Me ei suutnud talle öelda harmooniat, millest võis välja tulla ja kõik kõlas loogiliselt. Ta ütles, et ei ole olemas niisuguseid asja harmoonias, mida ei saa ühendada. Hea tahtmise juures saab kõik ühendada. Vot niukseid asju. Vaat see Petersoni esinemine siin Tallinnas ohvitseride majas. Leosemlek kutsus mind kontserdile kaasa ja, ja, ja vaat, see on siiamaale. See oli mul esimene suur džässielamus ja, ja siiamaale, kui ma mõtlema tulevad, külmajudinad peale. Vaata huvitav on see, et mina helistasin soomepoistele, küsis, et no ta on teil seal Soomes käinud ja kuidas ta suhtlejana on. Et kas saaks temaga ühte kohtumist organiseerida, postitesse ära unistadagi, täita ei tule niikuinii välja. Ja nii jume talle ütlesime, vedas. Dollar Viru hotelli veel ei olnud, oli Tallinna hotell, oli kõige parem hotell, kus tegime selle istumise, oli otsekohe nõus. Ma sattusin nii ees. Tal oli, tol ajal oli üks valge naine, abikaasa, sellest saab, lahutasid ära. Ja siis eestus siis Peterson ja Peeter Saul ja kes seal veel oli. Ja. Mina sain kõige rohkem selle naisega jutule. Naine oli elukutselt Metzestra ja ütles, et. Oskar on nii tihti tõbine, lihtsalt. Vot niisuguse töökoormusega inimestel tekivad maohaavandid. Ja siis väärakas. Mul olid, oli häda, sel tegelasel kaebavad näidet. Ta küsis, mis rohtu te võtate põhjalikult, uuris kõik seda ja rääkis seda, mis Oscarily annab ja ma sain täpse Oskari haigus Roo oma perega. Tema perekond. Kuna just A muide Tiia järk tervitab, ta tuli just tegema seda oma järjehoidja saadet, kui ma hakkasin uksest välja minema ja ja siis oli, oli jutuks, et Jaak Jürisson-il on, on ka mingi märtsis mingi juubelisünnipäev. See on väga sümpaatne poiss ja poiss mulle meeldib ja ma endale kogu aeg ütlen, et mis pärast sai, laula ükskord oli mingisugune kontsert, kus ta Silvi Vrait oli ja siis tema laulis paar laulu ja ma ütlesin. Kuule, Jaak, sa oled lauljana nendest kõigist üle? Ei, ma ei taha laulda. Aga andekas, andeks pillimees nii, aga isaga nüüd millegipärast ei klappinud, see asi. Ise on ka, olime kursusel konsis jaa. Jaa. Talle ei meeldinud nähtavasti see, et poiss tegeles selle klimbiplatsiga. Aga no linnateatris oli Jaak Jürisson täitsa asendamatu inimene. Riina Roose nagu midagi oli kohe varnast võtta, tegi kohe plaksti ära. Nii ka tuletame meie Ma tahtsin veel seda öelda, et minu kadunud abikaasa rääkida Eesti alati väga soojalt. Te, olete temaga vestluste teinud kunagi? Oi, me oleme mitte vestlus või mitu. Mitu vestlust teinud ja, ja oleme siinsamas kohtunud ja. Kes teinud, siis vii minu arust tervist ka. Ja, ja ma ka teie mõlema peale alati mõtlen niimoodi soojalt, et, et vaat kui oli see 90 põle meil, siis ma käisin ju, käisin ju nii Heliost kui, kui, kui teist saadet tegemas, aga, aga heli, aga me käisime juba Aili Jõelehega siin koos ka korra, oi, see oli meil tore käik, et et ta siis ta ju mängis siin klavereid. Mängis neid motiivikesija küll Taises helistas ja rääkis sinna juurde. Viimane kord, kui ta üldse ma mäletan, oli mitte see jõulude aeg, siis ta ei saanud enam üles. Aga eelmise jõulude aeg mängib püha ööd, laulsime kõik koos, tema saatis ja ja mängis oma korvidega oma armooniaga. Niiet. Siin käid kunagi Kanadas, elab üks. Eesti pianistiks Armas Maiste. Ta kuidagi kandistanda nende Teo Maiste ja nende sugulane ka ja see käis meil külas ja nüüd hiljuti vot vaado sarapuu läks ju sinna. Toimetab seda eestikeelset ajalehte seal Kanadas. Ja. Siis oli kohanud seal seda armas maitset ja see oli ütelnud, et üks tema suurimaid elamusi oli see, kui ta sai Heljo Sepaga kohtuda. Hea küll, imelik on see, et ei mäletata enam Georg Otsa. Gustav Ernesaksasepp on nii tavaline nimi, et see lihtsalt ei jää meelde. Aga no ma ei tea Meie lapsed armastavad hirmsasti oma pisikest poissi videosse võtta ja nüüd oli paar päeva tagasi, poiss mängib oma vaikse klaveri peal niimoodi blä-blä-blä siis mikrofonis hoiab siis nii nagu eht laulja laulab seal mikrofoni sisse. Selle lahti, vajutab paar nuppu seal ja täpselt kopeerib kõik, mida need suured lauljad teevad. See on üks-ühele koopia. Nii naljakas, et. Noorte juurde ikka vahetame naljavideoid. Tema reaalsuse poisike, aga seda teevad täiskasvanud inimesed tõemeeli arvavad, et tsensuur. Kunst mina sellest aru ei saanud. Aga niikaua, kui neid imetleja tuleb pakkuda, mida imetletakse, ega midagi ei ole teha, muidugi nõudmine tuleb rahuldada. Sümpaatseid poissi ka mulle meeldib, see. Nüüd hakkab juba nagu maha käiv. See toome Koit Toome. Ei hakka ta midagi maha käima, Koit Toome. Vaata, tegi eelmisel hooajal noh, praegu ka, teeb Ooperifantoomi, aga nüüd, aga nüüd ta hakkab fantoomi rolli tegema seal lausa. Ja tema hääl on nii avardunud, kui siin Birgitta festival oli see prodoweegaala siis ainuke, kes mulle meeldis, oli Koit Toome. Tähendab, et, et tal on hääl nii võimsaks läinud. Aga vot selle Koit Toomega tahtsin veel öelda, et selle Marialistraga oli neil 15 jõulukontsert Eesti kirikutes. Need olid kõik puupüsti täis. Ja, ja seal oli ikka niisugune noh, siukene, korralik klassikaline repertuaar, mitte tilulilu. Et, et ta on praegu väga heas vormis. Koit Toome. No ja seal Noori vaata, huvitav ma mõtlen seda, et omal ajal kooli õis kahe käe sõrmedel Tennosaar, Lääts, orunets. Siis hakkas juba lõpp kätte tulema. Praegu on 10 korda raskem läbi lüüa neil noortel, seepärast konkurents on võrreldamatult tugevam, sellepärast et siis no päris selge, et sorry, ei saanud keegi võistelda nii kaua, kui ta oli heas vormis ja ta oli onu Kalmeri ja kõik see, mis oli vaja ja seal polnud midagi teha või läätsi või need olid