öelda et sellel ühingul KUI marksistlik revolutsiooniliste võitlejate sepikojal on jääda koht Eesti töölisliikumise ajaloos.