ikoonid. Aga praegu selleks, et ikoon olla, sa võid olla kuu aega kooli ja siis pärast tulevad uued ikoonid ja see rotatsioon käib nii kiiresti, et see lihtsalt ei jõua sammu pidada. Aga tuletame nüüd seda ENSV riikliku filharmoonia aega meelde, et nad peavad seda sünnipäevaks, neljas veebruar 1941. Ja, ja nüüd, neljandal veebruaril tähistatakse siis nagu Eesti Kontsert 75. Üks jah. Et see, seda, seda peetakse filharmoonia alguseks. Ah soo filharmoonia kui asutuse ja mitteorkestrit. Ja filharmoonia asutuse alguseks, aga estraadiorkester tuli siis peale sõdakovi. Estraadiorkester tuli siis kokku. Ma võin raamatu kaasa anda või? Raadioraamatukogus on kindlasti olemas see punaste kaantega. See Eesti riiklikud kunstiansamblid, koguteos, kus on kõik need koosseisud loetud üles, kes mängis sümfooniaorkestris, kes mängisid estraadiorkestris. Oli džäss kogu aeg ja. Ja kui nad siia tulid siis kunstide valitsuse käskkirjaga saadeti sümfoonikud, saadeti kõik ERSO, see ja ainuke üks mees oli Enno lehis, kes saadeti tee sinna raadio Chess orkestrisse. Ülejäänud läksid kõik sümfooniaorkestris sümfoonikutelt tsellumängijad ja viiulimängijad ja kes seal olid. Ja. Siis oli niimoodi, alguses pidi Sappoosin, hakkame juhatama raadio, džässiorkestreid. Ei olnud dirigenti ja ta isegi võib-olla nädalapäeva toime, seal lühikest aega oli seal ametlikult päris Raadio estraadiorkestri dirigent aga siis tuli see pakkumine, et vaat, et filharmoonia orkestris on ka dirigenti vaja. Ja kui Sapposhini kuuliselt ta saab oma orkestri terve kava endale sisse saatis muidugi kuu peale selle raadio ja ütlesin, mina lähen filharmooniasse ja jäi sinna siis nii kaua, kui ta seal veel tööd oli, oli, on nii kaua, ta oli seal siis, nii et see oli. No kui nad tulid sealt Venemaalt tagasi 40. 45. Maikuus nägin ma esimest korda Valgret uuesti. Tulid selle korpuse suure džässorkestriga, andsid kontserdi Pärnu Endlas ja siis Siis ta tegi mind tuttavaks Emil Laansoo sooga, Arved Haug ei, oma neid ühtegi varem ei tundnud. Temal läks siis sinna sümfooniaorkestri viiulimängijaks, Laansoo. Ja kuhu nad iganes kõigi pilgud ei laiali, aga siis see riiklike kunstiansamblite džässorkester, mida seal tagalas juhatas Mer Gulova. Džässorkestrialuse sest kui Uusman tuli Venemaalt tagasi Uusman, oli Eesti Raadio direktor ka seal Venemaal kogu aeg tagalas ja juhatas seda raadiovärki seal ja. Ja siis oli ta kutsunud välja selle trummimängija Elmar Kruusi, Elmar mulle ise rääkis seda, mismoodi see oli, et. Vaat sakslast seal oli Landessendel Revali tants kapelle ja seal mängisid kõik need meie Need, vanad Kruus oli seal ja Eduard kurt oli viiulimängija ja neid ei jõua üles lugedagi, seal olid kõik. Ja siis uus on ütelnud, et võtke nüüd kätte ja sõitke kõik mehed läbi, ajakirjad kokku. Ja Ma ei mäleta, kas see oli üks nädala pärast. Olgu orkestri koosseis koos ja siis ei olnud mingisuguseid autosid ega midagi, bensiin oli napp. Elmar võttis jalgratta ja kihutas jalgrattaga, kõik need sõitis läbi need, kes seal oli teine. Ainukene tagalast tulnud mees. Selles Eesti raadio džässorkestris oli Enno lehis. Ja lehis ütles mulle väikese niukse solvumise tundega, sest ma olin ju tagalas. Selle sümfooniaorkestri trompetikontsertmeister. Estraadiorkestrid olid kolmandad trompeti kohale. Ja ma ütlesin, ma ei teadnudki, et sa nii kõva trompetimängija ja mul oli reederi kool. Ta oli. Reedel oli niisugune paks dirigent, kes oli garnison, orkestri dirigent ja väga paljud meie puhkpillimängijad käisid reederi juurest läbi sel ajal, kui nad sõjaväe sundaega teenisid. Sel ajal oli neil väga mugav selles garnisoni orkestris mängida. Garnisoni orkestris tulid Tiit Karis tromboonimängija oh jumal, neid ei lugenud, et suurem osa tulid sealt Carney sõnul, kes siis läbi. Ja igalühel oli selle reederi kohta oma anekdoot rääkida. Sest see oli niisugune omaette frukt väga populaarne kuju muide, välja. Nagu nüüd selle need suurem osa olid noh, nagu öeldakse. Niisugused noh, uunikumid, igaüks oli oma laadis kordumatu. No vot, ja niimoodi oli see filharmoonia estraadiorkester või džässorkestri. Aga siis oli kaks orkestrit, üks oli Eesti raadio estraadiorkester ja teine oli filharmoonia džässorkester või. Siis olid kõik džässorkestrid ja oli niisugune asi olijaid. Minul oli juba koolipõlvest peale Ameerikaga kirjavahetuse poisiga, kes oli kirglik margikorjaja. Mina saatsin talle marke ja isegi minu KGB toimikutes on märgitud, et saatis Hitleri pildiga marke Ameerika ühendriikidesse. Aga selle eest mulle midagi pahandust ei olnud. Ja huvitav on see, et ta saatis mulle orkestri nooti terve orkestri, need jaga lihtsalt laiali, igaühele partii ette ja umbes 70 populaarset lööklaulu, mis me kõiki raadios mängisime. Sel ajal oli nõukogude liit ja lääne inglasi ja olid suured sõbrad. Esimesed aastad kuni Trumani selle kõne nii 49. aastal, siis hakkas külm sõda. Enne seda oli suur sõprus. Ja me olime ainukene raadiosaatja kogu nõukogude liidus, kes mängis kõige uuemat ameerika repertuaari, seepärast ta saatis. Poiss saatis mulle parajasti neid lugusid, mis seal Ameerikas olid populaarsed. Ta ei hakka vanu asju saata. Tal oli üks tuttav pillimees, kes andis talle tasuta neid noote, mis annavad, ise ei kasutanud. Ja seal oli, mul on, raamatus on kirjutatud nimekiri nendest lugudest. Ta on kõigil kõrvust mööda libisenud, et Eesti raadio džässorkester oli omamoodi Vaat filharmoonia oli olnud nende nootidega midagi tehasest filharmoonia pani kava kokku ja väntas seda kava siis Venemaal ringreisidel. Nii kaua, kui ta ükskord oli kõik Moskva, Leningradi ja Tšeljabinskis ja kõik läbi käinud, siis hoiti kavast maha, tehti uus kava. Filharmoonia estraadiorkestri töötas kavast kavasse. Aga raadio orkestri profiil oli iga päev midagi pakkuma. Ja tänu sellele minu ameerika sõbrale oli meil kogu aeg värsked repertuaari võtta, nii et alguses isegi tegime sihukest nalja, et meie raadionoodikogus oli Landessender Revali noodikogu ka kõik saksas laagrid. Ja mängisime neid sakslasi ka vaikselt ilma autorit ütlemata jaa. Sel ajal raadio orkestriga oli ju see häda, et raadiol puudus oma fonoteegi, sel ajal ja orkester pidid kaks saadet päevas, lõunakontsert ja õhtune kontsert. Ja. Ma ei mäleta, millal siis siis hakkasid seal Leo Tauts ja mina ja raudne ja kes hakkasid vaikselt Teises isi ühte kui teist ka kirjutama. Aga alguses oli repertuaari, vald oli ikka väga hull. Filharmooniaorkester oli selles mõttes lihtne, et Sapposhini otsinud need mäletan ühte Benny Goodmani lugu, nad olid keegi girls plaadilt maha ja mängisid seda ja. Aga see oli kavas ja seda mängiti niikaua, kui kava jalul püsis. Nii et selles mõttes saba lihtsam. Ja muidugi tema orkestri pealmine. Peamine. Meil oli see, et ta oli ise niuke särav artist. Ta tegi kõik, mis vaja, imiteerides sel trombooni ja trompetit ja mängis viiulit ja ksülofoni ja tantsis õega koos ja ja stepptantsu ja kõik, noh ühesõnaga fantastiline kuju. Ma mäletan, kui ta sai 90 aastat vanaks. Ma käisin õismäel tema juures kodus intervjuud tegemas ja. Hiigla tore oli. Tõuseb laua tagant püsti, ütleb, et. Jääkapi juurde. Valge viin oli demagnete konjak alas klaasitäis ja proosit ja ja Oleg rääkis, et nendel oli perekonnatraditsioon iga neljapäeva õhtul said seal vanaisa juures seal kokku ja kindla peale alatioodiks pudel valget viina ära seal. Ja Sapposhini oli veendunud, et viin aitas seal nii vanaks elada. Muidugi see. Illusioon. Aga temal seda uskus. Ja siis ma mäletan, ta näitas, võttis kohe viiuli välja, hakkas kohe mängima ja ütles, vaadake. Ta oli noor poiss. Ja vanemad panid ta tsirkuseartistiks. Ja ta kukkus hobuse seljast maha, hobune kapas seal maneezis ringi. Etenduse ajal ta kukkus maha, murdis oma käeluu ära, ütles elu ei paranenud vol kuni surmani õieti ära ja takistas mind mängivast. Aga ma sain nii kaugele, et ma sain uuesti jälle mängida. Nii et see tule tuul natuke meelde, kui ta sai, ju tegelikult see kuulmisselga sai, läks läbi kopsu ja ja. Ta ei jätnud enne rahu, enne kui ta võis öelda, et tal on aparaat, on taastunud. Tähendab suure tahtejõuga on võimalik. Puht niukse füüsilisi raskusi ületada ja Sappoosnen oli selles mõttes küll täiesti niisugune. Sünnid artisti ega tema ei leppinud sellega, et tema peab kuskil nurka konutama jääma. Ta oli ka nagu mister x viiuliga hobused. Ja ma mäletan Tõnis kasega meeliga, vahetevahel on juttu ja Kask kutsus mind paarile oma filmile muusikat tegema ja. Filmis mängis see Sappoolsin ka ühte väikest osa. Kaks paari ja üksindus oli, see oli kesktelevisiooni tellimisel venekeelne film, eestikeelset varianti üldse ei olnudki. Ja. Nojaa, saborniga ei olnud selle filmiga seoses erid midagi, ta mängis seda oma, seda on see Tiinat ja suupilliga mängis aga. Näiteks sõja ajal? Siis oli kabareeprogramm kus Sapposhini tegi koos Paul kaldega niukseid sketše ja üks oli tantsente pupe. Sapposhini oli niisugune baleriini niisugune lühikene seelik ja, ja kõik, nii kui baleriin oli ehitatud ja siis Kaldepidi ta siis üles keerama. Niimoodi no nagu mehaaniline nukk. Ja siis siis ta hakkas niimoodi, ma ei mäleta, me pidime midagi tal saateks mängima ja ta liikus niisuguste liigutusega, no nagu tõesti mehaaniline nukk väga suurepäraselt tegi seda järel. Ja ma mäletan, kui riskeerisid täiesti serva peal. Üks nende nali oli see Paul Kalde pidi teda pildistama ja fotoaparaadiga oli pandud mingisugune naelakasti kolme jala peal ja ja küsisid Firma fotoaparaat, see on, ja Sappordin vastase süütult. See on firma Org toot. Aga tont oli see organisatsioon, mis Saksamaal tegi, neid vabanesid ja Hitleri. Ühesõnaga neid majandusInesid aitas ellu viia ja see oli väga riskantne selle arvel nalja teha. Ja see läks nii, et mingit pahandust ei tulnud. Nii et imestasime, et, et ikka julged ka, et mõni torkab ära, aga noh, sakslased olid saalis, kõik naersid, kõik said aru, millest siin oli, on ja. Aga selle filharmoonia estraadiorkestriga oli mul niisugune kokkupuude. Et vaat, kui mind ei võetud enam ma saksa aega ühe aasta õppisin, konservatooriumis tahtsin uuesti minna ja siis mul oli isa juba kinni võetud ja ise olin Saksa sõjaväes olnud ja ühesõnaga ei tulnud tänukõne alla, tõmmati kohe nimi sealt nimekirjast maha, lasti veel sisse astunud teksased uuesti ära teha ja ja siis öeldi, et ei, ei tule välja. Ja siis Saar oli mul kogu aeg üks abimees ja kõlar ütles mulle, et Sul peab üks töökoht olema, et ma tulin Endla teatri orkestris tuline ja selle teadmisega, et ma hakkan konsis õppima, aga nüüd see lendas vastu taevast ja mul pidi töökoht olema. Kõlar sokutas mul siis filharmoonia puhkpilliorkestrisse seda juhatas peaske ja üks üks vene mingisugune sümpaatne vanake oli üks polkovnik oli venelane ja siis Ilmarblaski, jah. Ja seal oli tuttavaid siis ka ja ma olin kolmanda klarneti peal ja tegime isegi ringreisi kaasa, kus solist oli. Aleksander Arder ja Arder oli kogu aeg nii lakku täis, et isegi filharmooniasse tuli kaebekiri kuskilt Kohtla-Järve laste vanematelt, et kuidas filharmoonia laseb purupurjus inimese õpilastele esinema. See Arder oli nii täis, et me pidime toetama sealt kõrval teda maha ei kuku seal lava peal. Ta oli niisugune, võib ütelda joodik, et sel ajal joodi puskarit kogu aeg. Ja see oli niisugune mingi pruun niukene noh mitte puhas, vaid niisugune. See pani lõng siia Iisre kõik ära. Nii et. Temast see on omaette, aga seal midagi muud. No vot ja filharmoonia puhkpilliorkestris ma olin. Ja siis oli niimoodi, et filharmoonia džäss orkestrist tahtis ära tulla. Siim Kallase isa Uudo Kallas, Tauli tüdinen väljasõitudes ja. Sellest. Puhkpilliorkestrist loome džässorkestris ülev filharmoonia filharmoonias ja nats, ei, mina ei hakka nendega ringi sõitma, kuna see oli sel ajal kõlariga, oli see bigbänd? Kuldne seitse. Meil oli kolm haltuurat nädalas saime 50 rubla tunnis kolmetunnise mängu eest. Kui võtta kokku see kuu teenistus, me saime rohkem, kui me teenisime. Hiljem samal ajal väga paljud mehed mängisid raadiot džässorkestris. Nad said Kuldse seitsmega rohkem, kui nad raadiost said. Kõlarite mulle teed, ära mine sinna filharmoonia puhkpilliorkestris. Aga seal on parajasti diktorite konkurss. Raadios. Mine sinna, läksin, andsin lolli peaga, muidugi mõtlesin, et võib-olla läheb läbi. Huvitav on see, vaat kus tol ajal oli ikka vabameelsus. Raadiosse võis sisse marssida, nii et ei olnud seda noh, relvastatud valvet. Näiteks ma olin seal praktikal nädala aega umbes, läksin hommikul kell kuus sisse, mitte keegi ei küsinud, kes ma olen, mis ma olen, läksin alla sinna, kus oli õige diktori stuudia, hakkasin seal tööle ja samal ajal töötasid seal Linda Rom tähendab Linda kaldoli ta siis ja Vello Rummo ja mina tegin nendest veel koos ühe pildi ja ütlesin teie pulmapilte selles, et mina tegin selle ja see kuskil minu raamatutes on pilt ilmunud ka. Nii et me olime seal kus võis olla, see oli 45. 44. See oli niisugune ajutine. Muidugi pärast tuli välja, et mind selle koha peal ei kinnitada, aga huvitav on see, et seal oli kaks kandidaati, üks neiu ja mina. Ja meid lasti proovi lugemist teha otse-eetrisse, kujutage ette. Päevauudiseid pandi ette. Sel neiul olid oma lehed ja mul olid oma lehed. Istusime seal väike diktori stuudios, praegu vana maja keldris ja. Seal klaasi taga seisis Uusoni asetäitja Olev madivere, kes oli erialalt inglise filoloog. Ja siis oli seal see Silvi krunt kes oli ka kaua aega juba Venemaal, oli diktor ja ja siis sili mulle pärast rääkis, et mul tuli lugeda üks uudis, kus oli Ameerika osariik, Massachusetts. Ja siis, kui ma olin selle Massachusetts ära öelnud, siis, See madiver oli vaadanud niimoodi poolviltu otsed, selle poisi võid võtta. Aga see tüdruk läks endast nii välja selle teadmisega, et ta on otse-eetris. Kaotas ennast täiesti madivere, näitas lugege lõpuni. Ta ei olnud suuteline. Läksin närvi, lihtsalt teadis iga sõna, mis nüüd viltu läheb. Aga ma ütlen, et see kogu see nali kestis umbes nädal aega või siis tõmmati mind sealt maha, tuli välja, et ma olin Saksa sõjaväes olin. Ja aga siis tuli niisugune. No nüüd ma räägin natuke palju iseendast. Ma olin sel ajal korteris Helmut Orusaare juures, kes mängis meil kuldse, seitsmes ja raadio orkestris mängis ka trompetit. Ja mina olin parajasti kodus ja kui hirmsa jooksuga tuleb siis see Elmut ja ütleb, et kuule, võta kohe pill kaasa, tuleraalses ja dollar, raadio. Džässorkester töötas seal Pärnu maantee nurga peal. Meie kool ja merekooli klassis oli, oli suuremas saalis oli sümfooniaorkestriproovid ja väiksemas olin sissess orkestriproovid. Ja minu eelkäija saksofonimängija priima priimapillimees oli aga õudne joodik. Ja see oli Mer Kuulovi nii välja vihastanud, kuule pöidlapäevapealt minema. Ja siis Orusaar oli ütelnud, et aga ma pean kutsuma. Ta arvab, et on täitsa vaba praegu ja tõi mind sinna. Noodid olid juba välja pandud. Telesaade pidi algama, proovi olnud aega teha. Ja sellest peale 25-ks aastaks sinna orkestrisse tänu sellele, et see transki jõi ennast selle koha pealt lahti. Muidugi temaga võrreldes ma olin. Ma ei olnud nii hea mängija, aga. Ma saan veel Gulonist aru, kui sa ikka ei ole kindel, et inimene tuleb üldse välja. Näiteks Kuldse seitsmega oli niimoodi. Me ostsime kamba peale talle pilli. Kõik pillid jäi maha. Ostsime talle pilli. Lembit Raudmäe oli niisugune spetsialist, kes teadis kõiki neid pillimeistreid ja lasin talle korraliku remonditehasele pillile ja. Esimese jaanuarimäng, kus pidime seal meie töökoht, oli seal Tombi klubis Mustpeade majas. Kõik on kohal, transkid ei ole ja jäigi tulemata. Siis lõime ta sealt kuldse seitsmeselt ka minema. Nii et. Ükskord tuleb minul, kuule, ma sain nüüd Pirital. Sinna orkestrisse koha, et mul ei ole pilliga. Kuule, anna mulle, sul on puhkuseaegade, anna mulle pilli, ma ütlesin, kuule pann, ma andsin talle ühe musa, raadioülikonna. Tal ei olnud midagi selga ka panna. Mainisin sulle ülikonna ja mis sul vaja on, aga pillima sulle ei anna. Nui neljaks, andsin talle toote ja kõike ja need kõik kaotas ära ja mina ei teagi, kelle käest, kes see loll oli, kes seal siis lõpuks pilli andis ja ja siis ei aidanud midagi muud, kui ta läks Viljandisse. Oli Viljandi kaubastus mingisugune laotööline? Vot nii, väga kurb, kusjuures tõesti ma ütlen, et ma mängisin kuldse seitsmes tema kõrval ju ja niisugune. Vedas vool orkestris endaga kaasa talle nii aktiivne ja ilusa tooniga ja hea tehnikaga ja kõik. Aga koi jumal, filharmoonia orkestris oli, esimene trompet oli. Ma ei mäleta enam, oli üks arad Hartwan. Ja väga hea tuba mänge oli ja siis, kui ma küsin Sapposhini käest, et kuidas nende joodikutega oli seal filharmoonia orkestrisse ooo poose ajas käed niimoodi laiali. Ja täpselt sama. Ega see seal ka ei suutnud, siis tuli sinna see mölder Riho Mölder hiljem võttis selle dirigeerimise ka üle ja nii et seal filharmoonia orkestris oli neid dirigente, oli. Aga kui pikalt need kaks orkestrit siis paralleelselt eksisteerisid, et raadiot, džässorkester ja filharmoonia džässorkester Ikka tegelikult see filharmoonia estraadiorkester. Hiljem läks koosseis väiksemaks, vaat siis, kui Augeva juhatas, milord, siis oli niisugune. 12 meheline, aga varem oli ikka niimoodi viis saksofoni. Mis mind filharmoonia ka veel ka sidus, oli see estraadistuudio sest filharmoonia muretses kogu aeg nende solistide järelkasvu eest. Ja no Heli Lääts oli seal üks õppejõud. Liikumisega tegeles algusest peale Kalju Saareke saarekese, kui me saime väga headeks sõpradeks, käisime koos igal pool Tartus ja, ja ma ei tea Pärnus ja neid kavasid kontrollimas ja vastu võtmas, et kas filharmoonia jälle sobib, see kava ei sobi. Pärnus oli üks neiu, kes tegeles ka seal nende kavade elukutselt ka mingid tantsuharidusega ka ja aga neid oli igas linnas oli keegi, kes nagu võttis selle asja vedada ja ja. Muidugi niisugust nagu Kalju Terasmaa ja seal mingisugust estraadistuudiot vaja, see võttis kätte ja laulis. Nokk võttis ja, ja oli niikuinii. Enamusest parem. Kunagi olime üks väljasõit oli. Mul on seal see valla ega teised Vallo Järvi laod ei ole näinud või ma olen läbi lugenud selle. Valter Ojakäär ja olime kunagi Elvas, see oli vist seesama väljasõit ja istume seal päikse käes ja teeme aega parajaks ja ja ots ütleb mulle siis niimoodi, et, Mina hakkasin tema käest küsima, et kuule no sul oli ju isa, oli suur laulja ja sa õppisid Tiit Kuusik kujulised, et mida need lauljad sulle andsid. Ja ma teadsin ka seda, et ta isa oli ütelnud, et jäta järele, et sa pole kellelegi laulja. Sust niikuinii lauljat ei tule. Ja otseselt pole niimoodi, et Ma võtsin ja kuulasin kõike seda, mis mulle ütlesid. Ettekandestiili kohta ka hääle moodustan endale ise, seda ma ei ole mitte kedagi kunagi kuulanud, et mismoodi ma pean ühe või teise noodi. Kusjuures Mul on siiamaani meelde jäänud üks huvitav fakt. Ta ütles seda, et kui ma hakkan altpoolt ülespoole minema. La Siidoreeemmi, vaat kui ma jõuan sinna teise oktavi miini, see, nii on mulle niivõrd Ebasobiv noot, et ma ei taha seal pikalt seda nooti kinni pidada. Millest see tuleb, et hiljem faa on jälle korras. Re on korras, seal vahel see nii ei taha mul istuda üleminekuna ülemine Kunood nähtes ja nii et vot niisugused pisi ma mõtlesin selle fakti, Ma võin kuskil. Aga seal estraadistuudios olite teie siis ka õppejõud? Ei olnud, ei olnud, ei olnud. Tähendab Me saareke oli õppejõud ja saareke pani kõik paika. Aga mina olin ainult konsultant või midagi niukest, need. Kui jälle näiteks ma mäletan ju väga hästi, käisime kavasid koos saarekesega, käisime, mis kuradi ansambel see oli, kust Anne Veski välja tuli? Nii et ma võin, võis olla hoidamiinia. Igatahes ma võin öelda, et Anne Veskit ma olen kuulnud siis, kui ta mitte. No vot ja, ja, ja selle eestraadi stuudioga oli jah, nii et kõige rohkem kes need ansamblid sealt filharmoonia kaudu välja tulid. Need tuli meil siis kõik läbi kuulata ja. Üks suur jama oli ühe kavaga küll. Sealt sai isegi, vist oli üks niisugune näitleja kark. See sai disklahvi. Ja meil ei olnud mitte midagi teha meile lihtsalt, et te peate selle kava läbi kukutama. Mingisugune kuradi värk seal oli, mis pärast kõrgemalt poolt nauti, et see kava läbi ei lähe ja. Tegelikult oli niimoodi, et filharmoonia piletid eel ma ei mäletagi, mul on mälu, nii need piletite eelmüügi, kõik ära müüdavate, terve terve see saal oli välja müüdud. Tuli kõik piletiraha tagasi maksta ja kontserdi ära. Kellega seotud see oli, vot näed, ei mäleta. Ta oli ideoloogiliselt siis, Jah. Nii et niisugused niisuguseid asju oli, lihtsalt kirjutati etted. Mul on meeles, et seal kunstinõukogus oli Heli Läätse oli abil Aabel oli, me olime saarekesega ja siis oli visse künk. Kas Eeva ja mõlemad abielupaar klingid olid? Nemad õiendasin filharmoonia estraadiga ja estraadistuudioga ja, ja nii et me olime forma reaalselt, nii nagu lubajad ja keelajad. Aga tegelikult, kui ülevalt poolt öeldi, et vaat nüüd see kava välja ei tule, siis kirjutati alla ja kogu lugu. Vot üks eraldi valdkond oli ju see lauluvõistlus, tippmeloodia filharmoonias milline orkester see oli siis ikkagi filharmoonia estraadi. Tege tegelikult see tippmeloodia oli midagi muud kui kui hoidi. Nii et need olid Kaks eraldi sera ja ahah, tippmeloodia oli see, siis seal ei olnud niisugust kontserti, vaid need raadiokuulajad, otsustasid. Tähendab, need olid salvestatud lood ja mängiti raadios ja kuidagimoodi. Tippmeloodiat mäletan vähem, aga hoidiga oli niimoodi, et hoidiga oli väga selge jutt. Hoyt küsis minu käest, et kuule, ütle, mis asi saksuses laager loterii on. Ma ütlesin, et ma ei tea, ma olen ka mul käisime. Saksa mingisugune väike niisugune ajakiri, kerge muusikaga ajakiri. Ja ma ütlesin seal mingisugune. Hääletavad ka need ja need ja need ja ja sealt tuli tal see mõte hakata korral tema lõpetas konservatooriumi, siis ta saadeti filharmoonia estraadiosakonda. Töötas filharmoonia estraadiosakonnas ja pidin välja mõtlema kogu aeg niukseid asju, mida ja üks tema väljamõeldis oli siis see lauluvõistlus. Selle ta mõtles välja, kui filharmoonia töötaja. Ja, ja mis nimi nimi sellel lauluvõistlusel, siis oli? Kusjuures alguse algus oli lihtsalt filharmoonia lauluvõistlus. Ja esimene oli see tüdruk, kes laulis, meie mall oli see kanu antud just Anu Anton oli esimene võitja ja ja ma mäletan, esimeses kavas, mul oli üks instrumentaal soolo vist akordionisoolo, mis tuli instrument, tollal oldi eraldi veel instrumentaallood. Ja siis Jaa, me ikka naersime ka selle võistluse tegid enda jaoks, et et kus sa muidu oleks neid auhindu nii palju saanud, tuli järgmine võistlus juba jälle esikoht Arne Oit. Aga lood olid ju anonüümsed ja žürii ei teadnud eksalast, kelle loodud. Teadis küll ja näiteks ma mäletan seda. Mul oli see laul, tungla teksti oli ka see, mida nüüd metsa tell teeb suure menuga. See taari raamtara, oma laulu ei leia ma üles. Ja see oli niimoodi, et no mina olin orkestris, mängisin jooline orkestriga laval ja aga see orkester oli siis filharmoonia, ei olnud raadio orkester, ikka raadio, kes oli lauluvõistluse ajal saanud, eks jajaa, seda juhatas tavaliselt eriklass ja ja kes väga juhataja seebi, kas ma ei tea, kuidas see kokkulepe neil oli, need aga suurem suuremalt jaolt ma olin sel ajal laval kui need. Ja siis oli niimoodi, et. Ja siis, kui see laul ära oli lauldud, siis igal laulul pärast esitamist tõsteti siis need üles ja suurem jagu olid kaheksa, üheksa. Ja üks oli kaks. Ja see kaks oli, andis Eino-Jüri salu hea sõber ja mapärase ja siis oligi niimoodi, et esikoht jäi saamata. Esikoht tuli Raivondajate laul. Pulm. Mis Lääts laulis, ma ei mäleta. Ja ma küsin pärast Heino käest, et kuule, Jürka. Kas sa tõesti mitte mitte midagi kohe ei leidnud? Ausalt, minu arust ei laula, see laul ei kõlba mitte kuskil, seal ei ole mitte midagi. Laulus ütles ausalt ära. Ma ütlesin, nojah, kui sa nii arvad, loomulikult see on sinu õigus niimoodi arvata. Ja ja. Ega see mulle mingisugust Nemad ei tekitanud, et nad ei sigadel saamata. Järgmine või ülejärgmine kord tuli niikuinii, esikoht tuli selle olematu lauluga. Kusjuures selle olematu lauluga oli ka niisugune asi, et viimane kord, kui ma Jaak Joalat nägin raadios helt teise korruse peal koridoris, tuleb mulle aasta ja ütleb, et kuule, kas sul on nii palju aega, et ma tahaks sulle midagi ette mängida. Ma ütlesin alati, läksime sinna ja seal oli see. Parajasti oli ta selle Jaanika Sillamäega või sillamaa või mis ta on, ma ei teagi, nelja sillamaa oli selle olemata laulu lindistanud. Ja ütles mulle niisuguse väikse niukse uhkusenoodiga. Ma loodan, et sa ei pahanda, et ma natuke muutsin harmooniat ja tegin seal ringi ja ja mis ta tegi, ta tegi sellele laulule absoluutselt uue võtme. Tähendab, Sallo laulis seda, see oli niga armas laulukene ja ja niisugune lüüriline mõtisklus ja kõik ja mis kõik võiks olla ja, või. Ja tema tegi sellest tõelise niisuguseid traagilise. Ja siis, kui Prambad filmis selle Jaanikaga sele, kuidas ta tuleb trepist alla niimoodi samm-sammult laulab ja tuleb kogu aeg ja siis lõpuks viimase sammu astub trepi pealt maha. See on niisugune sümbol, terve see laul ja, ja tõeline tragöödia tähendab millegi väga olulise kaotus mida enam kunagi asendada ei saa. Ja see oli mulle nii, et see lõi mu täiesti pahviks. Kuidas on võimalik ühte laulu kahes võtmes, kusjuures? Ma rääkisin sellest leelo tunglale, ta ütles, ei, minu jaoks kõige paremaks läheb ikka sallu esitus. Ma ütlen jah. Niikaua kui sa pole seda näinud, mida Joala sillamaaga tegi. No ma pean vaatama ja muidugi asi on ka selles, et sealt tuleb vaadata tervikut, tuleb vaadata seda. Neid näoilmeid, mida suured plaan, plaanid, vahelduvad üldplaanidega. Prambatil on see kah kadunud, nüüd juba väga palju, töötasin temaga koos. Ja selles mõttes Jaak Joala ja Prambot andsin selle laulule täiesti uue näo ja uue mõtte ja uue sisu. Ja teine niisugune juhus on mul. Mul oli üks laul jaani jaaniõhtu. Ja ma ei mäleta, Heli Lääts vis laulis seda ja ja nüüd oli selle laulu leidnud üles Tafenau ja tegi sellesse instrumentaalversiooni üldse ja tegi selle Liisi Koiksoniga. Niisugune. Küll vokaal, aga ilma sõnadeta. Ja ta on selle nii teinud. Mul kukkus suu lahti. Ilma et alles minu noote muutnud, selle asemel teisi noote pannud, ta oskas need noodid niisugusesse võtmesse panna. Et mulle oli uskumatu, kuidas saab ühest. B selleni, et laulust nii hea produkti teha. Nii et siin tuleb jällegi au anda neile, kes oskavad. Ma mõtlen praegu hoidi peale, no Oit oli, tegi oma produktid kõik lõpuni, ise aga näiteks Valgre, Valgre, arranžeerija, ühtegi oma laulu ise emb-kumb, kas tegime Kuulov või tegi Laansoo või nii, et ta lihtsalt kirjutas viisikese üles ja. Mõned akordikeelsed ka sinna ja see on muidugi Valgre on omaette süsteem. Aga filharmoonia kohta ei oska rohkem midagi. Ma isegi ei mäleta, kes see kõige viimane, kas oligi au vist kõige viimane dirigent filharmoonia estraadiorkestrile. Aga miks nendel võistlus kontsertitel sisse filharmoonia orkester ei mänginud? Nad rändasid ringi ja ringi aga kui te nüüd mõtlete see filharmoonia ja Eesti kontserdi ajast, noh, ütleme selle organisatsiooni korraldatud kontsertidest läbi selle 75 aasta et mis nüüd noh, selliste eriliste tippudena meelde tulema. Et mis, mis on olnud sellised väga väga-väga erilised kontserdis. Paar tükki. No vaat kuna meil on mind ei olnud ju kunagi juures, kui filharmoonia orkester esines kuskil Moskvas või Leningradis või ma sain ainult hiljem kuulda, et kuidas neil oli läinud ja kuidas see kava vastu võeti ja nii edasi, nii edasi. Ta on üleüldiselt ükstapuha, kas sümfooniakontsert või, või klaver või, või, või mida iganes. Et, et mis, mis filharmoonia korraldanud kontserte noh, kõik kõik žanrid kokku. Kas mõni külaline või. No ma võin öelda seda, et ma hakkasin siin kokku lugema. Heljo esitatud klaverikontserte Need olid ju suurem osa, käisid ju erzoga ja ERSO oli filharmoonia kuigi ta oli ametlikult Eesti Eesti Raadio orkester, aga ta töötas ju kogu aeg, andis kontserte filharmoonia saalis ja ja nii-ütelda kahe isanda teener. Ja neid kontserte kokku oli. Umbes 15, tohutu arv hakkas mendel soni kontserdiga peale. Ja siis tulid list ja Kree ja Tšaikovski ja kurat teab, mis. Ma tagantjärele mõtlen, et me olime ju siis abielus ja mina ei mäleta, et oleks istunud siin tagunud klaverit ja harjutanud kuidas. Kuskil ta pidi harjutama, aga ei, eks ta kodus kaarjutas, aga aga tal ei olnud seda niiskust. Kõigepealt tal oli niisugune kuulmine mis. Ta võis vaadata nooti, samal ajal kuulda seda, mis seal noodis on. Näiteks. Siis esimene aasta, kui ta Londonis oli siis. Tema ei viitsinud käia seal solfedžo tundides, kus nad õppisid noodist laulnud, seepärast tal oli nii terav, kuulmine kukepea ja siis see õppejõud, kes kellele kaevati, et Heljo Sepp ei käi tundides otsis ta üles ja ütles, et aga miks ei käi seal tunnis ja ta ütles, et. Mul ei ole seal midagi teha. Ja siis hakkas kontrollima ja paari katse järel ütles, et see, mida nad seal õpetavad, seda te võite maa peal seistes teha. Ei. Ta rääkis seda, kuidas omal ajal olid grammofonid niimoodi, et pani, pani mängima ja seal oli Kangur, sai reguleerida kiirust. Kui tuli hakkas kiiremini mängima, siis helistik tõusis. Või siis vastavad helistik läks. Madalamaks ja isal oli olnud niisugune kommed pani plaadi peale mingisugune vana tsüklon Renter, Redemption ja kogu aeg muutis tonaalsust ja ta pidi kaasa mängima. Ja kogu aeg, nii kui tuli, uus tonaalsus mängis uues tonaalsuses ja nii edasi. Nii et see on üks asi, mis on enamus pianistidel täiesti võimatu. Momentaanselt kohe tahad aidata, kuhu ta nüüd läks edasi? Tähendab, see on kuulmisega seotud. Ja tal oli see tohutu õnnetus see, kui ta paar aastat enne Siis, kui ta oli juba nii voodihaige ja Ta kaotas, võime muusikat kuulata, ma mäletan. Raadiost tulid Elleri sümfooniad poolteist tundi, istusime, kuulasime ja siis ta saade lõppes ära. Ta ütles niimoodi õnnetult, et aga ma ei saanud mitte midagi aru. Ma küsisin, et kui sa vaatad neid nooti, kas kuuled ja ma kuulen, aga see maikuule numbreid ma ei kuule ju esitust. Ma kuulen need kuivad noodid ja ütle mulle mitte midagi. See pole muusika. Muusika on see valmisprodukt. Aga seda ma kuulata ei saa. Ja muide huvitav on see, et üks vaata, oli hiljem oli sealjuures Moskvas. House kaks kõige kuulsamad õpilased olid ju Evil kirjeldusi ja sättas Richter. Ja risti rinnuli on sama probleem. Et lõpuks ei saanud ära muusikat kuulata. Ja siis ei esinenud ka enam, sellepärast ta ei saanud. Ta ei saanud enam mängida, seal. Mängid, kus ei kuule. Nii et siin oli üks mingisugune firma, kes pakkus kuuldeaparaati, tal läks kuulmine ka väga viletsaks. Jaa. Jaa. Ma küsisin, et kas on võimalik, et ta saab selle võimega tagasi nüüd siia, ta võib kuulmist teravdada, aga seda võimet enam tagasi ei saa, see on läinud. Ta kuulis aju kaudu silmade ja aju kaudu. Mitte kõrvade kaudu. Kõrvad enam ei kuulnud. Mnjaa. Aga ta ju lõpuks ei näinud ka enam. Väga viletsalt nägija. Kõige rohkem ikka ta kaebas Mis mälus muusikalises mälus oli? See ilmselt helises tal. Ja ta ei tahtnud hiljem ta ei tahtnud enam näiteks kodumais. Ta ei tahtnud seda mängida, sellepärast ta ütles, et mul ei ole enam see vaheosa, ei ole meeles. Oi, aga ta oli ju nii pikalt, oli nii heas vormis, et nüüd ma tõesti mäletan, kui me tänu Ja see Londoni akadeemia on tema vastu tundnud. Kuna tema oli selle briti nõukogu esimene laureaat esimene üldse siis kui oli 70. juubel, siis tehti niisugune maast laeni. Tema pilt oli, foto oli klaveri taga ja siis Praegu sealt tuli üks noormees on minuga kontaktis. Siit meie muusikaakadeemia saadab Londonisse tema 10 CD plaati, mis on mängitud. Kusjuures huvitav on see, seal on üks täiesti unikaalne võte Artur Kapi rapsoodia Eesti teemadel mis on mängitud otsesaates ja otsesaates lindistatud. Ja see on Artur Kapi loomingus minu arust täiesti. Niisugune erakordne nähtus. See on. Hakkasin kirjeldama, aga see on. Kapp oli minu jaoks kogu aeg natuke niisugune kuiv ja, ja mitte eriti huvitav, aga seal ta on lasknud kõik. Ja selle. Selle looga oli niisugune lugu, et. Eugen tahtis organiseerida Moskvas Artur Kapi teoste kontserdi. Ja nad sõitsid Heljo läks ka Moskvasse pidi seda Moskvas sümfooniaorkestriga. Prohhorov pidi juhatama ühe Moskva orkestriga ja. Ja nüüd. See omi kogunenud pidid proovinud minema. Tuleb korraga Eugen. Silmad märjad ja nutuga pooleks ütleb, et kontsert jääb ära. Keegi on teinud ettekandeid, siis on tal kirjutatud saksa okupatsiooni ajal. Ja seda teost ei tohi esitada. Ja juhuslikult oli keegi vajutanud nuppu filharmoonias, kui see avalik kontsert oli seal isegi ühe koha peal, on kurda, keegi köhib. Ja see on nii mängitud, et stuudios on võimatu paremini teha. Ja minu arust see on üks üks Artur Kapi silmapaistvamaid teoseid tänu sellele, et lihtsalt keegi nagu seal tol ajal oli see Asta Kuivjõgi ja ja ENSV ver ja siis olid hiljem juba nooremad mehed kõik. Mõni lihtsalt vaatas, et ootama lasin ta igaks juhuks linti. Tänu sellele on teos päästetud. Saame teost kuulata. No lihtsalt, õnnelikke juhuseid on kahjuks liiga harva, aga mõned on olemas. Suur häda oli sellega, kui ma andsin välja seda. Sain mingi saksa firmaga kontakti. Eesti CS. 50 oli vist selle plaadi nimi, topeltalbum. Leidsin ühe pala, mis oli märgid mängitud Jaroslavli džässorkestriga Mer kulu juhatusel. Siis ühe pala filharmoonia, estraadiorkestri või džässorkestriga. Ainult ühe pala ja. Need on niisugused, no ma ütlen, kuldaväärt leiud Kui neid poleks, meil poleks üldse ettekujutust, et mis orkestrid need olid, kuidas nad mängisid. Näiteks Kurtz troobeli orkester. Oli ju? Muidugi jah. Kõrvaklapid. Kurtz truubeli orkester, see oli ka Tallinnas või. Nad mängisid restoranis, iga laupäev olid John pori, orkester ja pühapäev oli kuldses robioloogiasse, see käis aastaid niimoodi kogu aeg. Üks oli klooriast ja teine oli Estonia valges saalis. Ja seal stroobile orkestris mängis trompetit. Üks hiljem mängis veel kuldse, seitsmes kahjuks Truma mänge. Kaks venda oli, üks oli Flink artus, link oli ja teine oli Truva mängija nimed ja kui mul on juba raskusi ja seent Ruba mängija käest, ma sain. Ma ei mäleta, kes neli, või viis plaati, mida keegi Oli oma aparatuuri prooviks lindistanud stroobile orkestriga ja need on ainult sellised lood, mis meil on olemas, annavad ette, kus mängis Spriit, veebel mängis klaverit, näiteks stroobelise, laulis ja ja mängis trummi. Ja ühesõnaga need on nagu kullatükid. Et selle meel tuli. Mõte see anda need mulle, ma saatsin veel Soome Soomes käidi veel spetsiaalriistadega üle tehti maksimum, mis sealt võtta oli. Vot niisuguseid juhuseid, kahju, et filharmoonia orkestris keegi kunagi lindistanud. Laval käis kava, ma ei tea, 20 30 40 korda, aga mitte keegi kunagi ei lindistanud filharmoonia orkestrit. Siis seda ei olnud vaja, neil oli vaja ainult esitada, laval esitada, mitte lindistada. Selles mõttes filharmoonia estraadiorkester on. Ja hakkasin. Meie orkester oli majutatud Odessa lähedal, Arkaadia see umbes, mis on nagu Tallinnaga võrreldes Pirita. Nutsin öösel takso ja palusin sõita Arkaadia sõja. Ja hakkasin taksojuhiga rääkima, ta sai kohe aru, et tegemist on mitte venelasega. Küsib minu käest või Riks Melder snaete. Kujutage ette. Möldri Riks mängis Moskvas selle praegu ta Twerski Buduaar. Korki tänaval. Oli mingisugune jäätisebaar, kus ta mängis vene poistega ja tema leivanumber oli see Mingisugune hiigla raske, ma arvan, et isegi abi Seideri mängid seda nii puhtalt kui sest Mölder õppis, tabab kohvi juures, see oli kõige parem trompetiõppejõud üldse nõukogude liidus. Keda võis ette kujutada? Ja see Mölder siis mängis filharmoonia orkestris. Siis ta oli samal ajal trompetisolist ja dirigent. Ja ja salvestusi pole. Temaga on ta oli abielus Jenny Siimanni tütre nulliga. Ja raadios on mingisugune nulli Siimori hobus kus see mängib Rubara niukene. Täiesti lihtne lookene ja lulli saadab klaveril ja. Säilinud see on üks kuradi kahju, et selle mehe, mul on meeles kui särav trompeti mängida. Vaat see oli selle filharmoonia orkestri needus. Et neil ei olnud põhjust lindistada, ei olnud põhjust. Jah jah, ja siis ei olnud tavaks selliseid kontserdiülekandeid teha seal nende estraadikontsertidelt. Ja isegi ja kui no muidugi kui ka uuskavad oli väljanal mängisid kavaga Tallinnas. Aga see keegi lindistanud seda kava. Aga ülekannet nagu ka ei tehtud raadioülekannet või ei tehtud ja. No vot nii palju on selliseid asju, mis on olnud nagu väärtasjad ja. Ja võimulantuuri lugu ja, ja võib-olla arvati ka seda, et noh, niikuinii suurem osa kavast oli Sapposhini trikid, mis ta tegi. Et nad neid on meil nii palju juba, niisiis ikka kordama, hakkame. Aga neid saab poosnenid, trikid on siis, kellega sa Sappoosin ise siis lindistas neid raadio orkestriga vä? Vaat need on Sapposhini paar plaati. Üks on, ma tean, kus peal on isegi ta seda minu mingi trump tromboonisoolo, mida ta imiteerib seal tema viiulisoolod ja, ja kõik muu. Aga. Ma ei tea. Orkestriga filharmoonia estraadiorkestriga džässorkestriga ei ole ühtegi võtet. Ja ma imesin aga ka seda, et no Oleega oli ju suur poiss ja ta oleks võinud ju ka midagi organiseerida, kuskilt mõni nuppu vajutada, et säilitada, aga. Pole ammu leegi ka. Mina mäletan tegelikult, kus ma esimest korda kuulsin seda sõna filharmoonia. See oli enne sõda, kui 40. aastal tuli sisse, siis korraldati Estonia kontserdisaalis niinimetatud kultuurihommikuid ja meil kogu aeg raadio. Nii palju kui mina üldse mäletan, isa tegeles nende raadioaparaatide ehitamisega ja raadio oli kogu aeg majas olemas ja siis ma mäletan, et ühel kultuurihommikul mängis saksofoni, üks minu hilisem hea sõber Kaino Peebo, Valgre suur sõber ja joomakaaslane ka keda hüüti Peebo kata. Ja see on mul just meelde jäänud, et kuna ta mängis ühte populaarset saksofonisoolot ja siis oli vist kui ma ei eksi kas orkester, mis seal esines, sümfooniaorkester, kas sellel oli juba siis filharmoonia nimi või? Igatahes mul on niisugune tunne, et nendes kultuuri ummikutes kõlase nimetus filharmoonia esimest korda, mida ma mäletan see oli juba enne sõda. Ja see oli siis enne seda nii-öelda filharmoonia loomist. 40 41. Nojah, 41, neljas veebruari juba loodi filharmoonia. Võib-olla see oli just värskelt siis, kui filharmoonia just loodud Aga võib-olla et. Ta ei pruukinud nii vara olla, ta võis olla seoses sellega, et meil oli nüüd juba niisugune asutus, mille nimi oli. Maania jah, võib-olla sellega seoses siis. Jah, sest sest siis oli, nagu oli, oli avakontsert. Aga see on mul selgesti meeles. Neid saab ju praegu raadiosaatekavades kontrollida. Töötava rahvakultuurihommik. Ja ja oli nagu otseülekanne siis. Otseülekanne oli jaja. Meie elasime selle Peebuga luise tänaval, ta emal oli üle tänava lasteaed. Ja siis ta käis tihti minu juures ja ja muidugi Eesti õllepoest ei saanud mööda. No muidugi, eks ma sel ajal ikka võtsin ka päris kõvasti ja ja muidugi tema abielu läks ka. Tema kunagine abikaasa saatis mulle nüüd üle aastate jälle mingi pühadekaardi või midagi niisugust ja ja ma mäletan seda, kui ta helistas mulle. Aeg-ajalt ta helistas ja ma ütlesin, et kus sa nüüd oled? Ma olen haiglas ja tal oli nii kaugele arenenud, vähk ketta seekord enam välja ei tulnud haiglastel. Nii et ühesõnaga tore poiss, aga muidugi läksin.